Kohtuasi C-347/02
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Prantsuse Vabariik
Kindlustus – Kolmas kahjukindlustuse direktiiv – Bonus-malus süsteem
Kohtuotsuse kokkuvõte
Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Otsekindlustustegevus, välja arvatud elukindlustustegevus – Direktiiv 92/49 – Kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabadus – Bonus-malus süsteem, mille puhul ei määra riik kindlaks kindlustusmaksete tariife – Lubatavus
(Nõukogu direktiiv 92/49)
Mootorsõiduki kindlustuslepingutes rakendatavat bonus-malus süsteemi, mis mõjutab kindlustusmaksete muutmist ning mille puhul ei määra siiski riik kindlaks kindlustusmaksete tariife ja kindlustusseltsidel on õigus otsustada baaskindlustusmaksete üle, ei ole võimalik samastada kindlustusmaksete tariifide eelneva heakskiitmise süsteemiga, mis on vastuolus tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõttega, mis tuleneb direktiivist 92/49 otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239 ja 88/357.
Kuna puudub ühenduse seadusandja selgesõnaline väljendus selle kohta, et kahjukindlustuse valdkonna täielik ühtlustamine välistaks igasuguse samaväärse mõjuga siseriikliku meetme kohaldamise võimaluse, siis ei saa seda ka eeldada.
(vt punktid 24 ja 25)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
7. september 2004(*)
Kindlustus – Kolmas kahjukindlustuse direktiiv – Bonus-malus süsteem
Kohtuasjas C-347/02,
mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis esitati Euroopa Kohtule 30. septembril 2002,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Tufvesson ja J.-F. Pasquier, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, P. Boussaroque ja C. Mercier,
kostja,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans (ettekandja), C. Gulmann, J N. Cunha Rodrigues, kohtunikud R. Schintgen, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr, R. Silva de Lapuerta ja K. Lenaerts,
kohtujurist: C. Stix-Hackl,
kohtusekretär: kohtusekretäri asetäitja H. von Holstein,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. veebruari 2004. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 30. märtsi 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Kohtule esitatud hagiavalduses tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik on kehtestanud ja säilitanud bonus-malus süsteemi, millel on automaatne ja kohustuslik mõju kindlustusmaksete tariifidele ja mida rakendatakse kõikidele Prantsusmaa territooriumil sõlmitud mootorsõiduki kindlustuslepingutele, tegemata vahet kindlustusseltside vahel, mille peakontor asub Prantsusmaal, ja kindlustusseltside vahel, mis tegutsevad seal filiaalina või teenuste osutamise vabaduse alusel, vastuolus nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/375/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) (EÜT L 228, lk 1) artikli 6 lõikest 3 ning artiklitest 29 ja 39 tulenevate kohustustega seoses kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse ja eelneva või süstemaatilise kindlustusmaksete tariifide ja kindlustuslepingute kontrolli kaotamise põhimõttega, on Prantsuse Vabariik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
2 Direktiivi 92/49 II jaotise „Kindlustustegevuse alustamine” artiklis 6 on sätestatud:
„Direktiivi 72/239/EMÜ artikkel 8 asendatakse järgmisega:
„ Artikkel 8
[…]
3. Käesolevas direktiivis ei takista miski liikmesriikidel säilitada kehtivaid või kehtestada õigusnorme, mis nõuavad asutamislepingu ja põhikirja heakskiitmist ning kõigi muude harilikuks järelevalve tegevuseks vajalike dokumentide esitamist.
Liikmesriigid ei võta vastu sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide ning vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või süstemaatilist esitamist, mida kindlustusselts kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjaga.
Liikmesriigid ei või säilitada või kehtestada kindlustusmaksemäärade kavandatava tõstmise etteteatamist või eelnevat heakskiitmist, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemide osana.
[…]”.”
3 Direktiivi 92/49 III jaotise „Kindlustustegevust reguleerivate tingimuste ühtlustamine” artiklis 29 on sätestatud:
„Liikmesriigid ei või võtta vastu sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide ning vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või süstemaatilist esitamist, mida kindlustusselts kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjatega. Nad võivad nõuda ainult nende lepingu tingimuste ja muude dokumentide ebaregulaarset esitamist selleks, et kontrollida kindlustuslepinguid käsitlevate siseriiklike õigusnormide täitmist, ning see nõue ei või olla kindlustusseltsi tegevuse eeltingimus.
