Kohtuasi C-181/03 P
Albert Nardone
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Apellatsioonkaebus – Endine ametnik – Invaliidsuspensioni taotlus – Kohaldamise tingimused
Kohtujurist Poiares Maduro ettepanek, esitatud 29. juunil 2004 ……………………………………………..
Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 13. jaanuar 2005 …………………………………………………...
Kohtuotsuse kokkuvõte
Ametnikud – Invaliidsuspension – Invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamine – Tingimused
(Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad, artikkel 78; VIII lisa artikkel 13)
Personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 üheselt mõistetavatest mõistetest, mis sätestavad kooskõlas personalieeskirjade artikliga 78 tingimused ametniku õigusele invaliidsuspensionile, tuleneb, et vaid ametnik, kes on sunnitud lahkuma teenistusest töövõimetusest tingitud ametikohustuste täitmise võimatuse tõttu, võib olla invaliidsuse tuvastamise menetluse subjektiks. Sellest tuleneb, et ametnikul, kes on teenistusest lahkunud mitu aastat tagasi ning kes põeb haigust, mis ei võimaldaks tal ametikohustusi täita, kui ta veel ametis oleks, ei ole õigust taotleda vaid sellel põhjusel invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamist.
(vt punktid 39 ja 40)
EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
13. jaanuar 2005(*)
Apellatsioonkaebus – Endine ametnik – Invaliidsuspensioni taotlus – Kohaldamise tingimused
Kohtuasjas C-181/03 P,
mille esemeks on Euroopa Ühenduste Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatud apellatsioonkaebus, mis esitati 25. aprillil 2003,
Albert Nardone, Euroopa Ühenduste Komisjoni endine ametnik, elukoht Piétrain (Belgia), esindaja: advokaat I. Kletzlen,
apellatsioonkaebuse esitaja,
teine menetlusosaline:
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: J. Currall,
kostja esimese astmes,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees P. Jann ning kohtunikud A. Rosas, R. Silva de Lapuerta (ettekandja), S. von Bahr ja K. Schiemann,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: vanemametnik M.-F. Contet,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. mai 2004. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 29. juuni 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Apellatsioonkaebuses palub A. Nardone tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 26. veebruari 2003. aasta otsuse kohtuasjas T-59/01: Nardone v. komisjon (EKL AT 2003, lk I-A-55 ja II-323, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega ei tühistatud Euroopa Ühenduste Komisjoni 20. märtsi 2000. aasta otsust hagejale invaliidsuspensioni maksmisest keeldumise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 78 esimene lõik sätestab:
„Ametnikul on VIII lisa artiklites 13–16 ettenähtud korras õigus invaliidsuspensionile püsiva täieliku töövõimetuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma karjäärivahemiku ametikohale vastavaid kohustusi.”
3 Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui artikli 1 lõike 1 sätetest ei tulene teisiti, on alla 65aastasel ametnikul, kelle töövõimetuskomitee on pensioniõiguste omandamise ajal tunnistanud püsivalt ja täielikult töövõimetuks ja kes seetõttu ei saa täita oma ametikohustusi oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal ning kes peab seetõttu lõpetama teenistuse ühendustes, õigus sellise töövõimetuse püsimise ajal saada personalieeskirjade artiklis 78 sätestatud invaliidsuspensioni.
Invaliidsuspensioni ei maksta üheaegselt vanaduspensioniga.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
4 A. Nardone, kes asus 1963. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ülemameti teenistusse kohaliku töötajana ning kellest sai hiljem komisjoni ametnik, esitas 18. oktoobri 1981. aasta kirjaga ametist lahkumise avalduse, mis rahuldati 31. detsembril 1981.
5 18. novembril 1999 esitas ta taotluse personalieeskirjade artikli 78 teise lõigu alusel invaliidsuspensioni saamiseks.
6 Vaidlustatud otsusega jättis komisjon selle taotluse ilma töövõimetuskomitee poole pöördumata rahuldamata põhjusel, et A. Nardone ei vasta personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 sätestatud tingimustele.
