Kohtuasi C-121/03

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Hispaania Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 75/442/EMÜ ja 91/156/EMÜ – Jäätmete mõiste – Direktiivid 85/337/EMÜ ja 97/11/EÜ – Teatud riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 80/68/EMÜ – Põhjavee kaitse teatud ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest – Direktiiv 80/778/EMÜ – Olmevee kvaliteet

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — Mõiste — Kasutuselt kõrvaldatav aine — Loomakasvatusest pärinevad heitmed — Väljajätmine — Tingimused — Loomakasvatusmajandis surnud loomade korjused — Hõlmamine

(Nõukogu direktiiv 75/442, muudetud direktiiviga 91/156, artikli 1 punkt a)

2.        Keskkond — Jäätmed — Direktiiv 75/442 — „Muud õigusaktid” artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses — Ühenduse või siseriiklikud õigusaktid — Tingimused

(Nõukogu direktiiv 75/442, muudetud direktiiviga 91/156, artikli 2 lõike 1 punkt b)

3.        Keskkond — Teatavate projektide keskkonnamõju hindamine — Direktiiv 85/337 — II lisas loetletud kategooriatesse kuuluvate tööde keskkonnamõju hindamine — Liikmesriikide kaalutlusõigus — Ulatus ja piirid

(Nõukogu direktiiv 85/337, muudetud direktiiviga 97/11, artikli 2 lõige 1, artikli 4 lõige 2 ja II lisa)

4.        Keskkond — Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest — Direktiiv 91/676 — Kohaldamisala — Loomakasvatusest pärinevad heitmed — Hõlmamine — Loomakasvatusest pärinevate heitmete kasutamine põllumajandusliku väetisena — Direktiiviga 80/68 kehtestatud põhjavee kaitse korra välistamine

(Nõukogu direktiiv 80/68, artikkel 5, ja nõukogu direktiiv 91/676)

1.        Mõiste „jäätmed” kohaldamisala jäätmete kohta antud direktiivi 75/442 mõttes (muudetud direktiiviga 91/156) sõltub selle direktiivi artikli 1 punkti a esimeses lõigus sisalduva mõiste „kasutuselt kõrvaldama” tähendusest.

Selles suhtes võib teatud olukorras vara, materjali või toorainet, mis on saadud niisuguse eraldamise või tootmisprotsessi tulemusena, mille eesmärk ei ole otseselt selle valmistamine, käsitleda mitte jäägina, vaid kõrvalsaadusena, mida ettevõte ei püüa osutatud sätte mõttes „kasutuselt kõrvaldada”, vaid mida ta kavandab hiljem ilma seda töötlemata talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada. Sellisel juhul ei kohaldata selle direktiivi neid sätteid, mis näevad ette jäätmete kasutuselt kõrvaldamise või taaskasutuse, varale, materjalile või toorainele, millel on ka ilma igasuguse töötlemiseta majanduslik tooteväärtus ning mille suhtes kohaldatakse kaupade suhtes kehtivaid õigusnorme, tingimusel et nende muutmata kujul taaskasutus ei ole üksnes võimalik, vaid kindel ning toimub pideva tootmisprotsessi raames.

Samadel tingimustel võib ka loomakasvatusest pärinevad heitmed jäätmete hulgast välja arvata, juhul kui neid kasutatakse kindlaksmääratud maa-alal õiguspäraselt maapinna väetamiseks ning kui nende heitmete varu ei ole suurem kui väetamiseks vajalik. Asjaolu, et neid heitmeid ei kasutata sellesama põllumajandusettevõtte maadel, kust heitmed pärinevad, vaid teiste ettevõtjate vajaduseks, ei oma selles suhtes tähtsust.

Seevastu ei saa loomakasvatusest pärinevaid loomakorjuseid juhul, kui need loomad on surnud majandis, mitte tapetud tarbimiseesmärgil, mitte mingil juhul kasutada tingimustel, mis võimaldaksid need jäätmete hulgast nimetatud direktiivi mõttes välja arvata. Korjuste valdaja on kohustatud need kasutuselt kõrvaldama, mistõttu seda materjali tuleb käsitleda jäätmetena.

