ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)

22. jaanuar 1997(*)

Tariifsete soodustuste tühistamine – Euroopa Majanduspiirkonna leping – Rahvusvahelisest avalikust õigusest tulenev kohustus mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Õiguskindluse põhimõte – Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamine

Kohtuasjas T-115/94,

Opel Austria GmbH, varem General Motors Austria GmbH, Austria õiguse alusel asutatud äriühing (asukoht: Viin, esindajad: advokaat Dirk Vandermeersch, Brüssel, ja advokaat Till Müller-Ibold, Frankfurt), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: advokaadibüroo Arendt ja Medernach, rue Mathias Hardt 8–10, Luxembourg,

hageja,

keda toetas

Austria Vabariik (esindaja: liidu majandusministeeriumi Kommissärin Irène Janisch, hiljem sama ministeeriumi Rätin Beatrix Matousek-Horak, keda abistas advokaat Christian Kremer, Luxembourg), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Austria Suursaatkond, rue des Bains 3, Luxembourg,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu (esindaja: õigusnõunik Bjarne Hoff-Nielsen, keda abistasid Hamburgi ja Brüsseli advokaadid Hans-Jürgen Rabe ja Georg M. Berrisch), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: Euroopa Investeerimispanga õigusosakonna peadirektor Bruno Eynard, boulevard Konrad Adenauer 100, Luxembourg,

kostja,

keda toetas

Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: õigusnõunik John Forman ja õigustalituse ametnikud Eric White ja Theofanis Christoforou), kohtudokumentide kättetoimetamise aadress: õigustalituse ametnik Carlos Gómez de la Cruz, Centre Wagner, Kirchberg, Luxembourg,

menetlusse astuja,

mille esemeks on nõue tühistada nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3697/93 tariifsete soodustuste tühistamise kohta vastavalt ühenduse ja Austria vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikli 23 lõikele 2 ja artikli 27 lõike 3 punktile a (General Motors Austria) (EÜT L 343, lk 1),

EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),

koosseisus: president K. Lenaerts, kohtunikud P. Lindh ja J. L. Cooke,

kohtusekretär: H. Jung,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. septembri 1996. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik ja vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Käesoleva hagiga palutakse tühistada nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 3697/93 tariifsete soodustuste tühistamise kohta vastavalt ühenduse ja Austria Vabariigi vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikli 23 lõikele 2 ja artikli 27 lõike 3 punktile a (General Motors Austria) (EÜT L 343, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus”). See määrus võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 113 ja nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 2837/72 Euroopa Majandusühenduse ja Austria Vabariigi vahelises lepingus ette nähtud kaitsemeetmete kohta (EÜT L 300, lk 94; edaspidi „määrus nr 2837/72”), muudetud nõukogu 5. märtsi 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 638/90 (EÜT L 74, lk 1), sätete alusel.

2        Vaidlusaluse määruse artikkel 1 sätestab:

„General Motors Austria toodetud autode käigukastidele F15, mis kuuluvad CN-koodi ex 8708 40 10 alla (TARIC-i lisakood 8996; teised: TARIC-i lisakood 8997) ja on lepingu protokolli nr 3 mõttes pärit Austriast, taaskehtestatakse 4,9%-line imporditollimaks.

Seda 4,9%-list maksu kohaldatakse seni, kuni nõukogu otsustab komisjoni ettepanekul, et kõnesolev abi ei avalda konkurentsile ja kaubavahetusele enam moonutavat mõju, või maksimaalselt ajavahemikul, mis vastab maksuamortisatsiooni keskmisele kestusele.”

3        Hageja, Austria õiguse alusel asutatud äriühing Opel Austria GmbH, varem General Motors Austria GmbH, on Detroitis asuva Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud kontserni General Motors Corporation 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja. Ta on käigukastide F15 ainus tootja. Ta ekspordib neid ühendusse alates 1993. aastast.

4        1989. ja 1990. aasta vahel tõdes kontsern General Motors, millesse hageja kuulub, et ta peab looma tootmisvõimsusi silindripeade ja nukkvõllide tarvis, samuti manuaalkäigukastide tarvis, mida taheti kasutada uutes mootorites, et rahuldada oma Euroopas asuvate tootmiskeskuste vajadusi.

