EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHUS
KOLMAS OSAKOND
KOHTUOTSUS
Kaebus nr 49652/22
Pavel GAMMER
vs. Eesti
Euroopa Inimõiguste Kohus (kolmas osakond), 3. märtsil 2026 kojana, kuhu kuuluvad:
esimees Diana Kovatcheva,
kohtunikud Peeter Roosma,
Canòlic Mingorance Cairat
ja osakonna kantsleri asetäitja Olga Chernishova,
võttes arvesse:
kodakondsuseta isiku Pavel Gammeri (edaspidi: kaebaja), kes on sündinud 1963. aastal ja elab Viimsis ning keda esindas Tallinna advokaat D. Savitsiki, 12. oktoobril 2022. aastal inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) artikli 34 alusel EIK-ile Eesti Vabariigi vastu esitatud kaebust (nr 49652/22);
otsust teavitada kaebaja vahi all pidamise kestust puudutavast kaebusest konventsiooni artikli 5 lõike 3 alusel Eesti valitsust (edaspidi: valitsus), mida esindab Eesti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus T. Kolk, ja tunnistada kaebus ülejäänud osas vastuvõetamatuks;
poolte seisukohti;
olles pidanud nõu, teeb järgmise otsuse:
KOHTUASJA SISU
1. Kohtuasi puudutab kaebaja väidet, et teda peeti ülemäära pikalt vahi all, rikkudes konventsiooni artikli 5 lõiget 3.
2. Kaebaja suhtes algatati kohtueelne uurimine, kuna kahtlustati, et ta on toime pannud väljapressimise, altkäemaksu andmise ning kuritegeliku ühenduse loomise või juhtimisega seotud kuriteod. 2018. aasta juulis laiendati uurimise ulatust ning kahtlustuste hulka lisati ka eraviisiline jälitustegevus, maksudest kõrvalehoidumine ning tulirelvade ja muude relvade ebaseaduslik käitlemine.
3. Kaebaja peeti kinni 13. veebruaril 2018. Järgmisel päeval võttis Harju Maakohus ta pärast kaebaja ja prokuröri juuresolekul toimunud kohtuistungit vahi alla. Kohus leidis peamiselt jälitustoimingutega saadud teabele tuginedes, et esineb põhjendatud kahtlus, et kaebaja on toime pannud kuriteod, milles teda kahtlustati. Kaebaja vahi alla võtmise aluste kohta leidis kohus, et vabaduses viibides võib ta kas menetlusest kõrvale hoida või selle kulgu takistada, mõjutades tunnistajaid või moonutades tõendeid muul viisil. Kohus tegi selle järelduse tunnistaja ütluste ja jälitustoimingutega saadud teabe põhjal ning seda toetasid kohtuasjaga seotud asjaolud (näiteks kaebaja konkreetne katse mõjutada võimalikku tunnistajat, tema väidetavad ettevalmistused Eestist lahkumiseks ning tema sidemed Venemaaga).
4. 11. aprillil, 12. juunil, 13. augustil, 12. oktoobril ja 11. detsembril 2018 hindasid Harju Maakohtu eri kohtunikud prokuröri taotluste alusel kaebaja vahi all pidamise jätkamise põhjendatust. Kohus kinnitas kõigis oma otsustes nii põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu kui ka – konkreetsetele argumentidele ja teabele tuginedes – põgenemisohu või menetluse takistamise ohu olemasolu. Tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise ohu osas pööras kohus tähelepanu tõendite kogumise edenemisele kriminaalmenetluses. Harju Maakohtu 12. juuni 2018. aasta otsuses (ning hilisemates otsustes) rõhutati lisaks kaebaja korduva kuritegevuse ohtu, arvestades kuritegude iseloomu ja arvu, milles teda kahtlustati. Võttes arvesse kohtuasja ulatust ja edenemist, kontrollis kohus igal korral ka seda, kas menetlust on läbi viidud hoolsalt ja piisava kiirusega. Kuigi EIK-ile ei ole esitatud apellatsioonikohtu otsuseid, nähtub toimiku muudest materjalidest, et Tallinna Ringkonnakohus jättis jõusse kõik Harju Maakohtu otsused, mille vastu kaebaja esitas apellatsiooni.
5. Harju Maakohus mõistis kaebaja 12. veebruaril 2019 süüdi samades süüdistustes, milles teda kahtlustati (vt punkti 2 eespool). Kohus jättis tema vahistamise otsuse jõusse.
