EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
26. juuni 2012 ( *1 )
„Apellatsioonkaebus — Ühine turukorraldus — Uute liikmesriikide ühinemise tõttu võetavad üleminekumeetmed — Määrus (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed — Tühistamishagi — Tähtaeg — Tähtaja algus — Hilinemine — Vastuvõetamatus — Väited — Õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtete ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumine”
Kohtuasjas C-336/09 P,
mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. augustil 2009 esitatud apellatsioonkaebus,
Poola Vabariik, esindaja: M. Dowgielewicz, hiljem M. Szpunar,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe, A. Stobiecka-Kuik, A. Szmytkowska ja T. van Rijn,
kostja esimese astme kohtus,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot, M. Safjan, kohtunikud G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič, C. Toader ja J.-J. Kasel (ettekandja),
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 21. detsembri 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1
Oma apellatsioonkaebuses palub Poola Vabariik tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2009. aasta määruse kohtuasjas T-258/04: Poola vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), millega jäeti rahuldamata Poola Vabariigi hagi, milles paluti tühistada komisjoni14. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (ELT L 9, lk 8; ELT eriväljaanne 03/42, lk 125), artikkel 5, artikli 6 lõiked 1–3, artikli 7 lõige 1 ning artikli 8 lõike 2 punkt a.
Õiguslik raamistik
Ühinemisleping ja 2003. aasta ühinemisakt
2
Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT 2003, L 236, lk 17; edaspidi „ühinemisleping”), millele kirjutati alla Ateenas 16. aprillil 2003 ning mille Poola Vabariik ratifitseeris 23. juulil 2003, artikli 2 lõige 3 sätestab:
„Olenemata lõikest 2 võivad liidu institutsioonid võtta enne ühinemist vastu meetmed, millele on osutatud [ühinemislepingule lisatud akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „2003. aasta ühinemisakt”) artiklis 41]. Need meetmed jõustuvad alles [ühinemislepingu] jõustumise kuupäeval, tingimusel et leping jõustub.”
3
2003. aasta ühinemisakti artikkel 41 sätestab:
„Kui on vaja üleminekumeetmeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt [2003. aasta ühinemisaktis] sätestatud tingimustele, võtab need meetmed vastu komisjon, järgides menetlust, millele on osutatud suhkrusektori turgude ühist korraldust käsitleva nõukogu [19. juuni 2001. aasta] määruse (EÜ) nr 1260/2001 [(EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 03/33, lk 17)] artikli 42 lõikes 2 või vajadusel kooskõlas vastavate artiklitega muudes põllumajanduse ühist turukorraldust käsitlevates määrustes või järgides kohaldavates õigusaktides kindlaksmääratud komiteemenetlust. Käesolevas artiklis osutatud üleminekumeetmeid võidakse võtta ja kohaldada kolme ühinemisjärgse aasta jooksul. Nõukogu võib ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist seda tähtaega pikendada.
[...]”.
4
Ühinemisakti artiklis 22 osutatud nimekirja sisaldava IV lisa 4. peatüki „Põllumajandus” punktides 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Ühendus võtab üle uute liikmesriikide poolt ühinemiskuupäeval hoitavad ja nende turutoetuspoliitikast tulenevad riigivarud hinnaga, mis tuleneb nõukogu [2. augusti 1978. aasta] määruse (EMÜ) nr 1883/78 (millega kehtestatakse üldeeskirjad sekkumise finantseerimiseks Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust) [(EÜT L 216, lk 1; ELT eriväljaanne 3/03, lk 266)] artikli 8 kohaldamisest. Nimetatud varud võetakse üle ainult tingimusel, et riiklik sekkumine kõnesolevate toodete puhul on ette nähtud ühenduse eeskirjadega ja varud vastavad ühenduse sekkumisnõuetele.
2. Toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks käsitleda kui normaalset ülekandevaru, tuleb likvideerida uute liikmesriikide kulul.”
5
Sama lisa 5. peatükis „Tolliliit” sätestatakse:
„[…]
[Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta m]äärust (EMÜ) nr 2913/92[, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307),] ja [komisjoni 2. juuli 1993. aasta] määrust (EMÜ) nr 2454/93[, millega kehtestatakse rakendussätted määrusele nr 2913/92 (EÜT L 235, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3),] kohaldatakse uute liikmesriikide suhtes järgmiste eritingimuste kohaselt:
1.