5        Tootmiskoha hindamisel, mille käigus võeti arvesse General Motorsi tehaseid Jaapanis, Brasiilias, Ungaris ja Austrias, samuti ühte kohta Tšehhoslovakkias, teatasid Austria ametiasutused, et nad kavatsevad anda hagejale riigiabi, kui investeering vastab Austria õiguses kehtestatud teatud tingimustele.

6        Märtsis 1991 teatasid Austria Vabariik ja hageja komisjonile Austria valitsuse kavatsusest anda hagejale riigiabi, et viimane saaks teha investeeringuid laiendamaks käigukastide, nukkvõllide ja silindripeade tootmist oma Aspern-Viini tehases.

7        19. märtsil 1991 toimus komisjonis mitteametlik koosolek Austria valitsuse ja hageja esindajate ning komisjoni konkurentsi peadirektoraadi (DG IV) ametnike osavõtul. Sellel koosolekul tutvustati hageja investeerimiskava ja abi, mida Austria valitsus kavatses anda. Seejärel esitasid DG IV ametnikud Austria valitsusele ja hagejale teatud hulga küsimusi. Austria valitsus vastas nendele küsimustele faksi teel 20. märtsil 1991 ja hageja faksi teel 21. märtsil 1991.

8        1991. aasta aprilli keskel vestlesid DG IV ja Austria valitsus ning DG IV ja hageja telefonitsi.

9        Austria valitsus teatas 26. aprillil 1991 hagejale, et abi makstakse peatselt välja ning et ta arvab selle olevat kooskõlas nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 2836/72 lepingu sõlmimise kohta Euroopa Majandusühenduse ja Austria Vabariigi vahel ja selle kohaldamise kohta (EÜT L 300, lk 1) alusel sõlmitud ühenduse ja Austria Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu (edaspidi „VKL”) artiklitega 23 ja 27. Ta andis hagejale loa investeeringu tegemiseks, kuigi ametlikke abilepinguid valitsusega ei olnud veel sõlmitud.

10      Koosolekul, mis leidis aset 22. juulil 1991 komisjoni asepresidendi Sir Leon Brittani ja ühe Austria erakonna esindajate vahel ning mille teemaks oli Austria Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga, mainis nõukogu arvates Sir Leon Brittan hagejale antavat abi möödaminnes Austria suursaadikule Brüsselis.

11      Vundamendiehitustööd hageja uue tehase rajamiseks Aspern-Viini algasid 27. juulil 1991.

12      Komisjon võttis oma arvamuse Austria Vabariigi ühinemisavalduse kohta (SEK (91) 1590 lõplik) vastu 1. augustil 1991. Selles arvamuses, mis avaldati väljaandes Bulletin des Communautés européennes (Supplément no 4/92), mainis komisjon seoses riigiabiga, et kuigi Austrias on abisummad viimastel aastatel vähenenud, tähendab ühenduse eeskirjade kohaldamine siiski Austrias valitseva süsteemi olulist muutmist. Selles küsimuses väitis ta eelkõige: „Hiljuti autotööstusele antud riigiabi näitab, et isegi juhul, kui ei ole loodud sektoriabi süsteeme selle tööstusharu huvides, on selliste vahendite nagu Financial Guarantee Act (General Motors) kasutamise tõttu oluline kontrollida tähelepanelikult Austria riigiabi sektorimõju.”

13      21. juulil 1992 sõlmis hageja lepingu Finanzierungsgarantiegesellshaft’iga, mille alusel anti talle 10%-list abi kuni 450 miljoni Austria šillingi suuruse ülempiirini koguinvesteeringuks, milleks antakse maksimaalselt toetust 4,5 miljardit Austria šillingit. 1. detsembril 1992 sõlmis hageja samalaadse lepingu Viini linnaga, mille alusel talle anti täiendavat 5%-list abi kuni 225 miljoni Austria šillingi suuruse ülempiirini.

14      1992. aasta oktoobrikuu jooksul andis komisjon Austria ametiasutustele suuliselt mõista, et projekt General Motors võib tekitada probleemi, mille ta tahaks tõstatada.