Liikmesriigid ei või säilitada või kehtestada kindlustusmaksemäärde kavandatava tõstmise etteteatamist või eelnevat heakskiitmist, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemide osana.”
4 Direktiivi 92/49 IV jaotise „Asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabadusega seotud sätted” artikli 39 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Filiaali asukohaliikmesriik või teenuste osutamise liikmesriik ei või võtta vastu sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide ning vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või süstemaatilist esitamist, mida kindlustusselts kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjatega. Ta võib ainult nõuda kindlustusseltsilt, kes soovib asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel tegeleda tema territooriumil kindlustustegevusega, mittesüstemaatilist teatamist nendest lepingutingimustest ja muudest dokumentidest, et kontrollida kindlustuslepinguid käsitlevate siseriiklike õigusnormide täitmist, ning see nõue ei või olla kindlustusseltsi tegevuse eeltingimus.
3. Filiaali asukohariik või teenuste osutamise liikmesriik ei või säilitada või kehtestada kindlustusmaksemäärde kavandatava tõstmise etteteatamist või heakskiitmist, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemide osana.”
Siseriiklikud õigusnormid
5 Prantsuse kindlustuskoodeksi artikli A. 121-1 esimeses lõikes on sätestatud:
„Kindlustuskoodeksi artikli R. 321-1 lõigetes 3 ja 7 nimetatud valdkondade kindlustuslepingud mootorsõidukite jaoks peavad sisaldama käesoleva artikli lisas sätestatud kindlustusmaksete vähendamise või suurendamise tingimust.”
6 Artikli A. 121-1 lisa koosneb neljateistkümnest artiklist. Nende sätete kohaselt määrab kindlustusselts kindlaks võrdluskindlustusmakse, mille alusel arvestatakse kindlustatud isikute aastane kindlustusmaks. Tegelikult võrdub aastane kindlustusmaks võrdluskindlustusmakse ja alandamise/tõstmise koefitsiendi korrutisega, mis algselt on 1. Juhul kui ühe aasta jooksul ei esine õnnetusjuhtumit, alandatakse koefitsienti 5% võrra. Koefitsienti ei saa vähendada madalamaks kui 0,5%. Seevastu kui ühe kindlustusaasta jooksul leiab aset õnnestusjuhtum, tõuseb koefitsient 25% võrra ning iga järgnev õnnetusjuhtum toob kaasa proportsionaalselt sama suure tõusu. Sellegipoolest ei saa koefitsienti tõsta juhul, kui esimene õnnetusjuhtum leiab aset pärast vähemalt kolmeaastast perioodi, kui alandamise/tõstmise koefitsient on 0,5. Tõstmiskoefitsient saa mingil juhul olla kõrgem kui 3,5.
Kohtueelne menetlus
7 Pärast esialgset informatsioonivahetust Prantsuse ametiasutuste ja komisjoni vahel saatis viimane 7. juulil 1997 Prantsuse Vabariigile märgukirja, milles ta väitis, et Prantsusmaal kehtiv bonus-malus süsteem ei ole kooskõlas direktiivi 92/49 sätetega.
8 Prantsuse valitsus vastas hoiatuskirjale 23. oktoobri 1997. aasta noodiga, mida ta täiendas teise noodiga, mis edastati komisjonile 31. juulil 1998.
9 Pärast seda, kui Prantsuse majandus-, rahandus- ja tööstusministeeriumi ning komisjoni talitused olid vahetanud mitmesugust teavet, saatis komisjon põhjendatud arvamuse Prantsuse Vabariigile, milles ta kinnitas tema poolt läbiviidud analüüsi alusel, et siseriiklikud õigusaktid bonus-malus süsteemi kohta on vastuolus ühenduse õigusega, ning palus kõnealust liikmesriiki võtta arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
10 Vastuseks põhjendatud arvamusele edastasid Prantsuse ametiasutused komisjonile 18. juuli 2001. aasta kirjas oma tähelepanekud, milles nad väitsid, et ühest küljest ei mõjuta bonus-malus süsteem kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabadust ning teisest küljest põhineb kõnealune süsteem Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud üldise huvi kaalutlustel.
11 Leides, et Prantsuse ametiasutused ei võtnud vajalikke meetmeid direktiivist 92/49 tulenevate kohustuste täitmiseks, otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.
