Kohtuasi C-61/03
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Euratomi asutamisleping – Kohaldamisala – Sõjaväerajatised – Tervisekaitse ja ohutus – Tuumareaktori likvideerimine – Radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamine
Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 2. detsembril 2004
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 12. aprill 2005
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Euratom — Asutamisleping — Sätted, milles võetakse arvesse liikmesriikide kaitsehuve — Piiratud kohaldamisalaga sätted, mis ei luba järeldada, et Euratomi asutamislepingu normid on tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise juhtudel kohaldatavad, välja arvatud sõnaselge erandi korral
(EA artiklid 24−28 ja EA artikli 84 kolmas lõik)
2. Euratom — Asutamisleping — Kohaldamisala — Sõjalise valdkonnaga seotud tegevused — Väljajätmine — EA artikli 37 kohaldamatus sõjaväerajatistest pärinevate radioaktiivsete jäätmete suhtes
(EA artikkel 37)
3. Euratom — Tervisekaitse ja ohutus — Radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanid — Andmete edastamine komisjonile — Eesmärk — EA artikli 37 tõlgendamine, mis jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi andmete edastamise aja ja andmete sisu kohta — Tagasilükkamine
(EA artikkel 37)
4. Euratom — Elanikkonna tervise ja keskkonna tuumaenergia (sh sõjaotstarbelise) kasutamisega seotud ohtude eest kaitsmise eesmärk — EÜ asutamislepingu sätete kohaldatavus
1. Asjaolu, et Euratomi asutamislepingus sisalduvad sätted, milles võetakse arvesse liikmesriikide kaitsehuve, s.o EA artiklid 24−28 ja EA artikli 84 kolmas lõik, ei vii tingimata järelduseni, et need normid on tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise juhtudel kohaldatavad, välja arvatud sõnaselge erandi korral. Kõnealuste sätete olemasolu võib selgitada ka asjaoluga, et Euratomi asutamislepinguga kehtestatud teatavate normide kohaldamine, isegi kui lepingus osutatakse ainult tsiviiltegevusele, võib sellegipoolest avaldada mõju liikmesriikide riigikaitsega seotud valdkonnale. Just täpselt sellise juhtumiga on tegemist kõnealuse lepingu II jaotise 2. peatükis, mis reguleerib teabe levikut, ning sama jaotise 7. peatükis, mis puudutab julgeolekumeetmeid. Peale selle on kõnealused sätted piiratud kohaldamisalaga. Kui välja arvata kaks peatükki, kus osutatud sätted asuvad, ei sisalda asutamisleping teisi sätteid, mis arvestavad sõjalise tegevusega seotud eriliste huvide ja vajadustega.
(vt punktid 32 ja 33)
2. Euratomi asutamislepingu mitu sätet annavad komisjonile kaalukad volitused, mille alusel saab komisjon üldaktide kaudu või eraldiseisvaid otsuseid sisaldavate arvamuste vormis aktiivselt sekkuda erinevatesse tegevusvaldkondadesse, millel on seos tuumaenergia kasutamisega ühenduses. Selliste sätete kohaldamine rajatistele, uurimisprogrammidele ja muudele sõjalistele tegevustele võib ohustada liikmesriikide olulisi riigikaitsehuve. Järelikult kõnealuses asutamislepingus mis tahes erandi puudumine, millega sätestatakse tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigid kasutada ja kaitsta oma olulisi huve, lubab järeldada, et sõjalise valdkonnaga seotud tegevused jäävad asutamislepingu kohaldamisalast välja. Kuna kõnealust asutamislepingut ei kohaldata tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise suhtes, ei ole komisjonil alust toetuda EA artiklile 37, nõudmaks liikmesriikidelt talle teabe edastamist sõjaväerajatistest pärinevate radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise kohta.
