Kohtuasi C‑442/08
Euroopa Komisjon
versus
Saksamaa Liitvabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EMÜ‑Ungari assotsiatsioonileping – Tollivormistusjärgne läbivaatamine – Päritolureeglite rikkumine – Ekspordiriigi ametiasutuste otsus – Kaebus – Komisjoni kontrollmissioon – Tollimaksud – Tollivormistusjärgne sissenõudmine – Omavahendid – Kättesaadavaks tegemine – Viivitusintress
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Euroopa ühenduste omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaks määramine ja kasutatavaks tegemine – Ülekanne komisjoni kontole
(Nõukogu määrus nr 1552/89, artiklid 2, 6 ja 9–11 ning määrus nr 1150/2000, artiklid 2, 6 ja 9–11)
2. Euroopa ühenduste omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaks määramine ja kasutatavaks tegemine – Ülekanne komisjoni kontole
(Nõukogu määrus nr 1552/89, artikkel 11)
1. Alates sellest hetkest, kui impordiriigi ametiasutustel on ekspordiriigi ametiasutuste edastatud info põhjal võimalik määrata kindlaks võlgnik ja arvutada tollivõla summa, ei ole kõnealuste tollimaksude hilinenud kättesaadavaks tegemine õigustatud sellistel põhjustel nagu ekspordiriigi ametiasutustelt täiendava informatsiooni või selles riigis alustatud kohtumenetluses lõpliku otsuse ootamine, ning veelgi vähem põhjusel, et oodatakse lõpparuannet komisjoni pettuste tõkestamise kooskõlastusüksuse paralleelselt läbi viidud uurimise kohta. Ekspordiriigi ametiasutuste tollivormistusjärgse läbivaatamise järeldused on impordiriigi ametiasutustele siduvad. Järelikult ei saa asjaolu, et ekspordiriigi ametiasutused teatavad samuti, et tollivormistusjärgse läbivaatamise järelduste peale on esitatud kaebus, mõjutada impordiriigi ametiasutuste kohustusi teha arvestuskanne, teavitada asjaomasest tollivõlast ning määrata kindlaks sellega seotud omavahendid.
Seega rikub liikmesriik määruse nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376, artiklitest 2, 6 ja 9–11 ning määruse nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728, samadest artiklitest tulenevaid kohustusi, kui ta laseb hoolimata vastastikuse abi teatise saamisest aeguda tollivõlast tulenevatel nõuetel, kandes hilinenult üle sellest tulenevad tasumisele kuuluvad omavahendid ning keeldudes tasumast kohaldatavat viivitusintressi.
(vt punktid 80, 83, 88, 98 ja resolutsioon)
2. Kohustus ühenduste omavahendid kindlaks määrata, kohustus need tähtaegselt komisjoni arvele kanda ja kohustus tasuda viivitusintresse on lahutamatult seotud, kusjuures viivitusintressi tuleb maksta sõltumata selle viivituse põhjusest, millega omavahendid komisjoni arvele kanti.
Nimelt peab määruse nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376, artikli 11 alusel asjaomane liikmesriik kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel sama määruse artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi kogu viivitatud aja eest. Peale selle tuleneb nimetatud artikli 11 sõnastusest, et omavahendite kättesaadavaks tegemisega viivitamine ei saa sõltuda komisjoni poolt nimetatud omavahendite kättesaadavaks tegemisele määratud tähtajast.
(vt punktid 93–95)
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
1. juuli 2010(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EMÜ‑Ungari assotsiatsioonileping – Tollivormistusjärgne läbivaatamine – Päritolureeglite rikkumine – Ekspordiriigi ametiasutuste otsus – Kaebus – Komisjoni kontrollmissioon – Tollimaksud – Tollivormistusjärgne sissenõudmine – Omavahendid – Kättesaadavaks tegemine – Viivitusintress
Kohtuasjas C‑442/08,
mille ese on EÜ artikli 226 alusel 6. oktoobril 2008 esitatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja B. Conte, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: M. Lumma ja B. Klein, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees J.‑C. Bonichot, kohtunikud C. Toader (ettekandja), K. Schiemann, P. Kūris ja L. Bay Larsen,
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: üksuse juhataja M.-A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. veebruari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 25. märtsi 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Saksamaa Liitvabariik lasi hoolimata vastastikuse abi teatise saamisest aeguda tollivõlast tulenevatel nõuetel, kandis hilinenult üle sellest tulenevad tasumisele kuuluvad omavahendid ning keeldus tasumast kohaldatavat viivitusintressi, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT L 155, lk 1), artiklitest 2, 6 ja 9–11 ning nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), samadest artiklitest tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
EMÜ‑Ungari assotsiatsioonileping
2 Ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ungari Vabariigi vahel assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa leping kirjutati alla Brüsselis 16. detsembril 1991 ning kiideti Euroopa ühenduste nimel heaks nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsusega 93/742/Euratom, ESTÜ, EÜ (EÜT L 347, lk 1, edaspidi „EMÜ‑Ungari assotsiatsioonileping”). Selle lepingu protokoll nr 4, mida on muudetud Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Ungari Vabariigi vahelise assotsiatsiooninõukogu 28. detsembri 1996. aasta otsusega nr 3/96 (EÜT 1997, L 92, lk 1, edaspidi „protokoll nr 4”) sisaldab artiklis 16 „Üldtingimused” järgmisi sätteid:
„1. Lepingust tulenevalt laieneb nii ühenduse päritolu toodetele Ungarisse importimisel kui Ungari päritolu toodetele ühendusse importimisel sooduskohtlemine, kui esitatakse:
a) kaupade liikumissertifikaat EUR.1, mille näidis on esitatud III lisas;
[…]”. [Siin ja edaspidi on osundatud protokolli tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
3 Protokolli nr 4 artikkel 17 „Kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 väljastamise menetlus”, näeb lõigetes 1 ja 5 ette:
„1. Ekspordiriigi toll annab kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 välja eksportija või eksportija vastutusel tema volitatud esindaja esitatud kirjaliku avalduse alusel.