Põhiküsimus
Poolte argumendid
12 Komisjon on arvamusel, et Prantsuse bonus-malus süsteem on ühelt poolt vastuolus direktiivist 92/49 tuleneva kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõttega, mille kohaselt liikmesriigid ei või kehtestada etteteatamise, eelneva heakskiidu või süstemaatilise esitamise nõuet kindlustusmaksete tariifide või kindlustusmaksemäärade tõstmise suhtes, mida kindlustusselts kavatseb rakendada liikmesriigi territooriumil, ning teiselt poolt kõnealuse direktiivi eesmärgiga, mis näeb ette kindlustustoodete turustamise vabaduse ühenduse territooriumil. Ta leiab, et tema tõlgendust toetavad Euroopa Kohtu 11. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-296/98: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-3025 ja 25. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-59/01: komisjon v. Itaalia, EKL 2003, lk I-1759.
13 Komisjon ei vaidlusta liikmesriikide õigust võtta kasutusele süsteem, mis arvestab kindlustatud isikute varasemaid õnnetusjuhtumeid või isegi ühtset bonus-malus süsteemi. Kuid sellised süsteemid on vastuolus direktiiviga 92/49 siis, kui need mõjutavad automaatselt kindlustusmaksete tariife, mis esineb ka Prantsuse bonus-malus süsteemi puhul.
14 Komisjon möönab, et kindlustusseltsid võivad baaskindlustusmakse (või võrdluskindlustusmakse) vabalt kindlaks määrata ning et teised kriteeriumid kui alandamise/tõstmise koefitsient mõjutavad kindlustatud isiku poolt maksmisele tuleva kindlustusmakse kujundamist. Baaskindlustusmakse määramise vabadus võib aga paljuski jääda teoreetiliseks, kui kindlustusseltsid saavad kohandada kindlustusmakseid silmas pidades niisugust põhimõttelist kriteeriumi nagu arvestamine kindlustatu varasemate õnnetusjuhtumitega ainult Prantsuse kindlustuskoodeksi artikli A. 121-2 lisast tulenevaid ettekirjutusi järgides.
15 Komisjon lisab, et kõnealuse siseriikliku sättega kehtestatud kindlustusmakse kujundamine ei avalda kindlustusmakse summale sugugi mitte kõrvalist mõju, vaid võib seda kahekordistada. Komisjon leiab, et piirangud kindlustusseltside tegevusele, mis kaasnevad Prantsuse bonus-malus süsteemiga, avaldavad mõju baaskindlustusmakse summale, mis on seda suurem, mida rangemad on piirangud. Seetõttu ei saa väita, et kõnealusel süsteemil on kindlustusmaksete kindlaksmääramise vabadust mittemõjutav neutraalne toime.
16 Prantsuse valitsus väidab esiteks, et kindlustusmaksete tariifide eelneva ülekandmise kohustus tühistati 1994. aastal ning et siseriiklike ametiasutuste kontroll kindlustusmaksete tariifide taseme üle kaotati 1987. aastal.
17 Lisaks väidab Prantsuse valitsus, et direktiiv 92/49 ei sisalda ühtegi sätet, mis kehtestaks kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse absoluutse põhimõtte, mis kohalduks kindlustuse hinna arvutamise korrale.
18 Täpsemalt väljendades ei keela mitte ükski direktiivist 92/49 või Euroopa Kohtu praktikast tulenev põhimõte kasutada kindlustusmaksete arvutamise meetodi puhul kohustuslikku koefitsienti, mis ei mõjuta kindlustusmaksete esialgset taset, vaid ainult osaliselt nende kujundamist. Samas jääb otsustamine kindlustusmaksete lõpliku hinna üle kokkuvõttes vabaks.
19 Prantsuse valitsus rõhutab, et siseriiklikel ametiasutustel ei ole lubatud kontrollida ei esialgsete kindlustusmaksete taset ega põhimõtteliselt ka nende kujundamist aja jooksul.
20 Vastavalt Prantsuse valitsuse väitele tuleneb kindlustusmaksete esialgse taseme mõjutamine otseselt võrdluskindlustusmaksest, mille kindlustusseltsid saavad ise vabalt määrata vastavalt kriteeriumidele, mis tunduvad neile kõige sobivamad.