(vt punktid 35 ja 36, 44)
3. EA artiklit 37 tuleb tõlgendada nii, et komisjonile tuleb anda radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidega seotud üldandmed, et asjaomase liikmesriigi pädevad ametiasutused ei annaks varem luba nimetatud lõpphoiustamiseks. Kõnealuse sätte, mille eesmärk on radioaktiivse saaste ärahoidmine, toime tagamiseks ja arvestades, milline suur tähtsus on juhistel, mida komisjon võib asjaomasele liikmesriigile anda, on hädavajalik, et komisjoni käsutuses oleksid õigel ajal üldandmed radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise kohta, et ta saaks pärast ekspertrühmaga konsulteerimist esitada oma arvamuse, mida see liikmesriik saab üksikasjalikult uurida sellistes tingimustes, kus komisjoni soovitusi saab veel enne loa andmist arvesse võtta.
EA artikli 37 eesmärgiga oleks vastuolus tõlgendus, mille kohaselt võib asjaomane liikmesriik otsustada, millisest ajahetkest saab sõjaväelisest allikast pärinevaid radioaktiivseid jäätmeid pidada tsiviiljäätmeteks, mille konkreetset sisu käsitlevad andmed tuleb edastada komisjonile. Ühelt poolt võib hilinenud andmete edastamine muuta olematuks vältimise eesmärgi. Teiselt poolt võib asjakohaste andmete osaline edastamine muuta võimatuks asjaoludest teadlikuna arvamuse andmise.
(vt punktid 39 ja 40)
4. Asjaolu, et Euratomi asutamislepingut ei kohaldata tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise suhtes, ei vähenda mingil viisil üliolulist elanikkonna tervise ja keskkonna tuumaenergia (sh sõjaotstarbelise) kasutamisega seotud ohtude eest kaitsmise eesmärki. Kuna osutatud asutamisleping ei anna ühendusele spetsiaalset meedet selle eesmärgini jõudmiseks, ei saa välistada seda, et asjakohaseid meetmeid on võimalik võtta EÜ asutamislepingu asjassepuutuvate sätete alusel.
(vt punkt 44)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
12. aprill 2005(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Euratomi asutamisleping – Kohaldamisala – Sõjaväerajatised – Tervisekaitse ja ohutus – Tuumareaktori likvideerimine – Radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamine
Kohtuasjas C‑61/03,
mille esemeks on EA artikli 141 alusel 14. veebruaril 2003 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad L. Ström ja X. Lewis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad P. Ormond ja C. Jackson, keda abistasid D. Wyatt, QC, ning barrister S. Tromans, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
keda toetab:
Prantsuse Vabariik, esindajad R. Abraham, G. de Bergues ja E. Puisais,
menetlusse astuja,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas (ettekandja), R. Silva de Lapuerta ja A. Borg Barthet ning kohtunikud N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues, P. Kūris, E. Juhász, G. Arestis ja M. Ilešič,
kohtujurist: L. A. Geelhoed,
kohtusekretär: kohtusekretäri abi H. von Holstein,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. oktoobri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 2. detsembri 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ei andnud üldandmeid radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanide kohta, mis on seotud Royal Naval College Greenwich’is asuva reaktori Jason likvideerimisega, siis on ta rikkunud EA artiklist 37 tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
2 Euratomi asutamislepingu preambulist tuleneb, et nimetatud lepingule allakirjutanud „[tõdevad], et tuumaenergia kujutab endast tööstuse arenguks […] olulist ressurssi ning võimaldab edendada tööd rahu heaks”, on „otsustanud luua vajalikud tingimused võimsa tuumatööstuse arenguks, mis annaks laialdasi energiaressursse […] ja aitaks paljude muude rakendusvõimalustega kaasa nende rahvaste heaolule”, „[püüavad] luua vajalikud ohutustingimused, et kõrvaldada elanikkonna elu ja tervist ohustavad tegurid” ning „[soovivad] […] teha koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, kes arendavad aatomienergia rahuotstarbelist kasutamist”.