Olenemata määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklist 20, kaubad, mis laienenud ühenduses on ühinemiskuupäeval ajutiselt ladustatud või määruse artikli 4 lõike 15 punktis b või lõike 16 punktides b–g osutatud tollikäitlusel või -protseduuril või pärast ekspordiformaalsuste läbimist transportimisel laienenud ühenduse piires, vabastatakse pärast vabasse ringlusse lubamist tollimaksudest ja muudest tollimeetmetest tingimusel, et esitatakse üks järgmisena nimetatutest:
[…]”.
Määrus nr 60/2004
6
Komisjon võttis 14. jaanuaril 2004 vastu määruse nr 60/2004, millega kehtestatakse eeskätt sisuliselt ja käesolevat kohtuvaidlust puudutavas osas suhkrusektoris maksusüsteem ajutise erandina muidu kohaldatavatest ühenduse eeskirjadest.
7
Määruse artikkel 5 sätestab:
„Peatamismenetlus
1. Kõrvale kaldudes [2003. aasta] ühinemisakti IV lisa 5. peatükist ja nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklitest 20 ja 214, kohaldatakse CN-koodide 1701, 1702, 1704, 1904, 1905, 2006, 2007, 2009, 2101 12 92, 2101 20 92, 2105 ja 2202 alla kuuluvate toodete, välja arvatud komisjoni [10. novembri 2003. aasta] määruses (EÜ) nr 1972/2003 [Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (ELT L 293, lk 3; ELT eriväljaanne 03/40, lk 474)] artikli 4 lõikes 5 loetletud toodete suhtes erga omnes imporditollimaksu, kaasaarvatud kõik vabasse ringlusse lubamise kuupäeval kohaldatavad lisaimporditollimaksud, tingimusel et:
a)
enne 1. maid 2004 on need tooted olnud vabas ringluses ühenduses, nagu see on 30. aprillil 2004, või uues liikmesriigis ja;
b)
1. mail 2004 on need:
i)
ajutiselt ladustatud, või
ii)
nende suhtes kohaldatakse ühenduses üht määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 4 lõike 15 punktis b ning artikli 4 lõike 16 punktides b–g nimetatud tollirežiimi või -protseduuri, või
iii)
neid transporditakse pärast seda, kui nendega seotud ekspordi tolliformaalsused on täidetud laienenud ühenduses.
Välja arvatud CN-koodide 1701 99 10, 1701 99 90, 1702 30 10, 1702 40 10, 1702 60 10, 1702 90 30, 1702 60 80 ja 1702 90 80 alla kuuluvad rafineeritud C-peedisuhkur, C-isoglükoosisiirup ja C-inuliinisiirup, ei kohaldata käesolevat esimest lõiku viieteistkümnest liikmesriigist koosnevast ühendusest eksporditavate toodete suhtes, kui importija tõendab, et ekspordiriigi toodetele ei ole taotletud eksporditoetust. Importija taotlusel peab eksportija ekspordideklaratsioonile lisama pädeva asutuse kinnituse, et ekspordiriigi toodetele ei ole taotletud eksporditoetust.
2. Kõrvale kaldudes [2003. aasta] ühinemisakti IV lisa 5. peatükist ja määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklitest 20 ja 214, kohaldatakse CN-koodide 1701, 1702, 1704, 1904, 1905, 2006, 2007, 2009, 2101 12 92, 2101 20 92, 2105 ja 2202 alla kuuluvate kolmandatest riikidest pärit toodete, välja arvatud määruse (EÜ) nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 5 loetletud toodete, suhtes imporditollimaksu, kaasa arvatud kõik vabasse ringlusse lubamise kuupäeval kohaldatavad lisaimporditollimaksud, tingimusel et:
a)
need on artikli 4 lõike 16 punktis d nimetatud seestöötlemises või tuuakse riiki ajutiselt, nagu on nimetatud määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 4 lõike 16 punktis f;
b)
need lubatakse vabasse ringlusse 1. mail 2004 või pärast seda.”
8
Määruse nr 60/2004 artikkel 6 sätestab:
„Ebatavalised varud
1. Komisjon määrab hiljemalt 31. oktoobriks 2004 vastavalt määruse (EÜ) nr 1260/2001 artikli 42 lõikes 2 nimetatud protseduurile iga uue liikmesriigi jaoks kindlaks suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi kogused, mis ületavad 1. mail 2004 tavapäraseks loetud säilitusvaru ja mis tuleb turult kõrvaldada uute liikmesriikide kulul.