(vt punktid 57, 58, 60–62, 64)

2.        Direktiivi 75/442 jäätmete kohta, mida on muudetud direktiiviga 91/156, artikli 2 lõike 1 punktis b sisalduv mõiste „muud õigusaktid” võib tähendada nii ühenduse õigusakte kui ka siseriiklikke õigusakte, mis reguleerivad selles sättes nimetatud kategooriatesse kuuluvaid jäätmeid, tingimusel et olenemata sellest, kas tegemist on ühenduse või siseriiklike õigusaktidega, käsitleksid need õigusaktid jäätmete käitlemist ning selle tulemus on keskkonna kaitsmine vähemalt viidatud direktiiviga ette nähtud tasemel.

(vt punkt 69)

3.        Direktiivi 85/337 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, mida on muudetud direktiiviga 97/11, artikli 4 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid teevad kas üksikjuhtude uurimise või enda kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks, kas selle direktiivi II lisas nimetatud tööde keskkonnamõju hinnatakse või mitte. Selle sätte kohaldamisala on sisuliselt sama kui direktiivi 85/337 esialgses sõnastuses artikli 4 lõikel 2. Nendega ei ole muudetud üldreeglit, mis on ära toodud direktiivi artikli 2 lõikes 1 ning mille kohaselt hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide keskkonnamõju.

(vt punktid 91 ja 92)

4.        Veekogude kaitse kord loomapidamisel tekkivatest heitmetest tuleneva reostuse eest ei tugine ühenduse õiguses mitte direktiivile 80/68 põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest, vaid direktiivile 91/676 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. Viimati nimetatud direktiivi spetsiifiline eesmärk ongi võidelda loomakasvatuse heitmete laialilaotamisest või ärajuhtimisest ning väetiste ülemäärasest kasutamisest tingitud veereostuse vastu. Sellega ette nähtud kaitse kord hõlmab täpseid haldusmeetmeid, mida liikmesriigid peavad põllumajandusettevõtete suhtes kohaldama ning mille juures arvestatakse ka seda, kuivõrd tundlik on keskkond, kuhu heitmed suunatakse. Seega, kui direktiivi 80/68 artiklit 5 tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad maa-ala hüdrogeoloogilist uurimist hõlmava eelneva uurimise viima läbi loomapidamisest pärinevate heitmete põllumajandusliku väetisena kasutamise kõigi juhtumite suhtes, asendaks direktiiviga 80/68 ette nähtud kaitse kord osaliselt direktiiviga 91/676 spetsiaalselt ette nähtud korda.

(vt punktid 101 ja 102)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

8. september 2005(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 75/442/EMÜ ja 91/156/EMÜ – mõiste „jäätmed” – Direktiivid 85/337/EMÜ ja 97/11/EÜ – Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 80/68/EMÜ – Põhjavee kaitse teatavate ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest – Direktiiv 80/778/EMÜ – Olmevee kvaliteet

Kohtuasjas C‑121/03,

mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 19. märtsil 2003 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: G. Valero Jordana, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Hispaania Kuningriik, esindaja: N. Díaz Abad, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet (ettekandja), S. von Bahr, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh,

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: vanemametnik M. M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. detsembri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 26. mai 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik:

–        ei ole võtnud vastu vajalikke meetmeid nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3; edaspidi „direktiiv 75/442”) artiklitest 4, 9 ja 13 tulenevate kohustuste täitmiseks, ei ole võtnud vastu vajalikke meetmeid, et tagada Baix Ter’i piirkonnas Girona provintsis asuvatest seakasvatusmajanditest pärinevate jäätmete kõrvaldamine või töötlemine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ega kahjusta keskkonda, kuna ta võimaldas mitmetel majanditel tegutseda ilma direktiivis ette nähtud loata ja jättis läbi viimata majandite puhul vajalikud korrapärased kontrollid,

–        ei ole enne majandite ehitamist või nende projektide muutmist viinud läbi nende võimaliku mõju hindamist, rikkudes nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248; edaspidi „direktiiv 85/337 esialgses versioonis”) artiklit 2 ja artikli 4 lõiget 2, või rikkudes sama direktiivi, muudetuna nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151; edaspidi „direktiiv 85/337”),

–        ei ole viinud reostuse poolt ohustatud piirkondades läbi käesolevas hagis osutatud seakasvatusmajanditega seoses vajalikke hüdrogeoloogilisi uurimisi vastavalt nõukogu 17. detsembri 1979. aasta direktiivi 80/68/EMÜ põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest (EÜT 1980, L 20, lk 43; ELT eriväljaanne 15/01, lk 134) artikli 3 punktile b, artikli 5 lõikele 1 ja artiklile 7,