6. Kokku esitati 26 isiku vastu mitmesuguseid seotud süüdistusi ja menetluses osales üle 100 tunnistaja.
7. Harju Maakohus (ja mõnel juhul ka Tallinna Ringkonnakohus) hindas hiljem regulaarsete ajavahemike järel kaheksal korral – kas omal algatusel või vastusena kaebaja taotlusele tema vabastamiseks või kinnipidamise asendamiseks elektroonilise valvega –, kas kaebaja vahi all pidamine kriminaalmenetluse lõpuni oli piisavalt põhjendatud. Selle kohta tehti otsused järgmistel kuupäevadel: 9. aprillil 2019 (apellatsiooni korras jõusse jäetud 22. mail 2019), 10. oktoobril 2019 (apellatsiooni korras jõusse jäetud 19. novembril 2019), 14. aprillil 2020 (apellatsiooni korras jõusse jäetud 28. mail 2020), 12. oktoobril 2020, 13. aprillil 2021, 13. oktoobril 2021, 15. veebruaril 2022 (apellatsiooni korras jõusse jäetud 4. aprillil 2022) ja 15. septembril 2022 (apellatsiooni korras jõusse jäetud 18. oktoobril 2022). Riigikohus kaebaja määruskaebusi ei menetlenud.
8. Igal korral kinnitas asja menetlev kohus, et kaebaja suhtes on endiselt põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud kuriteod, milles teda süüdistati. Kaebaja ei vaidlustanud enamikus oma taotlustes (välja arvatud see, mille ta pidi esitama 1. aprilliks 2020) põhjendatud kahtluse olemasolu.
9. Asja menetlev kohus jätkas kaebaja vahi all hoidmise põhjendamist kuritegude toimepanemise jätkamise, menetluse takistamise ja pakku minemise riskiga. Kuritegude toimepanemise jätkamise ohu osas tõi kohus esile kuritegude iseloomu ja ulatuse, milles kaebajat kahtlustati. Kohus tõi samuti esile, et maksualastes kuritegudes kahtlustatud äriühingud tegutsevad endiselt ning kaebaja võib varjata oma sidemeid mõnega neist. Asja menetlev kohus leidis, et oht, et kaebaja mõjutab tunnistajaid, ohvreid ja kaassüüdistatavaid, püsib seni, kuni need isikud on kohtuistungil isiklikult ära kuulatud. Kohus tõi konkreetseid näiteid, mis andsid põhjust karta, et tunnistajaid võidakse mõjutada. Kohtumenetluse lõpus märkis kohus, et kuigi kaebaja korduva kuritegevuse (uute majanduskuritegude toimepanemise) ja menetluse takistamise (tunnistajate mõjutamise) oht püsib, on see aja jooksul vähenenud. Siiski ei olnud tema pakkumineku oht menetluse käigus vähenenud ja õigustas jätkuvalt tema vahi all pidamist.
10. Kaebaja pakkumineku ohtu hinnates võttis asja menetlev kohus arvesse järgmist: (i) tal olid vahendid teise riiki ümberasumiseks; (ii) tal olid Venemaal tihedad äri- ja perekondlikud sidemed, sealhulgas poliitiliste ja julgeolekuasutustega; (iii) tal oli „määratlemata kodakondsus“ ja seega võimalus siseneda Venemaale lihtsustatud korras; (iv) ta oli teatanud, et vajalikku kvaliteetset arstiabi sai ta ainult Venemaal; (v) pärast Venemaa täiemahulise agressioonisõja algust Ukrainas oli koostöö Venemaaga kriminaalasjades takistatud nii palju, et isegi kui kaebaja seal kinni peetaks, oleks ebatõenäoline, et ta antakse kohe Eestile üle; ja (vi) teda ähvardab tõenäoliselt pikk vanglakaristus ning ta väljendas kahtlusi kriminaalmenetluse motiivide ja õigluse kohta, väites, et tegemist oli tema vastu suunatud vandenõuga.
11. Harju Maakohus jättis rahuldamata kaebaja korduvad taotlused tema vahi all pidamise asendamiseks elektroonilise valvega. Kohus täpsustas, et see meede ei takista kaebajat toime panemast uusi kuritegusid (kuna kuritegusid, milles teda süüdistatakse, saab toime panna kodust lahkumata) ega takistamast kohtumenetluse kulgu. Arvestades elektroonilise valve tehnilisi piiranguid, ei suuda see ka piisavalt vähendada tema pakkumineku ohtu.
