Liidetud kohtuasjad T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00

JFE Engineering Corp. jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Kartellikokkulepped – Õmbluseta terastorude turg – EFTA – Komisjoni pädevus – Rikkumine – Trahvid

Esimese Astme Kohtu otsus (teine koda), 8. juuli 2004  

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Tühistamishagi – Ühenduse kohtu pädevus – Ühenduse institutsiooni otsuse adressaadi asendamine uue adressaadiga – Välistamine, kui määratud adressaat ei ole kadunud

(EÜ artikkel 229 ja EÜ artikli 230 lõik 4)

2.     Tühistamishagi – Vaidlustatud akti adressaadiks oleva füüsilise või juriidilise isiku esitatud hagi – Hagi ülekandmine kolmandale isikule – Vastuvõetamatus

(EÜ artikkel 229 ja EÜ artikli 230 lõik 4)

3.     Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumine – Süüks arvamine – Füüsiline või juriidiline isik, kes haldab ettevõtjat rikkumise ajal – Vastutuse võtmine haldamise üle võtnud isiku poolt – Vastuvõetavus – Ulatus

4.     Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon – Menetlus konkurentsi valdkonnas – Kohaldatavus

5.     Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendi laad – Tõendite kogumile tuginemine – Nõutava tõendusjõu tase seoses üksikult võetud tõenditega

(EÜ artikli 81 lõige 1)

6.     Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus konkurentsivastase lepingu sõlmimises seisnenud rikkumise tuvastamise kohta – Otsused, mis tuginevad dokumentaalsetele tõenditele – Rikkumise olemasolu vaidlustavate ettevõtjate tõendamiskohustused

(EÜ artikli 85 lõige 1)

7.     Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Konkurentsivastane eesmärk – Piisav tuvastamine

(EÜ artikli 81 lõike 1 punkt c)

8.     Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Komisjonil lasuv kohustus esitada rikkumise tõend – Piirid

(EÜ artikli 81 lõike 1 punkt c)

9.     Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Tõend – Ettevõtja vastus komisjoni teabenõudele – Ettevõtja avaldus, mille on vaidlustanud teised ettevõtjad – Prokurörile antud ütlus – Tõendusjõud – Hinnang

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 11)

10.   Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Rikkumise tõend – Dokumendi esitamine komisjoni poolt, avaldamata selle allikat – Vastuvõetavus

11.   Konkurents – Kartellikokkulepped – Osalemine ettevõtjate konkurentsivastase eesmärgiga kohtumistel – Asjaolu, mis võimaldab kartellikokkuleppes osalemist tuvastada olukorras, kus ei ole vastuvõetud otsustest taganetud

(EÜ artikli 81 lõige 1)

12.   Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendid, mida tuleb koguda – Rikkumisega hõlmatud tooteliikide puhul nõutav täpsuse tase

(EÜ artikli 81 lõige 1)

13.   Menetlus – Tõend – Tõendamiskoormus – Üleviimine hagejalt kostjale erandjuhul – Komisjoni suutmatus täpsustada tema poolt kolmanda riigiga sõlmitud lepingu lõppemise kuupäeva

14.   Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused – Ettevõtjad, kellele võidakse ette heita rikkumist, mis seisneb osalemises ülemaailmses kartellis – Kriteeriumid

(EÜ artikli 81 lõige 1)

15.   Konkurents – Kartellikokkulepped – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Kriteeriumid

(EÜ artikli 81 lõige 1)

16.   Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 253)

17.   Tühistamishagi – Väited – Kaitseõiguse rikkumine – Olemuselt subjektiivne ebaseaduslikkus, mis välistab kohtuniku omaalgatusliku uurimise

(EÜ artikkel 230; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)

18.   Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Vastuväiteteatisest erinev otsus – Kaitseõiguse rikkumine – Tingimus – Ettevõtja võimetus end lõpliku etteheite suhtes kaitsta

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 1)

19.   Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 1)

20.   Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni ja EFTA järelevalveameti vastavad pädevused – Ühtse kassaluugi põhimõte – Menetluse algatamine nii EÜ asutamislepingu kui ka EMP lepingu alusel – Vastuvõetavus – Tingimus – Võimatus selles staadiumis teada, kumb asutus on pädev väidetavat rikkumist tuvastama ja karistama

(EÜ artikkel 81; EMP leping, artiklid 56 ja 109; määrus nr 17)

21.   Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine rikkumises süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

22.   Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Ettevõtja koostöö haldusmenetluse ajal – Mõiste – Taotletud andmete esitamine, tunnistamata rikkumise olemasolu – Välistamine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

23.   Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

24.   Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Komisjoni kaalutlusõigus – Piirid – Komisjoni kehtestatud suuniste järgmine – Ühenduse õiguse üldpõhimõtete järgimine

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)

25.   Konkurents – Trahvid – Summa – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Täielik pädevus – Kasutamistingimused – Ulatus

(EÜ artikkel 22; nõukogu määrus nr 17, artikkel 17)

1.     Füüsilise isiku või juriidilise isiku, keda enam ei ole, üldõigusjärglane asendab tingimata täielikult oma eelnejat institutsiooni akti adressaadina ja võib seega jätkata tema esitatud tühistamishagi.

Seevastu ei ole ühenduse kohus EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi puhul ega ka siis, kui tal on EÜ artikli 229 alusel täielik pädevus karistuste osas, pädev muutma ühenduse institutsiooni otsust, asendades selle adressaadi teise füüsilise või juriidilise isikuga, kui asjaomane adressaat on endiselt olemas. Selline pädevus kuulub a priori üksnes institutsioonile, kes võttis asjaomase otsuse vastu. Seega pärast seda, kui pädev institutsioon on vastu võtnud otsuse ja järelikult kindlaks määranud isiku isikusamasuse, kellele otsus on adresseeritud, ei või Esimese Astme Kohus viimati nimetatud isikut asendada teise isikuga.

(vt punktid 46 ja 47)

2.     Hagi, mille on esitanud meetme adressaadi seisundis olev isik, viidates oma õigustele seoses tühistamisnõudega vastavalt EÜ artiklile 230 ja/või muutmisnõudele vastavalt EÜ artiklile 229, ei või üle kanda kolmandale isikule, kes ei ole meetme adressaat. Kui sellist ülekandmist lubataks, erineks selle isiku seisund, mille põhjal hagi esitati, selle isiku seisundist, mille põhjal hagi eeldatavalt jätkataks. Lisaks põhjustaks säärane ülekandmine meetme adressaadi isikusamasuse erinevuse selle isiku isikusamasusest, kes tegutseb kohtumenetluses adressaadi seisundis.

(vt punkt 48)

3.     Isik, kelle vastutusele ettevõtja juhtimine hiljem antakse, võib komisjoni haldusmenetluse ajal võtta vastava avaldusega vastutuse asjaolude eest, milles süüdistatakse tegelikult vastutavat isikut, kuigi põhimõtteliselt tuleb rikkumise eest vastutada füüsilisel või juriidilisel isikul, kes asjaomast ettevõtjat juhtis siis, kui rikkumine toimus. Siiski ei või säärase avaldusega muuta komisjoni otsuse adressaadi isikusamasust pärast otsuse tegemist ega säärase otsuse peale tühistamishagi esitanud isiku isikusamasust pärast hagi esitamist.

(vt punkt 50)

4.     Süütuse presumptsiooni põhimõte, nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, on üks neist põhiõigustest, mida ühenduse kohtud – nagu kinnitavad ka ühtse Euroopa akti põhjendused ja Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – väljakujunenud kohtupraktika alusel ühenduse õiguses kaitsevad. Kui arvestatakse asjaomaste rikkumiste laadi ning nendega seotud tagajärgede laadi ja raskusastet, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatega seotud konkurentsieeskirjade rikkumiste suhtes, mille tagajärjeks võib olla trahvide või karistusmaksete määramine.

Sellest tulenevalt antakse kohtu kahtluse korral eelis ettevõtjale, kes on rikkumist sedastava otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud, nagu ta on kohustatud, asjaomase rikkumise olemasolu õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi.

(vt punktid 173, 177 ja 178)

5.     Konkurentsi valdkonnas tuleb komisjonil rikkumise olemasolu tõendamiseks esitada piisavalt täpseid ja ühtseid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et tema tuvastatud rikkumine on toimunud.

Siiski ei pea komisjoni esitatud kõik tõendid ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tegurite suhtes. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile tingimustele. Seega asjaolu, et dokumendis viidatakse üksnes mõnedes teistes tõendites nimetatud faktilistele asjaoludele, ei ole piisav, et kohustada komisjoni kõrvaldama asjaomast dokumenti süüdistavate tõendite kogumist.

(vt punktid 179, 180, 238 ja 263)

6.     Seega kui komisjon tugineb tema poolt karistatava rikkumise, st EÜ artikli 81 lõike 1 punktiga c keelatud konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe, tõendamiseks dokumentaalsetele tõenditele, saavad süüdistatavad ettevõtjad rikkumise olemasolu tõhusalt vaidlustada üksnes tõendades, et nimetatud tõendid olid rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks ebapiisavad. Neid ei aita, kui nad üritavad tõendada, et kokkuleppe sõlmimine oli vastuolus nende äriliste huvidega või et nende tegevust turul võiks selgitada millegi muu kui konkurentsivastase kokkuleppe olemasoluga.

(vt punktid 181–187)

7.     Kuna komisjoni ülesanne on karistada EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisi ja et EÜ artikli 81 lõike 1 punktis c on otseselt keelatud lepingud, millega „jagatakse turge või tarneallikaid”, siis piisab, kui ta teeb kindlaks, et ettevõtjate vahelise lepingu, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, eesmärgiks või tagajärjeks on jagada ettevõtjate vahel ühe või paljude ühenduse toodete turge, mistõttu asjaomane leping osutub konkurentsieeskirjade rikkumiseks.

(vt punkt 202)

8.     Kuigi komisjonil tuleb EÜ artikli 81 lõike 1 punkti c rikkumist karistada kavatsedes tõendada, et ebaseaduslik turgude jagamise leping on sõlmitud, oleks sellele lisaks liialdatud nõuda, et komisjonil tuleks esitada tõendid selle eesmärgi saavutamise erilisest mehhanismist. Konkurentsieeskirjade rikkumises süüdi oleval ettevõtjal oleks liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks viidata ebaseadusliku lepingu toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele, kui lepingu olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski tõendatud piisavalt. Ettevõtjad võivad säärases olukorras kaitsta endid tõhusalt, kui neil on võimalus kommenteerida kõiki tõendeid, millele komisjon nende vastu tugineb.

(vt punktid 203 ja 317)

9.     Ettevõtja nimel vastusena komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 11 alusel esitatud informatsiooninõudele koostatud vastuste usaldusväärsus on suurem kui ettevõtja töötaja antud vastus, sõltumata asjaomase isiku kogemustest või arvamustest.

Siiski ei saa süüdistatud ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised samuti süüdistatud ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt toimepandud konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid.

Peale selle tuleb avalduse koostaja huvide vastast avaldust pidada põhimõtteliselt eriti usaldusväärseks tõendiks. Eelkõige, kui isik, kellel palutakse kommenteerida dokumente, möönab konkurentsieeskirjade rikkumist ja möönab seega sääraste faktiliste asjaolude olemasolu, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille olemasolu võidi järeldada otseselt vastavatest dokumentidest, tähendab see a priori, kui puuduvad vastupidist tõendavad asjaolud, et see isik otsustas rääkida tõtt.

Lõpuks, kuigi prokurörile antud ütlustel ei ole sama tõendusjõud kui kohtus vande all antud ütlustel, tuleb järeldada, et prokuröri juurdluspädevusest tulenev sund ja juurdluse käigus valetanud ütluste andjale tekkida võivad negatiivsed kriminaalõiguslikud tagajärjed muudavad ütluste andmise usutavamaks, võrreldes pelga avalduse tegemisega.

(vt punktid 205, 211, 212, 219, 296 ja 312)

10.   Ühenduse õiguses on ülekaalus tõendite vaba hindamise põhimõte ja ainus kriteerium esitatud tõendite hindamiseks on nende usaldusväärsus. Seda usaldusväärsust ei saa eitada dokumendi puhul põhjusel, et selle esitanud komisjon keeldub avaldamast selle allikat, kuna komisjonil võib olla vaja teavitajate anonüümsust kaitsta.

(vt punkt 273)

11.   Kui ettevõtja osaleb ettevõtjate konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel ja kui ta avalikult ei tagane seal toimuvast, andes teistele pooltele mõista, et ta osaleb koosolekute tagajärjeks olevas kartellikokkuleppes ja tegutseb sellega kooskõlas, võib järeldada, et ettevõtja osaleb vastavas kartellikokkuleppes.

(vt punkt 327)

12.   Kui kokkulepet karistavat otsust tervikuna uurides nähtub, et sedastatud konkurentsieeskirjade rikkumine puudutas teatavat liiki tooteid, ja kui selles mainitakse säärast järeldust toetavaid tõendeid, siis üksnes asjaolu, et otsus ei sisalda täpset ja ammendavat loetelu kõikidest rikkumisega hõlmatud toodete liikidest, ei ole piisav, et õigustada selle tühistamist. Kui olukord ei oleks selline, võiks ettevõtja karistusest hoiduda vaatamata sellele, et komisjon on kindlalt tuvastanud ettevõtjapoolse rikkumise, kui teatavaid tooteid, mis kuuluvad ettevõtja poolt müüdavate sarnaste toodete hulka, ei ole kindlaks tehtud.

(vt punkt 336)

13.   Kuigi üldjuhul ei või hageja kanda tõendamiskoormust üle kostjale, kui ta toetub asjaoludele, mida ta ei saa kindlaks teha, ei või käesoleval juhul kohaldada tõendamiskoormuse mõistet komisjoni kasuks selles osas, mis puudutab nimetatud lepingute lõppemiskuupäeva, kui komisjon otsustas mitte sedastada konkurentsireeglite rikkumist ajavahemikus, mil kehtisid vabatahtlikud piiravad lepped kolmanda riigi ja ühenduse vahel, keda esindas komisjon. Tegelikult võtab komisjoni seletamatu suutmatus esitada tõendeid olukorrast, mis teda otseselt puudutab, Esimese Astme Kohtult võimaluse teada asja lahendamisel faktilisi asjaolusid seoses nimetatud kehtivuse lõppemiskuupäevaga ja hea halduse põhimõttega oleks vastuolus panna vaidlustatud otsuse adressaadiks olevad äriühingud, kes ei saa esitada puuduvaid tõendeid erinevalt kostjaks olevast institutsioonist, välja kannatama komisjoni säärase suutmatuse tagajärgi.

(vt punktid 342–344)

14.   Ettevõtjat võib pidada siiski vastutavaks kartellikokkuleppe eest tervikuna, isegi kui on tõendatud, et ta on otseselt osalenud vaid kartellikokkuleppe ühes või mõnes osas, kui ühelt poolt ta teadis või pidi kindlasti teadma, et kuritegelik koostöö, milles ta osales väga paljude aastate jooksul regulaarselt korraldatud koosolekute kaudu, kuulub tervikplaani, mille eesmärk oli moonutada tavapärast konkurentsi, ja kui teiselt poolt hõlmas asjaomane tervikplaan kõiki osi, mis moodustasid kartellikokkuleppe.

Ka see, et erinevatel ettevõtjatel on olnud erinevad ülesanded ühise eesmärgi poole püüdlemisel, ei kõrvalda konkurentsivastast eesmärki ja järelikult rikkumist, tingimusel et iga ettevõtja annab ühise eesmärgi poole püüdlemisel panuse endale sobival tasemel.

(vt punkt 370)

15.   Selleks, et otsus, leping või kooskõlastatud tegevus saaks mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, peab olema võimalik piisava tõenäosusega ning kõigi asja mõjutavate faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal ette näha, et neil võib olla otsene või kaudne, tegelik või potentsiaalne mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Sellest järeldub, et komisjonil ei ole vaja tõendada säärase mõju tegelikku olemasolu kaubandusele, sest võimalikust mõjust piisab. Siiski on oluline, et asjaomane tegelik või võimalik mõju ei oleks tühine.

(vt punkt 392)

16.   Meetme põhjendamiskohustus ei saa hõlmata meetme koostajaks oleva institutsiooni kohustust põhjendada, miks ta ei ole võtnud kolmandatele isikutele adresseeritud sarnaseid meetmeid.

(vt punkt 414)

17.   Kuna kaitseõiguse rikkumine on oma olemuselt subjektiivne ebaseaduslikkus, ei tähenda see oluliste menetlusnormide rikkumist ja järelikult ei saa seda esitada omal algatusel. Seetõttu tuleb asjaomane väide tagasi lükata kui vastuvõetamatu vastavalt kodukorra artikli 48 lõikele 2, kui see esitati esimest korda ühe poole repliigis.

(vt punkt 425)

18.   Vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vastuolu tähendab kaitseõiguse rikkumist üksnes juhul, kui lõplikus otsuses sedastatud vastuväidet ei ole esitatud vastuväiteteatises piisavalt, et võimaldada adressaatidel end kaitsta.

Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt ei või komisjonile ette heita lõpliku otsuse kohaldamisala piiramist sellele eelneva vastuväiteteatise suhtes, sest komisjon peab ära kuulama otsuse adressaadid ja võimalusel arvestama nende märkusi, milles nad vastavad esitatud vastuväidetele, täpsemalt eelkõige selleks, et järgida nende kaitseõigust.

(vt punktid 429 ja 430)

19.   Komisjoni kohustus vastuväiteteatise faasis on üksnes kirjeldada esitatud vastuväiteid ja nimetada selgelt faktilisi asjaolusid, millele ta tugineb, ning nende kohta antud hinnangut, et vastuväiteteatise adressaadid saaksid end kaitsta tõhusalt. Komisjon ei ole kohustatud esitama järeldusi, mida ta teeb faktiliste asjaolude, dokumentide ja õiguslike argumentide põhjal.

(vt punkt 453)

20.   Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingus ja eriti selle artiklites 56 ja 109 kehtestatakse konkurentsieeskirjade kohaldamisel „ühtse kassaluugi” süsteem, mida kohaldatakse uurimisstaadiumist alates nii, et kummalgi järelevalveasutusel on kohustus lõpetada asja käsitlemine ja anda asi üle teisele asutusele, kui ta tuvastab, et teine asutus on pädev.

„Ühtse kassaluugi” mõistet ei või siiski kohaldada uurimise algusest alates, kui selles staadiumis ei ole võimalik kindlaks teha, kumb asutus on pädev, vastasel juhul rikutaks olukorras, kus asi on saadetud Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni (EFTA) järelevalveametile lahendamiseks, kuid komisjon on lõpuks pädev, põhimõtet, mille kohaselt EMP lepingu sätted ei või komisjonilt võtta pädevust uurida konkurentsivastast tegevust, mis mõjutab ühenduse liikmesriikide vahelist kaubandust.

Seetõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta algatas konkreetses sektoris uurimise nii EÜ artikli 81, määruse nr 17, EMP lepingu artikli 53 ning EFTA järelevalveameti otsuse alusel, millega kiideti heaks abitaotluse saatmine komisjonile, kui ta ei saa selle algatamise hetkel mõistlikult kindlasti teada õiget õiguslikku alust, sest see sõltub nimelt teostatava uurimise tulemusest.

(vt punktid 489, 490 ja 492)

21.   Kui ettevõtjad esitavad komisjonile haldusmenetluse samas staadiumis ja analoogilises olukorras sarnast teavet faktiliste asjaolude kohta, milles neid süüdistatakse, tuleb nendepoolset koostöö taset pidada võrreldavaks, millega kaasneb see, et neid ettevõtjaid tuleb kohelda võrdselt selles osas, mis puudutab nendele määratud trahvi summa kindlaksmääramist.

(vt punktid 501 ja 573)

22.   Koostöö tõttu trahvi vähendamise õigustamiseks tuleb ettevõtjal kergendada komisjoni ülesannet, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumiste sedastamises ja rikkumiste karistamises.

Komisjoni ülesannet ei kergenda märkimisväärselt ettevõtja, kes piirdub üksnes teabe esitamisega, mida komisjon temalt palus ja mille kasulikkus põhineb üksnes sellel, et need kinnitavad teataval määral juba komisjoni valduses olevaid teisi avaldusi, keeldudes neid tõlgendamast nii, et neist võiks kindlaks teha tema osalemise rikkumises, ja kes ei teavitanud komisjoni haldusmenetluse ajal kunagi, et ta möönab faktiliste asjaolude toimumist, jätkates muu hulgas nende vaidlustamist Esimese Astme Kohtus.

(vt punktid 499 ja 503–505)

23.   Konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi summa peab olema proportsionaalne tervikuna hinnatud rikkumisega, arvestades eelkõige rikkumise raskust.

Rikkumise raskuse hindamiseks tuleb arvestada suurt hulka sääraseid tegureid, mille olemus ja tähtsus muutuvad vastavalt asjaomase rikkumise liigile ja selle erilistele asjaoludele.

(vt punkt 532)

24.   Kuigi komisjonil on konkurentsiasjades trahvide määramisel kaalutlusõigus, tuleb sedastada, et komisjon ei või loobuda ise täitmast endale kehtestatud reegleid ja peab arvestama eelkõige asjaolusid, mis on suuniste alusel kohustuslikud. Siiski, niivõrd, kui trahvide arvutamise suunised ei kohusta võtma arvesse teatavaid asjaolusid süstemaatiliselt, võib ta määratleda, milliseid tegureid tuleb selleks arvesse võtta, mis võimaldavad tal kohandada oma hinnangut konkreetselt. Komisjonil tuleb oma hinnangu tegemisel järgida siiski ühenduse õigust, mis sisaldab mitte üksnes asutamislepingu sätteid, vaid ka õiguse üldpõhimõtteid.