3 EA artikli 1 kohaselt on Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) ülesanne „kaasa aidata elatustaseme tõstmisele liikmesriikides ja suhete arendamisele teiste riikidega, luues tuumatööstuse kiireks tekkeks ja arenguks vajalikud tingimused”.
4 EA artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Et seda ülesannet täita, peab ühendus käesoleva lepingu kohaselt:
a) edendama teadusuuringuid ja tagama tehniliste teadmiste leviku,
b) kehtestama ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ning tagama, et neid järgitaks,
c) soodustama investeerimist ja tagama tuumaenergeetika arenguks vajalike põhirajatiste püstitamise ühenduses, ergutades eriti ettevõtjate algatusi,
d) tagama, et kõiki kasutajaid ühenduses varustataks regulaarselt ja õiglaselt maakide ja tuumkütusega,
e) tagama asjakohase järelevalve abil, et tuumamaterjale ei kasutataks muul kui ettenähtud eesmärgil,
f) kasutama talle antud omandiõigust lõhustuvate erimaterjalide suhtes,
g) tagama laia turu ja parimate tehniliste vahendite kättesaadavuse erimaterjalide ja -seadmete ühisturu loomise kaudu, tuumaenergeetikasse investeerimiseks mõeldud kapitali vaba liikumise ja spetsialistide töövõtuvabaduse kaudu ühenduse piires,
h) seadma teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sisse suhted, mis soosivad tuumaenergia rahuotstarbeliste kasutusviiside edendamist.”
5 Asutamislepingu II jaotis pealkirjaga „Sätted tuumaenergiaalase arengu soodustamise kohta” sisaldab muuhulgas 3. peatükki pealkirjaga „Tervisekaitse ja ohutus”, mis koosneb EA artiklitest 30–39.
6 EA artiklites 30 ja 31 on elanikkonna ja töötajate tervise kaitseks ette nähtud ühenduse piires põhistandardite kehtestamine ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest. Põhistandardid on määratletud EA artiklis 30. EA artikkel 31 kirjeldab põhistandardite väljatöötamise ja kehtestamise menetlust.
7 EA artiklis 34 on sätestatud:
„Iga liikmesriik, kelle territooriumil hakkavad toimuma eriti ohtlikud katsetused, võtab tervisekaitsealaseid lisameetmeid, mille kohta ta saab eelnevalt komisjoni arvamuse.
Komisjoni nõusolek on vajalik, kui selliste katsetuste tagajärjed võivad avaldada mõju teiste liikmesriikide territooriumil.”
8 EA artiklis 37 on sätestatud:
„Kõik liikmesriigid annavad komisjonile mis tahes kujul radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidega seotud üldandmeid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas sellise plaani ellurakendamise tagajärjel võib teise liikmesriigi vesi, pinnas või õhuruum radioaktiivselt saastuda.
Komisjon esitab oma arvamuse kuue kuu jooksul pärast artiklis 31 nimetatud eksperdirühmaga konsulteerimist.”
9 EA artikli 124 teises taandes on ette nähtud:
„Komisjon, pidades silmas tuumaenergeetika arengut ühenduses:
– […]
– sõnastab soovitused või esitab arvamused käesoleva lepinguga hõlmatud valdkondades, kui leping seda selgesõnaliselt ette näeb või kui komisjon seda vajalikuks peab.”
10 Selleks, et anda ühtne hinnang radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidele EA artikli 37 tähenduses, oli komisjon arvamusel, et tuleb teha kindlaks tegevused, mis võivad kaasa tuua lõpphoiustamise, ja määratleda iga tegevuse kohta teave, mille peab esitama üldandmetena. Seda eesmärki teenib komisjoni 7. detsembri 1990. aasta soovitus 91/4/Euratom, mis käsitleb Euratomi asutamislepingu artikli 37 kohaldamist (EÜT 1991, L 6, lk 16), mis kehtis 7. detsembrist 1990 kuni 5. detsembrini 1999. Alates 6. detsembrist 1999 asendati see komisjoni 6. detsembri 1999. aasta soovitusega 1999/829/Euratom, mis käsitleb Euratomi asutamislepingu artikli 37 kohaldamist (EÜT L 324, lk 23).