12. 2020. aasta kevadel märkis Harju Maakohus, et kuigi COVID-19 pandeemia tõttu (sh menetlusosaliste haigestumise tõttu) esines menetluses mõningaid viivitusi, ei olnud need ebamõistlikud, ning kohus tegi kõik endast oleneva, et tagada kohtumenetluse jätkumine. Ühel juhul, kui ühe tunnistaja ülekuulamine tuli rahvusvahelise õigusalase koostööga seotud probleemide tõttu edasi lükata, muudeti tõendite läbivaatamise järjekorda, et menetlus saaks jätkuda. 2021. aasta sügisel märkis Harju Maakohus, et menetlus oli seiskunud, kuna kohus pidi lahendama ebamääraseid, põhjendamata või hilinenud taotlusi, mille kaitseadvokaadid esitasid kaebaja ja teise kaassüüdistatava nimel.
13. Ajavahemikul 29. märtsist 2019 (kui toimus esimene eelistung) kuni 25. maini 2022 toimus kokku 170 kohtuistungit, kusjuures peaaegu iga kuu toimus mitu kohtuistungit, välja arvatud suvised vaheajad, peamiselt juulis. Esitatud materjalidest ilmneb, et edasi lükati 146 kohtuistungit. Valitsus selgitas, et Eestis COVID‑19 pandeemiaga seoses välja kuulutatud erakorralise seisukorra tõttu ei toimunud ajavahemikul 11. märtsist 2020 kuni 28. aprillini 2020 ühtegi kohtuistungit. Valitsuse sõnul toimusid kohtuistungites ettenägematud pausid ka seetõttu, et üks süüdistatavatest vahetas 2019. aasta septembris advokaati ning mõne süüdistatavaga sõlmiti kokkulepped, mille tulemusel tuli uued kohtuasjad põhiasjast eraldada.
14. Kaebaja viibis vahi all kuni 6. jaanuarini 2023, mil esimese astme kohus mõistis ta süüdi ulatuslikus väljapressimises (toime pandud grupi poolt), altkäemaksu andmises erasektoris, eraviisilises jälitustegevuses ja ulatuslikus maksudest kõrvalehoidumises. Esimese astme kohus mõistis ta õigeks süüdistustes kuritegeliku ühenduse loomise või juhtimise ning tulirelvade ja sõjarelvade ebaseadusliku käitlemise eest. Pooled ei ole EIK-i hilisemast apellatsioonimenetlusest teavitanud.
15. Kaebaja vahi all pidamine kestis kokku neli aastat, kümme kuud ja 24 päeva. Ta kaebas konventsiooni artikli 5 lõike 3 alusel, et teda oli ülemäära pikalt vahi all peetud.
KOHTU seisukoht
16. Konventsiooni artikli 5 lõike 3 kohaldamise üldpõhimõtted on sätestatud kohtuotsustes Buzadji vs. Moldova Vabariik ([suurkoda], nr 23755/07, punktid 84–91 ja 102, EIK 2016) ning Merabishvili vs. Gruusia ([suurkoda], nr 72508/13, punktid 222 ja 225, 28. november 2017); nende põhimõtete hiljutisemat kohaldamist käesoleva asjaga sarnases kohtuasjas vt Štvrtecký vs. Slovakkia (nr 55844/12, punktid 56, 65 ja 71, 5. juuni 2018).
17. Kaebaja vahi all pidamise kestus – üle nelja aasta ja kümne kuu, arvutatuna alates tema vahi alla võtmise kuupäevast kuni kuupäevani, mil esimese astme kohus ta süüdi mõistis (vt Buzadji, viidatud eespool, punkt 85, ning selles viidatud kohtuasjad) – on äärmiselt murettekitav ning nõuab väga tugevat põhjendust (vt Štvrtecký, viidatud eespool, punkt 57, ja Trifković vs. Horvaatia, nr 36653/09, punkt 121, 6. november 2012).