–        on lubanud paljudes Baix Ter’i piirkonna ühisveevärgi süsteemides nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiivi 80/778/EMÜ olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 229, lk 11) I lisa C osa punktis 20 kehtestatud maksimaalse lubatud nitraadikontsentratsiooni ületamist, rikkudes selle direktiivi artikli 7 lõiget 6,

on Hispaania Kuningriik rikkunud nimetatud direktiividest tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Jäätmeid käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

2        Direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a esimeses lõigus on jäätmeid määratletud kui „I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab või kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama”.

3        Direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a teise lõiguga on komisjonile pandud kohustus koostada „nimekir[i] jäätmetest, mis kuuluvad I lisas loetletud kategooriatesse”. Komisjon võttis 20. detsembri 1993. aasta otsusega 94/3/EÜ jäätmete nimistu koostamisest vastavalt nõukogu direktiivi 75/442 jäätmete kohta artikli 1 punktile a (EÜT 1994, L 5, lk 15) vastu Euroopa jäätmeloendi, kus „põllumajandussaaduste esmatootmisel tekkinud jäätmete” hulgas on ära toodud ka „loomade fekaalid, virts ja sõnnik (kaasa arvatud rikutud põhk), eraldi kogutud ja mujal käideldud vedelad heitmed”. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.] Otsuse lisa sissejuhatavas märkuses on täpsustatud, et see jäätmeloend „ei ammendav” ning et „materjali sisaldumine [Euroopa jäätmeloendis] ei tähenda seda, et materjal kuulub jäätmete hulka kõikidel asjaoludel” ning et „[k]irje kuulub kohaldamisele ainult siis, kui materjal vastab jäätmete määratlusele”.

4        Artikli 1 punktis c on valdaja defineeritud kui „jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed”.

5        Direktiivi 75/442 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu:

a)      välisõhku paisatavad gaasilised heitmed;

b)      muude õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvad:

[…]

iii) loomakorjused ja järgmised põllumajandusjäätmed: sõnnik ja muud põllumajanduses kasutatavad loodusomased ja mitteohtlikud ained;

[…]

2. Üksikdirektiivides võib ette näha erijuhtusid käsitlevaid eeskirju või täiendada käesoleva direktiivi eeskirju teatava jäätmekategooria käitlemise osas.”

6        Direktiivi artikkel 4 näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi ning millega eelkõige:

–        ei ohustata vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi,

–        ei tekitata mürast või haisust põhjustatud häiringuid,

–        ei kahjustata maapiirkondi ega erihuvi pakkuvaid kohti.

Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine.”

7        Sama direktiivi artikkel 9 näeb ette, et artikli 4 rakendamise eesmärgil peab iga rajatis või ettevõte, kes teeb II A lisas nimetatud jäätmete kõrvaldamise toiminguid, saama loa pädevalt asutuselt, kusjuures loal peavad olema märgitud jäätmete liik ja kogused, tehnilised nõuded, kohaldatavad ohutusabinõud, kõrvaldamiskoht ja käitlusviis.

8        Direktiivi 75/442 artikkel 13 sätestab:

„Pädevad asutused teevad korrapärast kontrolli rajatiste ja ettevõtete üle, kes teostavad artiklites 9–12 osutatud toiminguid.”

 Siseriiklikud õigusnormid

9        Jäätmeid käsitleva 21. aprilli 1998. aasta seaduse nr 10/1998 (BOE; 22.4.1998) artikli 2 lõige 2 sätestab, et „käesolevas seaduses erisätetega otseselt reguleeritud küsimustes kohaldatakse seadust täiendavalt käesolevat alljärgnevalt loetletud juhtudel:

[…].

b)      surnud loomade ning loomset päritolu jäätmete kõrvaldamine ja ümbertöötamine, mida reguleerib 17. detsembri 1993. aasta kuninglik dekreet nr 2224/1993, mis käsitleb sanitaareeskirju, mis puudutavad surnud loomade ning loomset päritolu jäätmete kõrvaldamist ja ümbertöötamist ning kaitset loomasöödas esinevate haigusetekitajate eest […]

c)      farmidest ja kariloomadelt lähtuvad jäätmed, mis koosnevad põllumajanduses kasutatavatest fekaalidest ja muudest kahjututest looduslikest ainetest, mida reguleerivad 16. veebruari 1996. aasta kuninglik dekreet nr 261/1996, mis käsitleb veekogude kaitset põllumajandusliku päritoluga nitraadireostuse eest, ning valitsuse poolt viienda lisasätte alusel kehtestatud õigusaktid

