22.10.2018
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 381/15
Marion Le Pen’i 9. augustil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 19. juuni 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-86/17: Le Pen versus Euroopa Parlament
(Kohtuasi C-525/18 P)
(2018/C 381/16)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Marion Le Pen (esindaja: advokaat R. Bosselut)
Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu (kuues koda) 19. juuni 2018. aasta otsus kohtuasjas T-86/17.
Sellest tulenevalt:
—
tühistada parlamendi peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsus, mis on vastu võetud, rakendades Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse 2009/C 159/01 Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete (MAS) kohta artiklit 68, muudetud kujul, ja millega 298 497,87 euro suurune võlgnevus;
—
tühistada võlateade nr 2016-1560, mis on teatavaks tehtud 6. detsembril 2016 ja milles teavitatakse apellanti asjaolust, et peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsuse alusel on tuvastatud, et ta võlgneb eespool nimetatud summa, mis nõutakse parlamendiliikmete assistentide kulude eest alusetult makstud summana tagasi MAS artiklite 66, 78, 79 ja 80 ning finantsmääruse artikli 80 alusel;
—
mõista vastavalt kehtivale õigusele apellandi kasuks välja hüvitis talle põhjustatud mittevaralise kahju eest, mis tekkis seetõttu, et talle esitati enne uurimise lõppu põhjendamatuid süüdistusi; samuti palub apellant hüvitada mittevaralise kahju, mis tekis tema maine kahjustamise tõttu ning eraelu ja poliitilise tegevuse häirimise tõttu vaidlustatud otsuse läbi;
—
mõista vastavalt kehtivale õigusele apellandile välja hüvitis tekkinud menetluskulude eest;
—
mõista kõik kohtukulud välja parlamendilt;
—
enne kohtuotsuse tegemist: kohustada parlamenti esitama proua CG haldustoimik; väljavõte kordade kohta, mil proua CG parlamendi Strasbourg’i ja Brüsseli peahoonetesse sisenes; anonüümkiri, mille alusel alustati vaidlusalust menetlust ja OLAFi toimik, mis puudutab apellanti ja tema assistenti.
Väited ja peamised argumendid
Esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus liidu õigust, rikkudes õigusnorme ja menetlusnõudeid. Apellant põhjendas täielikult ära selle, miks oli kohtuistungi kestel uute faktiliste asjaolude ilmnemise tõttu tarvis esitada uusi tõendeid. Need tõendid täiendasid parlamendi peasekretärile esitatud tõendeid. Üldkohtul oli olemas täielik pädevus, mis kohustas teda neid tõendeid arvesse võtma, et hinnata, kas parlamendi assistendi tööd tehti või mitte, ja seda, kuivõrd põhjendatud või põhjendamatu oli alusetult makstud summade tagasinõudmine. Lisaks oli teatav osa neist tõenditest parlamendi valduses, ent neid oli apellandi eest varjatud.
Teine väide, mille kohaselt Üldkohus rikkus kaitseõigusi ja menetlusnorme. Asjaoluga, et parlamendi peasekretär ei kuulanud apellanti ära ja sellega, et toimikut apellandile ei edastatud, rikuti: apellandi kaitseõigusi; õigust olla enne mis tahes otsuse, sh haldusotsuse tegemist ära kuulatud; poolte võrdsuse põhimõtet ja ausa kohtumenetluse põhimõtet; õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja isikule õiguskaitsevahendi võimaldamata jätmise keeldu, mis tuleneb MASi sätetest, liidu põhiõiguste hartast ja õiguse üldpõhimõtetest. Üldkohus jättis samuti tähelepanuta asjaolu, et peasekretäri otsuses puudus põhjendus.
Kolmas väide, mille kohaselt Üldkohus rikkus liidu õigust, rikkudes õigusnorme ja kvalifitseerides faktiliste asjaolude õigusliku laadi valesti; samuti moonutas Üldkohus apellandi väitel faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning diskrimineeris apellanti; ka esines apellandi väitel fumus persecutionis ning rikuti õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse põhimõtteid.
Neljas väide, mille kohaselt kuritarvitati võimu, sest vaidlustatud kohtuotsuses antakse heakskiit parlamendi peasekretäri käitumisele hoolimata tõigast, et peasekretäri tegelik eesmärk oli apellandi ja apellandi erakonna kahjustamine.
Full & Egal Universal Law Academy