Selle ülemäärase koguse kindlakstegemisel võetakse eelkõige arvesse järgmistes valdkondades ühinemisele eelneval aastal eelmiste aastatega võrreldes toimunud arengut:
a)
suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi imporditud ja eksporditud kogused;
b)
suhkru ja isoglükoosi tootmine, tarbimine ja varud;
c)
varude moodustamise asjaolud.
2. Asjaomane uus liikmesriik tagab, et lõikes 1 nimetatud ülemäärasele kogusele vastav suhkru- või isoglükoosikogus kõrvaldatakse turult hiljemalt 30. aprilliks 2005 ilma ühenduse sekkumiseta järgmiste meetmete abil:
a)
eksport ilma ühenduse eksporditoetuseta;
b)
kasutamine põlevainesektoris;
c)
abita teostatav denaturatsioon loomasöödaks […].
3. Lõike 2 kohaldamiseks peab uute liikmesriikide pädevate asutuste kasutuses 1. mail 2004 olema süsteem, mille abil on võimalik tuvastada kaubeldava või toodetud suhkru kui sellise või töödeldud toodetes oleva suhkru, isoglükoosi või fruktoosi ülemääraseid koguseid peamiste asjaomaste ettevõtjate tasandil. […]
Uued liikmesriigid peavad kõnealust süsteemi kasutama selleks, et sundida asjaomaseid ettevõtjaid omal kulul turult kõrvaldama nende osas kindlakstehtud ülemäärasele kogusele vastavat suhkru- või isoglükoosikogust. Asjaomased ettevõtjad peavad uuele liikmesriigile esitama asjakohase tõendi, et tooted kõrvaldati turult hiljemalt 30. aprilliks 2005.
Kui sellist tõendit ei esitata, nõuab uus liikmesriik sisse kõnealusele kogusele vastava summa, mida on korrutatud asjaomase toote suhtes ajavahemikul 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2005 kohaldatava suurima impordimaksuga ja suurendatud 1,21 euro võrra 100 kg valge suhkru või kuivaine ekvivalendi kohta.
Kolmandas lõigus nimetatud summa kantakse uue liikmesriigi riigieelarvesse.
[…]”.
9
Määruse nr 60/2004 artikkel 9 sätestab:
„Käesolev määrus jõustub 1. mail 2004 […] ühinemislepingu jõustumise korral.”
Üldkohtule esitatud hagi ja vaidlustatud kohtumäärus
10
Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2004 esitatud hagiavalduses palus Poola Vabariik EÜ artikli 230 alusel tühistada määruse nr 60/2004 artikli 5, artikli 6 lõiked 1–3, artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 2 punkti a.
11
Komisjon väitis kostja vastuses, et hagi on esitatud liiga hilja.
12
Vaidlustatud kohtumääruses luges Üldkohtu esimene koda laiendatud koosseisus hagi vastuvõetamatuks.
13
Pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud kahekuulist hagi esitamise tähtaega tuleb arvutada alates määruse nr 60/2004 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevast, st 15. jaanuarist 2004, asus Üldkohus eri menetlustähtaegu arvestades seisukohale, et määruse nr 60/2004 peale tühistamishagi esitamise tähtaeg lõppes 2004. aasta 8. aprilli keskööl.
14
Arvestades seda, et Poola Vabariik oli hagi esitanud 28. juunil 2004, tunnistas Üldkohus selle hilinenult esitatuks.
15
Seetõttu jäeti hagi läbi vaatamata.
Poolte nõuded
16
Oma apellatsioonkaebuses palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus.
17
Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.
Apellatsioonkaebus
18
Poola Vabariik esitab viis väidet, et põhjendada oma apellatsioonkaebust vaidlustatud kohtumääruse peale. Need väited käsitlevad esiteks määruse nr 60/2004 ebatäielikku avaldamist, teiseks EÜ artikli 230 neljanda lõigu väärat tõlgendamist, kolmandaks õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtete ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtete rikkumist, neljandaks solidaarsuse ja hea usu põhimõtete ning menetlusnormide rikkumist ja viiendaks põhjendamata jätmist.
19
Esimesena on sobilik uurida kolmandat väidet, et on rikutud õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
Kolmas väide
Poolte argumendid
20
Poola Vabariik väidab, et kuivõrd Üldkohus tunnistas tema tühistamishagi vastuvõetamatuks, siis jättis ta uued liikmesriigid ilma neile kuuluvast õigusest nõuda EÜ artikli 230 teise lõigu alusel määruse nr 60/2004 sätete kohtulikku kontrollimist, vaatamata sellele, et määrus oli adresseeritud neile kui liikmesriikidele.