[…]”

10      Viies lisasäte näeb ette, et artikli 2 lõike 2 punktis c osutatud jäätmete põllumajandusliku väetisena kasutamise suhtes kohaldatakse valitsuse poolt kehtestatud sellekohaseid õigusakte ning autonoomsete piirkondade poolt vajaduse korral vastuvõetud täiendavaid eeskirju. Sama lisasätte kohaselt määratakse nende õigusaktidega kindlaks selliste jäätmete liik ja kogused, mida võib kasutada väetisena, samuti tingimused, millal selleks pole vaja luba taotleda, ning nähakse ette, et osutatud toimingute elluviimisel ei tohi ohustada inimeste tervist ega kasutada menetlusi ega meetodeid, mis võivad kahjustada keskkonda, eelkõige põhjustada veereostust. Samuti on osutatud viienda lisasätte lõikes 3 ette nähtud, et kui kõnealuseid jäätmeid kasutatakse selles kirjeldatud tingimustel, siis ei ole tegemist jäätmete kõrvalejuhtimisega 2. augusti 1985. aasta seaduse nr 29/1985 artikli 92 mõttes.

11      Hispaania valitsus võttis nimetatud viiendas lisasättes sisalduva volitusnormi alusel vastu 3. märtsi 2000. aasta kuningliku dekreedi nr 324/2000 (BOE, 8.3.2000), millega kehtestas seakasvatusega tegelevate majandite jaoks toimimise põhireeglid. Selle dekreediga on ette nähtud, et seakasvatusmajanditest pärinevaid vedelaid heitmeid võib ümber töötada mineraalseks orgaaniliseks väetiseks ning niimoodi kasutatavate heitmete maksimaalne kogus ning selle lämmastikusisaldus peavad jääma kuninglikus dekreedis nr 261/1996 kehtestatud normide piiresse.

12      Kataloonia autonoomne piirkond võttis piirkonda puudutavas osas vastu 15. juuli 1993. aasta seaduse nr 6/1993, mis käsitleb jäätmeid. Selle seaduse artikli 4 lõike 2 punkti c kohaselt ei kuulu seaduse kohaldamisalasse „põllumajandus- või loomakasvatusettevõtetest pärinevad jäätmed, mis ei ole ohtlikud ning mida kasutatakse üksnes põllumajanduslikul eesmärgil”. Seda täiendab 1. augusti 2001. aasta dekreet nr 220/2001, mis käsitleb majandite jäätmekäitlust, ning näeb ette kohustuse töötada välja käitlemisplaanid ning pidada registrit. Dekreedis on täpsustatud, et osutatud jäätmete käitlemisel tuleb lämmastiku osas järgida head põllumajandustava, mis võeti vastu 22. oktoobri 1998. aasta otsusega.

 Teatavate projektide keskkonnamõju hindamist käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

13      Direktiivi 85/337 artikli 2 lõige 1 selle esialgses sõnastuses sätestas:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist hinnatakse muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivaid projekte.

Sellised projektid on määratletud artiklis 4.”

14      Sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt „II lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt, kui liikmesriigid leiavad, et nende omadused seda eeldavad.” II lisa punkti 1 alapunktis f on mainitud seakasvatusrajatised.

15      Direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 1 kohaselt „hinnatakse I lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte artiklite 5–10 kohaselt”.

16      Viidatud I lisa punkti 17 alapunktis b on mainitud sigalaid, kus on üle 3000 nuumseakoha (üle 30 kg) ning sama punkti alapunktiga c on lisatud sigalad, kus on üle 900 emisekoha.

17      Direktiivi 85/337 artikli 4 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid teevad direktiivi II lisas loetletud projektide puhul kas üksikjuhtumite uurimise või liikmesriigi enda poolt kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks, „kas tööd hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt”. Artikli 4 lõikes 3 on täpsustatud, et „[l]õike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi”.

