Liidetud kohtuasjad C-387/02, C-391/02 ja C-403/02

Kriminaalasjad

Silvio Berlusconi jt

süüdistuses

(Tribunale di Milano ja la Corte d’appello di Lecce (Itaalia) eelotsusetaotlused)

Äriühinguõigus – EMÜ asutamislepingu artikkel 5 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 5, nüüd EÜ artikkel 10) ja artikli 54 lõike 3 punkt g (hiljem EÜ asutamiselepingu artikli 54 lõike 3 punkt g, muudetuna EÜ artikli 44 lõike 2 punkt g) – Esimene direktiiv 68/151/EMÜ, neljas direktiiv 78/660/EMÜ ja seitsmes direktiiv 83/349/EMÜ – Raamatupidamise aastaaruanded – Õige ja erapooletu ülevaate põhimõte – Äriühingute kohta valeandmete esitamise eest ettenähtud karistused (valeandmed raamatupidamises) – Esimese direktiivi 68/151 artikkel 6 – Karistuste asjakohasuse nõue ühenduse õiguse rikkumiste eest

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 14. oktoobril 2004 

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 3. mai 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Isikute vaba liikumine — Asutamisvabadus — Äriühingud — Direktiiv 68/151 — Raamatupidamise aastaaruanded — Avaldamata jätmise korral ettenähtud karistused — Mõiste „avaldamata jätmine” — Selliste aastaaruannete avaldamine, mis ei ole neljanda direktiiviga 78/660 kooskõlas — Hõlmamine — Selliste aastaaruannete avaldamine, mis ei ole seitsmenda direktiiviga 83/349 kooskõlas — Välistamine

(Nõukogu direktiiv 68/151, artikkel 6; nõukogu direktiivid 78/660 ja 83/349)

2.     Ühenduse õigus — Põhimõtted — Kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte — Ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv põhimõte — Järgimine siseriiklikus kohtus, kohaldades ühenduse õiguse rakendamiseks vastu võetud siseriiklikku õigust

3.     Isikute vaba liikumine — Asutamisvabadus — Äriühingud — Direktiiv 68/151 — Raamatupidamise aastaaruanded — Avaldamata jätmise korral ettenähtud karistused — Kriminaalmenetluses süüdistatavate vastu direktiivile tuginemise võimatus — Piirid

(Nõukogu direktiiv 68/151, artikkel 6)

1.     Esimese direktiivi 68/151 tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks, artiklis 6 aastaaruannete avaldamata jätmise juhtumiks ette nähtud karistamise korda tuleb mõista nii, et peetakse silmas mitte ainult aastaaruannete avaldamata jätmist, vaid ka selliste aastaaruannete avaldamist, mida ei ole koostatud neljandas direktiivis 78/660, mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid, aruannete sisu suhtes kehtestatud nõuetele vastavalt.

Seevastu ei saa esimese direktiivi artiklit 6 pidada kohaldatavaks konsolideeritud aruannetega seonduvate kohustuste täitmata jätmisel, mis on sätestatud seitsmendas direktiivis 83/349, mis käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid ja millele esimene direktiiv ei viita mingil moel.

(vt punktid 56, 60)

2.     Kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka, mida siseriiklik kohus peab järgima, kui ta kohaldab ühenduse õiguse rakendamiseks vastu võetud siseriiklikku õigust.

(vt punkt 69)

3.     Liikmesriigi ametiasutused ei saa kriminaalmenetluses süüdistatavate vastu tugineda esimese direktiivi 68/151 artiklis 6 raamatupidamises valeandmete esitamise eest ette nähtud karistuste kohasuse nõudele tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks, selleks et kontrollida, kas nimetatud nõudega on kooskõlas süüdistatavale leebemad karistusõiguse normid, mis on jõustunud pärast süüteo toimepanemist, kui nende normide vastuolu võiks viia selleni, et nendes sätestatud kergemaid karistusi ei oleks võimalik kohaldada. Direktiivil ei saa iseenesest ja sõltumata selle rakendamiseks liikmesriigi poolt vastu võetud seadusest olla süüdistatavate kriminaalvastutust ettenägevat või raskendavat mõju.

