4.3.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 82/65
11. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Noguer Enríquez jt versus komisjon
(Kohtuasi T-22/19)
(2019/C 82/77)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Hagejad: Roser Noguer Enríquez (Andorra la Vella, Andorra), Ramón Cierco Noguer (Andorra la Vella), Successors D’Higini Cierco García, SA (Andorra la Vella), Cierco Martínez 2 2003, SL (Andorra la Vella) (esindajad: advokaadid J. Álvarez González ja S. San Felipe Menéndez)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hagejad paluvad Üldkohtul lugeda esitatuks Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse hagi seoses kahjuga, mille tekitas Euroopa Komisjon, teostades oma funktsioone vastavalt ELTL artiklile 268 ja artikli 340 lõikele 2, ning olles läbi viinud kõik kohased õiguslikud toimingud ja lõpetades sel eesmärgil algatatud menetluse, teha kohtuotsus, milles tuvastatakse Euroopa Liidu lepinguväline vastutus Euroopa Komisjoni hooletu ja lubava käitumise tõttu, ning mõista hagejate kasuks välja hüvitis summas 50 220 800 eurot vastavalt hagiavaldusele lisatud ekspertarvamuses sisalduvale arvutusele ja summale või teise võimalusena summas, mis tuleneb Üldkohtu poolt määratud eksperdi seisukohast, koos seadusest tuleneva intressiga ning mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitavad hagejad järgmised väited.
1.
Hagejad väidavad, et järgitud ei ole Euroopa Liidu ja Andorra Vürstiriigi vahelist rahaküsimusi käsitlevat lepingut ning Andorra Vürstiriik ei ole komisjoni nõusolekul korrektselt üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (1). Konkreetsemalt komisjon:
—
rikkus oma kohustust kontrollida direktiivi 2014/59/EL ebapiisavat, enda huvidest lähtuvat, ennatlikku ja „osalist“ ülevõtmist Andorra Vürstiriigi poolt, kes teadlikult jättis lisamata aktsionäride ja hoiustajate õigused ja tagatised, mis on ühenduse õigusnormides ette nähtud vajaliku vastukaaluna seda liiki sekkumismenetlustes, ning lisas hoopis täiendavad meetmed, mis diskrimineerivad teisi aktsionäre; ja
—
rikkus oma kohustust esitada kaebus ühiskomiteele ja vajadusel Euroopa Liidu Kohtusse seoses sellega, et Andorra Vürstiriik rikkus direktiivi 2014/59/EL ebaseadusliku ülevõtmisega lepingut, võttes hagejatelt ära nende aktsiad ilma vähimagi üldisest huvist tuleneva põhjenduseta, rikkudes seeläbi olulisi põhimõtteid nagu proportsionaalsuse põhimõte, ja ilma et oleks ette nähtud mingitki liiki hüvitist või kompensatsiooni seaduslikult ette nähtud tingimustel. Kõik see kujutab endast õigusriigi ja/või –süsteemi kõrgete põhimõtete ja põhiõiguste märkimisväärset rikkumist. Mõistagi ei esitanud komisjon kaebust (ega ole seda siiani teinud) Andorra Vürstiriigi rikkumise peale eesmärgiga leping üles öelda.
2.
Hagejad väidavad, et rikutud on nende põhiõigusi ja –tagatisi, mida tunnustab nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta kui ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, nende hulgas: omandiõigus, õigus heale haldusele, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, õiguspärase ootuse põhimõte ja õiguskindluse põhimõte.
—
Sellega seoses väidavad hagejad, et komisjoni kohustuste rikkumise tulemuseks oli, et pärast üksuse Banca Privada de Andorra kriisilahendust võeti kõigilt aktsionäridelt, kelle seas ka hagejad, kes omavad 75,52 % ettevõtte aktsiatest, nende kapital ära ilma ühegi kompensatsioonita või võimaluseta seda vaidlustada.
—
Samuti väidavad nad, et lepingu peamise garandi tegevusetus viis selleni, et Andorra õigusnormid ei tunnusta nende õigust saada pärast BPA (Banca privada de Andorra) kriisilahendust sama summat, mida nad oleksid saanud pärast tavalist maksejõuetus- või pankrotimenetlust; sõnaselge ja imperatiivne õigus, mis tuleneb liidu õigusnormidest, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamist ja kriisilahendust ja mille Andorra Vürstiriik pidi kõnealuse lepingu kohaselt üle võtma.
—
Lõpuks leiavad hagejad, et Andorra õiguskorda ei ole samuti liidetud aktsionäride õigust hinnata nende olukorda pärast finantseerimisasutuse kriisilahendust, kompensatsioone, mida neile võidakse anda, õigust seda vaidlustada ega kaitsta end asutuse kriisilahenduse tulemuse vastu.
3.
Hagejad väidavad, et Euroopa Komisjon on rikkunud oma kõige olulisemat kohustust tagada ühenduse õiguse ja liidu aluslepingute järgimine ja kohaldamine vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 17, võimaldades kolmandatel riikidel neid ilmselgelt rikkuda, mis omakorda kahjustab õiguskindlust, ühenduse institutsioonide usaldusväärsust ja kodanike õiguspärast ootust institutsioonide suhtes.
4.
Hagejad väidavad, et liit on tegutsenud viisil, mis tähendab nende liidu õigusnormide piisavalt rasket rikkumist, mis tunnustavad isikute õigusi ja/või kaitsevad neid, mida ei saa põhjendada nende normidega antud kaalutlusruumiga ega keerukuse või ebatäpsusega. Kõnealune komisjoni hooletus on tekitanud hagejatele konkreetse, tegeliku, kindla ja materiaalse kahju, kuna nimetatud kahju ja komisjoni tegevuse vahel esineb selge põhjuslik seos.
5.
Teise võimalusena väidavad hagejad, et komisjonil lasub vastutus hooletuse tõttu, millega ta tegutses, kui sõlmis ja allkirjastas Andorra Vürstiriigiga rahaküsimusi käsitleva lepingu, mis ei näe ette kaitse. ja/või vaidlustusmehhanisme puudutatud isikutele.
(1) ELT 2014, L 173, lk 190.
Full & Egal Universal Law Academy