15      21. detsembril 1992 saatis komisjoni välissuhete peadirektoraadi (DG I) peadirektor Austria suursaadikule Brüsselis kirja, milles ta teavitas viimast, et komisjoni pädevate talituste arvates ei ole General Motorsi investeering Asperni kooskõlas VKL-i sätetega, ja palus saadikul enne, kui komisjon pöördub ametlikult VKL-i ühiskomitee poole, kutsuda Austria ametiasutusi üles võtma selles küsimuses seisukohta.

16      Komisjon pöördus juhtumi asjus VKL-i ühiskomitee poole komitee 25. veebruari 1993. aasta koosolekul. Sellel koosolekul andis ta Austria valitsusele üle 17. ja 24. veebruari 1993. aasta küsimustikud, samuti 17. veebruari 1993. aasta teatise, milles ta võttis kokku oma seisukoha General Motorsi Asperni projekti kohta.

17      Seejärel leidsid komisjoni ja Austria Vabariigi vahel aset tehnilised koosolekud 16. märtsil ja 15. aprillil 1993. Teisel koosolekul, kus osalesid Austria valitsuse kutsel hageja esindajad, andsid viimased komisjonile üle memorandumi Austria valitsuse antud abi kokkusobivuse kohta VKL-iga.

18      Uuel komisjoni ja Austria Vabariigi vahelisel koosolekul 21. juunil 1993 andis Austria valitsus komisjonile üle hageja memorandumi abi intensiivsuse kohta.

19      29. juunil 1993 võttis komisjon oma seisukoha kokku ühes siseteatises. See teatis edastati hagejale 29. novembril 1993.

20      15. juulil 1993 edastati komisjonile hageja kolmas memorandum, mis esitas abi puudutavad poliitilised kaalutlused.

21      22. juulil 1993 võttis komisjon vastu vaidlusaluse määruse ettepaneku.

22      22. novembril 1993 leidis aset koosolek komisjoni ametnike ning Austria Vabariigi ja hageja esindajate vahel, kusjuures viimased oli kutsunud Austria valitsus. Sellel koosolekul kinnitasid komisjoni ametnikud, et nende arvates ei ole abi põhjendatud ei VKL-i ega ühenduse õigusnormide seisukohast. Siiski küsisid nad hageja sõnutsi, kas osa abist anti keskkonna kaitsmiseks, uurimis- ja arendustööks või koolituseks.

23      Nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsuses 94/1/ESTÜ, EÜ Euroopa Majanduspiirkonna lepingu sõlmimise kohta Euroopa ühenduste, nende liikmesriikide ja Austria Vabariigi, Soome Vabariigi, Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi, Norra Kuningriigi, Rootsi Kuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel (EÜT 1994, L 1, lk 1; edaspidi „otsus 94/1”) ning nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsuses 94/2/ESTÜ, EÜ Euroopa ühenduste, nende liikmesriikide ja Austria Vabariigi, Soome Vabariigi, Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi, Norra Kuningriigi ja Rootsi Kuningriigi vahel sõlmitud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohandamise protokolli sõlmimise kohta (EÜT 1994, L 1, lk 571; edaspidi „otsus 94/2”) kiitsid nõukogu ja komisjon Euroopa Ühenduse ja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse nimel heaks Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping” või „leping”) ja EMP lepingu kohandamise protokolli (edaspidi „kohandamisprotokoll”). Samal päeval andsid ühendused viimaste lepinguosalistena hoiule oma heakskiitmiskirjad (vt teave Euroopa Majanduspiirkonna lepingu ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kohandamise protokolli jõustumise kuupäeva kohta, EÜT 1994, L 1, lk 606).

24      Oma 14. detsembri 1993. aasta kirjas edastas hageja komisjonile memorandumi abi kokkusobivuse kohta ühendusesiseste eeskirjadega, mis käsitlevad keskkonnakaitset, uurimis- ja arendustööd ning koolitust puudutavat riigiabi. 15. detsembril 1993 valmistas komisjon ette teatise, mis sisaldas nimetatud memorandumi kommentaare. See teatis edastati hagejale 1. veebruari 1994. aasta kirjaga.

25      20. detsembril 1993 võttis nõukogu vastu vaidlusaluse määruse.

26      Euroopa Majanduspiirkonna leping jõustus 1. jaanuaril 1994.

 Menetlus

27      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. märtsil 1994.

