Kohtuasi C‑27/09 P
Prantsuse Vabariik
versus
People’s Mojahedin Organization of Iran
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed terrorismivastaseks võitluseks – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Määrus (EÜ) nr 2580/2001 – Sellise rühmituse rahaliste vahendite külmutamine, mis on kantud Euroopa Liidu Nõukogu koostatud, üle vaadatud ja muudetud loetellu – Kaitseõigused
Kohtuotsuse kokkuvõte
Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Rahaliste vahendite külmutamise otsus, mis on suunatud teatud isikute ja üksuste vastu, keda kahtlustatakse terroristlikus tegevuses – Nõukogu kohustused – Asjaomase isiku teavitamine tema vastu kogutud tõenditest ning tema õigus ärakuulamisele – Ulatus – Eiramine – Kaitseõiguste rikkumine
(EL lepingu artikli 6 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a; nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõige 3; nõukogu otsus 2008/583)
Esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul ei ole nõukogu kohustatud eelnevalt teavitama asjaomaseid isikuid või üksusi põhjustest, millele see institutsioon kavatseb tugineda sellise isiku või üksuse kandmisel määruse nr 2580/2001, teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks, artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu. Nimelt, et ei satuks ohtu selle meetme tõhusus, peab sellel olema üllatav mõju ning see peab olema viivitamata kohaldatav. Sellisel juhul on üldjuhul piisav, kui institutsioon teavitab asjaomast isikut või üksust ning annab õiguse ärakuulamiseks otsuse vastuvõtmisega samal ajal või vahetult pärast seda.
Seevastu juhul, kui järgneva rahaliste vahendite külmutamise otsusega jäetakse alles isiku või üksuse nimi, mis on juba määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelus, ei ole üllatusmoment enam meetme tõhususe tagamiseks vajalik, mistõttu peab sellise otsuse vastuvõtmisele üldjuhul eelnema kogutud tõenditest teavitamine ning asjaomasele isikule või üksusele ette nähtud võimalus olla ära kuulatud.
Süüstavatest asjaoludest teatamise nõudega ja enne vaidlusaluse otsuse, mis käivitab piiravate meetmete kohaldamise, vastuvõtmist märkuste esitamise õigusega võimaldatav kaitse on kaitseõiguste osas põhjapaneva tähtsusega. Seda enam, et neil meetmetel on oluline mõju puudutatud isikute ja rühmituste õigustele ja vabadustele. Selle reegli eesmärk, mille kohaselt ebasoodsa otsuse adressaadile tuleb enne selle otsuse tegemist anda võimalus oma märkuste esitamiseks, on see, et pädev asutus saaks nõuetekohaselt arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Et tagada asjaomase adressaadi tõhus kaitse, on nimetatud reegli eesmärk eelkõige see, et nimetatud isik saaks parandada mõne vea või teha teatavaks nende olukorraga seonduvaid asjaolusid, mis mõjutavad seda, kas otsus tehakse või mitte või kas otsuse sisu on nii‑ või teistsugune.
Pealegi on sellise piirava meetme nagu vaidlusalune otsus vastuvõtmisele eelneva menetluse ajal kaitseõiguste järgimise põhiõigus otseselt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta, millele EL lepingu artikli 6 lõige 1 annab samasuguse õigusjõu nagu aluslepingutele, artikli 41 lõike 2 punktis a. Kuigi erand sellisest põhiõigusest on lubatud esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul, õigustab seda vajadus tagada külmutamise meetmete tõhusus ja ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad liidu ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist.
(vt punktid 61 ja 62, 64–67)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
21. detsember 2011(*)
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed terrorismivastaseks võitluseks – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Määrus (EÜ) nr 2580/2001 – Sellise rühmituse rahaliste vahendite külmutamine, mis on kantud Euroopa Liidu Nõukogu koostatud, üle vaadatud ja muudetud loetellu – Kaitseõigused
Kohtuasjas C‑27/09 P,
mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 19. jaanuaril 2009 esitatud apellatsioonkaebus,
Prantsuse Vabariik, esindajad: E. Belliard, G. de Bergues ja A. Adam,
apellant,
teised menetlusosalised:
People’s Mojahedin Organization of Iran, asukoht Auvers-sur-Oise (Prantsusmaa), esindajad: advokaat J.‑P. Spitzer, D. Vaughan, QC, ja barrister M.‑E. Demetriou,
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Liidu Nõukogu,
kostja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja P. Aalto, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), K. Lenaerts ja J.‑C. Bonichot, kohtunikud E. Juhász, G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič, L. Bay Larsen, T. von Danwitz, A. Arabadjiev ja C. Toader,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 8. septembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 14. juuli 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Prantsuse Vabariik palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑284/08: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑3487, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus rahuldas People’s Mojahedin Organization of Irani (edaspidi „PMOI”) hagi, millega viimane palus tühistada nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsuse 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868/EÜ (ELT L 188, lk 21, edaspidi „vaidlusalune otsus”), PMOI‑d puudutavas osas.