(vt punktid 537, 553 ja 572)

25.   Kui ettevõtja, kes on esitanud hagi komisjoni otsuse vastu, millega talle määratakse ühenduse konkurentsireeglite rikkumise eest trahv, palub hagis ühenduse kohtul kasutada oma täielikku pädevust, sh trahvi vähendamisega seotud nõudes, on kohtul pädevus muuta hagi esemeks olevat meedet, isegi kui seda ei tühistata, ja võtta arvesse kõiki faktilisi asjaolusid, et määratud trahvisummat muuta. EÜ artikli 229 alusel määruse nr 17 artiklis 17 ühenduse kohtule antud täielik pädevus tähendab otseselt volitust suurendada vajadusel määratud trahvi.

Komisjoni esindajad, välja arvatud neist kõrgemalseisvate isikute vastupidiste otseste korralduste puhul, võivad seaduslikult nõuda, et ühenduse kohus kasutaks täielikku pädevust komisjoni liikmete määratud trahvi suurendamiseks. Pelgalt see, et komisjoni esindaja palub ühenduse kohtul kasutada viimasele kuuluvat pädevust ja esitab argumente, mis võivad sobival juhul seda tegu õigustada, ei tähenda, et esindaja asendaks komisjoni liikmeid.

(vt punktid 575 ja 577)

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)

8. juuli 2004(*)

Kartellikokkulepped – Õmbluseta terastorude turg – EFTA – Komisjoni pädevus – Rikkumine – Trahvid

Liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00,

JFE Engineering Corp., endine NKK Corp., asukoht Tokio (Jaapan), esindajad: solicitor M. Smith ja solicitor C. Maguire, hiljem advokaat A. Vandencasteele ja advokaat V. Dehin ning solicitor A.-L. Marmagioli, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja kohtuasjas T-67/00,

Nippon Steel Corp., asukoht Tokio, esindajad: advokaat  J.-F. Bellis ja advokaat K. Van Hove, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja kohtuasjas T-68/00,

JFE Steel Corp., endine Kawasaki Steel Corp., asukoht Tokio, esindaja: advokaat A. Vandencasteele, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja kohtuasjas T-71/00,

Sumitomo Metal Industries Ltd, asukoht Tokio, esindajad:  C. Vajda, QC, solicitor G. Sproul ja solicitor F. Weitzman, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja kohtuasjas T-78/00,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Erhart ja A. Whelan, keda abistas barrister N. Khan, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

keda toetab

EFTA järelevalveamet, esindajad: D. Sif Tynes ja P. Bjørgan,

menetlusse astuja kohtuasjades T-68/00, T-71/00 ja T-78/00,

mille esemeks on nõue tühistada komisjoni 8. detsembri 1999. aasta otsus 2003/382/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B – õmbluseta terastorud) (ELT 2003, L 140, lk 1) või teise võimalusena vähendada hagejale määratud trahvi,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud J. Pirrung ja A. W. H. Meij,

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ning 19., 20. ja 21. märtsi 2003. aasta kohtuistungil esitatut,  

on teinud järgmise

otsuse

 Asjaolud ja menetlus

1       Käesolev kohtuasi käsitleb komisjoni 8. detsembri 1999. aasta otsust 2003/382/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B – õmbluseta terastorud) (ELT 2003, L 140, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

2       Komisjon adresseeris vaidlustatud otsuse kaheksale õmbluseta terastorusid tootvale äriühingule (edaspidi „vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad äriühingud”). Asjaomaste äriühingute hulgas oli neli Euroopa äriühingut (edaspidi „Euroopa tootjad” või „ühenduse tootjad”): Mannesmannröhren-Werke AG (edaspidi „Mannesmann”), Vallourec SA, Corus UK Ltd (varem British Steel plc, seejärel British Steel Ltd, edaspidi „Corus”) ja Dalmine SpA. Ülejäänud neli vaidlustatud otsuse adressaati on Jaapani äriühingud (edaspidi „Jaapani tootjad” või „Jaapani hagejad”): NKK Corp., Nippon Steel Corp. (edaspidi „Nippon”), Kawasaki Steel Corp. ja Sumitomo Metal Industries Ltd (edaspidi „Sumitomo”).

A –  Haldusmenetlus

3       Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) järelevalveamet tegi 17. novembril 1994. aastal vastavalt Euroopa Majanduspiirkonna lepingu – mis on heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 13. detsembri 1993. aasta otsusega 94/1/ESTÜ, EÜ, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu sõlmimise kohta Euroopa ühenduste, nende liikmesriikide ja Austria Vabariigi, Soome Vabariigi, Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi, Norra Kuningriigi, Rootsi Kuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel (EÜT 1994 L 1, lk 1, edaspidi „EMP leping”) –, protokolli nr 23 artikli 8 lõikele 3 otsuse, millega volitati konkurentsiasjade eest vastutavat liiget paluma komisjonil korraldada ühenduse territooriumil uurimine seoses võimaliku konkurentsivastase tegevusega, mis puudutab Norra naftatööstuse puurimis- ja transporditoimingutes kasutatavaid legeerimata terasest torusid.

4       Komisjon otsustas algatada uurimise 25. novembri 1994. aasta otsusega (juhtum IV/35.304, edaspidi „25. novembri 1994. aasta otsus”), mida ei avaldatud ja mis on taasesitatud komisjoni haldustoimiku leheküljel 3 ning mille kaks õiguslikku alust on nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 – esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204) – artikli 14 lõige 3 ja EFTA järelevalveameti 17. novembri 1994. aasta otsus. Asjaomase uurimise eesmärk oli uurida EFTA järelevalveameti 17. novembri 1994. aasta otsuses nimetatud tegevust, sest sellega võidi rikkuda mitte üksnes EMP lepingu artiklit 53 (edaspidi „EMP artikkel 53”), vaid ka EÜ artiklit 81. Komisjon adresseeris 25. novembri 1994. aasta otsuse kaheksale äriühingule, mille hulgas olid Mannesmann, Corus, Vallourec ja Sumitomo kontserni kuuluv Sumitomo Deutschland GmbH. 1. ja 2. detsembril 1994. aastal korraldasid komisjoni ametnikud ja asjassepuutuvate liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajad asjaomastes äriühingutes nimetatud otsuse alusel kontrollid.

5       EFTA järelevalveamet sedastas 6. detsembri 1995. aasta otsuses, et kuna tema poolt uuritav juhtum mõjutab märkimisväärselt ühenduse liikmesriikide vahelist kaubandust, kuulub asi EMP lepingu artikli 56 lõike 1 punkti c alusel komisjoni pädevusse. Seetõttu otsustas EFTA järelevalveamet asja EMP lepingu protokolli nr 23 artikli 10 lõike 3 alusel edastada komisjonile. Alates sellest kuupäevast määras komisjon juhtumile uue numbri (IV/E-1/35.860).

6       Komisjon korraldas Vallourecis, Dalmines ja Mannesmannis täiendavaid kontrolle 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta detsembrini määruse nr 17 artikli 14 lõike 2 alusel. Eelkõige korraldas ta kontrolli 17. septembril 1996. aastal Vallourecis, kui Vallourec Oil & Gas’i tegevjuht Verluca tegi komisjoni toimiku leheküljel 6356 taasesitatud avalduse (edaspidi „Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus”), mida komisjon kasutab vaidlustatud otsuse alusena. Seejärel esitas komisjon määruse nr 17 artikli 11 alusel kõigile vaidlustatud otsuse adressaatideks olevatele äriühingutele ja ka teatavatele teistele äriühingutele informatsiooninõuded.

7       Kuna Dalmine ning Argentiina äriühingud Siderca SAIC (edaspidi „Siderca”) ja Techint Group keeldusid esitamast teatavat taotletud informatsiooni, adresseeris komisjon neile 6. oktoobril 1997 määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel vastu võetud otsuse (C(1997) 3036, IV/35.860, terastorud, ei avaldata). Siderca ja Dalmine esitasid Esimese Astme Kohtule selle otsuse peale tühistamishagi. Esimese Astme Kohus tunnistas Dalmine esitatud osalise tühistamishagi 24. juuni 1998. aasta määrusega kohtuasjas T-596/97: Dalmine v. komisjon (EKL 1998, lk II-2383) ilmselgelt vastuvõetamatuks, sellal kui Siderca tühistamishagi kustutati registrist Esimese Astme Kohtu 7. juuni 1998. aasta määrusega kohtuasjas T-8/98: Siderca v. komisjon (kohtulahendite kogumikus avaldamata) hagist loobumise tõttu.

8       Ka Mannesmann keeldus komisjoni poolt taotletud teatava informatsiooni esitamisest. Vaatamata komisjoni poolt selle ettevõtja suhtes 15. mail 1998 vastu võetud otsusele (C(1998) 1204 IV/35.860, terastorud, ei avaldata) määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel, jäi Mannesmann oma keeldumisele kindlaks. Ka Mannesmann esitas Esimese Astme Kohtule selle otsuse peale hagi. Esimese Astme Kohus tühistas asjaomase otsuse osaliselt 20. veebruari 2001. aasta otsusega kohtuasjas T-112/98: Mannesmannröhren-Werke v. komisjon (EKL 2001, lk II-729) ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

9       Komisjon saatis 1999. aasta jaanuaris kaks vastuväiteteatist, millest üks puudutas legeerimata terasest keevistorusid ja teine legeerimata terasest õmbluseta torusid. Komisjon jagas asja kaheks, millest juhtum IV/E-1/35.860-A käsitles legeerimata terasest keevistorusid ja juhtum IV/E-1/35.860-B legeerimata terasest õmbluseta torusid.

10     Legeerimata terasest õmbluseta torusid käsitlevas juhtumis adresseeris komisjon oma vastuväiteteatise kaheksale vaidlustatud otsuse adressaadiks olevale äriühingule ning Sidercale ja Mehhiko äriühingule Tubos de Acero de México SA. Asjaomastele äriühingutele anti võimalus tutvuda komisjoni poolt selles juhtumis koostatud toimikuga 11. veebruarist kuni 22. aprillini 1999. Lisaks saatis komisjon 1994. aasta novembri kontrollimisotsuste koopiad 11. mail 1999. aastal äriühingutele, kes ei olnud otsuste adressaadid ja kes seetõttu ei olnud nendega tutvunud.

11     Pärast seda, kui vastuväiteteatise adressaadiks olevad äriühingud olid esitanud kirjalikke märkusi, kuulas komisjon nad ära legeerimata terasest keevistorusid käsitlevas juhtumis 9. juunil 1999 ja legeerimata terasest õmbluseta torusid käsitlevas juhtumis 10. juunil 1999. Komisjon teavitas legeerimata terasest keevistorusid käsitlevas juhtumis IV/E-1/35.860-A vastuväiteteatise adressaadiks olevaid äriühinguid 1999. aasta juulis, et asjaomaseid tooteid puudutava juhtumi käsitlemine on lõpetatud. Seevastu jätkas komisjon juhtumi IV/E-1/35.860-B käsitlemist.

12     Sellises olukorras võttis komisjon 8. detsembril 1999. aastal vastu vaidlustatud otsuse.

B –  Asjaomased tooted

13     Asjaomased tooted juhtumis IV/E-1/35.860-B on nafta- ja gaasitööstuses kasutatavad legeerimata terasest õmbluseta torud, milles esineb kaks suurt tooterühma.

14     Esimene tooterühm hõlmab puuraugutorusid, mille puhul kasutatakse üldist nimetust „Oil Country Tubular Goods” või „OCTG-torud”. Neid torusid võib müüa ilma keermestamata („siledad torud”) või keermestatult. Keermestamise eesmärk on võimaldada OCTG-torude ühendamist üksteisega. Keermestamine võib toimuda vastavalt American Petroleum Institute’i (API) standarditele (selliselt keermestatud torusid nimetatakse edaspidi „OCTG-standardtorudeks”) või erimenetlusega, mis on üldiselt kaitstud patentidega. Viimasel juhul on keermestus või käesoleval juhul „toruliited” „esmaklassilised” või „kõrge kvaliteediga” (selle meetodiga keermestatud torusid nimetatakse edaspidi „OCTG-eritorud”).

15     Teine tooterühm hõlmab õmbluseta ja legeerimata terasest nafta- ning gaasimagistraaltorusid („line pipe”), mille puhul eristatakse standardite kohaselt valmistatud torusid ja tellimustööna eriprojektide täitmiseks valmistatud torusid (edaspidi „projektikohased magistraaltorud”). 

C –  Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt sedastatud rikkumised

16     Esiteks leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et kaheksa asjaomase otsuse adressaadiks olevat äriühingut olid sõlminud kokkuleppe, mille eesmärk oli muu hulgas äriühingute kodumaiste turgude vastastikune austamine (vaidlustatud otsuse põhjendused 62-67). Nimetatud lepingu kohaselt kohustus iga äriühing keelduma OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude müümisest teise lepingupoole kodumaisel turul. Leping oli sõlmitud ühenduse ja Jaapani tootjate vahelistel koosolekutel, mida tunti nimega „Euroopa-Jaapani klubi”. Kodumaiste turgude austamise põhimõte on määratletud mõistega „põhireeglid” („Fundamentals”). Teiseks rõhutas komisjon, et põhireegleid oli täidetud tõhusalt ja seetõttu avaldas leping ühisturule konkurentsivastast mõju (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).

17     Komisjon leidis, et nimetatud leping kuulus EÜ artikli 81 lõikes 1 kehtestatud keelu kohaldamisalasse (vaidlustatud otsuse põhjendus 109). Seetõttu sedastas komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1 rikkumise olemasolu ja määras kaheksale adressaadiks olevale äriühingule trahvid.

18     Konkurentsieeskirjade rikkumise kestuse osas tõdes komisjon, et kuigi Euroopa- Jaapani klubi kogunes alates 1977. aastast (vaidlustatud otsuse põhjendus 55), tuleb trahvide suuruse määramise eesmärgil pidada rikkumise algusajaks 1990. aastat, kui arvestada Euroopa ühenduse ja Jaapani vahel ajavahemikus 1977–1990 sõlmitud lepinguid ekspordi vabatahtliku piiramise kohta (edaspidi „vabatahtlikud piiravad lepped”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 108). Komisjoni arvates lõppes konkurentsieeskirjade rikkumine 1995. aastal (vaidlustatud otsuse põhjendused 96 ja 97).

19     Kaheksale vaidlustatud otsuse adressaadiks olevale äriühingule määratud trahvide suuruse kindlaksmääramisel luges komisjon konkurentsieeskirjade rikkumise väga raskeks sel põhjusel, et asjaomase lepingu eesmärk oli kodumaiste turgude austamine ja seega kahjustati siseturu nõuetekohast toimimist (vaidlustatud otsuse põhjendused 161 ja 162). Seevastu märkis komisjon, et asjaomaste äriühingute neljas liikmesriigis toimunud legeerimata terasest õmbluseta torude müük ulatus vaid umbes 73 miljoni euroni aastas. Seetõttu määras komisjon rikkumise raskusastme alusel kaheksale vaidlustatud otsuse adressaadiks olevale äriühingule trahvi suuruseks 10 miljonit eurot. Kuna kõik asjaomased äriühingud on suured, leidis komisjon, et puudus alus erinevate suurustega trahvide määramiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 162, 163 ja 165).

20     Komisjon leidis, et rikkumise kestus oli keskmine ja suurendas määratud trahvi iga rikkumises osalemise aasta eest 10% rikkumise raskuse alusel määratud suurusest, et määrata igale asjaomasele äriühingule trahvi põhisumma (vaidlustatud otsuse põhjendus 166). Kuid arvestades seda, et terastorude sektor oli kriisiolukorras väga kaua ja et olukord halvenes alates 1991. aastast, vähendas komisjon põhisummasid 10% kergendavate asjaolude tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendus 168 ja 169). Lõpuks vähendas komisjon Vallourecile määratud trahvi 40% ja ka Dalminele määratud trahvi 20% vastavalt komisjoni teatise 96/C 207/04 kartellide puhul trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”) punktile D 2, sest mõlemad asjaomased äriühingud tegid haldusmenetluse ajal komisjoniga koostööd (vaidlustatud otsuse põhjendused 170–173).

21     Igale asjaomasele äriühingule määratud trahvi suurus, mis arvestati välja kahes eelnevas punktis esitatud arvutuse tulemusel, on märgitud vaidlustatud otsuse artiklis 4 (vt allpool punkt 33).

22     Teiseks leiab komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 2, et ühenduse tootjate vahelised lepingud, mis puudutavad siledate torude müüki Ühendkuningriigi turul, osutusid ebaseaduslikuks käitumiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 116). Komisjon ei määranud selle rikkumise eest siiski lisatrahvi, sest asjaomased lepingud olid vaid Euroopa-Jaapani klubis otsustatud kodumaiste turgude austamise põhimõtte rakendamise vahendiks (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).

D –  Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt tuvastatud olulised asjaolud

23     Euroopa-Jaapani klubi kogunes alates 1977. aastast kuni 1994. aastani umbes kaks korda aastas (vaidlustatud otsuse põhjendus 60). Eelkõige märkis komisjon, et Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduse kohaselt peeti koosolekuid muu hulgas 14. aprillil 1992. aastal Firenzes, 23. oktoobril 1992. aastal Tokios, 19. mail 1993. aastal Pariisis, 5. novembril 1993. aastal Tokios ja 16. märtsil 1994. aastal Cannes’is. Lisaks väidab komisjon, et Valloureci 4. novembri 1991. aasta memorandumis pealkirjaga „Euroopa-Jaapani klubi memorandum”, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 4350 (edaspidi „Euroopa-Jaapani klubi memorandum”), ja 24. juuli 1990. aasta memorandumis pealkirjaga „24. juuli 1990. aasta koosolek British Steeliga” (edaspidi „24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandum”), mis on taasesitatud toimiku leheküljel 15586, sedastatakse, et Euroopa-Jaapani klubi koosolekuid peeti ka 1989 ja 1991.aastal.

24     Euroopa-Jaapani klubi raames sõlmitud leping koosnes kolmest osast, millest esimene sisaldab (kirjeldatud eespool punktis 16) kodumaiste turgude austamise põhireegleid, mis moodustavad vaidlustatud otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise, teine sisaldab hindade määramist hangetele ja miinimumhindade määramist „eriturgudele” („special markets”) ning kolmas sisaldab jagamispõhimõtete („sharing keys”) alusel muude maailmaturgude jagamist, välja arvatud Kanada ja Ameerika Ühendriigid (vaidlustatud otsuse põhjendus 61). Komisjon põhjendab oma järeldust põhireeglite olemasolu kohta vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–67 loetletud dokumentaalsete tõenditega ja asjaomase otsuse põhjenduses 68 esitatud tabeliga. Sellest tabelist nähtub, et kodumaise tootja osa oli vaidlustatud otsuse adressaadiks olevate äriühingute poolsete OCTG-torude ja magistraaltorude tarnetes Jaapanis ja kõigi nelja ühenduse tootja kodumaisel turul väga kõrge. Sellest järeldas komisjon, et tervikuna võetult austasid lepingupooled kodumaiseid turge tõhusalt. Asjaomase lepingu kahe ülejäänud osa kohta esitab komisjon tõendusmaterjali vaidlustatud otsuse põhjendustes 70–77.

25     Kui Corus kavandas 1990. aastal siledate torude tootmistegevuse lõpetamist, arutlesid ühenduse tootjad, kas põhireeglites sisalduv kodumaiste turgude austamise põhimõte kehtib Ühendkuningriigi turul edasi. Sellises olukorras esitasid Vallourec ja Corus „parandatud põhireeglite” („fundamentals improved”) ettepaneku, mille eesmärk oli hoida Ühendkuningriigi turule pääsemise piirangud Jaapani tootjate suhtes jõus edasi vaatamata Coruse lõpetamisele. 1990. aasta juulis, kui pikendati VAM-keermestamistehnika litsentsilepingut, leppisid Vallourec ja Corus kokku, et üksnes Vallourec, Mannesmann ja Dalmine tarnivad Corusele siledaid torusid (vaidlustatud otsuse põhjendus 78).

26     1991. aasta aprillis sulges Corus Clydesdale’is (Ühendkuningriik) oma tehase, kus valmis ligikaudu 90% siledate torude toodangust. Corus sõlmis seejärel Valloureciga (24. juulil 1991), Dalminega (4. detsembril 1991) ja Mannesmanniga (9. augustil 1993) siledate torude tarnelepingud, mille kestus oli alguses viis aastat ja mida võidi automaatselt pikendada, kui lepingut ei oldud 12 kuud enne selle lõppemist üles öeldud (edaspidi „tarnelepingud”). Neist kolme lepinguga, mis on taasesitatud komisjoni toimiku lehekülgedel 12867, 12910 ja 12948, antakse igale soodustatud äriühingule kindlaksmääratud tarnekvoot, mis oli Coruse vajadustest vastavalt 40%, 30% ja 30% (vaidlustatud otsuse põhjendused 79–82), välja arvatud väikse läbimõõduga torude osas.

