Üldkohtu otsus (viies koda laiendatud koosseisus), 12.6.2007.Budějovický Budvar, národní podnik ja Anheuser-Busch, Inc. versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet.Liidetud kohtuasjad T-57/04 ja T-71/04.

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)

12. juuni 2007 ( *1 )

„Ühenduse kaubamärk — Vastulausemenetlus — Sõnu „AB”, „genuine”, „budweiser”, „king of beers” sisaldava ühenduse kujutismärgi taotlus — Varasem rahvusvaheline sõnamärk BUDWEISER — Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetused — Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b ja lõige 4 — Vastulause osaline rahuldamine ja osaline tagasilükkamine”

Liidetud kohtuasjades T-57/04 ja T-71/04,

Budějovický Budvar, národní podnik, asukoht: České Budějovice (Tšehhi Vabariik), esindaja: advokaat F. Fajgenbaum,

hageja kohtuasjas T-57/04,

Anheuser-Busch, Inc., asukoht: Saint Louis, Missouri (Ameerika Ühendriigid), esindajad: alguses advokaadid V. von Bomhard, A. Renck, A. Pohlmann, D. Ohlgart ja B. Goebel, hiljem advokaadid V. von Bomhard, A. Renck, D. Ohlgart ja B. Goebel

hageja kohtuasjas T-71/04,

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: A. Folliard-Monguiral ja I. de Medrano Caballero,

kostja,

teised menetluspooled Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astujad Esimese Astme Kohtus

Anheuser-Busch, Inc. (kohtuasjas T-57/04),

Budějovický Budvar, národní podnik (kohtuasjas T-71/04),

mille esemeks on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 3. detsembri 2003. aasta otsuse (asjad R 1024/2001-2 ja R 1000/2001-2) peale, mis käsitleb Budějovický Budvar, národní podnik’i ja Anheuser-Busch, Inc.’i vahelist vastulausemenetlust,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro, F. Dehousse, D. Šváby ja K. Jürimäe,

kohtusekretär: ametnik I. Natsinas,

arvestades 10. veebruaril (kohtuasi T-57/04) ja 20. veebruaril 2004 (kohtuasi T-71/04) Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusi,

arvestades Esimese Astme Kohu viienda koja esimehe 23. septembri 2004. aasta määrust kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides käesolevate kohtuasjade liitmise kohta vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 50,

arvestades Siseturu Ühtlustamise Ameti poolt esitatud kostja vastuseid, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. septembril 2004,

arvestades menetlusse astujate vastuseid, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 28. septembril (kohtuasi T-71/04) ja 29. septembril 2004 (kohtuasi T-57/04),

arvestades käesolevate kohtuasjade määramist Esimese Astme Kohtu viiendale laiendatud kojale ning arvestades 13. oktoobri 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades 14. mai 2007. aasta suulise menetluse uuendamise määrust ja kohtuasjas T-71/04 esitatud poolte märkusi Anhauser-Buschi 8. mai 2007. aasta taotluse kohta jätta kohtuasjas otsus tegemata,

arvestades suulise menetluse lõpetamist 24. mail 2007,

on teinud järgmise

otsuse

Õiguslik raamistik

I — Rahvusvaheline õigus

1

Päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni kokkulepe (edaspidi „Lissaboni kokkulepe”), sõlmitud 31. oktoobril 1958, täiendatud 14. juulil 1967 Stockholmis ja muudetud 28.  septembril 1979, artiklites 1–5 sätestatakse järgmist:

„Artikkel 1

1.   Riigid, mille suhtes käesolev kokkulepe kehtib, moodustavad tööstusomandi kaitse Pariisi Liidu raames eriliidu.

2.   Riigid kohustuvad käesoleva kokkuleppe kohaselt oma territooriumil kaitsma eriliidu teiste osalisriikide kaupade päritolunimetusi, mida tunnustatakse ja kaitstakse päritolunimetustena päritoluriigis ning mis on registreeritud Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni […] aluslepingus viidatud […] rahvusvahelises büroos.

Artikkel 2

1.   Käesoleva kokkuleppe tähenduses tuleb mõista päritolunimetuse all riigi, piirkonna või koha geograafilist tähist, millega tähistatakse sellest kohast pärinevat kaupa, ja mille kvaliteet või omadused tulenevad eranditult või või valdavalt asjaomasest geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega.

2.   Päritoluriik on riik, mille nimi või milles asuva piirkonna või koha nimi on päritolunimetus, mis on muutnud asjaomase kauba üldtuntuks.

Artikkel 3

Tuleb tagada kaitse igasuguse väärkasutuse ja jäljendamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „viis”, „tüüp”, „toodetud nagu”, „imitatsioon” või muu samalaadne väljend.

Artikkel 4

Käesoleva kokkuleppe sätted ei välista eriliidu igas osalisriigis teiste rahvusvaheliste õigusaktide, nagu 20. märtsi 1883. aasta tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon ja selle hilisemad muudatused, ning 14. aprilli 1891. aasta Madridi kokkulepe kaupade väärate päritolutähiste registreerimise tõkestamise kohta ja selle hilisemad muudatused, või siseriikliku õiguse või kohtupraktika alusel kehtivat kaitset.

Artikkel 5

1.   Päritolunimetuste registreerimine toimub rahvusvahelises büroos eriliidu osalisriigi taotlusel sellise füüsilise isiku või avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku nimel, kes on nende nimetuste kasutusõiguse omanik siseriikliku õiguse alusel.

2.   Rahvusvaheline büroo teavitab viivitamatult eriliidu osalisriikide ametiasutusi registreeringutest ning avaldab need perioodiliselt ilmuvates kogumikes.

3.   Riikide ametiasutused võivad teatada, et ei saa tagada kaitset päritolunimetusele, mille registreeringust neid on teavitatud, kuid üksnes siis, kui nende teade koos põhjendustega on teatavaks tehtud rahvusvahelisele büroole ühe aasta jooksul registreerimisteatise kättesaamisest, ilma et see teade võiks asjaomases riigis kahjustada nimetuse kaitse teisi vorme, millele nende omanik võib eespool nimetatud artikli 4 alusel tugineda.

[…]” [mitteametlik tõlge]

2

Lissaboni kokkuleppe rakendusmääruse 1. aprilli 2002. aastal jõustunud redaktsiooni eeskirjades 9 ja 16 nähakse ette:

„Eeskiri 9

Keeldumisteade

1.

Keeldumisteate esitava liikmesriigi pädev ametiasutus peab rahvusvahelisele büroole esitama kõik keeldumise põhjendused ja see pädev ametiasutus peab kõnealuse teate allkirjastama.

[…]

Eeskiri 16

Tühistamine

1.

Kui siseriikliku registreeringu mõju liikmesriigis tühistatakse ning seda tühistamist ei ole võimalik enam edasi kaevata, siis tuleb liikmesriigi pädeval ametiasutusel rahvusvahelist bürood sellest tühistamisest teavitada. […]” [mitteametlik tõlge]

II — Ühenduse õigus

3

Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul ning faktiliste asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) artiklid 8 ja 43 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 8

Suhtelised keeldumispõhjused

1.   Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

a)

see on identne varasema kaubamärgiga ning kaubad või teenused, mille jaoks registreerimist taotletakse, on identsed kaupade või teenustega, mille jaoks varasem kaubamärk on kaitstud;

b)

kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga.

2.   Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk” järgmist:

a)

järgmisi kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast, arvestades võimaluse korral nende kaubamärkidega seotud prioriteete:

[…]

iii)

kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel;

[…]

4.   Registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt ja sellega ettenähtud ulatuses:

a)

on õigused kõnealusele tähisele omandatud enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva või ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeva;

b)

annab kõnealune tähis omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.

[…]

Artikkel 43

Vastulause menetlemine

[…]

2.   Taotleja nõudmisel peab vastulause esitanud varasema ühenduse kaubamärgi omanik tõendama, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, viie aasta jooksul enne ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist ning et see on vastulause aluseks või et mittekasutamine on õigustatud, tingimusel, et varasem ühenduse kaubamärk on selleks kuupäevaks olnud registreeritud vähemalt viis aastat. Selliste tõendite puudumise korral lükatakse vastulause tagasi. Kui varasemat ühenduse kaubamärki on kasutatud vaid osa kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, loetakse see vastulause menetlemisel ainult nende kaupade või teenuste jaoks registreerituks.

3.   Lõiget 2 kohaldatakse ka artikli 8 lõike 2 punktis a osutatud varasemate siseriiklike kaubamärkide suhtes, asendades kasutuse ühenduses kasutusega liikmesriigis, kus varasem kaubamärk on kaitstud.

[…] ”

4

Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud kujul ja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) eeskirjas 22 nähakse ette:

„Eeskiri 22

Kasutamise tõendamine

1.

Kui vastulause esitaja peab määruse artikli 43 lõike 2 või 3 kohaselt esitama tõendid kasutamise kohta või näitama, et kasutamata jätmine on põhjendatud, teeb [ühtlustamisamet] talle ettepaneku esitada nõutavad tõendid ameti määratud tähtaja jooksul. Kui vastulause esitaja ei esita selliseid tõendeid enne tähtaja möödumist, lükkab [ühtlustamisamet] vastulause tagasi.

2.

Kasutamist tõendavad näited ja tõendid koosnevad viidetest varasema kaubamärgi kasutamise kohale, ajale, ulatusele ja olemusele kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud ning mis on vastulause aluseks, ja neid viiteid kinnitavatest tõenditest lõike 3 kohaselt.

3.

Tõendite esitamine piirdub põhimõtteliselt tõendavate dokumentide ning selliste esemete nagu pakendite, etikettide, hinnakirjade, kataloogide, arvete, fotode ja ajalehereklaamide ning määruse artikli 76 lõike 1 punkti f kohaste kirjalike tunnistuste esitamisega.

[…] ”

III — Siseriiklik õigus

5

Prantsuse maapiirkondade seadustiku (code rural français, edaspidi „maapiirkondade seadustik”) faktiliste asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni artiklis L. 641-2 sätestatakse:

„Ainult töödeldud või töötlemata põllumajandus- või toidukaupadele võib omistada kontrollitud päritolunimetuse. Nendele kaupadele ei kohaldata tarbijakaitse seadustiku artiklite L. 115-2 – L. 115-4 ja L. 115-8 – L. 115-15 sätteid.

Nende kaupade puhul võib allpool sätestatud tingimustel kasutada kontrollitud päritolunimetust, kui need vastavad tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-1 sätetele, nende üldtuntus on nõuetekohaselt tõendatud ning need on heakskiidumenetluse esemeks.

Kontrollitud päritolunimetust ei saa ühelgi juhul pidada liiginimetuseks ning seda ei saa vabalt kasutada.

Geograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb, või viidet sellele ei või kasutada ühegi sarnase kauba jaoks, ilma et see piiraks 6. juulil 1990 kehtivate seadus- või määrusandlike sätete kohaldamist, või ühegi teise kauba või teenuse jaoks, kui selle kasutamisega võidakse päritolunimetuse üldtuntust ärakasutada või nõrgendada.

Kõrgekvaliteediliste veinide päritolunimetused, mis on nimetatud artiklis L. 641-24 ning mis kehtivad ülemeredepartemangudes 1. juuli 1990 seisuga, säilitavad oma seisundi.”

6

Prantsuse tarbijakaitse seadustiku (edaspidi „tarbijakaitse seadustik”) faktiliste asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni artiklis L. 115-5 sätestatakse:

„Kontrollitud päritolunimetuse andmise menetlus on ette nähtud maapiirkondade seadustiku artiklis L. 641-2, mis on esitatud allpool […]”

7

Prantsuse intellektuaalomandi seadustiku (edaspidi „intellektuaalomandi seadustik”) faktiliste asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni artiklites L. 711-3 ja L. 711-4 sätestatakse järgmist:

„Artikkel  L. 711-3

Kaubamärgina või kaubamärgi osana ei või kasutusele võtta tähist:

a)

mille registreerimine on 20. märtsi 1883. aasta Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (uuesti läbi vaadatud kujul) artikli 6c või Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1C artikli 23 lõike 2 alusel keelatud;

b)

mis on vastuolus avaliku korra või heade kommetega või mille kasutamine on seadusega keelatud;

c)

mis võib avalikkust eksitada eriti kauba või teenuse olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas.

Artikkel L. 711-4

Kaubamärgina ei või kasutusele võtta tähist, mis rikub varasemaid õigusi, eelkõige:

a)

varasemat registreeritud või tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6c tähenduses üldtuntud kaubamärki;

b)

ärinime või ärinime, mis sisaldab viidet tegevusalale, kui avalikkuse seisukohast on olemas segiajamise tõenäosus;

c)

kaubanduses kasutatavat nimetust või kauplusesilti, mis on tuntud kogu riigis, kui avalikkuse seisukohast on olemas segiajamise tõenäosus;

d)

kaitstud päritolunimetust;

e)

autoriõigusi;

f)

kaitstud disainilahendusest või mudelist tulenevad õigusi;

g)

kolmanda isiku isiklikke õigusi, eriti tema õigust perekonnanimele, pseudonüümile või enda kujutisele;

h)

territoriaalse üksuse nime, kujutist või mainet.”

Vaidluse taust

I — Anheuser-Buschi esitatud ühenduse kaubamärgi taotlus

8

Anheuser-Busch, Inc. esitas 1. aprillil 1996 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

9

Taotleti järgmise kujutismärgi registreerimist:

10

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 16, 21, 25, 30 ja 32 ning vastavad neis klassides alljärgnevatele kirjeldustele:

—

Klass 16: „paber, papp ja nendest materjalidest valmistatud tooted (mis kuuluvad klassi 16); trükitooted; raamatuköitmise vahendid; kantseleitarbed; liimid, kleebid (kantselei- või kodutarbed); õppematerjalid ja näitvahendid (v.a aparaadid); plastist pakkematerjalid (mis kuuluvad klassi 16); mängukaardid”;

—

klass 21: „maja- ja köögitarbed ning nõud (v.a väärismetallist või sellega kaetud); kammid ja käsnad; harjad (v.a pintslid); harjamaterjal; puhastus- ja koristustarbed; töötlemata või pooltöödeldud klaas (v.a ehitusklaas); klaas-, portselan- ja fajansstooted (mis kuuluvad klassi 21)”;

—

klass 25: „rõivad, jalatsid, peakatted”;

—

klass 30: „jahu ja muud teraviljasaadused; leib, sai, kondiitritooted ja maiustused; jäätis; mesi, siirup; pärm, küpsetuspulbrid; sinep; äädikas, vürtsikastmed (lisandid); vürtsid; jää, mis kuuluvad klassi 30”;

—

klass 32: „õlu, hele õlu, tume õlu, alkohoolsed ja alkoholivabad linnasejoogid”.

11

Registreerimistaotlus avaldati 1. detsembri 1997. aasta Ühenduse Kaubamärgibülletäänis nr 31/97.

II — Vastulause ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlusele

12

Äriühing Budějovický Budvar, národní podnik asukohaga Tšehhi Vabariigis (edaspidi „Budvar”) esitas 27. veebruaril 1998 taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade osas vastulause määruse nr 40/94 artikli 42 alusel.