Hagi aluseks olevad asjaolud
11 Reaktorit Jason, mille maksimaalne soojuslik võimsus oli 10 kW, kasutas Ühendkuningriigi Kaitseministeerium Royal Naval College Greenwich’is aastatel 1962 kuni 1996. Reaktorit kasutati personali koolitamiseks ja teadusuuringuteks, toetamaks Royal Navy tuumaallveelaevade tarvis Ühendkuningriigi valitsuse käivitatud tuumaenergia kasutamise programmi.
12 Euroopa Kohtule esitatud dokumentides ei täpsustata kuupäeva, millal reaktor Jason likvideeriti. Nendest dokumentidest aga nähtub, et likvideerimine toimus pärast Environment Agency for England & Wales’ile (Inglismaa ja Wales’i Keskkonnaamet) selleks otstarbeks esitatud taotlust ning nimetatud asutuse poolt sellekohase otsuse vastuvõtmist.
13 1998. aastal teavitati komisjoni sellest, et reaktor Jason kavatsetakse ümber ehitada ja likvideerida. Kohtudokumentidest ei ilmne, kust selline informatsioon pärineb, ning nende põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas likvideerimistöödega oli juba alustatud ajal, mil komisjoni asjast teavitati.
14 Komisjon palus 8. jaanuari 1999. aasta kirjas Ühendkuningriigil edastada talle üksikasjalik teave reaktori Jason kasutamise lõpetamise kohta. Sellele taotlusele osutatud liikmesriigi pädevate ametiasutuste 5. märtsil 1999 antud vastusest nähtub, et Environment Agency for England & Wales oli juba enne viimati mainitud kuupäeva uuringu põhjal andnud loa reaktori likvideerimisest põhjustatud radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamiseks.
Kohtueelne menetlus
15 Komisjon saatis 30. jaanuaril 2001 Ühendkuningriigile märgukirja, milles esitas asjaolud, mis põhjendavad tema seisukohta, et kuna kõnealune liikmesriik ei ole andnud komisjonile üldandmeid radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanide kohta, mis on seotud reaktori Jason likvideerimisega, siis on ta rikkunud EA artiklist 37 tulenevaid kohustusi.
16 Ühendkuningriigi ametiasutused vastasid sellele märgukirjale 30. märtsi 2001. aasta kirjaga, kus selgitati põhjuseid, miks nad on arvamusel, et EA artiklit 37 ei kohaldata sõjaväerajatiste suhtes, ning väideti, et eelnimetatud liikmesriigil ei ole mingisugust kohustust anda komisjonile reaktori Jason likvideerimise kohta käivaid andmeid.
17 Ühendkuningriigile 21. detsembril 2001 adresseeritud põhjendatud arvamuses kinnitas komisjon ühelt poolt seisukohta, mida ta väljendas oma märgukirjas, ning teisalt nõudis asjaomaselt liikmesriigilt märkuste esitamist kahe kuu jooksul pärast nimetatud arvamuse teatavaks tegemist. Ühendkuningriigi ametiasutused kordasid 20. veebruari 2002. aasta vastuses oma seisukohta.
18 Selliste asjaolude esinemisel otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
19 Euroopa Kohtu presidendi 28. augusti 2003. aasta määrusega anti Prantsuse Vabariigile menetlusse astumise luba Ühendkuningriigi nõuete toetuseks.
20 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Ühendkuningriik ei andnud üldandmeid radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanide kohta, mis on seotud reaktori Jason likvideerimisega, siis on ta rikkunud EA artiklist 37 tulenevaid kohustusi, ning
– jätta kohtukulud Ühendkuningriigi kanda.