Õiguslik raamistik
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001)
2 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), milles kehtestati strateegiad võitluseks kõikide vahenditega terrorismi ja eelkõige selle rahastamise vastu. Selle resolutsiooni lõike 1 punkt c sätestab nimelt, et kõik riigid külmutavad viivitamata selliste isikute, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes aitavad kaasa terroriaktide toimepanekule või osalevad nende toimepanekus, nendele isikutele kuuluvate või nende poolt kontrollitavate üksuste ning nende isikute või üksuste nimel või juhtimisel tegutsevate isikute ja üksuste rahalised vahendid ja muud finantsvarad või majandusressursid.
3 See resolutsioon ei näe ette loetelu isikutest, kelle suhtes piiravaid meetmeid tuleb kohaldada.
Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP
4 Leides, et resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks on vaja Euroopa Ühenduse meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217).
5 Ühise seisukoha artikli 1 lõige 1 sätestab:
„Käesolevat ühist seisukohta kohaldatakse järgmiste artiklite kohaselt isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides ja on loetletud lisas”.
6 Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiked 2 ja 3 määratlevad selle, kuidas mõista vastavalt „terroriaktides osalevaid isikuid, rühmitusi ja üksusi” ning „terroriakti”.
7 Ühise seisukoha artikli 1 lõiked 4 ja 6 sätestavad:
„4. Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. Loendisse võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle ÜRO Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone.
Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab pädev asutus kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust.
[…]
6. Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.”
8 Nõukogu 2. mai 2002. aasta ühise seisukohaga 2002/340/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP (EÜT L 116, lk 75), lisati PMOI ühise seisukoha 2001/931 lisas sisalduvasse loetellu.
9 PMOI kandmist ühise seisukoha 2001/931 lisas sisalduvasse loetellu kinnitas rida nõukogu hilisemaid otsuseid, mis võeti vastu ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 kohaselt.
Määrus (EÜ) nr 2580/2001
10 Nõukogu võttis 27. detsembril 2001 vastu määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207).
11 Määruse nr 2580/2001 põhjenduses 5 on märgitud:
„Ühenduse meetmed on vajalikud, et rakendada ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevaid aspekte.”
12 Selle määruse artikkel 2 sätestab:
„1. Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel:
a) külmutatakse kõik lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele kuuluvad või nende omanduses või valduses olevad rahalised vahendid, muud finantsvarad ja majandusressursid;
b) rahalisi vahendeid, muid finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvate füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.
2. Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel, keelatakse finantsteenuste osutamine lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele või nende toetuseks.
3. Nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõigetes 4, 5 ja 6 ettenähtud sätetega. […]”
13 Nõukogu 2. mai 2002. aasta otsusega 2002/334/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2001/927/EÜ (EÜT L 116, lk 33), lisati PMOI määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu.
14 Seejärel kinnitasid PMOI lisamist nimetatud loetellu määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel vastu võetud hilisemad nõukogu otsused, nende hulgas vaidlusalune otsus.
15 PMOI kustutati nimetatud loetelust nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta otsusega 2009/62/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/583/EÜ (ELT L 23, lk 25).
16 Otsuse 2009/62 põhjenduses 5 on märgitud:
„Pärast [vaidlustatud kohtuotsust] on üks rühmitus jäetud välja nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelust, kelle suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 2580/2001.”
17 On teada, et selles põhjenduses mainitud rühmitus on PMOI.
Vaidluse taust
18 Käesoleva vaidluse algsest taustast ülevaate andmiseks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1 viidatud Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑4665, punktid 1–26) ja 23. oktoobri 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑3019, punktid 1–37).
19 Eespool viidatud kohtuotsuse Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu punktides 1, 2, 12 ja 16 on märgitud järgmist:
„1. Kohtutoimikust nähtub, et [PMOI] on asutatud 1965. aastal ning seadnud endale eesmärgiks Iraani šahhi ja hiljem mullade režiimi asendamise demokraatliku režiimiga. Hageja osales 1981. aastal Iraani Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu (NCRI), kes määratleb ennast kui Iraani „vastupanuliikumise parlament eksiilis”, asutamises. Käesoleva vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal koosnes hageja viiest eraldiseisvast organisatsioonist ning ühest sõltumatust rühmast, mis moodustas Iraanis tegutseva relvastatud haru. [PMOI] väitel oli ta koos kõigi oma liikmetega siiski sõnaselgelt loobunud alates 2001. aasta juunikuust igasugusest militaarsest tegevusest ning käesoleval ajal ei ole tal enam relvastatud struktuuri.
2. Secretary of State for the Home Department (Ühendkuningriigi siseminister, edaspidi „Home Secretary”) kandis 28. märtsi 2001. aasta määrusega hageja Terrorism Act 2000 (2000. aasta seadus terrorismi kohta) alusel keelatud organisatsioonide loetelusse. [PMOI] esitas selle määruse peale paralleelselt kaks kaebust, ühe apellatsioonina (appeal) Proscribed Organisations Appeal Commission’ile (keelatud organisatsioonide apellatsioonikomisjon, POAC), teise kohtulikuks läbivaatamiseks (judicial review) High Court of Justice (England and Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court)’ile (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), kuningliku kohtu osakond (halduskohus) […]).