13

Oma vastulause toetuseks tugines Budvar esiteks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b käsitletud segiajamise tõenäosusele taotletava kujutismärgi ja talle kuuluvate varasemate rahvusvaheliste kaubamärkide vahel, milleks on:

—

rahvusvaheline sõnamärk BUDWEISER (R 238 203), registreeritud esmakordselt 5. detsembril 1960„igat liiki õlle” jaoks, mis kehtib Saksamaal, Austrias, Beneluxi riikides ning Itaalias;

—

rahvusvaheline kujutismärk (R 342 157), registreeritud esmakordselt 26. jaanuaril 1968„igat liiki õlle” jaoks, mis kehtib Saksamaal, Austrias, Beneluxi riikides, Prantsusmaal ning Itaalias, mis on kujutatud järgmiselt:

14

Anheuser-Busch palus 3. veebruaril 1999 kooskõlas määruse nr 40/94 artikli 43 lõikega 2 Budvaril tõendada tema rahvusvaheliste kaubamärkide kasutamist. Ühtlustamisameti vastulausete osakond palus 7. aprillil 1999 Budvaril need tõendid esitada kahe kuu jooksul, st hiljemalt 7. juunil 1999. Budvari palvel pikendati seda tähtaega 7. septembrini 1999.

15

Budvar esitas 7. septembril 1999 rahvusvahelise sõnamärgi BUDWEISER R 238 203 Saksamaal kasutamise tõendamiseks ärakirjad aastatel 1996 ja 1997 ilmunud kaheksas ajakirjas trükitud reklaamidest ning kümme aastatel 1993–1997 esitatud arvet. Lisaks esitas Budvar rahvusvahelise sõnamärgi BUDWEISER R 238 203 Austrias kasutamise tõendamiseks ärakirjad aastatel 1996 ja 1998 ilmunud kümnes ajakirjas trükitud reklaamidest ning kümme aastatel 1993–1997 esitatud arvet.

16

Teiseks tugines Budvar oma vastulause toetuseks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel neljale päritolunimetusele, mis olid Lissaboni kokkuleppe alusel 22. novembril 1967 registreeritud Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsioonis (WIPO) õlle jaoks. Need päritolunimetused on järgmised:

—

päritolunimetus nr 49: ČESKOBUDĚJOVICKÉ PIVO (registreeringu saksakeelses versioonis BUDWEISER BIER);

—

päritolunimetus nr 50: BUDĚJOVICKÉ PIVO — BUDVAR (registreeringu saksakeelses versioonis BUDWEISER BIER – BUDVAR);

—

päritolunimetus nr 51: BUDĚJOVICKÝ BUDVAR (registreeringu saksakeelses versioonis BUDWEISER BUDVAR);

—

päritolunimetus nr 52 : BUDĚJOVICKÉ PIVO (registreeringu saksakeelses versioonis BUDWEISER BIER).

17

Nendele registreeringutele tuginedes väitis Budvar, et asjaomased päritolunimetused on eelkõige Prantsusmaa territooriumil kaitstud ja seega õigustasid määruse nr 40/94 artikli 8 lõikel 4 põhinevat vastulauset.

III — Vastulausete osakonna otsus

18

Vastulausete osakonna 8. oktoobri 2001. aasta otsusega nr 2412/2001:

—

lükati vastulause taotletava kujutismärgi registreerimisele tagasi osaliselt, st määruse nr 40/94 artikli 8 lõikele 4 tuginenud osas ning seoses eespool punktis 16 käsitletud nelja päritolunimetusega;

—

rahuldati vastulause taotletava kujutismärgi registreerimisele osaliselt klassi 32 kuuluvate kaupade („õlu, hele õlu, tume õlu, alkohoolsed ja alkoholivabad linnasejoogid”) osas, st määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile b tuginenud osas ning seoses rahvusvahelise sõnamärgiga BUDWEISER R 238 203.

19

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõikele 4 tugineva vastulause tagasilükkamise osas märkis vastulausete osakond sisuliselt, et päritolunimetuste kasutamist Prantsusmaal ja Portugalis ei ole tõendatud – vastulause põhjendamisel oli tuginetud Prantsuse ja Portugali kaubamärgiõigustele -, mistõttu ei olnud tõendatud, et päritolunimetuste suhtes omandatud kaubamärgiõiguste ulatus ei ole üksnes kohaliku tähtsusega määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 tähenduses. Itaalia osas – päritolunimetuste kasutamine sellel territooriumil oli tõendatud – märkis vastulausete osakond, et asjaomastest kaupadest erinevate kaupade osas ei olnud asjaomaste päritolunimetuste Itaalia õigusest tulenev kaitse tõendatud.

20

Vastulause osalise rahuldamise osas määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel leidis vastulausete osakond, et tõendid rahvusvahelise sõnamärgi BUDWEISER R 238 203 ja rahvusvahelise kujutismärgi R 342 157 tegeliku kasutamise kohta olid esitatud Saksamaa, Austria, Beneluxi riikide ja Itaalia osas. Seejärel kontrollis vastulausete osakond menetlusökonoomia kaalutlustel esiteks rahvusvahelist sõnamärki BUDWEISER R 238 203. Kuna see kaubamärk oli Saksamaal ja Austrias selgesti kehtiv, piirdus vastulausete osakond asjaomasel kontrollimisel nende kahe liikmesriigiga. Vastulausete osakond leidis, et taotletava kujutismärgiga hõlmatud kaubad, mis kuuluvad klassi 32 („õlu, hele õlu, tume õlu, alkohoolsed ja alkoholivabad linnasejoogid”) on identsed rahvusvahelise sõnamärgiga BUDWEISER R 238 203 hõlmatud kaupadega. Vastulausete osakond märkis, et taotletava kujutismärgi ja rahvusvahelise sõnamärgi BUDWEISER R 238 203 foneetilise ja kontseptuaalse identsuse ning kaupade identsuse tõttu on Saksa ja Austria avalikkuse taju arvestades klassi 32 kuuluvate kaupade osas segiajamine tõenäoline. Seevastu leidis vastulausete osakond, et taotletava kujutismärgiga hõlmatud, klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvad kaubad ning varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaubad ei ole sarnased, mistõttu nende kaupade osas ei ole segiajamine tõenäoline.

IV — Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja otsused

21

Anheuser-Busch esitas 27. novembril 2001 kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale, kuna selle otsusega rahuldati vastulause määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel klassi 32 kuuluvate kaupade osas.

22

Budvar esitas 10. detsembril 2001 kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale, eelkõige kuna selle otsusega lükati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel klassidesse 16, 21, 25, 30 ja 32 kuuluvate kaupade osas vastulause tagasi.

23

Budvar ei vaidlustanud oma kaebuses vastulause osalist tagasilükkamist määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate kaupade osas.

24

Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 3. detsembri 2003. aasta otsusega (asjad R 1000/2001-2 ja R 1024/2001-2, edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti vastulausete osakonna otsuse peale esitatud Budvari ja Anheuser-Buschi kaebused rahuldamata.

25

Anheuser-Buschi esitatud kaebuse osas leidis apellatsioonikoda, et vastulausete osakond ei teinud viga, kui ta leidis, et rahvusvahelise sõnamärgi BUDWEISER R 238 203 kasutamise kohta Saksamaal ja Austrias oli esitatud tõendid. Peale selle leidis apellatsioonikoda, et taotletava kujutismärgi ja rahvusvahelise sõnamärgi BUDWEISER R 238 203 segiajamine on Saksamaal ja Austrias klassi 32 kuuluvate kaupade osas tõenäoline, kuna esiteks on taotletava kujutismärgi domineerivaim tunnus identne varasema sõnamärgiga ja teiseks kuna asjaomased kaubad on identsed.

26

Budvari esitatud kaebuse osas leidis apellatsioonikoda esiteks, et see ei ole vastuvõetav klassi 32 kuuluvate kaupade osas, kuna vastulausete osakonna otsus oli selles osas määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel tehtud Budvari kasuks.

27

Põhiküsimuses leidis apellatsioonikoda kaubamärgitaotluses klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate kaupade ja määruse nr 40/94 artikli 8 lõikele 4 tugineva, päritolunimetustel põhineva vastulause osas esiteks, et Budvari esitatud tõendid olid ebapiisavad tõendamaks, et asjaomased päritolunimetused on Itaalia ja Portugali õiguse alusel kaitstud.

28

Seejärel ning vastupidi vastulausete osakonna arvamusele leidis apellatsioonikoda, et tõendid selle kohta, et päritolunimetuste suhtes omandatud kaubamärgiõiguste ulatus ei ole üksnes kohaliku tähtsusega määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 tähenduses, olid juba esitatud teistes menetlustes Prantsusmaa kohta. Erinevalt vastulausete osakonna otsusest ei olnud seega apellatsioonikoja arvates Budvaril kohustust neid faktilisi asjaolusid uuesti tõendada.

29

Seega seisnes apellatsioonikoja arvates ainus küsimus selles, kas asjaomased päritolunimetused olid Prantsuse õiguse alusel kaitstud. Apellatsioonikoda vastas sellele küsimusele klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate kaupade osas, et Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetused olid kaitstud Prantsusmaa maapiirkondade seadustiku artikliga L. 641-2, mille kohaselt „[g]eograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb, või viidet sellele ei või kasutada ühegi sarnase kauba […] või ühegi teise kauba või teenuse jaoks, kui selle kasutamisega võidakse päritolunimetus üldtuntust ära kasutada või nõrgendada.” Apellatsioonikoda lisas, et kuna ühenduse kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaubad erinevad asjaomaste päritolunimetustega hõlmatavatest kaupadest, siis tuleb teha kindlaks, kas taotletava kujutismärgi kasutamine Prantsusmaal võib kõnealuste päritolunimetuste üldtuntust ära kasutada või seda nõrgendada. Selles osas märkis apellatsioonikoda, et üldtuntust ei saa ära kasutada ega nõrgendada, kui seda ei ole olemas ning et Budvar ei olnud esitanud ühtki tõendit selle kohta, et asjaomased päritolunimetused on Prantsusmaal üldtuntud. Apellatsioonikoda leidis, et sellist üldtuntust ei saa ka eeldada ning et Budvaril ei ole õnnestunud tõendada, kuidas nende päritolunimetuste üldtuntust – eeldades selle olemasolu – ära kasutatakse või nõrgendatakse, kui Anheuser-Buschil lubatakse kasutada klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate taotletavate kaupade jaoks kujutismärki, mis sisaldab sõna „Budweiser”.

Poolte nõuded

I — Kohtuasi T-57/04

30

Budvar palub Esimese Astme Kohtul:

—

tühistada ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 3. detsembri 2003. aasta otsus asjas R 1024/2001-2;

—

lükata tagasi Anheuser-Buschi 1. aprilli 1996. aasta registreerimistaotlus klassidesse 16, 21, 25 ja 31 kuuluvate kaupade jaoks;

—

edastada Esimese Astme Kohtu otsus Siseturu Ühtlustamise Ametile;

—

mõista kohtukulud välja Anheuser-Buschilt.

31

Ühtlustamisamet ja Anheuser-Busch paluvad Esimese Astme Kohtul:

—

jätta hagi rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja Budvarilt.

II — Kohtuasi T-71/04

32

Anheuser-Busch palub Esimese Astme Kohtul:

—

tühistada ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 3. detsembri 2003. aasta otsus asjas R 1000/2001-2, kuna sellega jäetakse rahuldamata taotlus registreerida kaubamärk klassi 32 kuuluvate kaupade jaoks;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

33

Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:

—

jätta hagi tervikuna rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja Anheuser-Buschilt.

34

Budvar palub Esimese Astme Kohtul:

—

tunnistada Anheuser-Buschi hagi vastuvõetamatuks;

—

teise võimalusena jätta Anheuser-Buschi poolt vaidlustatud otsus jõusse;

—

teavitada Siseturu Ühtlustamise Ametit Esimese Astme Kohtu otsusest;

—

mõista kohtukulud välja Anheuser-Buschilt.

Õiguslik käsitlus

I — Kohtuasi T-57/04

35

Kõigepealt tuleb märkida, et Budvari poolt Esimese Astme Kohtule esitatud hagis vaidlustatakse vaidlustatud otsust, kuna sellega lükati tagasi määruse nr 40/94 artikli 8 lõikel 4 põhinev vastulause klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate kaupade osas.

36

Budvari poolt Esimese Astme Kohtule esitatud hagis ei vaidlustata vaidlustatud otsust selles osas, milles leiti, et apellatsioonikojale esitatud kaebus on klassi 32 kuuluvate kaupade osas vastuvõetamatu.

37

Pealegi tuleb märkida, et Budvar viitab oma hagiavalduses ekslikult klassile 31, mida asjaomane kujutismärgi taotlus ei puuduta.

A — Budvari teise nõude vastuvõetavus

38

Tuleb märkida, et oma teises nõudes, millega palutakse „lükata tagasi Anheuser-Buschi 1. aprilli 1996. aasta registreerimistaotlus klassidesse 16, 21, 25 ja 31 kuuluvate kaupade jaoks”, soovib Budvar sisuliselt, et Esimese Astme Kohus kohustaks ühtlustamisametit taotletava kujutismärgi registreerimisest keelduma (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T-388/00: Institut für Lernsysteme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Educational Services (ELS), EKL 2002, lk II-4301, punkt 18 ja 9. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T-33/03: Osotspa vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Distribution & Marketing (Hai), EKL 2005, lk II-763, punkt 14).

39

Selles osas tuleb meenutada, et kooskõlas määruse nr 40/94 artikli 63 lõikega 6 peab ühtlustamisamet võtma vajalikud meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks. Seega ei ole Esimese Astme Kohtu pädevuses ühtlustamisametile korraldusi anda (Esimese Astme Kohtu 31. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas T-331/99: Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Giroform), EKL 2001, lk II-433, punkt 33; 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-34/00: Eurocool Logistik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROCOOL), EKL 2002, lk II-683, punkt 12 ja eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus ELS, punkt 19).

40

Järelikult on Budvari teine nõue vastuvõetamatu.

B — Põhiküsimus

41

Budvari hagi tugineb üheleainsale väitele, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 rikkumisest.

42

Kõigepealt käsitleb Budvar päritolunimetuste kaitse alaseid Prantsuse õigusnorme.

43

Budvar märgib eelkõige, et päritolunimetuste eesmärgiks on seostada kaupa geograafilise tähisega, mis tagab selle kauba päritolu ning kvaliteediomadusi, kaitstes niimoodi samaaegselt nii tarbijat kui selle kauba tootjat väärkasutuse eest. See eesmärk õigustab asjaolu, et Prantsusmaal on päritolunimetuste kaitset puudutavad normid sätestatud nii intellektuaalomandi seadustikus kui ka maapiirkondade seadustikus, mis mõlemad viitavad tarbijakaitse seadustikule. Budvar märgib samuti, et päritolunimetus määratletakse dekreedis, millega piiritletakse tootmise geograafiline ala ning millega määratakse kindlaks asjaomase kauba tootmis- ning heakskiitmistingimused.

44

Peale selle märgib Budvar, et päritolunimetuste staatus on seotud avaliku korraga ja neil on absoluutne kaitse ning et Prantsuse õiguses on päritolunimetused kaubamärkide suhtes ülimuslikud. See ilmneb absoluutses keelus taotleda sellise kaubamärgi registreerimist, mis rikub päritolunimetust ning samuti keelus kasutada tähist, mis seetõttu, et selles esineb geograafiline nimi, millest päritolunimetus koosneb, rikub päritolunimetust. Budvar rõhutab selles osas esiteks asjaolu, et tarbijakaitse seadustiku artiklis L. 115-5 nähakse ette, et „[k]ontrollitud päritolunimetust ei saa ühelgi juhul pidada liiginimetuseks ning seda ei saa vabalt kasutada”, ning teiseks, et sisuliselt on päritolunimetus teatavast kohast pärineva kauba tähis, ning kolmandaks, et päritolunimetus ei saa vastupidiselt kaubamärgile, mida ei kasutata, kehtetuks muutuda.

