EUROOPA KOHTU OTSUS

12. mai 1998(*)

EÜ asutamislepingu artiklid 8a, 48 ja 51 – Mõiste „töötaja” – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikkel 4 – Lapsekasvatustoetus – Mõiste „perehüvitis” – Määruse (EMÜ) nr1612/68 artikli 7 lõige 2 – Mõiste „sotsiaalne soodustus” – Elamisloa omamise nõue

Kohtuasjas C-85/96,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Bayerisches Landessozialgericht’i (Saksamaa) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas kohtuvaidluses järgmiste poolte vahel:

María Martínez Sala

ja

Freistaat Bayern,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), mida on omakorda muudetud nõukogu 30. oktoobri 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 3427/89 (EÜT L 331, lk 1), artiklite 1 ja 2, artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 1 punkti h tõlgendamise kohta ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2) artikli 7 lõike 2 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, H. Ragnemalm ja M. Wathelet, kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, J. L. Murray, D. A. O. Edward (ettekandja), J.‑P. Puissochet, G. Hirsch, P. Jann ja L. Sevón,

kohtujurist: A. La Pergola,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        María Martínez Sala, esindaja: Bonnis asuva Hispaania Suursaatkonna Leiter der Rechtsstelle Antonio Pérez Garrido,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: liitvabariigi majandusministeeriumi Ministerialrat Ernst Röder ja sama ministeeriumi Oberregierungsrat Bernd Kloke,

–        Hispaania valitsus, esindaja: riikliku õigustalituse abogado del Estado Luis Pérez de Ayala Becerril,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik Peter Hillenkamp ja õigustalituse ametnik Klaus-Dieter Borchardt,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 15. aprilli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid M. Martínez Sala (esindaja: Antonio Pérez Garrido), Saksamaa valitsus (esindaja: Ernst Röder), Hispaania valitsus (esindaja: Luis Pérez de Ayala Becerril), Prantsuse valitsus (esindaja: välisministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär Claude Chavance), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: barrister Stephen Richards) ja komisjon (esindaja: Klaus-Dieter Borchardt),

olles 1. juuli 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        2. veebruari 1996. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 20. märtsil, esitas Bayerisches Landessozialgericht EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel neli eelotsuse küsimust selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), mida on omakorda muudetud nõukogu 30. oktoobri 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 3427/89 (EÜT L 331, lk 1), artikleid 1 ja 2, artikli 3 lõiget 1 ja artikli 4 lõike 1 punkti h, ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2) artikli 7 lõiget 2.

2        Need küsimused kerkisid üles kohtuasjas, mille poolteks olid M. Martínez Sala ja Freistaat Bayern ning mille aluseks oli Freistaat Bayern’i keeldumine maksta M. Martínez Salale lapsekasvatustoetust tema lapse kohta.

 Ühenduse õigus

3        Määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 sätestatakse, et töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, on teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

4        Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a alapunkti i kohaselt on „töötaja” määruse tähenduses isik, „kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid”. Artiklis 2 sätestatakse, et määrust kohaldatakse „töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid”.

5        Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõige 1 sätestab: „Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

6        Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h kohaselt kohaldatakse määrust „kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad […] perehüvitis[i]”. Määruse artikli 1 punkti u alapunkti i kohaselt on „perehüvitised” „kõik perekonna väljaminekute katmiseks antavad rahalised või mitterahalised hüvitised, mida antakse artikli 4 lõike 1 punktis h osutatud õigusaktide alusel, välja arvatud II lisas osutatud spetsiaalsed sünnitoetused”.