[…]
12. [Nimetatud kohus] jättis 17. aprilli 2002. aasta otsusega rahuldamata [PMOI] kaebuse Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määruse kohtulikuks läbivaatamiseks […], leides sisuliselt, et õige organ [PMOI] argumentide, s.h õiguse olla ära kuulatud rikkumisele tuginevate argumentide, ärakuulamiseks on POAC.
[…]
16. POAC jättis 15. novembri 2002. aasta otsusega rahuldamata [PMOI] apellatsioonkaebuse Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määruse peale […], leides eelkõige, et miski ei kohustanud Home Secretary’t [PMOI‑d] eelnevalt ära kuulama, pealegi on selline ärakuulamine terroristlike organisatsioonide vastu suunatud õigusaktide raamistikus kohaldamatu või soovimatu. Sama otsuse kohaselt näeb Terrorism Act 2000 õiguslik skeem ette õiguspärase võimaluse [PMOI] seisukohtade ärakuulamiseks POAC‑s.”
20 Vaidluse hiljutisema tausta kokkuvõte on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–10:
„2 Court of Appeal (England & Wales) (Inglismaa ja Walesi apellatsioonikohus, edaspidi „Court of Appeal”) jättis 7. mai 2008. aasta otsusega rahuldamata [Home Secretary] taotluse saada luba esitada sellele kohtule apellatsioonkaebus [POAC‑i] 30. novembri 2007. aasta otsuse peale, millega see komisjon rahuldas kaebuse, mis oli esitatud Home Secretary 1. septembri 2006. aasta otsuse peale, millega viimati nimetatu keeldus [PMOI-d] terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast, ning tegi Home Secretary’le ülesandeks esitada Ühendkuningriigi parlamendile määruse (Order) eelnõu, millega [PMOI] arvataks Terrorism Act 2000 […] kohaselt keelatud organisatsioonide nimekirjast välja.
3 Nimetatud otsusega tunnistas POAC „ebaloomulikuks” (perverse) Home Secretary järeldused 1. septembri 2006. aasta otsuses, millega viimati nimetatu keeldus [PMOI-d] terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast ja mille kohaselt oli [PMOI] kõnesoleval ajal veel „terrorismiga seotud” (concerned in terrorism) Terrorism Act 2000 mõttes. […]
[…]
5 Court of Appeal kinnitas oma eespool viidatud kohtuotsuses POAC hinnangut. Lisaks märkis ta, et Home Secretary esitatud konfidentsiaalsed andmed toetavad tema järeldust, et Home Secretary ei saanud mõistlikult järeldada, et PMOI kavatseb tulevikus terrorismi juurde tagasi pöörduda.
6 Sellest tulenevalt kustutas Home Secretary 23. juuni 2008. aasta määrusega, mis jõustus 24. juunil 2008, PMOI Terrorism Act 2000 alusel keelatud organisatsioonide nimekirjast. Ühendkuningriigi parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle kustutamise heaks.
7 Nõukogu jättis siiski [vaidlusaluse otsusega] [PMOI] nime koos teistega loetellu, mis on ära toodud [määruse nr 2580/2001] […] lisas.
8 [Vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 5, mille kohta on teada, et see käsitleb PMOI‑d, on sätestatud:
„Nõukogu võttis ühe rühmituse puhul arvesse asjaolu, et pädeva asutuse otsus, millega põhjendati kõnealuse rühmituse loetelusse kandmist, on alates 24. juunist 2008 kehtetu. Samas on nõukogu tähelepanu juhitud uutele kõnealuse rühmitusega seotud asjaoludele. Nõukogu leidis, et nimetatud uued asjaolud õigustavad kõnealuse rühmituse loetelusse kandmist.”
9 [Vaidlusalune] otsus tehti [PMOI‑le] teatavaks nõukogu 15. juuli 2008. aasta kirjaga […]. Selles kirjas märkis nõukogu eelkõige järgmist:
„Nõukogu otsustas kanda [PMOI] uuesti […] loetelusse. Nõukogu võttis arvesse asjaolu, et pädeva asutuse otsus, millega põhjendati [PMOI] sellesse loetelusse kandmist, on 24. juunist alates kehtetu. Kuid nõukogu on saanud uut teavet, mis on asjakohane loetelusse kandmise jaoks. Seda teavet arvestades otsustas nõukogu, et [PMOI] peab siiski olema eespool mainitud loetelus ära toodud. Sellest tulenevalt muutis nõukogu põhjendusi.