45

Budvar järeldas sellest, et kaubamärgi registreerimine ei ole kunagi võimalik, kui see võib rikkuda Prantsusmaal kaitstud päritolunimetust, olenemata kaupadest ja teenustest, mille jaoks see registreerimistaotlus on esitatud. Sellest tulenevalt ei saa päritolunimetust kasutada ühegi teise kauba jaoks, hoolimata selle identsusest, sarnasusest või erinevusest.

46

Neid asjaolusid arvesse võttes väidab Budvar, et apellatsioonikoda tegi kaks viga.

47

Väite esimeses osas leiab Budvar, et maapiirkondade seadustiku artikkel L. 641-2 ei ole kohaldatav ning et apellatsioonikoda oleks pidanud sellele asjaolule hinnangu andmisel, kas geograafilist nime sisaldavast kaitstud nimetusest koosneva tähise registreerimine kaubamärgina on lubatud, lähtuma intellektuaalomandi seadustiku artiklitest L. 711-3 ja L. 711-4.

48

Väite teises osas leiab Budvar teise võimalusena, et apellatsioonikoda kohaldas igal juhul vääralt maapiirkondade seadustiku artiklit L. 641-2.

49

Esimese Astme Kohus märgib, et poolte esitatud argumendid puudutavad eriti maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu tähendust käesolevas asjas.

1. Väite esimene osa, mis puudutab maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu kohaldatamatust

a) Poolte argumendid

Budvari argumendid

50

Viidates määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 sõnastusele, märgib Budvar, et ei ole vaidlustatud seda, et Prantsuse õigus võimaldab päritolunimetuse omanikul intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 ning maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 alusel keelata nii hilisema kaubamärgi registreerimine kui ka selle kasutamine.

51

Käesolevas asjas aga taotletakse nimetuse „Budweiser” registreerimist kaubamärgina ning selle kaubamärgi kasutamine ei kuulu vaidluse alla.

52

Seetõttu viitab Budvar intellektuaalomandi seadustiku artiklitele L. 711-3 ja L. 711-4, milles on märgitud kaubamärgi registreerimistest keeldumise alused.

53

Intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d alusel, milles sätestatakse, et „[k]aubamärgina ei või kasutusele võtta tähist, mis rikub varasemaid õigusi, eelkõige […] kaitstud päritolunimetust”, leiab Budvar, et päritolunimetuse kasutusõiguse omanik võib taotleda päritolunimetust kujutava või imiteeriva kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ning kasutamise keelamist.

54

Budvar märgib samuti, et päritolunimetused on varasemad õigused, mis on takistuseks kaubamärgi kehtivusele, ilma et segiajamise tõenäosuse või kaupade sarnasuse tõendamine oleks vajalik, vastupidiselt sellele, mida nõutakse ärinimede või selliste ärinimede, mis sisaldavad viidet tegevusalale, kauplusesiltide, kaubanduses kasutatavate nimetuste või varasemate kaubamärkide puhul. Viimati mainituga seoses viitab Budvar intellektuaalomandi seadustiku artiklitele L. 716-1, L. 713-2 ja L. 713-3. Seetõttu tuleb intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 alusel järeldada, et tähist, millel kujutatakse päritolunimetust, ei saa kaubamärgina kasutusele võtta, arvestamata seejuures kõnealuse päritolunimetuse üldtuntust, mis tuleneb päritolunimetuse määratlusest endast, ning kaupu, mille jaoks kaubamärki taotletakse.

55

Budvar lisab samuti, et kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsuses võib tugineda ka avaliku korra rikkumisele, mis on nähtud ette intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-3 punktis b, kus sätestatakse, et „[k]aubamärgina või kaubamärgi osana ei registreerita tähist […], mis on vastuolus avaliku korra või heade kommetega või mille kasutamine on seadusega keelatud”. Budvari arvates on juba varem tõendatud, et päritolunimetus seondub avaliku korraga, mistõttu tuleb päritolunimetust rikkuva kaubamärgi registreerimise taotlus sel alusel tagasi lükata. Budvar viitab eelkõige Cour d’appel de Paris’ 15. veebruari 1990. aasta otsusele, milles see kohus leidis, et avaliku korra all tuleb mõista majandusõiguse kohustuslikke norme, nimelt neid, mille eesmärk on tarbijat kaitsta, ning Cour de cassation française’i 26. oktoobri 1993. aasta otsusele, millega tunnustatakse nimetuste „Fourme d’Ambert” ja „Fourme de Montbrison” avalikul korra põhinevat kaitset.

56

Budvar märgib lõpuks, et keelatud on ka kõigi eksitavate tähiste registreerimine intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-3 punktis c, kus sätestatakse selle kohta, et „[k]aubamärgina või kaubamärgi osana ei või kasutusele võtta tähist […], mis võib avalikkust eksitada eriti kauba või teenuse olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas”. Nii viib Budvari arvates klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate kaupade pakkumine nime „Budweiser” all, mille maine on seotud teatavate kaupadega nagu õlu, avalikkuse väärarvamusele või võib avalikkust petta asjaomase kauba omaduste osas, mis on eelkõige seotud selle kauba valmistamiskohaga.

57

Seevastu ei ole maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõike, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artiklis L. 115-5, eesmärk keelata päritolunimetusega vastuolus oleva kaubamärgi registreerimine, vaid soovitakse keelata üksnes sellise geograafilise nime kasutamine, millest päritolunimetus tervikuna või osaliselt koosneb. Budvari arvates ei ole intellektuaalomandi seadustiku sätetel sama eesmärk, mis on tarbijakaitse seadustiku sätetel. Esimesed on seotud intellektuaalomandi valdkonda kuuluvate tähiste omanikuks saamisega, samas kui teised on otseselt seotud tarbijakaitsega.

58

Seetõttu tuleb hinnates seda, kas tähise, mis koosneb kaitstud nimetuse geograafilist nimest, kaubamärgina kasutusele võtmine on lubatud, lähtuda intellektuaalomandi seadustiku artiklitest L. 711-3 ja L. 711-4, mitte aga maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandast lõigust, nagu tegi apellatsioonikoda.

59

Budvar märgib Esimese Astme Kohtu küsimusele 24. augustil 2005 vastuseks saadetud kirjas lisaks, et ühtlustamisameti talitustes ning eriti apellatsioonikojas viitas ta oma vastulause põhjendustes maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandale lõigule. Budvar märgib siiski, et tal on õigus Esimese Astme Kohtus edaspidi esitada väide selle kohta, et see säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Selles osas märgib Budvar esiteks, et ta ei muuda vaidluse eset, kuna selleks on taotletava kujutismärgi registreerimisele esitatud vastulause. Teiseks märgib Budvar, et intellektuaalomandi seadustiku artiklitele L. 711-3 ja L. 711-4 tuginemine ei tähendaks uute faktiliste asjaolude arvesse võtmist, kuna need artiklid sisalduvad Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduse põhjendustes. Eriti intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d osas märgib Budvar, et sellele sättele tugines ta ühtlustamisameti talitustes. Viidates Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 2005. aasta otsusele kohtuasjas T-318/03: Atomic Austria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fabricas Agrupadas de Muñecas de Onil (ATOMIC BLITZ) (EKL 2005, lk II-1319), leiab Budvar lõpuks sisuliselt, et ühtlustamisamet oleks pidanud omal algatusel hankima teavet asjaomase liikmesriigi siseriikliku õiguse kohta.

Ühtlustamisameti argumendid

60

Enne Budvari väite esimeses osas käsitletud argumentidele vastamist esitab ühtlustamisamet oma tõlgenduse määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 sõnastuse ning eriti selles esitatud tingimuste kohta.

61

Esiteks rõhutab ühtlustamisamet seda, et varasem õigus peab põhinema ulatuslikumal kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutamisel. Selles osas märgib ühtlustamisamet, et Lissaboni kokkuleppel põhinevad registreeringud on varasemad õigused, mis kuuluvad määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse. Sellele lisaks täpsustab ühtlustamisamet, et Budvar on käesolevas asjas esitanud tõendid varasemate õiguste kasutamise kohta Prantsusmaal.

62

Teiseks leiab ühtlustamisamet, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 4 on kohaldatav registreerimata kaubamärkidele ning sarnastele varasematele tähistele, mida kasutatakse kaubanduses kaupade või teenuste või asjaomase õiguse omaniku kaubandustegevuse tähistamiseks. Geograafiline päritolu on kaubandustegevusega seotud tegur, kuna see on asjaomaste kaupade valimisel ja ostmisel võtmetähtsusega. Ühtlustamisamet viitab selles osas Euroopa Kohtu 20. mai 2003. aasta otsusele kohtuasjas C-108/01: Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita (EKL 2003, lk I-5121).

63

Kolmandaks märgib ühtlustamisamet, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 nähakse ette, et vastulause esitaja peab olema „[r]egistreerimata kaubamärgi või mõne muu […] kaubanduses kasutatava tähise omanik”. Ühtlustamisamet täpsustab selles osas, et teatavates õiguskordades ei ole geograafilised tähised kaubanduslikud tähised, kuna isikutele, kellele on õigus neid kasutada, ei ole antud ühtegi isiklikku õigust. Seevastu teistes õigussüsteemides antakse füüsilistele isikutele või ühingutele geograafilise tähise kasutamise ainuõigus, sh õigus keelata hilisema kaubamärgi kasutamine. Viimasel juhul, mille alla käib ühtlustamisameti sõnul käesoleval juhul kohaldatav Prantsuse õigus, kuulub geograafilisest tähisest tulenev õigus määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse.

64

Peale selle märgib ühtlustamisamet Lissaboni kokkuleppe artikli 5 lõikele 1 viidates, et asjaomased päritolunimetused on registreeritud, olgugi et pädevate haldusasutuste taotlusel, füüsiliste isikute või avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste isikute nimel. Peale selle nähakse Lissaboni kokkuleppe artiklis 8 ette, et päritolunimetuste kaitse tagamiseks vajalikud meetmed võib võtta siseriikliku õiguse alusel pädeva haldusasutuse algatusel, prokuratuuri taotlusel või neid võib võtta iga huvitatud isik. Ühtlustamisameti arvates on kaitstud tähise kasutamise ainuõigus, millega kaasneb õigus algatada kohtuasi tähise väärkasutuse vastu, piisav, et seda määratleda omaniku õigusena või omaniku vähemalt sellega võrdväärse õigusena määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 4 tähenduses. Seda järeldust kinnitatakse Lissaboni kokkuleppe artikli 5 lõikes 3.

65

Neljandaks märgib ühtlustamisamet, et asjaomane õigus peab siseriikliku õiguse alusel olema kaitstud enne vaidlusaluse kaubamärgitaotluse esitamise kuupäeva. Käesoleval juhul rõhutab ühtlustamisamet, et asjaomased päritolunimetused registreeriti 22. novembril 1967 ning nende kaitse hakkas Prantsusmaal kehtima alates sellest registreerimisest. Seega on asjaomased õigused varasemad kui vaidlusaluse kaubamärgitaotluse esitamise kuupäev.

66

Viiendaks käsitleb ühtlustamisamet tingimust, mille kohaselt peab varasem õigus andma selle omanikule kohaldatava siseriikliku õiguse alusel õiguse keelata selle kaubamärgi kasutamine, mille kohta on esitatud vastulause.

67

Ühtlustamisamet vastab nüüd eelkõige Budvari poolt väite esimeses osas esitatud argumentidele, mis puudutavad kohaldatavat Prantsuse õigust.

68

Ühtlustamisameti arvates puudub vaidlus selle üle, et Prantsuse asjaomased õigusnormid sisaldavad mitmeid sätteid, milles käsitletakse päritolunimetuste ning hilisemate tähiste vahelist vastuolu.

69

Ühtlustamisamet märgib maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandale lõigule viidates, et seda sätet mainitakse ning korratakse tarbijakaitse seadustiku artiklis L. 115-5.

70

Budvari argumentide osas, milles väidetakse vastupidiselt apellatsioonikoja otsusele, et kohaldatavad sätted on intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-3 punktid b ja c ning artikli L. 711-4 punkt d, mitte maapiirkondade seadustiku artikkel L. 641-2, märgib ühtlustamisamet, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 4 seotud olukorras tuleb siseriiklikku õigust kohaldada samal viisil kui seda teeks siseriiklik kohus. Selles osas on siseriiklikul kohtul eripädevus, mis on ühtlustamisametile siduv.

71

Ühtlustamisamet märgib, et kõikides Budvari poolt vastulausemenetluses või Esimese Astme Kohtu menetluses viidatud siseriiklikes kohtuotsustes, milles on käsitletud päritolunimetuste ja hilisemate kaubamärkide vahelist vastuolu, on kohaldatud maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandat lõiget, mitte intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d. See osutab asjaolule, et intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkt d või selle seadustiku mõni muu säte ei ole kohaldatav.

72

Analüüsides lähemalt intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d, vaidlustab ühtlustamisamet Budvari järelduse, mille kohaselt on päritolunimetuste poolt antav kaitse hilisemate kaubamärkide vastu absoluutne ja tingimusteta. Ühtlustamisamet märgib selles osas, et intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punktis d käsitletakse sellise tähise registreerimise keeldu, mis on vastuolus päritolunimetusega, mitte sellise tähise kasutamise keeldu. Kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatakse otsesõnu, et siseriiklik õigus annab „õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine”, mitte selle registreerimine, siis järeldab ühtlustamisamet sellest, et intellektuaalomandi seadustiku artikkel L. 711-4 ei ole kohaldatav.

73

Kui eeldada, et registreerimise keelamise õigus annab ka õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, siis tuleb võtta arvesse tingimusi, mille korral päritolunimetust intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d tähenduses „rikutakse”.

74

Ühtlustamisamet leiab, nagu Budvar on märkinud, et intellektuaalomandi seadustikus ei käsitleta seda „rikkumise” mõistet päritolunimetuste puhul, samas kui see seadustik on selgesõnalisem varasemate kaubamärkide, ärinimede, mis sisaldavad viidet tegevusalale, või kaubanduses kasutatavate nimetuste osas. Ühtlustamisameti sõnul ei ole see üllatav, kuna päritolunimetuste kaitse ulatus määratletakse nimelt maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus. Seega tuleb „rikkumise” mõistet tõlgendada viimatinimetatud sätte põhjal.

75

Nendest põhjendustest tulenevalt ei laienda ega kitsenda intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkt d maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu õiguslikku sisu. Viimatinimetatud säte on ainus, mida tuleb kohaldada päritolunimetustele antud kaitse ulatuse kindlaksmääramisel hilisemate tähiste, eriti kaubamärkide kasutamise suhtes.