(vt punktid 75, 78 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

3. mai 2005(*)

Äriühinguõigus – EMÜ asutamislepingu artiklid 5 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 5, nüüd EÜ artikkel 10) ja 54, lõige 3, punkt g (hiljem EÜ asutamiselepingu artikkel 54, lõige 3, punkt g, muudetuna EÜ artikkel 44, lõige 2, punkt g) – Esimene direktiiv 68/151/EMÜ, neljas direktiiv 78/660/EMÜ ja seitsmes direktiiv 83/349/EMÜ – Raamatupidamise aastaaruanded – Õige ja erapooletu ülevaate põhimõte – Äriühingute kohta valeandmete esitamise eest ette nähtud karistused (valeandmed raamatupidamises) – Esimese direktiivi 68/151 artikkel 6 – Karistuste asjakohasuse nõue ühenduse õiguse rikkumiste eest

Liidetud kohtuasjades C-387/02, C-391/02 ja C-403/02,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Tribunale di Milano (kohtuasjades C­387/02 ja C­403/02) ja la Corte d’apello di Lecce (kohtuasjas C­391/02) (Itaalia) 26., 29. ja 7. oktoobri 2002. aasta otsustega, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 28. oktoobril ning 12. ja 8. novembril 2002, esitatud eelotsusetaotlused kriminaalasjas

Silvio Berlusconi (C-387/02),

Sergio Adelchi (C-391/02) ja

Marcello Dell’Utri jt (C-403/02) süüdistuses,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans (ettekandja), A. Rosas ja A. Borg Barthet, kohtunikud J.‑P. Puissochet, R. Schintgen, N. Colneric, S. von Bahr, M. Ilešič, J. Malenovský, U. Lõhmus ja E. Levits,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 13. juuli 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       S. Berlusconi, esindajad: advokaadid G. Pecorella ja N. Ghedini,

–       S. Adelchi, esindaja: advokaat P. Corleto,

–       M. Dell’Utri, esindajad: advokaadid G. Roberti ja P. Siniscalchi,

–       Procuratore della Repubblica, esindajad: G. Colombo, G. Giannuzzi, E. Cillo ja I. Boccassini,

–       Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas riiklik esindaja O. Fiumara,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja C. Schmidt,

olles 14. oktoobri 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Eelotsusetaotlused puudutavad nõukogu 9. märtsi 1968. aasta esimese direktiivi 68/151/EMÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks EMÜ asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks (EÜT L 65, lk 8; ELT eriväljaanne 17/03, lk 3, edaspidi „esimene äriühingute direktiiv”), eriti selle artikli 6, nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ, mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid (EÜT L 222, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 21, edaspidi „neljas äriühingute direktiiv”), eriti selle artikli 2, ja nõukogu 13. juuni 1983. aasta seitsmenda direktiivi 83/349/EMÜ, mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid (EÜT L 193, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 58, edaspidi „seitsmes äriühingute direktiiv”), eriti selle artikli 16, ning EMÜ asutamislepingu artikli 5 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 5, nüüd EÜ artikkel 10) ja artikli 54 lõike 3 punkti g (hiljem EÜ asutamiselepingu artikli 54 lõike 3 punkt g, nüüd muudetuna EÜ artikli 44 lõike 2 punkt g) tõlgendamist.

2       Taotlused on esitatud kriminaalmenetlustes, mis toimuvad S. Berlusconi (C­387/02), S. Adelchi (C­391/02) ja M. Dell’Utri jt (C­403/02) suhtes, keda süüdistatakse codice civile (edaspidi „Itaalia tsiviilseadustik”) äriühingute kohta valeandmete esitamist (valeandmed raamatupidamises) käsitlevate sätete rikkumistes.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3       Vastavalt asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktile g aitavad Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon kaasa asutamisvabaduse piirangute kaotamisele, kooskõlastades vastavalt vajadusele tagatisi, mida liikmesriigid nõuavad äriühingutelt EMÜ asutamislepingu artikli 58 teises lõigus (hiljem EÜ asutamislepingu artikli 58 teine lõik, nüüd EÜ artikli 48 teine lõik) määratletud tähenduses nii osanike ja aktsionäride kui ka kolmandate isikute huvide kaitseks, pidades silmas selliste tagatiste muutmist võrdväärseks kogu ühenduse ulatuses.

4       Selle alusel on nõukogu vastu võtnud mitu direktiivi, eelkõige järgmised põhikohtuasjades viidatud direktiivid.

5       Esimest äriühingute direktiivi kohaldatakse selle artikli 1 kohaselt kapitaliühingutele, st Itaalia puhul järgmistele äriühinguliikidele: società per azioni (aktsiaselts, edaspidi „SpA”), società in accomandita per azioni (aktsiatel põhinev usaldusühing) ja società a responsabilità limitata (osaühing, edaspidi „Srl”).

