11.3.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 93/70
11. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Giulia Moi versus parlament
(Kohtuasi T-17/19)
(2019/C 93/91)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Giulia Moi (Siddi, Itaalia) (esindaja: advokaat M. Contini)
Kostja: Euroopa Parlament
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
esimese võimalusena tühistada Euroopa Parlamendi juhatuse 12. novembri 2018. aasta otsus, millega jäeti muutmata Euroopa Parlamendi presidendi 2. oktoobri 2018. aasta otsus, millega Giulia Moi jäeti ilma õigusest päevarahale 12 päeva eest, kuna ta ahistas psühholoogiliselt oma kahte registreeritud assistenti.
—
teise võimalusena juhul, mida hageja küll eitab ja peab ebatõenäoliseks, kui esimese võimalusena esitatud nõuet siiski ei rahuldata, samas mõjutamata võimalikku kaebuse esitamist, tuvastada, et määratud distsiplinaarkaristus on liiga raske ja / või ebaproportsionaalne, mistõttu see tuleb asendada Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 166 punktis a sätestatud tagajärgedega.
—
igal juhul mõista kostjaks olevalt institutsioonilt välja kohtu hinnangul õiglane hüvitis, mille suurus on 50 000 eurot – või kohtu äranägemisel suurem või väiksem summa –, ja kohustada parlamendi presidenti tegema selle avalikult teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil.
—
mõista kohtukulud välja tema kasuks.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja väite, et on rikutud võistlevuse ja õiglase menetluse põhimõtteid ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41.
1.
Hageja rõhutab, et määratud distsiplinaarkaristus on alusetu, seda on põhjendatud üksnes viitega nõuandekomitee aruandele, kus omakorda hageja käitumine on põhjendusi esitamata kvalifitseeritud „psühholoogiliseks ahistamiseks“, mis on täielikult tõendamata.
2.
Lisaks on selge, et juhatus on oma võimu ilmselgelt vääralt kasutanud ja lausa kuritarvitanud, kuna asjaolusid, mille esitasid väidetavalt ahistatud assistendid, ei saa pidada psühholoogiliseks ahistamiseks kodukorra artikli 12a tähenduses.
3.
Lähtudes sellest, kuidas personalieeskirjade artiklis 12 on määratletud psühholoogilise ahistamise mõistet, on ka juhatus eksinud ja moonutanud faktilisi asjaolusid, millel otsus põhineb. Psühholoogiline ahistamine on „sobimatu käitumine“, mis „leiab aset aja jooksul, on korduv või süstemaatiline“ ja hõlmab füüsilist käitumist, kõne- või kirjakeelt, žeste vm tegevusi, mis on tahtlikud ja mis võivad kahjustada inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust.
4.
Kui ahistamise mõiste on selliselt selgeks tehtud, ilmneb pelgalt menetlusega seotud dokumentide lugemisest, et hageja käitumine ei ole mingi „ahistamine“ ja et üksikud kaebused, mida pealegi esitati väga lühikese ajavahemiku jooksul, puudutavad assistentide tööülesandeid ja nende kohalolekut ametiruumides; tegemist on nende kättemaksuga hagejale, kes on süüdi selles, et ta esitas nende lepingu ülesütlemise taotluse.
5.
Lõpuks ei saaks ükski tavapäraselt tundlik ning parlamendiliikmete ja nende assistentide töö erisustega kursis olev väline vaatleja iial järeldada, et hagejale etteheidetav käitumine oleks läinud liiale ja võiks kahjustada asjaomaste assistentide isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust, kui võtta arvesse ka head palka, mida parlament neile maksis.
Full & Egal Universal Law Academy