5.8.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 263/58
14. juunil 2019 esitatud hagi — Daimler versus komisjon
(kohtuasi T-359/19)
(2019/C 263/65)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Daimler AG (Stuttgart, Saksamaa) (esindajad: advokaadid N. Wimmer, C. Arhold ja G. Ollinger)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada vaidlustatud, kostja 3. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2359, mis on võetud vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 443/2009 (1), eelkõige selle artikli 8 lõike 5 teise lõigu alusel (edaspidi „vaidlustatud otsus“), osas, milles otsuse artikli 1 lõikes 1 koostoimes I lisa tabeliga 1 ja 2 on kajastatud veerus D süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase ja veerus I süsinikdioksiidi (CO2) säästud ökoinnovatsioonist; ja
—
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjendamiseks esitatakse järgmised väited.
1.
Esimene väide: rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 (2) artikli 12 lõike 1 teise lõigu koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 (3) artikli 1 lõikega 3 rikkumine
Esimeses väites heidetakse ette, et kostja rikkus rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 artikli 1 lõikega 3, kui ta süsinikdioksiidi (CO2)säästude ad-hoc-kontrolli käigus kaldus lubatud katsemetoodikast kõrvale sellega, et kasutas ebasobivat Willans’ faktorit.
2.
Teine väide: rikutud on rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 artikli 1 lõikega 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 6 lõikega 1
Teises väites märgitakse, et kostja rikkus rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõike 1 teist lõiku koostoimes rakendusotsuse (EL) 2015/158 artikli 1 lõikega 3 ja rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 6 lõikega 1, kuna ta jättis tema poolt ad-hoc-kontrollil rakendatud katsemetoodikat kasutades vajaliku ja spetsiifilise eelkonditsioneerimise tegemata.
3.
Kolmas väide: rikutud on rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõiget 2
Kolmandas väites leitakse, et kostja rikkus rakendusmääruse (EL) nr 725/2011 artikli 12 lõiget 2, sest ta oli sätestanud, et eelmise, 2017. aasta puhul jäetakse ökoinnovatsioon arvestamata, kuigi selle sätte kohaselt on lubatud teha arvestamata jätmise otsus üksnes järgmise aasta kohta.
4.
Neljas väide: rikutud on õigust olla ära kuulatud
Neljanda väide kohaselt on rikutud hageja õigust olla ära kuulatud, mis põhineb kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtte tulenevatel nõuetel ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud nõuetel.
5.
Viies väide: rikutud on põhjendamiskohustust
Viiendas väites märgitakse, et otsuse põhjendused ei vasta ELTL artikli 296 lõike 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele. Kostja toob vaidlustatud otsuses välja vaid abstraktselt kõrvalekaldeid testimismetoodikast, kuid ei esita oma seisukohta määrava tähtsusega küsimuses, ja nimelt selle kohta, kas ja kuivõrd nõuab kontrollimetoodika spetsiifilist eelkonditsioneerimist ja kas kostja lubas sellise kontrollimetoodika kasutamist rakendusotsuses (EL) 2015/158.
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames (ELT L 140, 5.6.2009, lk 1).
(2) Komisjoni 25. juuli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 725/2011, millega kehtestatakse sõiduautode vähese CO2-heitega uuenduslike tehnoloogiate heakskiitmise ja sertifitseerimise kord vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 443/2009 (ELT L 194, 26.7.2011, lk 19).
(3) Komisjoni 30. jaanuari 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/158, millega lubatakse kasutada kahte Robert Bosch GmbH uudse tehnilise lahendusega suure kasuteguriga vahelduvvoolugeneraatorit sõiduautode CO2-heite vähendamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 443/2009 (ELT L 26, 31.1.2015, lk 31).
Full & Egal Universal Law Academy