7 23. mail 2000 esitas A. Nardone personalieeskirjade artikli 90 kohaselt komisjoni otsuse peale kaebuse. 23. septembriks 2000 oli kaebus kaudselt tagasi lükatud. Otsene kaebuse tagasilükkamise otsus tehti 15. detsembril 2000.
8 13. märtsil 2001 Esimese Astme Kohtu kohtusekretärile esitatud avaldusega esitas A. Nardone hagi, mille esemeks oli esmajoones komisjoni selle otsuse tühistamise nõue, millega keelduti hagejale invaliidsuspensioni maksmisest.
Vaidlustatud kohtuotsus
9 Esimese Astme Kohtule esitatud hagis väidab A. Nardone, et komisjon on võimu kuritarvitanud, kui jättis rahuldamata hageja 18. novembri 1999. aasta taotluse invaliidsuspensioni määramiseks, ilma et ta oleks pöördunud töövõimetuskomitee poole – ainus personalieeskirjade artikli 53 järgi pädev organ otsustamaks sellise taotluse üle.
10 Lisaks viitab hageja 17. mai 1984. aasta otsusele kohtuasjas C-12/83: Bähr v. komisjon (EKL 1984, lk 2155), milles Euroopa Kohus leidis, et ametnikul, kes on teenistusest lahkunud mitu aastat tagasi ning keda vaevab haigus, mis ei luba tal ametikohustusi täita, ei ole üksnes sel põhjusel õigust nõuda invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamist. Sellest tuleneb, et invaliidsuspensioni võib endisele ametnikule määrata hoolimata sellest, kas ta on teenistusest lahkunud; piisavate meditsiinitõendite esitamine on endise ametniku kohustus.
11 Täiendavalt rõhutab A. Nardone, et Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et komisjon ei täitnud oma kohustusi, kui jättis töövõimetuskomitee poole pöördumata, kui ametniku teenistusest lahkumisel oli teada, et püsiva töövõimetuse ja terviseseisundi vahel teenistusest lahkumise hetkel oli vahetu ja otsene seos.
12 Oma otsust põhjendades märkis komisjon, et personalieeskirjade artiklis 78 ja VIII lisa artiklis 13 sätestatud invaliiduspensioni määramise tingimused ei olnud käesoleval juhul täidetud. Eriti aga leidis komisjon, et kooskõlas eespool viidatud sätete sõnastusega ning tõlgendusega, mis neile on antud mainitud kohtuasjas Bähr v. komisjon ning Esimese Astme Kohtu 3. juuni 1999. aasta otsuses kohtuasjas T‑295/97: Coussios v. komisjon (EKL AT 1999, lk I-A-103 ja II-577), võib „invaliidsuse tuvastamise menetluse esemeks […] olla vaid olukord, kus ametnik on sunnitud teenistusest lahkuma seepärast, et ta ei saa töövõimetusest tingituna täita oma ametikohustusi”.
13 Lisaks rõhutas kohus, et kui töövõimetuskomiteel on ainupädevus tuvastada invaliidsus personalieeskirjade artikli 78 tähenduses, võib viimane seda teha vaid ajal, kui ametnik on teenistuses.
14 Mis puudutab väidetavat komisjonipoolset võimu kuritarvitamist, märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse punktis 29, et komisjon jättis A. Nardone’i invaliidsuspensioni taotluse rahuldamata, sest ilmselgelt polnud tema puhul täidetud õigusaktiga seatud tingimused teenistusstaatusele, mitte terviseseisundile. Esimese Astme Kohus leidis, et komisjon pole töövõimetuskomitee poole pöördumiseta A. Nardone’i taotlust rahuldamata jättes võimu kuritarvitanud, kuna nimetatud komiteel on pädevus otsustada meditsiinilist laadi, mitte õiguslikke küsimusi.