10 Teatele lisatud põhjendustes […] sedastas nõukogu järgmist:
„[PMOI] on 1965. aastal asutatud rühmitus, mille esialgne eesmärk oli kukutada imperialistlik režiim. Nii osalesid selle liikmed tuhandete vana režiimi „ametnike” kõrvaldamisel ja kuulusid Teheranis Ameerika Ühendriikide saatkonnas pantvangide võtmise eest vastutavate isikute hulka. Olles algselt olnud üks islamirevolutsiooni kõige radikaalsematest korraldajatest, jätkas [PMOI] pärast tema ärakeelamist tegutsemist salajase organisatsioonina ja korraldas Teheranis võimul oleva režiimi vastu mitu rünnakut. Nii viis see organisatsioon läbi terrorirünnakuid […]. Lisaks on selle, erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse levinud organisatsiooni liikmete vastu praeguseks algatatud kriminaalmenetlused nende tegevuse finantseerimise eesmärgil toime pandud kuritegude eest. Need kuriteod kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktide a, c, d, f, g, h ja i kohaldamisalasse ja need pandi toime selle artikli 1 lõike 3 [punktides] i ja iii nimetatud eesmärkidel.
[PMOI] suhtes kohaldatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3.
2001. aasta aprillis algatas Parquet antiterroriste du tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohtu terrorismivastase võitluse prokuratuur) vastavalt Prantsuse õiguses 22. juuli 1996. aasta seadusega 96/647 ettenähtud tingimustele eeluurimise „terroriaktide ettevalmistamiseks loodud kuritegeliku ühenduse” tegevuse osas. Selle eeluurimise raames teostatud juurdluse tulemusel esitati [PMOI] eeldatavatele liikmetele süüdistus rea rikkumiste eest, mis on kõik otseselt või kaudselt seotud ühise tegevusega, mille eesmärk on häirida hirmutamise või terrori abil tõsiselt avalikku korda. Peale eespool mainitud süüdistuse hõlmab kõnealune uurimine ka „terrorirühmituse rahastamist” vastavalt Prantsuse õiguses 15. novembri 2001. aasta seadusega 2001/1062 igapäevaturvalisuse kohta (loi relative à la sécurité quotidienne) ettenähtud tingimustele.
Parquet antiterroriste de Paris esitas 19. märtsil 2007 ja 13. novembril 2007 [PMOI] eeldatavatele liikmetele kaks lisasüüdistust. Need menetlused algatati vajadusest uurida uusi, 2001. ja 2007. aasta juurdluse käigus saadud tõendeid. Kõnealused menetlused puudutavad Prantsuse õiguses 2. augusti 2003. aasta seadusega 2003/703 ette nähtud tingimustel esitatud süüdistust „eriliselt kaitsetute isikute suhtes toime pandud kelmuse või organiseeritud kelmuse otsese või kaudse tulu rahapesu” eest seoses terroristliku tegevusega.
Eeltoodust tulenevalt tegi pädev asutus [PMOI] suhtes otsuse ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
Nõukogu täheldab, et nimetatud menetlusi ei ole veel lõpule viidud ja neid laiendati 2007. aastal terrorirühmituste juhitavate rahastusoperatsioonide vastase võitluse raames. Nõukogu leiab, et põhjendused, millest lähtudes jäeti [PMOI] edasi nende isikute ja rühmituste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid, on endiselt kehtivad.
Nõukogu otsustas kõnealuseid tõendeid arvesse võttes, et [PMOI] suhtes tuleb edasi kohaldada määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid.””
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
21 PMOI esitas 21. juulil 2008 Üldkohtu kantseleile vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagi ning palus Üldkohtul:
– tühistada vaidlusalune otsus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
22 Prantsuse Vabariigil ja Euroopa Komisjonil lubati astuda Üldkohtu menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
23 PMOI esitab oma nõude põhjendamiseks sisuliselt viis väidet, millest esimene puudutab ilmset hindamisviga; teise väite kohaselt on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tõendamiskoormist; kolmas väide tugineb argumendile, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele; neljas väide puudutab kaitseõiguste ja põhjendamiskohustuse rikkumist ning viies väide tugineb võimu või menetluse kuritarvitamisele.
24 Neljanda väite kohta, et rikutud on kaitseõigusi, on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 märkinud, et on teada, et nõukogu võttis vaidlusaluse otsuse vastu ilma, et ta oleks enne PMOI‑d teavitanud toimikus sisalduvatest uutest andmetest või uutest tõenditest, mis tema väitel õigustasid PMOI hoidmist vaidlusaluses loetelus, st tõenditest, mis on seotud Parquet antiterroriste du tribunal de grande instance de Paris’ poolt 2001. aasta aprillis algatatud eeluurimise ja 2007. aasta märtsis ja novembris esitatud kahe täiendava süüdistusega. Üldkohus lisas, et nõukogu ei võimaldanud PMOI‑l enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist sel teemal tulemuslikult oma seisukohta väljendada.
25 Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 eeltoodu põhjal järeldusele, et tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel rikuti põhimõtteid, mida Üldkohus on kaitseõiguste tagamise osas väljendanud eespool viidatud kohtuotsuses Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punktid 120, 126 ja 131.
26 Lisaks uuris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–44 esmalt nõukogu argumenti, mille kohaselt oli nimetatud institutsiooni selline käitumine põhjendatud tema erilise olukorra, eriti vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kiireloomulisuse tõttu.
27 Selles osas leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40, et väidetav kiireloomulisus ei ole millegagi tõendatud.
