KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PHILIPPE LÉGER
esitatud 14. detsembril 2004(1)
Kohtuasi C‑281/02
Andrew Owusu
versus
N. B. Jackson, kes tegutseb ärinime „Villa Holidays Bal-Inn Villas” all,
Mammee Bay Resorts Ltd
Mammee Bay Club Ltd
The Enchanted Garden Resorts & Spa Ltd
Consulting Services Ltd
ja
Town & Country Resorts Ltd
(Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) eelotsusetaotlus)
Brüsseli konventsioon – Brüsseli konventsiooni territoriaalne või isikuline kohaldamisala – Kolmandas riigis toimunud õnnetusjuhtum – Kehavigastus – Hagi, mis on esitatud osalisriigis isiku vastu, kelle alaline asukoht on selles riigis, ja teiste kostjate vastu, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis, kus õnnetusjuhtum toimus – Forum non conveniens’i põhimõte osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes – Vastuolu Brüsseli konventsiooniga
Sisukord
I. Õiguslik raamistik
A. Brüsseli konventsioon
B. Forum non conveniens’i põhimõte Inglise õiguses
C. Forum non conveniens’i põhimõte pärast Brüsseli konventsiooni jõustumist Ühendkuningriigis
II. Faktilised asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
III. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste tähendus ja ulatus
IV. Analüüs
A. Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalne ja isikuline kohaldamisala
1. P. Jenard’i ettekanne ja sellest põhjustatud arutelu
2. Brüsseli konventsiooni artikli 2 sõnastus
3. Brüsseli konventsiooni üldine ülesehitus
4. Konventsiooni eesmärgid
5. Väidetavad takistused konventsiooni artikli 2 kohaldamiseks vaid ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga seotud õigussuhte puhul
a) Rahvusvahelisest õigusest tulenevad väidetavad takistused
b) Ühenduse õigusest tulenevad väidetavad takistused
B. Forum non conveniens’i põhimõtte vastavus Brüsseli konventsioonile
1. Konventsiooni koostajate tahe
2. Konventsiooni artikli 2 esimese lõigu sõnastus
3. Konventsiooni üldine ülesehitus
4. Konventsiooni eesmärgid ja kasulik mõju
V. Ettepanek
1. Kas 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) on vastuolus see, et osalisriigi siseriiklik kohus, kellele on esitatud hagi isiku vastu, kelle alaline asukoht on kõnealuse riigi territooriumil, ja kes on seetõttu pädev nimetatud konventsiooni artikli 2 alusel taolist hagi menetlema, loobub siseriikliku õiguse alusel oma pädevusest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse lahendamiseks sobivam?
2. Selline on põhimõtteliselt küsimus, mille esitas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) käesolevas menetluses. Nimetatud küsimus ei ole täiesti uus, kuna juba ligi 10 aastat tagasi esitas siseriiklik kõrgeim kohus House of Lords Euroopa Kohtule sarnase küsimuse. Euroopa Kohtul ei avanenud siiski võimalust otsuse tegemiseks selles küsimuses, kuna pärast seda, kui osapooled olid oma erimeelsused kokkuleppel lahendanud, võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuse lõpuks tagasi.(3)
3. Nagu ka nimetatud varasemas kohtuasjas, on Euroopa Kohtul nüüd võimalus uurida forum non conveniens’i põhimõtte vastavust Brüsseli konventsioonile. Kõnealuse põhimõtte kohaselt, mis on hästi tuntud common law riikides, on kohtul õigus loobuda talle seadusega antud pädevusest, kui ta leiab, et teise riigi kohus oleks antud vaidluse lahendamiseks sobivam.
4. Käesoleva kohtuasja nagu ka varasema puhul tõusetub küsimus, kas forum non conveniens’i põhimõte on vastavuses Brüsseli konventsiooniga ainult seoses osalisriigi siseriikliku kohtu ja kolmanda riigi siseriikliku kohtu vaheliste suhetega, mitte seoses erinevate osalisriikide siseriiklike kohtute vaheliste suhetega. Antud probleem tõstatab seega küsimusi seoses Brüsseli konventsiooni territoriaalse ja isikulise kohaldamisalaga. Seoses sellega, kuigi siinkohal on probleemid märgatavalt erinevad, võib tuua võrdluse veel poolelioleva arvamuse menetlusega, mis puudutab tulevast muudetud Lugano konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.(4)
5. Samuti on huvitav märkida, et Euroopa Kohus uuris hiljuti üht teist common law riikides hästi tuntud mehhanismi, mida üldiselt tuntakse kui anti-suit injunctions. Nimetatud mehhanism võimaldab siseriiklikul kohtul välja anda kohtu määruse, millega keelatakse selles kohtus pooleliolevate menetluste osapooltel esitada hagi või jätkata kohtumenetlusi teise riigi kohtus, kui selgub, et kõnealune osapool tegutseb pahauskselt, et takistada juba pooleliolevaid menetlusi. House of Lords palus Euroopa Kohtult otsuse langetamist taolise mehhanismi vastavuse kohta Brüsseli konventsioonile, kui seda kasutatakse erinevate osalisriikide siseriiklike kohtute vahelistes suhetes. Euroopa Kohtu vastus kohtuotsuses Turner(5) oli eitav.
6. Kõnealune kohtuotsus väärib tähelepanu, kuigi anti-suit injunctions mehhanismi ning forum non conveniens’i põhimõtte eesmärk ja kohaldamistingimused erinevad üksteisest märkimisväärselt ning vastupidi käesolevale kohtuasjale, ei tõusetunud kohtuasjas Turner mingil moel Brüsseli konventsiooni territoriaalse või isikulise kohaldamisala küsimus. Nagu kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer rõhutas oma ettepanekus kohtuasjas Turner, „eeldavad need kaks mehhanismi konkreetsele kohtule hagi esitamise asjakohasuse [või sobivuse] teatavat hindamist”.(6)
I. Õiguslik raamistik
A. Brüsseli konventsioon
7. Vastu võetud Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 220 alusel (nüüd EÜ asutamislepingu artikkel 220 ja seejärel EÜ artikkel 293),(7) on Brüsseli konventsiooni eesmärk, nagu nähtub konventsiooni preambulist, „ühenduses kiiresti tugevdada selles elavate isikute õiguslikku kaitset”.
8. Selle ainsas põhjenduses on märgitud, et „selleks on tarvis kindlaks määrata nende kohtute rahvusvaheline pädevus, soodustada kohtuotsuste tunnustamist ning seada sisse kiire kohtuotsuste, ametlike dokumentide ja kohtulahendite täitmise kord”.
9. Seega võib Brüsseli konventsiooni käsitleda kui sellist, mis on üldiselt tuntud kui „topeltkonventsioon”, kuna selles sisalduvad lisaks tunnustamise ja täitmise eeskirjadele ka otsese kohtualluvuse eeskirjad, mis on kohaldatavad algses osalisriigis ehk teisisõnu menetluse sellises faasis, kus võetakse vastu teises osalisriigis tunnustatav ja täidetav kohtuotsus.
10. Otsese kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse siis, kui vaidlus mõningal määral puudutab või on seotud konkreetse osalisriigi territooriumiga. Selline seotus või seos tuleneb kõige sagedamini kostja alalisest asukohast ning teatavatel juhtudel vaidlusesemest või osapoolte tahtest.
11. Mis puudutab kostja alalist asukohta, siis see on aluseks üldisele kohtualluvuse eeskirjale. Brüsseli konventsiooni artikli 2 esimene lõik sätestab, et „[k]onventsiooni sätete kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata”. Seega, kui kostja alaline asukoht on osalisriigis, on kõnealuse riigi kohtutel põhimõtteliselt pädevus.
12. Brüsseli konventsiooni artikkel 3 täpsustab kõnealuse üldise eeskirja ulatust. Ühelt poolt on esimeses lõigus ette nähtud, et „[i]sikuid, kelle alaline asukoht on osalisriigis, saab teise osalisriigi kohtutesse kaevata üksnes käesoleva jaotise 2.–6. jaos sätestatud korras”. Teiselt poolt, nimetatud loogika kohaselt keelab kõnealuse artikli teine lõik hagejal selliste isikute vastu tugineda kohtualluvuse eeskirjadele, mida nimetatakse „ülemäärasteks” (kehtivad osalisriikides) ehk teisisõnu eeskirjadele, mille tagajärjel jääksid kõnealused isikud väljaspoole nende alalise asukoha osalisriigi kohtute põhimõttelisest kohtualluvusest, mis on ette nähtud konventsiooni artikliga 2.