28      Esimese Astme Kohtu president määras kohtuasja teisele kojale. 7. juulil 1994 otsustas Esimese Astme Kohus suunata kohtuasja kolmest kohtunikust koosnevale kojale. 23. jaanuaril 1995 määrati kohtuasi neljandale kojale.

29      Komisjon esitas kostja nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. augustil 1994. Austria Vabariik esitas hageja nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. augustil 1994. Komisjoni ja Austria Vabariigi menetlusse astumise avaldused rahuldati teise koja esimehe 7. ja 20. oktoobri 1994. aasta määrustega.

30      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) avada suulise menetluse ilma menetlustoiminguid tegemata. Siiski esitas Esimese Astme Kohus nõukogule ja Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele (edaspidi „väljaannete talitus”) mõned kirjalikud küsimused. Viimased vastasid kirjadega, mis saabusid kohtu kantseleisse vastavalt 20. augustil ja 26. juulil 1996.

31      Suuline menetlus toimus 19. septembril 1996. Kuulati ära poolte esindajate suulised avaldused ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele.

 Poolte nõuded

32      Hageja, kelleks on Opel Austria GmbH, palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlusalune määrus tervikuna;

–        teise võimalusena tühistada määrus selles osas, milles see on hageja suhtes kohaldatav või milles maks ületab 1,23%;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

33      Menetlusse astuja Austria Vabariik palub Esimese Astme Kohtul:

–        rahuldada hageja nõuded;

–        mõista Austria Vabariigi kohtukulud välja nõukogult vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 teisele lõigule või teise võimalusena mõista nõukogult välja Austria Vabariigi kohtukulud, mis tekkisid enne liikmesriigiks saamist või on selle perioodiga seotud.

34      Kostja, kelleks on nõukogu, palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

35      Menetlusse astuja komisjon palub Esimese Astme Kohtul hagi rahuldamata jätta.

 Põhiküsimus

36      Hageja esitab tühistamisnõuete toetuseks kümme väidet, mis on sisuliselt järgmised:

–        EMP lepingu artiklite 10, 26 ja 62 rikkumine;

–        EMP lepingu lõpliku jõustumise ettevalmistamiseks vastuvõetud vahekokkuleppe rikkumine ja rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – rikkumine;

–        võimu kuritarvitamine, kuna nõukogu kohaldas EMP lepingu kohaselt antud tariifsete soodustuste tühistamisel VKL-i menetlusi;

–        üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (edaspidi „GATT”) VI artikli ja üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI, XVI ja XXIII artikli tõlgendamist ja kohaldamist käsitleva kokkuleppe rikkumine (sõlmitud Genfis 12. aprillil 1979, IBDD – lisa nr 26 (1980), lk 63);

–        VKL-is ette nähtud konsulteerimis- ja vaidluste lahendamise menetluste rikkumine, samuti VKL-i pahauskne kohaldamine;

–        VKL-i artiklite 23 ja 27 rikkumine;

–        nõukogu 11. juuli 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest ja subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 209, lk 1), samuti määruse nr 2837/72 rikkumine;

–        hageja põhiõiguste rikkumine;

–        abi kokkusobivus EÜ asutamislepingu artiklitega 92 ja 93;

–        vaidlusaluse määruse ebapiisav põhjendamine ja ilmselged kaalutlusvead.

37      Et esimene väide ja teise väite teine osa on omavahel seotud, tuleb neid analüüsida koos.

Esimene väide ja teise väite teine osa, mis põhinevad EMP lepingu artiklite 10, 26 ja 62 rikkumisel, samuti rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – rikkumisel

38      Need väited koosnevad mitmest osast. Esimeses osas väidetakse, et nõukogu pani tahtlikult Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles vaidlusalune määrus avaldati, tegelikust varasema kuupäeva. Teine, kolmas ja neljas osa puudutavad vastavalt EMP lepingu artiklite 10, 26 ja 62 rikkumist. Viies põhineb rahvusvahelisest avalikust õigusest tuleneva kohustuse – mitte kahjustada enne lepingu jõustumist selle eset ja eesmärki – rikkumisel.

 Poolte argumendid

39      Üldiselt arvavad hageja ja Austria Vabariik, et vaidlusalune määrus jõustus pärast EMP lepingu jõustumise kuupäeva (vt käesoleva otsuse punktid 41 ja 42) ning peab seetõttu olema selle lepinguga kooskõlas. Hageja väidab, et määrus on EMP lepinguga vastuolus ning tuleb seega tühistada ab initio.

