Kohtuasi C-440/18: Verein Deutsche Sprache e.V. 4. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 23. aprilli 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-468/16: Verein Deutsche Sprache e.V. versus Euroopa Komisjon
C2942018ET3810120180704ET0052381392
Verein Deutsche Sprache e.V. 4. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 23. aprilli 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-468/16: Verein Deutsche Sprache e.V. versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-440/18)2018/C 294/52Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Verein Deutsche Sprache e.V. (esindaja: Rechtsanwalt W. Ehrhardt)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu 23. aprilli 2018. aasta otsus kohtuasjas T-468/16 ja tunnistada kehtetuks peasekretäri poolt komisjoni nimel vastu võetud otsus, mis tehti määruse (EÜ) nr 1049/2001 ( 1 )10. juunil 2016 vastu võetud rakendussätete artikli 4 alusel.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab järgmised väited apellatsioonkaebuse põhjendamiseks:
Üldkohus ei ole kohtuasja menetlenud nõuetekohaselt: Apellant leiab, et Üldkohus ei ole menetlenud kohtuasja nõuetekohaselt, sest ta ei kasutanud põhikirja artiklist 24 ja kodukorra artiklitest 88 ja 89 tulenevad teavitusvahendeid. Üldkohus oleks asjaolude esitamise ajal pidanud komisjoni põhjalikumalt küsitlema – olenemata sellest, kas hageja oli tõendite esitamise taotluse esitanud. Vastuolud komisjonipoolses asjaolude esitamisel andsid selleks piisavalt põhjust.
20. veebruaril 2017 pakutud tõendi ebaõige käsitlemine: apellant leiab, et Üldkohus tegi vea, kui ta ei analüüsinud lähemalt esitatud tõendit – milleks oli ühe ülikooli teadustöötaja kiri –, kuigi ta oli selle tõendina otsesõnu vastu võtnud.
Samuti heidab apellant ette seda, et Üldkohus lükkas tagasi taotluse kuulata tunnistajana üle komisjoni pressiesindaja, kuigi eespool nimetatud dokument andis küsitlemiseks piisavalt alust.
Õiguspärasuse eelduse põhimõte kohaldamisele ei kuulu: apellant leiab, et vastupidi Üldkohtu seisukohale ei kuulu Euroopa Kohtu praktikas sõnastatud õiguspärasuse eeldus kohaldamisele Euroopa Liidu institutsiooni seisukoha suhtes, mis – juhul kui see on õige – tähendaks hea halduse põhimõtete rikkumist.
Kohtupraktika, millele Üldkohus õiguspärasuse eelduse kohaldamisel osutas, käsitles teistsuguseid faktiliste asjaolude kogumeid ja seega ei saa neid käesolevale kohtuasjale üle kanda.
Muude dokumentide olemasolu kohta esitatud kaudseid tõendeid eirati: uuesti faktilisi asjaolusid selgitades vaidlustab apellant Üldkohtu seisukoha, et ta ei esitanud muude dokumentide olemasolu kohta veenvaid tõendeid.
Apellanti seisukoht läbipaistvuskohustuse kohta jäeti vääralt hindamata: apellant on seisukohal, et Üldkohus lähtus ekslikult sellest, et komisjoni väide muude dokumentide olemasolu kohta on õiguspärane ja seetõttu eiras õigusvastaselt apellandi väiteid läbipaistvuskohustuse kohta.
( 1 ) EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331.
Full & Egal Universal Law Academy