27     1993. aastal vaadati Euroopa-Jaapani klubi tegevuspõhimõtteid uuesti läbi kolmel põhjusel. Esimene põhjus oli Euroopa terasetööstuse ümberkorraldamine. Corus hakkas tegelikult keermestatud õmblusteta torude tootmist Ühendkuningriigis lõpetama. Belgia äriühing New Tubemeuse (edaspidi „NTM”), mille peamine tegevusala oli eksport Lähis- ja Kaug-Idasse, likvideeriti 31. detsembril 1993. Teine põhjus oli Ladina-Ameerika tootjate pääs ühenduse turule, mis ähvardas ohustada Euroopa-Jaapani klubis kokku lepitud turuosi. Kolmas põhjus seisnes nafta ja gaasi tootmis- ning transporditegevuses kasutatavate torude nõudluse märkimisväärses kasvus maailmaturul, kuigi piirkondlikud erinevused olid endiselt suured (vaidlustatud otsuse põhjendused 83 ja 84).

28     Sellises olukorras kogunesid Euroopa-Jaapani klubi liikmed 5. novembril 1993 Tokios, et üritada sõlmida Ladina-Ameerika tootjatega uut turgude jagamise lepingut. Sellel kohtumisel sõlmitud lepingu sisu on kajastatud dokumendis, mille andis komisjonile 12. novembril 1997 üle teavitaja, kes ei olnud menetlusega seotud, ning mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 7320 ning sisaldab muu hulgas „jagamispõhimõtteid” („sharing key”) (edaspidi „jagamispõhimõtete dokument”). Asjaomase teavitaja sõnul on asjaomane dokument pärit ühe koosolekul osalenud poole kaubandusagendilt. Mis puudutab Euroopa tööstuse ümberkorraldamise tagajärgi, siis võimaldas NTM tegevuse lõpetamine saada ühenduse tootjatel mööndusi Jaapani ja Ladina-Ameerika tootjatelt, kes olid peamised kasusaajad NTM kadumisest eksporditurult (vaidlustatud otsuse põhjendused 85–89).

29     Corus tegi omalt poolt lõpliku otsuse lõpetada õmbluseta torude järelejäänud tootmine. Vallourec omandas 22. veebruaril 1994 kontrolli Coruse torude keermestamis- ja tootmistehases ning asutas selleks äriühingu Tubular Industries Scotland Ltd  (edaspidi „TISL”). TISL võttis 31. märtsil 1994 üle siledate torude tarnelepingud, mis Corus oli sõlminud Dalmine ja Mannesmanniga. Mannesmanniga sõlmitud leping oli veel jõus 24. aprillil 1997. Dalmine ütles TISL-iga sõlmitud tarnelepingu üles 30. märtsil 1999 (vaidlustatud otsuse põhjendused 90–92).

30     Komisjon leidis, et nimetatud lepingute alusel jagasid ühenduse tootjad omavahel tarned Ühendkuningriigi sildate torude turul, mis moodustab enam kui poole kogu ühenduse OCTG-torude tarbimisest. Komisjon leidis, et järelikult on tegemist EÜ artikli 81 lõikes 1 keelatud kartelliga (vt eespool punkt 22).

E –  Vaidlustatud otsuse resolutiivosa

31     Vastavalt vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikele 1 on kaheksa otsuse adressaadiks olevat äriühingut „rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1, osaledes [...] lepingus, millega nähakse ette muu hulgas äriühingute kodumaiste turgude austamine õmbluseta OCTG […] standardtorude ja [projektikohaste magistraaltorude] puhul”.

32     Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2 sedastab, et rikkumine on toimunud alates 1990. aastast kuni 1995. aastani Mannesmanni, Valloureci, Dalmine, Sumitomo, Nipponi, Kawasaki Steel Corp-i ja NKK Corp-i osas. Coruse osas on märgitud, et rikkumine kestis 1990. aastast kuni 1994. aasta veebruarini.

33     Muud asjakohased vaidlustatud otsuse resolutiivosa sätted on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 2

1.      [Mannesmann], Vallourec […], [Corus] ja Dalmine […] rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 artiklis 1 nimetatud lepingu sõlmimisega, mille tulemusel jagati siledate OCTG-torude tarned [Corusele] (Vallourecile […] alates 1994. aastast).

2.      [Coruse] rikkumine kestis 24. juulist 1991 kuni 1994. aasta veebruarini. Valloureci […] rikkumine kestis 24. juulist 1991 kuni 30. märtsini 1999. Dalmine […] rikkumine kestis 4.detsembrist 1991 kuni 30 märtsini 1999. [Mannesmanni] rikkumine kestis 9. augustist 1993 kuni 24. aprillini 1997.

          [...]

Artikkel 4

Artiklis 1 loetletud äriühingutele määratakse nimetatud artiklis sedastatud rikkumise eest järgmised trahvid:

(1)   [Mannesmann] 13 500 000 eurot

(2)   Vallourec […] 8 100 000 eurot

(3)   [Corus] 12 600 000 eurot

(4)   Dalmine […] 10 800 000 eurot

(5)   Sumitomo […] 13 500 000 eurot

(6)   Nippon […] 13 500 000 eurot

(7)   Kawasaki Steel Corp. […] 13 500 000 eurot

(8)   NKK Corp. […] 13 500 000 eurot

[...]”

[Mitteametlik tõlge]

F –  Menetlus Esimese Astme Kohtus

34     Mannesmann, Corus, Dalmine, NKK Corp., Nippon, Kawasaki ja Sumitomo esitasid Esimese Astme Kohtule vaidlustatud otsuse peale hagi ajavahemikus 28. veebruarist kuni 3. aprillini 2000 esitatud seitsme hagiavaldusega.

35     Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõikele 6 anti 23. aprillil 2002. aastal antud kolme määrusega kohtuasjades T-68/00, T-71/00 ja T-78/00 EFTA järelevalveametile nõusolek toetada komisjoni nõudeid menetlusse astujana.

36     Pärast poolte ärakuulamist andis Esimese Astme Kohus 18. juunil 2002 määruse seitsme kohtuasja liitmiseks suuliseks menetlemiseks ja nelja kohtuasja, milles olid hagejateks Jaapani äriühingud (kohtuasjad T-67/00, T-68/00, T‑71/00 ja T‑78/00), liitmiseks lõpliku kohtuotsuse tegemiseks vastavalt kodukorra artiklile 50. Pärast kohtuasjade liitmist lubati kõigi seitsme kohtuasja hagejal tutvuda käesolevat menetlust puudutavate toimikutega Esimese Astme Kohtu kantseleis. Samuti võeti menetlust korraldavaid meetmeid.

37     Esimese Astme Kohus (teine koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel algatada suulise menetluse. Poolte ja kohtuasjades T-68/00, T‑71/00 ja T-78/00 menetlusse astunud EFTA järelevalveameti suulised avaldused ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 19., 20. ja 21. märtsi 2003. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

38     Kohtuasjas T-67/00 palub NKK Corp. Esimese Astme Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud otsus NKK Corp.-i puudutavas osas;

–       tühistada talle määratud trahv;

–       teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi, kui vaidlustatud otsus jääb tervikuna või osaliselt jõusse;

–       mõista käesoleva menetlusega talle tekitatud kohtukulud välja komisjonilt;

–       võtta mis tahes meede, mis võib osutuda vajalikuks Esimese Astme Kohtu otsuse jõustamiseks.

39     Kohtuasjas T-68/00 palub Nippon Esimese Astme Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud otsus Nipponit puudutavas osas;

–       tühistada talle määratud trahv või vähemalt seda vähendada;

–       mõista kohtukulud välja komisjonilt.

40     Kohtuasjas T-71/00 palub Kawasaki Steel Corp. Esimese Astme Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud otsus;

–       teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi;

–       mõista kohtukulud välja komisjonilt.

41     Kohtuasjas T-78/00 palub Sumitomo Esimese Astme Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1–5 Sumitomot puudutavas osas;

–       teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 4 Sumitomole määratud 13,5 miljoni euro suuruse trahvi osas ja määrata oluliselt väiksem trahv;

–       mõista kohtukulud välja komisjonilt.

42     Kõigis neljas kohtuasjas palub komisjon Esimese Astme Kohtul:

–       jätta hagi rahuldamata;

–       mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Kawasaki Steel Corp.-i ja NKK Corp.-i koondumise mõju

43     NKK Corp. ja Kawasaki Steel Corp. teavitasid 9. mail 2003 Esimese Astme Kohut eraldi kirjadega, et nende kontsernide koondumisega seoses, kuhu nad kuuluvad, muutsid nad nime, mis on nüüd JFE Steel Corp. Nimetatud kirjadele lisatud dokumentide valguses, millega nad tõendasid nime muutmist, palus Esimese Astme Kohus kahel asjaosalisel ja komisjonil selgitada koondumisest tulenevat olukorda. Mõlemad hagejad vastasid kirjalikult 11. septembril 2003 ja komisjon vastas 22. septembril 2003.

44     Asjaomastest dokumentidest ja vastustest nähtub, et Kawasaki Steel Corp. on muutnud nime ja temast on saanud JFE Steel Corp. Teisalt tuleb sedastada, et NKK Corp. on muutnud oma nime ja temast on saanud JFE Engineering Corp. Hagejad kinnitavad siiski oma 11. septembri 2003. aasta vastavates kirjades, et NKK Corp.-i teraseettevõtte õigused ja kohustused anti üle JFE Steel Corp.-ile.

45     Kõigepealt tuleb rõhutada, et ühenduse kohtud võivad tõepoolest teatavaks võtta kohtumenetluse poolte nimemuutusi.

46     Lisaks tunnustatakse kohtupraktikas, et meetme adressaadi üldõigusjärglane võib jätkata meetme adressaadi esitatud tühistamishagi eriti juhul, kui füüsiline isik on surnud või kui juriidiline isik lakkab olemast, kuna tema kõik õigused ja kohustused antakse üle uuele isikule (vt selle kohta 20. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 92/82: Gutmann v. komisjon, EKL 1983, lk 3127, punkt 2 ja 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts v. parlament, EKL 1986, lk 1339, punktid 13–18). Tuleb sedastada, et sellises olukorras asendab üldõigusjärglane ilmtingimata täielikult oma eelnejat vaidlustatud meetme adressaadina.

47     Seevastu ei ole ühenduse kohus EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi puhul ega ka siis, kui tal on EÜ artikli 229 alusel täielik pädevus karistuste osas, pädev muutma ühenduse institutsiooni otsust, asendades selle adressaadi teise füüsilise või juriidilise isikuga, kui asjaomane adressaat on endiselt olemas. Selline pädevus kuulub a priori üksnes institutsioonile, kes võttis asjaomase otsuse vastu. Seega pärast seda, kui pädev institutsioon on vastu võtnud otsuse ja järelikult kindlaks määranud isiku isikusamasuse, kellele otsus on adresseeritud, ei või Esimese Astme Kohus viimati nimetatud isikut asendada teise isikuga.

48     Seejärel tuleb tõdeda, et hagi, mille on esitanud meetme adressaadi seisundis olev isik, viidates oma õigustele seoses tühistamisnõudega vastavalt EÜ artiklile 230 ja/või muutmisnõudele vastavalt EÜ artiklile 229, ei või üle kanda kolmandale isikule, kes ei ole meetme adressaat. Kui sellist ülekandmist lubataks, erineks selle isiku seisund, mille põhjal hagi esitati, selle isiku seisundist, mille põhjal hagi eeldatavalt jätkataks. Lisaks põhjustaks säärane ülekandmine meetme adressaadi isikusamasuse erinevuse selle isiku isikusamasusest, kes tegutseb kohtumenetluses adressaadi seisundis.

49     Selles osas tuleb märkida, et sellist otsust nagu vaidlustatud otsus, kuigi see on koostatud ja avaldatud üheainsa otsusena, tuleb analüüsida üksikute otsuste kogumina, milles sedastatakse, et iga adressaadiks olev äriühing on süüdi rikkumises või rikkumistes, ja vajadusel määratakse trahv. See reegel nähtub Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1997. aasta otsusest kohtuasjas T-227/95: AssiDomän Kraft Products jt v. komisjon (EKL 1997, lk II-1185, punkt 56) ja Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsusest apellatsioonmenetluses kohtuasjas C-310/97 P: komisjon v. AssiDomän Kraft Products jt (EKL 1999, lk I‑5363, punkt 49). Käesoleval juhul NKK Corp. oli ja jääb edasi talle adresseeritud otsuse ainsaks adressaadiks ja Kawasaki Steel Corp. on samas meetmes sisalduva õiguslikult eraldiseisva otsuse adressaat.

50     On tõsi, et isik, kelle vastutusele ettevõtja juhtimine hiljem antakse, võib komisjoni haldusmenetluse ajal võtta vastava avaldusega vastutuse asjaolude eest, milles süüdistatakse tegelikult vastutavat isikut, kuigi põhimõtteliselt tuleb rikkumise eest vastutada füüsilisel või juriidilisel isikul, kes asjaomast ettevõtjat juhtis siis, kui rikkumine toimus (vt selle kohta, kuigi apellatsioonmenetlus on pooleli, 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-45/98 ja T-47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni v. komisjon, EKL 2001, lk II-3757, punktid 57 ja 62). Siiski nähtub eespool punktides 46–49 nimetatud asjaoludest, et säärase avaldusega ei või muuta komisjoni otsuse adressaadi isikusamasust pärast otsuse tegemist ega säärase otsuse peale tühistamishagi esitanud isiku isikusamasust pärast hagi esitamist.

51     Selles olukorras tuleb tõdeda, et Kawasaki Steel Corp.-i nimi on muudetud JFE Steel Corp.-iks ja et NKK Corp.-i nimi on nüüdsest JFE Engineering Corp. Kohtuasjas T-67/00 ei tule siiski JFE Engineering Corp.-i asendada JFE Steel Corp.-iga, vaatamata nimetatud kahe äriühingu vahelise ühinemislepingu võimalikele mõjudele Jaapani õiguse alusel. Järelikult JFE Steel Corp. (edaspidi „JFE-Kawasaki”) jääb edasi hagejaks kohtuasjas T-71/00 ja JFE Engineering Corp. (edaspidi „JFE-NKK”) jääb edasi hagejaks kohtuasjas T-67/00.

 Õiguslik käsitlus

A –  Vaidlustatud otsuse ja eelkõige selle artikli 1 tühistamisnõuded

52     Jaapani hagejad esitavad kolmteist eraldi tühistamisväidet, millest osa on ühised nende kõigi või neist mõne puhul.

1.     Esimene väide, mille kohaselt komisjon ei teinud vaidlustatud otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise olemasolu kindlaks õiguslikult piisavalt

53     Käesoleva väite on esitanud neli Jaapani hagejat.

a)     Poolte argumendid

54     Kõigepealt teevad Jaapani hagejad märkusi EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamise hindamise kohta. Väide jaguneb sisuliselt kolme ossa.

55     Esiteks väidavad Jaapani hagejad ühelt poolt seda, et Jaapani impordi puudumist Euroopa „mandri” turul (edaspidi „onshore-turud”) võib seletada objektiivsete kaubanduslike teguritega, ja teisalt, et väidetava lepingu olemasolu ei ole kooskõlas asjaomaste toodete märkimisväärsete tarnetega, mida nad on teinud Ühendkuningriigi poolt kasutatava Põhjamere mandrilava piirkonna turule (edaspidi „Ühendkuningriigi offshore-turg” või „Briti offshore-turg”), mistõttu rikkumine, milles Jaapani hagejaid süüdistatakse, ei saanud igal juhul põhjustada konkurentsivastaseid tagajärgi. Teiseks ei tõenda komisjoni kogutud tõendid väidetava lepingu olemasolu ega, isegi kui see oleks tõendatud, kõigi Jaapani hagejate osalemist selles. Kolmandaks on komisjoni hinnang Euroopa tootjate sõlmitud siledate torude tarnelepingute eesmärkide kohta, mis moodustab vaidlustatud otsuse artiklis 2 sedastatud rikkumise, seosetu. See hinnang kinnitab ka, et komisjoni väide Jaapani hagejate osalemise kohta vaidlustatud otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumises on põhjendamata.

 Esialgsed märkused

56     Esiteks väidavad Sumitomo ja JFE-NKK, et komisjonil tuleb esitada tõendeid kõigist rikkumise moodustavatest asjaoludest (kohtujurist Sir Gordon Slynni ettepanek 7. juuni 1983. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt v. komisjon, EKL 1983, lk 1825, 1914; 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe v. komisjon, EKL 1998, lk. I-8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon v. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I-4125, punkt 86). Seetõttu antakse kahtluse korral eelis ettevõtjatele, keda süüdistatakse rikkumises osalemises (16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt. v. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 203, 304, 359 ja 363; 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands v. komisjon, EKL 1978, lk 207, punkt 265, ja kohtujuristi ülesannetes oleva kohtunik Vesterdorfi ettepanek 24. oktoobri 1991. aasta otsusele kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc v. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, II-869, II-954). Järelikult tuleb komisjonil tõendada asjaolude olemasolu nii, et neist ei jää põhjendatud kahtlust (kohtujurist Darmoni ettepanek 31. märtsi 1993. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt v. komisjon, nn II tselluloosi kohtuotsus, EKL 1993, lk  I-1307, I‑1445, punkt 195). Vastupidi, sellise otsuse tühistamiseks, milles sedastatakse rikkumine, piisab hagejal ebakindluse olemasolu tõendamisest (vt eespool viidatud kohtujurist Sir Gordon Slynni ettepanek kohtuotsusele Musique diffusion française jt v. komisjon, lk 1931).

57     Teiseks tuleb komisjonil rikkumise olemasolu tõendamiseks esitada piisavalt täpseid ja kooskõlas olevad tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toimunud (28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: CRAM ja Rheinzink v. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 20; eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsus, punkt 127; 10. märtsi 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades: T‑68/89, T‑77/89 ja T‑78/89: SIV jt v. komisjon, EKL 1992, lk II-1403, eelkõige punktid 193–195, 198–202, 205–210, 220–232, 249–250 ja 322–328, ja 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen v. komisjon, EKL 2000, lk II-2707, punktid 43 ja 72). Asjaomased tõendid peavad eelkõige võimaldama kindlaks teha, et väidetavad rikkumised on EÜ artikli 81 lõike 1 alusel konkurentsipiirangud. Nimetatud nõue ei ole täidetud eelkõige siis, kui rikkumisele on võimalik anda vastuvõetav selgitus, mis välistab ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise (eespool viidatud kohtuotsus CRAM ja Rheinzink v. komisjon, punkt 16 jj; 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96: Riviera Auto Service jt v. komisjon, EKL 1999, lk II-93, punkt 47, ja eespool viidatud kohtuotsus Volkswagen v. komisjon).

58     Lisaks peavad esitatud tõendid vastama eespool nimetatud täpsuse ja kokkusobivuse kriteeriumidele rikkumisega seonduva iga asjaolu puhul, eelkõige osapoolte isikusamasuse ja nende rikkumises osalemise (eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsus, punkt 69; eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus komisjon v. Anic Partecipazioni, punkt 87, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑295/94: Buchmann v. komisjon, EKL 1998, lk II-813, punkt 121), asjaomaste toodete ja teenuste (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt v. komisjon, punktid 301–304, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus SIV jt v. komisjon, punktid 175–194 ja punkt 324), osapoolte vahel kokku lepitud piirangute (14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑337/94: Enso-Gutzeit v. komisjon, EKL 1998, lk II-1571, punktid 102–150) ja rikkumise kestuse suhtes (7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger v. komisjon, EKL 1994, lk  II-441, punkt 79, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Volkswagen v. komisjon, punkt 188). Eelkõige tuleb rikkumise kestuse kohta esitada otseseid tõendeid või tõendeid, mis on piisavalt hiljutised ehk värsked.

59     Eelkõige väidab JFE-NKK, et vastavalt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsusele kohtuasjas T-348/94: Enso Española v. komisjon (EKL 1998, lk. II‑1875, punktid 160–171) peab komisjon tuginema konkreetsetele tõenditele ja mitte üksnes väidetele koosolekute sisu ja eesmärkide kohta, kus väidetava lepingu pooled olevat osalenud.

60     Kõigepealt väidab komisjon, et vaidlustatud otsust ei saa tühistada seetõttu, et Jaapani hagejad esitavad argumente, milles seatakse komisjoni kindlaks tehtud faktilised asjaolud teistsugusesse valgusesse. JFE-NKK poolt selle kohta esitatud argumente, mis põhinevad eespool punktis 57 viidatud kohtuotsusel CRAM ja Rheinzink v. komisjon ja eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsusel (punktid 126 ja 127), võidakse kohaldada üksnes siis, kui komisjoni otsus põhineb ainult oletusel, et kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid ei või seletada muuga kui ettevõtjate vahelise kooskõlastatud tegevusega. Käesoleval juhul ei ole olukord selline.

