LUKK v. ESTONIA - [Estonian Translation] by the Estonian Ministry of Foreign Affaires

KOLMAS OSAKOND

OTSUS

Avaldus nr 27365/21
Victor LUKK
vs. Eesti

Euroopa Inimõiguste Kohus (kolmas osakond), olles 2. juulil 2024 kokku tulnud komiteena, kuhu kuuluvad:

 esimees Jolien Schukking,
 kohtunikud Peeter Roosma
 ja Diana Kovatcheva
ning osakonna registripidaja asetäitja Olga Chernishova,

võttes arvesse:

avaldust (nr 27365/21) Eesti Vabariigi vastu, mille esitas EIK-ile inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „konventsioon“) artikli 34 alusel 10. mail 2021 Eesti kodanik Victor Lukk (edaspidi „kaebaja“), kes on sündinud 1987. aastal ja elab Tartus ning keda esindas Valga advokaat K. Kutsar;

otsust teavitada kaebusest Eesti valitsust (edaspidi „valitsus“), mida esindab Eesti esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus T. Kolk välisministeeriumist;

poolte seisukohti;

olles pidanud nõu, tegi järgmise otsuse.

KOHTUASJA ASJAOLUD

1. Kohtuasi puudutab kaebaja väidetavalt õigusvastast kinnipidamist ja võimalust nõuda selle eest Eesti õiguse alusel hüvitist.

2. Kaebajale esitati süüdistus ja ta mõisteti süüdi kahes eraldiseisvas, kuid teatud määral paralleelses kriminaalmenetluses.

3. 5. oktoobril 2016 tunnistas Tartu Maakohus ta esimeses kriminaalasjas kokkuleppemenetluses süüdi varguses ja joobeseisundis juhtimises ning mõistis talle ühe aasta ja seitse kuud vangistust. Karistust tuli arvestada alates 1. juunist 2015, st kuupäevast, mil kaebaja politsei poolt kinni peeti ja hiljem kohtueelse menetluse ajaks vahi alla võeti. Ta pidi vabanema karistuse kandmisest hiljemalt 29. detsembril 2016. Kohtuotsuse kohaselt tuli kaebaja vahistamine tühistada, kui kõnealune kohtuotsus jõustus. Pooled ei märkinud, millal see kohtuotsus jõustus.

4. 6. oktoobril 2016 otsustas Tartu Maakohus teise kriminaalmenetluse raames võtta kaebaja ennetavalt vahi alla kohtuasja menetluse ajaks. Vahistamise alusena viitas kohus nii kaebaja põgenemise kui ka korduva õigusrikkumise toimepanemise ohule. See vahistamine pidi jõustuma ajal, mil kaebaja oli kas kandnud oma karistuse esimeses kriminaalasjas või ta oli karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastatud. Kaebaja kaebused selle otsuse peale jäeti rahuldamata.

5. 22. detsembril 2016 mõistis Tartu Maakohus kaebaja teises kriminaalasjas süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises, suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises, röövis ja eluruumidesse loata sisenemises. Kohus mõistis talle liitkaristusena nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Seejuures leidis kohus, et esimeses kohtuasjas määratud kergem karistus (üks aasta ja seitse kuud vangistust) oli kaetud teises kohtuasjas määratud karistusega (neli aastat ja kuus kuud vangistust). Sellest liitkaristusest arvas kohus maha esimeses kriminaalasjas mõistetud ja juba ära kantud ühe aasta, kuue kuu ja kahekümne kolme päeva pikkuse vangistuse. Seega oli 22. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse väljakuulutamise seisuga kaebaja veel kandmata karistuse pikkus kaks aastat, üksteist kuud ja seitse päeva. Kohus luges selle karistuse kandmise alguskuupäevaks 22. detsembri 2016. Selle taustal oleks pidanud kaebaja karistus olema kantud ja ta oleks tulnud vabastada 29. novembril 2019. Selleks et tagada kohtuotsuse täitmine, võttis kohus kaebaja vahi alla kuni kriminaalmenetluse tulemuste selgumiseni selles kohtuasjas. Kaebaja kaebas otsuse edasi.

6. 18. septembril 2018 tühistas Tartu Ringkonnakohus osaliselt teises kriminaalasjas esimese astme kohtu süüdimõistva otsuse, olles heitnud esimese astme kohtule ette tõendite puudulikku analüüsi ja ebapiisavat põhjendamist ning hinnanud ise teatud tõendeid uuesti. Ringkonnakohus mõistis kaebaja õigeks kuritegelikku ühendusse kuulumises, röövis ja osaliselt (mõne konkreetse episoodiga seoses) suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises. Ulatuses, milles Tartu Maakohtu otsus jäi jõusse, määras Tartu Ringkonnakohus kaebajale teises kriminaalasjas arutatud süütegude eest uue üheaastase vanglakaristuse. Sellele karistusele lisas kohus esimeses kriminaalasjas mõistetud ühe aasta ja seitsme kuu pikkuse vangistuse ning luges kergema karistuse kaetuks varem mõistetud karmima karistusega, mistõttu oli lõplik liitkaristus üks aasta ja seitse kuud vangistust. Kuna kohtuotsuse väljakuulutamise ajaks oli kaebaja kandnud täielikult ära ühe aasta ja seitsme kuu pikkuse vanglakaristuse, tuli kogu karistus lugeda kantuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt lõpetati kaebaja vahi all pidamine ja ta vabastati, kui kohtuotsus 18. septembril 2018 välja kuulutati.

