16.9.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 312/29
5. juulil 2019 esitatud hagi — Spectris ja Spectris Group versus komisjon
(kohtuasi T-486/19)
(2019/C 312/25)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hagejad: Spectris plc (Egham, Ühendkuningriik) ja Spectris Group Holdings Ltd (Egham) (esindajad: barrister C. McDonnell, solicitor B. Goren, solicitor K. Desai ja advokaat M. Peristeraki)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hagejad paluvad Üldkohtul:
—
otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga ja esiteks tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega, artikkel 1 osas, milles komisjon leiab, tegemist oli ebaseadusliku riigiabiga, ning teiseks tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb hagejatelt tagasi nõuda selle raames saadud väidetavalt ebaseaduslik riigiabi (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);
—
teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, mille kohaselt tuleb Ühendkuningriigil hagejatelt tagasi nõuda väidetav riigiabi;
—
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitavad hagejad seitse väidet.
1.
Esimene väide, et vaidlustatud otsuses on asjakohaste faktide ja õigusnormide hindamisel tehtud ilmseid vigu.
—
Hagejad nimelt leiavad, et komisjon on vääriti mõistnud seda, kuidas kõnealused Ühendkuningriigi CFC eeskirjad toimivad seoses kaubandusvälise finantskasumi käsitlemisega. Lisaks on vaidlustatud otsuses kontserni maksuvabastust (edaspidi „GFE“) tõlgendatud vääralt maksuvabastusena.
2.
Teine väide, et komisjon leidis vääralt, et CFC eeskirjad kujutavad endast abimeedet ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning et need eeskirjad andsid sellistena teatavatele ettevõtjatele valikulise eelise.
—
Täpsemalt väidavad nad, et komisjon ei ole õigesti määranud kindlaks võrdlussüsteemi CFC eeskirjade mõju hindamiseks ning vääralt lähtunud kahest erinevast olukorrast kui sarnasest olukorrast sellele, milles kohaldatakse GFEd. Nimetatud vigadest ühe või mõlema tulemusel tuvastas komisjon vääralt, et need eeskirjad andsid teatavatele turuosalistele valikulise eelise. Lisaks on komisjon vääralt pidanud CFC eeskirju Ühendkuningriigi üldisest äriühingu maksu süsteemist eraldiseisvate eeskirjade kogumiks, jättes samal ajal tähelepanuta muud Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi tunnused, mis on mõeldud toimima koostoimes CFC eeskirjadega. Selle tulemusel tegi komisjon võrreldavuse ja valikulisuse analüüsis asjakohaste faktide ja õigusnormide hindamisel ilmseid vigu.
3.
Kolmas väide, et isegi kui eeldada, et kõnealused CFC meetmed kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt järeldatud, et kõnealuste meetmete kokkusobivuse kaitseks EL riigiabi eeskirjadega puudub igasugune põhjendus. Lisaks on vaidlustatud otsus ebamõistlik ja vasturääkiv, kuna komisjon tunnistas õigesti, et Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada CFC maksu on „Ühendkuningriigi ühendatud kapitali“ kriteerium, põhjusel, et seda kriteeriumi võib praktikas olla ülemäära keeruline rakendada, kuid samal ajal ja piisavat selgitust andmata väidab komisjon, et nimetatud 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmetöötajate funktsioonide (edaspidi „SPF“) kriteerium annab alust kohaldada CFC maksu. Nimelt on SPF kriteeriumi praktikas ülemäära keeruline kohaldada, nii et komisjonil oleks tulnud pidada 9. peatükki põhjendatuks ka selle kriteeriumi raames ning sellest tulenevalt oleks ta pidanud järeldama, et tegu ei ole riigiabiga.
4.
Neljas väide, et kui vaidlustatud otsus jääb kehtima, siis selle jõustamine hagejatelt väidetava riigiabi tagasisaamise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus, pidades silmas, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused CFC-d teistes liikmesriikides.
5.
Viies väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasimakse korraldus on põhjendamata ja vastuolus EL õiguse aluspõhimõtetega.
6.
Kuues väide, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses esitanud piisavalt põhjendusi olulisemate aspektide kohta nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis ette nähtud CFC maksu saab kohaldada SPF kriteeriumi kasutades raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta.
7.
Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus rikub hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Küll aga ei ole mõistlik see, kui komisjonil võtab rohkem kui neli aastat aega, et teha otsus, millega ta algatab menetluse käesolevas asjas ja teha otsus rohkem kui kuus aastat pärast seda, kui vaidlustatud meede jõustus.
Full & Egal Universal Law Academy