[…]
5. Sertifikaate EUR.1 väljastavad tolliasutused võtavad kõik vajalikud meetmed, et kontrollida toodete päritolustaatust ning vastavust käesoleva protokolli teistele tingimustele. Sel eesmärgil on neil õigus nõuda kõiki tõendavaid dokumente ja kontrollida eksportija kogu raamatupidamisarvestust või teostada ükskõik millist muud kontrolli, mida nad peavad vajalikuks. Sertifikaate EUR.1 väljastavad tolliasutused tagavad ka selle, et lõikes 2 nimetatud vormid oleksid nõuetekohaselt täidetud. Tolliasutused kontrollivad eelkõige seda, kas toodete kirjeldamiseks ettenähtud lahter on täidetud nii, et sinna ei ole võimalik pettuse eesmärgil midagi lisada.”
4 Nimetatud protokolli artikkel 31 „Vastastikune abi” näeb lõikes 2 ette:
„Käesoleva protokolli korrektse kohaldamise tagamiseks abistavad ühendus ja Ungari Vabariik teineteist vastavate tolliasutuste vahendusel sertifikaatide EUR.1 või arvedeklaratsioonide ehtsuse ja nendes dokumentides esitatud teabe täpsuse kontrollimisel.”
5 Protokolli nr 4 artikkel 32 „Päritolutõendite kontroll” sätestab:
„1. Päritolutõendite tollivormistusjärgne läbivaatamine viiakse läbi pisteliselt või siis, kui impordiriigi tollil tekib põhjendatud kahtlus dokumentide ehtsuses, kõnealuste toodete päritolustaatuses või käesoleva protokolli muude nõuete täitmises.
[…]
3. Läbivaatamist teostab ekspordiriigi toll. Selleks on tollil õigus nõuda kõiki tõendeid, kontrollida eksportija raamatupidamist või teostada ükskõik millist muud kontrolli, mida ta peab vajalikuks.
4. Kui impordiriigi toll otsustab läbivaatamise tulemuste saamiseni asjakohaste toodete sooduskohtlemise peatada, pakub ta importijale võimalust, et tooted vabastatakse, kui eelnevalt on kasutusele võetud vajalikud ettevaatusabinõud.
5. Läbivaatamist taotlenud tolli teavitatakse võimalikult kiiresti selle tulemustest. Teabes peab selgelt kajastuma, kas dokumendid on ehtsad ja kas kõnealuseid tooteid võib käsitada ühenduse, Ungari või mõne muu artiklis 4 nimetatud riigi päritolu toodetena ning kas need vastavad muudele käesolevas protokollis ette nähtud tingimustele.
6. Põhjendatud kahtluse korral ja juhul, kui kümne kuu möödumisel läbivaatamise taotlemisest ei ole vastust saadud või kui vastus ei sisalda piisavalt teavet, et tuvastada kõnealuse dokumendi ehtsus või toodete tegelik päritolu, keeldub läbivaatamist taotlenud toll soodustuse kohaldamisest, välja arvatud erakorraliste asjaolude esinemisel.”
6 Protokolli nr 4 artikli 33 esimene taane sätestab, et artiklis 32 nimetatud läbivaatamisest tulenevad vaidlused, mida ei ole võimalik lahendada läbivaatamist taotlenud tolli ja läbivaatamise teostamise eest vastutava tolli vahel, või mis tõstatavad käesoleva protokolli tõlgendamise küsimuse, suunatakse assotsiatsioonikomiteele.
Otsus 94/728
7 Nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsuse 94/728/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 293, lk 9) artikli 2 lõikest 1 tuleneb, et ühenduste eelarvesse kavandatud omavahendite hulka kuuluvad eelkõige nn „traditsioonilised” vahendid, mis pärinevad järgmistest allikatest: ühise tollitariifistiku maksumäärad ja muud tollimaksud, mille ühenduste institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus käsitletud toodete suhtes kehtestatud tollimaksud.
8 Otsuse 94/728 artikli 2 lõige 3 sätestab:
„Liikmesriigid jätavad sissenõudmiskuludena endale 10% lõike 1 punktide a ja b alusel makstavatest summadest.” [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
9 Otsuse 94/728 artikli 8 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid nõuavad artikli 2 lõike 1 punktides a ja b nimetatud ühenduste omavahendid sisse vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, mida kohandatakse vajaduse korral ühenduse eeskirjade nõuete kohaselt. Komisjon kontrollib regulaarselt siseriiklikke õigusnorme, mis liikmesriigid on talle saatnud, edastab liikmesriikidele kohandused, mida ta peab ühenduse eeskirjade täitmisel vajalikuks, ja annab aru eelarvepädevatele institutsioonidele. Liikmesriigid annavad artikli 2 lõike 1 punktides a–d ette nähtud vahendid komisjoni käsutusse.”
Määrus nr 1552/89 ja määrus nr 1150/2000
10 Määruse nr 1552/89 põhjendus 2, mis on sarnane määruse nr 1150/2000 põhjendusega 2, näeb ette:
„[Nõukogu 24. juuni 1988. aasta] otsuse 88/376/EMÜ, Euratom [ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 185, lk 24)] artiklis 2 märgitud omavahendid peavad olema ühenduse kasutatavad võimalikult headel tingimustel […]”. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
11 Hoolimata asjaolust, et määrus nr 1552/89 viitab eelkõige otsusele 88/376 ja määrus nr 1150/2000 viitab otsusele 94/728, on mõlema määruse artiklid 2, 6, 9–11 ning artikli 17 lõige 1 sisuliselt identsed.
12 Määruse nr 1552/89 artikkel 2 sätestab:
„1. Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui liikmesriigi pädev talitus on võlgnikule teatanud tasumisele kuuluva summa. Teatis esitatakse niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevatel haldusasutustel on võimalik kooskõlas kõigi ühenduse asjakohaste sätetega arvutada tollimaksu summa.
2. Lõiget 1 kohaldatakse juhul, kui teatist on tarvis parandada.”
13 Seda sätet muudeti alates 14. juulist 1996 nõukogu 8. juuli 1996. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1355/96 (EÜT L 175, lk 3) ning sama sisu on võetud määruse nr 1150/2000 artiklisse 2, sätestades:
„1. Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.
1a Lõikes 1 märgitud kindlaksmääramise kuupäev on tollieeskirjades ettenähtud arvestusregistrisse kandmise kuupäev.
[…]”.
14 Määruse nr 1552/89 artikli 6 lõiked 1 ja 2, nüüd määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõiked 1 ja 3, sätestavad:
„1. Omavahendite raamatupidamisarvestust peab iga liikmesriigi riigikassa või iga liikmesriigi määratud asutus ning see jaguneb vastavalt vahendite liigile.