6       See direktiiv näeb nende äriühingutega asju ajavate kolmandate isikute kaitseks ette kolm meedet, nimelt pädevas piirkondlikus äriregistris iga äriühingu kohta toimiku avamine, kuhu kantakse teatud hulk kohustuslikku teavet, äriühingute (kaasa arvatud asutamisel olevad äriühingud) nimel võetud kohustuste kehtivust ja vaidlustatavust puudutavate siseriiklike õigusaktide ühtlustamine ja äriühingute sundlõpetamise juhtumite ammendava loetelu kinnitamine.

7       Esimese äriühingute direktiivi artikli 2 kohaselt:

„1.      Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et äriühingud avalikustavad vähemalt järgmised dokumendid ja andmed:

[…]

f)      bilanss ja kasumiaruanne iga majandusaasta kohta. Bilansidokument peab sisaldama andmeid isikute kohta, kes peavad seaduse kohaselt bilansi kinnitama. Artiklis 1 viidatud Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Itaalia või Luksemburgi õigusele alluvate äriühingute Gesellschaft mit beschränkter Haftung, société de personnes responsabilité limitée, personenvennootschap met beperkte aansprakelijkheid, société responsabilité limitée ja societ a responsabilit limitata puhul ning Madalmaade õigusele alluva äriühingu besloten naamloze vennootschap puhul lükatakse käesoleva sätte kohustuslik kohaldamine edasi kuni kuupäevani, mil tuleb rakendada direktiiv, mis käsitleb bilansside ja kasumiaruannete andmete kooskõlastamist ning nende äriühingute vabastamist kas täielikult või osaliselt kõnealuste dokumentide avalikustamise kohustusest, kelle bilansi üldsumma on väiksem selles direktiivis määratletust. Nõukogu võtab sellise direktiivi vastu kahe aasta jooksul alates käesoleva direktiivi vastuvõtmisest;

[...]”

8       Direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Igas liikmesriigis avatakse keskregistris, äriregistris või äriühingute registris iga registreeritud äriühingu kohta toimik.

2.      Kõik artikli 2 järgi avalikustamisele kuuluvad dokumendid ja andmed säilitatakse toimikus või kantakse registrisse; registrikannete objekt peab iga kord peegelduma toimikus.”

9       Nimetatud direktiivi artikli 6 kohaselt:

„Liikmesriigid näevad ette asjakohased karistused järgmistel juhtudel:

–      kui on jäetud avalikustamata bilanss ja kasumiaruanne, nagu on nõutav artikli 2 lõike 1 punkti f järgi;

[...]”

10     Neljas äriühingute direktiiv, mida kohaldatakse Itaalia puhul samadele äriühinguliikidele, millele viidati esimeses äriühingute direktiivis ja mis on loetletud käesoleva kohtuotsuse punktis 5, ühtlustab siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad äriühingute raamatupidamise aastaaruannete koostamist, sisu, ülesehitust ja avaldamist.

11     Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„1.      Raamatupidamise aastaaruanne hõlmab bilansi, kasumiaruande ning raamatupidamisaruannete lisad. Need dokumendid on ühtne tervik.

2.      Need dokumendid koostatakse selgelt ning kooskõlas käesoleva direktiiviga.

3.      Raamatupidamise aastaaruanne peab andma õige ja erapooletu ülevaate äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta.

4.      Kui käesoleva direktiivi kohaldamisest ei piisa, et anda õige ja erapooletu ülevaade lõike 3 tähenduses, tuleb anda lisateavet.

5.      Kui käesoleva direktiivi mõne sätte kohaldamine ei sobi erandlikult kokku lõikes 3 sätestatud kohustusega, tuleb sellest sättest kõrvale kalduda, et anda õige ja erapooletu ülevaade lõike 3 tähenduses. Iga selline kõrvalekaldumine tuleb avaldada raamatupidamisaruannete lisades koos selle põhjenduse ning aruandega selle mõju kohta varale, kohustustele, finantsseisundile ning kasumile või kahjumile. Liikmesriigid võivad määratleda kõnesolevad erandjuhud ning sätestada asjakohased erinormid.

6.      Liikmesriigid võivad lubada või nõuda, et raamatupidamise aastaaruandes avaldatakse muud teavet peale selle, mis tuleb avaldada kooskõlas käesoleva direktiiviga.”

12     Nimetatud direktiivi artikkel 11 näeb ette, et liikmesriigid võivad lubada, et äriühingud, kes ei ületa teatud arvulisi piiranguid, mis puudutavad bilansi kogumahtu, puhaskäivet ja töötajate arvu, koostavad lühendatud bilansi. Eelnevat sätte sisu täpsustab artikkel 12.

