Kohtuasi C-403/03
Egon Schempp
versus
Finanzamt München V
(Bundesfinanzhof’i (Saksamaa) eelotsusetaotlus)
Liidu kodakondsus – EÜ artiklid 12 ja 18 – Tulumaks – Saksamaal elava maksukohustuslase poolt oma Austrias elavale endisele abikaasale makstava ülalpidamistoetuse mahaarvatavus maksustatavast tulust – Tõend ülalpidamistoetuse maksustamise kohta selles liikmesriigis
Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 27. jaanuaril 2005
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 12. juuli 2005
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Euroopa Liidu kodakondsus — Asutamislepingu sätted — Materiaalne kohaldamisala — Puhtalt riigisiseste olukordade välistamine — Siseriikliku maksuõiguse sätted, mis reguleerivad ülalpidamistoetuse mahaarvatavust maksustatavast tulust — Teises liikmesriigis elavale isikule makstava toetuse maksustamise arvesse võtmine — Puhtalt riigisisese olukorra puudumine
(EÜ artikkel 17)
2. Liidu kodakondsus — Võrdne kohtlemine — Diskrimineerimine kodakondsuse alusel — Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil — Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt teises liikmesriigis elavale isikule makstava ülalpidamistoetuse mahaarvatavus maksustatavast tulust sõltub selle toetuse maksustamisest teises liikmesriigis — Vastuvõetavus
(EÜ artikkel 12 ja artikli 18 lõige 1)
1. EÜ artiklis 17 ette nähtud liidu kodakondsuse eesmärgiks ei ole asutamislepingu kohaldamisala laiendamine riigisisestele olukordadele, mis ei ole kuidagi seotud ühenduse õigusega. Liikmesriigi sellise kodaniku olukorda, kes ei ole kasutanud õigust vabalt liikuda, ei saa siiski võrdsustada pelgalt selle asjaolu tõttu puhtalt riigisisese olukorraga.
Kuna tegemist on siseriikliku maksuõiguse sätetega, mis võtavad asjaomases liikmesriigis elava maksukohustuslase poolt teises liikmesriigis elavale isikule makstava ülalpidamistoetuse mahaarvatavuse kindlakstegemiseks arvesse selle maksustamist toetuse saaja elukohajärgses liikmesriigis, mõjutab toetuse saaja poolt EÜ artiklis 18 sätestatud õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil kasutamine maksukohustuslase õigust arvata tema elukohajärgses liikmesriigis maksustatavast tulust maha ülalpidamistoetus.
Sellist olukorda ei saa seetõttu lugeda riigisiseseks olukorraks, mis ei ole kuidagi seotud ühenduse õigusega.
(vt punktid 20, 22, 24, 25)
2. EÜ artikli 12 esimest lõiku ja artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriigis elav maksukohustuslane ei saa siseriiklike õigusnormide alusel selles liikmesriigis maksustatavast tulust maha arvata teises, toetust mittemaksustavas liikmesriigis elavale endisele abikaasale makstud ülalpidamistoetust, samas kui tal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks samas liikmesriigis.
EÜ artikkel 12 ei käsitle ühenduse õiguse subjektideks olevate isikute ja ettevõtjate erinevat kohtlemist, mis tuleneb liikmesriikidevahelistest erinevustest niivõrd, kuivõrd see puudutab kõiki liikmesriikide subjekte objektiivsete kriteeriumide alusel ja olenemata nende kodakondsusest.
Muuseas ei taga asutamisleping liidu kodanikule, et oma tegevuse üleviimine senisest elukohajärgsest liikmesriigist teise liikmesriiki oleks maksustamise seisukohast mõjudeta. Liikmesriikide maksuõiguse alaste õigusnormide erinevusi arvesse võttes võib niisugune üleviimine olla asjassepuutuva kodaniku jaoks vastavalt asjaoludele kaudse maksustamise osas rohkem või vähem soodne või ebasoodne. Sama põhimõte rakendub seda enam olukorrale, kus asjaomane isik ei ole ise kasutanud oma õigust vabalt liikuda, kuid väidab end olevat endise abikaasa teise liikmesriiki kolimisest tuleneva erineva kohtlemise ohver.
(vt punktid 34, 45–47 ja resolutiivosa)
EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
12. juuli 2005(*)
Liidu kodakondsus – EÜ artiklid 12 ja 18 – Tulumaks – Saksamaal elava maksukohustuslase poolt oma Austrias elavale endisele abikaasale makstava ülalpidamistoetuse mahaarvatavus maksustatavast tulust – Tõend ülalpidamistoetuse maksustamise kohta selles liikmesriigis
Kohtuasjas C‑403/03,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Bundesfinanzhof’i (Saksamaa) 22. juuli 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. septembril 2003, menetluses
Egon Schempp
versus
Finanzamt München V,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans ja A. Rosas ning kohtunikud C. Gulmann, J.‑P. Puissochet, A. La Pergola, R. Schintgen, N. Colneric, J. Klučka, U. Lõhmus, E. Levits ja A. Ó Caoimh (ettekandja),
kohtujurist: L. A. Geelhoed,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– E. Schempp, esindaja: Rechtsanwalt J. Seest,
– Saksamaa valitsus, esindajad: W.‑D. Plessing ja A. Tiemann,
– Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. A. H. M. ten Dam,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: K. Gross ja R. Lyal,
olles 27. jaanuari 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 12 ja 18 tõlgendamist.