2. a) Vastavalt artiklile 2 kindlaks määratud maksud tuleb kanda raamatupidamisarvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva, kui käesoleva lõike punktist b ei tulene teisiti.
b) Kindlaksmääratud maksud, mis ei ole punktis a märgitud raamatupidamisarvestusse kantud, sest on veel sisse nõudmata ning mille kohta ei ole antud tagatist, kantakse punktis a ette nähtud aja jooksul eraldi raamatupidamisarvestusse. Liikmesriigid võivad kasutada seda korda juhul, kui kindlaksmääratud maksud, mille kohta on antud tagatis, vaidlustatakse ning need võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda.”
15 Määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 artikli 9 lõike 1 kohaselt:
„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 ette nähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.”
16 Määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Pärast 10% mahaarvamist sissenõudmiskuludeks [otsuste 88/376 ja 94/728] artikli 2 lõikes 3 ette nähtud korras tehakse kanne kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud omavahendite kohta hiljemalt maksu käesoleva määruse artiklis 2 ette nähtud korras kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.
[...]”.
17 Nimetatud määruste artikkel 11 sätestab:
„Asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.”
18 Nimetatud määruste artikli 17 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada artiklis 2 kindlaks määratud maksudele vastavate summade komisjonile kasutatavaks tegemine käesolevas määruses ette nähtud korras.”
Tolliseadustik
19 Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”) artikli 78 lõige 3 näeb ette:
„Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.”
20 Tolliseadustiku artikli 201 lõike 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg impordil, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, lubatakse vabasse ringlusse.
21 Tolliseadustiku artikli 217 lõike 1 esimene lõik sätestab:
„Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa […] arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).”
22 Tolliseadustiku artikli 220 lõige 1 näeb ette:
„Kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (järelarvestuskanne). Tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada.”
23 Tolliseadustiku artikkel 221 näeb ette:
„1. Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.
[…]
3. Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. [...]”
24 Tolliseadustiku artikkel 224 sätestab:
„Kui tollimaksu summa, mille asjaomane isik tasuma peab, on seotud kaubaga, mis on deklareeritud sellise tollimaksu tasumist nõudvale tolliprotseduurile, lubab toll kõnealuse isiku taotluse korral selle summa tasumise edasi lükata artiklites 225, 226 ja 227 ettenähtud tingimustel.”
25 Tolliseadustiku artikkel 236 näeb ette:
„1. Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.
Impordi- või eksporditollimaksu vähendatakse, kui on kindlaks tehtud, et selle kohta arvestuskande tegemise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.
Tollimaksu ei maksta tagasi ega vähendata, kui seadusest tulenevast tollimaksu summast erineva summa tasumise või sellest erineva summa kohta arvestuskande tegemise tingis asjaomase isiku tahtlik tegevus.
2. Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi või seda vähendatakse taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kolme aasta jooksul arvestades kuupäevast, kui selle tollimaksu summa võlgnikule teatati.
Seda tähtaega võib pikendada, kui asjaomane isik tõendab, et taotluse esitamist ettenähtud tähtaja jooksul takistasid ettenägematud asjaolud või vääramatu jõud.
Kui toll ise avastab nimetatud tähtaja jooksul lõike 1 esimeses või teises alapunktis kirjeldatud olukorra, maksab ta tollimaksu summa tagasi või vähendab seda omal algatusel.”
26 Tolliseadustiku artikkel 244 näeb ette:
„Kaebuse esitamine ei peata vaidlusaluse otsuse täitmist.
Toll peatab otsuse täitmise osaliselt või täielikult, kui on põhjust arvata, et vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas tollialaste õigusaktidega või et asjaomast isikut ähvardab korvamatu kahju.
Kui vaidlustatud otsuse alusel nõutakse sisse impordi- või eksporditollimaksu, võib otsuse täitmise peatada, kui on esitatud või esitatakse tagatis. Tagatise esitamist ei nõuta, kui see tekitaks võlgniku olukorda arvestades tõsiseid majanduslikke või sotsiaalseid raskusi.”
Määrus (EÜ) nr 515/97
27 Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 217) III jaotis reguleerib liikmesriikide tolliasutuste suhteid komisjoniga. Nimetatud määruse artikli 17 lõige 2 näeb ette, et komisjon edastab iga liikmesriigi pädevatele asutustele mis tahes teabe, mis aitab neil tagada tolli- või põllumajandusalaste õigusaktide täitmise, niipea kui kõnealune teave osutub talle kättesaadavaks.
28 Määruse artikli 20 lõigete 1 ja 3 kohaselt teavitab komisjon siis, kui ta viib ellu ühenduse haldus- ja uurimiskoostöö missioone kolmandates riikides, liikmesriike nende missioonide tulemustest.
Vaidluse taust
29 Alates 1994. aastast imporditi Ungari Vabariigist Saksamaale mootorsõidukeid Suzuki ja Subaru. Importimine toimus EMÜ‑Ungari assotsiatsioonilepingus ette nähtud tariifse sooduskohtlemise raames, mis tähendas 0% maksumäära kohaldamist, kui esitati kaupade liikumissertifikaadid EUR.1, mis tõendasid sõidukite Ungari päritolu.
30 Vastastikuse abi teatisega, mille ingliskeelne versioon edastati Saksa ametiasutustele 13. juunil 1996 ja saksakeelne versioon 28. novembril 1996, hoiatas komisjoni pettuste tõkestamise kooskõlastusüksus (UCLAF) Saksa ametiasutusi oma kahtlustest selle kohta, kas nende sõidukite importimisel on kinni peetud päritolureeglitest. UCLAF kutsus neid üles taotlema Ungari ametiasutustelt päritoludeklaratsioonide tollivormistusjärgset läbivaatamist, nõudma maksetagatise andmist või tollimaksude deponeerimist ja õigustoimingute tegemist, mis katkestaksid aegumistähtaja kulgemise ja tagaksid võimaluse maksude tollivormistusjärgseks sissenõudmiseks. Seejärel teostas komisjon ise täiendavaid kontrolle ning viis eelkõige läbi kontrollmissiooni Ungaris.