15 Mis kehtib eespool mainitud kohtuotsuse Bähr v. komisjon tõlgendusest tuleneva väite kohta, toonitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31, et „personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 sõnastusest tuleneb, et „invaliidsuse tuvastamise menetluse esemeks võib olla vaid olukord, kus ametnik on sunnitud teenistusest lahkuma seepärast, et ta ei saa töövõimetusest tingituna täita ametikohustusi” (eespool viidatud kohtuotsused Bähr v. komisjon, punkt 12, ja Coussios v. komisjon, punkt 37).
16 Selles küsimuses tõstis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 esile, et „ametnikul, kes on teenistusest lahkunud mitu aastat tagasi ning keda vaevab haigus, mis ei lubaks tal ametis oleku puhul ametikohustusi täita, ei ole üksnes viimasel põhjusel õigust nõuda invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamist” (vt eespool mainitud kohtuotsused Bähr v. komisjon, punkt 13, ja Coussios v. komisjon, punkt 38). Seepeale sedastas Esimese Astme Kohus, et hageja, lahkunud teenistusest 1981. aastal ning esitanud invaliidsuspensioni taotluse 1999. aastal, oli sarnases olukorras.
17 Lisaks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, et A. Nardone ei vastanud ka teisele personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 seatud kahest kumuleeruvast tingimusest, mille kohaselt peab invaliidsuspensioni taotleval ametnikul olema õigus pensionile hetkel, mil töövõimetuskomitee tunnistab, et ta on püsivalt ja täielikult töövõimetu, sest ta lahkus teenistusest 1981. aastal.
18 Seetõttu otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 34, et kumbki personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 sätestatud tingimus ei ole täidetud ning taotlus tühistada vaidlusalune otsus tuleb rahuldamata jätta.
19 Teisalt märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et kohtuotsuse Bähr v. komisjon asjaolud olid väga erinevad käesolevast kohtuasjast. P. Bähr oli nõukogu 4. detsembri 1972. aasta määruse (Euratom, ESTÜ, EMÜ) nr 2530/72 seoses uute liikmesriikide liitumisega Euroopa ühenduste ametnike värbamise ning ühenduste ametnike lõpliku teenistusest vabastamise kohta ajutiste erimeetmete kehtestamisest [mitteametlik pealkirja tõlge] (EÜT L 272, lk 1) alusel säilitanud „ametniku” staatuse pärast seda, kui oli teenistusest lahkunud. Samuti jätkas P. Bähr erinevalt A. Nardone’st vastavalt määrusele nr 2530/72 pensionifondi sissemaksete tasumist eesmärgiga saada tulevikus pensioni (vt eespool mainitud kohtuotsus Bähr v. komisjon, punktid 5 ja 8) ning seega personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 sätestatud tingimuse täitmist.
20 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 täheldas Esimese Astme Kohus, et igal juhul ei olnud komisjonil mingisugust kohustust lasta töövõimetuskomiteel kontrollida hageja terviseseisundit hetkel, kui hageja oli ametist vabastatud ning lahkus ühenduste teenistusest.
21 Selles küsimuses märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38, et ei eespool mainitud kohtuotsusest Bähr v. komisjon ega ühestki teisest ühenduse õiguse allikast ei tulene, nagu eksisteeriks ühenduse institutsioonil üldkohustus kontrollida ametniku omal soovil lahkumisel tema töövõimelisust.
22 Lisaks meenutab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39, et Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsuses Bähr v. komisjon sisalduva sellise täpsustuse kontekstis, mille kohaselt ametist lahkumise hetkel on institutsioonil kohustus kutsuda vajadusel kokku töövõimetuskomitee, peab küsimust selle kohta, kas ka hageja puhul pidi töövõimetuskomitee kokku kutsuma, lahendama üksnes silmas pidades neid asjaolusid, mis olid institutsioonile teada 1981. aastal, kui hageja teenistusest lahkus.