18      Direktiivi 85/337 II lisa punkti 1 alapunktis e on ära toodud „rajatised intensiivkarjakasvatuseks (I lisaga hõlmamata tööd)” ning sama lisa punktis 13 „[j]uba loa saanud või valminud või käimasolevate I või II lisas loetletud tööde muutmine või laiendamine, kui see võib keskkonda oluliselt kahjustada”. Liikmesriigid pidid direktiivi 85/337 üle võtma enne 14. märtsi 1999.

 Siseriiklikud õigusnormid

19      Kataloonia autonoomse piirkonna 27. veebruari 1998. aasta seaduse nr 3/1998 tervikliku keskkonnahalduse kohta ning selle rakendusdekreedi, st 18. mai 1999. aasta dekreedi nr 136/1999 kohaselt peab majanditele, kus on üle 2000 nuumsea või üle 750 emise, väljastatama eelnev keskkonnaalane luba, mille eeltingimus on heitmekäitluse ja loomakorjuste osas konkreetsete kohustuste täitmine. Majanditele, kus on 200–2000 siga, peab enne nende rajamist olema väljastatud keskkonnaluba. Sama seadus näeb ette, et olemasolevad seakasvatusmajandid, millel keskkonnaluba ei ole, peavad esitama loataotluse, et nende tegutsemine oleks nõuetekohane.

20      Siseriiklikul tasandil näeb ette 8. mai 2001. aasta seadus nr 6/2001, millega muudetakse 28. juuni 1986. aasta kuninglikku dekreetseadust nr 1302/1986, mis käsitleb keskkonnamõju hindamist (BOE, 9.5.2001), et uued intensiivkarjakasvatusega tegelevad majandid, kus on üle 2000 nuumsea ja 750 emise, peavad läbima keskkonnamõju hindamise.

 Põhjavee kaitset käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

21      Direktiivi 80/68 artikkel 3 sätestab:

„Liikmesriigid astuvad vajalikke samme, et:

[…]

b)      piirata II loendi ainete sattumist põhjavette, et takistada kõnealuse vee reostamist nende ainetega”.

22      II loendi punktis 3 on mainitud „[a]ined, mis halvendavad põhjavee maitset ja/või lõhna ning ühendid, mis võivad põhjustada selliste ainete teket nimetatud vees ning muuta selle inimtarbimiseks kõlbmatuks”.

23      Direktiivi 80/68 artikkel 5 sätestab, et liikmesriigid allutavad eelnevale uurimisele II lisa ainete otseheite ning võivad anda loa, kui võetakse kõik tehnilised ettevaatusabinõud, et vältida põhjavee reostamist nende ainetega.

24      Direktiivi artiklis 7 on sätestatud, et „[a]rtiklites 4 ja 5 nimetatud eelnev uurimine hõlmab asjassepuutuva piirkonna hüdrogeoloogiliste tingimuste ülevaatust, pinnase ja aluspinnase võimalikku puhastusvõimet ning heitest tulenevat põhjaveereostuse ja selle kvaliteedi muutumise ohtu ning sellega tehakse kindlaks, kas ainete heide põhjavette on keskkonna seisukohast rahuldav lahendus”.

 Siseriiklikud õigusnormid

25      Seoses käesoleva kohtuasjaga ei ole Euroopa Kohtule teatatud ühestki siseriiklikust õigusaktist, mille eesmärk oleks konkreetselt direktiivi 80/68 ülevõtmise tagamine.

 Olmevee kvaliteeti käsitlevad õigusnormid

 Ühenduse õigusnormid

26      Direktiivi 80/778 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis mõeldakse olmevee all igasugust selleks eesmärgiks kasutatavat vett, algkujul või pärast töötlemist, sõltumata selle päritolust:

–        nii tarbimiseks mõeldud

kui ka

–        vett, mida:

–        toiduainetetööstuse ettevõtja kasutab inimtarbimiseks mõeldud toodete või ainete tootmiseks, töötlemiseks, säilitamiseks või turustamiseks

ja

–        mis mõjutab toiduainete kõlblikkust lõpptootena.” [Siin ja edaspidi on osundatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

27      Direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt:

„Liikmesriigid kehtestavad olmevee osas kohaldatavate I lisas sätestatud parameetrite väärtused.”

28      Sama artikli lõikes 6 on täpsustatud, et „[l]iikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et olmevesi vastaks vähemalt I lisas sätestatud nõuetele”.

