Kohtuasi T-53/03

BPB plc

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Kuivkrohvplaaditurg – Otsus EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise kohta – Üks ja vältav rikkumine – Korduvus – Trahv – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Koostööteatis

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Juurdepääs toimikule – Kohustus võimaldada tutvuda kogu toimikuga – Piirid

(EÜ artikli 81 lõige 1)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Juurdepääs toimikule – Ulatus –Süüstava dokumendi esitamisest keeldumine – Tagajärjed asjaomase ettevõtja tõendamiskoormise seisukohast

(EÜ artikli 81 lõige 1)

3.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Tõend – Tõend, mis seisneb teatud hulgas kaudsetes tõendites ja kokkusattumustes

(EÜ artikli 81 lõige 1)

4.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Konkurentsivastane eesmärk – Piisav tuvastamine

(EÜ artikli 81 lõige 1)

5.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Kokkulepe, millega luuakse teabevahetussüsteem – Lubamatus oligopoolsel turul – Ümberlükatav eeldus

(EÜ artikli 81 lõige 1)

6.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Mõiste – Tegevuse paralleelsus – Kooskõlastatud tegevuse eeldamine – Piirid

(EÜ artikli 81 lõige 1)

7.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Kooskõlastatud tegevus – Mõiste – Koordineerimine ja koostöö, mis on vastuolus iga ettevõtja kohustusega otsustada sõltumatult, millisel viisil ta turul tegutseb – Ettevõtja poolt konkurendilt sellise teabe saamine, mis puudutab viimase tulevast tegevust turul

(EÜ artikli 81 lõige 1)

8.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused – Ettevõtjad, kellele võidakse ette heita rikkumist, mis seisneb osalemises ülemaailmses kartellis – Kriteeriumid

(EÜ artikli 81 lõige 1)

9.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused – Tõend – Tõend, mis seisneb teatud hulgas rikkumise erinevates ilmingutes – Lubatavus

(EÜ artikli 81 lõige 1)

10.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Horisontaalne kartellikokkulepe hindade kohta – Väga raske rikkumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

11.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Tegelik mõju turule

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 A esimene lõik)

12.    Konkurents – Trahvid – Otsus trahvide määramise kohta – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Nende hindamise aluste väljatoomine, mis võimaldasid komisjonil mõõta rikkumise raskust ja kestust – Piisav völjatoomine

(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

13.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Vajadus võtta arvesse sama rikkumise või varasemate sarnaste rikkumistega seotud ettevõtjate käivet ja tagada trahvide proportsionaalsus nende käivetega – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

14.    Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks arvamine – Rikkumise ajal ettevõtte käitamise eest vastutav juriidiline isik

(EÜ artikkel 81)

15.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Osaliste aastate arvessevõtmine – Lubatavus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 B)

16.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Pikaajalised rikkumised – Lähtesumma automaatne suurendamine 10% võrra aasta kohta – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 B esimene lõik)

17.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Trahvi lähtesumma suurendamine – Rikkumise intensiivsuse vaheldumise arvessevõtmine – Väljajätmine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 B)

18.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Korduvus – Mõiste

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

19.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud – Korduvus – Trahvi põhisumma suurendamise määr

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

20.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud – Ühenduse konkurentsieeskirjade järgimise programmi rakendamine – Arvessevõtmine ei ole kohustuslik

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

21.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Süüdistatud ettevõtja komisjoniga tehtud koostöö arvessevõtmine väljaspool koostööteatisega sätestatud raamistikku – Tingimused

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 17; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 98/C 9/03, punkt 3)

22.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud – Rikkumise lõpetamine pärast komisjoni sekkumist – Tingimused

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 3)

23.    Konkurents – Trahvid – Trahvide määramine – Ettevõtja peab olema rikkumisest kasu saanud – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 2)

24.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Rikkumises süüdistatava ettevõtja koostöö tõttu tema trahvimata jätmine või trahvisumma vähendamine – Käitumine peab olema lihtsustanud rikkumise tuvastamist komisjoni poolt – Vastus informatsiooninõudele – Väljajätmine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõiked 1, 2, 4 ja 5 ning artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 96/C 207/04)