31 26. juuni 1998. aasta vastastikuse abi teatisega teavitas UCLAF „liikmesriike sellest, et Ungari toll oli saatnud 1998. aasta juunis komisjonile Ungaris teostatud kontrolli tulemused, mis puudutasid ühendusse sertifikaatide EUR.1 alusel eksporditud sõidukite [Magyar Suzuki rt, edaspidi „Magyar Suzuki”] päritolustaatust”. Ungari toll oli „tuvastanud, et 58 006 sõidukit ei saa pidada Ungari päritolu toodeteks […] ning nende suhtes olid sertifikaadid EUR.1 välja antud õigusvastaselt”. Selle teatise lisast nähtub, et Saksamaale imporditud sõidukite osas ei olnud kokku 19 123 sõiduki puhul – 14 440 Suzuki marki ja 4683 Subaru marki – kinni peetud päritolureeglitest.
32 Samas teatises täpsustas UCLAF, et tal on „ühenduse koostöömissioonide käigus saadud tõendavad dokumendid” ning ühtlasi „Ungari Tolliameti ametlik vastus koos täiendavate tõenditega (failid ja dokumendid)”, ning et liikmesriigid, „kes taotlesid sertifikaatide EUR.1 tollivormistusjärgse läbivaatamise teostamist [protokolli nr 4] raames saavad otse neid puudutavad vastused”.
33 UCLAF edastas ühtlasi nimetatud impordist puudutatud 14-le liikmesriigile „1998. aasta juuni teatise koopia koos kõigi lisatud failide ja dokumentidega”, „Ungari Tolliametiga peetud kirjavahetuse tõlked” ning „failid – riikide kaupa nende tehingute koondväljavõtted, mis UCLAF oli Ungari originaalfaili põhjal koostanud”.
34 UCLAF edastas need dokumendid ja failid kirjaga, mille ingliskeelse versiooni said Saksa ametiasutused 13. juulil 1998 ning saksakeelse tõlke 18. augustil 1998. Saksa ametivõimudele saadeti seega nimelt 26. mai 1998. aasta kiri, millega Ungari ametiasutused saatsid UCLAF‑ile oma kontrolli järeldused ning samuti dokumendid ja failid, milles olid kindlaks määratud need sõidukid, mille puhul ei peetud kinni päritolureeglitest.
35 26. mai 1998. aasta kirjast nähtub, et Ungari ametiasutused olid 15. mail 1998 viinud lõpule läbivaatamise, mis puudutas Magyar Suzuki toodetud sõidukite päritolu ning samuti sertifikaatides EUR.1 sisaldunud andmeid. Läbivaatamise tulemusel tuvastasid nimetatud ametiasutused, et päritolureeglitest ei peetud kinni teatud hulga imporditud sõidukite osas. Siiski märkisid need ametiasutused, et Magyar Suzuki on pöördunud seoses päritolureeglite kohaldamisega kohtusse. Peale selle täpsustasid Ungari ametiasutused, et nad teavitavad liikmesriike, kes taotlesid teatavate sertifikaatide EUR.1 tollivormistusjärgset läbivaatamist protokolli nr 4 alusel, selle tulemustest otse.
36 Pärast 18. augusti 1998. aasta kirja saamist nõudis Saksamaa Liitvabariik korduvalt, et komisjon esitaks Ungaris läbi viidud kontrollmissiooni lõpparuande. Selle aruande sai ta 2. märtsil 1999.
37 Saksa ametiasutused alustasid 15. aprillil 1999 tollimaksu arvestuskannete tegemist sõidukite kohta, mille puhul Ungari ametivõimude andmetel ei olnud järgitud päritolureegleid. Siiski ei saanud enne 15. aprilli 1996 imporditud sõidukitelt tasutavat tollimaksu kindlaks määrata asjaolu tõttu, et tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimene lause näeb ette kolmeaastase tähtaja, mille jooksul tuleb võlgnikku teavitada. Nimetatud ajavahemikuga seonduvaid omavahendeid ei kantud raamatupidamisarvestusse ega tehtud neid komisjonile kättesaadavaks.
38 Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), UCLAF‑i õigusjärglane alates 1. juunist 1999, teavitas 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatisega liikmesriike sellest, et Ungari ametiasutused olid 23. juulil 1999 andnud seoses toimikuga [Magyar Suzuki] teada oma uue seisukoha, mis võeti pärast Ungari pädeva kohtu otsust. Uue seisukoha kohaselt tuli osa sõidukeid, mille osas olid Ungari ametiasutused varem tuvastanud, et nende puhul on rikutud päritolureegleid, siiski pidada Ungari päritolu toodeteks.
39 Sellega seoses meenutas OLAF, et UCLAF oli saatnud 1998. aasta juulis Ungari ametiasutuste järeldused, mis koostati „1998. aasta esimese kolme kuu jooksul ühenduse missiooni käigus läbiviidud ühise ja põhjaliku uurimise” tulemusel ning saatnud 1999. aasta veebruaris samuti „tema uurimise üldaruande, mis sisaldas tema enda hinnangut ja järeldusi nende dokumentide ja tõendite põhjal, mis ta oli saanud Ungaris või sellest väljaspool ning mis olid kooskõlas Ungari ametiasutuste järeldustega”.
40 OLAF leidis, et „Ungari kohtu otsustel, mis on tehtud Ungari tolli ja Ungari eksportija vahelises vaidluses, ei ole vahetut õiguslikku mõju liikmesriikide tolliasutuste poolt läbiviidavale uurimisele, mis puudutab ühenduse ettevõtjate imporditud kaupade päritolustaatust”.
41 OLAF vaidlustas „mitu aastat pärast uurimiste algust ja mitu kuud pärast põhjalikku läbivaatamist esitatud uute tõendite vastuvõetavuse”, lükkas formaalselt tagasi Ungari tootja väited ning kinnitas oma analüüsi, mis oli lisatud 1999. aasta veebruari uurimisaruandele.
42 Selle tulemusel kutsus OLAF liikmesriike sõnaselgelt üles alustama sissenõudmismenetlust ning „tuginema oma tegevuses 1999. aasta veebruari ühenduse aruande järeldustele”.
43 Saksamaa ametiasutused tagastasid seejärel imporditollimaksu nende sõidukite eest, mille Ungari päritolu olid ekspordiriigi ametiasutused pärast selles riigis tehtud kohtuotsuseid kinnitanud.
Kohtueelne menetlus
44 Komisjoni töötajad tuvastasid 2000. aasta mais Saksamaal läbi viidud omavahendite kontrolli käigus, et Saksamaa ametiasutused ei olnud tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudnud kohe pärast seda, kui Ungari ametiasutused olid kõnealuste imporditud sõidukite päritoludeklaratsioonid kehtetuks tunnistanud, ning ei olnud seega omavahendeid üle kandnud.