13. Mis puudutab konventsiooni II jaotise 2.–6. jagu (millele osundatakse artikli 3 esimeses lõigus), loetletakse neis esiteks rida valikulise kohtualluvuse eeskirju, mis võimaldavad hagejal soovi korral esitada hagi sellise osalisriigi kohtusse, mis ei ole kostja alaline asukoht.(8)
14. Seejärel sätestatakse neis teatavad kohtualluvuse eeskirjad, mis eeldavad kas hagi esitamist ühe osalisriigi kohtutele, välistades mis tahes teise osalisriigi kohtud (sealhulgas kostja alalise asukoha osalisriigi kohtu),(9) või lubavad osalisriigi kohtul asja lahendada, kuigi tal konventsiooniga sätestatud eeskirjade alusel selleks tavapäraselt pädevust ei oleks.(10)
15. Viimati nimetatud kohtualluvuse eeskirjad (mis sisalduvad konventsiooni artiklites 16, 17 ja 18) põhinevad sellel, et vaidlusel on kostja alalisest asukohast erinev kokkupuutepunkt. Nimetatud kokkupuutepunkt tuleneb kas vaidlusesemest (konventsiooni artikkel 16) või osapoolte tahtest (konventsiooni artiklid 17 ja 18).
16. Kui vaidlus ei ole seotud konkreetse osalisriigi territooriumiga kostja alalise elukoha, vaidluseseme või isegi osapoolte tahte põhjal, jäävad osalisriikides kehtivad ülemäärased kohtualluvuse eeskirjad põhimõtteliselt kehtima. Konventsiooni artikli 4 esimeses lõigus nähakse ette, et „[k]ui kostja alaline asukoht ei ole osalisriigis, tehakse iga osalisriigi kohtute pädevus kooskõlas artikliga 16 kindlaks selle riigi seaduse kohaselt”.(11)
17. Nende kõikide kohtualluvuse jagamist puudutavate sätete järel näeb Brüsseli konventsioon ette mitu menetlusmehhanismi kohtualluvuse eeskirjade rakendamiseks. Kõnealuste menetluse peatamist ja seotud menetlusi puudutavate mehhanismide eesmärk on vältida erinevate osalisriikide kohtute otsuste vastuolu.
18. Nii on konventsiooni artiklis 21, mis käsitleb peatamist, sätestatud, et „[k]ui erinevate osalisriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatavad kohtud, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena” ning kui pädevus on sel moel kindlaks tehtud, peavad teised kohtud loobuma pädevusest esimese kohtu kasuks.
19. Seoses seotud menetlustega näeb kõnealuse konventsiooni artikkel 22 ette, et kui eri osalisriikide kohtutes algatatakse seotud menetlused ja need on esimeses kohtus pooleli, võib kohus, kellele hagi esitati teisena, ühe poole taotlusel oma menetluse peatada või pädevusest loobuda, kui selle kohtu suhtes kehtiv õigus võimaldab seotud menetlusi liita ning esimesena taotluse saanud kohus on pädev mõlemas asjas. Kõnealuse konventsiooni artikli 22 kolmanda lõigu kohaselt piirdub nimetatud mehhanism menetlustega, mis „on sedavõrd tihedalt seotud, et eraldi menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks on otstarbekas nad lahendada koos”.
20. Kohtualluvuse kindlaksmääramist või rakendamist käsitlevate sätete loogikast lähtudes sätestas Brüsseli konventsioon III jaotises lihtsustatud mehhanismi kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks. Kõnealust mehhanismi kohaldatakse osalisriigi kohtute otsuste suhtes nende tunnustamise ja täitmise eesmärgil teises osalisriigis.
21. Pärast seda, kui Amsterdami lepinguga toodi õigusalane koostöö tsiviilasjades ühenduse raamistikku, võttis nõukogu EÜ artikli 61 punkti c ja EÜ artikli 67 lõike 1 alusel vastu määruse nr 44/2001. Kõnealune määrus, mille eesmärk on asendada Brüsseli konventsiooni, kordab suuremat osa viimase sätetest, tehes samal ajal teatud kohandusi.
22. Kõnealust määrust kohaldatakse kõikides liikmesriikides, välja arvatud Taanis,(12) alates selle jõustumisest ehk 1. märtsist 2002 esitatud hagide suhtes. Käesoleva põhikohtuasja menetlus algatati enne 1. märtsi 2002, seega saab selle suhtes kohaldada ainult Brüsseli konventsiooni ja mitte määrust nr 44/2001.
B. Forum non conveniens’i põhimõte Inglise õiguses
23. Forum non conveniens’i põhimõte avaldus esmakordselt Šoti õiguses, teisisõnu õigussüsteemis, mis on oma olemuselt kontinentaalõigus. See kujunes seal lõplikult välja 19. sajandi lõpul, siis võeti see kasutusele erinevates vormides teistes riikides, peamiselt common law riikides, eelkõige Inglismaal, Iirimaal ja Ameerika Ühendriikides.
24. Inglise õiguses on forum non conveniens’i põhimõte läbi teinud pideva ja märkimisväärse arengu.
25. Praegu kohaldatakse seda tingimustel, mis on seatud 1986. aastal House of Lordsi otsusega kohtuasjas Spiliada Maritime Corporation v. Cansulex Ltd.(13)
26. Nimetatud kohus sätestas põhimõtte, mille kohaselt „võib menetluse peatada forum non conveniens’i alusel ainult siis, kui kohus on veendunud, et on olemas teine samavõrd pädev kohus, mis on sobiv vaidluse menetlemise koht, st kus vaidlust saab lahendada vastavuses kõigi osapoolte huvide ja õigusemõistmise eesmärkidega”.(14) Vastupidi sellele, mida võib järeldada väljendist forum non conveniens, ei ole see kohtu jaoks, kellele hagi on esitatud, lihtne praktilise või isikliku „mugavuse” küsimus, mis on konkreetselt seotud kohtu töökoormusega, vaid pigem küsimus, mis puudutab vaidluse menetlemise koha objektiivset sobivust.(15)
27. Eespool viidatud kohtuotsuse Spiliada kohaselt tuleb Inglise kohtul toimida järgmiselt.
28. Esiteks peab kohus kindlaks tegema, kas välismaine kohus on „selgelt või eristatavalt sobivam”.(16) See toiming võimaldab kindlaks teha „loomuliku vaidluse menetlemise koha”, teisisõnu „koha, millega hagil on kõige tihedam seos”.(17) Arvesse võetavate kokkupuutepunktidena tuleks lisaks praktilist laadi ja majanduslikele (nagu tunnistajate kättesaadavus)(18) teguritele käsitleda ka selliseid tegureid, nagu asjaomast tehingut reguleeriv seadus ning koht, kus osapooled elavad või tegutsevad.(19)
29. Teiseks, kui kohus, kellele hagi on esitatud, on kindlaks teinud välismaise kohtu, kes on „selgelt või eristatavalt sobivam”, peab ta kindlaks tegema, et hageja kindlasti selles kohtus „asja lahendatud saab”,(20) ja veelgi enam, saab „tõhusalt lahendatud”.(21) Kõnealust tingimust tõlgendatakse kitsendavalt. Nii ei saa üldiselt menetluse peatamisest keelduda lihtsalt sellepärast, et hageja jääks ilma Inglise õiguses peituvatest eelistest nagu näiteks kahjutasude kõrgem tase, tõhus tõendite kogumise süsteem või hagi pikem aegumistähtaeg kui kõnealuses välisriigis.(22) House of Lords’i sõnul „ei ole hagejale tema eelise andmine kostja arvelt kooskõlas objektiivse lähenemisega”, mis on omane forum non conveniens’ile.(23) Siiski on teatud väga erilistes tingimustes arvesse võetud õiguslikke või praktilist laadi piiranguid seoses välismaise kohtu ees advokaadi teenuste kasutamise võimalikkusega ja seoses võimatusega saada õigusabi, et esitada kõnealusele kohtule hagi, kui taoline abi on kättesaadav Inglismaal ja on ilmselge, et ilma taolise abita loobuks hageja oma hagist.(24)
30. Inglise õiguses ei teosta kohus, kellele hagi on esitatud, sellist uuringut omal algatusel, vaid ainult ühe poole taotlusel.(25) Kostjal, kes tugineb forum non conveniens’i erandile, et vaielda vastu menetluse jätkumisele kõnealuses pädevas kohtus, tuleb tõendada, et välismaine kohus on samuti pädev ning on selgelt ja eristatavalt sobivam.(26) Kui esimene tingimus on täidetud, on hageja, kes soovib vältida menetluse tagasilükkamist, kohustatud tõendama, et tal ei ole võimalik asja kõnealuses välismaises kohtus lahendada ehk teisisõnu, et tagasilükkamiseks pole teine tingimus täidetud.