25.    Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus

(EÜ artikkel 233)

1.      Kuigi komisjonil on kohustus võimaldada EÜ artikli 81 lõike 1 kohase menetlusega seotud ettevõtjatel tutvuda kõikide süüstavate või süüst vabastavate dokumentidega, mida komisjon uurimise käigus on kogunud, ei laiene see kohustus teiste ettevõtjate ärisaladustele, komisjoni sisedokumentidele ja muudele konfidentsiaalsetele andmetele. Seega, kui teave on esitatud vabatahtlikult, kuid koos konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega, et kaitsta allika anonüümsust, peab selle teabe saanud institutsioon järgima sellist tingimust. Tegelikult on komisjoni suutlikkus tagada teatud andmeallikate anonüümsus keelatud konkurentsivastase tegevuse tõhusa ennetamise ja karistamise seisukohast keskse tähtsusega. Avaldamata päritoluga andmete alusel algatatud menetlus on nõuetekohane, kui puudutatud ettevõtjal on võimalus teha teatavaks oma seisukoht asjaolude tõelevastavuse ja ulatuse ning edastatud dokumentide või nende põhjal tehtud komisjoni järelduste kohta.

(vt punktid 36 ja 37)

2.      Kui EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tuvastamiseks tugineb komisjon vastuväiteteatise vastuse teatud lõigule või vastusele lisatud dokumendile, siis peab teistele selle menetlusega seotud ettevõtjatele olema antud võimalus selle tõendi kohta oma seisukoht esitada. Sellisel juhul on vastuväiteteatise vastuse kõnealune lõik või vastusele lisatud dokument käsitletav erinevate rikkumises osalenud ettevõtjate vastu esitatud süüstava tõendina.

Kuna haldusmenetluse käigus asjaomastele ettevõtjatele edastamata dokumendid ei ole vastuvõetavad tõendid, siis kui ilmneb, et komisjon tugines otsuses dokumentidele, mis ei esine uurimistoimikus ja mida asjaomastele ettevõtjatele ei edastatud, ei saa neid dokumente tõenditena arvesse võtta.

Kui on muid dokumentaalseid tõendeid, millega asjaomased ettevõtjad haldusmenetluse käigus said tutvuda ja mis konkreetselt toetavad komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta edastamata süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud etteheidete põhjendatust.

Seega peab asjaomane ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines.

(vt punktid 41 ja 43–45)

3.      Konkurentsieeskirjade rikkumise toimumist käsitleva vaidluse korral peab komisjon esitama tõendid, mis näitavad õiguslikult piisavalt, et esinevad rikkumise koosseisu tunnused. Ta peab tõendama kõiki asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, et ettevõtja osales sellises rikkumises ja et ta vastutab rikkumise erinevate elementide eest.

Kui on tegu konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega, peab komisjon eeskätt tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima. Konkurentsivastase eesmärgiga tegevuse ja kokkulepete raames on tavapärane, et tegevus toimub varjatult, kohtumised korraldatakse salaja ja sellega seotud dokumente on vähendatud miinimumini. Sellest tuleneb, et isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, on need tavaliselt üksnes osalised ja hajusad, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Seega tuleb enamikul juhtudest konkurentsivastane tegevus või kokkulepe – aga ka vajaduse korral see, et tegemist on ühe ja vältava rikkumisega – tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu loogilise selgituse puudumise korral võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta. Lisaks, kuigi komisjoni avastatud üksiku dokumendi sisu ei pruugi üheselt tõendada konkurentsivastase tegevuse toimumist, sest seda sisu saaks võimaluse korral ka seletada teisiti kui tahtena piirata konkurentsi, ei saa see asjaolu siiski välistada seda, et nimetatud dokumenti võib tõlgendada nii, et see kinnitab taolise tahte olemasolu, kui see on üks mitmest dokumendist, mis annavad kaudseid tõendeid samaaegse ja sarnase konkurentsivastase tegevuse toimumise kohta.

Komisjon ei saa seega olla kohustatud esitama tõendeid, „mis kõrvaldavad mõistlikud kahtlused” (beyond reasonable doubt) rikkumise toimumise kohta.