76

Seoses sellega, et Budvar tugineb intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-3 punktidele b ja c, leiab ühtlustamisamet, et see säte ei ole asjakohane, kuna selles käsitletakse absoluutseid keeldumispõhjuseid, nagu avalikku korda rikkuvate või avalikkust eriti kauba või teenuse olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas eksitada võivate tähiste keeldu. See säte vastab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktidele f ja g. Tuginedes Esimese Astme Kohtu 9. aprilli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T-224/01: Durferrit vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kolene (NU-TRIDE) (EKL 2003, lk II-1589), märgib ühtlustamisamet, et igal juhul ei saa ühtlustamisameti vastulausemenetluses tugineda absoluutset keeldumispõhjust reguleerivatele siseriiklikele või ühenduse sätetele.

77

Ühtlustamisamet märgib Esimese Astme Kohtu küsimusele 9. augustil 2005 vastuseks saadetud kirjas lisaks, et Budvar ei saa tugineda maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu kohaldamatusele käesoleval juhul, mil ta on ühtlustamisameti talitustes väitnud, et asjaomane vastulause tugineb sellele sättele.

Anheuser-Buschi argumendid

78

Anheuser-Busch märgib esiteks, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 raames ning asjas tähtsust omava siseriikliku õiguse osas kuuluvad kohaldatavad õigusnormid, kohtupraktika ning õigusdoktriin faktiliste asjaolude hulka. Määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 1 alusel tuleb need asjaolud esitada ja tõendada vastulause esitajal. Käesolevas asjas ei ole Budvar esitanud ei sidusat selgitust kohaldatava õiguse kohta ega ka tõendeid oma seisukohtade toetuseks.

79

Seoses kohaldatava Prantsuse õigusega leiab Anheuser-Busch, et erinevate menetluste jooksul Budvari esitatud asjaolud on olnud vastuolulised ja mitte väga selged. Ühtlustamisametis tugines vastulause põhiliselt maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandale lõikele. Kuna apellatsioonikoda lükkas vastulause sel alusel tagasi, siis muutis Budvar oma arvamust ning väitis esmakordselt, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik ei ole kohaldatav (leides, et tuleb kohaldada intellektuaalomandi seadustiku artikleid L. 711-3 ja L. 711-4). See arvamusemuutus ning Prantsuse õigusliku olukorra vastuoluline esitamine õigustavad Anheuser-Buschi arvates juba iseenesest käesoleva hagi rahuldamata jätmist. Anheuser-Busch väidab eelkõige, et selles menetlusstaadiumis ei saa Budvar õiguslikku alust muuta ning et selle kohta Esimese Astme Kohtus esitatud argumente ei tohiks arvesse võtta. See on kooskõlas Esimese Astme Kohtu asjaomase praktikaga (Esimese Astme Kohtu 3. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-129/01: Alejandro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Anheuser-Busch (BUDMEN), EKL 2003, lk II-2251, punkt 67 ja 18. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas T-10/03: Koubi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Flabesa (CONFORFLEX), EKL 2004, lk II-719, punkt 52).

80

Anheuser-Busch väidab lisaks, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik on kohaldatav. Anheuser-Busch rõhutab, et Budvar märkis ise, et intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 711-4 „keelatakse sellise tähise registreerimise taotlemine, mis rikub päritolunimetust”, samas kui teisalt maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus „keelatakse üksnes sellise geograafilise nime kasutamine, millest päritolunimetus täielikult või osaliselt koosneb”. Teisisõnu käsitletakse intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 711-4 Prantsuse kaubamärkide registreerimist, samas kui maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõige puudutab hilisema kaubamärgi kasutamist. Seetõttu ning kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 4, puudutab „õigust keelata hilisema kaubamärgi kasutamine”, järeldab Anheuser-Busch, et üksnes maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõige on kohaldatav.

81

Peale selle, eeldades, et intellektuaalomandi seadustiku artiklit L. 711-4 käsitlevad Budvari argumendid on vastuvõetavad ning neid tuleb analüüsida, leiab Anheuser-Busch, et need on põhjendamatud.

82

Eelkõige rõhutab Anheuser-Busch, et intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 711-4 ei määratleta kõigi nende varasemate õiguste kaitse ulatust, mida selles sättes mainitakse. Sätestades, et need varasemad õigused takistavad kaubamärgi kasutusele võtmist, kui asjaomane kaubamärk neid kahjustab, eeldatakse intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 711-4 pigem seda, et kaitse on määratletud ja reguleeritud mujal. Kui Budvari esitatud tõlgendus oleks õige, oleks teistel varasematel kaubamärkidel – nagu varasemad tuntud kaubamärgid, autoriõigused, tööstusomandi- või isiklikud õigused – hilisemate kaubamärkide suhtes „absoluutne kaitse”, sõltumata muudest tingimustest nagu eelkõige asjaomaste õiguste sarnasus.

83

Intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 osas tekkiv tegelik küsimus on see, kas varasemaid õigusi on rikutud või mitte. Sellele saab vastust anda üksnes nendele õigustele kohaldatavaid erinorme arvesse võttes. Selles osas märgib Anheuser-Busch, et intellektuaalomandi seadustikus endas viidatakse otsesõnu maapiirkondade seadustikule. Eriti intellektuaalomandi seadustiku VII peatüki II jaotis, milles käsitletakse „päritolunimetusi”, sisaldab vaid üht artiklit (L. 721-1), milles sätestatakse, et „[p]äritolunimetuste määratlemist käsitlevad normid on kehtestatud tarbijakaitse seadustiku artiklis L. 115-1”. Päritolunimetuste kaitse suhtes kohaldatavad sätted on seega esitatud tarbijakaitse seadustikus, mis omakorda viitab maapiirkondade seadustikule. Anheuser-Busch vaidlustab seega Budvari kaitstava seisukoha, mille kohaselt päritolunimetust kujutavat tähist ei saa ühelgi tingimusel kaubamärgina registreerida. Anheuser-Buschi arvates on päritolunimetus kaitstud teatud kauba jaoks. Kuna käesolevates kohtuasjades käsitletavad kaubad on erinevad, siis ei saa sama sõna kasutamine nende kaupade jaoks päritolunimetusi, v.a erilistel asjaoludel, rikkuda. Selliseid tingimusi reguleeritakse üksnes maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus, mitte intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 711-4. Seega ei ole viimatinimetatud säte kohaldatav selle kindlaks tegemisel, kas Prantsuse õigus kuulub Budvarile määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel õigus.

84

Anheuser-Busch märgib lisaks, et Budvar tugineb kuueaastase menetluse jooksul esimest korda intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-3 punktide b ja c rikkumisele. Anheuser-Busch ei leia, et oleks vajalik neile argumentidele vastata, sest need on vastuvõetamatud ning neid ei saa kohaldada. Need väited on esitatud hilinenult ning igal juhul ei ole nende toetuseks esitatud faktilisi asjaolusid ega tõendeid. Anheuser-Busch rõhutab samuti, et käesolevad kohtuasjad on saanud alguse vastulausemenetlustest, milles käsitleti suhtelisi keeldumispõhjuseid. Intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 711-3 käsitletakse aga kaubamärgi registreerimisest keeldumise absoluutseid põhjuseid ning kõigele lisaks kohaldatakse seda üksnes Prantsusmaal esitatud kaubamärgitaotlustele.

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

85

Tuleb märkida, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 luuakse võimalus ühenduse kaubamärgitaotlusele vastulause esitamiseks muu tähise kui varasema kaubamärgi alusel, kuna varasemale kaubamärgile tuginemise olukorda reguleeritakse artikli 8 lõigetes 1–3 ja 5.

86

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 kohaselt peab seda tähist kasutatama kaubanduses ning selle mõju peab olema ulatuslikum kui kohaliku tähtsusega. Selle tähise suhtes kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt peavad õigused kõnealusele tähisele olema omandatud enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva või ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeva. Samuti peab tähise suhtes kohaldatava liikmesriigi õigus andma kõnealuse tähise omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.

87

Budvari poolt Esimese Astme Kohtus tõstatatud küsimuses käsitletakse määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 esitatud viimast tingimust ehk seda, kas käesoleval juhul on piisavalt tõendatud, et viidatud päritolunimetused annavad kohaldatava Prantsuse õiguse alusel hilisema kaubamärgi kasutamise keelamise õiguse.

88

Kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 4 on paigutatud suhtelisi keeldumispõhjuseid puudutavasse osasse ning võttes arvesse selle määruse artiklit 74, siis lasub asjaolu, kas kõnealune tähis annab hilisema kaubamärgi kasutamise keelamise õiguse, tõendamiskoormis ühtlustamisametile vastulause esitanud isikul.

89

Neil asjaoludel tuleb võtta arvesse eelkõige viidatud siseriiklikke õigusnorme ning asjaomase liikmesriigi kohtute poolt tehtud otsuseid. Selle põhjal peab vastulause esitaja tõendama, et kõnealune tähis kuulub liikmesriigi nende õigusnormide kohaldamisalasse, millele on tuginetud, ning et see tähis annab õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine. Tuleb rõhutada, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 kontekstis peab vastulause esitaja poolne tõendamine lähtuma ühenduse kaubamärgist, mille registreerimist taotletakse.

90

Apellatsioonikoda leidis Lissaboni kokkuleppe artikli 1 lõigetele 1 ja 2, artikli 2 lõikele 1, artiklile 3, artikli 5 lõikele 1 ja artiklile 8 viidates (vaidlustatud otsuse punktid 41–45), et „Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetused on Prantsusmaal kaitstud maapiirkondade seadustiku artikli L. 641–2 alusel” (vaidlustatud otsuse punkt 46).

91

Tuleb märkida, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115–5 neljandas lõigus.

92

Samuti tuleb märkida, et Budvar tugines ühtlustamisameti talitustes ja eriti apellatsioonikojale esitatud kaebuse raames maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätetele, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115–5 neljandas lõigus.

93

Budvar tugineb Esimese Astme Kohtu menetluses esimest korda asjaolule, et maapiirkondade seadustiku artikkel L. 641-2 ei ole käesolevas asjas kohaldatav ning et apellatsioonikoda oleks pidanud tuginema intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-3 punktidele b ja c ning artikli L. 711-4 punktile d.

94

Kõigepealt tuleb märkida, et peale maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 sätete on Budvar ühtlustamisameti talitustes tuginenud intellektuaalomandi seadustiku teatavatele artiklitele. Peale selle tuleb eriti intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d osas märkida, et selles sättes käsitletakse „kaitstud” päritolunimetusi. Seetõttu oli hagejal õigus tõstatada küsimus intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d kohast Prantsuse õiguses ning seosest, mis võib selle sätte ning maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 vahel olla. Neil põhjustel leiab Esimese Astme Kohus, et Budvaril on õigus vaidlustada maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 sätete selline kohaldamine, nagu seda tegi apellatsioonikoda käesolevas asjas, ning eriti intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d arvesse võtmata jätmine.

95

Põhiküsimuse osas tuleb esiteks märkida, et Budvar lähtub õiguslikust eeldusest, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik ei ole kohaldatav, kuna selle sättega keelatakse geograafilise nime, millest koosneb päritolunimetus, kasutamine, mitte kaubamärgi registreerimine. Budvari argumente tuleb mõista nii, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik ei ole kohaldatav menetluses, mille esemeks on ühenduse kaubamärgi registreerimine. Selles osas piisab kui märkida, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 nähakse ette, et kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt peab asjaomane tähis andma omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi „kasutamine”. Määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 ei nähta ette, et kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt annab kõnealune tähis omanikule õiguse keelata „kaubamärgi registreerimine”. Seega ei ole Budvari eeldus põhjendatud. Seega ei saa sel põhjusel jätta maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandat lõiku arvesse võtmata.

96

Teiseks tuleb märkida, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus käsitletakse olukordi, kus hilisemas tähises kasutatakse otseselt või kaudselt geograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb.

97

Lissaboni kokkuleppe artiklis 2, mille alusel on asjaomased nimetused päritolunimetustena registreeritud, nähakse ette, et selle kokkuleppe tähenduses tuleb mõista päritolunimetuse all riigi, piirkonna või koha „geograafilist tähist”, millega tähistatakse sellest kohast pärinevat kaupa, ja mille kvaliteet või omadused tulenevad eranditult või valdavalt asjaomasest geograafilisest keskkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega.

98

Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, et taotletavas kujutismärgis kasutatakse otseselt geograafilist tähist, millest koosneb asjaomane päritolunimetus Lissaboni kokkuleppe artikli 2 tähenduses.

99

Kolmandaks tuleb märkida, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik asub IV jaotises, milles käsitletakse põllumajandus- või toidukaupade töötlemist ning I peatükis, mille pealkiri on „Päritolunimetused”. Maapiirkondade seadustiku artiklites L. 641-1-1 kuni L. 641-4 nähakse ette päritolunimetuste tunnustamise menetluse raamistik ja artikli L. 641-2 neljandas lõigus täpsustatakse päritolunimetuste kaitse ulatus, kui kasutatakse geograafilist nime, millest see päritolunimetus koosneb, või seda nime mainitakse mingil muul viisil. Tuleb märkida, et ühenduse registreeritud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ning eripärasertifikaatide kaitset reguleeritakse maapiirkondade seadustiku artiklites L. 642-1 kuni L. 642-4.

100

Tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandat lõiku, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid, asub omakorda pealkirja „Päritolunimetused” kandvas jaos, mis ise asub kaupade ja teenuste töötlemist puudutavas peatükis ning jaotises, milles käsitletakse tarbijatele antavat teavet. Tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus korratakse kontrollitud päritolunimetuse andmise korda, nagu see on sätestatud maapiirkondade seadustiku artiklis L. 641-2, ning selle sätte neljandast lõigust tuleneva päritolunimetuste kaitse ulatust, kui kasutatakse geograafilist nime, millest see päritolunimetus koosneb, või seda nime mainitakse mingil muul viisil.

101

Sellest tuleneb, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik ning tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljas lõik, milles seda korratakse, on erinormid, milles määratletakse päritolunimetuste kaitse ulatus Prantsuse õiguses, kui kasutatakse geograafilist nime, millest see päritolunimetus koosneb, või seda nime mainitakse mingil muul viisil.

102

Intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d sätteid ning selle seadustiku muid sätteid, millele Budvar on viidanud, korratakse tootja-, müüja- või teenuste kaubamärke käsitlevas I jaotises ning pealkirja „Kaubamärgi koostisosad” kandvas I peatükis.

103

Selles osas tuleb esiteks märkida, et intellektuaalomandi seadustiku sätted, millele Budvar tugineb, ei asu sarnaselt eespool nimetatud maapiirkondade seadustiku ning tarbijakaitse seadustiku sätetega konkreetselt päritolunimetusi käsitlevas seadustiku osas.

104

Lisaks tuleb märkida, et intellektuaalomandi seadustiku sätted, millele Budvar tugineb, käsitlevad kaubamärkide registreerimise tingimusi Prantsuse õiguses, mitte kaubamärkide kasutamist määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 punkti b tähenduses.

105

Lisaks sätestatakse intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punktis d täpsemalt, et „[k]aubamärgina ei registreerita tähist, mis rikub […] kaitstud päritolunimetust”. Selleks et määrata kindlaks, millisel määral on päritolunimetus „kaitstud” ning vajaduse korral seda, kas tähis seda „rikub”, tuleb pöörduda muu hulgas maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätete poole, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus, kui sarnaselt käesoleva juhuga kasutatakse taotletavas kaubamärgis geograafilist tähist, millest koosneb asjaomane päritolunimetus.