31. Kõnealuseid tingimusi forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamiseks uurib kohus, kellele hagi on esitatud, „kaalutlusõigust kasutades”, kuivõrd kohtul on kõnealuses küsimuses ulatuslik kaalutlusõigus.
32. Arvestades Inglise õiguse hetkeseisu, on kõnealuse põhimõtte kohaldamise tulemuseks menetluse peatamine, teisisõnu menetluse peatamine ajutiselt ja määramata ajaks, kuid ilma et kohus loobuks kohtuasja käsitlemisest. Selle tulemusel saab menetlust Inglise kohtus uuesti jätkata näiteks juhul, kui tehakse kindlaks, et välismaine kohus ei ole pädev vaidlust menetlema või et hagejal ei ole selles kohtus võimalik asja tõhusalt lahendada. Hageja, kes soovib menetlust uuesti jätkata, on kohustatud selleks esitama vajalikke tõendeid.
33. Tavaliselt on välistatud, et menetluse peatamise otsusega kaasneks määrus asja üleviimise või suunamise kohta välismaisesse kohtusse. Taoline menetlus võib panna välismaisele kohtule kohustuse tunnistada, et tal on pädevus, ja seda pädevust kasutada. Üldiselt siiski nõustutakse, et teatava riigi kohtud saavad otsustada ainult iseenda pädevuse üle, mitte teise riigi kohtute pädevuse üle. Järelikult tuleb hagejal oma nõuetele kindlaks jäädes kasutada kõiki vajalikke meetmeid uue hagi esitamiseks välismaisele kohtule.
34. Esimese astme kohtu otsust, milles hinnatakse kaalutlusõiguse alusel forum non conveniens’i erandit, saab põhimõtteliselt apellatsioonikohtus nimetatud põhjendusel muuta üksnes siis, kui viimane leiab esimese astme kohtu põhjenduste kontrollimisel, et viimane on ilmselgelt kuritarvitanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust.(27)
C. Forum non conveniens’i põhimõte pärast Brüsseli konventsiooni jõustumist Ühendkuningriigis
35. Brüsseli konventsioon, mida on muudetud 1978. aasta ühinemiskonventsiooniga, jõustus Ühendkuningriigis 1. jaanuaril 1987. aastal.
36. Selleks võeti vastu Civil Jurisdiction and Judgments Act 1982 (1982. aasta seadus kohtualluvuse ja kohtuotsuste kohta tsiviilasjades). Selle artikkel 49 sätestab, et „[m]itte miski käesolevas seaduses ei takista Ühendkuningriigi kohtul mis tahes pooleliolevate menetluste edasilükkamist, peatamist [...] forum non conveniens’i põhimõtte alusel [...], kui see ei ole vastuolus 1968. aasta konventsiooniga”.
37. Kõnealune viitamine forum non conveniens’i põhimõtte võimalikule vastuolule Brüsseli konventsiooniga on põhjustanud Inglise kohtute väga erinevaid hinnanguid, eriti juhtudel, kus seda põhimõtet soovitakse kohaldada osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes.
38. Teisiti kui High Court of Justice (England & Wales) Chancery Division,(28) tunnistas Court of Appeal kohtuotsuses Harrods (Buenos Aires) Ltd(29) Inglise kohtute võimalust keelduda forum non conveniens’i põhimõtte alusel Brüsseli konventsiooni artiklist 2 tuleneva (põhjendusel, et kostja alaline asukoht on Ühendkuningriigis) pädevuse kasutamisest, kui kolmandas riigis on olemas sobivam kohus ning asjaga pole mingil moel seotud ühegi osalisriigi, mis pole Ühendkuningriik, kohtute pädevus. Argumendid, millele Court of Appeal oma otsuse langetamisel tugines, võib kokku võtta järgmiselt.
39. Esiteks, vastavalt EMÜ asutamislepingu artiklile 220, mille alusel Brüsseli konventsioon vastu võeti, on viimases sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad kohaldatavad ainult suhetele erinevate osalisriikide vahel.(30)
40. Veelgi enam, kui Brüsseli konventsiooni artikkel 2 oleks osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes imperatiivselt kohaldatav, ei tohiks Inglise kohus – kellel oleks pädevus kõnealuse artikli alusel – peatada oma menetlust põhjustel, mis puudutavad kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppe olemasolu, menetluse peatamist või seotud menetlusi, juhul kui alternatiivne kohus ei asuks osalisriigis. Brüsseli konventsiooni artiklid 17, 21 ja 22, milles sätestatakse ainult sellistest põhjustest tingitud kohtualluvuse jagamise mehhanismid, on kohaldatavad ainult suhetele erinevate osalisriikide kohtute vahel. Court of Appeali arvates oleks sellised tulemused vastuolus Brüsseli konventsiooni koostajate kavatsusega. Sellest järeldub, et Brüsseli konventsiooni artiklit 2 ei saa kohaldada imperatiivselt, kui ainus asjassepuutuv kohtualluvuse konflikt puudutab üheainsa osalisriigi kohtuid ja kolmanda riigi kohtuid.(31)
41. Lõpuks, forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamine suhetele Inglise kohtu ja kolmanda riigi kohtu vahel ei oleks vastuolus Brüsseli konventsiooni eesmärgiga tagada kohtuotsuste vaba liikumine Euroopas just seetõttu, et kui kõnealune Inglise kohus loobub oma pädevusest, ei langeta ta sisulist kohtuotsust, mis kuuluks tunnustamisele ja täitmisele teistes osalisriikides.(32)
42. Court of Appeal otsustas, et Brüsseli konventsioon ei takista Inglise kohtul oma menetlust peatamast forum non conveniens’i põhimõtte alusel, „kui vaidluse lahendamise ainus alternatiivne koht on kolmanda riigi kohus”.(33)
43. House of Lords, kellel paluti kõnealust kohtuotsust muuta, oli otsustanud paluda Euroopa Kohtult selles küsimuses eelotsusetaotlust.(34) Nagu juba öeldud, võeti kõnealused eelotsuse küsimused lõpuks tagasi pärast kohtuvaidluse poolte kokkulepet.
44. Mõned aastad hiljem rõhutas House of Lords eespool viidatud kohtuotsuses Lubbe,(35) et „vastus sellele küsimusele ei ole selge”, kuid eelistas asja Euroopa Kohtule uuesti mitte suunata, kuna hoolimata sellest, missugune oleks olnud vastus, ei saaks forum non conveniens'i põhimõtet kõnealuses kohtuasjas kohaldada, kuna hagejatel puudus juurdepääs „alternatiivsele” kohtule.(36)
45. Mõnede arvates väljendub selles House of Lordsi juhuslikus märkuses tõsine kahtlus Court of Appeali vastuvõetud kohtuotsuse Harrods põhjendatuses.(37)
II. Faktilised asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
46. Andrew Owusu, Briti kodanik, elukoht Inglismaa, sai 10. oktoobril 1997 Jamaical puhkuse veetmise ajal kannatada väga tõsises õnnetusjuhtumis. Sukeldudes merre kohas, kus vesi ulatus vööni, põrkus ta vastu veealust leetseljakut ja murdis viienda kaelalüli, mille tagajärjel tekkis käte ja jalgade halvatus.
47. Pärast kõnealust õnnetust esitas A. Owusu Inglise kohtule kahju hüvitamise hagi N. B. Jacksoni vastu, kelle elukoht on samuti selles liikmesriigis.(38) Viimati nimetatu üüris hagejale puhkemaja, kus ta Jamaical viibis ning mille lähedal ta sai vigastada. Oma hagi põhjendamiseks väitis A. Owusu, et leping, mille kohaselt tal oli juurdepääs erasupelrannale, sätestas kaudselt, et rand on mõistlikult ohutu või vaba varjatud ohtudest.
48. Esimene kostja viitas oma vastuses forum non conveniens’i erandile ning palus seega menetluse peatamist. Lisaks asjaolule, et vaidlus oli tihedamalt seotud Jamaica kui Inglismaaga, väitis kostja esiteks, et tema kindlustuspoliis, mis puudutab majutuse pakkumist Jamaical, ei kata kahjusid, mille sedastab muu kui Jamaica kohus, ning teiseks, et vastutus kahju eest ja kahju hüvitamine lahendataks Jamaical ja Inglismaal enamasti sama moodi.