40      Nõukogu ja komisjon kinnitavad, et vaidlusaluse määruse kehtivuse hindamise seisukohast on oluline selle vastuvõtmise kuupäev. Võttes arvesse, et määrus võeti vastu enne EMP lepingu jõustumise kuupäeva, ei ole viimane antud juhul kohaldatav.

–       Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles vaidlusalune määrus avaldati, varasema kuupäeva panemine

41      Hageja märgib, et vaidlusaluse määruse artiklis 2 on täpsustatud, et see jõustub „Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval”. Viidates Euroopa Kohtu 31. märtsi 1977. aasta otsusele kohtuasjas 88/76: Société pour l’exportation des sucres v. komisjon (EKL 1977, lk 709, punktid 14 jj) ning 25. jaanuari 1979. aasta otsusele kohtuasjas 98/78: Racke (EKL 1979, lk 69, punkt 15), märgib ta, et eeldatavasti ilmub Euroopa Ühenduste Teataja kuupäeval, mis sellele märgitud on, kuid pooled võivad tõestada, et see ilmus tegelikult hilisemal kuupäeval.

42      Kuigi Euroopa Ühenduste Teataja number, milles vaidlusalune määrus avaldati (EÜT L 343), kannab 31. detsembri 1993. aasta kuupäeva, avaldati see tegelikult 1994. aasta 11. või 12. jaanuaril. Selle väite kinnituseks viitab hageja väljaannete talituse kirjale ja ühe Luksemburgi kohtutäituri ametlikele kinnitustele. Määrus jõustus seega kõige varem 11. jaanuaril 1994.

43      Hageja tunnistab, et kuni praeguseni on Euroopa Kohus leidnud, et vead Euroopa Ühenduste Teatajale trükitud kuupäevas ei muuda kehtetuks seal avaldatud õigusakti (vt eespool viidatud kohtuotsused Société pour l’exportation des sucres v. komisjon, punkt 14 jj, ning Racke, punkt 15). Siiski puudutavad need otsused vaid vigu, mis on seisnenud ühesainsas tööpäevas ja mille on teinud väljaannete talitus. Et käesolevas asjas pani nõukogu Euroopa Ühenduste Teataja numbrile, milles avaldati vaidlusalune määrus, varasema kuupäeva tahtlikult, peab Esimese Astme Kohus määruse seetõttu tühistama. Nimelt on nõukogu toimimisviis ehk see, et püütakse jätta muljet, et määrus jõustus enne EMP lepingut, vastuolus hea halduse põhimõttega ning kahjustab ka avalikkuse usaldust Euroopa Ühenduste Teataja autentsuse suhtes. Selline toimimisviis on eriti kohatu seepärast, et õiguslik raamistik, mis eksisteeris enne 31. detsembrit 1993, oli täiesti erinev sellest, mis kehtis 11. jaanuaril 1994. Nõukogu edastas vaidlusaluse määruse originaalversiooni väljaannete talitusele jaanuaris 1994, kuid andis viimasele siiski korralduse avaldada see Euroopa Ühenduste Teataja 1993. aasta väljaandes.

44      Hageja kinnitab ka, et nõukogu antud seletus, mille kohaselt oli viivituse põhjuseks liiga suur töökoormus aasta lõpul, ei saa vabastada väljaannete talitust tema kohustusest näidata ära Euroopa Ühenduste Teataja õige avaldamiskuupäev. Lisaks ei ole nõukogu toimimisviis ei tavaline ega vajalik. Kolm muud akti, mis võeti vastu detsembris 1993, avaldati teataja 1994. aasta väljaandes. Niisiis püüdis nõukogu tahtlikult avaldada vaidlusalust määrust 1993. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas.

45      Austria Vabariik arvab, et sõltumata sellest, kas teatajale pandi tegelikust varasem kuupäev tahtlikult või mitte, on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise tingimusest kinnipidamine oluline vorminõue. Ta lisab, et vaidlusaluse määruse jõustumise kuupäev on selle seaduslikkuse kontrollimisel oluline, sest EMP leping keelab uute tollimaksude kehtestamise pärast lepingu jõustumist.