21
Tuletades meelde, et menetlustähtaegu käsitlevate ühenduse õigusnormide jäik kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele vältida mis tahes diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist kohtumõistmise raames, on Poola Vabariik seisukohal, et selline jäik kohaldamine ei saa siiski õigustada ebavõrdsust kohtuliku kaitse valdkonnas, mis tuleneb tema arvates sellest, et uued liikmesriigid ei saa vaidlustada määruse nr 60/2004 õiguspärasust liikmesriikidena, samas kui see määrus neid eriliselt mõjutab.
22
Oma väite toetuseks viitab Poola Vabariik esiteks 23. aprilli 1986. aasta otsusele kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament (EKL 1986, lk 1339, punkt 23), millest tema arvates tuleneb, et Euroopa Majandusühendus on õigusel rajanev ühendus, sest selle liikmesriigid ja institutsioonid ei saa kõrvale hiilida oma aktide vastavuse kontrollimisest ühenduse aluseks olevale konstitutsioonilisele aktile, milleks on EÜ asutamisleping. Teiseks viitab Poola Vabariik kohtujurist Poiares Maduro ettepanekule kohtuasjas, milles tehti 23. oktoobri 2007. aasta otsus C-273/04: Poola vs. nõukogu (EKL 2007, lk I-8925, punkt 50), jõudmaks järeldusele, et Üldkohus rikkus ilmselgelt õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
23
Komisjon väidab, et liiga hilja esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükates ei rikkunud Üldkohus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ega õigusel rajaneva ühenduse aluspõhimõtteid. Lisaks sellele ja vastupidi Poola Vabariigi väidetele ei võimalda asjaolu, et ühinemislepingu ja 2003. aasta ühinemisakti jõustumise tõttu muutus Poola Vabariik tavalisest hagejast eelisõigusega hagejaks, teha erandit menetlustähtaegade jäiga kohaldamise põhimõttest.
Euroopa Kohtu hinnang
24
Selle väitega heidab Poola Vabariik Üldkohtule ette seda, et ta lükkas tagasi tema argumendi, mille kohaselt määrus nr 60/2004 oli adresseeritud kõigile liikmesriikidele, sealhulgas Poola Vabariigile, mistõttu viimasel pidi olema võimalik see vaidlustada ka hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel.
25
Selles osas märkis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtumääruse punktis 54, et 2003. aasta ühinemisakt sätestab ühenduse institutsioonidele konkreetselt võimaluse võtta ühinemisakti allakirjutamispäeva ja uute liikmesriikide ühinemise kuupäeva vahelisel ajal vastu teatud meetmeid, aga ei näe ette ühtegi erandit ühenduse aktide seaduslikkuse kontrolli süsteemist.
26
Järgmiseks meenutas Üldkohus selle kohtumääruse punktis 55, et menetlustähtaegu käsitlevaid ühenduse eeskirju tuleb kohaldada jäigalt, viidates selleks 15. jaanuari 1987. aasta otsusele kohtuasjas 152/85: Misset vs. nõukogu (EKL 1987, lk 223, punkt 11).
27
Lõpetuseks asus Üldkohus nimetatud kohtumääruse punktis 56 seisukohale, et „kui Poola Vabariigi argumenti tuleb mõista selliselt, et ta leiab, et ta peab hagi esitamisega ootama, kuni ta saab liikmesriigiks, siis tuleb märkida, et EÜ artiklis 230 sätestatud hagi esitamise tähtaeg on üldiselt kohaldatav” ning „ei nõua, et Poola Vabariik oleks liikmesriik”. Üldkohus lisas, et „[s]ee hagi esitamise tähtaeg kohaldu[s] igal juhul tema kui juriidilise isiku suhtes”.
28
Lahendamaks küsimust sellest, kas Poola Vabariik sai kehtivalt vaidlustada määrust nr 60/2004 hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel, tuleb meenutada, et ühinemislepingu artikli 2 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette, et liidu institutsioonid võivad võtta enne ühinemist vastu teatud meetmeid.
29
Nende meetmete hulka kuulub eeskätt 2003. aasta ühinemisakti artikkel 41, mille alusel komisjon on pädev võtma kõik vajalikud üleminekusätted, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale.
30
Määrus nr 60/2004 võeti vastu selle artikli alusel ning nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 27, kuulub see määrus aktide hulka, mille vastuvõtmise tingib ühinemine.