106

Neljandaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli ainus Prantsuse kohtu otsus, milles sarnaselt käesoleva juhuga käsitleti geograafilisest tähisest koosneva kolmandas riigis registreeritud ning Lissaboni kokkuleppe alusel kaitstava päritolunimetuse kasutamist erineva kauba jaoks ja mis oli tehtud pärast maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu lisamist 1990. aastal Prantsuse õigusesse, Cour d’appel de Paris’ 17. mai 2000. aasta otsus, millega kinnitati Kuuba päritolunimetused „Habana” ja „Habanos” sigarite ning lehttubaka või töödeldud tubaka ning sellest tubakast valmistatud kaupade jaoks (edaspidi „Cour d’appel de Paris’ otsus Habana”). Budvar tugines sellele otsusele ühtlustamisameti talitustes.

107

Selles kohtuasjas vaidlustati Prantsusmaal parfüümide jaoks registreeritud ja kasutatud kaubamärk „Havana”.

108

Selles kohtuasjas analüüsis Cour d’appel de Paris kõigepealt tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid, esitatud tingimusi ning jõudis järeldusele, et „päritolunimetuse „Habana” üldtuntuse ärakasutamise tõenäosus [oli] tegelik ning seega piisavalt selge”.

109

Seejärel leidis Cour d’appel de Paris otsuse osas, mis kannab pealkirja „Võetavad meetmed”, et eelkõige intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 711-4 punkti d alusel oli hagejal „õigus nõuda Prantsusmaal taotletud kaubamärgi tühistamist”.

110

Intellektuaalomandi seadustiku artiklitele tuginemata märkis Cour d’appel de Paris peale selle, et hagejal „oli samuti õigus nõuda, et [asjaomastel] äriühingutel keelataks kasutada nimetust „havana” kõigi [oma] kosmeetikatoodete jaoks”. Cour d’appel de Paris’ sõnul tuleneb nimetuse „havana” kasutamise keeld tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljanda lõigu sätetest, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid.

111

Sellest tuleneb, et Cour d’appel de Paris analüüsis selles kohtuasjas tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid, sätestatud tingimusi, et teha kindlaks, milline on kõnealuste Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste võimalik kaitse Prantsuse õiguse alusel.

112

Sellest tuleneb samuti, et kohaldades tarbijakaitse seadustiku eespool nimetatud sätteid, milles korratakse maapiirkondade seadustiku sätteid, võis Cour d’appel de Paris keelata kõnealuse geograafilisest nimest koosneva päritolunimetuse kasutamise asjaomaste kaupade jaoks ning seega vaidlustatud kaubamärgi kasutamise. Maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätted, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus, võivad seega anda õiguse keelata hilisema kaubamärgi „kasutamine” määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 tähenduses.

113

Tuleb märkida, et Cour d’appel de Paris oli kohtuotsuses „Habana” järgitud lähenemist kasutanud juba varem, Prantsuse õiguse alusel registreeritud päritolunimetuste kaitse raames 15. detsembri 1993. aasta kohtuotsuses, milles käsitleti kontrollitud päritolunimetuse „Champagne” kaitset. Selles otsuses, millele Budvar ühtlustamisameti talitustes samuti tugines, käsitleti Prantsusmaal parfüümi jaoks registreeritud kaubamärki, mis sisaldas geograafilist nime, millest koosnes kõnealune päritolunimetus. Selles kohtuasjas kohaldas Cour d’appel de Paris enne intellektuaalomandi seadustiku sätete kohaldatavuse üle otsustamist esiteks tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandat lõiget, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid.

114

Kõiki neid asjaolusid kogumis arvesse võttes tuleb leida, et apellatsioonikoda ei teinud viga, kui ta võttis arvesse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus.

115

Neil põhjustel tuleb Budvari ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2. Teise võimalusena esitatud väite teine osa, mis puudutab maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu väärat kohaldamist apellatsioonikoja poolt

a) Poolte argumendid

Budvari argumendid

116

Kui Esimese Astme Kohus leiab, et geograafilise nime, millest koosneb päritolunimetus, kaubamärgina registreerimise taotlus kujutab endast geograafilise nime kasutamist maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu tähenduses, siis palub Budvar Esimese Astme Kohtul igal juhul leida, et apellatsioonikoda kohaldas vaidlustatud otsuses seda artiklit ning Lissaboni kokkuleppe sätteid vääralt.

117

Budvar märgib esiteks, et apellatsioonikoda märkis õigesti:

„Vaieldamatult on Prantsuse päritolunimetused Prantsusmaal kaitstud üksnes juhul, kui nende üldtuntus on nõuetekohaselt tõendatud. Maapiirkondade seadustiku artiklis L. 641-2 sätestatakse, et põllu- ja metsamajandus- ning toidukaubad võivad saada päritolunimetuse, kui muude tingimuste kõrval on neil „nõuetekohaselt tõendatud üldtuntus”.” (Vaidlustatud otsuse punkt 50.)

118

Budvar lisab, et apellatsioonikoda pidas siiski võimalikuks täpsustada:

„Samas ei kohaldu see tingimus välismaistele päritolunimetustele, mida kaitstakse Prantsusmaal Lissaboni kokkuleppe alusel. [K]okkuleppe artikli 5 lõikest 1 ilmneb selgesti, et päritoluriigis kaitstud päritolunimetused on eriliidu teistes osalisriikides kaitstud lihtsalt päritoluriigi asjaomaste ametiasutuste taotluse alusel.” (Vaidlustatud otsuse punkt 50.)

119

Budvari arvates ei ole viimane väide põhjendatud.

120

Budvar märgib esiteks, et kõigis Lissaboni kokkuleppele allakirjutanud riikides on päritolunimetuste omanikuks saamist käsitlevad õigusnormid sarnased. Seoses sellega esitatakse Lissaboni kokkuleppe artiklis 2 päritolunimetuse määratlus, mis kehtib kõigis allakirjutanud riikides.

121

Seetõttu nõutakse kõigis Lissaboni kokkuleppele allakirjutanud riikides päritolunimetuse andmiseks väljakujunenud üldtuntuse tõendamist. Seda asjaolu ei ole vaidlustatud otsuses vaidlustatud.

122

Budvar lisab, et geograafiliste tähiste „Budweiser” üldtuntus õlle tähistamisel on Tšehhi Vabariigis igal juhul asjaomaste päritolunimetuste saamiseks tõendatud. Budvar märgib selles osas, et asjaomased päritolunimetused registreeriti WIPOs 22. novembril 1967.

123

Peale selle on Prantsusmaa Lissaboni kokkuleppe artikli 1 teise lõigu alusel 9. jaanuari 1970. aasta dekreediga nr 70-65 (Journal officiel de la République française, 23.1.1970) tunnustanud geograafilist tähist „Budweiser” sisaldavaid päritolunimetusi ning tunnistanud need Prantsusmaa territooriumil kaitstavateks. Budvar märgib, et Conseil d’État’le ei esitatud selle dekreedi peale kaebusi.

124

Budvari arvates on kõnealused päritolunimetused seega Prantsusmaal kaitstud ainuüksi Lissaboni kokkuleppe ning eelkõige selle artikli 1 teise lõigu alusel.

125

Seega on Lissaboni kokkuleppele allakirjutanud riigis tekkinud päritolunimetus Prantsusmaa territooriumil kaitstud samamoodi nagu siseriiklikud tähised, ilma et oleks vaja tõendada, et see tähis on tegelikult üldtuntud. Seega märgitakse vaidlustatud otsuses vääralt, et „ei saa eeldada, et päritolunimetused […], mis on Prantsusmaal Lissaboni kokkuleppe alusel kaitstud, on Prantsusmaal üldtuntud” (vaidlustatud otsuse punkt 50).

126

Budvar lisab, et apellatsioonikoda kohaldas ka maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandat lõiku vääralt, leides:

„Kui päritolunimetus […] on Prantsusmaal kaitstud Lissaboni kokkuleppe alusel, on see erinevate kaupade suhtes kaitstud üksnes siis, kui tõendatakse, et see päritolunimetus on Prantsusmaal üldtuntud ning selle kasutamine erinevate kaupade jaoks võib seda üldtuntust ära kasutada või nõrgendada.

[…]

Käesoleval juhul ei ole [Budvaril] õnnestunud tõendada mitte ainult seda, et asjaomased päritolunimetused on Prantsusmaal üldtuntud, vaid ka seda, kuidas päritolunimetuste üldtuntust – eeldades selle olemasolu – ära kasutatakse või nõrgendatakse, kui [Anheuser-Buschil] lubatakse kasutada klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate taotletavate kaupade jaoks kujutismärki, mis sisaldab sõna „Budweiser”.” (Vaidlustatud otsuse punktid 51 ja 53.)

127

Budvar juhib Esimese Astme Kohtu tähelepanu asjaolule, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik, nagu seda korratakse tarbijakaitse seadustikus, puudutab sellise geograafilise nime kasutamist, millest päritolunimetus täielikult või osaliselt koosneb. Säte ei käsitle päritolunimetust, vaid selles nimetatud geograafilist nime. Sellest tuleb seega järeldada, et sellise geograafilise nime, millest päritolunimetus koosneb, kasutamine on keelatud, olenemata sellest, kas asjaomased kaubad on identsed, sarnased või erinevad. See lahendus on loogiline, kuna geograafiline nimi on kogu päritolunimetuse põhiline ning määrav osa. Juba ainuüksi geograafilise nime kasutamine viitab vaieldamatult päritolunimetusega hõlmatud kaubale.

128

Käesolevas asjas on Anheuser-Busch taotlenud sellise kaubamärgi registreerimist, milles kokkuvõtlikult kujutatakse üksnes geograafilist nime „Budweiser”, ilma et see oleks ühendatud sellise tervikuga, mis tooks kaasa selle nime päritolunimetuse olemuse kaotuse. Seega ei ole alust kohaldada maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus ette nähtud erandit ning kontrollida, kas taotletav kujutismärk, mis kokkuvõtlikult on geograafiline nimi „Budweiser”, põhjustab iga päritolunimetusega igal juhul kaasneva üldtuntuse, nõrgendamise või ära kasutamise.

129

Peale selle ning viimase võimalusena leiab Budvar, et asjaomaste päritolunimetustele eriomast üldtuntust võib kõnealuse kaubamärgi registreerimisega ära kasutada või nõrgendada. Budvar märgib selles osas, et üheski Prantsuse õigusnormis ei eeldata, et eriomane üldtuntus peaks selleks, et kaitse laieneks erinevatele kaupadele, olema eriti suur. Kõige enam võidakse nõuda selle tõendamist, et geograafilist nime kujutava kaubamärgi registreerimine võib seda eriomast üldtuntust nõrgendada või labastada.

130

Budvar märgib, et asjaomase kaubamärgi registreerimise taotluse on esitanud õlle tootmisega tegelev äriühing, st otsene konkurent. Budvar märgib lisaks, et üks Anheuser-Buschi esitatud registreerimistaotlus (mis on liidetud kohtuasja T-71/04 esemeks) esitati õlle jaoks. Lisaks tõstab Budvar esile seda, et taotletava kujutismärgi üheks osaks on hüüdlause „king of beers”. Seega viitab taotletav kaubamärk otseselt õlledele. Igal juhul teadis õlle tootmisele spetsialiseerunud Anheuser-Busch registreerimistaotluse esitamise ajal kindlasti kõnealuste päritolunimetuste üldtuntusest vähemalt Tšehhi territooriumil.

131

Seega viitavad kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise asjaolud ilmsele soovile kõnealuseid päritolunimetusi nõrgendades, nende ühtsust lõhkudes ning neid labastades rikkuda nimetuse „Budweiser” üldtuntust ning samuti soovile need päritolunimetused omastada. Asjaolu, et Anheuser-Busch on oluline õlletootja, paljastab tema parasiteerimise ning ebaausa tegutsemise kavatsused ning eesmärgi päritolunimetusi nõrgendada ning labastada. Budvar märgib, et kohtuasjades, milles Cour d’appel de Paris tegi otsuse 15. detsembril 1993 (Champagne) ja 17. mail 2000 (Habana, viidatud eespool punktis 106), käsitleti ettevõtjaid, kes ei olnud konkurendid. Neis asjades tuvastati asjaomaste päritolunimetuste üldtuntuse ära kasutamine.

132

Peale selle tuleb võtta arvesse varasemaid Budvari ja Anheuser-Buschi vahelisi õigussuhteid. Nimetatud poolte vaheline kohtuvaidlus sai alguse enam kui sajand tagasi. Budvar märgib, et Adolphus Busch väitis 1894. aastal, et Tšehhoslovakkias Budweisis valmistatud õlle oivalisus oli inspireerinud teda õlle „Budweiser” väljatöötamisel, mida pruulitakse tšehhi meetodil Saint Louis’s (Missouri), mis on äriühingu Anheuser-Busch asukoht.

133

Budvar järeldab sellest, et päritolunimetuste üldtuntuse rikkumise tõenäosus on niisiis piisavalt selge ning selle põhjal peab Esimese Astme Kohus järeldama, et asjaomaste kaubamärkide registreerimisest tuleb keelduda.

Ühtlustamisameti argumendid

134

Ühtlustamisamet vastab Budvari argumentidele määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 ettenähtud tingimuse analüüsimise raames, mille kohaselt varasem õigus annab kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt omanikule õiguse keelata vastandatud kaubamärgi kasutamine.

135

Pärast ainsa väite esimese osa käsitlemist tehtud järeldust, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõik on kohaldatav, analüüsib ühtlustamisamet päritolunimetuste sellest sättest tuleneva kaitse ulatust.

136

Siinkohal teeb ühtlustamisamet vahet päritolunimetuse üldtuntuse tõendamise vajaduse ja selle üldtuntuse ärakasutamise või nõrgendamise tõenäosuse vahel.

— Päritolunimetuse üldtuntuse tõendamise vajadus

137

Ühtlustamisamet märgib, et Lissaboni kokkulepe näeb ette, et iga liikmesriik kaitseb registreeritud nimetusi. See kaitse peab ühtlustamisameti sõnul olema vähemalt sellel tasemel, mida näeb ette Lissaboni kokkulepe.

138

Selles osas meenutab ühtlustamisamet, et Lissaboni kokkuleppe artikli 3 kohaselt „[t]uleb tagada kaitse igasuguse väärkasutuse ja jäljendamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „viis”, „tüüp”, „toodetud nagu”, „imitatsioon” või muu samalaadne väljend”.

139

Ühtlustamisameti arvates laieneb nõutav miinimumkaitse üksnes kaupadele, mis on kaubamärgi registreeringuga hõlmatud ning kaupadele, mis kuuluvad samasse klassi (käesoleval juhul õlu). Lissaboni kokkuleppes ei nähta ette, et tuleb pakkuda laiemat kui sellele kaubaliigile kehtivat kaitset.

140

Siiski ei tähenda see, et päritolunimetusel ei võiks selle riigi õiguse alusel, kus omandatud kaubamärgiõigust kohaldatakse, olla ulatuslikum kaitse.

141

Meenutades maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandat lõiget, leiab ühtlustamisamet, et see sätte näeb ette kaht liiki kaitset.

142

Esiteks nähakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõikes ette miinimumkaitse, mis hõlmab identse nimetuse kasutamise või sarnaste kaupade puhul kõnealuse päritolunimetusega seonduva kujutluspildi loova nimetuse kasutamise. See kaitse on tingimusteta ning sellele võib tugineda kõigi päritolunimetuste, nii siseriiklike kui ka rahvusvaheliste puhul, kusjuures ainukesed asjaolud, mida tuleb tõendada, on tähiste võimalik seondumine ning kõnealuste kaupade sarnasus.