(vt punktid 61–64, 210, 227 ja 249)

4.      EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamiseks piisab, kui kokkuleppe eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi, sõltumata selle tegelikust mõjust. Kui kokkulepped tulenevad konkureerivate ettevõtjate koosolekutest, on seega seda sätet rikutud, kui neil koosolekutel on selline eesmärk ja seal soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada. Sellise olukorraga on tegemist näiteks juhul, kui kaks ettevõtjat väljendavad oma ühist tahet lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida asjaomased turud.

Sellises olukorras võib teatud ettevõtjat pidada rikkumise eest vastutavaks, kui ta osales neil koosolekutel nende eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil koosolekutel kokku lepitud meedet. Ettevõtja koosolekutel osalemise suurem või väiksem regulaarsus ning kokkulepitud meetmete enam-vähem täielik elluviimine omavad tähendust mitte tema vastutuse olemasolu, vaid selle ulatuse osas ja seega karistuse taseme määramisel. Ettevõtjad, kes sõlmivad konkurentsi piirava eesmärgiga kokkuleppe, ei saa põhimõtteliselt vältida EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamist viitega sellele, et nende kokkuleppel ei pidanud olema arvestatavat mõju konkurentsile.

(vt punktid 83, 84, 87 ja 90)

5.      Teabevahetuse kokkulepped on vastuolus konkurentsieeskirjadega, kui need vähendavad teadmatuse taset kõnealuse turu toimimise kohta või kõrvaldavad sellise teadmatuse ning seetõttu on ettevõtjatevaheline konkurents piiratud.

Asutamislepingu konkurentsieeskirjadele on nimelt omane, et iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Sellise sõltumatuse nõudega on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb hakata turul tegutsema, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust.

Turul, kus toimub tõeline konkurents, ei saa asjaolu, et ettevõtja võtab arvesse teabevahetussüsteemi abil saadud teavet turu toimimise kohta, et kohandada oma tegevust turul, pakkumise hajutatud laadi arvestades vähendada teiste ettevõtjate teadmatuse taset oma konkurentide käitumise ettearvatavuse kohta või seda teadmatust kõrvaldada. Siiski võib oluliselt koondunud oligopoolsel turul teabevahetus turu kohta võimaldada ettevõtjatel teada saada oma konkurentide seisundi turul ja kaubandusstrateegia ning muuta arvestatavalt konkurentsi, mis ettevõtjate vahel säilib.

Kui puuduvad vastupidist näitavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma tegevus turul. Niisugune on olukord eriti siis, kui kooskõlastatud tegevust viiakse läbi regulaarselt ja pika perioodi vältel.

(vt punktid 106–109, 180–184 ja 313)

6.      Tegevuse paralleelsust saab lugeda tõendiks kooskõlastuse kohta üksnes siis, kui kooskõlastus on selle tegevuse ainus usutav selgitus. Kuigi EÜ artikliga 81 keelatakse igasugune kokkulepe, mis võib konkurentsi moonutada, ei välistata sellega ettevõtjate õigust mõistlikult kohandada enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele.

Olukorras, kus komisjon tuvastab, et mitu ettevõtjat on kokku leppinud hinnasõja lõpetamises mitmel Euroopa turul, kujutavad peaaegu samaaegsed teated hinnatõusudest ning teatatud hindade paralleelsus endast tugevaid kaudseid tõendeid eelneva kooskõlastuse kohta, mille eesmärk oli teavitada konkureerivaid ettevõtjaid hinnatõusudest, kuigi hinnatõusude teadete vahelised intervallid võimaldasid ettevõtjatel võimaluse korral neist hinnatõusudest teada saada turult pärinevate andmete vahendusel ja kuigi need hinnatõusud ei olnud alati samal tasemel.