61     Argument, mille kohaselt tuleb komisjonil tõendada rikkumise olemasolu nii, et sellest ei jää põhjendatud kahtlust, ei ole komisjoni arvates põhjendatud. Tuleb eelkõige märkida, et eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsuses ei ole Euroopa Kohus kinnitanud kohtujurist Darmoni ettepanekus sellele kohtuotsusele soovitatud tõlgendust seoses piisavalt täpsete ja kokkusobivate tõenditega. Esimese Astme Kohus eelistas ka 20. aprilli 1999. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt v. komisjon, nn II PVC kohtuotsus (EKL 1999, lk II-931), määratleda üldiselt, kas selles kohtuasjas esitatud tõendid on piisavad, et tõendada asjaomase rikkumise olemasolu. Eelkõige rikkumise kestuse puhul ei nõuta komisjoni arvates tõendite täpsust ja kokkusobivust rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks, vaid nende eesmärk on üksnes määratleda, millises ulatuses tuleb trahvi suurust kohandada, et see oleks vastavuses rikkumise kestusega. Komisjoni arvates ei ole rikkumise täpne alguspäev mitte mingil juhul käesolevas asjas oluline siis, kui see toimus enne 1990. aastat, sest komisjon on rikkumist arvestanud trahvi summa kindlaksmääramisel alates sellest kuupäevast.

 Esimese väite esimene osa, mille kohaselt väidetava lepingu olemasolu ning Ühendkuningriigi offshore-turul ja muudel Euroopa turgudel valitsev olukord on vastuoluline

62     Jaapani hagejad sisuliselt väidavad, et kaubandustõkete olemasolu on usutav alternatiivne seletus sellele, et Jaapani äriühingud ei müünud vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud tooteid Euroopa turgudel. Kuna komisjoni järeldus põhineb oletusel, et seda ei või selgitada teisiti kui süüks pandud lepingu poolte vahelise kooskõlastatud tegevusega, tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 1 tühistada vastavalt eespool punktis 57 viidatud kohtuotsuses CRAM ja Rheinzink v. komisjon (punkt 16), eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsuses (punktid 126 ja 127) ja eespool punktis 61 viidatud II PVC kohtuotsuses (punkt 725) esitatud seisukohale.

63     Hagejate sõnul on väide, mille kohaselt Jaapani tootjad osalesid lepingus, milles nad kohustusid mitte tarnima tooteid Euroopa turgudele, ja nende tegelik tegevus neil turgudel omavahel oluliselt vastuolus. Vastupidi komisjoni väitele ilmneb Jaapani ja Euroopa vahelise kaubavoogude uurimisest, et Jaapani tootjad konkureerivad tugevalt Euroopa tootjatega offshore-turgudel, eelkõige Ühendkuningriigi ja Norra offshore-turgudel, mis koos moodustavad ainsa turu, millel on Jaapani tootjate jaoks tähtsus objektiivsetel kaubanduslikel põhjustel. Ühendkuningriigi offshore-turu nõudlus on suunatud eelkõige OCTG-eritorudele, mitte OCTG-standardtorudele, mida vaidlustatud otsus puudutab. Komisjon on igal juhul faktilisi asjaolusid ekslikult hinnanud ja kvalifitseerinud, kui ta sedastas rikkumise vaidlustatud otsuse artiklis 1 nii Euroopa offshore-turgudel kui ka Euroopa onshore-turgudel.

64     Selles osas küsib Nippon, kas on võimalik, et Jaapani tootjad ühinesid lepinguga, mis oli sõlmitud Euroopa tootjatega, kes keelasid neil tuua tooteid Euroopa turgudele, arvestades eelmises punktis kirjeldatud olukorda. JFE-Kawasaki ja Sumitomo märgivad, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 esitatud tabeli alusel ei olnud kummagi kodumaise tootja turuosa OCTG-torude ja magistraaltorude kodumaistel turgudel mitte mingil juhul 100%. Eriti Ühendkuningriigi turul oli nende toodete impordiosa 16–22%. Vastuseks komisjoni argumendile, mille kohaselt seda asjaolu seletab Ühendkuningriigi turu eriline seisund, mida peetakse põhireeglites pooleldi kaitstud turgudeks (mis saavad kasu piiratud kaitsest), vastab JFE-NKK, et Prantsusmaa turg, millel puudus selline seisund, sai kasu nõrgemast kaitsest 1991. aastal ja samasugusest kaitsest 1994. aastal, nagu nähtub eespool nimetatud tabelist. Kuna Jaapani tootjad ei ole müünud vaidlustatud otsuses nimetatud tooteid teatavatel Euroopa turgudel komisjoni tõdetud rikkumisajajärku kuuluvatel aastatel, leiab JFE-NKK, et seda asjaolu võib seletada eelkõige nende toodete müügi kõikumisega, sest asjaomaste toodete tarbimine sõltub tugevalt nafta- ja gaasisektori toimimisest.

65     Sumitomo möönab otseselt, et tema argumendid asjaomase lepingu mõju kohta on käesoleva väite puhul asjakohased üksnes juhul, kui Esimese Astme Kohus leiab, et komisjon ei ole teinud rikkumise olemasolu kindlaks õiguslikult piisavalt vaidlustatud otsuses nimetatud dokumentide alusel. Ta märgib, et komisjon on tuginenud põhiliselt lepingu eesmärgile ja alles teise võimalusena selle mõjule.

66     Komisjoni selle argumendi osas, mis põhineb Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt v. komisjon, nn tsemendi kohtuotsus (EKL 2000, lk II‑491), punktil 1088 ja mille kohaselt rikkumine on väga tõsine, kui see seisneb lepingus, mille eesmärk on kõrvaldada konkurents turult, kus konkurents on juba niigi väga piiratud, märgib JFE-Kawasaki, et käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad väga palju nimetatud kohtuotsuse asjaoludest. Käesolevas asjas oli Euroopas tugev konkurents vähemalt struktuurilisel tasandil nelja suure ühenduse tootja tõttu, mis tähendab seda, et Jaapani tootjate potentsiaalne konkurents oli tühine. Seevastu eespool viidatud tsemendi kohtuotsuses oli arvukalt suletud geograafilisi monopole.

67     JFE-Kawasaki väidab, et vaidlustatud otsuse enese põhjenduste 61–77 kohaselt ei puudutanud põhireeglid Ühendkuningriigi offshore-turgu ega isegi muud ühenduse offshore-turgu. Eriti nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 62, et põhireeglid reguleerisid kodumaistel turgudel valitsevat olukorda ja Ühendkuningriigi offshore-turgu peeti „pooleldi kaitstuks” või „piiratult kaitstuks”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 102 esitatud kinnitus, mille kohaselt lepingupooltel tuleb hoiduda asjaomaste torude tarnimisest kodumaistele turgudele, on JFE-Kawasaki väitel vastuolus põhjenduses 62 sedastatud Ühendkuningriigi offshore-turu hübriidseisundiga.

68     Õmbluseta terastorude tarneid Jaapanist Ühendkuningriigi offshore-turule iseloomustab nende kestus ja nende tähtsus. Selles osas tugineb Nippon eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 esitatud tabelile, millest nähtub, et Jaapani hagejad on tarninud olulises koguses õmbluseta terastorusid Ühendkuningriigi offshore-turule. Asjaolu, et need arvud puudutavad kõiki terastorusid, ei mõjuta Nipponi väitel nende asjakohasust ja viib selleni, et nimetatud tootjad tarnisid Ühendkuningriigi mandrilavale mitut liiki torusid ehk OCTG-standardtorusid, magistraaltorusid ja OCTG-eritorusid. Nippon tugineb ka eksporti puudutavatele Jaapani tolliasutuste arvudele aastate 1988–1996 kohta ja Jaapani raua ja terase eksportijate liidu välja antud statistikale aastate 1977–1987 kohta, mis kinnitavad säärase konkurentsi olemasolu. Sumitomo väidab, et temapoolne torude müük Euroopa ühenduse turgudele ja eelkõige Ühendkuningriigi mandrilava turule oli oluline ja esitab seda väidet toetava tõendi. Eelkõige vaidlustab ta komisjoni esitatud arvu 230 000 tonni mis puudutab Euroopa-Jaapani klubi liikmete magistraaltorude keskmist aastamüüki asjaomasel ühenduse turul. Selle klubi kõik liikmed müüvad aastas 71 000 tonni magistraaltorusid. JFE-NKK viitab omalt poolt üksikasjalikele arvudele, mille ta esitas komisjonile vastusena tema informatsioonitaotlusele ja millest nähtub, et ta ei lõpetanud torude müüki Euroopa turgudel rikkumisajajärguks peetud ajal. JFE-Kawasaki väidab, et kuigi tema müük kõigil Euroopa turgudel on jäänud väheseks, pingutas ta siiski kõvasti, et müüa eelkõige Ühendkuningriigi offshore-turul.

69     Lisaks on Jaapani tootjate tugev konkurents eelkõige Ühendkuningriigi turul otseselt kindlaks tehtud dokumentaalsete tõenditega, mis komisjon sai Euroopa tootjate uurimise käigus. Eriti dokument, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 4902 ja mille pealkiri on „Memorandum tegevjuhtidele” („Paper for Presidents”), kajastab „[jaapanlaste] praegust agressiivsust OCTG-torude osas”, ja viis Valloureci memorandumit – ehk 23. märtsi 1990. aasta memorandum, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 15622 ja mille pealkiri on „Kaalutlus VAM lepingu pikendamisest” (edaspidi „VAM lepingu kaalutluste memorandum”), 2. mai 1990. aasta memorandum, mis on taasesitatud toimikuleheküljel 15610 ja mille pealkiri on „Strateegilised arutlused VLR-suhetest” (edaspidi „Strateegiliste kaalutluste memorandum”), 1. juuni 1990. aasta memorandum, mis on taasesitatud toimiku leheküljel 15591 ja mille pealkiri on „VAM-BSC lepingu pikendamine”, 24. juulil 1990. aasta koosoleku memorandum ja toimiku leheküljel 15596 taasesitatud kuupäevata memorandum, mille pealkiri on „BSC koosolek” – kõik kinnitavad, et Vallourec pidas Jaapani tootjate müüki Ühendkuningriigi offshore-turul eriti murettekitavaks. Samas toimikus sisalduvast Mannesmanni 16. augusti 1993. aasta faksist, mis on taasesitatud leheküljel 2493, nähtub jaapanlaste hinnakonkurents, mistõttu Mannesmann ei olnud huvitatud teatavates hangetes osalemisest.

70     Lisaks nähtub komisjoni toimikus leheküljel 5243 taasesitatud 6. juuni 1994. aasta kirjast, mille Euroopa Ühenduse terastorutööstuse koostöökomitee saatis komisjonile (edaspidi „koostöökomitee 6. juuni 1994. aasta kiri”), ja komisjoni toimiku leheküljel 5103 taasesitatud asjaomase koostöökomitee koosoleku 24. augusti 1994. aasta protokollist, et Euroopa tootjad pidasid Jaapani tootjaid agressiivseteks konkurentideks ja et nende müügimaht ohustas nende seisundit ühenduse liikmesriikide offshore-turgudel. Koostöökomitee 24. augusti 1994. aasta koosoleku protokollist nähtub ka, et Jaapani tootjate turuosad olid tõusnud 25%-ni ühenduse ja Fääri saarte offshore-turgudel kõigi terasest valmistatud OCTG-torude osas ning 34%-ni ühenduse ja Norra offshore-turgudel legeerimata terasest OCTG-torude osas. Sumitomo viitab veel Jaapanist pärit impordi olulisust puudutavat väidet tõendavale Euroopa terastorude ühingust (endine Euroopa Ühenduse terastorutööstuse koostöökomitee) 5. oktoobril 1994 saadetud faksile, mis on taasesitatud toimiku leheküljel 4723, ning komisjoni esindajale Large’ile adresseeritud kuupäevata kirja projektile, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 4725. Seda väidet kinnitavad ka Euroopa tootjate avaldused, eriti Dalmine 29. mai 1997. aasta vastused komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 11 alusel esitatud küsimustele, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 15162 (edaspidi „Dalmine 29. mai 1997. aasta vastused”) ja Coruse 13. augusti 1997. aasta vastused, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 11916 (edaspidi „Coruse vastused”). Coruse vastused viitavad eriti sellele, et Jaapani tootjad pürgisid Ühendkuningriigi offshore-turule. Nippon rõhutab, et vastavalt Euroopa äriühingute koostatud „Jaapani g-dokumendile”, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 4909, „[muutus] eriti Nippon […] aina agressiivsemaks Ühendkuningriigi mandrilaval”.

71     Jaapani tootjate sõnul oli asjaolu, et nad on müünud Ühendkuningriigi offshore-turul olulises koguses terastorusid, eriti OCTG-eritorusid ja „projektikohaseid” magistraaltorusid, kuid ei ole siiski müünud neid tooteid olulises koguses ühenduse liikmesriikide onshore-turgudel, vastupidi komisjoni väitele täiesti loogiline ja kooskõlas sellega, et väidetavat lepingut ei ole olemas. Eelkõige need tooted, kui nad on mõeldud offshore-kasutuseks, on Jaapani tootjate sõnul väga kõrge kvaliteediga ja väga kallid. Lisaks on välismaistel tootjatel üldiselt lihtsam konkureerida kohalike tootjatega pigem selliste eritoodete osas nagu OCTG-eritorud kui standardtoodete osas nagu OCTG-standardtorud.

72     Lisaks moodustab Põhjamere mandrilava, eriti Ühendkuningriigi offshore-turg, Jaapani tootjate sõnul suurima osa Euroopa terastorude turust, nagu nähtub „Jaapani g-dokumendist”. Sellest järeldub, et nende tootjate ühenduse onshore-turud on suhteliselt piiratud. Järelikult ei ole need väga kasumlikud. Ühendkuningriigi offshore-turu konkurentsitingimused on väga erinevad ühenduse onshore-turgude konkurentsitingimustest. Jaapani toodete müüki segab viimati nimetatud turul selliste teatavate kaubandustõkete koosmõju, millest suurem osa puudub Ühendkuningriigi offshore-turul. Komisjon ei ole seda arvesse võtnud, kui ta ei eristanud vaidlustatud otsuses offshore- ja onshore-turge. Nippon väidab, et onshore-turud olid Jaapani tootjatele peaaegu suletud nende tõkete tõttu, vähemalt juhul, kui neid käsitleda tervikuna. Sumitomo sõnul kinnitab OCTG‑standardtorude puhul seda asjaolu ühe seda liiki tooteid ostva ettevõtja kiri, milles tõdetakse, et Jaapani tootjad pakkusid talle asjaomaseid tooteid müügiks, kuid pakutud hind ei olnud huvipakkuv ja tarnetähtajad olid pikemad kui Euroopa tootjate tähtajad. Sumitomo sõnul puudutas asjaomase ettevõtja Interneti-lehel olev viide Jaapani tarnijatele, millele komisjon tugineb, OCTG-eritorusid, mitte OCTG-standardtorusid.

73     Euroopa ühendusse Jaapani torude importimisel kehtestatud tõkete osas leiavad Jaapani hagejad kõigepealt, et ühenduse traditsiooniline kaubanduspoliitika, millega üritati kaitsta Euroopa turge komisjoni ja Jaapani valitsuse vahelise vabatahtlike piiravate lepetega, moodustab sellise tõkke. Säärase poliitika peamine eesmärk oli säilitada olemasolevad kaubavood. Selles osas väidavad Jaapani hagejad, et nad ei eksportinud õmbluseta torusid ühenduse onshore-turgudele vabatahtlike piiravate lepete kehtivuse ajal või et ekspordikogused oli väga väiksed ja et see poliitika heidutas neid eksportimast oma tooteid nimetatud turgudele.

74     Praktikas sõlmiti esimene terastorusid hõlmav vabatahtlik piirav lepe 1978. aasta märtsis. Viimane leping, millega pikendati piiravaid kohustusi, sõlmiti 1989. aasta detsembris ja kehtis kuni 1990. aasta lõpuni. Komisjon ise sedastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 134, et asjaomased lepingud heidutasid Jaapani tootjaid oma terastorusid Euroopasse eksportimast enne 1990. aastat. Seetõttu oli Esimese Astme Kohtu 11. märtsil 1999. aasta otsuses kohtuasjas T-141/94: Thyssen Stahl v. komisjon (EKL 1999, lk  II‑347, punkt 262) ja eespool punktis 66 viidatud tsemendi kohtuotsuses (punkt 917) viidatud piisava ühise tahte võimalus Jaapani tootjate osas välistatud ajal, kui piiravad lepped olid jõus. JFE-NKK lisab, et komisjon ise julgustas Jaapani tootjaid vastu võtma kaubanduspoliitikat, milles neid nüüd süüdistatakse, kuigi ta ise ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millisel kuupäeval vabatahtlike piiravate lepete kehtivus lõppes. Üldiselt tuginevad Jaapani hagejad vabatahtlike piiravate lepete pikendamisele, et põhjendada oma taotlust trahvi vähendamiseks (vt punkt 136 ja sellele järgnevad punktid ning allpool punktid 511–513).

75     Teiseks olid Jaapani terastorude tootjad heidutatud legeerimata terasest õmblusteta torusid eksportimast ühenduse onshore-turgudele, sest neilt nõuti ühise tollitariifistiku alusel suuri tollimakse. Ajavahemikus 1977 ja 1994 ei olnud ühenduse onshore-turgudele õmbluseta terastorude impordi suhtes kehtestatud tollimaksud kordagi alla 9%. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 esitatud kinnitus, mille kohaselt komisjon arvestas seda tegurit, ei võimaldanud mitte mingil moel mõista põhjust, miks komisjoni sõnul ei saanud seda asjaolu pidada takistuseks Jaapanist pärit müügile. Sumitomo väidab selles osas, et Ladina-Ameerika tootjaid maksustati madalamate tollimaksudega üldiste soodustuste süsteemi alusel. Komisjoni poolt väidetava rikkumise ajal kaotati tollimaksud paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega sõlmitud vabakaubanduslepingute alusel neist riikidest imporditavate terastoodete suhtes. Sellest järeldub, et kõikidest neist riikidest pärit importi eelistati Jaapanist pärit impordile.

76     Kolmandaks raskendasid Jaapani terastorude tootjate ebasoodsat konkurentsiolukorda ühenduse onshore- turgudel võrreldes Euroopa tootjatega transpordikulud ja onshore-kasutamiseks ette nähtud torude puhul laadimis- ja lossimiskulud ühenduse saabumissadamas ning mere- ja maismaatransport lõppsihtkohta. Peale selle, kuna Euroopa onshore-turgudele tellitud torude kogused olid väiksed, olid transpordikulud tarnitava tonni kohta vastavalt suuremad. Transpordikulude protsentuaalne osa maksmisele kuuluvast hinnast oli vaidlustatud otsuses nimetatud OCTG-standardtorude puhul asjaomaste toodete suhteliselt madala väärtuse tõttu väga suur. Jaapani tootjad viitavad selles osas erinevatele arvandmetele, mis on väidetavalt määratletud tegelike hindade põhjal, mida neile maksti Euroopasse tarnitud õmbluseta terastorude eest. Komisjoni avaldused, mille kohaselt partiisid võib ühendada transpordikulude vähendamiseks, ei lükka ümber nende väidet, sest tuleb tunnistada, et sellest võimalusest hoolimata heidutas kulude suurus eksporti. Jaapani tootjate transpordikulude suuruse olulisust kinnitas ka koostöökomitee 6. juuni 1994. aasta kiri, vaatamata sellele, et asjaomase dokumendi eesmärk oli juhtida komisjoni tähelepanu Jaapani torude ekspordi ohu tähtsusele. Seda asjaolu kinnitab kaudselt ka komisjoni otsuste tegemise praktika, eelkõige komisjoni 12. novembri 1992. aasta otsus 93/247/EMÜ, milles tunnistatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks (juhtum IV/M.222 – Mannesmann/Hoesch) (EÜT 1993, L 114, lk  34, põhjendus 102). Ka komisjoni 26. veebruari 1998. aasta otsusest, milles tunnistatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks (juhtum IV/M.1014 – British Steel/Europipe) (EÜT C 181, lk 3), nähtub, et tootjatele väljaspool ühendust osutub vahemaa märkimisväärseks ebasoodsaks teguriks, kui on tegemist väikeses koguses suhteliselt vähese erisusega toodete müügiga.

77     JFE-Kawasaki lisab selles osas, et Jaapani tootjad ei olnud ebasoodsas olukorras üksnes Euroopa tootjate, vaid ka muude kolmandate riikide tootjatega võrreldes. Näiteks vedu Jaapanist Itaaliasse või Ühendkuningriiki maksis 40–50% rohkem kui vedu Argentiinast. Komisjoni selle argumendi osas, mille kohaselt vaidlustatud otsuse lisast 5 nähtub, et Itaalia turgu kaitsti Jaapani impordi eest, kuid mitte kolmandate riikide impordi eest, märgib Sumitomo, et asjaomane lisa puudutab kõiki OCTG-torusid ja magistraaltorusid, ja seega pole mõtet hinnata vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud toodete erilist olukorda.

78     JFE-Kawasaki ja JFE-NKK vaidlevad vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 esitatud komisjoni hinnangule, mille kohaselt igasugune müük, mis toimub muutuvatest kuludest kõrgema hinnaga, on pakkumise seisukohast põhjendatud, sest terastorude turul on struktuuriline ülevõimsus ja säärane müük võimaldab katta püsikulusid. Esiteks on terastorude transpordikulud muude terastoodetega võrreldes eriti suured, sest need on mõõtmetelt suured. Teiseks ei arvestata komisjoni hinnangus seda, et terase tootmismaht on Jaapani tootjatel piiratud ja et seetõttu on neil huvi kasumi maksimeerimiseks müüa võimalikult palju terastooteid, mille kasumimarginaal on suurim. Asjaolu, et teatavate toodete müügiga on võimalik katta muutuvaid kulusid, ei ole piisav järeldamaks, et Jaapani tootjatel on kaubanduslik huvi säärast müüki teostada.

