30.9.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 328/59
8. juulil 2019 esitatud hagi — Landesbank Baden-Württemberg versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu
(kohtuasi T-480/19)
(2019/C 328/69)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Landesbank Baden-Württemberg (Stuttgart, Saksamaa) (esindajad: advokaadid H. Berger ja K. Rübsamen)
Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 16. aprilli 2019. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi 2019. aasta eest tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2019/10) ja selle lisa osas, milles see otsus puudutab hageja makstavat osamakset;
—
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.
1.
Esimene väide: ELTL artikli 296 lõike 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 1 ja artikli 41 lõike 2 punkti c rikkumine, kuna vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud
—
Hageja väidab, et kostja rikkus põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja selle lisa koosneb üksnes andmetest, millest ei ole mingilgi määral võimalik eristada kuidas ja millistel alustel arvutas kostja välja hageja osamakse. Vaidlustatud otsuses ei ole mingilgi määral järgitud kõrgendatud põhjendamisnõudeid. Põhjendamiskohustust on oluliselt rikutud ka seetõttu, et see mõjutab vaidlustatud otsuse sisu.
2.
Teine väide: harta artikli 41 lõike 1 ja artiklis 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õiguse olla ärakuulatud rikkumine, sest hagejat ei kuulatud ära
—
Lisaks väidab hageja, et kostja rikkus hageja menetluslikku põhiõigust olla ära kuulatud, kuna ta võttis teda enne ära kuulamata vastu tagasiulatuva mõjuga õigusakti. Õigust olla ärakuulatud on oluliselt rikutud, sest kui hageja oleks saanud enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitada oma seisukoha, siis oleks arvutamise otsuse sisu võinud olla teistsugune.
3.
Kolmas väide: harta artikli 41 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele rikkumine, kuna vaidlustatud otsust ei ole võimalik vaidlustada
—
Hageja väidab, et kostja on rikkunud tema põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile, sest vaidlustatud otsuse vaidlustamine on praktiliselt võimatu. Lisaks ei ole kostja mingilgi määral taganud, et järgitaks võistlevuse põhimõtet, et hagejal oleks võimalik vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjendused ja nii kasutada tõhusalt oma õiguskaitsevahendit.
4.
Neljas väide: direktiivi 2014/59/EL (1) artikli 103 lõike 7 punkti h, määruse (EL) nr 575/2013 (2) artikli 113 lõike 7, delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (3) artikli 6 lõike 5 esimese lause ja harta artiklite 16 ja 20 ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, sest krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi (institutional protection scheme, IPS) näitaja suhtes kasutati kordajat
—
Hageja väidab, et kostja on hageja andmete puhul IPS näitaja täies ulatuses kohaldamata jätmisega rikkunud direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 7 punkti h, määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõiget 7, delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimest lauset ja harta artikleid 16 ja 20 ning proportsionaalsuse põhimõtet. Krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi kaitse kehtib kõikidele tema liikmetele terviklikult ja ühtemoodi. Liikmete eristamine IPS-näitaja tasandil on süsteemiga vastuolus ja meelevaldne. Ka on hageja klassifitseerimine kõrgeima riskiprofiiliga asutuste gruppi ilmselgelt ebaõiglane ja meelevaldne.
5.
Viies väide: harta artikli 16 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, sest kasutati riskiga korrigeerimise kordajat
—
Hageja tugineb lisaks sellele, et kriisilahendusnõukogu on piiranud tema ettevõtlusvabadust ja rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, sest tegi arvutused sellise riskiga korrigeerimise kordajaga, mis ei ole kooskõlas keskmisest parema riskiprofiiliga, mis on hagejal võrreldes teiste osamakseid tasuvate asutustega. Hageja puhul esineb väga madal kriisi tekkimise ja ühtse kriisilahendusfondi vahendite vajamise risk. Selline tõenäosus tuleb riskiga korrigeerimise kordaja puhul arvesse võtta, kuna see peab adekvaatselt kajastama individuaalset riskitegurit.
6.
Kuues väide: delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artiklite 4-7 ja artikli 9 ning I lisa õigusvastasus
—
Lõpetuseks märgib hageja, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada ka seetõttu, et delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artiklid 4-7 ja artikkel 9 ning I lisa on vastuolus tõhusa õiguskaitse tagamise põhimõttega ja õiguskindluse põhimõttega. Hagejal on ELTL artikli 277 alusel võimalik kaudselt vaidlustatud otsuse õiguslike aluste kooskõla esimusliku liidu õigusega. ELTL artiklis 277 on sätestatud üldpõhimõte, et õigusliku aluse õigusvastasus mõjutab selle alusel antud üksikakti.
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ning määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).
(3) Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex ante osamaksetega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 44).
Full & Egal Universal Law Academy