7. Kaebaja ei kaevanud 18. septembri 2018. aasta kohtuotsust edasi ja see jõustus 9. mail 2019, kui Riigikohus keeldus prokuröri kassatsioonkaebust läbi vaatamast.

8. Kaebaja esitas 27. mail 2019 süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lõike 4 alusel Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse. Selle sätte kohaselt on süüdi mõistetud isikul õigus taotleda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist, kui selline vahistamine oli oluliselt koormavam võrreldes talle lõpuks määratud karistusega. Kaebaja leidis, et tema puhul oli see nii, sest kuigi ta oli 29. detsembriks 2016 oma karistuse ära kandnud, jäi ta seejärel vahi alla kuni 18. septembrini 2018 ehk kuni Tartu Ringkonnakohtu otsuse tegemiseni.

9. Kaebaja kahju hüvitamise taotluse jättis kõigepealt Lõuna Ringkonnaprokuratuur rahuldamata ja seejärel – pärast kaebaja edasikaebust – rahuldas selle osaliselt Riigiprokuratuur. Selle määruse tühistas Tartu Maakohus, kelle määruse tühistas omakorda Tartu Ringkonnakohus. Ka selle määruse peale esitas kaebaja määruskaebuse.

10. Lõpuks tühistas Riigikohus 18. detsembril 2020 ringkonnakohtu määruse. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse asjakohaseid sätteid tõlgendades leidis Riigikohus, et kaebaja oleks pidanud esitama oma kahju hüvitamise taotluse Tartu Ringkonnakohtule juba teise kriminaalmenetluse käigus, kui tema apellatsioonkaebus oli selles kohtus menetluses. Kuna ta taotles selles apellatsioonkaebuses õigeksmõistmist, oleks ta pidanud ette nägema, et kui tema apellatsioonkaebus rahuldatakse, on tal alust taotleda hüvitist.

11. Kaebaja esitas artikli 5 lõike 1 alusel kaebuse selle kohta, et temalt oli ajavahemikul 29. detsembrist 2016 kuni 18. septembrini 2018 võetud ebaseaduslikult vabadus. Samuti esitas ta artikli 5 lõike 5 alusel kaebuse seoses sellega, et tema õigust saada hüvitist oli rikutud.

KOHTU SEISUKOHAD

12. Seoses kaebaja esimese kaebusega tema vahi all pidamise õiguspärasuse kohta ajavahemikul 29. detsembrist 2016 kuni 18. septembrini 2018 märgib EIK, et see vahistamine tulenes Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016. aasta otsusest, millega see kohus tunnistas kaebaja süüdi mitmes süüteos ja andis korralduse tema vahi all pidamiseks, et tagada kohtuotsuse täitmine pärast selle jõustumist (vt eespool punkt 5).

13. Sellega seoses nõustub EIK valitsuse väitega, et Tartu Maakohtu varasema, 6. oktoobri 2016. aasta otsusega kaebaja kohtueelse kinnipidamise kohta (vt eespool punkt 4) ei kaasnenud praktikas kunagi õiguslikke tagajärgi, sest ta ei olnud enne teises kriminaalmenetluses süüdimõistmist kandnud ära oma karistust ega olnud ennetähtaegselt vabastatud.

14. EIK märgib, et kuigi kaebaja oli Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016. aasta otsusega süüdi tunnistatud, tuli ta riigisisese õiguse mõttes lugeda vahistatuks (kuni teise kriminaalmenetluse tulemuse selgumiseni). Konventsiooni tähenduses oli ta siiski konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt pädeva kohtu poolt süüdi mõistetud isik (vt Ruslan Yakovenko vs. Ukraina, nr 5425/11, punktid 46–47 ja 52–54, EIK 2015; ja Meilus vs. Leedu (dec.), nr 53161/99, 30. mai 2002).