143

Lisaks sellele nähakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõikes ette nii siseriiklike kui rahvusvaheliste päritolunimetuste ulatuslikum kaitse, mis hõlmab identse nimetuse kasutamise või erinevate kaupade puhul kõnealuse päritolunimetusega seonduva kujutluspildi loova nimetuse kasutamise. Selle kaitse tingimuseks on, et tõendatakse, et päritolunimetus on üldtuntud ning et seda üldtuntust võidakse ärakasutada või nõrgendada.

144

Seda tõenäosust tuleb hinnata, arvestades Prantsuse avalikkust. Samuti tuleb tõendada, et päritolunimetus on Prantsuse avalikkuse seas üldtuntud. Üldtuntuse puudumise korral puudub ka selle ära kasutamise või nõrgendamise tõenäosus.

145

Seega ei eksinud apellatsioonikoda, leides, et „ei saa eeldada, et päritolunimetused, mis on Prantsusmaal Lissaboni kokkuleppe alusel kaitstud, on Prantsusmaal üldtuntud” (vaidlustatud otsuse punkt 50).

146

Neil kaalutlustel märkis Budvar valesti, et päritolunimetus on oma määratlusest tulenevalt üldtuntud või tuntud. Budvari-poolne segiajamine tuleneb asjaolust, et „kauba üldtuntus”, mis on Lissaboni kokkulepe artikli 2 lõike 2 alusel päritoluriigis registreerimise tingimuseks, ei laiene automaatselt teistele liikmesriikidele, kus kaitset taotletakse. Seega ei saa Prantsusmaal olla üldtuntud selline päritolunimetus nagu „Budweiser”, mis on Tšehhi Vabariigis üldtuntud, kuid mida Prantsuse turul ei tunta või ei kasutata laialdaselt.

147

Selle punkti osas leiab ühtlustamisamet, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu ning kõigi teiste sätete, millega keelatakse päritolunimetuse üldtuntuse ärakasutamine, kuritarvitamine, nõrgendamine ja kahjustamine (ühtlustamisamet viitab eelkõige nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 4) artikli 13 lõikele 1) eesmärgiks on päritolunimetuse „kuvandi” ehk majandusliku väärtuse kaitsmine. See kahju võib tekkida üksnes juhul, kui päritolunimetus on riigis, kus kaitset taotletakse, üldtuntud.

148

Ühtlustamisamet märgib, et Euroopa Kohus on määratlenud päritolunimetuste „üldtuntuse” mõiste eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuses Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita (punkt 64), milles käsitleti määrust nr 2081/92, järgmiselt:

„Päritolunimetuste üldtuntus sõltub tarbijatele neist jäänud kuvandist. Kuvand omakorda sõltub peamiselt kauba eriomadustest ning kvaliteedist üldiselt. Kauba maine põhineb eelkõige selle kvaliteedil.”

149

Päritolunimetuste kuvand või üldtuntus sõltub avalikkuse subjektiivsest tajust ja võib vastavalt asjaomasele territooriumile erineda. Ühtlustamisameti sõnul vastab tõele see, et päritolunimetuse kuvand või üldtuntus põhineb eelkõige kauba kvaliteedil. Siiski sõltub päritolunimetuse kuvand või üldtuntus olulisel määral teistest teguritest, mis ei ole kauba endaga seotud. Ühtlustamisamet peab siinkohas silmas eelkõige reklaamile tehtud kulutusi, päritolunimetuse kasutamise intensiivsust ja kauba turuosa.

150

Kuna päritolunimetuste üldtuntus sõltub peamiselt nimetatud teguritest ning nende mõjust avalikkusele, siis ei saa seda üldtuntust tuletada Lissaboni kokkulepe raames tehtud registreeringust ning selle olemasolu on alati vaja tõendada iga riigi osas, kus kõnealuse üldtuntuse kahjustamisele tuginetakse. Teistsuguse lahenduse korral antaks väga mainekatele päritolunimetustele ning vähetuntud päritolunimetustele samaväärne kaitse ning vähetuntud päritolunimetustele kaitse riigis, kus need ei ole üldtuntud.

151

Ühtlustamisamet leiab eeltoodu põhjal, et apellatsioonikoda ei teinud viga, kui leidis, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu kohaldamise tingimuseks on, et tõendatakse päritolunimetuste üldtuntust Prantsusmaal.

152

Seda järeldust kinnitab Prantsuse kohtupraktika. Ühtlustamisameti sõnul tuleb teatavatel määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 reguleerimisalasse kuuluvatel juhtudel kohaldada siseriiklikku õigust nii, nagu siseriiklik kohus seda teeks. Seega on siseriiklikud kohtuotsused eriti olulised.

153

Selles osas oli apellatsioonikoda õigesti märkinud ära eespool punktis 106 viidatud kohtuotsuse Habana, milles käsitleti Lissaboni kokkuleppe alusel sigarettide jaoks kaitstava päritolunimetuse „Havane” ja parfüüme tähistava hilisema kaubamärgi „Havana” vastuolu. Sellest kohtuotsusest ilmneb, et hagi jäeti rahuldamata, kuna rahvusvahelise päritolunimetuse „Havane” üldtuntus ei olnud tõendatud.

154

Ühtlustamisamet lisab, et kui taotletakse kaitset hilisema tähise kasutamise vastu erinevate kaupade puhul, nõuavad Prantsuse kohtud kõikide päritolunimetuste üldtuntuse tõendamist, olenemata sellest, kas need on siseriiklikud või rahvusvahelised. Ühtlustamisamet viitab Cour d’appel de Paris’ 15. detsembri 1993. aasta ja 12. septembri 2001. aasta otsustele, milles käsitleti päritolunimetust „Champagne” ja mis on lisatud hagiavaldusele. Seega ei esine vastupidi Budvari väidetele ebavõrdset kohtlemist.

— Päritolunimetuse üldtuntuse ära kasutamine või nõrgendamine

155

Ühtlustamisamet väidab, et apellatsioonikoda jättis kaebuse põhjendatult rahuldamata ka sel põhjusel, et „Budvaril ei ole õnnestunud tõendada, kuidas nende päritolunimetuste üldtuntust – eeldades selle olemasolu – ära kasutatakse või nõrgendatakse, kui [Anheuser-Buschil] lubatakse kasutada klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate taotletavate kaupade jaoks kujutismärki, mis sisaldab sõna „Budweiser”” (vaidlustatud otsuse punkt 53).

156

Budvar ei ole üheski menetlusstaadiumis esitanud ühtki faktilist asjaolu või argumenti, mis toetaks väidet, et asjaomaste kaubamärkide kasutamine võib päritolunimetuste üldtuntust ära kasutada või nõrgendada. Apellatsioonikoda, kes oli seotud määruse nr 40/94 artikli 74 lõikega 1, tegi õigesti, kui välistas sellise ära kasutamise või nõrgendamise võimaluse.

157

Hageja poolt selle kohta esmakordselt Esimese Astme Kohtus esitatud tõendid on vastuvõetamatud.

158

Kui siiski leitakse, et nimetatud argumendid on vastuvõetavad, märgib ühtlustamisamet, et päritolunimetuste üldtuntuse ära kasutamine võib leida aset siis, kui ettevõtjad võtavad erinevates valdkondades tahtlikult kasutusele identseid või sarnaseid tähiseid, mille eesmärgiks on varasema õiguse omaniku tehtud investeeringute osaliselt enda kasuks ära kasutamine. Selline olukord on ligilähedane varasema kaubamärgi maine ebaõiglaselt ära kasutamisega, mida käsitlevad nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 5 lõige 2 ja määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5.

159

Ühtlustamisamet tunnistab, et kujutismärgi, mis sisaldab sõnu „king of beers”, kasutamine mis tahes kaubaliigi suhtes võib teoreetiliselt luua avalikkuse tajus seose õllega, kuna see sisaldab sõnu „king of beers” ning kuna avalikkus võib sellist kasutust tajuda õlletootja Anheuser-Busch põhitegevusala kaudse reklaamina. Eriti vastab see tõele siis, kui tegemist on taotletava kujutismärgi kasutamisega klassi 30 kuuluvate „suupistete” puhul, kuna neid kaupu võidakse müüa baari- ja kohvikulettidel. Seega, kui Esimese Astme Kohus peaks leidma, et päritolunimetuste üldtuntust võib eeldada, siis palub ühtlustamisamet, et asi saadetaks selle punkti täiendavaks kontrollimiseks tagasi apellatsioonikojale.

160

Päritolunimetuste üldtuntuse nõrgendamise osas leiab ühtlustamisamet, et selline nõrgendamine võib aset leida siis, kui kaubad, mille puhul vastandavat tähist kasutatakse, puudutavad avalikkuse meeli sel viisil, et see mõjutab päritolunimetuse kuvandit ja tähelepanu köitmise võimet. Selline olukord on ligilähedane varasema kaubamärgi maine kahjustamisega esimese direktiivi 89/104/EMÜ artikli 5 lõike 2 või määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 tähenduses.

161

Siiski ei esine käesoleval juhul vastuolu ühelt poolt õlle ja teisalt enamiku kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade vahel, mis võiks varasemate päritolunimetuste kuvandit mõjutada. Lisaks on vähetõenäoline, et asjaomaste kaubamärkide kasutamine seoses enamiku kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupadega võiks luua negatiivseid või ebameeldivaid mõtteseoseid, mis oleksid vastuolus varasemate päritolunimetuste võimaliku mainega.

162

Täiendavalt juhib ühtlustamisamet tähelepanu Tšehhi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga käsitlevale ühinemisaktile, mis jõustus 1. mail 2004, ning määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 muutmisele.

163

Tšehhi Vabariigi ühinemisakti osas märgib ühtlustamisamet, et alates 1. maist 2004 ehk vaidlustatud otsuse tegemise järel on nimed „Ceskobudejovické pivo” ja „Budejovické pivo” („Budweiser Bier”) kaitstud määruse nr 2081/92 alusel kui geograafilised tähised, kuid teisalt sätestatakse selles ühinemisaktis, et see kaitse „ei mõjuta Euroopa Liidus ühinemise ajal olemasolevaid õlle kaubamärke või teisi õigusi”.

164

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 osas märgib ühtlustamisamet, et nimetatud sätet on muudetud nõukogu 19. veebruari 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 422/2004 (EÜT L 70, lk 1; ELT eriväljaanne 17/02, lk 3) ehk vaidlustatud otsuse tegemise järel, et hõlmata ühenduse õiguse alusel varem kaitstud õigusi.

165

Ühtlustamisameti arvates ei tohiks need muudatused omada käesoleval juhul tähtsust, kuna need võeti vastu pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Igal juhul märgib ühtlustamisamet, et määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti a sõnastus vastab maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 sõnastusele.

Anheuser-Buschi argumendid

166

Anheuser-Busch leidis, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 alusel on sellise kauba suhtes kaitse omandamiseks, mis erineb kaubast, mille jaoks on päritolunimetus kaitstud, nõutav üldtuntus, ning ta analüüsis küsimust, kas käesoleval juhul selline üldtuntus on olemas.

167

Anheuser-Buschi arvates ei ole Budvar kunagi väitnud, et selline üldtuntus Prantsuse avalikkuse seas on tegelikult olemas ega ole esitanud tõendeid kõnealuse üldtuntuse kohta. Anheuser-Busch lisas, et ei ole isegi vihjatud päritolunimetuste kasutamisele Prantsusmaal ning märgib selles osas, et Budvar ei ole esitanud arveid, reklaame, brošüüre, andmeid müügikäibe, reklaamikulude, turuosa või päritolunimetuste tuntuse kohta.

168

Budvar on pigem väitnud, et päritolunimetustel on „eriomane üldtuntus”, mida tuleb eeldada, kuna see on täiesti sõltumatu asjaomase geograafilise nime mis tahes kasutusest Prantsusmaal ja sellest, kuidas tarbijad seda tajuvad. Seda argumenti toetava Budvari väite kohaselt peab Prantsuse päritolunimetuse üldtuntust tõendama selle hetke seisuga, mil Institut national des appellations d’origine’ilt taotletakse selle kaitset Prantsusmaal.

169

Siiski nõutakse Anheuser-Buschi sõnul sellise üldtuntuse tõendamist üksnes Prantsuse päritolunimetuste kaitseks. Välismaiste päritolunimetuste tunnustamiseks ei nõuta üldtuntust Prantsusmaal. On sadu Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetusi, mis kehtivad Prantsusmaal ning mis on Prantsuse laiale avalikkusele täiesti tundmatud. Anheuser-Busch viitab 18. veebruaril 2002 apellatsioonikojale esitatud selgitusele, mille ta lisas Esimese Astme Kohtule esitatud kostja vastustele ning eelkõige ühe Prantsuse advokaadi arvamusele, kes on spetsialiseerunud intellektuaalomandi õigusele.

170

Anheuser-Busch viitab Cour d’appel de Paris’ otsustele kohtuasjades „Habana” ja „Champagne” ning lisab, et ei ole tõendatud, et käesolevates asjades käsitletavaid päritolunimetusi on Prantsusmaal kasutatud ning isegi mitte seda, et need on Prantsuse avalikkuse seas üldtuntud.

171

Neil põhjustel on apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuses ning eriti otsuse punktides 49–53 esitatud järeldused õiged.

172

Peale selle rõhutab Anheuser-Busch, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 kohaselt on selle tingimuseks, et päritolunimetust kaitstaks erinevate kaupade jaoks kaitstud tähistuse kasutamise eest, asjaolu, et seda päritolunimetust võidakse ära kasutada või nõrgendada.

173

Anheuser-Buschi arvates ei ole võimalik olematut üldtuntust maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 tähenduses ära kasutada või nõrgendada. Budvar ei ole suutnud tõendada mingit päritolunimetuste ära kasutamist või nõrgendamist.

174

Mis puutub Budvari väidetesse Anheuser-Buschi väidetava pahatahtliku suhtumise kohta, siis ei ole need asjakohased ning on esitatud ilmselgelt hilinenult. Lisaks ei toeta neid väiteid ka ükski asjakohane faktiline asjaolu või tõend ning need on lihtsalt väärad. Anheuser-Busch leiab ka, et poole suhtumisel ei ole tähtsust selles osas, kas tähise kasutamine põhjustab teise tähise üldtuntuse võimaliku ära kasutamise.

175

Igal juhul leiab Anheuser-Busch täiendavalt esitatud argumentide põhjal, et Budvari vastulause tuli määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel tagasi lükata.

176

Esiteks leiab Anheuser-Busch, et üks vastulause tagasilükkamise põhjendusi on see, et Budvar ei ole piisavalt selgitanud, mis õigust tuleb käesolevas asjas kohaldada. Teiseks väidab Anheuser-Busch, et ei ole esitatud tõendeid asjaomaste päritolunimetuste kasutamise kohta Prantsusmaal kaubandustegevuse käigus enne kaubamärgitaotluse esitamist. Kolmandaks ei ole Anheuser-Buschi väitel Budvar esitanud ühtki tõendit selle kohta, et asjaomaste tähiste kasutamine on olnud kohalikust kasutusest ulatuslikum. Neljandaks märgib Anheuser-Busch, et asjaomased päritolunimetused ei kehti, kuna need ei vasta Lissaboni kokkuleppes esitatud tunnustamise tingimustele.