21 Mis puudutab kindlustusmakse kujundamist aja jooksul, siis vastavalt Prantsuse valitsuse väitele ei ole bonus-malus süsteemi rakendamine siseriiklike ametiasutuste jaoks mitte kindlustusmaksete tariifide kontrollimise vahend, vaid üks paljudest kindlustusmaksete tariifide kujundamise elementidest. Tegelikult jääb kindlustusseltsidele lõplike kindlustusmaksete tariifide kujundamise vabadus, ilma et nad piirduksid bonus-malus koefitsiendi mehhaanilise muutumise edastamisega.
Euroopa Kohtu hinnang
22 Nagu Euroopa Kohus on osundatud kohtuasja komisjon v. Itaalia punktis 29 märkinud, on ühenduse seadusandja eesmärk olnud tagada kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõte kahjukindlustuse valdkonnas, sealhulgas sellise kohustusliku kindlustuse korral nagu mootorsõiduki tsiviilvastutuse kindlustus. Samas punktis 29 täpsustas Euroopa Kohus, et see põhimõte keelab kehtestada eelneva või süstemaatilise teatamise ja eelneva heakskiidu nõuet kindlustusmaksete tariifide suhtes, mida kindlustusselts kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjaga. Ainus kõrvalekaldumine sellest põhimõttest on direktiivis 92/49 sätestatud seoses „kindlustusmaksemäärade tõstmise” eelneva etteteatamise ja heakskiiduga „üldise hinnakontrolli süsteemi” raames.
23 Kohtuasjas komisjon v. Itaalia leidis Euroopa Kohus, et kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõtet on rikutud hindade külmutamisega, mis avaldas mõju nii tariifide kindlaksmääramisele kui ka muutmisele lepingutes, mis puudutasid mootorsõidukite tsiviilvastutuse kindlustust Itaalia territooriumil asuvate riskide suhtes (eespool viidatud kohtuotsus komisjon v. Itaalia, punktid 32 ja 48).
24 Käesolevas kohtuasjas käsitletav Prantsuse bonus-malus süsteem on oma mõju poolest kindlustusseltside poolt kasutatavatele kindlustusmaksete tariifidele olemuslikult erinev kohtuasjas komisjon v. Itaalia käsitletud Itaalia õigusaktide toimest. See süsteem mõjutab tõepoolest kindlustusmaksete muutmist. Siiski ei määra selle puhul riik kindlaks kindlustusmaksete tariife ning kindlustusseltsidel on õigus otsustada baaskindlustusmaksete üle. Arvestades nimetatud asjaolusid, ei ole võimalik samastada Prantsuse bonus-malus süsteemi kindlustusmaksete tariifide eelneva heakskiitmise süsteemiga, mis on vastuolus tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõttega, mille Euroopa Kohus määratles kohtuasja komisjon v. Itaalia punktis 29.
25 Ühenduse seadusandja sellekohase selge tahteavalduse puudumisel ei saa iseenesest eeldada, et kahjukindlustuse valdkonna kindlustusmaksete tariifide täielik ühtlustamine välistaks kõik siseriiklikud meetmed, mis mõjutaksid kindlustusmaksete tariife.
26 Seega ei ole võimalik toetada komisjoni hagi aluseks olevat argumenti, et vaatamata baaskindlustusmakse otsustamise vabadusele, on Prantsuse bonus-malus süsteem vastuolus kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõttega ainuüksi sellel põhjusel, et see mõjutab kindlustusmaksete muutmist.
27 Samas ei väida komisjon, et kõnealuse süsteemiga kehtestataks eelneva või süstemaatilise teatamise või eelneva heakskiitmise nõue seoses kindlustusmaksete tariifidega, mida kindlustusselts kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjatega.
28 Siit järeldub, et komisjon ei suutnud tõestada, et Prantsuse Vabariik on seoses bonus-malus süsteemi rakendamisega ja selle säilitamisega rikkunud kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse ning kindlustusmaksete tariifide ja kindlustuslepingute eelneva ja süstemaatilise kontrolli kaotamise põhimõtet, mis tuleneb direktiivi 92/49 artiklitest 6, 29 ja 39.
29 Kuna komisjoni põhjendatud arvamuse ja käesoleva kohtuvaidluse ese puudutab ainult eelmises punktis viidatud sätetest tuleneva kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse ning kindlustusmaksete tariifide ja kindlustuslepingute eelneva ja süstemaatilise kontrolli kaotamise põhimõtte rikkumist, siis tuleb käesolev hagi jätta rahuldamata.
Kulud
30 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Prantsuse Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.
Top