11.3.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 93/64
21. detsembril 2018 esitatud hagi – Daimler versus komisjon
(Kohtuasi T-751/18)
(2019/C 93/85)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Daimler AG (Stuttgart, Saksamaa) (esindajad: advokaadid N. Wimmer, C. Arhold ja G. Ollinger)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada otsus CLIMA/C4/WB/sg Ares(2018) (viitenr Ares(2018)5413709), mille kostja võttis rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 (1) artikli 12 lõike 2 alusel vastu 22. oktoobril 2018, ja
—
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitati järgmised väited.
1.
Esimene väide: rikutud on rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 (2) artikli 1 lõikega 3
—
Esimeses väites leitakse, et kostja rikkus rakendusmääruse (EL) artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 artikli 1 lõikega 3, kuna ta kaldus CO2 heite vähenemise kontrollimise käigus lubatud katsemetoodikast kõrvale sellega, et kasutas ebasobivat Willians’ faktorit.
2.
Teine väide: rikutud on rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 artikli 1 lõikega 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 6 lõikega 1
—
Teises väites märgitakse, et kostja rikkus rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 artikli 1 lõikega 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 6 lõikega 1, kuna ta jättis tema poolt ad-hoc-kontrollil rakendatud katsemetoodikat kasutades vajaliku ja spetsiifilise eelkonditsioneerimise tegemata.
3.
Kolmas väide: rikutud on rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõiget 2
—
Kolmandas väites leitakse, et kostja rikkus rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõiget 2, sest ta nägi ette, et eelmise, 2017. aasta puhul jäetakse ökoinnovatsioon arvestamata, kuigi selle sätte kohaselt on lubatud teha arvestamata jätmise otsus üksnes järgmise aasta kohta.
4.
Neljas väide: rikutud on õigust olla ära kuulatud
—
Neljanda väide kohaselt on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud, mis põhineb kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtte tulenevatel nõuetel ning põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud nõuetel. Kostja lubas, et vahetatakse õiguslikke seisukohti, kuid võttis selle asemel vastu vaidlustatud otsuse.
5.
Viies väide: rikutud on põhjendamiskohustust
—
Viiendas väites märgitakse, et otsuse põhjendused ei vasta ELTL artikli 296 lõike 2 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele. Kostja toob vaidlustatud otsuses välja vaid ebamääraseid kõrvalekaldeid testimismetoodikast, kuid ei esita oma seisukohta määrava tähtsusega küsimuses, ja nimelt selle kohta, kas ja kuivõrd nõuab kontrollimeetodika spetsiifilist eelkonditsioneerimist ja kas kostja lubas sellise kontrollimetoodika kasutamist rakendusotsuses (EL) 2015/158.
(1) Komisjoni 26. juuli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 725/2011, millega kehtestatakse sõiduautode vähese CO2-heitega uuenduslike tehnoloogiate heakskiitmise ja sertifitseerimise kord vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 443/2009 (ELT L 194, 26.7.2011, lk 19).
(2) Komisjoni 30. jaanuari 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/158, millega lubatakse kasutada kahte Robert Bosch GmbH uudse tehnilise lahendusega suure kasuteguriga vahelduvvoolugeneraatorit sõiduautode CO2-heite vähendamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 443/2009 (ELT L 26, 31.1.2015, lk 31).
Full & Egal Universal Law Academy