45 Tegelikult saatsid Saksamaa ametiasutused ajavahemikus 1996. aasta detsembrist kuni 1997. aasta novembrini toimunud impordi osas esimesed imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise nõuded alles 15. aprillil 1999, ning 1996. aasta aprillist kuni novembrini toimunud impordi osas 20. aprillil 1999. Kuna enne 15. aprilli 1996 toimunud impordist tulenev tollivõlg oli juba aegunud, jäid sellega seotud omavahendid kindlaks määramata.
46 Nimetatud ametiasutused selgitasid 14. septembri 2001. aasta kirjas, et kindlaks ei määratud seda tollivõlga, mis oli aegunud selleks ajaks, kui alustati tollivormistusjärgse sissenõudmise menetlust.
47 Komisjon leidis 12. juuni 2003. aasta istungi protokollis ning oma 23. oktoobri 2003. aasta kirjas, et puudutatud liikmesriikidel, sh Saksamaa Liitvabariigil, oli võimalik tuvastada võlgnik ning tasumisele kuuluv tollimaksu summa hiljemalt 18. augustil 1998, st kuupäeval, millal edastati 26. juuni 1998. aasta vastastikuse abi teatisega seotud dokumentide ja failide viimane keeleversioon. Järelikult need liikmesriigid, kes ei olnud tegevusse asunud kolme kuu jooksul alates sellest kuupäevast, pidid kandma aegunud tollimaksu summad üle alates 18. novembrist 1998.
48 Lisaks nõudis komisjon kõnealustelt liikmesriikidelt, et need esitaksid talle asjaomaseid imporditollimakse puudutava täpsema info. Komisjon teatas, et esitab järgnevalt ametliku märgukirja. Lõpuks märkis komisjon, et imporditollimaksu tasumine ettenähtud tähtaja jooksul võimaldab vältida viivitusintresside arvutamist.
49 Saksamaa Liitvabariik teatas 30. märtsi 2005. aasta kirjas komisjonile, et asjaomaste imporditollimaksude summa on 408 735,53 eurot.
50 Komisjon nõudis nimetatud liikmesriigilt, et see teeks kahe kuu jooksul selle summa komisjonile kättesaadavaks ning juhtis tähelepanu sellele, et pärast nimetatud summa saamist arvutab ta maksmisele kuuluva viivitusintressi.
51 Saksamaa Liitvabariik teavitas 8. novembri 2005. aasta kirjas komisjoni sellest, et makse oli tehtud 31. oktoobril 2005 „tingimusel, et Euroopa Kohus teeb otsuse, mis kinnitab komisjoni õiguslikku seisukohta”, ning et makse tegemise eesmärk oli vältida viivitusintressi tasumist.
52 Saksamaa Liitvabariik keeldus 13. juuni 2006. aasta kirjas maksmast komisjoni määratud viivitusintressi summas 571 011,21 eurot, korrates, et ta vaidlustab nii tollivõla tekkimise kui ka selle sissenõudmise kohustuse.
53 Komisjon alustas 18. oktoobri 2006. aasta kirjaga EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust ning palus märgukirjas esitada Saksamaa Liitvabariigil oma seisukoht.
54 Kuna komisjon pidas 19. veebruaril 2006 saabunud kirja ebapiisavaks, siis saatis ta 29. juunil 2007 põhjendatud arvamuse, millele nimetatud liikmesriik vastas 24. augusti 2007. aasta kirjaga.
55 Kuna komisjoni see vastus ei rahuldanud, otsustas ta esitada käesoleva hagi.
Hagi
Poolte argumendid
56 Komisjon heidab Saksamaa Liitvabariigile sisuliselt ette, et viimane jättis kõnealuse tollivõla sisse nõudmata, viivitas sellega seotud omavahendite kättesaadavaks tegemisega ning keeldus tasumast kohaldatavat viivitusintressi.
57 Mis puudutab omavahendite hilinenud kättesaadavaks tegemist, meenutab komisjon, et määrused nr 1552/89 ja nr 1150/2000 ning tolliseadustik panevad liikmesriikidele kohustuse nõuda sisse seaduse alusel tasumisele kuuluv tollimaksu summa ning määrata sellega seotud omavahendid kindlaks ja kanda need üle niipea kui neil on olemas vajalik info, et määrata kindlaks võlgnik ja tasumisele kuuluv maksusumma.
58 Käesoleval juhul teavitati Saksamaa ametiasutusi teatavate päritoludeklaratsioonide kehtetuks tunnistamisest 18. augusti 1998. aasta kirjas, mis koos varasemate teatiste ja dokumentidega sisaldas kogu vajalikku infot kõnealuste tollivõlgade sissenõudmiseks.
59 Saksamaa Liitvabariik oleks pidanud enne kolmekuulise tähtaja möödumist pärast nimetatud kirja edastamist tegema kindlaks seaduse alusel tasumisele kuuluva summa ning teavitama sellest võlgnikke, seejärel oleks ta pidanud Ungaris poolelioleva kohtumenetluse tõttu loobuma ajutiselt maksu sissenõudmisest või tagastama saadud summad. Omavahendid oleks tulnud kanda ühenduste kontole hiljemalt 20. jaanuaril 1999.
60 Seoses viivitusintressiga meenutab komisjon, et määruste nr 1552/89 ja nr 1150/2000 artikli 11 kohaselt peavad liikmesriigid maksma viivitusintressi, isegi kui nende tegevusetuse tõttu ei saa omavahendite maksu enam kindlaks määrata. Saksamaa Liitvabariik pidi seega maksma intressi ajavahemiku 20. jaanuarist 1999 kuni 31. oktoobrini 2005 eest, ilma et see liikmesriik saaks tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele.
61 Saksamaa Liitvabariik väidab esiteks, et kohaldamisele kuuluvad protokolli nr 4 artikli 32 lõiked 1 ja 5 ning mitte määrused nr 1552/89 ja nr 1150/2000.
62 Vastupidi nimetatud artikli nõuetele ei nähtunud Ungari ametiasutuste järeldustest selgelt, kas ekspordidokumendid olid ehtsad ja kas asjaomased tooted olid Ungari päritolu. Peale selle viitasid Ungari ametiasutused Magyar Suzuki kaebuse alusel alustatud kohtumenetlusele ning andsid üksnes teada, et läbivaatamise lõplikud tulemused saadetakse hiljem.