(vt punktid 143 ja 144)

7.      Ettevõtja poolt konkurendilt sellise teabe saamine, mis puudutab viimase tulevast tegevust turul, kujutab endast EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud kooskõlastatud tegevust, isegi kui tegemist on puhtalt ühepoolse tegevusega. Kuigi on tõsi, et kooskõlastatud tegevuse mõiste eeldab tõepoolest konkurentidevahelisi vastastikuseid kontakte, on see tingimus siiski täidetud, kui üks konkurent avaldas teisele oma kavatsused või tulevase tegevuse turul ja see teine konkurent palus seda avaldust või vähemalt võttis selle vastu. Tänu sellise teabe saamisele, mida ta peab tingimata ka otseselt või kaudselt arvesse võtma, kaotab ebakindluse esimese konkurendi tulevase käitumise osas, samal ajal kui iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb turul tegutseda.

Sellise olukorraga on tegemist isegi juhul, kui asjaomane teave oli klientidele teada enne, kui konkurenti sellest teavitati, ja seetõttu oli seda teavet võimalik turul koguda. Otsene saatmine võimaldab konkurendil neist andmetest teada saada palju lihtsamini, kiiremini ja vahetumalt kui turu kaudu ning võimaldab luua vastastikuse kindlustunde tema tulevase tegevuse suhtes.

(vt punktid 153, 154 ja 231–236)

8.      EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Ühe rikkumise mõiste peab nimelt silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid ühes rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi nimel – rikkuda konkurentsi, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgiga (kõigi osade sama eesmärk) või subjektidega (asjaomaste ettevõtjate samasus, kes olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest). Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad ühtsesse plaani nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus. Oleks kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat ühte vältavat käitumist mitmeks erinevaks rikkumiseks. Üks rikkumine tuleneb tegelikult kartelli kõigi osaliste ühisest eesmärgist, mitte aga selle kohaldamisviisidest.

Ühe ja vältava rikkumisena kvalifitseerimist ei mõjuta pelk asjaolu, et iga ettevõtja osales rikkumises talle omasel viisil. Kuigi EÜ artikli 81 lõikes 1 käsitletud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus tulenevad tingimata mitme ettevõtja koostööst, kes on kõik rikkumise kaastoimepanijad, võib nende osalemine toimuda erinevates vormides, sõltuvalt eeskätt asjaomase turu omadustest ja iga ettevõtja olukorrast sellel turul, taotletud eesmärkidest ja valitud või kavatsetud rakendusviisidest.

Samuti ei ole üldise kokkuleppe puhul, mis kestab mitu aastat, kartelli avaldumiste vaheline mõnekuuline erinevus eriti tähtis, kuid asjaolu, et erinevad tegevused kuuluvad tervikplaani oma identse eesmärgi tõttu, on seevastu määrav.

Lõpuks ei tähenda asjaolu, et salajaste tegevuste arv ja intensiivsus erinevad sõltuvalt asjaomasest turust, et rikkumine ei puuduta neid turge, millel tegevused ei olnud nii intensiivsed ja kus neid toimus vähem.

Kõiki neid asjaolusid tuleb arvestada üksnes rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel.

(vt punktid 240, 252, 255–260)

9.      Nagu konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu tuleb enamikel juhtudel järeldada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumisel moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, kui on tegemist nende eeskirjade ühe, keerulise ja vältava rikkumisega, kinnitab rikkumise iga avaldumine, et selline rikkumine ka tegelikult toimus. Seega tuleb rikkumise erinevaid avaldumisi käsitleda üldises kontekstis, mis selgitab nende põhjust. Tegu ei ole ringargumendiga, vaid tõendite sellise kogumisega, mille käigus erinevate faktiliste asjaolude tõendusväärtust kinnitavad või lükkavad ümber muud olemasolevad faktilised asjaolud, mis ühiselt võivad tõendada ühe rikkumise olemasolu.

(vt punktid 249 ja 250)

10.    Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi suuruse kindlaksmääramisel peab rikkumise raskusastme hindamisel arvestama eelkõige konkurentsipiirangute laadi, mis kujutab endast olulist kriteeriumi, kuigi samuti tuleb arvesse võtta asjaomase geograafilise turu suurust ja rikkumise mõju turule, kui seda saab mõõta. Horisontaalse kartellikokkuleppe, millega määratakse kindlaks hinnad, võib komisjon õigustatult kvalifitseerida laadilt väga raskeks.