13     Neljanda äriühingute direktiivi 10. jaos pealkirjaga „Avaldamine” asuva artikli 47 lõige 1 sätestab:

„Nõuetekohaselt kinnitatud raamatupidamise aastaaruanne ning tegevusaruanne koos arvamusega, mille on esitanud raamatupidamisaruannete auditeerimise eest vastutav isik, avaldatakse vastavalt iga liikmesriigi seadustele kooskõlas direktiivi 68/151/EMÜ artikliga 3.

[…]”

14     Neljanda äriühingute direktiivi 11. jaos pealkirjaga „Auditeerimine” asuva artikli 51 kohaselt:

„1.      a)     Äriühingud peavad andma oma raamatupidamise aastaaruande auditeerimiseks ühele või mitmele isikule, kes on vastavalt siseriiklikule õigusele volitatud raamatupidamisaruandeid auditeerima.

         b)     Raamatupidamisaruannete auditeerimise eest vastutav isik või vastutavad isikud peavad ka kinnitama, et tegevusaruanne on vastavuses sellesama aruandeaasta raamatupidamise aastaaruandega.

2.      Liikmesriigid võivad vabastada artiklis 11 osutatud äriühingud kohustusest, mis on ette nähtud lõikes 1.

Kohaldatakse artikli 12 sätteid.

3.      Kui tehakse lõikes 2 sätestatud erand, kehtestavad liikmesriigid oma seadustes asjakohased karistused juhuks, kui selliste äriühingute raamatupidamise aastaaruanded või tegevusaruanded ei ole koostatud kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega.”

15     Seitsmes äriühingute direktiiv, mida kohaldatakse Itaalia puhul samadele äriühinguliikidele, millele viidati esimeses ja neljandas äriühingute direktiivis ning mis on loetletud käesoleva kohtuotsuse punktides 5 ja 10, näeb ette meetmed kapitaliühingute konsolideeritud aastaaruandeid reguleerivate siseriiklike õigusaktide kooskõlastamiseks.

16     Seitsmenda äriühingute direktiivi artikli 16 lõiked 2–6 näevad konsolideeritud aastaaruannete osas ette sisuliselt samad sätted nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 11 ära toodud neljanda äriühingute direktiivi artikli 2 lõiked 2–6 aastaaruannete osas.

17     Seitsmenda äriühingute direktiivi 5. jaos pealkirjaga „Konsolideeritud aastaaruande avaldamine” sisalduva artikli 38 lõiked 1, 4 ja 6 sätestavad:

„1.      Ettenähtud korras heakskiidetud konsolideeritud aastaaruanne ning konsolideeritud tegevusaruanne koos arvamusega, mille on esitanud konsolideeritud aastaaruande auditeerimise eest vastutav isik, avaldatakse äriühingu kohta, mis on koostanud konsolideeritud aastaaruande vastavalt selle liikmesriigi seadustele, mis selle äriühingu kohta kehtivad, kooskõlas direktiivi 68/151/EMÜ artikliga 3.

[…]

4.      Kui konsolideeritud aastaaruande koostanud äriühing ei ole asutatud ühena artiklis 4 loetletud liiki äriühingutest ning sellelt äriühingult ei nõuta siseriikliku õigusega, et see avaldaks lõikes 1 osutatud dokumendid samal viisil, kui on ette nähtud direktiivi 68/151/EMÜ artiklis 3, peab see äriühing need dokumendid avalikkusele kättesaadavaks tegema vähemalt oma peakontoris. […]

[…]

6.      Liikmesriigid kehtestavad sanktsioonid käesolevas artiklis sätestatud avaldamiskohustuste täitmatajätmise eest.”

 Siseriiklikud õigusnormid

 Äriühinguõigus

18     Vabariigi presidendi 11. aprilli 2002. aasta dekreetseadus nr 61, mis reguleerib äriühingutega seonduvaid kuritegusid ja väärtegusid kooskõlas 3. oktoobri 2001. aasta seaduse nr 366 artikliga 11 (GURI nr 88, 15.4.2002, lk 4, edaspidi „dekreetseadus nr 61/2002”), jõustus 16. aprillil 2002 ning asendas Itaalia tsiviilseadustiku V osa XI jaotise uuega, mis on pealkirjastatud „Äriühinguid või äriühingute kontserne käsitlevad karistusõiguse sätted”.

19     See dekreetseadus võeti vastu Itaalias 3. oktoobri 2001. aasta seadusest nr 366 (GURI nr 234, 8.10.2001) tuleneva volituse alusel mitmete dekreetseaduste vastuvõtmisega läbi viidud äriühinguõiguse reformi käigus.

