EUROOPA KOHTU OTSUS
19. juuni 1990(*)
Ühenduse õigusest tulenevad õigused – Kaitse siseriiklike kohtute poolt – Liikmesriikide kohtute õigus tagada esialgne õiguskaitse, kui asjas on taotletud eelotsust
Kohtuasjas C-213/89,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud House of Lords’i taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:
The Queen
versus
Secretary of State for Transport, ex parte: Factortame Ltd jt,
eelotsuse tegemiseks ühenduse õiguse tõlgendamise küsimuses siseriikliku kohtu õiguste ulatuse kohta esialgse õiguskaitse rakendamisel ühenduse õigusest tulenevate õigustega seotud vaidluste korral,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president O. Due, kodade esimehed Sir Gordon Slynn, C. N. Kakouris, F. A. Schockweiler, M. Zuleeg, kohtunikud G. F. Mancini, R. Joliet, J. C. Moitinho de Almeida, G. C. Rodríguez Iglesias, F. Grévisse, M. Díez de Velasco,
kohtujurist: G. Tesauro,
kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: Principal Assistant Treasury Solicitor T. J. G. Pratt, keda abistasid Solicitor General Sir Nicholas Lyell, QC, Christopher Bellamy, QC, ja barrister Christopher Vajda,
– Iirimaa valitsus, esindaja: Chief State Solicitor Louis J. Dockery, keda abistas James O’Reilly, SC, Iirimaa advokatuur,
– Factortame Ltd jt, esindajad: David Vaughan, QC,barrister Gerald Barling, barrister David Anderson, ja solicitor Stephen Swabey, advokaadibüroo Thomas Cooper & Stibbard,
– komisjon, esindajad: õigusnõunik Götz zur Hausen ja õigustalituse ametnik Peter Oliver,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 5. aprilli 1990. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Ühendkuningriigi valitsus, Factortame Ltd jt, Rawlings (Trawling) Ltd (esindaja: N. Forwood, QC) ja komisjon,
olles 17. mai 1990. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 18. mai 1989. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juulil 1989, esitas House of Lords EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust ühenduse õiguse tõlgendamise kohta, mis käsitlevad siseriikliku kohtu õiguste ulatust esialgse õiguskaitse rakendamisel ühenduse õigusest tulenevate õigustega seotud vaidluste korral.
2 Nimetatud küsimused kerkisid üles kohtuvaidluses, mille poolteks on Secretary of State for Transport ning Factortame Ltd ja teised Ühendkuningriigi õiguse alusel asutatud äriühingud, samuti nende äriühingute juhatuste liikmed ja aktsionärid, kellest enamikul on Hispaania kodakondsus (edaspidi kõik koos nimetatud „põhikohtuasja hagejad”).
3 Toimikust nähtuvalt on kõnealused äriühingud Merchant Shipping Act 1894 (1894. aasta kaubandusliku meresõidu seadus) alusel Ühendkuningriigi laevaregistrisse kantud 95 kalalaeva omanikud või kasutajad. Nimetatud laevadest 53 oli algselt registreeritud Hispaanias ja nad sõitsid Hispaania lipu all, kuid kanti eri ajal 1980. aastast alates Ühendkuningriigi registrisse. Ülejäänud 42 laeva on olnud alati registreeritud Ühendkuningriigis, kuid kõnealused äriühingud on need ostnud eri ajal, peamiselt alates 1983. aastast.
4 Ühendkuningriigi kalalaevade registreerimise riiklikku süsteemi muudeti põhjalikult Merchant Shipping Act 1988 (1988. aasta kaubandusliku meresõidu seadus, edaspidi „1988. aasta seadus”) II osaga ja õigusaktiga Merchant Shipping (Registration of Fishing Vessels) Regulations 1988 (kalalaevade registreerimist käsitlevad 1988. aasta eeskirjad, edaspidi „1988. aasta eeskirjad”, SI 1988, nr 1926). On üldteada, et Ühendkuningriik muutis varasemaid õigusakte selleks, et lõpetada „kvootide noppimise” nime all tuntud praktika, mille puhul Ühendkuningriigi arvates „röövisid” kalakvoote Ühendkuningriigi lipu all sõitvad kalalaevad, millel puudus tegelik side Ühendkuningriigiga.