Seda kvalifikatsiooni ei saa kahtluse alla seada asjaolu, et kartelli mõju turule oli piiratud, ega asjaolu – eeldusel, et see vastab tõele –, et komisjon on teistes otsustes trahvisummat sel põhjusel vähendanud, kuna esiteks võivad konkurentsivastase tegevuse eesmärgiga seonduvad asjaolud trahvisumma kindlaksmääramisel omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seonduvad asjaolud ning teiseks ei saa komisjoni varasem otsuste tegemise praktika endast kujutada konkurentsivaldkonna trahvide õiguslikku raamistikku.

(vt punktid 268, 271–275 ja 278)

11.    Selleks et komisjon saaks tugineda kartelli tegelikule mõjule turule, kui ta suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 A esimese lõigu kohaselt arvutab trahvi rikkumise raskuse põhjal, piisab sellest, kui ta suudab esitada konkreetseid ja usaldusväärseid kaudseid tõendeid, mis viitavad mõistliku tõenäosusega sellele, et kartellikokkuleppel oli mõju turule, ilma et oleks vaja määrata selle mõju suurust või selles osas arvulist hinnangut esitada.

Kartellikokkuleppe poolt turule avaldatava mõju hindamine eeldab tingimata oletuste tegemist. Selle raames peab komisjon eelkõige uurima, milline oleks olnud asjaomase toote hind ilma kartellikokkuleppeta. Hindade tegeliku kujunemise põhjuste uurimisel on aga ohtlik spekuleerida iga põhjuse rolli üle. Arvesse tuleb võtta objektiivset asjaolu, et hinnakokkuleppega loobusid osalised nimelt oma vabadusest konkureerida hindadega. Sellise mõju hindamine, mis tuleneb muudest teguritest kui see kartellikokkuleppe poolte vabatahtlik loobumine, põhineb tingimata mõistlikul ja täpselt määramatul tõenäosusel.

Nii asjaolu, et kartelliosaliste käes oli suurem osa asjaomasest turust (või peaaegu terve turg), kui ka asjaolu, et esile toodud toimingud olid nimelt mõeldud hindade kõrgemale tasemele viimiseks, võrreldes tasemega, kuhu hinnad oleksid jõudnud ilma nendeta, on tõendid, mis näitavad, et rikkumine võis kaasa tuua olulise konkurentsivastase mõju.

Seevastu, kui kartellikokkuleppe rakendamine on tõendatud, ei saa komisjonilt nõuda, et ta tõendaks süstemaatiliselt, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel ettevõtjatel tegelikult ka saavutada kõrgema tehinguhinna taseme, võrreldes sellega, mis oleks ilma kartellita esinenud. Sellise tõendamise nõudmine oleks ebaproportsionaalne ja kulutaks märkimisväärselt ressursse, kuna see nõuaks oletuslike arvutuste kasutamist, mis tuginevad sellistele majandusmudelitele, mille täpsust on kohtul raske kontrollida ja mille eksimatut laadi ei ole mingil viisil tõendatud.

(vt punktid 297, 300, 301, 303 ja 307)

12.    Mis puudutab komisjoni poolt ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvide suuruse arvutamist, siis on põhjendamiskohustust puudutava olulise vorminõude tingimused täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, mida ta võttis trahvisumma arvutamisel arvesse vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ja vajaduse korral teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist, ning mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust. Põhjendamiskohustuse ulatus tuleb kindlaks määrata seda asjaolu silmas pidades, et rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, ilma et kohustuslikult arvessevõetavatest tingimustest oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu. Lisaks tuleb vältida seda, et trahvid oleksid ettevõtjatele liiga ootuspärased, et mitte kahjustada nende hoiatavat mõju. Kui trahvisumma oleks lihtsat aritmeetilist valemit järgiva arvutuse tulemus, siis oleks ettevõtjatel võimalus ette näha võimalikku karistust ja võrrelda seda konkurentsiõiguse normide rikkumisest saadava kasuga. Põhjendamiskohustus ei kohusta seega komisjoni näitama oma otsuses neid arvandmeid, mis on seotud trahvisummade arvutamise meetodiga.