29      I lisa C osa punktis 20 on ette nähtud, et suurim lubatud nitraadikontsentratsioon on 50 mg/l.

 Siseriiklikud õigusnormid

30      Piirkond, mille osas on esitatud käesolev hagi, määrati tundlikuks piirkonnaks Kataloonia autonoomse piirkonna 21. oktoobri 1998. aasta dekreediga nr 283/1998. Nimetatud dekreedi kohaldamiseks võeti vastu 2. mai 2000. aasta dekreet nr 167/2000, mis käsitleb erimeetmete vastuvõtmist seoses nitraadireostusest ohustatud avalike veevarustusallikatega, eesmärgiga tagada olmevee kvaliteet.

 Kohtueelne menetlus

31      Aastal 2000 saabus komisjoni kaebus, milles osutati Girona provintsis Ter’i jõe suudmes asuva Baix Teri põhjaveekihi ning samas provintsis paljude Empordà valdade vee reostamisele. Kaebuse esitaja väitis, et selle erinevatest ainetest, eelkõige nitraatidest tuleneva reostuse põhjus on intensiivseakasvatuse arendamine, kuna majandite heitmed juhitakse veekeskkonda otse, ilma kontrollimise ja puhastamiseta. Kõnealuste veekogude nitraadisisaldust näitavate analüüsitulemuste komisjonile edastamise juures osutas kaebuse esitaja ka asjaolule, et Girona tervishoiukontroll keeldus talle nimetatud veekogude vee kvaliteedi kohta kogu informatsiooni avaldamast.

32      Komisjon palus oma 2. mai 2000. aasta kirjas Hispaania ametiasutustel esitada kaebuse kohta omapoolsed märkused ning teavet nii kõnealuste majandite kui ka Baix Ter’i põhjaveekihi seisundi kohta.

33      Hispaania ametiasutused edastasid 13. juuli 2000. aasta kirjaga terve rea Kataloonia autonoomse piirkonna keskkonnateenistuse poolt koostatud aruandeid. Nad kinnitasid oma vastuses, et põllumajandusjäätmed ei kuulu direktiivi 75/442 kohaldamisalasse ning et kõnealuse tegevuse suhtes direktiiviga 85/337 ette nähtud keskkonnamõju hindamismenetlust ei kohaldata. Vastuse lisana esitatud dokumentidest nähtus, et majanditest pärinevate jäätmete kontrolli tulemusena oli võetud sunnimeetmeid ning et põhjaveekihi nitraadireostuse tase oli suurenenud, kuna pooled 2000. aasta esimeses kvartalis võetud proovid ei vastanud 50 mg/l maksimaalse kontsentratsiooni nõudele. Direktiivi 80/778 osas nimetasid Hispaania ametiasutused dekreeti nr 167/2000.

34      Leidis, et Hispaania ametiasutused ei ole täitnud direktiive 75/442, 85/337, sh ka selle esialgses sõnastuses, 80/68 ja 80/778, saatis komisjon Hispaania Kuningriigile 25. oktoobril 2000 märgukirja.

35      Hispaania ametiasutused vastasid sellele 1. ja 15. veebruari 2001. aasta kirjadega, saates komisjonile Kataloonia autonoomse piirkonna keskkonnateenistuse poolt koostatud aruande, kus Kataloonia ametiasutused kinnitasid, et on teadlikud nitraadireostuse probleemist Baix Ter’is. Hispaania ametiasutused nentisid, et kõnealuse põhjaveekihiga seotud kuues vallas ületab nitraadikontsentratsioon 50mg/l kohta. Ametiasutused märkisid, et dekreediga nr 283/98 oli kõnealune piirkond Kataloonias põllumajandusliku päritoluga nitraadireostuse tõttu määratud tundliku alana, ning et valitsus oli 3. aprillil 2000 kiitnud heaks sellise reostuse poolt ohustatud piirkondade veemajanduskava. Hispaania ametiasutused täpsustasid, et antud piirkonnas on 22. oktoobril 1998 vastu võetud hea põllumajandustava eeskirjad täitmiseks kohustuslikud, samuti nagu dekreet nr 205/2000, millega on vastu võetud tundlike alade agronoomiliste meetmete kava. Direktiivide 75/442 ja 80/68 osas märkisid Hispaania ametiasutused, et neid direktiive ei ole rikutud, kuna kõigi