63 Teiseks meenutab Saksamaa Liitvabariik, et UCLAF‑i uurimisaruanne on määruse nr 515/97 alusel teostatud kontrollmissiooni tulemus. Nimetatud missioonil mitteosalenud liikmesriigina oli Saksamaa Liitvabariigil õigus enne sissenõudmismenetluse alustamist oodata ära missiooni aruanne vastavalt määruse nr 515/97 kohaselt läbiviidud ühenduse kontrollmissioonide kohta käivate komisjoni suuniste punktile 4.5, mille kohaselt küsivad liikmesriigid, kes missioonil ei osale, enne importijate suhtes tegevusse asumist uurimisaruannet. Peale selle kutsus OLAF oma 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatises ise liikmesriike üles tuginema oma tegevuses nimetatud uurimisaruandele.
64 Kolmandaks väidab Saksamaa Liitvabariik 9. veebruari 2006. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑23/04–C‑25/04: Sfakianakis (EKL 2006, lk I‑1265, punkt 21) viidates, et tal ei olnud õigust tollimakse sisse nõuda enne, kui ta ei teadnud Ungaris poolelioleva kohtumenetluse tulemust. Seetõttu on tollivõla aegumine teatud juhtudel vältimatu.
65 Seoses viivitusintressiga väidab Saksamaa Liitvabariik, et kuna tal ei olnud omavahendite kättesaadavaks tegemise kohustust, siis ei ole see kõrvalnõue põhjendatud.
66 Teise võimalusena väidab nimetatud liikmesriik, et komisjoni tegevuse tulemusel tekkis tal õiguspärane ootus, et viivitusintressi ei tule tasuda, sest komisjon teatas 2. juulil 2003 toimunud omavahendite komitee koosolekul jaotatud dokumendis, et „makse tegemine määratud tähtaja jooksul võimaldab vältida viivitusintressi arvutamist”.
67 Lisaks leiab Saksamaa Liitvabariik, et kuna määruses nr 1150/2000 puudub selle kohta spetsiaalne säte, siis on komisjon see, kes määrab kontole kandmise aegumise tähtaja juhul, kui tollivõla summa ei ole sisse nõutud. Käesoleval juhul määras komisjon omavahendite kättesaadavaks tegemise tähtaja alles 12. juuni 2003. aasta dokumendis. Seega tuleb alles alates selle tähtaja lõppemisest arvutada viivitusintressi.
Euroopa Kohtu hinnang
Omavahendite kättesaadavaks tegemine
68 Kõigepealt tuleb meenutada, et protokolli nr 4 artikli 16 lõike 1 kohaselt laieneb Ungari päritolu toodete ühendusse importimisel neile sooduskohtlemine, kui esitatakse sertifikaadi EUR.1 vormis päritolutõend.
69 Nimetatud protokolli rakendamise tagamiseks on ette nähtud halduskoostöö süsteem ühelt poolt Ungari ametiasutuste ja teiselt poolt ühenduse ning liikmesriikide asutuste vahel.
70 See süsteem tugineb samal ajal nii ülesannete jaotusele kui ka asjaomaste liikmesriikide ja Ungari Vabariigi ametiasutuste vastastikusele usaldusele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 21).
71 Nimetatud ülesannete jaotuse raames on Ungari ametiasutuste pädevuses kontrollida Ungarist pärit toodete päritolustaatust. Kuna viidatud ametiasutustel on parimad võimalused kontrollida vahetult asjaomaste kaupade päritolu määravaid asjaolusid, siis on neil protokolli nr 4 artikli 17 lõigete 4 ja 5 ning artikli 32 lõike 3 kohaselt kohustus kontrollida päritolureeglitest kinnipidamist nii sertifikaatide EUR.1 väljastamisel kui ka tollivormistusjärgse läbivaatamise käigus.
72 Protokolliga nr 4 loodud halduskoostöö süsteem saab siiski toimida ainult siis, kui importiva riigi toll tunnustab eksportiva riigi ametiasutuste õiguspäraselt tehtud otsuseid (vt eespool viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 23).
73 Selles osas peavad impordiriigi ametiasutused ühelt poolt tunnustama toodete Ungari päritolu tõendavate sertifikaatide EUR.1 kehtivust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sfakianakis, punkt 37). Teiselt poolt on Ungari ametiasutuste poolt tollivormistusjärgse läbivaatamise käigus tehtud järeldused impordiriigi ametiasutustele siduvad.
74 Järelikult, kui Ungari ametiasutused märgivad pärast tollivormistusjärgset läbivaatamist selgelt vastavalt protokolli nr 4 artikli 32 lõikele 5, et kõnealuseid sõidukeid ei saa pidada Ungari päritolu toodeteks ning annavad seega impordiriigi ametiasutustele piisavalt teavet järeldamaks, et asjaomased sertifikaadid on tunnistatud kehtetuks, siis ei saa impordiriigi ametiasutused kohaldada asjaomaste kaupade suhtes protokolli nr 4 artikli 16 lõikes 1 sätestatud sooduskohtlemist.
75 Peale selle peavad sellistel asjaoludel impordiriigi ametiasutused määruste nr 1550/89 ja nr 1150/2000 ning tolliseadustiku kohaselt tagama, et ühenduse omavahendid tehakse kiiresti ja tõhusalt kättesaadavaks, ning asuma viivitamatult tollimakse tollivormistusjärgselt sisse nõudma ja nendega seotud omavahendeid kindlaks määrama.
76 Tegelikult on liikmesriigid kohustatud ühenduste omavahendite maksu kindlaks määrama siis, kui nende ametiasutustel on võimalik tollivõlast tulenev maksusumma arvutada ja võlgnik määrata (vt selle kohta 15. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑392/02: komisjon vs. Taani, EKL 2005, lk I‑9811, punkt 61). Nimetatud liikmesriigid on seega kohustatud kandma need maksud määruse nr 1552/89 artiklis 6 sätestatud tingimustel raamatupidamisarvestusse (vt 5. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑312/04: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2006, lk I‑9923, punkt 61).
77 Käesoleval juhul väidab Saksamaa Liitvabariik, nagu märgitud ka käesoleva otsuse punktis 62, et Ungari ametiasutused ei märkinud selgelt, et on tuvastatud Saksamaale imporditud sõidukite päritolureeglite rikkumine, mistõttu pidi Saksamaa säilitama tariifse sooduskohtlemise kõnealuste toodete suhtes.