5 1988. aasta seaduses on ette nähtud uue registri loomine, kuhu edaspidi tuleb kanda kõik Ühendkuningriigi kalalaevad, kaasa arvatud vanasse, 1894. aasta kaubandusliku meresõidu seaduse alusel peetavasse üldregistrisse kantud laevad. Uude registrisse võib siiski kanda vaid need kalalaevad, mis vastavad 1988. aasta seaduse artiklis 14 ette nähtud tingimustele.
6 Nimetatud artikli lõikes 1 nähakse ette, et kooskõlas transpordiministri kehtestatavate eranditega kantakse kalalaev uude registrisse ainult juhul, kui:
„a) laeva omanik on Ühendkuningriigi kodanik või äriühing,
b) laeva hallatakse ning laeva tööd juhitakse ja kontrollitakse Ühendkuningriigist ning
c) laeva prahtija, haldaja või kasutaja on nõuetele vastav isik või äriühing”.
Sama artikli lõike 2 kohaselt peetakse kalalaeva omanikuks Ühendkuningriigi kodanikku või äriühingut, kui laeva omandiõigus (legal title) täielikult kuulub ühele või mitmele nõuetele vastavale Ühendkuningriigi kodanikule või äriühingule ning kui viliomandiõigused (beneficial ownership) laeva suhtes kuuluvad ühele või mitmele nõuetele vastavale äriühingule või vähemalt 75% ulatuses ühele või mitmele nõuetele vastavale isikule. Sama artikli lõike 7 kohaselt vastab füüsiline isik nõutele, kui tal on Ühendkuningriigi kodakondsus ja elukoht, ning äriühing vastab nõuetele, kui see on asutatud Ühendkuningriigis ja omab seal ka peamist äritegevuse kohta ning vähemalt 75% äriühingu aktsiatest või osadest kuulub ühele või mitmele nõuetele vastavale isikule või äriühingule ja vähemalt 75% äriühingu juhatuse liikmetest on nõuetele vastavad isikud.
7 1988. aasta seadus ja eeskirjad jõustusid 1. detsembril 1988. 1988. aasta seaduse artikli 13 kohaselt pikendati eelmise seaduse alusel tehtud registreerimiste kehtivust üleminekuperioodiks 31. märtsini 1989.
8 Komisjon esitas 4. augustil 1989 Euroopa Kohtusse EMÜ asutamislepingu artikli 169 alusel hagi, paludes tuvastada, et 1988. aasta seaduse artiklis 14 sätestatud riikkondsusnõuete kehtestamisega rikkus Ühendkuningriik EMÜ asutamislepingu artiklitest 7, 52 ja 221 tulenevaid kohustusi. Kõnealune hagi on arutusel kohtuasjas 246/89, mis on praegu Euroopa Kohtus pooleli. Samal kuupäeval kohtukantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas komisjon taotluse ajutiselt peatada nimetatud riikkondsusnõuete kohaldamine teiste liikmesriikide kodanike ja kalalaevade suhtes, mis kuni 31. märtsini 1989 jätkasid kalapüüki Ühendkuningriigi lipu all ja Ühendkuningriigi kalapüügi litsentside alusel. Euroopa Kohtu president rahuldas 10. oktoobri 1989. aasta määrusega kohtuasjas 246/89: komisjon v. Ühendkuningriik (EKL 1989, lk 3125) kõnealuse taotluse. Ühendkuningriik võttis nimetatud määruse kohaselt vastu kuningliku määruse, millega muudeti 1988. aasta seaduse artiklit 14 alates 2. novembrist 1989.
9 Sel ajal, kui algatati põhikohtuasja aluseks olev menetlus, ei vastanud põhikohtuasja hagejate 95 kalalaeva ühele või mitmele 1988. aasta seaduse artiklis 14 sätestatud registreerimistingimustest ja seetõttu ei saanud neid uude registrisse kanda.
10 Kuna nimetatud laevad jäeti alates 1. aprillist 1989 kalapüügiõigusest ilma, esitasid kõnealused äriühingud 16. detsembril 1988 High Court of Justice, Queen’s Bench Division’ile avalduse asja kohtulikuks läbivaatamiseks, vaidlustades 1988. aasta seaduse II osa vastavuse ühenduse õigusele. Samuti taotlesid nad esialgse õiguskaitse rakendamist seni, kuni nende avalduse kohta on tehtud lõplik otsus.