15. Kinnipidamine on põhimõtteliselt „seaduslik“, kui see põhineb kohtu korraldusel (vt Tsvetkova jt vs. Venemaa, nr. 54381/08 ja veel 5, punkt 134, 10. aprill 2018; Jėčius vs. Leedu, nr 34578/97, punkt 68, EIK 2000-IX). Käesolevas asjas ei väitnud kaebaja riigisiseses ega EIK-i menetluses, et Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016. aasta otsus tema kohtueelse kinnipidamise kohta kuni kriminaalmenetluse tulemuse selgumiseni oleks vastuolus riigisisese õigusega või et selles otsuses oleks tehtud vigu. Ta väitis üksnes, et tema kinnipidamine on vastuolus artikli 5 lõike 1 punktiga a põhjusel, et ta mõisteti apellatsioonimenetluses osaliselt õigeks ja talle määrati lühem vangistus kui esimeses astmes.

16. Kuigi on tõsi, et Tartu Ringkonnakohus tühistas hiljem osaliselt kaebaja süüditunnistamise ja lõpetas tema vahi all pidamise, ei muutnud see asjaolu kaebaja eelneva vahi all pidamise perioodi konventsiooni artikli 5 lõike 1 tähenduses „ebaseaduslikuks“ (vt muu hulgas Tsvetkova jt, viidatud eespool, punkt 134, ja täiendavad viited). Kaebaja väide, et ta mõisteti õigeks raskemates süütegudes ja tunnistati süüdi üksnes kergemates, ei mõjuta seda järeldust.

17. Arvestades põhjendusi, millele tugines Tartu Ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse osalisel tühistamisel, ei leia EIK, et oleks tehtud kindlaks, et kaebaja kohtueelne kinnipidamine oli „ebaseaduslik“, näiteks „jämeda ja ilmse rikkumise“ tõttu (vrd Tsvetkova jt, viidatud eespool, punktid 134–137). Lisaks ei näi, et kaebaja kinnipidamine oleks olnud mingil viisil meelevaldne (vt Ruslan Yakovenko, viidatud eespool, punktid 59–60), näiteks seetõttu, et menetluse puhul on tegemist ilmselgelt õigusemõistmisest ilmajätmisega (vt Hammerton vs. Ühendkuningriik, nr 6287/10, punktid 98–99, 17. märts 2016). Erinevalt Ruslan Yakovenko kohtuasjast ei seisnud Tartu Ringkonnakohus (kaebaja süüdimõistmise ajal) silmitsi olukorraga, kus kaebaja menetlusaegne vahi all pidamine ähvardas ületada tema kandmata vanglakaristuse (vrd Ruslan Yakovenko, viidatud eespool, punkt 54; vt ka Yaroshovets jt vs. Ukraina, nr 74820/10 ja veel 4, punktid 143–150, 3. detsember 2015).

18. Kuigi riigisiseses seaduses on ette nähtud võimalus nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist (vt eespool punkt 8), on EIK rahul valitsuse selgitusega, et see seadusandja antud võimalus ei tähenda, et hiljem (osaliselt või täielikult) õigeks mõistetud isiku vahi all pidamine loetakse selle seaduse alusel „ebaseaduslikuks“ (vrd Norik Poghosyan vs. Armeenia, nr 63106/12, punktid 33–36, 22. oktoober 2020).

19. Seega on EIK veendunud, et kuigi kaebaja teine süüdimõistev kohtuotsus tühistati apellatsioonimenetluses osaliselt, mis viis tema vahi all pidamise lõpetamiseni, võttes arvesse, et ta oli juba ära kandnud talle määratud karistuse, oli tema kinnipidamine siiski kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a nõuetega. Neil asjaoludel leiab kohus, et kaebaja kaebus tema kinnipidamise kohta ajavahemikul 29. detsembrist 2016 kuni 18. septembrini 2018 on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel jätta läbi vaatamata.

20. Konventsiooni artikli 5 lõike 5 kohane õigus hüvitisele tekib üksnes juhul, kui EIK või riigisisesed kohtud on otseselt või sisuliselt tuvastanud konventsiooni ülejäänud neljast lõikest ühe – käesolevas kohtuasjas artikli 5 lõike 1 – rikkumise (vt Norik Poghosyan, viidatud eespool, punkt 31).

21. Käesolevas kohtuasjas ei ole riigisisesed kohtud ega EIK sellist artikli 5 lõike 1 rikkumist tuvastanud. Seda järeldust arvestades leiab kohus, et artikli 5 lõige 5 ei ole käesoleva kohtuasja asjaolude suhtes kohaldatav. Seega ei ole kaebaja artikli 5 lõike 5 alusel esitatud kaebus ratione materiae kooskõlas konventsiooni sätetega artikli 35 lõike 3 punkti a tähenduses ning tuleb artikli 35 lõike 4 kohaselt jätta läbi vaatamata.

Nendel põhjustel kohus ühehäälselt

tunnistab avalduse vastuvõetamatuks.

Koostatud inglise keeles ja tehtud kirjalikult teatavaks 2024. aasta 5. septembril.

 Olga Chernishova Jolien Schukking
Osakonna sekretäri asetäitja Esimees