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

177

Esiteks, võttes arvesse seda, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 642-1 neljas lõik on käesolevas asjas kohaldatav ning et taotletava kujutismärgiga hõlmatavad kaubad ning asjaomaste päritolunimetustega hõlmatud kaubad on erinevad, märkis apellatsioonikoda:

„Vaieldamatult on Prantsuse päritolunimetused Prantsusmaal kaitstud üksnes juhul, kui nende üldtuntus on nõuetekohaselt tõendatud […] [ja] ei saa eeldada, et päritolunimetused, mis on Prantsusmaal Lissaboni kokkuleppe alusel kaitstud, on Prantsusmaal üldtuntud.” (Vaidlustatud otsuse punkt 50.)

178

Teiseks täpsustas apellatsioonikoda:

„Kui päritolunimetus on Prantsusmaal kaitstud Lissaboni kokkuleppe alusel, on see erinevate kaupade suhtes kaitstud üksnes siis, kui tõendatakse, et see päritolunimetus on Prantsusmaal üldtuntud ning selle kasutamine erinevate kaupade jaoks võib seda üldtuntust ärakasutada või nõrgendada.” (Vaidlustatud otsuse punkt 51.)

179

Kolmandaks märkis apellatsioonikoda:

„[Budvaril] ei ole õnnestunud tõendada mitte ainult seda, et asjaomased päritolunimetused on Prantsusmaal üldtuntud, vaid ka seda, kuidas päritolunimetuste üldtuntust – eeldades, selle olemasolu – ära kasutatakse või nõrgendatakse, kui [Anheuser-Buschil] lubatakse kasutada klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate taotletavate kaupade jaoks kujutismärki, mis sisaldab sõna „Budweiser”.” (Vaidlustatud otsuse punkt 53.)

180

Budvari ainsa väite teises osas esitatud kahes argumendis tuuakse tegelikult esile apellatsioonikoja poolt väidetavalt tehtud kaks viga.

181

Esiteks leiab Budvar sisuliselt, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus esitatud tingimused Lissaboni kokkuleppe alusel teises riigis registreeritud päritolunimetuste kaitsele Prantsusmaal seoses erinevate kaupadega ning eelkõige kõnealuste nimetuste üldtuntuse ära kasutamise või nõrgendamise tõenäosuse tõendamiskohustus on piiravamad kui Lissaboni kokkuleppes ettenähtud tingimused. Seetõttu on geograafiline nimi, millest Lissaboni kokkuleppele alusel registreeritud päritolunimetus koosneb, kaitstud olenemata sellest, milliseid kaupu hilisem kaubamärk hõlmab, ning ilma et oleks vaja tõendada üldtuntuse olemasolu või selle üldtuntuse ära kasutamise või nõrgendamise tõenäosust.

182

Sellega seoses märkis Budvar kohtuistungil, et Prantsuse konstitutsiooni artikli 55 kohaselt on nõuetekohaselt ratifitseeritud või heakskiidetud lepingud või kokkulepped nende avaldamisest alates seaduste suhtes ülimuslikud sel tingimusel, et teine pool asjaomast kokkulepet või lepingut kohaldab. Sellest tulenevalt tuleb selle teksti kehtima hakkamisest varasemaid ja ka hilisemaid Prantsuse õigusnorme tõlgendada kooskõlas Lissaboni kokkuleppega. Budvar lisas, et ei ole nõus sellega, kuidas Prantsuse kohtud kohaldavad Lissaboni kokkulepet.

183

Seejärel leiab Budvar, et igal juhul saab asjaomaste päritolunimetuste üldtuntust eeldada ning et kõnealuse üldtuntuse ärakasutamise või nõrgendamise tõenäosus on ilmne.

Maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõikes esitatud tingimuste kooskõla Lissaboni kokkuleppe sätetega erinevate kaupade osas

184

Euroopa Liidu praegustest liikmesriikidest olid Prantsuse Vabariik, Ungari Vabariik, Itaalia Vabariik, Portugali Vabariik, Tšehhi Vabariik ning Slovaki Vabariik vaidlustatud otsuse tegemise ajal Lissaboni kokkuleppe osalisriigid.

185

Esiteks tuleb märkida, et Lissaboni kokkuleppe sõnastuse kohaselt on päritolunimetuse ja selle nimetusega tähistatava asjaomase kauba ning päritolunimetusest tulenevat kaitse vahel otsene seos. Eriti kohustuvad Lissaboni kokkuleppe osalisriigid kaitsma kõnealuse kokkuleppe artikli 1 lõike 2 alusel teiste riikide „kaupade” päritolunimetusi. Lissaboni kokkulepe rakendusmääruse eeskirja 5 lõike 2 punkti iv kohaselt peab selle kokkuleppe alusel päritolunimetuse rahvusvahelises registreerimistaotluses olema märgitud „kaup, mille jaoks seda nimetust kasutatakse”.

186

Teiseks nähakse Lissaboni kokkulepe artikli 2 lõikes 1 ette, et kauba, mille puhul päritolunimetust kasutatakse, kvaliteet või omadused peavad tulenema eranditult või valdavalt asjaomasest geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega. Peale selle hõlmab Lissaboni kokkuleppe artiklis 3 sätestatud kaitse registreeritud päritolunimetuse väärkasutuse või jäljendamise juhtusid. Selle raames kohaldatakse päritolunimetuse kaitset väärkasutuse ja jäljendamise eest juhtudel, kui asjaomased kaubad on identsed või sarnased. Selle kaitse eesmärgiks on tagada, et asjaomase kauba kvaliteeti või omadusi, mis tulenevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega, õigusvastaselt ei omandataks ega jäljendataks.

187

Kolmandaks sätestatakse Lissaboni kokkuleppe artiklis 3, et kaitse tagatakse „isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule” või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „viis”, „tüüp”, „toodetud nagu”, „imitatsioon” või muu samalaadne väljend. Need vastavad selgitused on asjakohased üksnes siis, kui asjaomased kaubad on identsed või vähemalt sarnased.

188

Seega tuleb järeldada, et kaitse Lissaboni kokkuleppe alusel kohaldub, ilma et see takistaks kaitse võimalikku laiendamist osalisriigi poolt tema territooriumil, kui asjaomased päritolunimetusega hõlmatavad kaubad ning seda rikkuda võiva tähise poolt hõlmatavad kaubad on identsed või vähemalt sarnased.

189

Peale selle ning ilma et oleks vaja kasutada analoogial põhinevat analüüsi, tuleb märkida, et ühenduse tasandil sisaldas määrus nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (faktiliste asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) artikli 13 lõike 1 punktis b sätteid, mis sarnanevad Lissaboni kokkuleppe artikliga 3, ning artikli 13 lõike 1 punktis a selgesõnaliselt ka sätteid, milles nähakse teatavatel tingimustel ette ühenduse tasandil registreeritud nimetuste kaitse juhul, kui asjaomased kaubad ei ole võrreldavad nende nimetuste all registreeritud kaupadega.

190

Kohtupraktikast, nimelt Euroopa Kohtu 4. märtsi 1999. aasta otsusest kohtuasjas C-87/97: Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola (EKL 1999, lk I-1301) ning kohtujurist Jacobsi ettepanekust selles kohtuasjas (EKL 1999, lk I-1304) ei järeldu, et määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b tuleks tõlgendada selliselt, et sellest artiklist tulenev kaitse kohaldub juhul, kui asjaomased kaubad on erinevad, sest viimast olukorda reguleerib selle määruse artikli 13 lõike 1 punkt a.

191

Selles osas tuleb märkida, et kui Budvari esitatud Lissaboni kokkuleppe tõlgendus, millega soovitakse nimetuste kaitset laiendada kõigile kaupadele, olenemata sellest, kas need on identsed, sarnased või erinevad, vastaks selle kokkuleppe koostajate tahtele, oleks see määruse nr 2081/92 vastuvõtmisest alates asetanud teatavad liikmesriigid, mis on samuti kõnealuse kokkuleppe osalisriigid, vastuolulisse olukorda. Kuigi määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkt b ja Lissaboni kokkuleppe artikkel 3 on sõnastatud peaaegu ühesuguselt, erineks ühelt poolt ühenduse tasandil ning teisalt Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitse ühisturul teineteisest erinevate kaupade osas märgatavalt, olenevalt ühe või teise eespool viidatud sätte kohaldamisest.

192

Asjaolu, et kaitse Lissaboni kokkuleppe alusel kohaldub vaid siis, kui asjaomase päritolunimetusega hõlmatavad kaubad ning päritolunimetust rikkuda võiva tähise poolt hõlmatavad kaubad on identsed või vähemalt sarnased, ei takista siiski Lissaboni kokkuleppe osalisriike oma siseriiklikus õiguskorras sätestamast laiemat kaitset.

193

Lissaboni kokkuleppe artiklis 4 märgitakse pealegi, et käesoleva kokkuleppe sätted ei välista eriliidu igas osalisriigis teiste rahvusvaheliste õigusaktide või siseriikliku õiguse või kohtupraktika alusel kehtivat kaitset.

194

Maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõike sätted, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõikes, nii nagu Prantsuse kohtud kohaldavad neid sätteid Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitsel, on kooskõlas sellele mõttekäiguga.

195

Sätestades, et geograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb, või viidet sellele ei või kasutada ühegi sarnase kauba jaoks, võimaldatakse Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetustele selle kokkuleppe artiklis 3 ette nähtud kaitse igasuguse jäljendamise ja väärkasutuse eest. Kui sellises olukorras on asjaomased kaubad identsed või sarnased, võivad Budvari viidatud päritolunimetused, millele Budvar tugineb ja mis esitati eespool punktis 16, olla Prantsuse õiguse alusel kaitstud, ilma et oleks vaja tõendada, et need nimetused on Prantsusmaa territooriumil üldtuntud, ning veel vähem seda, et kõnealust üldtuntust võidakse ära kasutada või nõrgendada.

196

Sätestades lisaks, et geograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb, või viidet sellele ei või kasutada ühegi sarnase kauba või teenuse jaoks, kui selle kasutamisega võidakse päritolunimetuse üldtuntust ära kasutada või nõrgendada, võimaldab maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljas lõige, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõikes, Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetustele kõnealuses kokkuleppes ettenähtust laiema kaitse. See laiem kaitse sõltub aga teatavaist tingimustest.

197

Eeltoodust tuleneb, et vastupidiselt sellele, mida Budvar sisuliselt väidab, ei ole maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõikes esitatud tingimused erinevate kaupade osas piiravamad nendest, mis on ette nähtud Lissaboni kokkuleppes.

198

Kõigele lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et WIPO rahvusvaheline büroo, kes haldab Lissaboni kokkulepet, on 8. juuni 2000. aasta avalikus dokumendis pealkirjaga „Võimalikud lahendused kaubamärgi ja geograafiliste tähiste vastuolu ning homonüümsete geograafiliste tähiste vastuolu korral”, mis on kättesaadav WIPO kodulehel viite SCT/5/3 all ning mida levitati kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste alalise komitee viiendal istungjärgul, ise märkinud järgmist:

„Geograafilise tähise õiguspärasel kasutajal on õigus takistada kõikidel isikutel kasutada seda geograafilist tähist, kui kaupadel, mille jaoks seda kasutatakse, ei ole märgitud geograafilist päritolu. Nii nagu kaubamärkide suhtes, kohaldatakse ka geograafilistele tähistele „eriotstarbelisuse” põhimõtet, st neid kaitstakse üksnes selle kaubaliigi osas, millel neid tähiseid tegelikult kasutatakse, ning „territoriaalsuspõhimõtet”, st neid tähiseid kaitstakse üksnes määratletud territooriumil ning neile kohaldatakse sellel territooriumil kehtivaid seadusi ja määrusi. Eriotstarbelisuse põhimõtte osas kehtib erand mainekate geograafiliste tähiste puhul. Käesoleval ajal ei näe WIPO hallatavad kokkulepped ega [intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide] leping ette kaitse laiendamist geograafiliste tähiste sellele eriliigile.” (Dokumendi SCT/5/3 punkt 20.)

Tõendid asjaomaste päritolunimetuste üldtuntuse kohta Prantsusmaa territooriumil erinevate kaupade osas

199

Esiteks tuleb meenutada, et, nagu märgiti eespool punktis 188, kohaldub kaitse Lissaboni kokkuleppe alusel, kui asjaomased kaubad on identsed või sarnased.

200

Teiseks tuleb märkida, et kohtuasjas T-57/04 käsitletavad kaubad, st taotletava kujutismärgiga hõlmatavad kaubad klassides 16, 21, 25, 30 — samas kui kaubad klassis 32 on kohtuasja T-71/04 esemeks – ning kaubad, mis on hõlmatud päritolunimetustega, millele Budvar tugineb seoses määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 4 ning mis kuuluvad klassi 32, on erinevad. Kumbki menetluspool ei vaidlusta seda ka apellatsioonikoja poolt välja toodud faktilist asjaolu.

201

Kolmandaks ei või maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõike, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõikes, nii nagu Prantsuse kohtud kohaldavad neid sätteid Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste kaitsel, kohaselt geograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb, või viidet sellele kasutada ühegi sarnase kauba või teenuse jaoks, kui selle kasutamisega võidakse päritolunimetuse üldtuntust ära kasutada või nõrgendada. Nagu märgitud eespool punktis 196, võimaldab see säte Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetustele kõnealuses kokkuleppes ettenähtust laiema kaitse.

202

Neljandaks, selles osas reguleeritakse päritolunimetuste kaitset territoriaalsuspõhimõtte kohaselt selle riigi õigusega, kus kaitset taotletakse (Euroopa Kohtu 10. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-3/91: Exportur, EKL 1992, lk I-5529, punkt 12). Selle kaitse määrab seega kindlaks kõnealuse riigi õigus, võttes arvesse seal esinevaid faktilisi asjaolusid.

203

Viiendaks tuleb märkida, et päritolunimetuste üldtuntus sõltub tarbijatele neist jäänud kuvandist. Kuvand omakorda sõltub peamiselt kauba eriomadustest ning kvaliteedist üldiselt. Kauba maine põhineb eelkõige selle kvaliteedil ja see üldtuntus võib olla suurem või väiksem.

204

Neist asjaoludest tuleneb, et apellatsioonikoda ei teinud viga, kui leidis, et Budvar oleks pidanud tõendama, et asjaomased päritolunimetused on Prantsusmaa territooriumil üldtuntud. Need tõendid oleksid eelkõige pidanud aitama kindlaks teha Prantsuse tarbijatele asjaomastest päritolunimetustest jäänud kuvandit.

205

Apellatsioonikoda leidis, et Budvar ei olnud esitanud tõendeid sellise üldtuntuse kohta Prantsusmaa territooriumil. Budvar ei ole Esimese Astme Kohtus ja eelkõige oma hagiavalduses vaidlustanud apellatsioonikoja poolt selles osas faktiliste asjaolude kohta tehtud järeldusi. Budvar väidab tegelikult, et asjaomaste päritolunimetuste üldtuntust võib Prantsuse õiguse sätete või Lissaboni kokkuleppe kohase registreeringu alusel eeldada.

206

Tuleb märkida, et Budvari esitatud eeldusi üldtuntuse kohta ei saa pidada objektiivseteks tõenditeks, mis võimaldavad tuvastada konkreetselt asjaomaste päritolunimetuste üldtuntuse Prantsusmaa territooriumil ja hinnata vajadusel selle ulatust.