11 Queen’s Bench Division, Divisional Court otsustas oma 10. märtsi 1989. aasta otsuses: 1) peatada menetlus ja esitada EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsusetaotlus menetluses üleskerkinud ühenduse õiguse küsimuse kohta; ja 2) kohustada esialgse õiguskaitse korras peatama 1988. aasta seaduse II osa ja eeskirjade kohaldamise hagejate suhtes.
12 13. märtsil 1989 esitas Secretary of State for Transport määruskaebuse Divisional Court’i esialgse õiguskaitse määruse peale. Court of Appeal leidis 22. märtsi 1989. aasta otsuses, et siseriikliku õiguse alusel ei ole kohtud pädevad seaduste kohaldamist esialgse õiguskaitse korras peatama. Seetõttu tühistas kohus Divisional Court’i määruse.
13 House of Lords, kelle poole asjas pöörduti, tegi eespool nimetatud otsuse 18. mail 1989. Selles otsuses leidis ta esiteks, et on põhjendatud põhikohtuasja hagejate väited selle kohta, et nad kannaksid korvamatut kahju, juhul kui nende taotletud esialgset õiguskaitset ei rakendata ja põhikohtuasjas tehakse otsus nende kasuks. House of Lords leidis siiski, et siseriikliku õiguse kohaselt ei ole Inglise kohtud pädevad rakendama esialgset õiguskaitset käesoleva kohtuasja taolistes asjades; täpsemalt, selle välistab common law vana reegel, mille kohaselt ei või rakendada esialgset õiguskaitset krooni ehk valitsuse kahjuks, koostoimes eeldusega, et siseriiklikud seadused on kooskõlas ühenduse õigusega seni, kuni ei ole tehtud otsust nende ühenduse õigusele vastavuse kohta.
14 Edasi käsitles House of Lords küsimust, kas Inglise kohtud on, olenemata kõnealusest siseriikliku õiguse normist, pädevad rakendama ühenduse õiguse alusel krooni kahjuks esialgset õiguskaitset.
15 Seega, olles seisukohal, et vaidluses kerkis üles ühenduse õiguse tõlgendamise küsimus, otsustas House of Lords EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel peatada menetluse, kuni Euroopa Kohus on teinud eelotsuse järgmistes küsimustes:
„1. Kui:
i) menetluse pool väidab siseriiklikus kohtus, et tal on ühenduse õiguse alusel õigused, millel on siseriiklikus õiguses vahetu õigusmõju („õigused, millele tuginetakse”),
ii) siseriikliku sõnaselge sätte kohaldamisel jäetaks see pool ilma õigustest, millele ta tugineb,
iii) nende õiguste olemasolu poolt ja vastu, millele tuginetakse, on arvestatavad argumendid ning siseriiklik kohus on taotlenud artikli 177 alusel eelotsust selle kohta, kas õigused, millele tuginetakse, on olemas,
iv) siseriiklik õigus eeldab, et kõnealune siseriiklik säte on kooskõlas ühenduse õigusega, kui ja kuni ei ole tuvastatud, et see on vastuolus ühenduse õigusega,
v) siseriiklik kohus ei ole pädev rakendama esialgset kaitset õiguste puhul, millele tuginetakse, peatades siseriikliku sätte kohaldamise kuni eelotsuse tegemiseni,
vi) kui eelotsusega kinnitatakse nende õiguste olemasolu, millele tuginetakse, kannab neile õigustele tuginev isik kõnealuse esialgse kaitse rakendamata jätmise korral tõenäoliselt korvamatut kahju,
kas siis ühenduse õigus
a) kohustab siseriiklikku kohut rakendama esialgset kaitset õiguste puhul, millele tuginetakse, või
b) annab kohtule õiguse rakendada esialgset kaitset õiguste puhul, millele tuginetakse?
2. Kui esimese küsimuse punkti a vastus on eitav ja punkti b vastus jaatav, millised on siis kohaldatavad kriteeriumid, et otsustada, kas rakendada või mitte esialgset kaitset õiguste puhul, millele tuginetakse?”
16 Põhikohtuasja asjaolude, menetluse käigu ning Euroopa Kohtule esitatud märkuste täielikum ülevaade sisaldub kohtuistungi ettekandes. Neid toimiku materjale korratakse allpool üksnes Euroopa Kohtu arutluskäigu seisukohast vajalikus ulatuses.