2 Taotlus esitati E. Schemppi ja Finanzamt München V (edaspidi „Finanzamt”) vahelise kohtuvaidluse raames Finanzamt’i keeldumise kohta käsitleda E. Schmeppi poolt oma Austrias elavale endisele abikaasale makstavat ülalpidamistoetust tulumaksust mahaarvatava erikuluna.
Õiguslik raamistik
3 Tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz; edaspidi „EStG”) § 10 lõike 1 punkti 1 alusel loetakse „erikuludeks” järgmised kulud, mis ei ole seotud haldamise või tegevusega.
„Lahus elavale või endisele abikaasale makstav ülalpidamistoetus, mille suhtes kehtib täielik maksukohustus, juhul, kui maksja taotleb seda toetuse saaja nõusolekul, kuni 27 000 Saksa marga ulatuses kalendriaasta kohta. Taotluse saab esitada vaid ühe kalendriaasta kohta ning seda ei saa tagasi võtta […]”.
4 EStG § 22 punkti 1a kohaselt loetakse summad, mida ülalpidamistoetuse maksja võib maha arvata, nn vastavuse põhimõtte kohaselt toetuse saaja maksustatava tulu hulka. Nimetatud maksja poolne mahaarvamine ei sõltu sellest, kas toetuse saaja on nende summade osas tegelikult maksustatud või mitte. Siiski jäävad juhul, kui toetuse saaja peab saadud ülalpidamistoetuselt makse maksma, sellega seotud maksud tsiviilõiguse kohaselt ülalpidamistoetuse maksja kanda.
5 EStG § 1a lõike 1 punkti 1 kohaselt:
„Endisele või lahus elavale abikaasale makstav ülalpidamistoetus (§ 10 lõike 1 punkt 1) võidakse samuti erikuluna maha arvata juhul, kui toetuse saaja suhtes ei kehti täielik maksukohustus. Toetuse saaja alaline või peamine elukoht peab olema mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis või riigis, mille suhtes kehtib Euroopa Majanduspiirkonna leping. Toetuse saaja saadud ülalpidamistoetuse maksustamist peab tõendama välisriigi pädev maksuasutus […]”.
6 EStG § 52 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda sätet Austria suhtes 1994. aastale vastavast maksuperioodist alates, kuna see liikmesriik ühines Euroopa Majandusruumi lepinguga nimetatud aasta 1. jaanuaril.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
7 Saksamaal elav Saksamaa kodanik E. Schempp maksab lahutuse järel oma Austrias elavale endisele abikaasale ülalpidamistoetust.
8 Eelarveaastate 1994–1997 tuludeklaratsioonides püüdis E. Schempp EStG § 1a lõike 1 punkti 1 esimese ja teise lause alusel nimetatud ülalpidamistoetust maksustavast tulust maha arvata. Finanzamt ei lubanud aastate 1994–1997 tulude kohta saadetud maksuteadetes E. Schemppil sellist mahaarvamist teha põhjusel, et ta ei olnud Austria maksuametilt saanud tõendit E. Schemppi endise abikaasa ülalpidamistoetuse maksustamise kohta Austrias, nagu näeb ette nimetatud § 1a lõike 1 punkti 1 kolmas lause.
9 E. Schempp ei saanud käesolevas kohtuasjas nimetatud tõendit esitada, kuna Austria maksuõiguses ülalpidamistoetusi üldjuhul ei maksustata ning selleks tehtud makseid maha ei arvata. Siiski nähtub kohtuasja toimiku materjalidest, et E. Schempp oleks saanud oma endisele abikaasale makstava ülalpidamistoetuse tervikuna maha arvata juhul, kui tema endine abikaasa oleks elanud Saksamaal. Tema endine abikaasa ei oleks sellisel juhul maksnud nimetatud toetuselt ühtegi maksu, arvestades, et tema sissetulek on allpool Saksamaal kehtivat maksuvaba tulu miinimumi.
10 Leides, et asjaomased Saksamaa õigusnormid on vastuolus EÜ artiklitega 12 ja 18, esitas E. Schempp Finanzamt’i maksuteadete peale vaided. Finanzamt jättis vaided 27. juuli 1999. aasta otsusega rahuldamata.
11 Pärast seda, kui Finanzgericht München oli jätnud E. Schemppi poolt nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, esitas E. Schempp eelotsusetaotluse teinud kohtusse teistmisavalduse. Leides, et nimetatud kohtuasi tõstatab küsimusi ühenduse õiguse tõlgendamisest, otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised kaks eelotsuse küsimust:
„ 1. Kas EÜ artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus EStG § 1a lõike 1 punkti 1 ja § 10 lõike 1 punkti 1 sätted, mille kohaselt ei saa Saksamaal elav maksukohustuslane oma Austrias elavale endisele abikaasale makstavat ülalpidamistoetust maksustavast tulust maha arvata, samas kui tal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas EÜ artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus EStG § 1a lõike 1 punkti 1 ja § 10 lõike 1 punkti 1 sätted, mille kohaselt ei saa Saksamaal elav maksukohustuslane oma Austrias elavale endisele abikaasale makstavat ülalpidamistoetust maksustavast tulust maha arvata, samas kui tal oleks selleks õigus juhul, kui tema endine abikaasa elaks endiselt Saksamaal?”
Eelotsuse küsim
