25.3.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 112/48
8. veebruaril 2019 esitatud hagi – Comune di Milano versus parlament ja nõukogu
(Kohtuasi T-75/19)
(2019/C 112/59)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Comune di Milano (esindajad: advokaadid F. Sciaudone, M. Condinanzi ja A. Neri)
Kostjad: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrus (EL) nr 2018/1718, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 726/2004 Euroopa Ravimiameti (EMA) asukoha osas;
—
tuvastada, et nõukogu 20. novembri 2017. aasta otsus on kehtetu tulenevalt 22. juuni 2017. aasta menetluseeskirjade punktist 6;
—
mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja nõukogult ja Euroopa Parlamendilt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.
1.
Esimene väide, et on rikutud esindusdemokraatia (ELL artikkel 10), institutsioonidevahelise tasakaalu ja lojaalse koostöö (ELL artikkel 13) põhimõtteid ning olulisi menetlusnorme, samuti ELTL artiklit 14.
—
Hageja väitel on neid põhimõtteid rikutud, kuna: (i) EMA asukoha valis üksainus institutsioon ehk nõukogu menetluses, mille tulemusena on vastu võetud 20. novembri 2017. aasta otsus, mis määras kindlaks vaidlustatud määruse sisu (st Amsterdami valimine EMA asukohaks) väljaspool seadusandlikku tavamenetlust ja enne selle menetluse algatamist; (ii) EMA asukoha valiku menetluses, mille käigus otsustamisprotsessi kärbiti, jätsid kaks valikumenetluses osalenud institutsiooni – nõukogu ja komisjon – parlamendi kaasamata; (iii) seadusandlikus tavamenetluses panid nõukogu ja komisjon parlamendi fakti ette, et asukohaks on (juba valitud) Amsterdam; (iv) nõukogu ja komisjon ei jätnud parlamendile vähimatki võimalust sekkuda selle otsuse hindamisse või arutamisse ja püüdsid hoopis seadusandlikku menetlust võimalikult kiiresti lõpule viia; (v) parlament seati olukorda, kus tal oli võimatu täita oma ülesandeid, mis on ette nähtud aluslepingutes, ja ta oli seadusandlikus menetluses sunnitud „heaks kiitma“ otsuse, mille oli teinud nõukogu.
2.
Teine väide, et on tegemist võimu kuritarvitamisega ning on rikutud läbipaistvuse, hea halduse ja õigluse põhimõtteid.
—
Hageja sõnul oli valikumenetluse eesmärk teha kindlaks parim pakkumus EMA asukoha üleviimiseks, lähtudes hanketeatega eelnevalt määratletud objektiivsetest kriteeriumidest. Ent käesoleval juhul ei võimaldanud asukoha valik loosi võtmise teel ja ilma täiendava uurimiseta kontrollida, kas Milano ja Amsterdami pakkumused olid võrdväärsed, ega valida parimat pakkumust. Lisaks osutusid 20. novembri 2017 aasta hääletustulemused, mis olid soodsad Amsterdamile, võimalikuks põhjusel, et komisjon ei viinud läbi tegelikku uurimist ja et Madalamaade pakkumust mõisteti valesti (pealegi veel mitmes sisulises aspektis). Selle tagajärjel hääletasid liikmesriigid Amsterdami pakkumuse poolt, leides ekslikult, et see vastab hanketeates ette nähtud tingimustele ja ameti erivajadustele. Peale selle on Madalmaade pakkumust tagantjärele muudetud (halvemaks) pärast 20. novembri 2017. aasta hääletust. Pakkumuse muutmise üle peeti läbirääkimisi salaja ja kahepoolselt. 20. novembri 2017. aasta otsuse puudused toovad kaasa vaidlustatud määruse õigusvastasuse.
3.
Kolmas väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet.
—
Sellega seoses väidetakse, et otsustamisprotsessil, mille tulemusena määrati kindlaks EMA uus asukoht, ei olnud struktuuri ja meetodeid, mis taganuks vajaliku läbipaistvuse. Uurimise tegemata jätmine ja Madalmaade pakkumuse teatavate oluliste tingimuste üle hiljem korraldatud salajased ja kahepoolsed läbirääkimised tähendavad muudavad läbipaistvuse põhimõtte rikkumise veelgi raskemaks. Peale selle ei ole võetud arvesse paljusid otsuse tegemiseks olulisi asjaolusid. Hea halduse põhimõtte rikkumine on seda raskem, et pakkumusi tegelikult ei hinnatud ja et komisjon moonutas Madalmaade pakkumuse kolme olulist osa (ajutise asukoha pindala, rahastamistingimused, sobimatus ameti töö järjepidevuse tagamiseks).
4.
Neljas väide, et on rikutud nõukogu 11. septembri 2009. aasta otsust tema kodukorra vastuvõtmise kohta, samuti nõukogu 31. oktoobri 2017. aasta töökorra nõudeid.
—
Selles osas väidetakse, et hääletamise korraldamise võtted ja tulemused on vastuolus konkreetsete nõuetega, mida nõukogu oleks pidanud järgima, mis tähendab, et 20. novembri 2017. aasta otsus ja vaidlustatud määrus on õigusvastased.
Full & Egal Universal Law Academy