79     Komisjoni hinnangule, mille kohaselt terastoodete tootmisvõimalused on eristatud, mistõttu neid ei ole võimalik koondada sääraste toodete tootmisele, mille marginaal on suurim, vastab Kawasaki, et tootmisprotsessi esimene staadium on kõigil terastoodetel sama. See on staadium, milles tema tootmismaht on piiratud. Sumitomo väidab veel, et tootmise ülevõimsus mõjutab Euroopa tootjaid sama palju kui Jaapani tootjaid. Seetõttu on see olukord neutraalne ja muudest nimetatud asjaoludest johtuv ebasoodne olukord püsib, isegi kui oletada, et Jaapani tootjatel oli huvi müüa hinnaga, mis on nende muutuvatest kuludest veidi madalam.

80     Neljandaks on Jaapani tootjad Euroopa konkurentidega võrreldes ebasoodsamas olukorras tarnetähtaegade osas. Jaapanis valmistatud terastorude saatmine Euroopasse kestab neljast kuni kuue nädalani. Kuigi komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 137, et asjaomased äriühingud leiavad, et tarnetähtajad ei ole takistus Jaapanist imporditavate OCTG-eritorude puhul, mida kasutatakse eelkõige Ühendkuningriigi mandrilaval teatavates projektides, ei kehti see tähelepanek OCTG-standardtorude puhul. OCTG-eritorude kasutajatel on eriti kulukas vahetada eritoruliite liiki pärast seda, kui nad on valinud erinevate tootjate pakkumistest seda liiki liite, mille tarnetähtaegade mõju oleks sellel turul väiksem. OCTG-standardtorude turul on seevastu suutlikkus tarnida torud lühemate tähtaegade jooksul märkimisväärne eelis. Projektikohaste magistraaltorude eriline töötlemine sunnib tarnijat tegutsema eriti lühikese aja jooksul, sest nende puhul on tarnetähtaegadel veelgi suurem tähtsus. Kuna OCTG-torusid ja projektikohaseid magistraaltorusid müüakse otse kasutajatele, on võimatu seda takistust ületada varude haldajate vahendusel kaudse müügiga.

81     Viiendaks on kõigil neljal ühenduse liikmesriigi kodumaisel turul, kus võib toimuda kõige olulisem onshore-müük – ehk Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi turul – üks domineeriv kodumaine tootja. See olukord ei olnud ilmtingimata turgude jagamise lepingu tagajärg, sest teatavad objektiivsed, eelkõige majanduslikud asjaolud soosivad kodumaiseid tootjaid. Kodumaiste tootjate seisund tugevnes eriti nende peamiste klientide ehk kodumaiste gaasi transpordi- ja turustusäriühingute, mis on sageli riiklikud ettevõtjad, ostupoliitika tõttu asjaomasel turul. Komisjon möönis säärase olukorra olemasolu oma otsuses 93/247.

82     Näiteks olid Corusel (varem British Steel) käsitletavate sündmuste toimumise ajal privilegeeritud suhted äriühinguga British Gas ja BP (varem British Petroleum), mida tunnistab viimati mainitu osas dokument, mille pealkiri on „BP engineeringu ja British Steeli tehnilise koostöökomitee koosoleku protokoll” („Minutes of technical liaison meeting by BP engineering/British Steel”) ja mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 681. Komisjoni toimiku leheküljel 8220b 4 taasesitatud Dalmine töötajate avaldused tõendavad, et nad pakkusid altkäemaksu Itaalia suurima nafta- ja gaasiäriühingu Agip töötajatele, et tagada, et selle äriühingu õmbluseta terastorusid hõlmavaid tellimusi ei antaks teistele tootjatele, ja teiseks, et Agip üritaks üldiselt eelistada Itaalia tootjaid. Komisjoni toimiku leheküljel 2298 taasesitatud dokument, mille pealkiri on „Kohtumine Distrigaziga”, kinnitab äriühingu Distrigaz soovi mitte tellida ühendusest väljapoole jäävatelt tarnijatelt. Nõukogu 17. septembri 1990. aasta direktiivi 90/531/EÜ, mis käsitleb vee-, energia-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi (EÜT L 297, lk 1), üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas põhjenduses kinnitatakse, et gaasi ja nafta kaevandamis-, transpordi- ja turustusvaldkonna riigihanked olid kinnised enne direktiivi jõustumist. Direktiivi artiklis 29, mis reguleerib kolmandate riikide olukorda tulevikus, ei võimaldatud neile võrdset pääsu Euroopa riigihangete turgudele, mis on vastupidine sellele, mida kaldutakse väitma vaidlustatud otsuses. JFE-NKK sõnul ei saanud Jaapani tootjad direktiivi 90/531 sätetest kasu täies ulatuses, sest riigihanget puudutavat rahvusvahelist lepingut (lisatud nõukogu 10. detsembri 1979. aasta otsusele 80/271/EMÜ aastatel 1973–1979 toimunud kaubandusläbirääkimistest tulenenud mitmepoolsete lepingute sõlmimise kohta, EÜT 1980, L 71, lk 1) ei kohaldata nafta ja/või gaasi uurimis-, kaevandamis- või transportimisvaldkonna suhtes.

83     Kuuendaks esitasid Euroopa äriühingud komisjonile dumpinguvastaseid kaebusi, et kõrvaldada ühenduse turult ühendusevälised tootjad. Ajavahemikus 1977–1998 algatati seitse menetlust ühenduseväliste tootjate vastu, millest ainult üks otsustati lõpetada ilma kohustust või maksu määramata. Kuigi ükski asjaomastest dumpinguvastastest menetlustest ei puudutanud Jaapanist pärit importi, ei ole see ebatavaline Ühendkuningriigi offshore-turu puhul, sest liikmesriikide mandrilavad olid faktiliste asjaolude toimumise ajal väljaspool ühenduse antidumpingu õigusnormide territoriaalset kohaldamisala. Seevastu vähendas säärase menetluse algatamise võimalus Jaapani eksportijate innukust onshore-turgudel oluliselt, vastupidi komisjoni väitele vaidlustatud otsuse põhjenduses 137. Pelk antidumpinguvastase menetluse algatamine oleks tähendanud Jaapani tootjatele märgatavat tööd komisjoni uurimismeetmete tõttu. Selle argumendi põhjendatust kinnitab asjaolu, et memorandumist tegevjuhtidele ilmneb, et Euroopa äriühingud plaanisid ähvardada Jaapani äriühinguid dumpinguvastaste kaebuste esitamisega. Euroopa tootjad avaldasid survet ka komisjonile, et laiendada ühenduse tolliterritooriumi liikmesriikide offshore-turgudele, mida tõendab eelkõige koostöökomitee 6. juuni 1994. aasta kiri.

84     Seitsmendaks väitsid Jaapani hagejad, et ühenduse liikmesriikide mitmesuguste siseriiklike normide ja väga erinevate litsentseerimistingimuste jätkuva täitmisega seonduvad kulud moodustavad teise märkimisväärse kaubandustõkke. API-standard oli ainult alusnorm ja seetõttu oli vajalik järgida ka siseriiklikke norme, rääkimata teatavate klientide kehtestatud lisanormidest. Nipponi sõnul nõuti Saksamaal näiteks kvaliteedi tagamise tõendit tootmistehnika, tootejärelevalve ja töötajate kvalifikatsiooni kohta. Asjaomaste tõendite väljaandmine eeldas mahukate saksakeelsete dokumentide esitamist ja kuni 45 000 Saksa marga suuruste lõivude maksmist igal teisel või kolmandal aastal. Komisjon möönis otsuses 93/247, et säärased siseriiklikud normid osutuvad oluliseks tõkkeks terastorude ühendusesisesele kaubandusele. See järeldus on eriti asjakohane Jaapanist pärit impordi suhtes. Otsuses 93/247 esitatud objektiivset hinnangut ei saa jätta käsitletavas asjas tähelepanuta komisjoni toodud põhjusel, et ta ei teadnud rikkumise olemasolust seda otsust tehes. Teatavate naftaäriühingute enda nõudmiste osas märgib JFE-Kawasaki, et Prantsuse äriühing Total ja Itaalia äriühing Agip nõuavad kõigi neile tarnitavate terastorude off-line-kontrolli. Nimetatud kontrollkohustuse täitmine põhjustab üle 100 USA dollari suuruse kulutuse tuhande tonni kohta.

85     Kaheksandaks väidavad JFE-NKK, Nippon ja JFE-Kawasaki oma vastustes, et Corus sai kasu Ühendkuningriigi valitsuse poliitikast soodustada briti tarnijate müüki selle riigi mandrilavale. Ühendkuningriigi valitsus rakendas seda poliitikat offshore-turgude tarneameti (Offshore Supplies Office, edaspidi „OSO”) asutamisega. Avaldades survet Ühendkuningriigi mandrilaval tegutsevatele ettevõtjatele, õnnestus OSO-l suurendada briti tarnijate turuosa 25%-lt 30%-ni 1972. aastal (vastavalt Ühendkuningriigi kaubandus- ja tööstusministeeriumi, lühendatult DTI 1997. aastal avaldatud aruandele, mis on kohtuasjas T-67/00 repliigi lisa 4, edaspidi „DTI aruanne”), 75%-ni 1984. aastal ja kuni 87%-ni 1987. aastal (Euroopa Ühenduste Bülletään – lisaväljaanne nr 6/1988, punkt 115). Sellistes tingimustes oleks Corusel olnud mõttetu sõlmida Jaapani tootjatega leping, mis tagaks talle kaitse offshore-turul, kuna teda kaitsti juba OSO meetmetega tugevalt. Põhireeglite ja eriti parandatud põhireeglite kontseptsioon puudutab Coruse privilegeeritud seisundit Ühendkuningriigi offshore-turul selle rahvusliku eelistamise poliitika tulemusel, ja sellest seisundist said kasu ka Euroopa tootjad, sest nad tarnisid Corusele siledaid torusid pärast tema Clydesdale’i tehase sulgemist. Igal juhul on vaidlustatud otsuses selles osas ilmselge viga, sest komisjon ei arvestanud OSO tähtsust Ühendkuningriigi offshore-turul. Briti eelistamissüsteemi rakendati kuni 1993. aasta juulini, kui see asendati direktiivis 90/531 sätestatud ühenduse eelistamissüsteemiga. JFE-NKK väidab, et ta sai neist asjaoludest teada ning sai neid asjaolusid tõendavad repliigile lisatud dokumendid alles pärast seda, kui ta esitas hagi kohtuasjas T-67/00.

86     Samuti leiavad kolm asjaomast hagejat, et teatavad komisjoni esitatud tõendid, mis viitavad OSO rakendatavale poliitikale, kinnitavad nende selle kohta esitatud väiteid. Esiteks rõhutavad nad, et VAM-BSC lepingu pikendamise memorandum sisaldab kinnitust, et „[jaapanlastele] ei pea avama ust, et soosida neid briti turul”, ja et 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandumi koostaja avaldab järgmist: „Ei ole võimalik välistada, et aastal [19]93 annab OSO Euroopa tootjatele 3 eelisprotsenti, mida ta annab käesoleval ajal briti tootjatele”. Viited, mida 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandumis tehakse Euroopa ühenduse tugevnemisele ja 3% eelise võimalikule laienemisele Euroopa tootjate suhtes, on seotud direktiivi 90/531 jõustumisega, milles sätestatakse ühenduse eelistamine siis, kui ühenduse tootjate hinnad ei ületa kolmandate riikide tootjate hindu rohkem kui 3%.

87     Asjaolu, et praktikas ei ole ükski Euroopa tootja tarninud Jaapanisse õmbluseta terastorusid, mida tõendab vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 esitatud tabel, on seletatav ka kaubanduspoliitiliste põhjustega. Seetõttu puudub turu jagamise lepingu sõlmimiseks kaubanduslik õigustus.

88     Teiseks nähtub koostöökomitee 6. juuni 1994. aasta kirjast, et Jaapani terastorude riigihanked olid Euroopa tootjatele täiesti suletud, et Jaapani toruturul valitsesid torutootjatega tihedalt seotud suured kontsernid, transpordikulud ja Jaapanisse suunduva müügi kulud olid Euroopa tootjate jaoks väga suured ning nafta ja gaasi uurimis- ja tootmistegevus ning järelikult ka OCTG-torusektor oli igal juhul väga piiratud. Lisaks nähtub Euroopa terastorude liidu poolt komisjonile 16. novembril 1994. aastal saadetud faksist, et terastorude välismaised tootjad, kes tahtsid müüa oma toodangut Jaapanisse, pidid täitma Jaapani normide järgimiseks väga üksikasjaliku formulari.

89     Komisjon leiab esiteks, et vaidlustatud otsus põhineb peamiselt lepingu konkurentsi piiraval eesmärgil. Seega ei pidanud ta tõendama ka konkreetset mõju ühenduse turule, et teha kindlaks vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumise olemasolu. Isegi kui oletada, et Jaapani hagejate loetletud kaubandustõkked võiksid seletada, miks nad ei müünud vaidlustatud otsuses nimetatud tooteid ühenduse turgudel, ei lükka see ümber asjaolu, et komisjon on tõendanud lepingu olemasolu, mille eesmärk on konkurentsi piiramine. Igal juhul niivõrd, kuivõrd hagejate poolt nimetatud asjaolud vastavad tõele, suureneb komisjoni sõnul nende tagajärjel lepingu tõsidus, mitte ei vähene, nagu hagejad näivad väitvat. Komisjon viitab selles suhtes eespool punktis 66 viidatud tsemendi kohtuotsusele, milles sedastati, et majandusliku analüüsiga, millega üritatakse tõendada objektiivsete kaubandustõkete olemasolu, ei saa teha olematuks ümberlükkamatuid dokumentaalseid tõendeid. Esimese Astme Kohus täpsustas veel, et kui hagejate esitatud majanduslik analüüs peaks osutuma õigeks, rõhutaks see tõdemus lõpuks toimepandud rikkumise raskust, sest äriühingud on asjaomase lepingu tegemisel üritanud kõrvaldada seda vähest konkurentsi, mis oli turul veel alles (kohtuotsuse punktid 1087 ja 1088).

90     JFE-Kawasaki selle argumendi osas, mille kohaselt vaidlustatud otsuse sõnastus jätab Ühendkuningriigi offshore-turu turgude jagamise lepingust välja, tõdeb komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 märgitakse väga selgelt, et leping puudutas asjaomast turgu siis, kus see oli „pooleldi kaitstud”.

91     Teiseks leiab komisjon, et ta on igal juhul õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlustatud otsuse artiklis 1 kirjeldatud lepingul oli ühenduse turule konkreetne mõju. Eelkõige otsuse põhjenduses 68 esitatud tabel kinnitab, et tegelikult kohaldati lepingut Euroopa turul suures ulatuses. See, et Jaapani tootjad konkureerisid Ühendkuningriigi offshore-turul mingil määral, ei peaks viima vaidlustatud otsuses kindlaks tehtud rikkumise ümberlükkamiseni, sest see turg oli üksnes pooleldi kaitstud.

92     Argumendi osas, mille kohaselt nähtub teatavatest komisjoni kasutatud dokumentidest, eelkõige memorandumist tegevjuhtidele ja BSC koosoleku memorandumist, et Euroopa tootjad kartsid Ühendkuningriigi offshore-turul Jaapani äriühingute konkurentsi, leiab komisjon, et kartus tulenes sellest, et turu pooleldi kaitstud seisund oli lepingu raames eriline pingete allikas. Järelikult ei sea see argument lepingu olemasolu kahtluse alla.

93     Samuti leiab komisjon, et argument, mis puudutab briti eelistussüsteemi olemasolu Ühendkuningriigi mandrilava turu naftatööstuses kasutatavate toodete osas ja mille JFE-NKK, Nippon ja JFE-Kawasaki esitasid esimest korda oma repliigis, on uus väide. Kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel on see vastuvõetamatu. Teise võimalusena leiab komisjon, et see argument põhineb repliigile lisatud tõenditel, mis ei ole kodukorra artikli 48 lõike 1 alusel lubatud, sest Nippon ja JFE-Kawasaki ei ole asjaomaste tõendite hilist esitamist üritanud põhjendada. JFE-NKK osas, kes ainult kinnitab, et ta ei teadnud neist tõenditest hagi esitamise ajal, märgib komisjon, et see argument ei ole usutav.

94     Lisaks väidab komisjon JFE-NKK osas, et asjaomane uus väide on vastuvõetamatu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel.

95     Igal juhul on eespool mainitud uus argument põhjendamata.

96     Muu hulgas leiab komisjon, et Jaapani hagejate nimetatud kaubandustõkked ei ole kunagi Jaapani torude importi ühendusse täielikult takistanud. Sellega seoses märgib komisjon, et Jaapani hagejate nimetatud väidetavad kaubandustõkked ei ole takistanud teisi kolmandate riikide tootjaid, eelkõige Ladina-Ameerika tootjaid, eksportimast vaidlustatud otsuses nimetatud tooteid ühenduse onshore-turgudele.

97     See, et ühenduse tootjad ei ole väidetavalt tarninud õmbluseta terastorusid Jaapanisse, ei ole vaidlustatud otsuses peamine, sest see ei puuduta otseselt Jaapanisse eksporditava kauba piiranguid. Komisjon täpsustab, et koostöökomitee 6. juuni 1994. aasta kiri ja Euroopa terastorude liidu poolt komisjonile 16. novembril 1994 saadetud faks, millele Jaapani hagejad tuginevad Jaapani turu suletud olemusele viidates, puudutavad ajavahemikku, mil komisjon ei teadnud ebaseadusliku lepingu olemasolust. Komisjon järeldab sellest, et Euroopa tootjate poolt neis dokumentides esitatud selgituste eesmärk on peamiselt peita vaidlustatud otsuse artiklis 1 edastatud rikkumise olemasolu. Igal juhul ei ole põhjused, mille tõttu on pooled lepingu sõlminud, lepingu olemasolu kindlakstegemisel asjakohased.

 Esimese väite teine osa, mille kohaselt puudub tõenditel tõendusjõud

98     Jaapani hagejate sõnul ei tõenda komisjoni nimetatud dokumendid säärase ühise tahte olemasolu, mis võiks moodustada vaidlustatud otsuse artiklis 1 karistatavaks loetud ebaseadusliku lepingu, ja igal juhul ei tee kindlaks Jaapani tootjate osalemist rikkumises. Sellega seoses märgivad Jaapani hagejad, et praktiliselt ei mainita neid mitte üheski neist dokumentidest, mistõttu komisjon ei saa tugineda asjaomastele dokumentidele nende vastu. Vaidlustatud otsuse artikkel 1 tuleks seega tühistada põhjusel, et see põhineb hinnangul, mida ei ole põhjendatud õiguslikult piisavalt, ja seega rikutakse EÜ artikli 81 lõiget 1. JFE-NKK ja Nippon viitavad selles osas ilmsele kaalutlusveale.

99     Jaapani hagejate sõnul on nende Euroopa konkurendid komisjoni nimetatud dokumendis üksnes viidanud olukorrale, mis tuleneb sellest, et kaubandustõkked takistasid Jaapani tootjaid eksportimast oma tooteid Euroopa turule. Muu hulgas märgivad Jaapani hagejad, et projektikohaseid magistraaltorusid puudutavad tõendid on eriti piiratud ja et vaidlustatud otsus tuleb vähemalt nende toodete osas tühistada. Lisaks märgib JFE-NKK, et Euroopa-Jaapani klubi väidetavat ümberkujundamist, mis põhjustas põhireeglite parandamise pärast 5. novembril 1993 Tokios peetud koosolekut (vaidlustatud otsuse põhjendused 83–94), ei ole komisjoni nimetatud erinevates dokumentides mainitud. JFE-NKK viitab eelkõige tegevjuhtide memorandumile, „Jaapani g-dokumendile” ja jagamispõhimõtete dokumendile.

100   JFE-NKK väidab, et igal juhul hindas komisjon ekslikult Dalminelt saadud dokumente, milles viidatakse põhireeglitele ja parandatud põhireeglitele. Komisjoni toimikus sisalduv tõendusmaterjal võimaldab mõista, et need reeglid on seotud ühenduse tööstuse vajaliku ratsionaliseerimisega ja mitte mingi ebaseadusliku lepinguga. Sellega seoses viitab JFE-NKK eelkõige Dalmine poolt 1993. aasta mais-augustis koostatud dokumendile, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 2051 ja mille pealkiri on „Õmbluseta terastorude Euroopa süsteem ja turu areng” („Seamless Steel tube System in Europe and Market Evolution”; edaspidi „terastorude süsteemi dokument”) ning milles öeldakse järgmist: „[Coruse] probleemile võib leida kasuliku lahenduse kõigi jaoks vaid Euroopa tasemel, mis tähendab ettevõtete omandamist ja tehaste sulgemist kooskõlas ratsionaliseerimisplaaniga. Me näeme selle protsessi arengut vastavalt põhilistele etappidele [...]”. Vastupidi komisjoni argumentidele käsitleti 6. oktoobril 1992 peetud koosolekul lisaks Kesk- ja Ida-Euroopa turgudele ka ühenduse tööstuse ratsionaliseerimist, nagu nähtub komisjoni toimiku leheküljel 15178 taasesitatud koosoleku protokollist. Komisjon toetas ratsionaliseerimispoliitikat. JFE-NKK väidab seega, et ei ole mõistlik, et komisjon süüdistab nüüd asjaomases käitumises äriühinguid, kes käitusid nii vaid komisjoni nõuete järgimiseks. Lisaks väidab JFE-NKK, et ükski komisjoni nimetatud dokumentidest ei tuvasta mitte mingisugust seost eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 88 ja 89 nimetatud NTM-nimelise Belgia äriühingu sulgemise ja Jaapani tootjate olukorra vahel.