49. A. Owusu soovis ka tuvastada mitme Jamaica äriühingu vastutuse Inglise kohtutes. Kõnealune hagi puudutab konkreetselt äriühinguid Mammee Bay Club Ltd (kes omab Mammee Bay supelranda, mida lubati A. Owusul kasutada),(39) The Enchanted Garden Resorts & Spa Ltd (kes majandas puhkekeskust kõnealuse ranna lähedal ja kelle kliendid võisid samuti kõnealust supelranda kasutada)(40) ning Town & Country Resorts Ltd (kõnealuse rannaga piirneva suure hotelli majandaja, kellel oli luba randa kasutada tingimusel, et ta tagab selle halduse, korrashoiu ja järelevalve).(41)
50. Kõikide nende Jamaica äriühingute vastu esitati lepinguvälise kahju nõue. Neid süüdistatakse selles, et nad ei võtnud ujujate hoiatamiseks veealuste leetseljakutega seotud ohtude eest vajalikke meetmeid, mis oleksid olnud eriti olulised, sest kaks aastat varem oli toimunud sarnane tõsine õnnetus sarnastes oludes, kus vigastada sai briti puhkaja, mille tulemusel esitati kahjuhüvitusnõue Jamaica kohtutele (kuna kõikide kostjate alaline asukoht oli kõnealuses riigis).
51. Inglise tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt on A. Owusu taotlenud luba kutsuda asjaomased Jamaica äriühingud Inglise kohtutesse. Sellise loa andis Inglise kohtunik (Deputy District Judge Beevers). Siiski tundub, et kohtukutse saadeti ainult kolmele äriühingule (kolmandale, neljandale ja kuuendale kostjale).
52. Kõnealused kostjad vaidlustasid Inglise kohtu pädevuse, kellele hagi oli esitatud. Mõned taotlesid ka, et Inglise kohus loobuks pädevusest ja annaks loa menetluse jätkamiseks välismaal. Nende arvates on pädevus ainult Jamaica kohtutel, võttes arvesse mitut seost, mis vaidlusel Jamaicaga on.
53. Oma 16. oktoobri 2001. aasta määruses lükkas kohtunik Bentley, QC, (kes on Deputy High Court Judge Sheffieldis) tagasi kõikide kostjate vastuväited.
54. Seoses esimese kostja esitatud forum non conveniens’i erandiga leidis ta, et Euroopa Kohtu 13. juuli 2000. aasta otsusega kohtuasjas Group Josi(42) takistati menetluse peatamist ainult sel põhjusel, et kohus, kellele hagi esitati, pole vaidluse lahendamiseks sobiv. Kõnealuses kohtuotsuses leidis kohtunik, et põhimõtteliselt on Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse eeskirjad vaidlusele kohaldatavad, kui kostja registreeritud tegevuskoht või alaline asukoht on osalisriigis.(43) Esimese astme kohtu arvates on Brüsseli konventsiooni selline tõlgendamine Euroopa Kohtu poolt vastuolus Court of Appeali seisukohaga, mis võeti mõned aastad tagasi kohtuasjas Harrods.(44) Kuna tal puudus õigus esitada Euroopa Kohtule kõnealuse küsimuse selgitamiseks eelotsusetaotlus,(45) leidis ta, et kohtuotsuse Group Josi alusel ei saa ta peatada menetlust esimese kostja (N. B. Jacksoni) suhtes, kuna tema alaline asukoht oli osalisriigis.
55. Mis puudutab teiste kostjate (kolmanda, neljanda ja kuuenda) enda kaitseks esitatud väiteid, lükkas esimese astme kohus ka need tagasi, kuigi esiteks ei olnud nendele kostjatele kõnealuses menetluses kohaldatavad Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse eeskirjad ja teiseks oli Jamaica ilmselgelt sobivam vaidluse lahendamise koht kui Inglismaa.
56. Kohus leidis, et kuna menetlust ei saa peatada esimese kostja suhtes, peaks sama puudutama ka teisi kostjaid. Kui nii ei tehtaks, tekiks oht, et kahe erineva riigi (Ühendkuningriigi ja Jamaica) kohtud peaksid hindama samu asjaolusid samade või sarnaste tõendite põhjal ning võiksid jõuda erinevate järeldusteni. Seetõttu otsustas esimese astme kohus, et Inglismaa ja mitte Jamaica on riigiks, mille kohus on vaidluse lahendamiseks sobiv.
57. Kõnealuse esimese astme kohtu määruse peale esitasid esimene, kolmas, neljas ja kuues kostja Court of Appealile apellatsioonkaebuse.
58. Nende väitel ei ole Brüsseli konventsioon vaidlusaluses olukorras kohaldatav, seega ei saa sellega käesolevas kohtuasjas välistada forum non conveniens’i põhimõtte rakendamist. Kõnealuse seisukoha toetuseks esitasid kostjad mitmu argumenti, mis põhimõtteliselt kordavad eespool viidatud kohtuotsuses Harrods Court of Appeali esitatud argumente.
59. Seega väidavad nad, et Brüsseli konventsiooniga sätestatud kohtualluvuse jagamise kord on kohaldatav ainult osalisriikide vahelistes suhetes ja mitte osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes, kui ei teki küsimust kohtualluvuse jagamises teise osalisriigiga.
60. Samuti väidavad nad, et kui Brüsseli konventsiooni artikkel 2 oleks imperatiivselt kohaldatav – isegi osalisriigi ja kolmanda riigi vahelistes suhetes – peaks Inglise kohus tunnistama oma pädevust menetleda hagi, mis on esitatud isiku vastu, kelle alaline asukoht on Inglismaal, isegi kui samad või sarnased menetlused oleksid juba pooleli kolmanda riigi kohtutes või kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppes oleks otsustatud viimati mainitud kohtute kasuks. Niiviisi jõutaks tulemuseni, mis oleks vastuolus Brüsseli konventsiooni mõttega.
61. A. Owusu väidab, et Brüsseli konventsioon ei puuduta ainult osalisriikide kohtute vahelisi kohtualluvuse konflikte. Konventsiooni kohaldamise piiramine ainult sellistele konfliktidele kahjustaks konventsiooni artikli 2 põhieesmärki ehk õiguskindluse tagamist pädeva kohtu prognoositavuse tõttu.
62. Lisaks sellele väidab A. Owusu, toetudes eespool viidatud kohtuotsusele Group Josi, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 üldine kohtualluvuse eeskiri on imperatiivne ja sellest võib erandeid teha ainult konventsioonis otseselt sätestatud juhtudel, millega ei ole tegemist käeolevas kohtuasjas.
63. Siiski võib tema sõnul erijuhtudel (mis ei vasta põhikohtuasjale) lubada teatud erandite tegemist artiklist 2, isegi kui sellised erandid ei ole konventsioonis otseselt sätestatud. Seda võib kohaldada osalisriigi kohtule esitatava vaidluse suhtes, mis on juba kolmanda riigi kohtus pooleli, või kui vaidlus puudutab kolmandas riigis asuva kinnisvaraga seotud in rem õigusi või kui pooled on nõustunud andma oma vaidluse lahendamiseks sellise riigi kohtule.
III. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste tähendus ja ulatus
64. Võttes arvesse osapoolte esitatud arvamusi, otsustas Court of Appeal menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta on vastuolus see, et kuigi hageja väitel põhineb kohtualluvus artiklil 2, loobub osalisriigi siseriiklik kohus siseriikliku õiguse alusel kolmanda riigi kohtute kasuks oma pädevusest menetleda hagi, mis on esitatud selles riigis asuva isiku vastu:
a) kui küsimus Brüsseli konventsiooni teise osalisriigi kohtualluvusest ei tõusetu;
b) kui vaidlusel puuduvad mistahes muud seosed teise osalisriigiga?
2. Kui vastus esimese küsimuse punktis a või b on jaatav, kas siis selline pädevusest loobumine on Brüsseli konventsiooniga vastuolus kõikidel asjaoludel või üksnes teatud asjaoludel, ja kui, siis antud juhul millistel asjaoludel?”
65. Court of Appeali sõnul ei ole Euroopa Kohtu praktikast, sealhulgas ka kohtuotsusest Group Josi võimalik leida täpset vastust kõnealustele küsimustele. Neil asjaoludel teatab ta, et tal on olnud mitu võimalust taolisi küsimusi uurida ja kinnitada oma praktikat kohtuotsuses Harrods niihästi seoses Brüsseli konventsiooni kui ka Lugano konventsiooniga.(46)
66. Samuti juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu tähelepanu asjaolule, et kui viimane kiidaks heaks Brüsseli konventsiooni artikli 2 sellise tõlgendamise, mille on esitanud hageja, ja kui ta ise (eelotsusetaotluse esitanud kohus) leiaks, et vaidlus hageja ja esimese kostja vahel on tõeline (ja mitte kõigest kujuteldav), võib küsimus, mis seejärel kerkiks teiste kostjate kaasamisest Inglise menetluses, tekitada erilisi probleeme.