21 Ühendkuningriik ja Prantsuse Vabariik paluvad jätta komisjoni hagi rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Hagi
22 Komisjon väidab, et EA artiklit 37 kohaldatakse nii tsiviil- kui sõjaväerajatistest pärinevate radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise suhtes. Komisjon rõhutab peamise asjaoluna, et eelnimetatud artikli eesmärk on ära hoida teise liikmesriigi radioaktiivse saastamise oht ning arvestades sellega, et eesmärk kaitsta elanikkonda ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest on jagamatu, tuleb seda laiendada kõikidele ohuallikatele, sealhulgas nendele, mis tulenevad sõjaväerajatiste likvideerimisest, nagu näiteks reaktor Jason.
23 Ühendkuningriik, keda toetab Prantsuse Vabariik, vastab omalt poolt, et EA artiklit 37 ei saa kohaldada sõjaväerajatistest pärinevate radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise suhtes, kuna asutamislepinguga on hõlmatud ainult tuumaenergia tsiviilotstarbeline kasutamine ja asutamislepingu tervisekaitset käsitleva peatüki sätete kohaldamisala ei saa olla ulatuslikum, kui sama lepingu teistes peatükkides sisalduvatel sätetel.
24 Sellega seoses on põhjust tõdeda, et kuigi komisjon esitas oma hagi toetuseks argumendid, mille aluseks on EA artikliga 37 ja asutamislepingu II jaotise 3. peatükis sisalduvate muude sätetega taotletavad tervisekaitsega seonduvad konkreetsed eesmärgid, ei ole komisjon välja toonud, kas selle peatüki sätetel võiks olla teistsugune kohaldamisala kui kõnesoleval asutamislepingul tervikuna. Komisjon väidab vastupidi, et EA artikli 37 – ainus säte, mille rikkumist käesolevas hagis väidetakse – temapoolset tõlgendust toetab eelkõige asjaolu, et kõnealune asutamisleping ei sisalda ühtegi sätet, mis selgelt väljendatuna välistaks üldiselt lepingu kohaldamisalast sõjaväelise tegevuse.
25 Seega peab Euroopa Kohus eelnevalt uurima komisjoni hagi aluseks oleva tõlgenduse põhjendatust, mille kohaselt tuumaenergia sõjaotstarbeline kasutamine võib kuuluda asutamislepingu kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui eksisteerivad teatavad selgelt väljendatud sätted, mis kehtestavad piiratud ulatusega erandid.
26 Viidates sel puhul asutamislepingu preambulis tööde edendamisele rahu heaks, tuumatööstuse rakendusvõimalustele, mis aitaks kaasa nende rahvaste heaolule, ning aatomienergia rahuotstarbelisele arengule, soovisid asutamislepingule allakirjutanud rõhutada lepingu mittesõjalist olemust ja tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise soodustamise eesmärgi ülimuslikkust.
27 EA artiklid 1 ja 2, mis määratlevad vastavalt ühenduse ülesanded ja tegevuse, kinnitavad, et asutamislepinguga taotletavad eesmärgid puudutavad põhiliselt tsiviil- ja kaubandusvaldkonda.
28 Samas tuleb tõdeda, et selgesõnalise sätte puudumisel, mis välistab kaitsetegevuse asutamislepingu kohaldamisalast, peab tuginema muudele alustele, tegemaks kindlaks, kas sellega püütakse samuti vähemalt teatud valdkondades reguleerida tuumaenergia sõjaotstarbelist kasutamist.
29 Arvessevõetav tõlgendusmaterjal ei saa piirduda ainult lepingu väljatöötamise ajaloolise taustaga ega asjaomase asutamislepingu allakirjutamisega lõppenud läbirääkimistel osalenud teatavate riikide esindajate ühepoolsete deklaratsioonidega. Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 80 ja 81, tuleneb nii lepingu kontekstist kui ka lepingu ettevalmistavatest materjalidest, et selle võimalik kohaldamine tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise suhtes oli ette nähtud ja eelnimetatud läbirääkimistel liikmesriikide esindajate vahel arutusel. Samas saab nende läbirääkimiste põhjal järeldada, et liikmesriikide esindajatel olid kõnealuses küsimuses erinevad seisukohad ning nad otsustasid jätta selles osas otsuse vastu võtmata. Seega nendest materjalidest tuletatavad suunised ei ole piisavad, et kinnitada lepingu autorite kavatsust teha selle sätted kohaldavaks tuumaenergia sõjaotstarbeliste rajatiste ja rakendamisvõimaluste suhtes.