101   Lisaks väidab JFE-NKK, et komisjoni nimetatud tõendid ei toeta turu määratlust, mida kasutati, et teha kindlaks vaidlustatud otsuse artiklis 1 esile toodud rikkumist. Kuna turu asjakohane määratlemine on oluline tingimus konkreetse konkurentsivastase lepingu mõjude hindamisel (vt eelkõige eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus SIV jt v. komisjon), siis selle tõendi puudumine on piisav alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

102   Jaapani hagejate sõnul on Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus väga ebamäärane ega tee kindlaks komisjoni poolt väidetud lepingu olemasolu. Asjaomases äärmiselt napis avalduses sisuliselt kinnitatakse, et kodumaiseid turge kaitsti, kuid ei täpsustata kaitse olemust ega ulatust. Vastupidi komisjoni väitele vaidlustatud otsuses ei kinnita Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus, et mõiste „põhireeglid” tähendab kodumaiste turgude austamist nii, et ükski tootjatest ei tohi terastorusid müüa lepingupoolteks olevate konkurentide kodumaistel turgudel. JFE-Kawasaki rõhutab selles osas, et Verluca üksnes kommenteeris asjaomases avalduses ühte dokumenti ehk käesoleval juhul Euroopa-Jaapani klubi memorandumit, milles ei selgitata lepingu toimimist.

103   Muu hulgas ei kinnita Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus, et Ühendkuningriik oleks üks kodumaistest turgudest, kus pakkumine oleks piiratud seetõttu, et lepingu teisteks poolteks olevad tootjad ei tarni torusid asjaomastele turgudele. Avalduses iseloomustatakse Ühendkuningriigi turgu pooleldi kaitstuna, mis tähendab, et konkurendid pidid võtma ühendust kohaliku torutootjaga enne pakkumise tegemist, ja täpsustatakse, et seda reeglit on enam-vähem järgitud. Nippon eitab otseselt ühenduse võtmist Corusega enne pakkumise tegemist asjaomasel turul ja väidab, et komisjon ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid vastupidist. Igal juhul väidavad Jaapani hagejad, et komisjoni selle argumendi põhjal, mille kohaselt Ühendkuningriigi offshore-turu pooleldi kaitstud seisund on kooskõlas asjaoluga, et jaapanlased tegelevad kõnealusel turul müügiga, ei ole võimalik piisavalt täpselt mõista, milliseid kohustusi on Jaapani tootjad tema sõnul selle turu suhtes võtnud.

104   Seoses komisjoni hinnanguga, mille kohaselt Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus on eriti tõenduskõlbulik ja võib vajadusel olla piisav üksnes rikkumise olemasolu sedastamiseks, väidavad Sumitomo ja JFE-NKK, et eespool punktis 66 komisjoni poolt viidatud tsemendi kohtuotsuse punkt 1838 puudutab üksnes värskeid tõendeid. Lisaks nähtub eespool punktis 58 viidatud kohtuotsusest Enso-Gutzeit v. komisjon, et ettevõtja ülestunnistus ei saa olla tõend, mida võib kasutada teiste ettevõtjate vastu, kui muud tõendid ei kinnita seda (punkt 91), ja teiseks, et olukord, kus säärane ülestunnistus põhineb avalduse koostaja veendumusel, tuleb asjaomasel isikul selgitada, millel see veendumus põhineb, vastasel korral ei või komisjon kasutada avaldust kolmandate isikute vastu (punkt 131). Komisjoni argument, mille kohaselt ei ole vaja uurida iga tõendit eraldi, on kokkusobimatu eespool punktis 58 viidatud kohtuotsuses Enso-Gutzeit v. komisjon, eelkõige punktides 102 ja 151–153 esitatud Esimese Astme Kohtu seisukohaga.

105   Lisaks ei kinnita ka muud vaidlustatud otsuses nimetatud tõendid Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldust, eriti otsuse artiklis 1 nimetatud tootevaliku, põhireeglite kohaldamisala ning rikkumise kestuse osas.

106   Vaidlustatud otsuses ja Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses nimetatud tooted ehk üksnes OCTG-standardtorud ja projektikohased magistraaltorud ei ühildu toodetega, mida nimetatakse muudes komisjoni poolt selle avalduse kinnituseks esitatud dokumentides, eelkõige neis, mis on pärit äriühingult Vallourec, kus Verluca töötas faktiliste asjaolude toimumise ajal. Seetõttu ei ole muudel dokumentidel vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumise suhtes tõendusjõudu.

107   Eelkõige VAM lepingu kaalutluste memorandum, strateegiliste kaalutluste memorandum, 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandum ja BSC koosoleku memorandum on kõik seotud VAM-eriliidetega keermestatud torude, mitte OCTG-standardtorudega.

108   Muu hulgas kinnitab Jaapani hagejate sõnul nende väiteid see, et strateegiliste kaalutluste memorandumis viidatakse „P-turule” ehk OCTG-eritorude (premium) turule, ja see, et Verluca sedastab otseselt, et tema hinnang ei puuduta keermestatud Buttress-standardliiteid (komisjoni toimiku lehekülg 15619). Samuti on BSC koosoleku memorandumis tehtud viited äriühingule Hunting ja muudele liidetele seotud OCTG-eritorude, kuid mitte OCTG-standardtorudega, nagu komisjon väidab. Asjaomase memorandumi koostaja toob esile vajaduse „neutraliseerida Fox”, mis on JFE-Kawasaki patenteeritud eriliide. VAM lepingu kaalutluste memorandumis viidatakse siledatele torudele ja kohapeal keermestatud OCTG-eritorudele ehk torudele, milles on Foxi liide. Ka 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandum käsitles roostevabast terasest valmistatud tooteid, mis on otseselt jäetud vaidlustatud otsuse põhjenduse 28 kohaselt asjaomase otsuse kohaldamisalast välja, vaatamata nende keermetele.

109   Ükski asjaomastest memorandumitest ei käsitlenud magistraaltorusid. Igal juhul sisaldavad memorandumid üksnes Valloureci töötajate isiklikke mõtteid ja arutlusi ning neis viidatakse põhireeglitele ilma neid selgitamata. Need asjaolud ei tuvasta seega vaidlustatud otsuse adressaatide ühise seisukoha olemasolu ega ole kooskõlas ka Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldusega.

110   Komisjon viitab ka komisjoni toimiku leheküljel 4822 taasesitatud Valloureci 27. jaanuaril 1994 koostatud sisememorandumile, mille pealkiri on „JF‑ga 25.1. Brüsselis peetud koosoleku protokoll” (edaspidi „JF-ga peetud koosoleku protokoll”). See dokument ei ole asjakohane, sest käsitleb üksnes „trapetsikujulist keermestamist ja VLR‑torusid + NTM-keermetega”, mitte vaidlustatud otsuses nimetatud tooteid.

111   Lisaks kasutas komisjon memorandumit tegevjuhtidele ja „Jaapani g-dokumenti”, kuigi neis nimetatud tootevalikut on võimatu täpselt kindlaks määrata. Need tõendid sisaldavad nii viiteid muudele kui vaidlustatud otsuses ja Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses nimetatud toodetele, nagu roostevabast terasest OCTG-torud ja keevistorud, kui ka viiteid tootevalikule, millest osa on vaidlustatud otsuses ja mainitud avalduses nimetatud tooted ja osa mitte. Asjaomastest dokumentidest nähtub selgesti, et neis sisalduv hinnang puudutab peamiselt OCTG-eritorusid ega puuduta vaidlustatud otsuses nimetatud toodete turge. Komisjoni argument, mille ta esitas kohtuasjas T-68/00 antud kostja vastuse punktis 10 ja mille kohaselt memorandum tegevjuhtidele põhineb eeldusel, et selle koostamiskuupäeval olemas olnud lepingud puudutasid üksnes OCTG-standardtorusid, mitte OCTG-eritorusid, kinnitab, et asjaomases dokumendis nimetatud jaapanlaste agressiivsus puudutas ilmtingimata OCTG-standardtorusid.

112   Jagamispõhimõtete dokument hõlmab tootevalikut, mis on märkimisväärselt laiem kui Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses nimetatud tootevalik. Asjaomases dokumendis nimetatakse eelkõige „õmbluseta API-torude avalikku hanget” („SMLS API OPEN TENDER”). Seetõttu on küsimus ainult OCTG-standardtorudes, mis on avaliku hanke esemeks. Jaapani hagejad märgivad selles osas, et Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduse kohaselt ei korraldata Euroopas avalduses nimetatud toodete suuremahulisi hankeid („pas de gros Tenders”). Jagamispõhimõtete dokumendis nimetatud turgu ei ole seega olemas. Jaapani hagejad kinnitavad, et see kinnitus vastab Euroopa turul tookord valitsenud olukorrale, ja järeldavad sellest, et jagamispõhimõtete ettepanekul ei olnud tähtsust Euroopa suhtes, sest need hõlmasid olematuid turge. Sumitomo asub seisukohale, et jagamispõhimõtete dokumendi koostaja pidi eksima, sest dokumendile ei saa anda ühtset ja ratsionaalset seletust. Lisaks ei korraldatud vaidlustatud otsuses nimetatud rikkumisperioodil OCTG-torudele ühtegi avalikku riigihanget ka Jaapanis.

113   Vastupidi komisjoni argumendile on selge, et jagamispõhimõtete dokument ei hõlmanud magistraaltorusid. Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 27, et lühend API on seotud OCTG-standardtorudega ja komisjon ei või muuta selle mõiste tõlgendust kohtumenetluse ajal. Seda väidet kinnitavad ka jagamispõhimõtete dokumendis sisalduvad akronüümid C/S ja T/B. Tegelikult puudutavad API-normid kõiki OCTG-torusid ja magistraaltorusid, mistõttu peaks komisjoni argumendi põhjal järeldama, et asjaomane dokument puudutab ka tooteid, mida vaidlustatud otsuses ei nimetata.

114   Kõigepealt märgivad Jaapani hagejad rikkumise olemasoluga seonduvate dokumentaalsete tõendite tõendusjõu suhtes, et strateegiliste kaalutluste memorandumis soovitas Verluca lahendust, mis seisnes eelistuse andmises VAM rühmale, mille kohaselt jätkavad Jaapani tootjad vaba konkureerimist VAM-torudega Ühendkuningriigi turul. Lisaks koostati asjaomane memorandum ajal, kui vabatahtlikud piiravad lepped olid jõus ja turgude jagamise süsteem ei olnud ebaseaduslik. Sumitomo sõnul järeldub sellest, et kui Esimese Astme Kohus kiidaks heaks Jaapani hagejate argumendid vabatahtlike piiravate lepete kestuse kohta (vt allpool punkt 139 jj), nõrgendaks see asjaolu kõigi 1990. aastast pärinevate dokumentide, eelkõige Valloureci erinevate memorandumite tõendusjõudu. Asjaomaseid dokumente võiks pidada mitte enamaks kui lepingut ettevalmistavateks dokumentideks, mitte tõenditeks nende koostamise ajal kehtinud lepingust. BSC koosoleku memorandumis sisalduv viide „praegusele süsteemile” peab otseselt silmas Kaug-Ida, Lõuna-Ameerikat ja Lähis-Ida ning samas dokumendis sisalduv viide kinnitatud hindade poliitikale „Põhjamere majandustegevuses” („aff North Sea”), mille täitmist olid Jaapani tootjad tookord möönnud sõltuvalt asjaolust, oli vastuolus Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses kirjeldatud põhimõttega, mille kohaselt keelati jaapanlastel asjaomaste toodete müük. JFE-NKK märgib selles osas, et Verluca koostas BSC koosoleku memorandumi.

115   VAM lepingu kaalutluste memorandumis nimetatakse võimalust saada „jaapanlastelt kinnitus, et nad ei osale Ühendkuningriigi turul, ja et probleem lahendatakse eurooplaste vahel”, mistõttu 1990. aasta märtsis ei olnud Ühendkuningriigi turgu puudutavat lepingut ilmselgelt olemas. Sellest, et 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandumis kasutati tingivat kõneviisi, kui räägiti võimalusest kokku leppida parandatud põhireeglites, milles „jaapanlastele keelatakse pääs Ühendkuningriiki”, tuleb järeldada, et lepingut ei olnud veel 1990. aasta juulis olemas.

116   „Jaapani g-dokument” ja memorandum tegevjuhtidele on üksnes ettevalmistavad dokumendid, mille on tõenäoliselt koostanud Coruse töötaja Euroopa tootjate koosoleku jaoks, mis pidi toimuma enne Euroopa-Jaapani klubi 5. novembril 1993 Tokios peetud koosolekut. Neil dokumentidel ei ole seega mitte mingisugust tõendusjõudu Jaapani tootjate suhtumise osas ja veel vähem selle argumendi osas, mille kohaselt nad on väidetavalt osalenud lepingus, mille olemasolu komisjon sedastas vaidlustatud otsuse artiklis 1. Asjaomastest dokumentidest nähtub hoopis, et Jaapani tootjad konkureerisid Ühendkuningriigi offshore-turul agressiivselt ja et ühenduse tootjad üritasid jõuda jaapani tootjatega pelgalt kokkuleppele, mille sisu ei ole esitatud selgesti. Nippon rõhutab, et „Jaapani g-dokumendis” viidatakse otseselt Nipponi agressiivsusele Ühendkuningriigi offshore-turul.

117   Muu hulgas on memorandumis tegevjuhtidele ja „Jaapani g-dokumendis” sisalduv väidetav Jaapani tootjate müüki piirav süsteem vastuolus Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses esitatud põhireeglite tõlgendusega, mille kohaselt Jaapani tootjad pidid võtma ühendust Corusega, enne kui nad tarnivad Ühendkuningriigi turule tooteid. JFE-NKK väidab, et vaidlustatud otsuses esitatud põhireeglite kirjeldus ei vasta komisjoni esitatud tõenditele ega kohtuasjas T‑67/00 antud vastuses esitatud põhireeglite tõlgendusele. Säärane vastuolu toob ilmtingimata kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise vastavalt kohtupraktikale (vt eelkõige eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus SIV jt v. komisjon).

118   Lisaks mainitakse memorandumis tegevjuhtidele Jaapani tootjatele pandud kohustust piirata Ühendkuningriigi mandrilaval „teatud osa tarnetest” („some of their deliveries”), samas kui vaidlustatud otsuse punktides 101 ja 102 mainitakse turgude jagamist ilma nüanssideta. Ka selles osas on see vastuolu JFE-NKK sõnul piisav, et vaidlustatud otsus tühistada. „Jaapani g-dokumendist” nähtub, et Jaapani tootjad leidsid igal juhul, et kõikidest kokkulepetest oli müük lepingute alusel välistatud, mis nõrgendas jagamispõhimõtete dokumendi tõendusjõudu, mis on Euroopa turgude osas seotud üksnes lepingulise valdkonnaga. Lisaks ei saa komisjoni argument, mille kohaselt need dokumendid tulenevad oletusest, et oli juba olemas leping, mis kohustas Jaapani tootjaid ühenduse territooriumi turgudel vaidlustatud otsuses nimetatud tooteid mitte müüma, vähemalt tõendada säärase lepingu olemasolu täpselt ja kindlalt, nagu nõuab kohtupraktika.

119   20. juunil 1994 koostatud memorandum, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 15809 ja mille pealkiri on „VAM-litsents Sidercale”, ning millest nähtub, et Mannesmann pidi üldiselt austama Ühendkuningriigi turgu, ei kinnita Jaapani hagejate sõnul üldse seda, et nad olid nõus mitte müüma torusid Euroopa turgudel.

120   Jagamispõhimõtete dokumendi puhul väidab JFE-Kawasaki, et see on tõendina vastuvõetamatu, sest sellel puudub kuupäev ja komisjon ei ole teatavaks teinud selle koostajat ega isikut, kes selle komisjonile edastas, mille tulemusel on hagejatel võimatu tutvuda selle koostamise taustaga ja põhjustega, miks see komisjonile on edastatud. See on esimene kord, kui komisjon on leidnud identifitseerimata dokumendi põhjal, et ettevõtja on süüdi rikkumises. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 121 ja 122 esitatud komisjoni argument, mille kohaselt jagamispõhimõtete dokument on vastuvõetav ja usaldusväärne, sest muud tõendid kinnitavad seda, ei ole põhjendatud, sest muud toimikus sisalduvad tõendid on tegelikult selle dokumendiga vastuolus eelkõige peamiste faktiliste asjaolude osas, nagu komisjon ise märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 Ladina-Ameerika tootjate rolli puhul. JFE-Kawasaki viitab selles osas eespool punktis 57 viidatud kohtuotsusele Volkswagen v. komisjon (punkt 72), mille kohaselt komisjonil tuleb tõendada lepingu või kooskõlastatud tegevuse olemasolu piisavalt täpselt ja ühtselt.

121   Igal juhul nõustub JFE-Kawasaki teiste hagejatega, et kui jagamispõhimõtete dokument on isegi vastuvõetav, ei ole see usaldusväärne tõend, sest seda ei ole adekvaatselt identifitseeritud. Komisjon ei või seetõttu, et see dokument ei ole ainus tõend, millele komisjon rikkumise olemasolu järeldamisel tugineb, jätta kindlaks tegemata selle tõendi usaldusväärsus. Lisaks on jagamispõhimõtete dokument vastuolus dokumendis pealkirjaga „Kontroll Vallourecis” (taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 7317, 18. detsembri 1997. aasta dokument, punkt 1.3) sisalduva Verluca kinnitusega, mis puudutab küsimust, kas Ladina-Ameerika tootjad on vastanud nõustuvalt Euroopa tootjate seisukohtadele 1993. aasta lõpus, mis seab kahtluse alla nende kahe tõendi usaldusväärsuse. Lisaks kohapeal läbi viidud kontrolli käigus 21. aprillil 1997 Mannesmanni juhatajale Becherile esitatud küsimusele põhireeglite olemuse kohta puudutab jagamispõhimõtete mõiste 22. aprillil 1997 antud ja komisjoni toimiku leheküljel 10989A taasesitatud vastuse (edaspidi „Becheri vastus”) kohaselt vaid kolmandate riikide turge. Seda asjaolu kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendused 101–103.

122   Jagamispõhimõtted ei kajasta ka siduva lepingu olemasolu, sest Vallourec märkis Vallourecis toimunud kontrolli käsitlevas dokumendis, et küsimus oli pelgas püüdluses muuta jagamispõhimõtteid ja et dokumendis eneses räägiti uuest Euroopa tootjate vahelisest koosolekust, et uurida väljapakutud jagamispõhimõtete üksikasjalikke kohaldamisviise.

123   Jagamispõhimõtete dokumendist nähtub veel, et Jaapani tootjad olid esitanud reservatsioone selle ettepaneku suhtes ja leidsid, et jagamispõhimõtete kohaldamisala tuleks laiendada OCTG-ERW-torudele, mis on terasest keevistorud. Jagamispõhimõtete dokumendi valguses oleks komisjon pidanud kohtlema Jaapani tootjaid samamoodi nagu Ladina-Ameerika tootjaid, kelle suhtes tühistas ta kaebuse sel põhjusel, et nad olid samuti esitanud reservatsiooni väljapakutud jagamispõhimõtete suhtes Euroopa turge puudutavas osas ja et nad olid müünud terastorusid Euroopas. Komisjon ei saa kinnitada, et Jaapani ja Ladina-Ameerika tootjate kohtlemise erinevust seletab viimati nimetatud tootjate müügi tähtsus Euroopa turgudel, sest ta ei ole esitanud selle argumendi kinnitamiseks arvandmeid, mille põhjal saaks asjaomaste müükide võrdlust õigesti kontrollida. Seega on tegemist põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega, sest kaebuse tühistamine Ladina-Ameerika tootjate suhtes nõrgendab komisjoni väiteid, mis puudutavad vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumise olemasolu Jaapani hagejate suhtes.

124   Asjaolu, et Jaapani tootjad on müünud torusid teatavatele Euroopa turgudele, peaks olema piisavalt kaalukas põhjus, et tõendada, et jagamispõhimõtete dokument ei kajasta nende poolt allkirjastatud lepingu olemasolu. Nimetatud dokumendi alusel ei tohtinud nad müüa Euroopa turul torusid, ilma et keelu kohaldamisala oleks piiratud mingisuguse reservatsiooniga. Lisaks jättis Ladina-Ameerika tootjate poolt esitatud reservatsioon väljapakutud jagamispõhimõtted ilma nende majanduslikust tähtsusest Euroopa tootjate jaoks ja nendega nõustumine hiljem oleks seega olnud mõttetu ja järelikult ebatõenäoline.

