5.11.2018
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 399/48
14. septembril 2018 esitatud hagi – Dickmanns versus EUIPO
(Kohtuasi T-538/18)
(2018/C 399/63)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Sigrid Dickmanns (Gran Alacant, Hispaania) (esindaja: H. Tettenborn)
Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada EUIPO 14. detsembri 2017. aasta kirjas teada antud sedastus, mille kohaselt lõpeb hageja leping EUIPO ajutise teenistujana 30. juunil 2018, ja viimati nimetatud otsuse tühistamiseks vajalikuks osas tühistada ka EUIPO 23. novembri 2013. aasta ja 4. juuni 2014. aasta kirjadega teada antud sedastused;
—
kohustada EUIPO-t maksma hagejale kahjuhüvitist sobivas, Üldkohtu poolt kindlaks määratud summas hagejale esimeses nõudes nimetatud EUIPO sedastusega tekitatud moraalse ja mittevaralise kahju eest; ja
—
mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametilt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised väited.
1.
Ilmne hindamisviga, EUIPO poolt kaalutlusõiguse teostamata jätmine, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumine, omavoli keelu rikkumine
Hageja väidab, et EUIPO jättis õigusvastaselt oma kaalutlusõiguse teostamata nii, et ta jättis hageja töölepingu vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktile f teist korda pikendamatad, või vähemalt ei teinud seda piisava aja jooksul enne töölepingu lõppemist.
2.
Ajutiste teenistujate tähtajaliste lepingute pikendamise suuniste (edaspidi „suunised“) rikkumine; hea halduse põhimõtte, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumine; samuti põhimõtte rikkumine, et ajutise teenistuja lepingu lõpetamisel Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti f alusel on vaja nimetada seda põhjendav alus („iusta causa“); ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 30 (edaspidi „harta“), nõukogu direktiivi 1999/70/EÜ (1), raamkokkuleppe (eelkõige selle artikli 1b ja artikli 5 punkti 1) ning ILO-konventsiooni nr 158 artikli 4 rikkumine
Hageja on seisukohal, et tema lepingus sisalduvat „ülesütlemisklauslit“ ei oleks tohtinud pärast suuniste vastuvõtmist enam kohaldada, sest pärast suuniste vastuvõtmist kujutavad need endast ajutiste teenistujate lepingute pikendamisel EUIPO kehtivat tegutsemisjuhist ja seega välistavad „ülesütlemisklausli“ kohaldamise.
Peale selle väidab hageja, et selleks, et lepingut lõpetada, peab põhjendav alus olema vastavuses ametikoha eelarvelise olemusega.
3.
Suuniste rikkumine, mis kujutab endast ka olulist menetlusõiguse rikkumist; samuti diskrimineerimiskeelu, võrdse kohtlemise, hea halduse ja hea majandamise põhimõtete rikkumine; õiguse olla ära kuulatud enne enda kahjuks tehtava otsuse langetamist (harta artikli 41 lõike 2 punkt a), rikkumine; EUIPO kohustuse hoolitseda oma teenistujate eest ja hageja põhjendatud huvidega arvestamise kohustuse rikkumine; hageja huvide ja teenistuse huvide kaalumisel ilmse hindamisvea tegemine; omavoli keelu rikkumine
4.
Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 lõike 1 teise ja kolmanda lause rikkumine; samuti korduvate tähtajaliste töölepingute sõlmimise keelu rikkumine
Hageja väidab sellega seoses, et – ilmselgelt vältimaks Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 lõike 1 kolmandas lauses sisalduvaid õiguslikke tagajärgi – sõlmis EUIPO temaga korduvaid lepinguid Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti b ja artikli 2 punkti a kohaselt, kuigi hageja töö eri lepingute ajal ei muutunud. Seetõttu kehtib jätkuvalt hageja esimene leping tähtajatult ja ilma ülesütlemisklauslita.
5.
Taas tööturule integreerumise protokollis ülesütlemisklausli õigusvastane säilitamine ning õiguspärase ootuse ja hageja põhjendatud huvide rikkumine; kohustuse hoolitseda oma teenistujate eest rikkumine klausli kohaldamise tõttu
Viiendas väites leiab hageja, et EUIPO ei oleks tohtinud ülesütlemisklauslit pärast sellele allakirjutamisest (aastal 2005) pika aja möödumist enam kohaldada.
6.
Hageja õiguspärase ootuse ja EUIPO kohustuse hoolitseda oma teenistujate eest rikkumine; hageja põhjendatud huvidega arvestamata jätmine; teenistuse huvide hindamisel ilmse hindamisvea tegemine
Kuuendas väites leiab hageja, et EUIPO otsus, jätta talle tegemata ettepanek teenistuslepingu pikendamiseks, rikkus hageja õiguspärast ootust, oma teenistujate eest hoolitsemise kohustust ning hageja põhjendatud huve. Arvestades hageja väga häid töötulemusi, kujutab see ühtlasi teenistuse huvide seisukohast ilmset hindamisviga.
7.
Hageja teenistuslepingu artiklis 5 sisalduva ülesütlemisklausliga seotud eeskirjade rikkumine
Seitsmendas väites leiab hageja et EUIPO kohaldas ülesütlemisklauslit rakendades valesti Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti B alapunkti ii, selle asemele et kohaldada – nii nagu oli ette nähtud ülesütlemisklauslis – Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i, ja et ülesütlemise tähtaeg oleks seega pidanud olema 10 kuud EUIPO kindlaks määratud kuue kuu asemel.
(1) Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).
Full & Egal Universal Law Academy