30 Ühendkuningriigi ja Prantsuse Vabariigi peamine vastulause väitele, et Euratomi asutamislepingut saab kohaldada ka tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise juhtudel, seisneb selles, et erinevalt EÜ asutamislepingust, mis allkirjastati Euratomi asutamislepinguga samal kuupäeval ja samade riikide poolt, ei sisalda esimene erandsätteid, mille otsene eesmärk on kaitsta liikmesriikide riigikaitsehuve. Kui võtta seega arvesse olulist tähtsust, mida liikmesriigid kui ka kõik teised riigid sedalaadi huvide kaitsmisele omistavad, ei oleks mõeldav, et nad otseselt loobuksid piisavate tagatiste kehtestamisest nii tundlikus valdkonnas nagu tuumaenergia sõjaotstarbeline kasutamine. Sõjalise tegevuse täielik välistamine Euratomi asutamislepingust on ainsaks selgituseks, miks antud lepingus puuduvad analoogsed sätted nagu EMÜ asutamislepingu artikli 48 lõige 4 (nüüd EÜ asutamislepingu artikli 48 lõige 4, muudetuna EÜ artikli 39 lõige 4) ja EMÜ artikkel 223 (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 223, muudetuna EÜ artikkel 296).
31 Komisjon väidab sellele argumendile vastu, et EA artiklid 24–28 ning EA artikli 84 kolmas lõik tõestavad vastupidi, et liikmesriikide kaitsehuvid võeti arvesse ja need on esitatud asjakohastes sätetes. EA artiklid 24–27 käsitlevad salastatuse korda, mis puudutab teavet, mille avaldamine võib kahjustada ühe või mitme liikmesriigi riigikaitsehuve. EA artikkel 28 sätestab ühenduse kohustuse heastada tekitatud kahju juhtudel, kui riigikaitse huvides salajaseks tunnistatud patente või kasulikke mudeleid kasutatakse nende komisjonile edastamise tõttu vääriti või kui need saavad teatavaks kõrvalisele isikule. EA artikli 84 kolmas lõik, mis on sätestatud asutamislepingu II jaotise 7. peatükis ja käsitleb julgeolekumeetmeid, välistab julgeolekumeetmete kohaldamise kaitsevajaduste rahuldamiseks mõeldud materjalide suhtes, mida töödeldakse spetsiaalselt selleks otstarbeks või mis kooskõlas operatiivkavaga pärast sellist töötlemist paigutatakse või antakse hoiule sõjaväerajatisse.
32 Nagu Ühendkuningriik kohtuistungil märkis, ei vii Euratomi asutamislepingu ülalnimetatud sätete esinemine tingimata järelduseni, et need normid on tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise juhtudel kohaldatavad, välja arvatud sõnaselge erandi korral. Kõnealuste sätete olemasolu võib selgitada ka asjaoluga, et Euratomi asutamislepinguga kehtestatud teatavate normide kohaldamine, isegi kui lepingus osutatakse ainult tsiviiltegevusele, võib sellegipoolest avaldada mõju liikmesriikide riigikaitsega seotud valdkonnale. Just täpselt sellise juhtumiga on tegemist kõnealuse lepingu II jaotise 2. peatükis, mis reguleerib teabe levikut, ning sama jaotise 7. peatükis, mis puudutab julgeolekumeetmeid.