125   Jaapani hagejad väidavad, et komisjoni toimiku leheküljel 6354 taasesitatud Verluca 14. oktoobri 1996. aasta avaldus ei tõenda nende osalemist komisjoni poolt väidetavas lepingus. Selle avalduse asjakohases osas üksnes kinnitatakse, et Jaapani hagejad osalesid regulaarselt Euroopa-Jaapani klubi raames korraldatud koosolekutel, mis Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduse kohaselt hõlmasid muid turge peale Euroopa ja Jaapani tootjate kodumaiste turgude. Jaapani hagejad märgivad, et Euroopa-Jaapani klubi koosolekud puudutasid üksnes müüki kolmandatesse riikidesse nagu Hiina ja Venemaa. Puuduvad tõendid selle kohta, et need koosolekud oleksid lõppenud komisjoni väidetava ebaseadusliku lepingu sõlmimisega. Sumitomo väidab oma repliigis, et Vallourecis toimunud kontrolli käsitlevas dokumendis, mis sisaldab Verluca 18. detsembri 1997. aasta avaldust ning Dalmine töötaja Jachia poolt Bergamo prokurörile 5. juunil 1995. esitatud avaldust, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 8220b 6 (edaspidi „Jachia avaldus”), jäetakse projektikohased torud lepingust välja, sest neis viidatakse standardtoodetele. Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus ja Vallourecis toimunud kontrolli käsitlevas dokumendis sisalduvad temapoolsed väited põhireeglites nimetatud toodete kohta on omavahel vastuolus.

126   Lisaks väidab JFE-Kawasaki, et Vallourecis toimunud kontrolli käsitlevas dokumendis sedastas Verluca, et „üldreeglina ei peetud muid offshore-turge kodumaisteks turgudeks, välja arvatud Ühendkuningriigi offshore-turgu”. Seega ei ole asjaomaste offshore-turgude osas rikkumise olemasolu kindlaks tehtud.

127   Dalmine kunagise töötaja Biasizzo poolt Bergamo prokurörile 1. juunil 1995 esitatud ja komisjoni toimiku leheküljel 8220b 10 taasesitatud avaldus (edaspidi „Biasizzo avaldus”) ei tähenda samuti seda, et Jaapani hagejad oleksid sõlminud vaidlustatud otsuse artiklis 1 komisjoni poolt sedastatud lepingu. Kuigi Biasizzo mainis asjaomases avalduses lepingut, mis ei ole siduv (gentleman’s agreement) ja mille kohaselt välismaised tootjad pidid pakkumistes esitama 8–10% kõrgemaid hindu kui kodumaised tootjad, kirjeldas ta hilisemas ütlustes, mille pealkiri on „Commento alle mie deposizioni” (edaspidi dokument „Kommentaarid ütlustest”) ja mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 8220b 14, kõiki objektiivseid majanduslikke soodustusi, millest kohalik terastorude tootja saab kodumaisel turul kasu võrreldes välismaise tootjaga, ega viidanud enam rahvusvahelisele lepingule (vastuväiteteatise lisa 15, lk 8220b 16). Muu hulgas oli asjaomane viide hankele vastuolus Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses sisalduva kinnitusega, mille kohaselt Euroopa turgudel puudusid olulised hanked.

128   Biasizzo avalduse ja dokumendi „Kommentaarid ütlustest” vahel on oluline vastuolu. Igal juhul ei täpsustata kummaski dokumendis, millised on neis viidatud lepinguga hõlmatud tooted või milline on asjaomase lepingu kestus. Oleks seda ebatõenäolisem, et Biasizzo avaldus ja dokument „Kommentaarid ütlustest” oleksid seotud vaidlustatud otsuses nimetatud toodetega, sest Itaalia terastorudeturg oli faktiliste asjaolude toimumise ajal suunatud peamiselt muudele toodetele ehk OCTG‑eritorudele ja standardmagistraaltorudele (trade). Biasizzo märkused ajalooliste turuosade austamisest pidasid silmas kolmandate riikide turge, mida vaidlustatud otsus ei puuduta. Biasizzo avaldus ja kommentaarid ei ole mitte mingil juhul usutavad. Need on antud surve olukorras, milles nende koostajal oli huvi selgitada, millistel muudel põhjustel peale tema vastu algatatud uurimise esemeks oleva ebaausa käitumise võitis Dalmine kõik Agipi riigihanked. Vastupidi komisjoni väidetele oli Biasizzo vastutav üksnes OCTG-torude, mitte magistraaltorude müügi eest 1992. aasta algusest kuni 1993. aasta esimese poolaasta lõpuni.

129   Igal juhul leidsid Nippon ja JFE-Kawasaki, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 61 ja 101 esitatud põhireeglite määratlus, mille kohaselt lepingupooltel oli kategooriliselt keelatud müüa tooteid konkurentide turgudel, on vastuolus Biasizzo avalduses esitatud määratlusega, mille kohaselt pooled võisid pakkuda tooteid kõrgema hinnaga kui kodumaised tootjad.

130   Mis puudutab Dalmine 4. aprilli 1997. aasta vastust komisjoni ametnike kohapeal läbi viidud kontrolli ajal esitatud küsimusele, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 15099 (edaspidi „Dalmine 4. aprilli 1997. aasta vastus”), siis märgivad Nippon ja JFE-Kawasaki, et kuigi selles mainitakse lähedasi suhteid Jaapani tööstusega, puudutasid need suhted Euroopa ühendusest väljapoole jäävaid turge, nagu Venemaa turg. Asjaomases dokumendis kinnitatakse veel, et põhireeglite mõiste võib kajastada ühenduse õmbluseta terastorude sektori seisundit alates aastatest 1986–1987, ja selles nimetatakse samal ajal toimunud muudest geograafilistest piirkondadest pärinevate torude kontrollimatut importi. Igal juhul nähtub sellest dokumendist, et Dalminet selle avalduse tegemise kuupäeval juhtinud isikud ei teadnud 1996. aasta veebruarile eelnenud sündmustest ja et äriühing ei esitanud oma toimikutest ühtegi tõendit, mis tõendaks Jaapani ja Euroopa tootjate vaheliste koosolekute olemasolu. Dalmine kinnitas neid asjaolusid komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 11 alusel talle adresseeritud kirjale 29. mail 1997. aastal antud vastuses, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 15162 (edaspidi „Dalmine 29. mai 1997. aasta vastus”). Dalmine 29. mai 1997. aasta vastus oli vastuolus ka Biasizzo avaldusega ja dokumendiga „Kommentaarid ütlustest”, sest viimati mainitust nähtub esiteks, et Euroopa-Jaapani klubis arutleti üksnes ühendusest väljapoole jäävate turgude teemal, ja teiseks, et torude eksport Euroopa ühendusse oli piiratud, kuid mitte keelatud. Sumitomo märgib selles osas, et Dalmine 29. mai 1997. aasta vastus põhineb R-i mälestustel, mille täpseks allikaks nimetab ta asjaomastel koosolekutel osalenud Biasizzoga toimunud vestlusi.

131   Jaapani hagejad väidavad, et vastavalt terastorude süsteemi dokumendile, mis sisaldub komisjoni toimikus, kuid mida ei mainita vaidlustatud otsuses, reguleerisid põhireeglid Euroopa tootjate vahelisi suhteid. Vastupidi komisjoni väidetele ei uurita asjaomases dokumendis üksnes seda, millised tagajärjed olid Coruse kõrvaldamisel õmbluseta terastorude turult.

132   Becheri vastuse osas märgivad Jaapani hagejad, et Becheri enda avalduse kohaselt ei tundnud ta isiklikult olukorda, mida ta kommenteeris, komisjon jättis aga selle asjaolu ekslikult mainimata, tsiteerides asjaomast avaldust vaidlustatud otsuse põhjenduses 63. Seega ei ole tema ütlustel suurt tõendusjõudu ning JFE-NKK sõnul on need vastuvõetamatud (vt eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Rhône-Poulenc v. komisjon ja kohtujuristi ülesannetes oleva kohtunik Vesterdorfi ettepanek nimetatud kohtuasjas, lk 955–957). Komisjon ei või pidada seda vastust usaldusväärseks tõendiks selles osas, kus kinnitatakse Euroopa ja Jaapani tootjate vahelise lepingu olemasolu, kui komisjon ei usalda seda selles osas, kus eitatakse säärase lepingu olemasolu, mille kohaselt igal Euroopa tootjal tuleks austada teiste Euroopa tootjate kodumaiseid turge. Selles osas, kus Becheri vastuses eitatakse Euroopa tootjate vahelise turgude jagamise lepingu olemasolu, on see vastuolus terastorude süsteemi dokumendiga, mida Becher pidas ekslikuks. Asjaomane vastus on selles osas vastuolus ka Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduse ja Dalmine 29. mai 1997. aasta vastusega.

133   Seoses Coruse 31. oktoobri 1997. aasta vastusega komisjoni informatsioonitaotlusele, mis on taasesitatud komisjoni toimiku leheküljel 11932 (edaspidi „Coruse vastus”), mille kohaselt kodumaised turud olid reserveeritud kohalikele tootjatele, väidavad Jaapani hagejad, et Corus on 30. märtsil 1999 komisjonile saadetud kirjas (kohtuasjas T-68/00 esitatud hagi lisa C.5; edaspidi „30. märtsi 1999. aasta kiri”) selgelt märkinud, et mitte midagi tema avalduses ei tule tõlgendada nii, et sellest ilmneks Euroopa ja Jaapani tootjate vahelise lepingu olemasolu. Vastusena komisjoni väitele, mille kohaselt 30. märtsi 1999. aasta kirjas on küsimus keevistorusid puudutavast menetlusest, väidavad Jaapani hagejad, et Coruse kirjas selgitatud avalduses kasutas ta samu mõisteid nagu õmbluseta terastorude menetluse kontekstis. Komisjoni selle väite osas, mille kohaselt Coruse seisund on paradoksaalne, tõdeb Nippon, et komisjon üritab, vastupidi, tugineda Coruse kinnituste tõlgendusele, mille ta ise on kõrvale lükanud. JFE-Kawasaki ja Sumitomo väidavad, et igal juhul on Coruse väidetav ülestunnistus ebamäärane ja kahemõtteline. Lisaks rõhutab Sumitomo, et Coruse vastuses mainitakse üksnes OCTG-torusid. Sumitomo väidab nagu JFE-NKK, et vastus puudutas üksnes kolmandate riikide turge.

134   Jaapani hagejate sõnul oli Euroopa tootjatel ilmne huvi „piirata kahju”, muu hulgas nõustudes Jaapani tootjatega sõlmitud lepingu olemasoluga, et komisjoni tähelepanu koonduks mujale põhireeglite tõeliselt tähenduselt, mis nägid ette Euroopa turgude jagamise Euroopa tootjate vahel ehk vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumisest märgatavalt tõsisema konkurentsieeskirjade rikkumise, mille tõestamine oleks Euroopa tootjatele põhjustanud suuremaid trahve. Asjaomast väidet kinnitab asjaolu, et Valloureci kasutatav strateegia, mis seisneb komisjoni teavitamises Jaapani tootjatega sõlmitud lepingu olemasolust, võimaldab tal saada trahvi vähendamist 40% summast, mis oleks talle määratud koostöö puudumisel, ja hoida ära komisjoni poolt lisatrahvi määramine vaidlustatud otsuse artiklis 2 nimetatud siledaid torusid hõlmava rikkumise eest. Ka Dalmine trahvi vähendati 20%. Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt nimetatud tõendeid, eelkõige Verluca avaldusi, tuleb hinnata selle asjaolu valguses. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et Vallourec ei esitanud hagi vaidlustatud otsuse peale ning Dalmine ei ole vaidlustanud faktilisi asjaolusid, millel vaidlustatud otsus põhineb. Sumitomo väidab, et kõik nimetatud avaldused, eelkõige Verluca, Becheri ja Biasizzo avaldused, on tehtud pärast faktiliste asjaolude toimumist ja et vastuolude puhul tuleb asjaomastes avaldustes sisalduvatele tõenditele eelistada neid tõendeid, mis sisalduvad rikkumise ajast pärit olevates dokumentides, eelkõige jagamispõhimõtete dokumenti.

135   Nippon väidab, et vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 131 sedastatule on ta otseselt vastanud nii kirjalikus vastuses vastuväiteteatisele kui ka ärakuulamisel komisjonis väitele, mille kohaselt vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–67 ja 100 nimetatud dokumentidest ilmneb vaidlustatud otsuse artiklis 1 nimetatud lepingu olemasolu ja sisu, ning muutnud küsitavaks iga asjaomase dokumendi tõendusjõu. Lisaks vaidlustab Nippon vaidlustatud otsuse põhjenduses 131 esitatud väite, mille kohaselt Jaapani äriühingud on tunnistanud, et nad ei või anda lisateavet Euroopa-Jaapani klubi koosolekute kohta, sest nad on täpsustanud ärakuulamisel esitatud küsimusele antud vastuses, et Euroopa ja Jaapani tootjate vahel oli peetud koosolekuid, kuid nende eesmärk oli koordineerida müüki Venemaa ja Hiina turgudel.

136   Rikkumise kestuse osas on Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses mainitud kuupäevad ebatäpsed. Komisjon ei ole seega tõendanud rikkumise kestust õiguslikult piisavalt.

137   1997. aasta osas, millest alates Verluca sõnul tegevus algas, esitasid Jaapani hagejad kaks põhilist vastuväidet.

138   Kõigepealt nad leiavad, et prantsuskeelne sõna „échanges” (tegevus) on väga ebamäärane ja et seda on vaidlustatud otsuse 10. joonealuses märkuses tõlgitud inglise keelde kasutades sõna „trade”, mis on vastuolus komisjoni asjaomase otsuse põhjenduses 108 esitatud hinnanguga, mille kohaselt oli küsimus ebaseadusliku lepingu poolte vahelistes koosolekutes.

139   Teiseks väidavad Jaapani hagejad, et 1990. aastale eelnenud ajajärgu osas tunnistab komisjon, et vabatahtlikud piiravad lepped takistasid Jaapani tootjaid Euroopa ühenduse turgudel tooteid müümast. Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldusest ei nähtunud üldse, et Jaapani ja Euroopa tootjate vaheline ebaseaduslik leping oleks asendanud 1990. aastal või 1991. aastal sõlmitud valitsustevahelisi vabatahtlikke piiravaid leppeid. Jaapani hagejad järeldavad sellest, et Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus ei kinnita komisjoni väiteid rikkumise alguskuupäeva kohta. Järelikult ei täitnud komisjon kohustust esitada piisavalt täpseid ja ühtseid tõendeid rikkumise kestuse kohta (eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus CRAM ja Rheinzink v. komisjon, punkt 20).

140   Isegi kui oletada, et väidetavalt endast rikkumist kujutava tootjate vahelise tegevuse algus alates 1977. aastast on tõendatud õiguslikult piisavalt, on komisjon teinud vea rikkumise kestuse arvutamisel, sest Euroopa Liidu ja Jaapani vahelise vabatahtliku piirava leppe kehtivus lõppes 31. detsembril 1990, mitte 31. detsembril 1989. Seda tõendavad Jaapani hagejate sõnul hagile lisatud tõendid, eelkõige väljavõte Jaapani tööstus- ja väliskaubandusministeeriumi (edaspidi „MITI”) 25. juunil 1991 avaldatud väliskaubandust käsitlevast valgest raamatust, millest nähtub, et vabatahtlikud piiravad lepped olid jõus veel 1990. aastal. Jaapani hagejate sõnul anti Jaapani õigusaktides MITI-le pädevus kohustada Jaapani terastorude tootjaid täitma vabatahtlike piiravate lepete tingimusi. Seda pädevust kasutades palus MITI kuuel Jaapani äriühingul, kelle hulka kuulusid Jaapani hagejad, sõlmida eksporti piiravaid lepinguid, mille MITI seejärel heaks kiitis. Jaapani hagejad esitasid oma seisukoha kinnituseks Jaapanis koostatud dokumente, mis on seotud selle lepingu pikendamisega 1990. aastaks, ehk MITI 28. detsembril 1989 heaks kiidetud lepingu pikendamise, ja MITI-le esitatud teavitamiskirja, milles selgitatakse, miks lepingut tuli pikendada. Lisaks esitas Nippon enda juhatuse koostatud otsuse ettepaneku ja otsuse, millega juhatus kiitis heaks Jaapani tootjate vahelise lepingu pikendamise kuni 31. detsembrini 1990.

141   Nippon ja JFE-Kawasaki avaldasid repliigis imestust, et komisjon ei ole vastuses selgesti märkinud kuupäeva, millal vabatahtlike piiravate lepete kehtivus lõppes, kuigi ta oli ise selle aluseks oleva valitsustevahelise lepingu pool. Säärases olukorras ei ole usutav, et komisjon ei teadnud Jaapani tootjate vahelisest lepingust. Nippon palub, et Esimese Astme Kohus nõuaks komisjonilt vabatahtlike piiravate lepete kehtivuse lõppemise lõpliku kuupäeva täpsustamist. Mõlemad eespool nimetatud hagejad ning JFE-NKK väidavad, et komisjon oleks maininud muudatust nagu Jaapaniga sõlmitud vabatahtlike piiravate lepete kehtivuse lõppemist 24. üldaruandes Euroopa ühenduste tegevuse kohta aastal 1990, kui see oleks tõesti toimunud sellel aastal. Asjaomases aruandes märgitakse hoopis, et terasetööstuse toodete impordikord ei muutunud 1989. aastaga võrreldes (üldaruande punkt 840).

142   Säärases olukorras on ilmselge, et komisjon ei oleks väitnud rikkumist 1990. aasta osas, kui ta ei oleks teinud hagejate poolt nimetatud faktilisi asjaolusid puudutavat viga.

143   Rikkumise lõppemiskuupäeva osas leiavad Jaapani hagejad, et komisjoni viide aastale 1995 põhineb üksnes Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses sisalduval ebatäpsel väitel, mille kohaselt „tegevus oli lõppenud veidi üle [aasta tagasi]”. Sellega seoses puudutas jagamispõhimõtete dokument ajavahemikku, mis lõppes 1994. aasta märtsis ja Euroopa-Jaapani klubi koosolekute kohta puuduvad tõendid pärast seda kuupäeva. Seega tuleb järeldada, et rikkumine ei ole mitte mingil juhul kestnud pärast 1994. aasta esimest poolaastat. Sellega seoses väidavad Sumitomo ja Nippon, et jagamispõhimõtete dokument võib tõendada üksnes üheaastast ehk 1993. aastast kuni 1994. aasta märtsini kestnud rikkumist. Becheri avalduses, millele komisjon rikkumise kestuse kindlaks määramiseks vaidlustatud otsuse põhjenduses 97 viitab, sisalduv viide lepingu olemasolule enne 1. aprilli 1995 ei ole asjakohane, sest see kuupäev on üksnes kuupäev, millal avalduse koostajast sai Mannesmanni peadirektor. Esitatud tõenditega on vastuolus vaidlustatud otsuse artiklis 1 esitatud tõdemus, mille kohaselt selles sedastatud rikkumine jätkus 1995. aastal. Seega tuleks vaidlustatud otsus tühistada vähemalt selles osas, kus sedastatakse rikkumine sellises ajavahemikus, mille kohta esitatud tõendid on ebapiisavad.

144   Kõigepealt väidab komisjon, et Jaapani hagejate taktika, mis seisneb iga tõendi eraldamises nende kontekstist ja nende allutamises keerukale õiguslikule hindamisele, ei ole asjakohane faktiliste asjaolude tervikuna uurimise eesmärgil, mis nende tegelikus kontekstis hinnatuna tõendavad rikkumise olemasolu (vt näiteks 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑334/94: Sarrió v. komisjon, EKL 1998, lk II-1439, punkt 103). Komisjon tuletab meelde, et eespool punktis 66 viidatud tsemendi kohtuotsuses sedastas Esimese Astme Kohus, et dokumendi tõendusjõu hindamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks selle sisu tõenäosus, seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib ta mõistlik ja usutav (kohtuotsuse punkt 1838).

145   Käesoleval juhul on ebatõenäoline argument, mille kohaselt põhireeglid, millele erinevates tõendites viidatakse, kirjeldavad pigem olukordi kui turgude jagamise lepingut. Asjaomased dokumendid ei kinnita ka väidet, mille kohaselt põhireeglid reguleerivad üksnes Euroopa tootjate vahelisi suhteid. Komisjon täpsustab veel, et ta ei ole vaidlustatud otsuses jätnud tähelepanuta lepingu ühendusesisest aspekti ning et vaidlustatud otsuse põhjendustes ja selle artiklis 1 esitatud rikkumise kirjeldus ei tähenda pelgalt seda, et Jaapani tootjatel ei olnud õigus tooteid müüa Euroopas, vaid ka seda, et ühelgi Euroopa tootjal ei olnud õigus müüa tooteid teiste Euroopa tootjate kodumaistel turgudel.

146   Komisjon vaidlustab eelkõige JFE-NKK argumendi, mille kohaselt põhireeglite ja parandatud põhireeglite mõisted on seotud ühenduse terasetööstuse vajaliku ratsionaliseerimisega, kuid mitte mingi ebaseadusliku lepinguga. Terastorude süsteemi dokument ja eelkõige selles mainitud 6. oktoobril 1992 peetud koosolek puudutasid riigiabiga rahastatud ratsionaliseerimisprotsessi, mille komisjon EÜ artikli 87 alusel heaks kiitis.

147   Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldust peab komisjon eriti tähtsaks, sest selle koostaja oli äriühingu Vallourec Oil & Gas tegevjuht, kes tundis otseselt Euroopa-Jaapani klubi tegevust. Ta osales paljudel klubi poolaastakoosolekutel, mis nähtub tema avaldusest (vt eespool punkt 23). Komisjon viitab põhimõttele, mille kohaselt tuleb tõendite hindamisel lugeda tõendusjõudu omavateks avaldusi, mis on avalduse esitaja huvide vastased. Komisjon väidab, et käesoleval juhul oli Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldus tema poolt esindatava Valloureci huvide vastane, sest komisjon oli algatanud Valloureci suhtes uurimise.