7        Määruse nr 1408/71 I lisa I punkti „Töötajad ja/või füüsilisest isikust ettevõtjad (määruse artikli 1 punkti a alapunktid ii ja iii) alapunkt C („Saksamaa”) sätestab:

„Kui vastavalt käesoleva määruse III jaotise 7. peatükile perehüvitisi andev pädev asutus on Saksamaa asutus, siis käesoleva määruse artikli 1 punkti a alapunktis ii määratletud tähenduses:

a)      „töötaja” on töötuse vastu kohustuslikult kindlustatu või iga isik, kes sellise kindlustuse tõttu saab ravikindlustuse alusel rahalisi hüvitisi või nendega võrreldavaid hüvitisi;

b)      füüsilisest isikust ettevõtja on iga füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev isik, kes on kohustatud:

–        ühinema vanaduskindlustusega või tasuma vastavaid sissemakseid füüsilisest isikust ettevõtjate kindlustusskeemi raames

         või

–        ühinema kindlustusskeemiga kohustusliku pensionikindlustuse raames.”

 Saksa õigusaktid ning Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsioon

8        Saksamaal on lapsekasvatustoetus mitteosamakseline hüvitis, mis on osa perepoliitika valdkonnas rakendatavatest meetmetest, ning seda antakse 6. detsembri 1985. aasta Bundeserziehungsgeldgesetz’i (lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seadus, BGBl. I, lk 2154, edaspidi „BErzGG”) alusel.

9        25. juuli 1989. aasta versioonis (BGBl. I, lk 1550), mida on muudetud 17. detsembri 1990. aasta seadusega (BGBl. I, lk 2823), sätestab BErzGG artikli 1 lõige 1, et lapsekasvatustoetust võib saada iga isik, 1) kelle alaline või peamine elukoht on selle seadusega hõlmatud territooriumil, 2) kelle peres on tema eestkoste alla kuuluv laps, 3) kes hoolitseb lapse eest ja kasvatab teda ning 4) kes ei tööta või ei tööta täistööajaga.

10      BErzGG artikli 1 lõike 1 punktis a sätestatakse, et „mittekodanikul, kes soovib saada lapsekasvatustoetust, peab olema elamisõigus (Aufenthaltsberechtigung) või elamisluba (Aufenthaltserlaubnis)”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Bundessozialgericht’i väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on elamisõigus üksnes isikul, kellel on välismaalaste ameti väljastatud vormikohane dokument, mis tõendab, et isikul on olnud õigus riigis elada hüvitiseperioodi algusest peale; tõendist selle kohta, et isik on esitanud elamisloa taotluse, ei piisa selleks, et pidada isikut elamisõigust omavaks eespool nimetatud sätte tähenduses.

11      Euroopa Nõukogu poolt 11. detsembril 1953. aastal vastu võetud Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsiooni (mis jõustus Saksamaal 1956. aastal ning Hispaanias 1983. aastal) artikkel 1 sätestab: „Konventsiooniosaline tagab, et teise konventsiooniosalise kodanikule, kes seaduslikult viibib tema territooriumil, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni, ja kellel ei piisa elatusvahendeid, osutatakse tema territooriumil kehtivates õigusaktides ettenähtud sotsiaal- ja meditsiiniabi tema kodanikuga võrdselt ja samadel tingimustel.”

12      Nimetatud konventsiooni artikli 6 punkt a sätestab: „Konventsiooniosaline ei saada tema territooriumil seaduslikult elavat teise konventsiooniosalise kodanikku kodumaale tagasi ainult sel põhjusel, et kodanik vajab abi.”

 Põhikohtuasi

13      8. veebruaril 1956 sündinud María Martínez Sala on Hispaania kodanik, kes elab alates 1968. aasta maist Saksamaal. Ta on Saksamaal töötanud erinevatel töökohtadel mõningate vahedega aastatel 1976–1986 ning seejärel 12. septembrist 1989 kuni 24. oktoobrini 1989. Sellest ajast alates on ta saanud sotsiaalabi, mida Bundessozialhilfegesetz’i (liitvabariigi sotsiaalabi seadus) alusel on maksnud Nürnbergi linn ja Landratsamt Nürnberger Land.