67. Hagide liitmise korral võib Inglismaal langetatud kohtuotsus põhikohtuasjas, mis on ette nähtud täitmiseks Jamaical, sattuda vastuollu kõnealuses riigis kehtivate välismaiste kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise sätetega. Veelgi enam, vastupidisel juhul, kui hagide liitmist ei toimu, võivad Inglise kohus ja Jamaica kohus langetada vastukäivad otsused, hoolimata sellest, et lahendavad vaidlust samade või sarnaste tõendite põhjal.(47)
68. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud kolmanda, neljanda ja kuuenda kostja olukorda puudutavatele põhjendustele ainult selleks, et juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu sellele, milline mõju võib olla temapoolsel Brüsseli konventsiooni artikli 2 tõlgendamisel kogu vaidluse lahendamisele, kui ta peab silmas ainult esimese kostja olukorda. On selge, et kolmandat, neljandat ja kuuendat kostjat puudutav vaidluse osa ei saa kuuluda Brüsseli konventsiooni artikli 2 reguleerimisalasse, sest kõnealuste kostjate alalised asukohad on kolmandas riigis.
69. Eelotsuse küsimuste ulatuse täpsustamiseks on oluline rõhutada, nagu komisjon seda teinud on,(48) et põhikohtuasjas ei ole küsimus menetluse peatamises ega menetluse seotuses kolmanda riigi kohtus poolelioleva menetlusega, mis on algatatud kolmandas riigis enne hagi esitamist osalisriigi kohtule, ega ka kolmanda riigi kohtute kasuks otsustava kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppega. Seetõttu pole vaja uurida, kas Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamise peaks nende puhul välistama, nagu pakuvad välja kostjad põhikohtuasjas (viidates Court of Appeali kohtuotsusele Harrods).
70. Lisaks, nagu A. Owusu on rõhutanud,(49) kuigi põhikohtuasja vaidlusel on tegelik seos kolmanda riigiga, on selge, et kõnealune seos on laadilt teistsugune kui need, millel põhineb osalisriigi kohtu ainupädevus vastavalt Brüsseli konventsiooni artiklile 16. Seetõttu pole vaja ka otsustada, kas käesoleva kohtuasja puhul peaks välistama Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamise, eriti artikli 16 ainupädevuse eeskirjade võimaliku „peegeldusmõju” tõttu, kui kõnealuses artiklis sätestatud seosed asuvad kolmanda riigi territooriumil.
71. Nagu A. Owusu, komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus (kes kõik esitasid suulisi seisukohti kõnealuste erinevate juhtumite kohta) arvan ka mina, et Euroopa Kohtu vastus peaks piirduma vaid sellega, mis on hädavajalik põhikohtuasja lahendamiseks.
72. Seetõttu teen esiteks ettepaneku sõnastada ümber esimene eelotsuse küsimus, tuues esile uuritavate küsimuste erinevad etapid, ja teiseks tunnistada teine eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks.
73. Esimese eelotsuse küsimuse puhul leian, et on otstarbekas jagada see kaheks eraldi küsimuseks, millest üks eelneks teisele, nii et oleks oluline anda esimesele küsimusele vastus enne teise küsimuse käsitlemist. Enne kui uurida, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus see, kui osalisriigi kohus loobub konventsiooni artikli 2 alusel oma pädevusest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks kohtuvaidluse lahendamiseks sobivam koht, on vaja teha kindlaks, kas saab, nagu väidab hageja, kõnealuse konventsiooni artiklit 2 kohaldada tegelikult käesolevas kohtuasjas, mistõttu kõnealune artikkel võiks olla kohtualluvuse aluseks sellele kohtule, kellele hagi esitati.
74. Seetõttu leian, et esimest eelotsuse küsimust tuleks käsitleda kahes osas ja seda alljärgnevas sõnastuses.
75. Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva küsimusega teada saada põhiliselt seda, kas Brüsseli konventsiooni artikkel 2 on kohaldatav juhul, kui hageja ja kostja omavad alalist asukohta sama osalisriigi territooriumil ja kui nende vahel kõnealuse riigi kohtutes menetletaval vaidlusel on teatud seosed kolmanda riigiga, kuid mitte teise osalisriigiga, mistõttu ainus pädevuse jagamist puudutav küsimus, mis käesolevast vaidlusest tekkida võib, hõlmab ainult suhteid osalisriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahel ega hõlma suhteid erinevate osalisriikide kohtute vahel.
76. Teisisõnu tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasja asjaolud kuuluvad Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalsesse ja isikulisse kohaldamisalasse.
77. Kui sellele sissejuhatavale küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib siseriiklik kohus põhiliselt teada, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus see, et osalisriigi kohus – kelle kohtualluvus põhineb kõnealuse konventsiooni artiklil 2 – loobub kaalutlusõiguse alusel oma pädevuse kasutamisest põhjusel, et kolmanda riigi kohus oleks vaidluse lahendamiseks sobivam paik, kui viimati nimetatud kohut ei ole üheski kohtualluvust kindlaks määravas kokkuleppes nimetatud ning kui talle pole eelnevalt esitatud ühtegi hagi, mis võiks anda põhjuse menetluse peatamiseks või seotud menetlusteks, ja kui seosed vaidluse ja kõnealuse kolmanda riigi vahel ei ole sellised, millele viidatakse Brüsseli konventsiooni artiklis 16.
78. Teisisõnu tuleb kindlaks teha, kas Brüsseli konventsiooniga on vastuolus forum non conveniens’i põhimõtte kohaldamine sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas.
79. Ainult sellisel juhul, kui viimasele küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib siseriiklik kohus oma teise küsimusega teada saada, kas kõnealuse põhimõtte kohaldamine on Brüsseli konventsiooniga vastuolus kõikidel asjaoludel või üksnes teatud asjaoludel, ja kui nii, siis millistel asjaoludel. Minu arvates tuleks teine küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.
80. Tõepoolest on eelotsusetaotlust lugedes põhjust arvata, et teise küsimusega soovitakse eelkõige teada, kas Euroopa Kohtu vastus sellele eelnevale küsimusele oleks teistsugune, kui põhikohtuasjas oleks küsimus menetluse peatamises või seoses poolelioleva menetlusega kolmanda riigi kohtus, või kui kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppega määrataks pädevus sellisele kohtule, või kui seos kõnealuse riigiga oleks samasugune nagu need, mida käsitletakse Brüsseli konventsiooni artiklis 16.(50) Sellegipoolest, nagu ma eespool mainisin, on tegemist faktiliste asjaoludega, mida põhikohtuasjas ei esine.
81. Sel viisil tõlgendatuna on teine eelotsuse küsimus hüpoteetiline, mistõttu tuleb see tunnistada vastuvõetamatuks. Eelotsusemenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne iseenda kohtualluvuse kontrollimiseks uurida asjaolusid, mille alusel siseriiklik kohus on tema poole pöördunud. Seoses sellega on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, et „[k]oostöövaim, mis eelotsusemenetluses peab valitsema, eeldab, et siseriiklik kohus austab Euroopa Kohtule usaldatud ülesannet, mis seisneb liikmesriikide abistamises õigusemõistmisel ja mitte nõuandvate arvamuste koostamises üldistes või hüpoteetilistes küsimustes”.(51) Sellest järeldub, et väljakujunenud kohtupraktika alusel on sellised eelotsuse küsimused vastuvõetamatud. Seetõttu teen ettepaneku tunnistada teine küsimus vastuvõetamatuks.
IV. Analüüs
82. Kõigepealt uurin Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalset ja isikulist kohaldamisala (ehk esimese küsimuse esimest osa). Seejärel, võttes arvesse vastust kõnealusele ettevalmistavale küsimusele, uurin ma forum non conveniens’i põhimõtte vastavust Brüsseli konventsioonile (ehk esimese eelotsuse küsimuse teist osa).
A. Brüsseli konventsiooni artikli 2 territoriaalne ja isikuline kohaldamisala
83. Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib põhiliselt, kas Brüsseli konventsiooni artikkel 2 on kohaldatav juhul, kui hageja ja kostja omavad alalist asukohta sama osalisriigi territooriumil ja kui nende vahel selle riigi kohtutes menetletaval vaidlusel on teatud seosed kolmanda riigiga, ja mitte teise osalisriigiga, nii et ainus pädevuse jagamist puudutav küsimus, mis käesolevast vaidlusest võib tekkida, hõlmab ainult suhteid osalisriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahel ega hõlma suhteid erinevate osalisriikide kohtute vahel.
84. Lihtsustatult, selle küsimusega tahetakse selgitada, kas Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamine on sõltuv õigussuhte olemasolust, millel on kokkupuude erinevate osalisriikidega.