28 Üldkohus märkis, et 7. mai 2008, mil kuulutati välja Court of Appeali otsus, millega võeti nõukogult lõplikult võimalus tugineda Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta otsusele, ja vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kuupäeva, 15. juuli 2008 vahele jääb aga kaks kuud. Nõukogu ei selgitanud aga, miks tal ei olnud võimalik teha kohe pärast 7. maid 2008 toiminguid kas siis PMOI kustutamiseks määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelust või tema selles loetelus hoidmiseks uute tõendite alusel.
29 Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et isegi kui eeldada, et uusi tõendeid esitati nõukogule alles 2008. aasta juunis, ei selgita see, miks nõukogu ei saanud neid uusi tõendeid kohe PMOI‑le edastada, kui ta kavatses neid edaspidi hageja vastu kasutada.
30 Ta lisas, et kuigi eespool viidatud 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuse People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu aluseks olnud kohtuasjas esitatud märkustes teatas nõukogu otse, et ta kavatseb kiiresti võtta seisukoha seoses talle teatavaks tehtud „uute tõenditega”, jättis see institutsioon need uued tõendid PMOI‑le edastamata, ilma et ta oleks tõendanud, et tal oli tegelikult või juriidiliselt võimatu seda teha, ning seda isegi siis, kui Üldkohus oli eespool viidatud kohtuotsusega Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu tühistanud ühe tema varasematest otsustest just sel põhjusel, et niisugust eelnevat edastamist ei olnud toimunud.
31 Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et ei Court of Appeali 7. mai 2008. aasta otsusel ega Home Secretary 23. juuni 2008. aasta määrusel ei olnud sel ajal kehtinud nõukogu 20. detsembri 2007. aasta otsuse 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445/EÜ (ELT L 340, lk 100), suhtes automaatset ja kohest mõju, kuna vastavalt liidu õigusaktide õiguspärasuse eeldamise põhimõttele jäi see otsus jõusse ning säilitas seadusjõu niikaua, kuni selle vastu võtnud asutus ei ole seda tühistanud, seda ei ole tühistatud tühistamishagi menetluse raames või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluses või õigusvastasuse tõttu.
32 Teiseks lükkas Üldkohus tagasi nõukogu argumendi, mille kohaselt PMOI‑le teada antud põhjendused võimaldasid tagada viimase kaitseõigusi.
33 Selle kohta leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et need argumendid lähtuvad haldusmenetluse käigus kaitseõiguste tagamise segiajamisest õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele selle menetluse lõpus vastu võetud, isiku huve kahjustava otsuse vastu.
34 Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, et kuna neljas väide on põhjendatud, tuleb vaidlusalune otsus PMOI‑d puudutavas osas tühistada.
35 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 märkis Üldkohus, et kuigi ta ei pidanud vajalikuks neil asjaoludel otsustada hagi teiste väidete üle, uuris ta siiski teist ja kolmandat väidet, kuna need on tähtsad tõhusa kohtuliku kaitse kui põhiõiguse seisukohalt.
36 Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 nende väidete osas esiteks seda, et õiguslikult ei ole piisavalt tõendatud, et vaidlusalune otsus võeti vastu kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3, ning teiseks, et selle otsuse vastuvõtmismenetluse asjaoludega on rikutud PMOI põhiõigust tõhusale kohtulikule kontrollile.
37 Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et teine ja kolmas väide on põhjendatud.
Poolte nõuded apellatsioonimenetluses
38 Prantsuse Vabariik palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus; ja
– teha ise käesolevas vaidluses lõplik otsus, jättes PMOI hagi rahuldamata, või saata kohtuasi tagasi Üldkohtule.
39 PMOI palub Euroopa Kohtul:
– tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena otsustada, et apellatsioonkaebuse kohta ei ole vaja otsust teha;
– kolmanda võimalusena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata; ja
– igal juhul mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
40 Prantsuse Vabariik esitab kolm väidet, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnorme kaitseõigustega seotud põhimõtete hindamisel, ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 hindamisel ja nende põhimõtete hindamisel, mis on seotud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.
Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
Poolte argumendid
41 Meenutades, et vaidlusalune otsus tunnistati kehtetuks ja asendati otsusega 2009/62, milles ei ole enam määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelus teda nimetatud, märgib PMOI, et Prantsuse Vabariigil puudub käesoleva apellatsioonkaebuse esitamiseks huvi ja seetõttu on see vastuvõetamatu. Ta väidab lisaks, et Euroopa Kohus peaks keelduma apellatsioonkaebuse osas otsuse tegemisest, kuna sellel puudub ese.
42 Prantsuse Vabariik leiab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav ja väidab eelkõige seda, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 kolmandale lõigule ei pea ta menetluse algatamise huvi põhjendama.
Euroopa Kohtu hinnang
43 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et apellandi põhjendatud huvi eelduseks on see, et apellatsioonkaebuse tulemused võivad tuua selle esitanud poolele mingit kasu (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑535/06 P: Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2009, lk I‑7051, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Kuivõrd Prantsuse Vabariik osales Üldkohtu menetluses, tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 teisest lõigust, et see liikmesriik võib esitada apellatsioonkaebuse isegi siis, kui Üldkohtu otsus teda otseselt ei puuduta.