46      Nõukogu kinnitab, et vaidlusalune määrus avaldati 11. jaanuaril 1994 Euroopa Ühenduste Teataja numbris, mis kandis 31. detsembri 1993. aasta kuupäeva, seega jõustus vaidlusalune määrus 11. jaanuaril 1994. Siiski ei muuda see määrust tühiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt (eespool viidatud kohtuotsused Société pour l’exportation des sucres v. komisjon, punktid 14 jj, ning Racke, punkt 15) ei muuda kuupäeva puudutav viga Euroopa Ühenduste Teataja kaanel ühenduse akti tühiseks. Teatajale kogemata või tahtlikult varasema kuupäeva panemine võib kaasa tuua ühenduse akti kehtetuse vaid juhul, kui akti jõustumise kuupäev võib olla oluline selle akti seaduslikkuse seisukohast, antud juhul see aga nii ei ole.

47      Nõukogu eitab, et pani Euroopa Ühenduste Teataja väljaandele tahtlikult tegelikust varasema kuupäeva. EÜT L 343 hilinemine on seletatav asjaoluga, et iga kalendriaasta lõpul tuleb avaldada suur hulk akte, mis ühenduse institutsioonid on vastu võtnud detsembrikuu lõpul. Lisaks ei ole nõukogu kunagi väitnud, et vaidlusalune määrus jõustus enne avaldamise tegelikku kuupäeva.

–       EMP lepingu artikli 10 väidetav rikkumine

48      Hageja väidab, et nähes ette, et „kehtestatakse 4,9%-line maks”, on vaidlusalune määrus EMP lepingu jõustumisest peale vastuolus selle lepingu artikliga 10.

49      Euroopa Kohtu praktikast selgub, et EMP lepingu sätted on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa (vt Euroopa Kohtu 30. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 181/73: Haegeman, EKL 1974, lk 449, punktid 3–5). Lepingu artikkel 10, mis keelab lepinguosaliste vahel imporditollimaksud, samuti kõik samaväärse toimega maksud, vastab EÜ asutamislepingu artiklitele 12, 13, 16 ja 17. Selle sisu langeb kokku ühendusesisese õigusega ning seda tuleb EMP lepingu artikli 6 kohaselt seega analüüsida, pidades silmas Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb selliseid EÜ asutamislepingu sätteid, mille sisu langeb kokku kõnealuse artikli sisuga.

50      EÜ asutamislepingu artikkel 12 vastab imporditollimaksude osas EMP lepingu artiklile 10. EÜ asutamislepingu artikli 12 puhul on Euroopa Kohus leidnud, et „tollimaksud on keelatud, sõltumata nende kehtestamise eesmärkidest või nendest saadava tulu kasutamise otstarbest” (Euroopa Kohtu 1. juuli 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 2/69 ja 3/69: Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, EKL 1969, lk 211, punkt 13; vt ka Euroopa Kohtu 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Vand Gend en Loos, EKL 1963, lk 1). Euroopa Kohus märkis, et sellel sättel on keskne tähtsus õigusnormide seas, mille eesmärgiks on kehtestada kaupade vaba liikumine. See vabadus ei ole mitte ainult EÜ asutamislepingu üks keskseid eesmärke, vaid ka EMP lepingu üks põhieesmärke. Ühenduse kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et igasugune erand sellest põhimõttest peab olema asutamislepingus selgelt ette nähtud ning et seda tuleb tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 1964. aasta otsus liidetud kohtuasjades 90/63 ja 91/63: komisjon v. Luksemburg ja Belgia, EKL 1964, lk 1217, ja 20. aprilli 1978. aasta otsus liidetud kohtuasjades 80/77 ja 81/77: Commissionnaires réunis, EKL 1978, lk 927).

51      Hageja järeldab, et vastavalt EMP lepingu artiklile 6 tuleb artiklit 10 tõlgendada nii, et „tollimaksud on keelatud, sõltumata nende kehtestamise eesmärkidest”, see tähendab nii, et see kehtestab üldise ja absoluutse keelu.

52      EMP leping keelab tollimaksude säilitamise ja a fortiori selliste maksude kehtestamise. Vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega tekitas ühendus aga uue tollimaksu, mis jõustus pärast EMP lepingu jõustumist.