85. Kuna kõnealuse artikli territoriaalne kohaldamisala ei ole konventsioonis täpselt määratletud, on nimetatud küsimus põhjustanud palju arutelu, enamasti õiguskirjanduses, eriti pärast seda, kui Court of Appeal ligi 10 aastat tagasi tegi selles küsimuses oma otsuse kuulsas kohtuasjas Harrods.
86. Mõned põhikohtuasja pooled on arvamusel, et vastuse käesolevale küsimusele saab selgelt järeldada P. Jenard’i ettekandest Brüsseli konventsiooni kohta(52) (nagu see esialgsel kujul 27. septembril 1968. aastal vastu võeti).
87. Seetõttu käsitlen ma esmalt P. Jenard’i ettekannet ning sellele järgnevat arutelu õiguskirjanduses. Seejärel uurin ma omakorda artikli 2 sõnastust, konventsiooni üldist ülesehitust ning eesmärke. Lõpuks uurin ma erinevaid argumente, mille on esitanud mõned pooled, kes on põhikohtuasjas Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamise vastu.
1. P. Jenard’i ettekanne ja sellest põhjustatud arutelu
88. Nagu ma olen juba märkinud, on konventsiooni preambuli ainsa põhjenduse kohaselt konventsiooni eesmärk „kindlaks määrata [osalisriikide] kohtute rahvusvaheline pädevus […]”.
89. Oma ettekandes teeb P. Jenard kõnealustest sätetest järgmised järeldused:(53)
„[Brüsseli konventsioon] muudab igas osalisriigis kehtivaid kohtualluvuse eeskirju ainult siis, kui ilmneb välismaaga seotud element. Selles ei määratleta kõnealust mõistet, kuna välismaine element õigussuhtes võib sõltuda kohtule esitatud menetluse konkreetsetest asjaoludest. Konventsioon ei mõjuta harilikult osalisriigi kohtule esitatud hagi, mis puudutab ainult isikuid, kelle alaline asukoht on kõnealuses riigis; artiklis 2 lihtsalt viidatakse tagasi kõnealuses riigis kehtivatele kohtualluvuse eeskirjadele. On siiski võimalik, et sellist liiki vaidluses esineb välismaine asjaolu. Nii oleks näiteks ka siis, kui kostja oleks välismaalane, millisel juhul saab kohaldada artikli 2 teises lõigus sätestatud võrdsustamise põhimõtet, või kui menetlus oleks seotud asjaga, mille suhtes teise riigi kohtutel oleks ainupädevus (artikkel 16) või kui identsed või seotud hagid oleksid esitatud teise riigi kohtutele (artiklid 21–23)”.
90. Põhikohtuasja kostjad ja Ühendkuningriigi valitsus toetuvad kõnealusele ettekandele eesmärgiga põhjendada seisukohta, et ainsad rahvusvahelist pädevust puudutavad küsimused, mis kuuluvad Brüsseli konventsiooniga sätestatud eeskirjade hulka, on need, mis kerkivad esile osalisriikide vahel nende omavahelistes suhetes. Siit järeldub, et kõnealune konventsioon, eriti selle artikkel 2, ei ole kohaldatav vaidlusele, millel puuduvad seosed rohkem kui ühe osalisriigiga, ehk õigussuhtele, mis on puhtalt osalisriigisisene või mis on ühenduseväline või mitte puhtalt ühendusesisene suhe, ehk suhe, mis ei piirdu paljude osalisriikidega, vaid hõlmab osalisriiki ja kolmandat riiki.
91. Põhikohtuasja esimene kostja ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et kõnealust seisukohta toetab Euroopa Kohtu praktika. 6. oktoobri 1976. aasta otsuses kohtuasjas Tessili(54) ja 15. mai 1990. aasta otsuses kohtuasjas Hagen(55) märkis Euroopa Kohus üldiselt, et Brüsseli konventsiooniga sätestatud kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse ühendusesisestele suhetele.
92. Minu arvates on liialdus näha kõnealuses kohtupraktikas üldise põhimõtte väljendamist, mis võimaldaks kõigi konventsioonis sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade territoriaalse ja isikulise kohaldamisala määratlemist kõigil juhtudel.
93. Kumbki kõnealustest kohtuasjadest ei tõstatanud sellist küsimust, mistõttu Euroopa Kohtul ei tekkinud vajadust selles osas otsust vastu võtta. Veelgi enam, kõnealused kohtuasjad puudutasid ainult konventsiooni artikli 5 punkti 1 ja artikli 6 punkti 2 ning mitte artiklit 2 nagu käesolev põhikohtuasi. Nagu me hiljem näeme,(56) ei tõstata konventsiooni artikli 5 punkt 1 ja artikli 6 punkt 2 mingeid erilisi tõlgendamisprobleeme seoses nende territoriaalse kohaldamisalaga, kuna ilmselgelt seonduvad need olukordadega, mis tingimata hõlmavad kahte või enamat osalisriiki.
94. Minu arvates järeldub sellest, et Euroopa Kohus pole kunagi teinud ühtegi avaldust, mis toetaks seisukohta, mille oma ettekandes esitas P. Jenard ja mille poolt argumenteerisid põhikohtuasja kostjad ning Ühendkuningriigi valitsus Inglise õiguskirjanduse alusel.(57)
95. Lisaks on huvitav märkida, et kõnealuse seisukohaga ei olda õiguskirjanduses kaugeltki mitte ühehäälselt nõus. Pigem võib isegi öelda, et pooldatakse täiesti vastandlikku seisukohta. Kõnealuse seisukoha on esitanud G. Droz, kes osales Brüsseli konventsiooni koostamisel nagu P. Jenard.(58)
96. Vastavalt kõnealusele seisukohale, mida jagavad paljud autorid,(59) ei tule preambulis sisalduvaid sõnu (seoses osalisriikide kohtute rahvusvahelise pädevuse määratlemisega) mõista nii, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamine on sõltuv asjaomase õigussuhte rahvusvahelist iseloomu puudutavast eritingimusest.
97. G. Drozi arvates oleks kasu konventsiooni kohaldamise piiramisest rahvusvahelistele õigussuhetele üksnes siis, kui selles sisalduvad konkreetsed kohtualluvuse eeskirjad võivad sekkuda siseriiklikku õiguskorda. Siiski piirdub artikkel 2 viitamisega kostja alaliseks asukohaks olevas osalisriigis kehtivatele siseriiklikele kohtualluvuse eeskirjadele, teisisõnu, territoriaalse kohtualluvuse jagamist käsitlevatele eeskirjadele kõnealuse riigi siseselt. Seetõttu puudub oht, et artikli 2 eeskirjal võiks olla vahetu mõju siseriiklikule õiguskorrale.
98. Kõnealune autor jõudis järeldusele, et mis puudutab konventsiooni artikli 2 kohaldamist, ei ole oluline, kas hageja alaline asukoht on samas osalisriigis nagu kostjal või mitte, ning kas rahvusvaheliste ja siseriiklike suhete vahel tehakse vahet või mitte.(60)
99. Selle loogika kohaselt lisas ta, et vastupidi artiklis 2 sisalduvale üldisele kohtualluvuse eeskirjale määratlevad artiklis 5 sisalduvad kohtualluvuse erieeskirjad teatud vaidluste puhul kohtu, näiteks lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtu, kus kahju on tekitatud. Ta on täpsustanud, et sama kehtib kohtualluvuse eeskirjades kindlustusasjade puhul (konventsiooni II jaotise 3. jagu) ning tarbijalepingute puhul (konventsiooni II jaotise 4. jagu).
100. G. Droz rõhutas, et just sellistes erinevates olukordades on kontekst kindlasti rahvusvaheline, kuna need puudutavad ainult selliseid kohtuasju, kus kostja, kelle alaline asukoht on ühe osalisriigi territooriumil, kutsutakse teise osalisriigi kohtusse. Teisisõnu on konventsiooni preambulis esineval sõnal „rahvusvaheline” kõnealuste sätete suhtes ainult deklaratiivne ja mitte õigustloov tähendus, kuna see piirdub ainult juba kindla asjaolu olemasolu nentimisega, nii et pole mingit vajadust muuta see kohustuslikuks lihtsalt selleks, et tagada selle olemasolu.
101. Lõpetuseks leiab ta, et ainus olukord, kus kõnealune termin võiks huvi pakkuda, st omada õigustloovat tähendust, oleks selline, kus vaidluse osapoolte alalised asukohad on samas osalisriigis ja nad on määranud kõnealuse riigi kohtu nende erimeelsusi lahendama, asjaoludel, kus vaidluse sisu ei ole rahvusvahelist laadi.