31
Kuivõrd määrus nr 60/2004 võeti vastu ühinemislepingu ja 2003. aasta ühinemisakti allakirjutamispäeva ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku vältel, siis on see erinev teistest sätetest, mis kuuluvad acquis communautaire’i ja mis kehtisid juba kõnealuse ühinemislepingu ja ühinemisakti allakirjutamise hetkel.
32
Lisaks sellele ja vaatamata asjaolule, et määrus nr 60/2004 avaldati Euroopa Liidu Teatajas enne uute liikmesriikide ühinemist, on vaieldamatu, et selle määrusega kehtestatud meetmeid kavatseti kohaldada eeskätt nende uute liikmesriikide suhtes alates nende ühinemisest liiduga. Nii jõustus see määrus vastavalt selle artiklile 9 alles ühinemislepingu jõustumiskuupäeval ja ühinemislepingu jõustumise korral.
33
Eelnevast tuleneb, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 39–40, et määruse nr 60/2004 sätted hakkasid mõjutama uusi liikmesriike kui liikmesriike alles hetkel, mil need ühinesid liiduga, ning et just nimelt liikmesriigina pidi neil olema võimalik selle sätteid vaidlustada.
34
Käesoleval juhul tuleb välja, et määruse nr 60/2004 Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva tõttu (15. jaanuar 2004) oli EÜ artiklis 230 ette nähtud kahekuuline hagi esitamise tähtaeg möödunud juba enne seda, kui Poola Vabariigist sai liikmesriik tema liiduga ühinemise päeval, st 1. mail 2004.
35
Uutel liikmesriikidel oli seega võimatu esitada ettenähtud tähtaja jooksul ühinemislepingu artikli 2 lõike 3 alusel võetud aktide peale hagisid hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel.
36
Tuleb meenutada, et liit on õigusel rajanev liit, mille raames kontrollitakse selle institutsioonide aktide kooskõla eeskätt aluslepinguga ja õiguse üldpõhimõtetega (vt 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-402/05 P ja C-415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6351, punkt 281, ja 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C-550/09: E ja F, EKL 2010, lk I-6213, punkt 44).
37
Need põhimõtted on liidu enda alustaladeks ning nende austamiseks on vajalik, nagu näeb nüüd sõnaselgelt ette ELL artikli 4 lõige 2, et uusi liikmesriike koheldaks võrdselt vanade liikmesriikidega.
38
Sellest lähtuvalt peab uutel liikmesriikidel olema õigus esitada hagejana EÜ artikli 230 teise lõigu alusel hagi kõikide aktide vastu, mis sarnaselt kõnealuses kohtuasjas vaidlustatud aktiga on võetud vastu ühinemislepingu artikli 2 lõike 3 alusel ning mis mõjutavad neid kui liikmesriike.
39
Kuivõrd uutel liikmesriikidel tekkis selline võimalus alles ühinemislepingu ja 2003. aasta ühinemisakti jõustumiskuupäeval, siis tuleb asuda seisukohale, et nende riikide suhtes hakkas EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaeg kulgema selliste aktide puhul, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, alles sellest kuupäevast alates, st konkreetsel juhul alates 1. maist 2004.
40
Seega asus Üldkohus vaatamata käesoleva kohtuasja erilistele asjaoludele vääralt seisukohale, et EÜ artiklis 230 ette nähtud hagi esitamiseks ei olnud Poola Vabariigi puhul nõutav, et tegemist oleks liikmesriigiga, ja järeldas sellest, et kõnealuse liikmesriigi poolt 28. juunil 2004. aastal määruse nr 60/2004 peale esitatud hagi oli esitatud liiga hilja ja oli seega vastuvõetamatu.
41
Eespool esitatust tuleneb, et kolmas väide tuleb lugeda põhjendatuks.
42
Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust Poola Vabariigi poolt esitatud ülejäänud nelja väite kohta.
43
Arvestades seda, et Euroopa Kohtul ei ole käesolevas menetlusstaadiumis võimalik teha otsust Poola Vabariigi esitatud hagi sisulise külje kohta, tuleb kohtuasi saata Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 alusel otsustamiseks tagasi Üldkohtule ning jätta kohtukulude kandmise üle otsustamine edaspidiseks.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1.
Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2009. aasta määrus kohtuasjas T-258/04: Poola vs . komisjon.
2.
Suunata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse, et viimane teeks otsuse Poola Vabariigi nõuete kohta, milles palutakse tühistada komisjoni 14. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 60/2004, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu, artikkel 5, artikli 6 lõiked 1–3, artikli 7 lõige 1 ning artikli 8 lõike 2 punkt a.
3.
Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
Allkirjad
( *1 ) Kohtumenetluse keel: poola.
Top