78 Sellise argumendiga ei saa nõustuda. Nagu käesoleva otsuse punktis 35 meenutatud, märkisid Ungari ametiasutused pärast seda, kui nad olid viinud lõpule teatavate liikmesriikide ja komisjoni taotlusel teostatud tollivormistusjärgse läbivaatamise, oma 26. mai 1998. aasta kirjas selgelt, et Saksamaale imporditud nende sõidukite puhul, mis olid välja toodud lisatud dokumentides ja failides, ei olnud kinni peetud päritolureeglitest, mistõttu oli impordiriigi ametiasutustel piisavalt infot järeldamaks, et kõnealused sertifikaadid on kehtetuks tunnistatud. Need järeldused olid selle kirja kohaselt lõplikud.
79 Seega, nagu märkis õigesti ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 64, tuleb konstateerida, et käesoleval juhul ei ole protokolli nr 4 sätetega enam vastuolus see, kui Saksamaa ametiasutused keelduvad tariifsest sooduskohtlemisest kõnealuste toodete suhtes.
80 Peale selle tuleb järeldada, et Saksamaa ametiasutustel olid Ungari ametiasutuste edastatud info põhjal võimalik määrata kindlaks võlgnik ja arvutada tollivõla summa.
81 Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb järeldada, et pärast seda, kui Saksamaa Liitvabariik sai 18. augustil 1998 komisjoni kirja, mis sisaldas Ungari ametiasutuste 26. mai 1998. aasta kirja saksakeelset tõlget ning sellega seotud dokumente ja faile, oli Saksamaa Liitvabariik kohustatud tegema komisjoni määratud kolmekuulise tähtaja jooksul järelarvestuskande ja teavitama võlgnikku seaduse alusel tasumisele kuuluvast imporditollimaksust.
82 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 66, siis asjaolu, et läbivaatamine Ungari ametiasutuste poolt viidi läbi mitte Saksamaa ametiasutuste, vaid komisjoni taotlusel, ei mõjuta kuidagi impordiriigi ametiasutuste kohustust järgida nimetatud läbivaatamise lõpptulemust. Euroopa Kohus leidis eespool viidatud kohtuotsuse Sfakianakis punktis 31, et läbivaatamine võib toimuda nii impordiriigi kui ka komisjoni teenistuste taotlusel, kuivõrd komisjoni ülesanne on EÜ artikli 211 kohaselt tagada EMÜ‑Ungari assotsiatsioonilepingu ja selle protokollide rakendamine.
83 Peale selle, ja vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väidetele, ei ole käesoleval juhul kõnealuste tollimaksude hilinenud kättesaadavaks tegemine õigustatud sellistel põhjustel nagu Ungari ametiasutustelt täiendava informatsiooni või Ungaris Magyar Suzuki algatusel alustatud kohtumenetluses lõpliku otsuse ootamine, ning veelgi vähem põhjusel, et oodatakse lõpparuannet UCLAF‑i paralleelselt läbi viidud uurimise kohta.
84 Kõigepealt tuleb välja tuua, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, et kuigi Ungari ametiasutused teatasid oma 26. mai 1998. aasta kirjas, et nad saadavad individuaalsed vastused neile liikmesriikidele, kes taotlesid protokolli nr 4 alusel sertifikaatide EUR.1 tollivormistusjärgset läbivaatamist, ei ole vaidlust selles, et Saksamaa ametiasutused ei kuulunud nende hulka, kes nõudsid sellist läbivaatamist, mistõttu nad ei saa väita, et ootasid sellist vastust.
85 Lisaks, mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi eespool kohtuotsusest Sfakianakis tuletatud argumenti, mille kohaselt ei olnud Saksamaa Liitvabariigil õigust nõuda tollimaksu sisse enne, kui talle oli teada Ungaris poolelioleva kohtumenetluse tulemus, tuleb meenutada, et kohtuotsuse Sfakianakis aluseks olnud kohtuasi puudutas Kreeka ametiasutuste poolt nende tollimaksude tollivormistusjärgset sissenõudmist, mis tuli maksta Suzuki marki sõidukite importimiselt Ungarist 1995. aastal. Nimetatud sissenõudmine viidi läbi Ungari ametiasutuste poolt protokolli nr 4 alusel teostatud sertifikaatide EUR.1 tollivormistusjärgse läbivaatamise järelduste põhjal, kusjuures neid järeldusi oli muudetud Ungari kohtute otsustest tulenevalt.
86 Neil asjaoludel järeldas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Sfakianakis punktis 43, et EMÜ‑Ungari assotsiatsioonilepinguga ette nähtud tollimaksude kaotamise kasuliku mõjuga on vastuolus haldusotsused, millega määratakse, et tuleb tasuda tollimaks ning mille impordiriigi toll on teinud enne, kui talle teatati tollivormistusjärgse läbivaatamise järelduste kohta esitatud kaebuse lahendamise lõplik tulemus ning ajal, mil ekspordiriigi ametiasutuste otsuseid, mille alusel sertifikaadid EUR.1 algselt välja anti, ei olnud kehtetuks tunnistatud ega tühistatud.
87 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 56 ja 57, tuleb selle järelduse juures arvestada aga asjaoluga, et eespool viidatud Sfakianakise kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas ei olnud Kreeka ametiasutustel piisavalt teavet järeldamaks, et asjaomased sertifikaadid EUR.1 ei olnud kehtetuks tunnistatud. Nimelt nähtub selle kohtuotsuse punktist 41, et Ungari ametiasutused teavitasid Kreeka ametiasutusi selgelt sellest, et kehtetuks tunnistamise esemeks olid sertifikaadid EUR.1, mis puudutasid neid sõidukeid, mille välismaist päritolu oli tootja selgelt tunnistanud. Seevastu ei teatanud Ungari ametiasutused midagi sellist vaidluse esemeks olevate sertifikaatide kohta, ning nagu nähtub nimetatud kohtuotsuse punktist 11, palusid nad isegi Kreeka pädevaid ametiasutusi tollimaksu sissenõudmisega oodata.