102. Kuigi Brüsseli konventsiooni artikliga 17 lubatakse kohtu või kohtute ainupädevust määratleda kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkuleppega ainult teatud tingimustel, ei sisaldu selles otsest nõuet, et kõnealune õigussuhe väljendaks välismaist elementi. Kui kõnealust sätet tõlgendatakse pelgalt selle sõnastuse põhjal, ei saa välistada võimalust, et artikkel 17 võib olla kohaldatav puhtalt siseriiklikele suhetele. Ainult sellisel juhul oleks võimalik viidata, et Brüsseli konventsiooni preambulis esinevad kohtualluvuse eeskirjad on rahvusvahelised, et välistada artikli 17 kohaldamine.(61)
103. Kokkuvõtteks võib kõnealusest seisukohast järeldada, et Brüsseli konventsiooni artikli 2 kohaldamine ei sõltu mingisuguse mis tahes kujul esineva rahvusvahelise õigussuhte olemasolust, teisisõnu on sõltumatu sellest, kas õigussuhe hõlmab osalisriiki ja kolmandat riiki või kahte osalisriiki.
104. Mõned autorid on esitanud vahepealse seisukoha, mille kohaselt, oletades, et asjaomase õigussuhte rahvusvahelisus on konventsiooni artikli 2 kohaldatavuse eeldus, ei ole põhjust järeldada, et osalisriiki ja kolmandat riiki hõlmava õigussuhte rahvusvahelisus ei oleks kõnealuse tingimuse täitmiseks piisav.(62) Seda arvamust on toetanud Saksamaa valitsus.(63)
105. Kõnealune ülevaade erinevatest seisukohtadest tõendab, et P. Jenard’i ettekandes esitatud seisukohad Brüsseli konventsiooni territoriaalse või isikulise kohaldamisala kohta pole kaugeltki leidnud laialdast toetust.
106. Minu arvates ei jää kõnealusest ettekandest tulenev seisukoht konventsiooni põhjalikul uurimisel püsima. Artikli 2 sõnastus ega konventsiooni üldine ülesehitus ei takista selle artikli kohaldamist õigussuhtele, mis hõlmab vaid osalisriiki ja kolmandat riiki. Konventsiooni eesmärkidega on seevastu ka vastuolus artikli 2 kohaldamise sõltuvusse seadmine õigussuhtest, mis hõlmaks mitut osalisriiki, mistõttu nimetatud artiklit ei saa kohaldada osalisriigi ja kolmanda riigi vahelises kohtuvaidluses.
2. Brüsseli konventsiooni artikli 2 sõnastus
107. Konventsiooni artiklis 2 sätestatakse, et: „[k]onventsiooni sätete kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline asukoht on osalisriigis, selle riigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.
Isikute suhtes, kes ei ole selle riigi kodanikud, kus on nende alaline asukoht, kohaldatakse selle riigi kodanike kohta kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.”
108. Tuleb sedastada, et miski kõnealuse artikli sõnastuses ei viita sellele, et artiklis sisalduva kohtualluvuse eeskirja kohaldamine oleks sõltuvuses tingimusest, mis seisneb kahte või enamat osalisriiki hõlmava õigussuhte olemasolus. Selle ainus sätestatud kohaldamise tingimus on seotud kostja alalise asukohaga. Kui lähtuda artikli 2 sõnastusest, piisab kõnealuse artikli kohaldamiseks, kui kostja alaline asukoht on osalisriigis.
109. Seega on otseselt näidatud, et kostja kodakondsus on ebaoluline. On ebaoluline, kas kostjal on selle osalisriigi kodakondsus, kus asub tema alaline asukoht, või teise osalisriigi kodakondsus või kolmanda riigi kodakondsus.
110. Kuigi artiklis 2 seda sõnaselgelt ei sätestata, on sama kindlasti kohaldatav ka hageja suhtes: tema alaline asukoht ja kodakondsus on vähese tähtsusega.
111. Euroopa Kohus sedastas selle eespool viidatud kohtuotsuses Group Josi seoses vaidlusega Vancouveris Kanada õiguse alusel asutatud kindlustusseltsi (hageja) ja Brüsselis Belgia õiguse alusel asutatud edasikindlustusseltsi (kostja) vahel, mis puudutas viimati nimetatu osalemist edasikindlustustehingus, mida talle oli pakkunud Prantsusmaal Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühing vastavalt kõnealuse Kanada äriühingu antud juhtnööridele. Belgia äriühing väitis, et Prantsuse kohtul, kellele hagi esitati, puudus pädevus eelkõige Brüsseli konventsiooni artikli 2 alusel ning seetõttu küsis Cour d’appel de Versailles (Prantsusmaa) Euroopa Kohtult, kas konventsioonis sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad on kohaldatavad, kui kostja alaline asukoht või asukoht on osalisriigi territooriumil, samal ajal kui hageja alaline asukoht on kolmandas riigis. Cour d’appel esitas selles asjas küsimuse Euroopa Kohtule, kuna ta ei olnud kindel, kas konventsiooni eeskirju võib kasutada hageja vastu, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis, sest tema arvates viiks see ühenduse õiguse laienemisele kolmandatele riikidele.(64)
112. Vastuseks sellele eelotsuse küsimusele leidis Euroopa Kohus, et „üldiselt ei ole hageja alalisel asukohal konventsioonis sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisel asjakohast tähtsust, kuna kõnealune kohaldamine on põhimõtteliselt sõltuv ainuüksi kriteeriumist, et kostja alaline asukoht oleks osalisriigis”.(65) Kohus tegi selgeks, et „[t]eisiti on ainult erandjuhtudel, kui Brüsseli konventsiooniga on sõnaselgelt tehtud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine sõltuvaks sellest, et hageja alaline asukoht oleks osalisriigis”.(66) Euroopa Kohus järeldas, et „põhimõtteliselt ei ole konventsiooniga vastuolus selles sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine vaidlustes, kus kostja alaline asukoht on osalisriigis ja hageja alaline asukoht on kolmandas riigis”.(67)
113. Minu arvates võib kõnealuse kohtupraktika üle kanda olukorda, kus hageja alaline asukoht on samas osalisriigis kui kostjal.
114. Ma leian, et kui Brüsseli konventsiooni autoritel oleks tõepoolest olnud kavatsus konventsiooni artikli 2 kohaldamist sellistel asjaoludel välistada, oleksid nad hoolitsenud selle eest, et konventsiooni põhitekstis seda sõnaselgelt väljendada. Seda siiski ei tehtud. Nimetatud asjaolu ei saa ümber lükata P. Jenard’i ettekandes esitatud kaalutlustega, kuna need seovad vaid ettekande autorit, mitte osalisriike. Seetõttu olen ma seisukohal, et konventsiooni artikkel 2 on kohaldatav isegi siis, kui hageja alaline asukoht on samas osalisriigis kui kostja alaline asukoht.
115. Selline järeldus jääb kehtima isegi juhul nagu käesolevas asjas, kui kohtuvaidluse sisu ei ole seotud ühegi teise osalisriigiga, vaid ainult kolmanda riigiga.
116. Artikli 2 sõnastusest nähtub, et artiklis sisalduv kohtualluvuse eeskiri on kohaldatav „konventsiooni sätete kohaselt”. Nagu konventsiooni üldist ülesehitust uurides on näha, kuigi teatavad kohtualluvuse eeskirjad – muud kui artiklis 2 sisalduvad – on kohaldatavad ainult sellisel erandjuhul, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte olukord on seotud mitme osalisriigiga, ei tähenda see, et sama kehtib artikli 2 puhul. Vastupidist väita tähendaks eirata kõnealuste muude kohtualluvuse eeskirjade spetsiifikat.
117. Veelgi enam, rohkem kui ühte osalisriiki hõlmava õigussuhte olemasolu tingimuse selline laiendamine tähendaks konventsiooni artikli 2 sõnastusele täiendava tingimuse lisamist, mida selles pole sätestatud. Selline täiendus oleks tõenäoliselt vastuolus konventsiooni koostajate tahtega. Nagu Saksamaa valitsus on õigesti rõhutanud, kui koostajad oleksid soovinud piirata artikli 2 reguleerimisala kohtuasjadele, kus asjaga on seotud mitu osalisriiki, oleks nad hoolitsenud selle eest, et seda otseselt märkida, nagu nad on teinud teiste kõnealuste kohtualluvuse eeskirjade puhul.
118. Sellest võin järeldada, et konventsiooni artikli 2 sõnastusega ei ole vastuolus kõnealuse artikli kohaldamine õigussuhtele, mis hõlmab ainult osalisriiki ja kolmandat riiki. Konventsiooni üldine ülesehitus toetab sellist tõlgendust.