20     Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2621 pealkirjaga „Valeandmete esitamine ja kasumi ebaseaduslik jaotamine või dividendidelt ettemaksete tegemine” varasem, dekreetseaduse nr 61/2002 jõustumisele eelnenud versioon (edaspidi „Itaalia tsiviilseadustiku endine artikkel 2621”) sätestas:

„Välja arvatud juhtudel, kui tegu on kvalifitseeritav raskema süüteona, karistatakse vangistusega ühest kuni viie aastani ja 1032 kuni 10 329 euro suuruse rahalise karistusega:

1)      asutajaid, asutajaliikmeid, juhte, peadirektoreid, audiitoreid ja likvideerijaid, kes aruannetes, bilanssides või muus äriühingut puudutavas teabes, esitavad pettuse teel äriühingu asutamise või tema majandusliku olukorra kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid või kes täielikult või osaliselt varjavad selle olukorraga seotud asjaolusid;

[…]”

21     Dekreetseadusega nr 61/2002 lisati eelkõige Itaalia tsiviilseadustiku artiklitesse 2621 ja 2622 uued karistusõiguse sätted, mis nägid ette karistused valeandmete esitamise eest äriühingute kohta, s.o süüteo eest, mida nimetatakse ka „valeandmed raamatupidamises” (edaspidi vastavalt vajadusele kas „Itaalia tsiviilseadustiku uus artikkel 2621”, „Itaalia tsiviilseadustiku uus artikkel 2622” või „Itaalia tsiviilseadustiku uued artiklid 2621 ja 2622”), mis näevad ette:

„Artikkel 2621 (Valeandmed äriühingute kohta)

Juhte, peadirektoreid, audiitoreid ja likvideerijaid, kes osanike, aktsionäride või avalikkuse petmise ja omakasu või teise isiku alusetu kasu saamise eesmärgil esitavad bilansis, aruandes või muus seadusega ette nähtud, osanikele, aktsionäridele või avalikkusele suunatud äriühingut puudutavas teabes tegelikkusele mittevastavaid andmeid – isegi kui need andmed on hinnangulised – või jätavad avaldamata äriühingu või äriühingute kontserni, millesse see kuulub, majanduslikku, varalist või rahalist olukorda käsitleva teabe, mille avaldamine on seadusega ette nähtud, luues teabe adressaatidele nimetatud olukorrast väära ettekujutuse, karistatakse – ilma et see piiraks artikli 2622 kohaldamist – ühe aasta ja kuuekuulise vangistusega.

Sama karistust kohaldatakse juhul, kui teave puudutab äriühingule kuuluvat vara või vara, mida äriühing kolmandate isikute nimel haldab.

Tegu ei ole karistatav, kui valeandmed või andmete avaldamata jätmine ei moonuta oluliselt äriühingu või äriühingute kontserni, millesse see kuulub, majanduslikku, varalist või rahalist olukorda. Tegu ei ole karistatav ka juhul, kui valeandmed või andmete avaldamata jätmine toob kaasa majandusaasta tulemuste erinevuse, mis maksustamise eelselt ei ületa 5%, või netovara erinevuse, mis ei ületa 1%.

Tegu ei ole mingil juhul karistatav, kui on tegemist hinnangute tulemusega, mis eraldi võetuna ei erine õigest arvestusest rohkem kui 10%.

Artikkel 2622 (Äriühingute kohta avaldatud valeandmed, mis kahjustavad osanikke, aktsionäre või võlausaldajaid)

Juhte, peadirektoreid, audiitoreid ja likvideerijaid, kes osanike, aktsionäride või avalikkuse petmise ja omakasu või teise isiku alusetu kasu saamise eesmärgil esitavad bilansis, aruandes või muus seadusega ette nähtud, osanikele, aktsionäridele või avalikkusele suunatud äriühingut puudutavas teabes tegelikkusele mittevastavaid andmeid – isegi kui need andmed on hinnangulised – või jätavad avaldamata äriühingu või äriühingute kontserni, millesse nad kuuluvad, majanduslikku, varalist või rahalist olukorda käsitleva teabe, mille avaldamine on seadusega ette nähtud, luues teabe adressaatidele nimetatud olukorrast väära ettekujutuse ning tekitades sellega osanikele, aktsionäridele või võlausaldajatele varalist kahju, karistatakse – kahju saanud isiku kaebuse alusel – kuuekuulise kuni kolmeaastase vangistusega.

Menetlust alustatakse kaebuse alusel ka siis, kui tegu on kvalifitseeritav teise, isegi raskema, muude isikute kui osanikud, aktsion