45 Lisaks nähtub sama artikli kolmandast lõigust, et liikmesriigid, olenemata sellest, kas nad olid menetluse pooled või mitte, ei pea tõendama oma huvi, et esitada Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebust (8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 171).
46 Erinevalt sellest, mida väidab PMOI, ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse ese ära langenud asjaolu tõttu, et vaidlusalune otsus, millega PMOI kanti määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu, tunnistati kehtetuks ja asendati otsusega 2009/62, mis vaidlustatud kohtuotsusele viidates teda selle loetelu kaasajastatud versioonis enam ei nimeta.
47 Esiteks, kui Euroopa Kohus peaks apellatsioonkaebuse rahuldama ja jätma vaidlusaluse otsuse peale esitatud PMOI tühistamishagi sisuliselt rahuldamata, tähendaks see, nagu Prantsuse Vabariik õigesti väitis, et nimetatud otsus muutub liidu õiguskorras taas kehtivaks ajavahemikus 16. juulist 2008 – s.o vaidlusaluse otsuse jõustumise kuupäev – kuni 27. jaanuarini 2009, s.o kuupäev, mil jõustus otsus 2009/62, millega tunnistati vaidlusalune otsus tagasiulatuvalt kehtetuks ja kustutati PMOI nimi määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelust.
48 Teiseks ei ilmne ka, et otsuse 2009/62 vastuvõtmine oleks mõjutanud lõpetama pooltevahelist vaidlust ja et seetõttu oleks apellatsioonkaebuse ese ära langenud (vt analoogia alusel eelkõige 1. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑498/01 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Zapf Creation, EKL 2004, lk I‑11349, punkt 12).
49 Prantsuse Vabariik väidab jätkuvalt, et PMOI kandmine vaidlusaluse otsusega määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu on põhjendatud, ning ta märkis muu hulgas Euroopa Kohtus, et on endiselt huvitatud sellest, et Euroopa Kohus tuvastaks Üldkohtu eksimused vaidlustatud kohtuotsuses, et nõukogult oleks võimalik nõuda PMOI uuesti lisamist nimetatud loetellu.
50 Neil asjaoludel tuleb Euroopa Kohtul teha otsus, kuna apellatsioonkaebuse ese ei ole ära langenud.
Sisulised küsimused
Esimene väide, mis puudutab õigusnormi rikkumist kaitseõigusi käsitlevate põhimõtete hindamisel
– Poolte argumendid
51 Prantsuse Vabariik heidab Üldkohtule ette, et viimane on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 otsustanud, et vaidlusalune otsus võeti vastu kaitseõigusi käsitlevaid põhimõtteid rikkudes, kuna nõukogu võttis vaidlusaluse otsuse vastu ilma, et ta oleks enne PMOI‑le teada andnud toimikus sisalduvatest uutest andmetest või uutest tõenditest, mis tema väitel õigustasid viimase jätmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu.
52 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et vajadusel rahaliste vahendite külmutamise otsusest eelneva teavitamise järele on erandeid, eriti esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul, kui teavitamine võiks kahjustada selliste piiravate meetmete tõhusust (3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 339–341).
53 Prantsuse Vabariik väidab, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal esines ilmselge oht, et PMOI‑le suunatud rahaliste vahendite külmutamise meetme kohaldamine võib katkeda ning seega kahjustada sellise meetme tõhusust.
54 Alates sellest, mil Home Secretary kustutas 23. juuni 2008. aasta määrusega, mis jõustus järgmisel päeval, PMOI nime Terrorism Act 2000 alusel keelatud organisatsioonide loetelust, ei saanud Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määrust pädeva asutuse otsusena, millel põhines otsus 2007/868, enam kasutada õigusliku alusena PMOI kandmiseks määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu, kuna vastasel korral rikuks see ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4.
55 Prantsuse Vabariik lisab, et kuigi nimetatud 23. juuni 2008. aasta määrusel ei olnud otsuse 2007/868 suhtes automaatset ja kohest mõju, ei saanud nõukogu sellegipoolest lasta jätkuda olukorral, kus nimetatud otsusel puudub alus, vaid pidi sellest võimalikult kiiresti tegema omad järeldused.
56 Kuna nõukogu sai 9. juunil 2008 Prantsuse ametivõimudelt uusi tõendeid, nimelt 9. aprillil 2001 eeluurimise algatamine 17 väidetava PMOI liikme suhtes ning kohtueelse uurimise algatamine 24 isiku suhtes, mis nimetatud ametivõimude sõnul õigustavad nende nõuet kanda PMOI määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu, oleks nõukogu pidanud nende sanktsioonide tõhususe tagamiseks vältima rahaliste vahendite külmutamise mis tahes katkestamist ja võtma seetõttu võimalikult kiiresti vastu uue otsuse, milles PMOI on sellesse loetellu kantud.
57 Lisaks meenutab Prantsuse Vabariik, et vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 oli nõukogu 2008. aasta juuni lõpus kohustatud selle loetelu otsusega 2007/868 koostatud kujul läbi vaatama nii kiiresti kui võimalik.