(vt punktid 331, 333, 336 ja 343)

13.    Kuna komisjonil ei ole kohustust trahvisummasid arvutada lähtuvalt asjaomaste ettevõtjate käibest tulenevast põhisummast, ei ole tal ka kohustust tagada olukorras, kus trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et tema arvutuste tulemusena saadud ning ettevõtjatele määratavad trahvisummad väljendavad kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi nii kogukäibe kui ka asjaomase tooteturu käibe osas.

Ühelt poolt puudub ühenduse õiguses üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja suurusega neil tooteturgudel, kus rikkumine on toimunud. Teiselt poolt ei nõua määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ka seda, et kui trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, siis väikesele või keskmise suurusega ettevõtjale määratud trahv ei tohi käibe protsendilt olla kõrgem suurtele ettevõtjatele määratud trahvidest. Sellest sättest ilmneb, et nii väikese ja keskmise suurusega kui ka suuremate ettevõtjate puhul tuleb trahvisumma määramisel arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Nii kaua kui komisjon määrab igale samas rikkumises osalenud ettevõtjale rikkumise raskusastme ja kestusega võrreldes põhjendatud trahvi, ei saa talle ette heita seda, et osade ettevõtjate trahvisumma on nende käibega võrreldes suurem kui teistel ettevõtjatel.

Komisjon ei ole ka kohustatud määrama käibega proportsionaalseid trahve, mis on täielikus vastavuses trahvidega, mis on määratud rikkumise raskusastme poolest sarnastes varasemates asjades. Komisjoni varasem otsuste tegemise praktika ei kujuta endast konkurentsivaldkonna trahvide õiguslikku raamistikku. Asjaolu, et komisjon minevikus kohaldas teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Lisaks tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ilma et kohustuslikult arvessevõetavatest tingimustest oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu. Asjakohased andmed, nagu puudutatud turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud, on iga juhtumi puhul erinevad.

Ühenduste kohus on pädev talle EÜ artikliga 229 ja määruse nr 17 artikliga 17 antud täieliku pädevuse raames hindama trahvisummade kohasust.

(vt punktid 338–344)

14.    Ettevõtjat – st isiklikest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnevat majandusüksust – juhivad tema põhikirjas ette nähtud organid ja igasugune ettevõtjale trahvi määrav otsus võib olla adresseeritud ettevõtja põhikirjajärgsele juhtkonnale (nõukogu, juhatus, president, juhataja jne). Konkurentsieeskirjadest oleks lihtne kõrvale hiilida, kui komisjonilt nõutaks ettevõtja rikkuva käitumise korral, et ta kontrolliks ja tõendaks, kes on erinevate tegude toimepanija, mis võib takistada kartellist kasu saava ettevõtja karistamist.

(vt punktid 360 ja 430)

15.    Konkurentsieeskirjade rikkumise kestuse arvutamisel võib komisjon arvesse võtta osalisi aastaid. Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei ole mingit takistust sellele, et trahvisumma arvutamisel võetakse arvesse rikkumise tegelikku kestust. Selline lähenemine on täiesti loogiline ja mõistlik ning kuulub igal juhul komisjoni kaalutlusõiguse raamidesse.

(vt punkt 361)

16.    Mis puudutab konkurentsieeskirjade pikaajalisi rikkumisi, siis võib komisjon rikkumise raskuse alusel määratud summat automaatselt suurendada 10% suuruse ülemmäära võrra iga aasta kohta. Kuigi suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 B esimese lõigu kolmandas taandes ei ole ette nähtud trahvisumma automaatset suurendamist, jätavad suunised komisjonile selles küsimuses kaalutlusõiguse.

(vt punkt 362)

17.    Rikkumise kestuse alusel vastavalt suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punktile 1 B trahvisumma suurendamisel ei oleks loogiline arvesse võtta rikkumise vahelduvat intensiivsust kõnealusel perioodil. Trahvisummat suurendatakse, kohaldades teatud protsenti lähtesummale, mis on kindlaks määratud terve rikkumise raskusastme põhjal ja väljendab seega juba rikkumise erineva intensiivsusega perioode.