14      Kuni 19. maini 1984 sai M. Martínez Sala erinevatelt pädevatelt asutustelt elamislubasid, mis kehtisid selle ajani peaaegu katkestusteta. Hiljem on ta saanud ainult tõendeid selle kohta, et ta on taotlenud elamisloa pikendamist. Bayerisches Landessozialgericht märgib oma eelotsusetaotluses, et 11. detsembri 1953. aasta Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsioon keelab asjaomast isikut riigist välja saata. 19. aprillil 1994 sai kõnealune isik elamisloa kehtivusajaga kuni 18. aprillini 1995 ning sama aasta 20. aprillil pikendati seda aasta võrra.

15      1993. aasta jaanuaris, ajal, mil M. Martínez Salal polnud elamisluba, taotles ta Freistaat Bayern’ilt oma samal kuul sündinud lapsele lapsekasvatustoetust.

16      21. jaanuari 1993. aasta otsusega lükkas Freistaat Bayern taotluse tagasi põhjendusega, et taotlejal puudus nii Saksa kodakondsus, elamisõigus kui ka elamisluba.

17      21. märtsi 1994. aasta kohtuotsusega lükkas Sozialgericht Nürnberg tagasi M. Martínez Sala poolt 13. juulil 1993 eespool nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse, põhjendades otsust sellega, et kaebajal puudus elamisluba.

18      8. juunil 1994 kaebas M. Martínez Sala kohtuotsuse edasi Bayerisches Landessozialgericht’i.

19      Arvestades seda, et ei saa välistada, et isik võib tugineda määrustele nr 1408/71 ja nr 1612/68, et tunnustataks tema õigust saada lapsekasvatustoetust, otsustas Bayerisches Landessozialgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas Saksamaal elav Hispaania kodanik, kes on mõningate vaheaegadega töötanud kuni 1986. aastani ja on edaspidi – kui välja arvata lühike tööperiood aastal 1989 – saanud sotsiaaltoetust Bundessozialhilfegesetz’i (liitvabariigi sotsiaalabi seadus) alusel, oli 1993. aastal endiselt töötaja määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses või määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 2 tähenduses koostoimes artikliga 1?

2.      Kas lapsekasvatustoetus, mida antakse lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seaduse (BErzGG) alusel, on määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punktis h osutatud perehüvitis, millele Saksamaal elavatel Hispaania kodanikel on õigus samadel tingimustel nagu Saksamaa enda kodanikel vastavalt määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 3 lõikele 1?

3.      Kas lapsekasvatustoetus, mida antakse lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seaduse (BErzGG) alusel, on sotsiaalne soodustus määruse (EMÜ) nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses?

4.      Kas lapsekasvatustoetuste ja lapsevanemapuhkuse seadus (BErzGG) on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, kui teiste liikmesriikide kodanikele on lapsekasvatustoetuse saamise eelduseks seatud vormikohase elamisloa olemasolu, isegi kui kõnealustel kodanikel on õigus Saksamaal elada?”

20      Kõigepealt tuleb vastata teisele ja kolmandale küsimusele, seejärel esimesele küsimusele ning viimasena neljandale küsimusele.

 Teine ja kolmas küsimus

21      Teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline hüvitis nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse BErzGG alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse kui perehüvitis määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses või kui sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

22      10. oktoobri 1996. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑245/94 ja C‑312/94: Hoever ja Zachow (EKL 1996, lk I‑4895) leidis Euroopa Kohus, et selline hüvitis nagu lapsekasvatustoetus, mida antakse BErzGG alusel automaatselt isikutele, kes vastavad teatavatele objektiivsetele kriteeriumidele, ilma et individuaalselt ja kaalutlusõigust kasutades hinnataks isiku konkreetseid vajadusi, ning mille eesmärgiks on katta perekonna väljaminekuid, tuleb käsitada perehüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti h tähenduses.

23      Saksamaa valitsus väidab, et Euroo