53      Mis puudutab EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu erinevusi, millele viitab nõukogu, et näidata, et EMP lepingu artiklit 10 tuleb tõlgendada erinevalt EÜ asutamislepingu artiklist 12, siis hageja märgib, et need erinevused olid teada EMP lepingu autoritele, kes võtsid sellegipoolest vastu lepingu artikli 6.

54      EMP lepingu ja ühenduse õigusnormide ühetaolise tõlgendamise tähtsust rõhutab ka leping ise, eriti artiklis 1 ning preambuli neljandas ja viiendas lõigus.

55      Mis puudutab nõukogu argumenti, et EÜ on tolliliit ja Euroopa Majanduspiirkond (edaspidi „EMP”) on vabakaubanduspiirkond, siis hageja rõhutab, et see erinevus ei mõjuta kuidagi lepinguosaliste toodete tollimaksust vabastamist.

56      Vastates nõukogu argumendile, et EÜ asutamislepingus puuduvad EMP lepingu kaitsesätetele vastavad sätted, märgib hageja, et sellised sätted eksisteerisid ühenduse õiguses üleminekuperioodil ning et otsuses Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders tunnistas Euroopa Kohus ebaseaduslikuks just üleminekuperioodil kehtestatud maksud. Euroopa Kohus rakendas niisiis tingimusteta tollimaksukeeldu, vaatamata liikmesriikide õigusele otsida teatud olukordades abi kaitsemeetmetest.

57      Mis puudutab komisjoni argumenti, mille eesmärgiks on tõestada, et EMP lepingu artikli 10 ja EÜ asutamislepingu vastavate sätete sisu ei lange kokku, siis hageja märgib, et EMP leping näeb tõesti ette mõned üksikud erandid kõikide maksude tühistamise põhimõttest, kuid iga erand on määratletud kitsalt ja lisatud on otsene klausel, mis keelab seda erandit laiendada juhtumitele, mis väljuvad selle selgelt sõnastatud olukorra raamidest. Nõnda märgib ta, et lepingu artikli 10 teine lause näeb ette, et fiskaalsed tollimaksud on keelatud, välja arvatud need, mida on mainitud lepingu protokollis nr 5, ja et artikkel 26 sätestab, et tasakaalustavad tollimaksud ja muud kaubanduspoliitilised meetmed on keelatud, välja arvatud need, mida lubab protokoll nr 13. Samuti võib kehtestada makse lepingu artikli 64 alusel, sest see artikkel on artikli 10 erand.

58      Hageja peab asjakohatuks komisjoni argumenti, mille kohaselt VKL on ainus kohaldatav õigus, sest EMP lepingu eesmärk ei ole kõrvaldada moonutavat mõju konkurentsile ja kaubavahetusele, mille kutsuvad esile niisugused abisüsteemid, millega on tegemist antud juhul. Nimelt reguleerib tollimaksude keeldu EMP leping, sõltumata sellest, kas abi suhtes on kohaldatavad lepingu riigiabi käsitlevad eeskirjad või mitte.

59      Hageja lükkab tagasi ka nõukogu argumendi, mille kohaselt on vaidlusaluse määrusega kehtestatud sui generis maks. Ta märgib, et EMP leping sisaldab üldist tollimaksude keeldu väga väikese arvu kitsalt määratletud eranditega. Seega ei saa sellest normist olla sui generis maksude puhul mingit muud kirjutamata või täpsustamata erandit, sest üldiselt tunnustatud tõlgendamispõhimõtete järgi peavad üldiste normide erandid põhinema otsestel sätetel, mida tuleb omakorda tõlgendada kitsendavalt. Hageja lisab, et isegi kui vaidlusaluse määrusega kehtestatud maksu tuleb eristada teistest tollimaksudest, sest see kujutab endast VKL alusel tehtud soodustuse tühistamist, ei muuda see selle laadi. Tollimaksud jäävad tollimaksudeks, ükskõik missugusel põhjusel nõukogu need kehtestab.

60      Lõpuks kinnitab hageja, et EMP lepingu artikli 120 alusel on EMP leping VKL lepingu suhtes ülimuslik, sest EMP leping puudutab üldist valdkonda ja valdkonnas, millega on tegemist käesoleva kohtuasja puhul, reguleerivad mõlemad lepingud „sama küsimust”. On ilmselge, et EMP leping käsitleb tööstuskaupade tollimaksu kaotamist poolte vahel, riigiabi andmise piiranguid ja kaitsemeetmete vastuvõtmise eeltingimusi. Lisaks on EMP lepingu eesmärgid laiaulatuslikumad kui VKL omad.