17 Toimiku ja eelkõige eelotsusetaotluse ning eespool kirjeldatud siseriiklikes kohtutes toimunud menetluse käigu põhjal on selge, et House of Lords’i esitatud eelotsuse küsimusega soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas siseriiklik kohus, kes leiab ühenduse õigusega seotud asja arutades, et ainus takistus, mis välistab esialgse õiguskaitse rakendamise, on siseriikliku õiguse norm, peab jätma selle normi kohaldamata.
18 Nimetatud küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et 9. märtsi 1978. aasta otsuses kohtuasjas 106/77: Simmenthal (EKL 1978, lk 629) leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õiguse vahetult kohaldatavaid norme „tuleb kohaldada täielikult ja ühetaoliselt kõigis liikmesriikides alates normide jõustumise kuupäevast kuni nende kehtivuse lõppemiseni” (punkt 14) ning et „vastavalt ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttele on ühelt poolt asutamislepingu sätete ja institutsioonide vahetult kohaldatavate aktide ning teiselt poolt liikmesriikide siseriikliku õiguse vastastikune seos selline, et kõnealused sätted ja aktid muudavad jõustudes automaatselt mittekohaldatavaks […] kõik nendega vastuolus olevad parajasti kehtivad siseriiklike õigusaktide sätted” (punkt 17).
19 Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab siseriiklik kohus asutamislepingu artiklis 5 sätestatud koostööpõhimõtet kohaldades tagama isikutele õiguskaitse, mis tuleneb ühenduse õiguse vahetust õigusmõjust (vt 10. juuli 1980. aasta otsused kohtuasjas 811/79: Ariete, EKL 1980, lk 2545, ja kohtuasjas 826/79: Mireco, EKL 1980, lk 2559).
20 Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et igasugune siseriikliku õiguskorra säte ja igasugune seadusandlik, haldus- ja kohtupraktika, mis võiks kahjustada ühenduse õiguse toimet sellega, et ei anna siseriiklikule kohtule, kes on pädev sellist õigust kohaldama, volitusi teha selle kohaldamise ajal kõik vajalik, et kõrvaldada siseriiklikud õigusaktid, mis võivad kas või ajutiselt takistada ühenduse normide täielikku toimet, on vastuolus nende nõuetega, mis moodustavad ühenduse õiguse olemuse (eespool viidatud 9. märtsi 1978. aasta Simmenthali otsus, punktid 22 ja 23).
21 Tuleb lisada, et ühenduse õiguse täielik toime oleks samavõrd nõrgendatud, kui siseriiklik õigusnorm saaks keelata ühenduse õigusega reguleeritavat vaidlust lahendaval kohtul rakendada esialgset õiguskaitset, et tagada sellise kohtuotsuse täielik toime, mis tehtaks nende ühenduse õigusest tulenevate õiguste olemasolu kohta, millele tuginetakse. Sellest tuleneb, et kohus, kes siseriikliku õigusnormi puudumisel rakendab sellistel asjaoludel esialgset õiguskaitset, on kohustatud jätma kõnealuse normi kohaldamata.
22 Sellist tõlgendust toetab EMÜ asutamislepingu artiklis 177 kehtestatud süsteem, mille kasulik mõju oleks nõrgendatud, kui siseriiklik kohus, kes on peatanud menetluse, kuni Euroopa Kohus on andnud vastuse eelotsuse küsimusele, ei saa rakendada esialgset õiguskaitset kuni kohtuotsuse tegemiseni, mis sõltub Euroopa Kohtu vastusest.
23 Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et ühenduse õigust tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus, kes leiab ühenduse õigusega seotud asja arutades, et ainus takistus, mis välistab esialgse õiguskaitse rakendamise, on siseriikliku õiguse norm, peab jätma nimetatud normi kohaldamata.
Kohtukulud
24 Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi esitanud Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks küsimusele, mis talle 18. mai 1989. aasta otsusega esitas House of Lords, otsustab:
Ühenduse õigust tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus, kes leiab ühenduse õigusega seotud asja arutades, et ainus takistus, mis välistab esialgse õiguskaitse rakendamise, on siseriikliku õiguse norm, peab jätma nimetatud normi kohaldamata.
Due
Slynn Kakouris Schockweiler
Zuleeg
Mancini
Joliet
Moitinho de Almeida
Rodríguez Iglesias
Grévisse
Díez de Velasco
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. juunil 1990 Luxembourgis.
Kohtusekretär
President
J.-G. Giraud
O. Due
* Kohtumenetluse keel: inglise.
Top