23 Sellega seoses leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40 ja 41:
„40 Kui ametnik leiab, et tema terviseseisund sunnib teda ametist lahkuma, peab ta personalieeskirjade artikli 90 kohaselt esitama enne lahkumist personalieeskirjade artikli 78 alusel määratava invaliidsuspensioni taotluse. Käesoleval juhul ilmneb hagiavaldusest, et 1970. aastetel oli hageja oma terviseseisundi pärast tõsiselt mures ning ta lahkus 1981. aastal ametist just seetõttu, et ta oli veendunud, et tervist kahjustavad töötingimused halvendasid tema tervist. Kuna ametnikke eeldatakse olevat teadlikud personalieeskirjade sätetest (vt nt Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑27/99: Drabbe v. komisjon, EKL AT 2000, lk I-A-213 ja II-955), peab ametnik, kes end sellisest situatsioonist leiab, invaliiduspensioni saamise soovil sellise taotluse esitama. Ta pole tegutsenud nõutud hoolikusega, kui ta pole seda teinud, eriti kui arvesse võtta seda, et ta oli teenistusest lahkumise hetkel oma tervislikust seisundist ja haigusloost teadlikum kui asjaomane institutsioon. Seega ei saa, välja arvatud erandkorras, institutsioonile ette heita, et ta ametniku vabatahtliku ning tööandja poolt ärgitamata teenistusest lahkumise puhul omaalgatuslikult töövõimetuskomiteed kokku ei kutsunud, samas kui asjaomane isik ise selleks soovi ei avaldanud.
41 P. Bähri väga tõsine haiguslugu, st esimene infarkt, mille ta sai kuus aastat enne ametist lahkumist, on asjaolu, mille suhtes poolte vahel ei ole vaidlust (eespool viidatud kohtuotsus Bähr v. komisjon, punkti 14 lõpp). Ehkki toimikust tuleneb, et hageja kaebas oma terviseseisundi ning eelkõige sagedaste bronhiitide, samuti tervist kahjustavate töötingimuste üle institutsiooni meedikule, ollakse käesolevas asjas sunnitud märkima, et komisjonile polnud teada eelnev haiguslugu, mis oleks tõsiduselt võrreldav P. Bähri esimese infarktiga, mis lubaks Esimese Astme Kohtul leida, et komisjonil lasus ametniku teenistusest lahkumisel kohustus kutsuda kokku töövõimetuskomitee, ehkki ta vastavat soovi ei olnud avaldanud (eespool nimetatud kohtuotsus Bähr v. komisjon, punkt 15). Sellega seoses tuleb märkida, et hageja advokaat kinnitas kohtuistungil, et hageja ise polnud 1981. aastal teadlik sissehingatud tolmu tagajärgede tõsidusest oma tervisele ning et see teadmatus kestis 1992. aastani.”
24 Lõpetuseks märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et isegi kui seos hageja terviseseisundi taotluse esitamise hetkel 18. novembril 1999 ja tervisliku seisundi vahel teenistusest lahkumise ajal oleks tõendatud, ei oleks piisavalt tõendeid, et komisjon oleks pidanud 1981. aastal kokku kutsuma töövõimetuskomitee.
25 Eespool toodut arvesse võttes otsustas Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud kohtuotsuse tühistamistaotlus tuleb rahuldamata jätta ja et taotletud tingimustes ei saa antud hagejale invaliidsuspensioni määrata.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
26 Kohtusekretärile 25. aprillil 2003 esitatud taotlusega palus A. Nardone Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 alusel tasuta õigusabi.
27 6. veebruari 2004. aasta määrusega rahuldas Euroopa Kohus ta palve.
28 A. Nardone palub Euroopa Kohtul:
esiteks:
– tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna;
teiseks:
– tühistada ametisse nimetava asutuse 15. detsembri 2000. aasta sõnaselge otsus jätta rahuldamata A. Nardone 23. mail 2000 esitatud kaebus invaliidsuspensioni määramise kohta;
– tühistada vaidlustatud otsus, mis jättis rahuldamata A. Nardone 18. novembri 1999. aasta nõude invaliidsuspensioni määramiseks personalieeskirjade artikli 78 teise lõigu alusel;
igal juhul:
– määrata kohtukulude tasumine vastavalt kohalduvatele kodukorra sätetele.
29 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tunnistada vaidlustatud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks;
– jätta apellatsioonimenetluse kohtukulud kaebuse esitaja kanda.