58 PMOI väidab, et Üldkohus lükkas õigustatult tagasi käesolevas apellatsioonkaebuses korratud nõukogu argumendid, ning leiab eeskätt, et nõukogul ei olnud käeoleva kohtuasja asjaoludel alust jätta teda kõnealustest uutest tõenditest eelnevalt teavitamata põhjusel, et vastupidisel juhul oleks tekkinud PMOI rahaliste vahendite külmutamise katkemise oht. Üldkohtu hinnang põhineb pealegi faktilistel asjaoludel, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses vaidlustada.
– Euroopa Kohtu hinnang
59 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36 ja 37 leidis Üldkohus, et kuna nõukogu võttis vaidlusaluse otsuse vastu, ilma et ta oleks enne PMOI‑le teada andnud toimikus sisalduvatest uutest andmetest või uutest tõenditest, mis tema väitel õigustasid viimase jätmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu, ja kuna ta paratamatult ei võimaldanud PMOI‑l enne otsuse vastuvõtmist sel teemal oma seisukohta väljendada, rikkus nõukogu kaitseõiguste järgimise põhimõtteid, mis on eelkõige välja toodud eespool viidatud kohtuotsuses Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punktid 120, 126 ja 131.
60 Põhimõtted, millele Üldkohus viitas ning mida Prantsuse Vabariik ei ole vaidlustanud, tulenevad ka Euroopa Kohtu praktikast (vt seoses nõukogu 27. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist (EÜT L 139, lk 9; ELT eriväljaanne 18/01, lk 294), eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 338–341).
61 Sellega seoses tuleb meenutada, et esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul ei ole nõukogu kohustatud eelnevalt teavitama asjaomaseid isikuid või üksusi põhjustest, millele see institutsioon kavatseb tugineda sellise isiku või üksuse kandmisel määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu. Nimelt, et ei satuks ohtu selle meetme tõhusus, peab sellel olema üllatav mõju ning see peab olema viivitamata kohaldatav. Sellisel juhul on üldjuhul piisav, kui institutsioon teavitab asjaomast isikut või üksust ning annab õiguse ärakuulamiseks otsuse vastuvõtmisega samal ajal või vahetult pärast seda.
62 Seevastu juhul, kui järgneva rahaliste vahendite külmutamise otsusega jäetakse alles isiku või üksuse nimi, mis on juba määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelus, ei ole üllatusmoment enam meetme tõhususe tagamiseks vajalik, mistõttu peab sellise otsuse vastuvõtmisele üldjuhul eelnema kogutud tõenditest teavitamine ning asjaomasele isikule või üksusele ette nähtud võimalus olla ära kuulatud.
63 Üldkohus kohaldas neid põhimõtteid vaidlustatud kohtuotsuse asjaoludele ning jõudis õigustatult järeldusele, et kuna vaidlusaluse otsusega jäi PMOI nimi määruse 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetellu, s.o loetelu, millesse ta vastavalt otsusele 2002/334 oli esialgu kantud alates 3. maist 2002, ei saanud nõukogu, nagu ta tegi seda käeoleval juhul, teavitada PMOI vastu esitatud uutest tõenditest samaaegselt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega. Nõukogu oleks pidanud tingimata tagama PMOI kaitseõiguste järgimise, nimelt tema vastu kogutud tõenditest teavitamise ning õiguse olla ära kuulatud enne selle otsuse vastuvõtmist.
64 Nagu mainis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 103, tuleb rõhutada, et süüstavatest asjaoludest teatamise nõudega ja enne vaidlusaluse otsuse, mis käivitab piiravate meetmete kohaldamise, vastuvõtmist märkuste esitamise õigusega võimaldatav kaitse on kaitseõiguste osas põhjapaneva tähtsusega. Seda enam, et neil meetmetel on oluline mõju puudutatud isikute ja rühmituste õigustele ja vabadustele.
65 Selle reegli eesmärk, mille kohaselt ebasoodsa otsuse adressaadile tuleb enne selle otsuse tegemist anda võimalus oma märkuste esitamiseks, on see, et pädev asutus saaks nõuetekohaselt arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Et tagada asjaomase adressaadi tõhus kaitse, on nimetatud reegli eesmärk eelkõige see, et nimetatud isik saaks parandada mõne vea või teha teatavaks nende olukorraga seonduvaid asjaolusid, mis mõjutavad seda, kas otsus tehakse või mitte või kas otsuse sisu on nii‑ või teistsugune (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑349/07: Sopropé, EKL 2008, lk I‑10369, punkt 49).
66 Pealegi on sellise piirava meetme nagu vaidlusalune otsus vastuvõtmisele eelneva menetluse ajal kaitseõiguste järgimise põhiõigus otseselt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta, millele EL lepingu artikli 6 lõige 1 annab samasuguse õigusjõu nagu aluslepingutele, artikli 41 lõike 2 punktis a.
67 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsus punktis 61, siis kuigi erand sellisest põhiõigusest on lubatud esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul, õigustab seda vajadus tagada külmutamise meetmete tõhusus ja ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad liidu ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 342).