33 Peale selle tuleb märkida, et komisjoni poolt välja toodud väidetavalt erandlikud sätted on piiratud kohaldamisalaga. Kui välja arvata kaks peatükki, kus osutatud sätted asuvad, ei sisalda asutamisleping teisi sätteid, mis arvestavad sõjalise tegevusega seotud eriliste huvide ja vajadustega.
34 Ühendkuningriik on arvamusel, et kui kõnealust asutamislepingut saaks kohaldada ka tuumaenergia sõjaotsatarbelise kasutamise suhtes, peaks sinna olema lisatud üldsäte, mille sisu on analoogne EÜ artikliga 296. Selle artikli lõike 1 kohaselt ei välista EÜ asutamislepingu sätted seda, et ükski liikmesriik ei ole esiteks kohustatud andma informatsiooni, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks, ja teiseks võib ta võtta meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma huvide kaitseks ja mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega.
35 Sel puhul tuleb tõdeda, et Euratomi asutamislepingu mitmed sätted annavad komisjonile kaalukad volitused, mille alusel saab komisjon üldaktide kaudu või eraldiseisvaid otsuseid sisaldavate arvamuste vormis aktiivselt sekkuda erinevatesse tegevusvaldkondadesse, millel on seos tuumaenergia kasutamisega ühenduses. Näitena piisab lisaks kõnealuse asutamislepingu II jaotise 3. peatüki tervisekaitsega seotud sätetele, eelkõige EA artiklitele 34, 35 ja 37, sama II jaotise 1. peatüki sätete mainimisest, mis käsitlevad teadusliku uurimustöö edendamist. Nimetatud sätete sõnastus ei täpsusta mingil viisil, kas reguleeritav tegevus on üksnes tsiviilotstarbeline.
36 Siiski on ilmne, et selliste sätete kohaldamine rajatistele, uurimisprogrammidele ja muudele sõjalistele tegevustele võib ohustada liikmesriikide olulisi riigikaitsehuve. Järelikult, nii nagu Ühendkuningriik ja Prantsuse Vabariik on õigesti väitnud, kõnealuses asutamislepingus mistahes erandi puudumine, millega sätestatakse tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigid kasutada ja kaitsta oma olulisi huve, lubab järeldada, et sõjalise valdkonnaga seotud tegevused jäävad asutamislepingu kohaldamisalast välja.
37 Samas peab märkima, et komisjon väitis siiski kohtuistungil, et tema poolt EA artiklile 37 antud tõlgenduse kohaselt ei ole liikmesriigid kohustatud andma talle mingisugust nende sõjalise tegevusega seotud teavet. Selles sättes nimetatud üldandmed, mille esitamist komisjon nõuab, hõlmavad üksnes seadmeid või rajatisi, mida sõjalisel eesmärgil enam ei kasutata ja mida asjaomane liikmesriik on sel põhjusel määratlenud kui „jäätmeid”. Lisaks sellele jääb antud tõlgenduse kohaselt iga liikmesriigi otsustada ajamoment, millest alates tuleb sõjalisest allikast pärinevaid radioaktiivseid jäätmeid pidada jäätmeteks, samuti nende üldandmete konkreetne sisu, mis tuleb asjaomase liikmesriigi riigikaitsehuve riivamata edastada komisjonile, et viimane saaks täita oma ülesannet, mis tuleneb EA artiklist 37.
38 Ühendkuningriigi arvamuse kohaselt, isegi kui suulises menetluses esitatud EA artikli 37 nüansseeritud tõlgenduse kohaselt nõuab komisjon liikmesriikidelt soovituses 1999/829 sätestatuga võrreldes vähem andmeid, ei muuda see hagi rohkem põhjendatuks. Liikmesriik avaldab seisukoha, et EA artikli 37 uue tõlgendusega loeb komisjon artikliga hõlmatuks kaitse, mida artiklis ei sätestata, eelkõige asjaolu tõttu, et asutamislepingu kohaldamisala ei laiene sõjalisele tegevusele. Selline EA artikli 37 tõlgendamine oleks vastuolus komisjoni poolt asutamislepingu tervisekaitset käsitleva peatüki muudele sätetele antud tõlgendusega. Ta juhib tähelepanu, et komisjoni seisukoha järgi kohaldatakse eriti ohtlikke katsetusi käsitlevat EA artiklit 34 samuti tuumarelvakatsetustele.