Apellatsioonkaebus
Esimene väide
Poolte argumendid
30 Esimese väitega heidab A. Nardone Esimese Astme Kohtule ette seisukohta, et kuna ta 1981. aastal teenistusest lahkus ja esitas invaliidsuspensioni saamiseks taotluse 1999. aastal, ei olnud ta personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 sätestatud situatsioonis, kus ametnik peab töövõimetuse tõttu ametist lahkuma.
31 Ta leiab, et Esimese Astme Kohus on vääralt tõlgendanud eespool mainitud kohtuotsust Bähr v. komisjon ning väidab endal olevat õiguse invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamiseks osas, milles mõned tema terviseprobleemid, mida muu hulgas peeti kutsehaigusteks, takistasid tal täita ametikohustusi, mida tal tulnuks ametis olles täita.
32 Olgugi et ta personalieeskirjade artiklis 78 ja VIII lisa artiklis 13 sätestatud töövõimetuse tuvastamise menetlust teenistusest lahkumise hetkel ei algatanud, kuna sel hetkel ei olnud ta teadlik oma terviseseisundist, väidab hageja, et õiguslikust seisukohast seisneb selle menetluse kohaldamise eeldus põhjuslikus seoses tervisliku seisundi vahel, mis oli tema ametisoleku ajal ja tervisliku seisundi vahel, mis oli pärast teenistusest lahkumist.
33 Komisjon leiab, et apellandi argument jätab tähelepanuta personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 leiduvad ühemõttelised ja täpsed mõisted. Nimetatud sätte kohaselt võib personalieeskirjade artiklis 78 mainitud invaliidsuspensioni määrata vaid ametnikule, kelle püsiv ja täielik töövõimetus takistab tal täita tema karjäärivahemikule vastava ametikoha ametikohustusi ning on seetõttu sunnitud lõpetama oma teenistuse ühendustes.
34 Toonitades asjaolu apellandi 1981. aastal teenistusest lahkumise kohta, täheldab komisjon, et isegi püsiva ja täieliku töövõimetuse puhul on võimatu, et ta oleks nüüd „sunnitud teenistuse ühendustes lõpetama”, kui teenistus on juba pöördumatult lõppenud.
35 Komisjoni arvamuse kohaselt tuleneb eespool nimetatud kohtuotsusest Bähr v. komisjon, loetuna ühes personalieeskirjade VIII lisa artikliga 13, et ametnikul, kes on teenistusest lahkunud mitu aastat tagasi ja kes põeb haigust, mis ei võimalda tal ametisoleku puhul ametikohustusi täita, ei ole vaid sellele põhjusele toetudes õigust nõuda invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamist. Kõigele lisaks pidanuks ta olema „sunnitud teenistuse ühendustes lõpetama”.
36 Komisjon täheldab, et institutsiooni kohustus kutsuda vajadusel kokku töövõimetuskomitee puudutas teenistuse lõppemise hetke. Seega pidi seda küsimust apellandi puhul hindama üksnes seoses nende asjaoludega, mis olid institutsioonile teada apellandi ametist lahkumisel 1981. aastal. Seega väidab komisjon, et 1981. aastal, kui apellant teenistusest lahkus, ei pidanud ega võinudki ta töövõimetuskomiteed kokku kutsuda, sest kaebuse esitaja tervislik seisund seda tollel ajahetkel ei õigustanud. Ta täheldab selles küsimuses, et kaebuse esitaja tunnistab isegi, et ei olnud 1981. aastal oma tervist ähvardavatest haigustest teadlik. Seda enam ei saanud komisjon sellest teadlik olla ning seega ei olnud sellel kuupäeval põhjust töövõimetuskomitee kokku kutsumiseks.
Euroopa Kohtu hinnang
37 Alustuseks tuleb mainida, et apellant ei vaidlusta kõnealust kohtuotsust seetõttu, et selles leiti, et komisjon pole hageja teenistusest lahkumise ajal 1981. aastal töövõimetuskomiteed kokku kutsumata jättes oma kohustusi rikkunud.