88 Tuleb tõdeda, et käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist selliste asjaoludega. Tegelikult teatasid Ungari ametiasutused oma 26. mai 1998. aasta kirjas selgelt, et kõnealuseid sõidukeid ei saa käsitada Ungari päritolu toodetena ning andsid seega impordiriigi ametiasutustele piisavalt infot järeldamaks, et asjaomased sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud. Siiski, nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 73, on ekspordiriigi ametiasutuste tollivormistusjärgse läbivaatamise järeldused impordiriigi ametiasutustele siduvad. Vastupidi seega Saksamaa Liitvabariigi väidetule ei saa asjaolu, et Ungari ametiasutused teatasid samuti, et tollivormistusjärgse läbivaatamise järelduste peale on esitatud kaebus, mõjutada Saksamaa ametiasutuste kohustusi teha arvestuskanne, teavitada asjaomasest tollivõlast ning määrata kindlaks sellega seotud omavahendid.
89 Lõpuks, kuna Ungari ametiasutuste lõplik kinnitus päritolureeglite rikkumise kohta kujutas endast piisavat alust selleks, et Saksamaa ametiasutused saaksid alustada kõnealuse tollivõla sissenõudmise menetlust, siis ei saa need ametiasutused sissenõudmise ja sellega seotud omavahendite kättesaadavaks tegemise hilinemise õigustamisel viidata UCLAF‑i seisukoha puudumisele ning eelkõige sellele, et puudub uurimise lõpparuanne Ungaris läbi viidud kontrollmissiooni kohta, mille UCLAF korraldas ise sama impordi uurimiseks ning mis oli vahetult seotud Ungari ametiasutuste teostatud tollivormistusjärgse läbivaatamisega.
90 Peale selle ei saa nõustuda Saksamaa Liitvabariigi argumentidega, mille kohaselt kutsus OLAF oma 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatises ise liikmesriike üles tuginema oma tegevuses UCLAF‑i uurimisaruandele. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 90 ja 91, tõlgendas see liikmesriik oma argumente sõnastades nimetatud teatist kitsalt, võtmata arvesse teatise koostamise konteksti.
91 Nimelt tuleb meenutada, et pärast siseriiklike kohtute tehtud otsuseid muutsid Ungari ametivõimud oma seisukohta eksporditud sõidukite päritolureeglite rikkumise osas. Selles kontekstis teatas OLAF oma 27. oktoobri 1999. aasta vastastikuse abi teatises, et ta ei nõustu nende ametiasutuste seisukohaga, ning palus asjassepuutuvatel liikmesriikidel jätkata kõnealuse tollimaksu sissenõudmist. OLAF viitas UCLAF‑i teostatud kontrolli järeldustele üksnes oma seisukoha toetamiseks.
92 Ühtlasi tuleb märkida, et Saksamaa ametiasutuste poolt kõnealuse tollimaksu sissenõudmine pärast seda, kui nad olid saanud Ungari ametiasutuste järeldused selle kohta, et tuvastatud on päritolureeglite rikkumine, ei olnud oma olemuselt selline, mis võiks pöördumatult kahjustada võlgniku huve. Nimelt oli tollil ühelt poolt tolliseadustiku artiklite 224–230 kohaselt õigus teha võlgnikele maksmisel soodustusi. Teisalt, kui seejärel tehakse kindlaks, et tollimaksu summa ei tulenenud seadusest, siis on toll tolliseadustiku artikli 236 alusel kohustatud selle summa tagasi maksma. Selles osas tuleb täpsustada, et käesolevas asjas asusid need Saksamaa ametiasutused, kes olid hakanud tollimaksu sisse nõudma enne Ungari kohtuotsuste tulemuste ning ekspordiriigi ametiasutuste uue seisukoha teadasaamist, tõepoolest tagasi maksma seda tollimaksu, mille summa ei tulenenud seadusest.
Viivitusintress
93 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kohustus ühenduste omavahendid kindlaks määrata, kohustus need tähtaegselt komisjoni arvele kanda ja kohustus tasuda viivitusintresse on lahutamatult seotud, kusjuures viivitusintressi tuleb maksta sõltumata selle viivituse põhjusest, millega omavahendid komisjoni arvele kanti (vt eelkõige 21. septembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 68/88: komisjon vs. Kreeka, EKL 1989, lk 2965, punkt 17; 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑363/00: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I‑5767, punktid 43 ja 44, ning 22. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑150/07: komisjon vs. Portugal, punkt 62).
94 Määruse nr 1552/89 artikli 11 alusel peab asjaomane liikmesriik kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel sama määruse artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi kogu viivitatud aja eest (vt 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑460/01: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2005, lk I‑2613, punkt 91, ja 19. märtsi 2009.aasta otsus kohtuasjas C‑275/07: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I‑2005, punkt 66).
95 Peale selle tuleneb nimetatud artikli 11 sõnastusest, et omavahendite kättesaadavaks tegemisega viivitamine ei saa sõltuda komisjoni poolt nimetatud omavahendite kättesaadavaks tegemisele määratud tähtajast, nagu seda märgiti käesoleva otsuse punktis 67.
96 Samuti tuleb tagasi lükata Saksamaa Liitvabariigi argument, mille kohaselt olid tal õiguspärased põhjused eeldada, et tal ei tule viivitusintressi maksta.
97 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 112–114, ei saanud Saksamaa Liitvabariik määruse nr 1552/89 artiklite 10 ja 11 selgeid ja üheseid sätteid, 12. juuni 2003. aasta istungi protokolli mitmeti mõistetavat sisu, tasumisele kuuluva intressi märkimisväärset summat ning selle kohtuasja tausta arvestades järeldada, et talle anti sellised piisavalt täpsed, tingimusteta ja üksteisega vastavuses olevad kinnitused, mille põhjal võis tekkida õiguspärane ootus.
98 Eeltoodust tuleneb, et kuna Saksamaa Liitvabariik lasi hoolimata vastastikuse abi teatise saamisest aeguda tollivõlast tulenevatel nõuetel, kandis hilinenult üle sellest tulenevad tasumisele kuuluvad omavahendid ning keeldus tasumast kohaldatavat viivitusintressi, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud määruse nr 1552/89 artiklitest 2, 6 ja 9–11 ning määruse nr 1150/2000 samadest artiklitest tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
99 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista kostjalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Kuna Saksamaa Liitvabariik lasi hoolimata vastastikuse abi teatise saamisest aeguda tollivõlast tulenevatel nõuetel, kandis hilinenult üle sellest tulenevad tasumisele kuuluvad omavahendid ning keeldus tasumast kohaldatavat viivitusintressi, siis on Saksamaa Liitvabariik rikkunud nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom, artiklitest 2, 6 ja 9–11 ning nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom, samadest artiklitest tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.
Top