207

Selles osas tuleb rõhutada, et Cour d’appel de Paris märkis eespool punktis 106 viidatud kohtuotsuses Habana, et „vaidluste käigus esitatud dokumendid (eelkõige väljavõte raamatust „La grande histoire du cigare” ning väljavõtted ajakirjandusväljaannetest) sisaldavad vaieldamatuid ja rohkeid tõendeid selle kohta, et Kuuba päritoluga Havanna sigar on erakordselt mainekas ja seda peetakse üldiselt maailma üheks parimaks”. Sellest tuleneb, et kontrollides seda, kas käesoleval juhul on tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõikes, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõike sätteid, tingimused täidetud, tugines Cour d’appel de Paris objektiivsetele tõenditele ega eeldanud asjaomaste päritolunimetuste üldtuntust käesolevas asjas. Nende objektiivsete tõendite alusel järeldas nimetatud kohus, et asjaomaste päritolunimetuste üldtuntus on „erakordne” ning leidis lisaks, et sedavõrd seoseid tekitava ja „maineka” nimetuse üldtuntuse ära kasutamine võib põhjustada selle nõrgendamist eelkõike Prantsusmaal.

208

Seoses eriti nende Prantsuse õiguse sätetega, millele viitab Budvar, tuleb märkida, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 teine lõik ei anna alust eeldada asjaomaste päritolunimetuste üldtuntuse olemasolu Prantsusmaa territooriumil. Selles sättes nähakse ette, et: „[töödeldud või töötlemata põllumajandus- või toidukaupadele] puhul võib allpool sätestatud tingimustel kasutada kontrollitud päritolunimetust, kui need kaubad vastavad tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-1 sätetele, nende üldtuntus on nõuetekohaselt tõendatud ning need on heakskiidumenetluses esemeks.” Nagu apellatsioonikoda põhjendatult märkis, ei kohaldu see säte Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetustele, vaid puudutab „kontrollitud päritolunimetuse” omandamist Prantsusmaal. Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetuste üldtuntuse olemasolu eeldamine Prantsusmaa territooriumil ei saa seega põhineda sellel sättel.

209

Seda järeldust ei saa ümber lükata asjaoluga, et Prantsuse kohtud kohaldavad lisaks tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljanda lõigu sätteid, milles korratakse maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu sätteid, et anda Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetustele laiemat kaitset juhul, kui asjaomased kaubad on erinevad. Tuleb eristada päritolunimetuste tunnustamise tingimusi ning päritolunimetuste Prantsuse õigusest tuleneva kaitse tingimusi. Seega isegi, kui Prantsuse kohtud annavad Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetustele eelkõige maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõike, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõikes, alusel laiema kaitse, kui nähakse ette kõnealuses kokkuleppes, ei tähenda see siiski, et saab eeldada nende päritolunimetuste üldtuntust tunnustamismenetluse põhjal, mida kohaldatakse Prantsusmaal registreeritud kontrollitud päritolunimetustele. Lisaks tuleb rõhutada, et lähtuvalt maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 teisest lõigust ei tulene selline üldtuntuse eeldamine vaidluste jooksul esitatud tõenditest ning eriti eespool punktis 106 viidatud Cour d’appel de Paris’ kohtuotsusest Habana.

210

Ka ei võimalda Lissaboni kokkuleppe sätted eeldada nende päritolunimetuste, millele Budvar tugineb, üldtuntust Prantsusmaa territooriumil. Kõigepealt tuleb meenutada, nagu märgitud eespool punktis 188, et kõnealuse kokkuleppega tagatud kaitse ei hõlma olukordi, kui – nagu käesoleval juhul – asjaomased kaubad on erinevad. Seetõttu ei saa Lissaboni kokkulepe omada mõju tõenditele asjaomaste päritolunimetuste üldtuntuse kohta Prantsusmaa territooriumil juhul, kui asjaomased kaubad on erinevad. Peale selle tuleb faktiliste asjaolude osas märkida, et isegi kui Lissaboni kokkuleppe artiklis 2 nähakse ette, et „[p]äritoluriik on riik, mille nimi, või milles asuva piirkonna või koha nimi on päritolunimetus, mis on muutnud asjaomase kauba üldtuntuks”, ei saa sellest sättest järeldada, et Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetused on kõnealuse kokkuleppe iga osalisriigi territooriumil üldtuntud.

211

Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonikoda teinud viga, kui ta leidis, et Budvar ei ole tõendanud, et asjaomased päritolunimetused on Prantsusmaal üldtuntud, ning et seetõttu on üks maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus, mida korratakse tarbimisseadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus, ette nähtud kaitse kohaldamise tegur käesoleval juhul puudu.

212

Lisaks kõigele muule tuleb märkida, et apellatsioonikoda ei ole mitte ainult tuvastanud, et Budvar ei ole tõendanud, et asjaomased päritolunimetused on Prantsusmaa territooriumil üldtuntud, vaid lisas ka, et Budvaril ei ole õnnestunud „tõendada, kuidas nende päritolunimetuste üldtuntust – eeldades selle olemasolu – ära kasutatakse või seda nõrgendatakse, kui [Anheuser-Buschil] lubatakse kasutada klassidesse 16, 21, 25 ja 30 kuuluvate taotletavate kaupade puhul kujutismärki, mis sisaldab sõna „Budweiser”” (vaidlustatud otsuse punkt 53).

213

Tuleb märkida, et maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõigus, mida korratakse tarbijakaitse seadustiku artikli L. 115-5 neljandas lõigus, sätestatakse, et geograafilist nime, millest päritolunimetus koosneb, või viidet sellele ei või kasutada ühegi sarnase kauba või „ühegi teise kauba või teenuse jaoks”, kui „selle kasutamisega” võidakse päritolunimetuse üldtuntust ära kasutada või nõrgendada. Seega on geograafilise nime, millest päritolunimetus koosneb, kasutamine teatava „kauba” või „teenuse” jaoks see, millega võidakse päritolunimetuse üldtuntust ära kasutada või nõrgendada. Seda kaupa või teenust tuleb seega päritolunimetuse üldtuntuse ärakasutamise või nõrgendamise tõenäosust hinnates kindlasti arvesse võtta.

214

Seda tõlgendust kinnitab Prantsuse kohtupraktika ja eelkõige Cour d’appel de Paris’ kohtuotsus Habana (eespool punkt 106).

215

Cour d’appel de Paris märkis selles kohtuotsuses:

„Äriühing Aramis on toonud turule ning levitab meeste parfüümivett nimetuse „havana” all […]; pudeli kuju […] tekitab kujutluse põlevast sigarist, kuna see on pikliku kujuga ning suletud halli metallkorgiga […]

Ei ole vaidlustatud seda, et uue parfüümivee müüki toomisega kaasneb märkimisväärne finantsrisk ning selle riski vähendamiseks tuleb avalikkust, kes seda lõhnavett ei tunne, ahvatleda, luues selle avalikkuse tajus kujutlusi tekitava võime abil eriti ligitõmbava kuvandi […]

Sõna havana […] valimine meeste luksusparfüümivee müügi edendamiseks ei ole juhuslik, vaid ilmestab asjaomase äriühingu kindlat tahet kasutada Havanna sigari eriti tugeva kujutlusi tekitava võime tõttu selle sigariga seotud ning suitsurõngastes ilmnevat kuvandit, mis seondub prestiiži, meelelisuse ning maitsekusega […]”

216

Sellest järeldub, et Cour d’appel de Paris tugines suures osas kaubale, millega oli seotud selle geograafilise nime kasutamine, millest asjaomane päritolunimetus, koosnes, leides, et selle nimetuse üldtuntust võidakse ära kasutada või nõrgendada.

217

Seda lähenemist järgisid Prantsuse kohtud ka Prantsuse kontrollitud päritolunimetuste kaitsel. Nii leidis Cour d’appel de Paris oma 15. detsembri 1993. aasta otsuses, mis puudutas kontrollitud päritolunimetuse „Champagne” kaitset ning mille Budvar esitas ka ühtlustamisameti talitustes, et „võttes uue parfüümivee müüki toomiseks kasutusele nime „Champagne”, valides kauba välimuseks kuju, mis meenutab seda veini sisaldava pudeli korki ning kasutades müügi edendamiseks selle veini kuvandit ja maitseelamusi ning rõõmu ja pidulikkuse tunnet, mida see esile kutsub, sooviti vaidlusaluse nimetuse maine abil muuta asjaomased kaubad ligitõmbavaks”.

218

Käesoleval juhul tuleb märkida, et Budvar ei ole ühtlustamisameti talitustes ning eelkõige apellatsioonikojas esitanud asjaolusid tõendamaks, et kõnealune geograafilise tähise kasutamine eelkõige taotletava kujutismärgiga hõlmatavate kaupade jaoks, mis kuuluvad klassidesse 16, 21, 25 ja 30, võib asjaomaste päritolunimetuste üldtuntust – eeldades, et üldtuntus Prantsusmaa territooriumil on tõendatud – ära kasutada või nõrgendada. Tuleb lisada, et kuna tegemist on üksnes oletusliku küsimusega, oleks Budvar pidanud täpsustama oma taotlust piisavalt, et ühtlustamisamet oleks saanud teha otsuse kõigi tema väidete kohta.

219

Kõigil eeltoodud põhjustel tuleb Budvari ainsa väite teine osa tagasi lükata.

220

Seetõttu tuleb Budvari hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et peaks võtma seisukoha Anheuser-Buschi poolt täiendavalt esitatud argumentide kohta. Lisaks tuleb seoses Anhauser-Buschi täiendavate argumentidega ning kuna neid argumente tuleb käsitleda kodukorra artikli 134 lõike 2 kohase sõltumatu väitena märkida, et see väide ei ole kooskõlas menetlusse astuja enda nõuetega ja tuleb seetõttu tagasi lükata (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-278/04: Jabones Pardo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Quimi Romar (YUKI), EKL 2006, lk II-90, punktid 44 ja 45). Anhauser-Buschi täiendavate argumentide eesmärk on sisuliselt vaidlustada apellatsioonikoja poolt kinnitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Anhauser-Busch ei ole aga kodukorra artikli 134 lõike 3 alusel nõudnud vaidlustatud otsuse tühistamist või muutmist.

II — Kohtuasi T-71/04

221

Anheuser-Busch teavitas 8. mail 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleile saadetud kirjas Esimese Astme Kohut sellest, et ta oli võtnud ühenduse kaubamärgi taotluse klassi 32 kuuluvate kaupade osas tagasi. Anheuser-Busch esitas 8. mail 2007 ühtlustamisametile saadetud registreerimistaotluse tagasivõtmise taotluse ärakirja.

222

Kuna hagi kohtuasjas T-71/04 puudutab just taotletava kaubamärgi registreerimist kaupade jaoks, mis kuuluvad klassi 32, siis leiab Anheuser-Busch, et vajadus jätkata menetlust Esimese Astme Kohtus on ära langenud.

223

Anheuser-Busch jätab kohtukulude küsimuse Esimese Astme Kohtu otsustada.

224

Pärast seda, kui 14. mai 2007. aasta määrusega uuendati suuline menetlus, kutsus Esimese Astme Kohus ühtlustamisametit ja Budvari üles esitama märkusi Anheuser-Buschi taotluse kohta jätta asjas kohtuotsus tegemata, mida ühtlustamisamet ja Budveiser ka ettenähtud tähtaja jooksul tegid.

225

Ühtlustamisamet kinnitas 16. mail 2007. aastal Esimese Astme Kohtu kantseleile saadetud kirjas, et asjaomane ühenduse kaubamärgi taotlus on klassi 32 kuuluvate kaupade osas tagasi võetud ning et vajadus kohtuasja T-71/04 üle otsustada on ära langenud. Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul kohtukulusid tema kanda mitte jätta.

226

Budvar märkis 22. mail 2007. aastal Esimese Astme Kohtu kantseleile saadetud kirjas, et ta on võtnud teatavaks ühenduse kaubamärgi taotluse tagasivõtmise kaupade osas, mis kuuluvad klassi 32, ning soovis, et Esimese Astme Kohus teeks otsuse kohtukulude kohta.

227

Suuline menetlus lõpetati taas kord 24. mail 2007.

228

Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 113 piisab käesoleval juhul sedastamisest, et kuna registreerimistaotlus on klassi 32 kuuluvate kaupade osas tagasi võetud, siis on kohtuasjas T-71/04 hagi ese ära langenud. Seega puudub vajadus asja üle otsustada.

Kohtukulud

I — Kohtuasi T-57/04

229

Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

230

Kuna kohtuasjas T-57/04 tehti otsus Budvari kahjuks, tuleb vastavalt ühtlustamisameti ja Anheuser-Buschi sellekohasele nõudele mõista kohtukulud välja temalt.

II — Kohtuasi T-71/04

231

Kodukorra artikli 87 lõike 6 kohaselt jaotab Esimese Astme Kohus kohtukulud, kui asjas kohtuotsust ei tehta, omal äranägemisel.

232

Esimese Astme Kohus leiab, et käesoleva kohtuasja asjaolud õigustavad kohtukulude väljamõistmist Anheuser-Buschilt.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

 

1.

Kohtuasjas T-57/04:

—

jätta hagi rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja Budějovický Budvar, národní podnik’ult.

 

2.

Kohtuasjas T-71/04:

—

vajadus käesoleva hagi üle otsustada on ära langenud;

—

mõista kohtukulud välja Anheuser-Busch, Inc.’ilt.

 

Vilaras

Martins Ribeiro

Dehousse

Šváby

Jürimäe

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juunil 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär

E. Coulon

Koja esimees

M. Vilaras

Sisukord

 

Õiguslik raamistik

 

I – Rahvusvaheline õigus

 

II – Ühenduse õigus

 

III – Siseriiklik õigus

 

Vaidluse taust

 

I – Anheuser-Buschi esitatud ühenduse kaubamärgi taotlus

 

II – Vastulause ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlusele

 

III – Vastulausete osakonna otsus

 

IV – Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja otsused

 

Poolte nõuded

 

I – Kohtuasi T-57/04

 

II – Kohtuasi T-71/04

 

Õiguslik käsitlus

 

I – Kohtuasi T-57/04

 

A – Budvari teise nõude vastuvõetavus

 

B – Põhiküsimus

 

1. Väite esimene osa, mis puudutab maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu kohaldatamatust

 

a) Poolte argumendid

 

Budvari argumendid

 

Ühtlustamisameti argumendid

 

Anheuser-Buschi argumendid

 

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

 

2. Teise võimalusena esitatud väite teine osa, mis puudutab maapiir-kondade seadustiku artikli L. 641-2 neljanda lõigu väärat kohaldamist apellatsioonikoja poolt

 

a) Poolte argumendid

 

Budvari argumendid

 

Ühtlustamisameti argumendid

 

— Päritolunimetuse üldtuntuse tõendamise vajadus

 

— Päritolunimetuse üldtuntuse ära kasutamine või nõrgenda-mine

 

Anheuser-Buschi argumendid

 

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

 

Maapiirkondade seadustiku artikli L. 641-2 neljandas lõikes esitatud tingimuste kooskõla Lissaboni kokkuleppe sätetega erine-vate kaupade osas

 

Tõendid asjaomaste päritolunimetuste üldtuntuse kohta Prant-susmaa territooriumil erinevate kaupade osas

 

II – Kohtuasi T-71/04

 

Kohtukulud

 

I – Kohtuasi T-57/04

 

II – Kohtuasi T-71/04

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.

Top

Full & Egal Universal Law Academy