38 Apellandi väites jääb lahendada küsimus, kas komitee poole oleks pidanud pöörduma pärast tema teenistusest lahkumist, invaliidsuspensioni taotluse esitamisel 1999. aastal.
39 Personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 üheselt mõistetavatest mõistetest, mis sätestavad kooskõlas personalieeskirjade artikliga 78 tingimused ametniku õigusele invaliidsuspensionile, tuleneb, et vaid ametnik, kes on sunnitud lahkuma teenistusest töövõimetusest tingitud ametikohustuste täitmise võimatuse tõttu, võib olla invaliidsuse tuvastamise menetluse subjektiks (eespool mainitud kohtuotsus Bähr v. komisjon, punkt 12).
40 Sellest tuleneb, et ametnikul, kes on teenistusest lahkunud mitu aastat tagasi ning kes põeb haigust, mis ei võimaldaks tal ametikohustusi täita, kui ta veel ametis oleks, ei ole õigust taotleda vaid sellel põhjusel invaliidsuse tuvastamise menetluse algatamist (eespool viidatud kohtuotsus Bähr v. komisjon, punkt 13).
41 Käesolevas asjas märkis Esimese Astme Kohus, et A. Nardone lahkus teenistusest vabatahtlikult pärast 18. oktoobri 1981. aasta lahkumisavalduse esitamist, ilma et oleks kaevanud oma tervisliku seisundi üle või nõudnud töövõimetuskomiteelt tervisekontrolli tegemist. Alles 18 aastat hiljem, 1999. aastal, esitas apellant invaliidsuspensioni taotluse.
42 Neid asjaolusid silmas pidades oli Esimese Astme Kohtul õigus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30–32 leida, et hageja polnud personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 kirjeldatud olukorras, mille kohaselt ametnik on sunnitud teenistusest lahkuma, sest töövõimetus ei luba tal oma ametikohustusi täita.
43 Sellistes tingimustes on esimene väide põhjendamatu ning tuleb seega jätta rahuldamata.
Teine väide
Poolte argumendid
44 Teise väitega väidab A. Nardone, et Esimese Astme Kohus otsustas vääralt, et ta ei täida ka teist personalieeskirjade VIII lisa artiklis 13 sätestatud tingimust, mille kohaselt ametnik, kes taotleb invaliidsuspensioni, peab olema omandamas õigust vanaduspensionile. Hageja leiab, et ta oli omandamas pensioniõigust personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 tähenduses, sest teenistusest lahkudes maksti talle vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artiklile 12 lahkumistoetust.
45 Komisjon kinnitab, et see väide, mis tema väidete kohaselt esitati esimest korda alles Euroopa Kohtu ees, on vastuvõetamatu.
46 Ülejäänud osas leiab komisjon, et see väide on põhjendamatu.
Euroopa Kohtu hinnang
47 Tuleb täheldada, nagu Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 ka teinud, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 13 sätestab kaks kumuleeruvat tingimust. Sellest järeldub, et leides selles samas punktis 33, et hageja ei täida teist tingimust, pärast seda, kui oli punktides 30–32 näidanud, et ta ei täitnud esimest tingimust, tegi Esimese Astme Kohus otsuse üleliigses küsimuses.
48 Kuna teine väide on suunatud Esimese Astme Kohtu otsuse üleliigse motivatsiooni vastu, tuleb see jätta rahuldamata selle kehtetuse tõttu (vt eelkõige 22. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-244/91 P: Pincherle v. komisjon, EKL 1993, lk I-6965, punktid 25 ja 31, ja 12. detsembri 1996. aasta määrus kohtuasjas C-49/96 P: Progoulis v. komisjon, EKL 1996, lk I-6803, punkt 27).
Kohtukulud
49 Kodukorra artikli 69 lõike 2 esimese lõigu alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka menetluses olevate apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 122 teise lõigu alusel ei kohaldata kodukorra artiklit 70 ametnike või muude teenistujate poolt institutsiooni vastu esitatud apellatsioonkaebustele. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja A. Nardone’lt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.
Top