148   Argument, mille kohaselt ükski tõend ei kinnita Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldust rikkumise kõigi eriliste aspektide osas ja eelkõige põhireeglite määratluse suhtes, märgib komisjon, et eespool punktis 66 nimetatud tsemendi kohtuotsuse kohaselt (punkt 1838) ei ole ühenduse õiguse ühegi põhimõttega vastuolus see, et komisjon tugineb ühele ainsale tõendile, kui ta sedastab EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise.

149   Igal juhul kinnitavad Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldust muud toimikus sisalduvad tõendid, eelkõige vaidlustatud otsuses nimetatud dokumendid (vt allpool punkt 161 jj). Kuigi suurem osa neist dokumentaalsetest tõenditest ei määratle põhireegleid sellisena ega täpsusta nende kohaldamisala, johtub see sellest, et nii dokumentide koostajatele kui ka adressaatidele on selgelt teada nende sätete tähendus.

150   Komisjon vaidlustab eelkõige argumendi, mille kohaselt Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses esinenud sõna „tegevus” ei viita koosolekutele, ja väidab, et vaidlustatud otsuse ingliskeelse versiooni 10. joonealuses märkuses esineva asjaomase sõna tõlge on ekslik.

151   Jagamispõhimõtete dokumendi vastuvõetavuse osas tõendina väidab komisjon, et kohtupraktika kohaselt on tõendite vastuvõetamatuse mõiste ühenduses õiguses väga piiratud kohalduvusega. Nagu kohtunik Vesterdorf märkis eespool punktis 56 viidatud ettepanekus kohtuotsusele Rhône-Poulenc v. komisjon, tuleb järgida tõendite vaba hindamise põhimõtet.

152   Jagamispõhimõtete dokumendi kohaldamisala osas tuleb meenutada, et nimetatud mõiste „API” võib seonduda sama hästi nii OCTG-standardtorude kui ka magistraaltorudega, sest API-standardid on olemas mõlemal tootel (vt kohtuasjas T-78/00 esitatud kostja vastuse lisa). Vastusena väitele, mis puudutab seda, et Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduse kohaselt ei ole jagamispõhimõtete dokumendis nimetatud turge olemas, väidab komisjon, et sellisel juhul ei oleks põhjust lisada Euroopat väljapakutud jagamispõhimõtetesse, mida on siiski tehtud.

153   Seoses memorandumiga tegevjuhtidele sedastab komisjon eelkõige, et selle on koostanud Corus, kuid et Mannesmann pidi esitama selle tegevjuhtidele, mida tõendab selle esimesele leheküljele käsitsi kirjutatud märkus, et see kantakse ette HN (Mannesmanni Hans Nolte) esituses ja et Vallourec on selle sisu heaks kiitnud, mis kajastab seega nende kolme Euroopa tootja ühist seisukohta.

154   Vastusena argumendile Ladina-Ameerika tootjaid soosivast kohtlemisest märgib komisjon, et Jaapani tootjate rikkumises osalemise kohta on peale jagamispõhimõtete dokumendi otseseid tõendeid, mis on pärit eelkõige Verluca 17. septembri 1996. aasta ja 14. oktoobri 1996. aasta avaldustest, Ladina-Ameerika tootjate puhul ei saa aga sama öelda.

155   Seoses Biasizzo avaldusega vaidlustab komisjon Jaapani hagejate väite, mille kohaselt Biasizzo on korranud oma väiteid rahvusvahelise turgude jagamislepingu olemasolu kohta dokumendis „Kommentaarid ütlustest”, ja tsiteerib eelkõige viimati mainitud dokumendi lõike, kus Biasizzo nimetab vajadust tegutseda koostöös kõikide teiste tootjatega ja leida uusi reegleid ning käitumisviise.

156   Komisjon leiab, et Dalmine 4. aprilli 1997. aasta vastus sisaldab teatavaid paljastusi asjaomasest lepingust, kuid ülejäänud osas on küsimus püüdluses piirata selle tagajärgi ja et see vastus ei saa seetõttu muuta küsitavaks Dalmine endiste töötajate selgeid ja otseseid avaldusi. Terastorude süsteemi dokumendi pealkirjast tulenev eesmärk kirjeldada üksnes Euroopa tootjate olukorda selgitab asjaolu, et dokument viitab erinevalt muudest tõenditest ja eelkõige Verluca ja Biasizzo avaldustest üksnes Euroopa turgudele.

157   Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduses sisalduvate lepingu kestust puudutavate märkuste osas tõdeb komisjon, et lepingu täpsel kestusel on tähtsust üksnes trahvi summa mõjutamisel. Komisjon märgib, et ta ei ole trahvi määramisel arvestanud 1977. aastast kuni 1990. aasta alguseni kestnud ajavahemikku, kuid Verluca 17. septembri 1996. aasta avaldusest nähtub selgesti, et lepingut on kohaldatud kogu selle aja.

158   Vaidlustatud otsuses sedastatud rikkumise alguskuupäeva osas täpsustab komisjon, et ta ei ole järeldanud, et ajavahemikus 1977–1989 ei ole rikkumist toimunud, sest olid olemas vabatahtlikud piiravad lepped. Ta üksnes märkis, et ajavahemikus 1977–1989 toimunud rikkumist ei võeta arvesse.

159   Vastusena väitele olukorrast, mille kohaselt vastavalt 24. üldaruandele Euroopa ühenduste tegevuse kohta aastal 1990 jäi terastoodete impordikord võrreldes 1989. aastaga muutumatuks, märgib komisjon eriti, et kuigi 1991. aastat käsitleva 25. üldaruande sõnastus on selles osas sama, ei ole hagejad väitnud, et vabatahtlikud piiravad lepped oleksid olnud jõus 1991. aastal.

160   Hagides ja neile lisatud dokumentides märgitakse üksnes, et hagejad olid sõlminud Jaapani asutustega eksporti piirava lepingu kuni 1990. aasta lõpuni. Jaapani hagejad ei ole mitte mingil moel tõendanud, et see leping kajastaks Euroopa Komisjoni ja Jaapani valitsuse rahvusvahelisel tasandil sõlmitud vabatahtlike piiravate lepete pikendamist. Komisjon on uurinud oma arhiivi, kuid ei ole leidnud jälgegi vabatahtlike piiravate lepete väidetavast pikendamisest kuni 1990. aastani.

161   Jaapani hagejate väited rikkumise alguskuupäeva kohta põhinevad igal juhul oletusel, et vabatahtlikes piiravates lepetes keelati neil torude eksport ühendusse. Komisjon vaidlustab selle oletuse õigsuse, sest selles lepingus määrati paljud kvoodid Jaapani tootjate kasuks.

162   Komisjon märgib rikkumise lõppemise kuupäeva osas, et Verluca 17. septembri 1996. aasta avalduse kohaselt lõppes leping umbes üle aasta varem. Komisjon märgib, et Becheri avalduses sisalduv kinnitus, mille kohaselt leping oli jõus enne 1. aprilli 1995, on kooskõlas Verluca avaldusega. Kuna lepingu kestusega seonduv trahvi osa on arvutatud eeldusel, et leping oli jõus 1990. aasta algusest 1994. aasta lõpuni, oli Verluca esitatud märkus täiesti piisav, et tõendada rikkumise kestust. Asjaolu, et jagamispõhimõtete dokumendi põhjal võidakse Euroopa-Jaapani klubi koosolekute korraldamine teha kindlaks üksnes kuni 1994. aasta märtsini, ei tõenda üldse lepingu tegelikku lõppemist sel kuupäeval.

 Esimese väite kolmas osa, mille kohaselt vaidlustatud otsuse artiklis 2 sedastatud rikkumise ulatust on hinnatud ebaõigesti

163   Jaapani hagejate sõnul on iseenesest ebatõenäoline vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 esitatud komisjoni väide, et artiklis 2 sedastatud rikkumise eesmärgiks peetakse põhireeglite alusel Ühendkuningriigi turule antud kaitseseisundi säilitamist parandatud põhireeglite abil. Nad väidavad, et Corus ei hakanud lahkuma Ühendkuningriigi keermestatud OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude turult seetõttu, et ta lõpetas siledate torude tootmise Clydesdale’is. Seega jätkas Corus tegevust sellel turul, kus ta müüs tooteid edasi, kuigi ta ei olnud sõlminud siledate torude tarnelepinguid Valloureci, Dalmine ja Mannesmanniga. Igal juhul kordavad Jaapani hagejad oma argumente, et Coruse kohalolek Ühendkuningriigi OCTG-torude ja magistraaltorude turul ei ole mingil moel takistanud neid osalemast tugevas konkurentsis selle turu offshore osas. JFE-NKK väidab selles osas, et komisjoni sõnul oleks Coruse asendamiseks Ühendkuningriigi turul pidanud leidma Briti tootja, kes toodab ise siledaid torusid ja seejärel keermestatud torusid, olukord ei olnud aga selline. Seega ei saanud vaidlustatud otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumine jätkuda pärast 1990. aastat, sest Corus oli lõpetanud siledate torude tootmise nimetatud aasta jooksul.

164   Sumitomo väidab veel, et ebaseaduslik on järeldada, et vaidlustatud otsuse artiklis 2 sedastatud rikkumine moodustab pelgalt rakendamismeetme asjaomase otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumisele, milles Jaapani hagejad väidetavalt osalesid, ja veel vähem, et teine rikkumine oleks esimese rikkumise vältimatu ja vajalik tagajärg. Komisjoni esitatud tõenditega ei saa seda järeldust põhjendada ega isegi tõendada, et Jaapani tootjad oleksid teadnud asjaomasest eraldi lepingust. Vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 94 esitatud komisjoni väitele ei ole jagamispõhimõtete dokumendil üldse tõendusjõudu Euroopa tööstuse restruktureerimises osas. Kuna Valloureci memorandumitest ja eelkõige selle strateegiliste kaalutluste memorandumist nähtub, et Vallourec on koostanud Euroopa tootjate vahelised siledate torude lepingud VAM-nimelise erikeermestamistehnoloogia raames, ei või komisjon väita, et nende lepingutega on seotud OCTG-standardtorud ja projektikohased magistraaltorud.

165   Nippon, JFE-Kawasaki ja JFE-NKK vastavad oma repliikides, et 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandumis tehtud viide „EMÜ tugevdamisele”, mis pidi viima parandatud põhireegliteni, oli seotud direktiivi 90/531 jõustumisega 1990. aastal. Ühendkuningriigi turu puhul oli selle direktiivi eesmärk asendada OSO rakendatav kodumaine eelistamissüsteem ühenduse eelistamissüsteemiga, mille raames ühenduse tootjad võivad võita hankepakkumisi sel eeldusel, et nende hinnad ei ületa ühenduseväliste tootjate hindu üle 3%, mis tuleneb 24. juulil 1990. aasta koosoleku memorandumis tehtud viitest võimalusele, et „[19]93. aastal annab OSO Euroopa tootjatele 3-protsendilise eelise, mida ta annab praegusel hetkel Briti tootjatele”. Clydesdale’i tehase sulgemise tõttu oli Corusel vajadus saada siledate torude tarneid Euroopa tootjatelt, et ta võiks saada endiselt kasu eelisest, mis sellest ajast alates puudutas ühenduse tootjaid. See seletab olukorda, miks ta valis need siledate torude tarnijad. Ka Vallourecil, kes korraldas Coruse uue tarnesüsteemi, oli huvi säilitada Coruse seisund Ühendkuningriigi OCTG-eritorude offshore-turul, millest Vallourec sai kasu Coruse poolt kasutatava VAM-tehnoloogia litsentsi omanikuna.

166   Selles osas nähtub strateegiliste kaalutluste memorandumist, et Vallourec hakkas ähvardama Corust asjaomase VAM-litsentsi tühistamisega, et takistada Coruse poolset siledate torude ostmist Nipponilt ja JFE-Kawasakilt. Ühelt poolt Valloureci ja teiste sildate torude tootjate ning teiselt poolt Coruse vahel sõlmitud kahepoolsed tarnelepingud olid seega Euroopa tootjate kaubandusliku huvi tagajärg oma siledate torude müügi kasvatamisel. Jaapani hagejate sõnul ei ole põhjust eeldada, et sildate torude turu jagamist Euroopa tootjate vahel oleks tulnud tugevdada Jaapani tootjatega sõlmitud lepingutega.

167   Igal juhul on raske pidada Coruse kõigi kolme Euroopa tootjaga sõlmitud siledate torude tarnelepinguid, mis lõppesid 1997. aasta ja 1999. aasta vahel, vaidlustatud otsuse artiklis 1 silmas peetud rikkumise rakendamismeetmeteks, sest asjaomane rikkumine kestis kõige enam kuni 1995. aastani.

168   Jaapani hagejate sõnul on selles osas asjakohane ka eespool esitatud argument, mille järgi hindas komisjon ekslikult dokumente, milles viidatakse põhireeglitele ja käesolevas kontekstis eelkõige parandatud põhireeglitele.

169   Jaapani hagejate arvates on neil piisav õiguslik huvi kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 esitatud komisjoni seisukohta, sest selle tagajärjel määras komisjon Euroopa ja Jaapani tootjatele sama trahvi, vaatamata sellele, et ühed osalesid kahes rikkumises ja teised üksnes ühes rikkumises.

170   Komisjoni sõnul nähtub 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandumist selgesti, et Euroopa tootjad uskusid, et nad peavad võtma meetmeid, et ära hoida seda, et Coruse Clydesdale’i tehase sulgemise tagajärjel lakkab Ühendkuningriigi turg olemast vastavalt põhireeglitele kodumaine turg. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 esitatud komisjoni põhjendused tähendavad seda, et asjaomase otsuse artiklis 2 sedastatud rikkumine on toime pandud seetõttu, et Corus jääb vaidlustatud otsuse põhjenduses 102 kirjeldatud lepingus ette nähtud kodumaiseks tootjaks.

171   Komisjon leiab, et Jaapani hagejatel ei ole õiguslikku huvi vaidlustada artiklis 2 esitatud sedastusi, mis on seotud teistele äriühingutele süüks pandava konkurentsieeskirjade rikkumisega. Ei ole ka vajalik, et nemad oleksid osalenud asjaomases rikkumises, et rikkumisega oleks tugevdatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 kirjeldatud viisil rikkumist, mille eest neid süüdistatakse otsuse artiklis 1. Seega ei oma tähtsust, et Sumitomo ei pruukinud teada vaidlustatud otsuse artiklis 2 ette nähtud lepingute olemasolust ja et asjaomane rikkumine võis lõppeda artiklis 1 sedastatud rikkumisest hiljem.

172   Isegi kui oletada, et Jaapani hagejad võiksid õiguslikult vaidlustada komisjoni argumente seoses põhireeglitelt üleminekuga parandatud põhireeglitele, ei muudaks see mingil moel küsitavaks komisjoni peamist väidet põhireeglite olemasolust. Argument, et viited parandatud põhireeglitele on seotud direktiivi 90/531 jõustumisega, on ebausaldusväärne vaidlustatud otsuses nimetatud kõikide dokumentide ja eelkõige 24. juuli 1990. aasta koosoleku memorandumi kontekstis.

b)     Esimese Astme Kohtu hinnang

 Esialgsed märkused

173   Kõigepealt tuleb EÜ artikli 81 artikli lõike 1 rikkumise tõendite hindamise osas märkida, et komisjonil tuleb osutada tema poolt sedastatud rikkumise tõenditele ja teha kindlaks sobivad tõendid, et tõendada õiguslikult piisavalt endast rikkumist kujutavate asjaolude olemasolu (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe v. komisjon, punkt 58, ja eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus komisjon v. Anic Partecipazioni, punkt 86).

174   Lisaks on EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi raames ühenduse kohtute ülesanne kontrollida üksnes vaidlustatud meetme seaduslikkust.

175   Kohtul, kes lahendab tühistamishagi komisjoni otsuse peale, milles sedastatakse konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu ja määratakse otsuse adressaatidele trahv, tuleb hinnata, kas tõendid ja muud asjaolud, millele komisjon oma otsuses tugineb, on väidetava rikkumise tõendamiseks piisavad (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud II PVC kohtuotsus, punkt 891).

176   Sellest järeldub, et komisjon ei saa esitada vaidlustatud otsuse toetuseks uusi tõendeid, mida ei ole asjaomases otsuses nimetatud. Olukorras, kus hagejad üritavad Esimese Astme Kohtule esitatud muude dokumentide alusel tõendada, et komisjoni väide on faktiliste asjaolude kohta ekslik, on komisjonil siiski õigus viidata asjaomastele dokumentidele nendele argumentidele vastamisel.

177   Lisaks antakse kohtu kahtluse korral eelis ettevõtjale, kes on rikkumist sedastava otsuse adressaat (vt selle kohta eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus United Brands v. komisjon, punkt 265). Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud asjaomase rikkumise olemasolu õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti trahvi määrava otsuse tühistamist taotleva hagi puhul.

178   Viimati nimetatud olukorras tuleb süütuse presumptsiooni põhimõte võtta arvesse sellisena, nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikest 2, mis on üks neist põhiõigustest, mida ühenduse kohtud ─ nagu kinnitavad ka ühtse Euroopa akti põhjendused ja Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 ning 7. detsembril 2000 Nizzas välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artikkel 47 ─ väljakujunenud kohtupraktika alusel ühenduse õiguses kaitsevad. Kui arvestatakse asjaomaste rikkumiste laadi ning nendega seotud tagajärgede laadi ja raskusastet, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatega seotud konkurentsieeskirjade rikkumiste suhtes, mille tagajärjeks võib olla trahvide või karistusmaksete määramine (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas Öztürk, A-seeria, nr 73; Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. augusti 1987. aasta otsus kohtuasjas Lutz, A-seeria, nr 123-A; Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls v. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punktid 149 ja 150, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-235/92 P: Montecatini v. komisjon, EKL 1999, lk I-4539, punktid 175 ja 176).

179   Nagu Jaapani hagejad tuletavad õigesti meelde, tuleb komisjonil rikkumise olemasolu tõendamiseks esitada piisavalt täpseid ja ühtseid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toimunud (vt selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus CRAM ja Rheinzink v. komisjon, punkt 20; eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsus, punkt 127; eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus SIV jt v. komisjon, punktid 193–195, 198–202, 205–210, 220–232, 249, 250 ja 322–328, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Volkswagen v. komisjon, punktid 43 ja 72).

180   Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni esitatud kõik tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tegurite suhtes. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile tingimustele. (vt selle kohta punktis 61 viidatud II PVC kohtuotsus, punktid 768–778, eelkõige punkt 777, mida Euroopa Kohus kinnitas asjakohases punktis apellatsioonkaebuse alusel 15. oktoobri 2002. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/9 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt v. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punktid 513–523).

181   Lisaks tuleb meelde tuletada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nähtub juba EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest, et ettevõtjate vahelised lepingud on vaatamata oma mõjudele keelatud, kui neil on konkurentsi piirav eesmärk (vt eelkõige eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus komisjon v. Anic Partecipazioni, punkt 123). Käesoleval juhul kasutas komisjon peamise põhjendusena vaidlustatud otsuse artiklis 1 karistatavaks loetud lepingu konkurentsi piiravat eesmärki. Muu hulgas viitas ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–67 paljudele dokumentaalsetele tõenditele, mis tema sõnul tõendavad nii asjaomase lepingu olemasolu kui selle konkurentsi piiravat eesmärki.

182   Nimetatud olukord võib põhjustada olulisi tagajärgi käesoleva väite esimesele osale, mille kohaselt vaidlustatud otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumisel ei ole konkurentsivastaseid tagajärgi (vt eespool punkt 55, esimene lause).

183   Esiteks tuleb sedastada, et Jaapani hagejate argument, et asjaomasel lepingul ei olnud tagajärgi, ei saa põhimõtteliselt üksnes seetõttu kaasa tuua vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamise, isegi kui see argument on põhjendatud (vt 11. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-277/87: Sandoz Prodotti, Farmaceutici v. komisjon, EKL 1990, lk I-45, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T-143/89: Ferriere Nord v. komisjon, EKL 1995, lk II-917, punkt 30).

184   Seoses erilise olukorraga lepingute puhul, mis näevad käesoleval juhul komisjoni väitel ette kodumaiste turgude austamise, sedastas Esimese Astme Kohus eespool punktis 66 viidatud tsemendi kohtuotsuses (punktid 1085–1088), et esiteks on neil iseenesest konkurentsi piirav eesmärk ja et see liik lepinguid on otseselt keelatud EÜ artikli 81 lõikes 1 ning teiseks, et nimetatud eesmärki, mis oli tegelikult asjaomases kohtuasjas tõendatud vaidlustamatute dokumentaalsete tõenditega, ei või õigustada majandusliku konteksti analüüsiga, milles konkurentsivastane käitumine toimus.

185   Selles osas tuleb märkida, et rikkumise olemasolu seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas vaidlustatud otsuse artiklis 1 komisjoni poolt sedastatud lepingu sõlmimine, mille eesmärk on konkurentsivastane, oli Jaapani hagejate ärilistes huvides või mitte, kui komisjoni toimikus sisalduvate tõendite põhjal on tõendatud, et nad on tegelikult asjaomase lepingu sõlminud.

186   Teiseks tuleb märkida, et käesoleval juhul ei ole a