61      Austria Vabariik väidab, et EMP lepingu artikli 6 kohaselt tuleb selle lepingu artiklit 10 analüüsida, pidades silmas Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb EÜ asutamislepingu vastavaid sätteid. Mis puudutab EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu erinevusi, siis selles küsimuses märgib ta, et erinevustest hoolimata leidis EFTA kohus oma 16. detsembri 1994. aasta otsuses E-1/94: Restamark (Report of the EFTA Court, 1 January 1994 – 30 June 1995, lk 15, punktid 32–34, 46, 56, 63 ja 64) sisuliselt, et EMP lepingu artikleid, mille sisu langeb kokku [EÜ asutamislepingu sätetega], tuleb tõlgendada vastavalt ühenduse kohtute kohaldatavale kohtupraktikale. Austria Vabariik väidab ka, et nii EMP leping kui ka VKL näevad ette tööstuskaupade, sealhulgas antud juhul kõnesoleva toote tollimaksust vabastamise ning et EMP lepingu artikli 120 alusel ei ole VKL alates 1. jaanuarist 1994 enam kohaldatav.

62      Nõukogu väidab, et vaidlusalune määrus on kooskõlas EMP lepingu artikliga 10. Selles küsimuses tuleb märkida, et isegi juhul, kui artiklit 10 tuleb EMP lepingu artikli 6 kohaselt põhimõtteliselt tõlgendada vastavaid EÜ asutamislepingu sätteid ja eelkõige artiklit 12 käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades, ei saa seda tõlgendada nii, et „tollimaksud on keelatud, sõltumata nende kehtestamise eesmärkidest” (eespool viidatud otsus Sociaal Fonds voor de Diamantarbeiders, punkt 13). Nõukogu arvates on EÜ asutamislepingu ja EMP lepingu vahel olulisi erinevusi (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus EMP lepingu kohta, arvamus 1/91, EKL 1991, lk I-6079, punktid 13–22), mille tõttu tuleb EMP lepingu artiklit 10 tõlgendada teistmoodi. Nõnda ei ole EMP lepingu eesmärk sisepiirideta ühtse turu rajamine ning kaupade vaba liikumist käsitlevaid lepingu sätteid kohaldatakse ainult lepinguosalistest riikidest pärinevatele toodetele. EÜ asutamisleping on aga põhiseaduslik alus ja kehtestab uue õiguskorra ning vaba liikumist ja konkurentsi käsitlevad EÜ asutamislepingu sätted ei ole eesmärk omaette, vaid vahendid selleks, et saavutada majandusintegratsiooni eesmärgid, mis peavad viima siseturu ning majandus- ja rahaliidu rajamiseni eesmärgiga aidata konkreetselt kaasa Euroopa Liidu arengule.

63      Lisaks sisaldab EMP leping erinevalt EÜ asutamislepingust, mis ei võimalda pärast üleminekuperioodi lõppu liikmesriikidel võtta kaitsemeetmeid, artiklis 64 sätteid, mis lubavad lepinguosalistel võtta meetmeid selleks, et likvideerida konkurentsikahjustusi, mis on tingitud riigiabi andmisest mõne lepinguosalise poolt või riigimonopolidest, ning artiklis 26 koostoimes protokolliga nr 13 sätteid, mis lubavad kehtestada tasakaalustavaid tollimakse juhul, kui ühenduse acquis ei ole täielikult lepingusse integreeritud. Erinevalt EMP lepingu sätetest ei võimalda EÜ asutamislepingu kaitsesätted, millele hageja viitab, võtta autonoomseid meetmeid, vaid näevad ette, et meetmeid võtab nõukogu või komisjon või liikmesriik komisjoni eriloal.

64      Vastuseks hageja argumendile, mille kohaselt ei mõjuta asjaolu, et EÜ on tolliliit ja EMP vabakaubanduspiirkond, lepinguosalistest riikidest pärinevate toodete tollimaksust vabastamist, rõhutab nõukogu, et ühenduses ei kontrollita piiridel enam liikmesr