39 Tuleb märkida, et nii nagu Euroopa Kohus otsustas 22. septembri 1988. aasta otsuses kohtuasjas 187/87: Saarimaa jt (EKL 1988, lk 5013), tuleb EA artiklit 37 tõlgendada nii, et komisjonile tuleb anda radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidega seotud üldandmed, et asjaomase liikmesriigi pädevad ametiasutused ei annaks varem luba nimetatud lõpphoiustamiseks. Kohus leidis, et kõnealuse sätte, mille eesmärk on radioaktiivse saaste ärahoidmine, toime tagamiseks ja arvestades, milline suur tähtsus on juhistel, mida komisjon võib asjaomasele liikmesriigile anda, on hädavajalik, et komisjoni käsutuses oleksid õigel ajal üldandmed radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise kohta, et ta saaks pärast ekspertrühmaga konsulteerimist esitada oma arvamuse, mida see liikmesriik saab üksikasjalikult uurida sellistes tingimustes, kus komisjoni soovitusi saab veel enne loa andmist arvesse võtta.
40 EA artikli 37 eesmärgiga oleks vastuolus tõlgendus, mille kohaselt võib asjaomane liikmesriik otsustada, millisest ajahetkest saab sõjaväelisest allikast pärinevaid radioaktiivseid jäätmeid pidada tsiviiljäätmeteks, mille konkreetset sisu käsitlevad andmed tuleb edastada komisjonile. Ühelt poolt võib hilinenud andmete edastamine muuta olematuks vältimise eesmärgi. Teiselt poolt võib asjakohaste andmete osaline edastamine muuta võimatuks asjaoludest teadlikuna arvamuse andmise.
41 Samal ajal EA artikli 37 tõlgendamine, mis jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi andmete edastamise ajamomendi ja andmete sisu kohta, oleks vaidluste allikaks ja kahjustaks selle sätte õiget kohaldamist.
42 Nendest kaalutlustest järeldub, et komisjoni poolt kohtuistungil esitatud EA artikli 37 tõlgendust ei saa toetada.
43 Tuleb nentida, et komisjon ei ole tõendanud EA artikli 37 kohaldamise põhjendatust asjaomase sõjaväerajatise likvideerimise suhtes.
44 Siiski on vaja rõhutada asjaolu, et kuigi asutamislepingut ei kohaldata tuumaenergia sõjaotstarbelise kasutamise suhtes ja et seetõttu ei ole komisjonil alust toetuda EA artiklile 37, nõudmaks liikmesriikidelt talle teabe edastamist sõjaväerajatistest pärinevate radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise kohta, ei vähenda see mingil viisil üliolulist elanikkonna tervise ja keskkonna tuumaenergia (sh sõjaotstarbelise) kasutamisega seotud ohtude eest kaitsmise eesmärki. Kuna osutatud asutamisleping ei anna ühendusele spetsiaalset meedet selle eesmärgini jõudmiseks, ei saa välistada seda, et asjakohaseid meetmeid on võimalik võtta EÜ asutamislepingu asjassepuutuvate sätete alusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑62/88: Kreeka v. nõukogu, EKL 1990, lk I‑1527).
45 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et EA artikli 37 alusel ei ole Ühendkuningriigil kohustust anda komisjonile üldandmeid radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanide kohta, mis on seotud reaktori Jason likvideerimisega, ning seega tuleb jätta komisjoni hagi rahuldamata.
Kohtukulud
46 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Ühendkuningriik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, mõista kohtukulud välja komisjonilt. Kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad kohtuvaidluses menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.
3. Prantsuse Vabariik kannab ise oma kohtukulud.
Allkirjad.
* Kohtumenetluse keel: inglise.
Top