30.4.2018
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 152/56
6. märtsil 2018 esitatud hagi – Scaloni ja Figini versus komisjon
(Kohtuasi T-158/18)
(2018/C 152/66)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hagejad: Mario Scaloni (Ancona, Itaalia), Ennio Figini (Chiaravalle, Itaalia) (esindaja: advokaat P. Putti)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hagejad paluvad Üldkohtul mõista liidult ja/või komisjonilt – lähtudes tõlgendusest, mis antakse kõnealusele direktiivile ja määrusele – välja kogu aktsiate nimiväärtus, nagu see on määratletud hagiavalduses ja sellele lisatud dokumentides, ning käesoleva kohtumenetluse kulud.
Väited ja peamised argumendid
Hagejad väidavad, et pärast seda, kui jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (EMPs kohaldatav tekst) (1), ja seejärel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (2), ei lubatud Itaalia riigil sekkuda ühegi oma panga kasuks, sealhulgas Banca Marche.
Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet.
1.
Esimene väide puudutab selle kahju hüvitamist, mis tuleneb sellest, et komisjon tõlgendas direktiivi 2014/59/EL ja määrust nr 1093/2010 vastuolus ELi õigusega, kuna Banca Marche jäeti õigusvastaselt välja riigiabi reguleerivate õigusnormide kohaldamisalast, mistõttu rikkus komisjon võrdsuse ja/või diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
—
Sellega seoses väidab hageja, et mitme liikmesriigi poolt pankadele antud abi kohta leidis komisjon, et artikli 107 lõike 3 punkti b tingimused olid täidetud ja seega loeti see abi seaduslikuks. Itaalia poolseid sekkumisi tuleb hinnata sama sätte alusel, mis on ainus riigiabi reguleeriv norm, mitte direktiivi ja määruse alusel. Need kaks õigusakti ei viita abile ega saa seda teha, kuna tegemist on teisese õigusega. Itaalia pankadele antud abi tuleb samuti pidada lubatud abiks, kuna see on põhjendatud samadel alustel, mis komisjoni sõnul põhjendasid juba antud abi.
—
Lisab täpsustab ta, et juhuks, kui kohaldamisele kuulub teisene õigus, on esimene väide, et komisjon rikkus abi heaks kiitmata jättes võrdsuse põhimõtet.
2.
Teine väide, et liidu seadusandja on rikkunud liidu õigusnormide hierarhia põhimõtet.
—
Hageja väidab, et kui Üldkohus peaks leidma, et komisjoni tõlgendus oli õige, on õigusnormirikkumine õigusaktides enestes ja liit tervikuna on vastutav.
3.
Kolmas väide, et on rikutud Itaalia õiguskorra aluspõhimõtteid ja ühenduse õiguse kohaldamatuse põhimõtet.
—
Sellega seoses väidab hageja, et kui Üldkohus peaks leidma, et ei direktiivi ega määrusega ei ole rikutud ühenduse õiguses sätestatud võrdsuse põhimõtet, siis tuleb paluda Itaalia konstitutsioonikohtul kontrollida, kas Itaalia konstitutsiooni sätted on võrdsuse põhimõttega kooskõlas. Kui vastus on eitav, siis seda põhimõtet rikkuvaid norme ei saa integreerida Itaalia õiguskorda.
(1) ELT 2014, L 173, lk 190.
(2) ELT 2014, L 225, lk 1.
Full & Egal Universal Law Academy