3. Brüsseli konventsiooni üldine ülesehitus
119. Minu arvates ei takista ka Brüsseli konventsiooni üldine ülesehitus konventsiooni artikli 2 kohaldamist õigussuhtele, mis hõlmab ainult osalisriiki ja kolmandat riiki.
120. Tõepoolest, nagu hakkan esitama üksikasjalikult, on Brüsseli konventsiooniga kehtestatud õigusruum geomeetriliselt mitmekülgne ning seda on võimalik – asjaolude ja konventsiooni vastavate sätete kohaselt – kitsendada mitut osalisriiki hõlmavatele õigussuhetele või laotada laiali üle maailma kohtuvaidluste raames, millel on kokkupuuted osalisriigiga ja ühe või mitme kolmanda riigiga.
121. Ma järeldan sellest, et kuigi teatavad Brüsseli konventsiooni sätted on põhimõtteliselt kohaldatavad ainult mitut osalisriiki hõlmavatele õigussuhetele, ei ole konventsiooni üldise ülesehitusega vastuolus artiklis 2 sisalduvate sätete teistsugune kohaldamine. Minu arvates järeldub sellest, et kõnealust artiklit on võimalik kohaldada sõltuvalt olukorrast mitut osalisriiki hõlmavatele õigussuhetele või kohtuvaidlustele, mis on seotud ühe osalisriigi ja ühe või enama kolmanda riigiga.
122. Selline on seisukoht, mida ma nüüd edasi arendan, võttes järjest arvesse Brüsseli konventsiooni erinevaid sätteid.
123. Esiteks on oluline meeles pidada, et konventsiooni artikli 4 esimeses lõigus sätestatakse, et „[k]ui kostja alaline asukoht ei ole osalisriigis, tehakse iga osalisriigi kohtute pädevus kooskõlas artikliga 16 kindlaks selle riigi seaduste kohaselt”. Teisisõnu, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis, määratakse selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud, põhimõtteliselt kindlaks selles osalisriigis kehtivate kohtualluvuse eeskirjade alusel, kelle territooriumil kõnealune kohus asub ja mitte konventsiooniga sätestatud otsese kohtualluvuse eeskirjade alusel.
124. Konventsiooniga sätestatud otsese kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine on seetõttu välistatud (kui artiklist 16 ei tulene teisiti) ainult juhul, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis. Sellest järeldub, et pole alust arvata, nagu oleks Brüsseli konventsiooni artiklis 2 sisalduva kohtualluvuse eeskirja kohaldamine välistatud juhtudel, kus hageja ja kostja või ühe kostjatest (nagu põhikohtuasjas) alalised asukohad oleksid samas osalisriigis ning kus asjaomane õigussuhe oleks seotud kolmanda riigiga ja mitte teise osalisriigiga (kohtuvaidluse sisulise küsimuse tõttu ja/või võimalike teiste kostjate alalise asukoha tõttu).
125. Sellest ma järeldan, et Brüsseli konventsiooni artikli 4 esimeses lõigus pigem toetatakse seisukohta, et artiklis 2 sisalduvat kohtualluvuse eeskirja on võimalik kohaldada sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas.
126. Nagu ma olen juba märkinud, on teatavad kohtualluvuse eeskirjad – muud kui artiklis 2 sisalduvad – kohaldatavad ainult juhul, kui kohtuvaidluse sisu või poolte olukord on seotud mitme osalisriigiga. See on kohaldatav konventsiooni artiklites 5 ja 6 sisalduvate kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavate eeskirjade suhtes ning konventsiooni II jaotise 3. ja 4. jaos sätestatud kohtualluvuse erieeskirjade suhtes, mis puudutavad kindlustusasju ja tarbijalepinguid.
127. Siiski ei maksa unustada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(68) kalduvad kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavad eeskirjad ja kohtualluvuse erieeskirjad kõrvale artiklis 2 sätestatud põhimõttest nii, et hagejal on võimalik ammendavalt loetletud juhtudel valida, kas esitada oma hagi ja kaevata seega kostja sellise osalisriigi kohtutesse, kus ei ole kostja alaline asukoht.
128. Kõnealused kohtualluvuse erandeeskirjad vastavad nii hea õigusemõistmise ja menetluse otstarbekohase korralduse nõuetele, kui arvestada otsest või iseäranis tihedat seost kohtuvaidluse ja muude osalisriigi kohtute kui kostja alalise asukoha järgsete kohtute vahel,(69) kui ka vajadusele kaitsta teatavaid hagejaid, kelle eriline olukord õigustab erandkorras nende alaliseks asukohaks oleva osalisriigi kohtute pädevuse tunnustamist, mis eeldatavasti asub mingis muus osalisriigis kui kostja alaline asukoht.(70)
129. Üksnes sellises erilises olukorras seab Brüsseli konventsioon kohtualluvuse eeskirjade kohaldamise sõltuvusse õigussuhtest, mis on seotud paljude osalisriikidega kohtuvaidluse sisulise küsimuse või kohtuvaidluse poolte alalise asukoha tõttu.
130. Kuigi on selge, et hagejate alalisel asukohal põhineva eeskirjaga konkureerivate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine eeldab seost muu osalisriigi kui hageja alalise asukoha osalisriigiga, ei kehti see artiklis 2 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade puhul, sest see artikkel põhineb otseselt üksnes alalisel asukohal.
131. Sellest ma järeldan, et see, mis kehtib kohtualluvuse erandjuhtusid puudutavate konventsiooni eeskirjade või kohtualluvuse erieeskirjade kohaldamisel, ei kehti artiklis 2 sisalduva üldise kohtualluvuse eeskirja kohaldamisel.
132. On siiski huvitav märkida, et (konventsiooni II jaotise 3. ja 4. jaos loetletud) kohtualluvuse erieeskirjade kohaldamine ei eelda ilmtingimata, et kostjal oleks tegelikult või tõepoolest alaline asukoht osalisriigis (vastavalt kõnealuse riigi siseriiklikule õigusele, kuna konventsioonis ei ole määratletud alalise asukoha mõistet). Seega on võimalik, et kõnealuseid kohtualluvuse eeskirju kohaldatakse, kui asjaomane õigussuhe on seotud pigem ühe osalisriigi ja kolmanda riigiga kui kahe osalisriigiga.
133. Konventsiooni artiklis 8 (kindlustusasjade puhul) ning artiklis 13 (tarbijalepingute puhul) nähakse ette, et kui kindlustusandjal või tarbija lepingupartneril ei ole osalisriigis alalist asukohta, kuid tal on osalisriigis filiaal, esindus või muu üksus, käsitatakse nende tegevusest tulenevates vaidlustes seda poolt selles osalisriigis alalist asukohta omavana.
134. Nendest sätetest tulenevalt peetakse kindlustusandja või tarbija lepingupartneri, kelle alaline asukoht on kolmandas riigis, alaliseks asukohaks osalisriiki, et saaks kohaldada kõnealuseid valdkondi puudutavaid kaitsvaid kohtualluvuse eeskirju. Sellise õigusliku fiktsiooni abil saab vältida konventsiooni artikli 4 kohaldamist ehk selles osalisriigis kehtivate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamist, kelle territooriumil on menetlev kohus, kui kostja alaline asukoht on kolmandas riigis.(71)
135. Seega oleks üleliigne arvata, et konventsiooni II jaotise 3. ja 4. jao kohtualluvuse erieeskirjade kohaldamine toimub kindlasti sellise õigussuhte puhul, millega on seotud tegelikult või märkimisväärselt kaks osalisriiki.
136. Konventsiooni artiklis 16 sätestatud ainupädevuse eeskirjade kohta on sõnaselgelt märgitud, et neid kohaldatakse „alalisest asukohast olenemata”. Kõnealused kohtualluvuse eeskirjad, millega kaldutakse kõrvale konventsiooni artikli 2 üldeeskirjast, põhinevad õigusliku vaidluse sisulise küsimuse ja osalisriigi territooriumi eriti tihedale seosele.(72) Nii on näiteks vaidluste puhul, mille esemeks on kinnisvaraga seotud in rem õigused või rendiõigused. Sellisel juhul on vaidluse sisuline küsimus tugevalt seotud osalisriigiga, kelle territooriumil kõnealune kinnisvara asub, mistõttu ainult selle osalisriigi kohtud on pädevad sellist vaidlust lahendama.
137. Euroopa Kohus on täpsustanud, et kõnealuseid ainupädevuse eeskirju kohaldatakse „olenemata kostja ja hageja alalisest asukohast”.(73) Sellise täpsustuse eesmärk oli selgitada, et konventsiooni kohtualluvuse eeskirjade kohaldamiseks ei ole vajalik, et hageja alaline asukoht oleks osalisriigis, mistõttu kõnealuseid sätteid kohaldatakse tavalis