68 Üldkohus uuris siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–44 nõukogu argumenti, mille kohaselt oli põhjendatud see, et nimetatud institutsioon andis PMOI‑le süüks pandavatest uutest tõenditest teada samaaegselt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega, mitte enne seda, hoolimata asjaolust, et tegemist ei olnud esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsusega, kuna selle põhjuseks oli nimetatud institutsiooni eriline olukord, ehk täpsemalt öeldes vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise kiireloomulisus.
69 Prantsuse Vabariik kordab sisuliselt neid argumente käesolevas apellatsioonkaebuses.
70 Üldkohus leidis aga esiteks, et alates 7. maist 2008, mis on Court of Appeali kohtuotsuse kuulutamise kuupäev, kadus nõukogu jaoks lõplikult võimalus tugineda endiselt Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määrusele kui pädeva asutuse otsusele ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 mõttes, et hoida PMOI‑d määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelus. Lisaks kustutas Home Secretary nimetatud kohtuotsuse alusel 23. juuni 2008. aasta määrusega, mis jõustus järgmisel päeval, PMOI Terrorism Act 2000 alusel keelatud organisatsioonide loetelust.
71 Teiseks on teada, et nõukogu sai 9. juunil 2008 Prantsuse Vabariigilt uusi tõendeid, mis puudutavad Prantsusmaal algatatud kohtulikke uurimisi väidetavate PMOI liikmete suhtes, millega seoses see liikmesriik leidis, et need võivad põhjendada selle organisatsiooni hoidmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 märgitud loetelus.
72 Selles osas tuleb märkida, et nõukogu pidi seega uurima uusi tõendeid võimalikult kiiresti, et otsustada, kas need võivad endast kujutada ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 mõttes pädeva asutuse otsust, millega põhjendada PMOI hoidmist nimetatud loetelus, või kas nimetatud rühmitus tuleks viivitamatult sellest loetelust eemaldada.
73 Kuigi, nagu märkis Prantsuse Vabariik, vastab tõele, et vähemalt alates 24. juunist 2008 ei saanud nõukogu lasta jätkuda olukorral, kus otsusel 2007/868 puudus alus, vaid pidi tegema sellest võimalikult kiiresti omad järeldused, ei olnud sellegipoolest Court of Appeali 7. mai 2008. aasta otsusel ega Home Secretary 23. juuni 2008. aasta määrusel – nagu tunnistavad muu hulgas liikmesriigid ja millele Üldkohus juhtis õigustatult tähelepanu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 – automaatset ja kohest mõju tol ajal kohaldatavale otsusele 2007/868.
74 Nimelt, viimati nimetatud otsus jäi jõusse liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldamise tõttu, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab, et need loovad õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid vastu võtnud institutsioon ei ole neid tühistanud, kui neid ei ole tühistatud tühistamishagi menetluse raames või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluses või õigusvastasuse tõttu (vt eelkõige 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑199/06: CELF ja ministre de la Culture et de la Communication, EKL 2008, lk I‑469, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Seega, võttes arvesse ka kaitseõiguste järgimisega seostatavat põhjapanevat tähtsust – mida on meenutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 65 – sellise otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses, nagu on vaidlusalune otsus, ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39 ja 43, et nõukogu ei ole tõendanud seda, miks tuli vaidlusalune otsus vastu võtta sedavõrd kiiresti, et sellel institutsioonil ei olnud võimalik anda PMOI‑le teada tema vastu kogutud uutest tõenditest ja võimaldada enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist viimase ärakuulamist.
76 Kõigist neist kaalutlustest järeldub, et esimene väide ei ole põhjendatud.
Teine ja kolmas väide
77 Teine ja kolmas väide, mis puudutavad vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist ja õigusnormi rikkumist, mis pandi toime nende põhimõtete hindamisel, mis on seotud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse teise osa vastu, milles Üldkohus uuris ja pidas põhjendatuks kohtuistungil esitatud PMOI teist ja kolmandat väidet.
78 Siinkohal tuleb tõdeda, et pärast seda, kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada PMOI kaitseõiguste rikkumise tõttu, leidis ta sama kohtuotsuse punktis 48, et ehkki neil asjaoludel puudub vajadus otsustada hagi teiste väidete üle, uurib Üldkohus siiski teist ja kolmandat väidet, kuna need on tähtsad tõhusa kohtuliku kaitse kui põhiõiguse seisukohalt.
79 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lükkab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste suhtes esitatud etteheited kohe tagasi, kuna need ei saa olla kohtuotsuse tühistamisele aluseks ja on seega tulemusetud (vt eelkõige 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑399/08 P: komisjon vs. Deutsche Post, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 75, ja 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑96/09 P: Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 211 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et teine ja kolmas väide on tulemusetud.
81 Kuna Prantsuse Vabariigi ühegi väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulud
82 Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida sama kodukorra artikli 118 järgi kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna PMOI on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Prantsuse Vabariik on vaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Prantsuse Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: inglise.
Top