18. EIK möönab, et põhjendatud kahtlus, et kaebaja oli toime pannud kuriteod, milles teda süüdistati, püsis kogu kriminaalmenetluse, mis viis tema süüdimõistmiseni, vältel, hoolimata kaebaja vastupidistest väidetest. Riigisisesed kohtud kontrollisid põhjendatud kahtluse olemasolu iga kord, kui hindasid, kas kaebaja vahi all hoidmine oli jätkuvalt õigustatud. EIK nõustub valitsusega, et asjaolu, et esimese astme kohus mõistis kaebaja hiljem osaliselt õigeks – sealhulgas süüdistuses kuritegeliku ühenduse loomise või juhtimise eest (vt punkti 14 eespool) – ei tähenda, et juba algusest peale puudus ka põhjendatud kahtlus.
19. Mis puudutab kaebaja vahi all pidamise pikendamise põhjuseid – nimelt riski, et ta jätkab kuritegude toimepanemist, takistab menetlust või põgeneb –, märgib EIK, et riigisisesed kohtud tõid neid põhjuseid oma otsustes korduvalt esile. Kuigi kaebaja ei nõustunud riigisiseste kohtute sisulise hinnanguga nendele riskidele ja vaidlustas selle ka EIK-is, ei saa väita, et riigisisesed kohtud tuginesid neile põhjendustele abstraktselt, näitamata, kuidas need kohaldusid kaebaja juhtumi konkreetsetele asjaoludele. Kuigi on vältimatu, et tulevikku suunatud riskihindamisega kaasneb teatud ebakindlus, märgib EIK, et riigisisesed kohtud toetasid oma järeldusi juhtumipõhiste ja kaebajakesksete näidete ning argumentidega, mida ei saa pidada meelevaldseteks ega ebamõistlikeks. Samuti võtsid need kohtud arvesse menetluse kulgu, kui otsustasid, kas teatavad riskid, nagu oht, et kaebaja mõjutab tunnistajaid, on endiselt asjakohased (vt punktid 3–4 ja 9–10 eespool).
20. Riigisisesed kohtud uurisid ka võimalust asendada vahi all pidamine elektroonilise valvega, kuid selgitasid piisavalt, miks sellist alternatiivi ei olnud võimalik käesoleva juhtumi asjaoludel rakendada.
21. Olles tutvunud kohtuasja toimikuga, leiab EIK, et riigisisesed kohtud põhjendasid kaebaja uurimise ja kohtumenetluse ajal vahi all pidamist asjakohaselt ja piisavalt.
22. Kohtueelne menetlus kestis aasta, samas kui kohtumenetlus kestis üle kolme aasta ja kümne kuu.
23. Menetluse käigu kohta märgib EIK, et tegemist oli märkimisväärselt mahuka ja keeruka menetlusega, arvestades kaasatud süüdistatavate hulka, nende vastu esitatud süüdistusi ning ülekuulatud tunnistajaid. Menetluse keerukust ei vähendanud asjaolu, et esimese astme kohus mõistis kaebaja lõpuks kuritegeliku ühenduse loomise või juhtimise süüdistustes õigeks.
24. EIK ei tähelda ühtegi põhjust järeldamaks, et menetluses oleks esinenud riigile omistatavaid märkimisväärseid viivitusi või tegevusetuse perioode. Kuigi kaebaja vihjas, et kohtuistungid olid liiga harvad, ei saa EIK talle esitatud teavet arvestades selle väitega nõustuda. Lisaks, kuigi kaebaja märkis, et 146 kohtuistungit lükati edasi, ei ole ta esitanud teavet nende edasilükkamiste põhjuste kohta, rääkimata teabest, mis võimaldaks viivitused riigile omistada. Kuigi Harju Maakohus ja valitsus juhtisid tähelepanu mõnele üksikule ja suhteliselt lühikesele pausile kohtuistungite ajakavas (vt punktid 12–13 eespool), olid need kas seotud üleilmse pandeemia erandlike asjaoludega või teiste kostjate või kaebaja enda suhtes tehtud mõistlike menetlustoimingutega (vt Abuladze vs. Eesti [komitee], nr 12928/20, punktid 27–29, 24. jaanuar 2023).
25. Seega, kuigi kaebajat peeti märkimisväärselt kaua vahi all, käsitlesid ametiasutused ja kohtud tema juhtumit „eriti hoolikalt“.
26. Eeltoodut arvestades leiab EIK, et kaebaja kaebus on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 kohaselt tagasi lükata.
Sellest lähtudes EIK ühehäälselt:
tunnistab kaebuse vastuvõetamatuks.
Koostatud inglise keeles ja tehtud teatavaks kirjalikult 26. märtsil 2026.
Olga Chernishova Diana Kovatcheva
Osakonna kantsleri asetäitja Esimees