(vt punkt 364)

18.    Korduvuse mõiste ei eelda ilmtingimata varasema rahalise karistuse määramist, vaid üksnes ühenduse konkurentsiõiguse varasema rikkumise tuvastamist. Tegelikult on korduvuse arvestamise eesmärk kutsuda neid ettevõtjaid üles muutma oma käitumist, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju, kui ilmneb, et nende toime pandud eelmise rikkumise tuvastamisest ei piisanud rikkumise kordumise ennetamiseks. Seega ei ole korduvuse määravaks asjaoluks trahvi eelnev määramine ega ammugi mitte selle trahvi summa, vaid asutamislepingu sama sätte sarnase rikkumise eelnev tuvastamine.

Kahe samaaegse rikkumise korral ühe rikkumise eest määratud trahvi suurendamine seetõttu, et teise rikkumise eest karistamise kohta on juba otsus tehtud, ei ole õigustatud, kui suurem osa teises rikkumises osalemise perioodist on esimese rikkumise eest karistuse määranud otsusest varasem. Seevastu ei riku komisjon oma kaalutlusõigust, kui ta suurendab korduvuse tõttu teise rikkumise eest määratud trahvi seetõttu, et teine rikkumine kestis mitu aastat pärast esimese rikkumise tuvastamist.

(vt punktid 387, 388, 390, 391, 393, 394 ja 396)

19.    Hoiatamise seisukohast on korduvus üks asjaoludest, mis õigustab konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi põhisumma olulist tõstmist. Korduvus kujutab endast nimelt tõendit selle kohta, et varem määratud karistus ei olnud piisavalt hoiatav. Asjaolu, et esimeses rikkumises oli karistatud ettevõtja roll väike ja passiivne, ei saa korduvusega kaasnevaid tagajärgi kahtluse alla seada, kuna oluline on see, et vaatamata ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamisele, jätkas asjaomane ettevõtja selle rikkumist.

Kui komisjon suurendab trahvisummat korduvuse alusel, võib ta piirduda üksnes selle uurimisega, milline on proportsionaalne protsent, võtmata arvesse seda, kui suur on selle protsendi kohaldamise tagajärjel trahvi suurendamise absoluutväärtus trahvi põhisummast. Kui trahvisumma suurendamise protsent ei ole ülemäärane, on trahvi suurendamise absoluutväärtus üksnes selle protsendi trahvi põhisummale kohaldamise matemaatiline tagajärg, kusjuures põhisumma proportsionaalsust asjaomase rikkumise raskusastme ja kestusega uuritakse eraldi.

Pelk asjaolu, et komisjon suurendas ühes teises otsuses põhisummat korduvuse alusel erinevalt, ei tähenda veel, et tal on kohustus vaidlustatud otsuses kohaldada sama protsendimäära. Komisjoni varasem otsuste tegemise praktika ei kujuta endast konkurentsivaldkonna trahvide õiguslikku raamistikku, sest selle raamistiku määratleb üksnes määrus nr 17.

Samuti ei ole korduvuse alusel trahvisumma suurendamise määra puhul asjakohane see, et suurendus ületab teistele rikkumise toimepanijatele rikkumise raskusastme alusel määratud trahvi lähtesumma. Kui trahv määrati nõuetekohaselt ning korduvuse alusel trahvi suurendamine oli proportsionaalne, siis asjaolu, et trahvi suurendamine absoluutväärtuses on kõrgem kui teistele rikkumise toimepanijatele määratud trahvi lähtesummad, on üksnes suurendamise matemaatiline tagajärg ning sellel ei ole mingit seost teiste trahvide suurusega.

Sama kehtib asjaolu kohta, et korduvuse alusel suurendamine ületab karistatud ettevõtja trahvisumma vähendamise komisjoniga tehtud koostöö alusel. Tegemist on trahvisumma kindlaksmääramise kahe erineva staadiumiga.

Karistatud ettevõtja ei saa selleks, et vaidlustada trahvi korduvuse alusel suurendamise summat, tugineda asjaolule, et komisjon kohaldas tema suhtes samal alusel sama suurendust mis sama rikkumise ühe teise toimepanija suhtes, samal ajal kui teise toimepanija varasema rikkumise tunnused ei ole analoogsed kõnealusele ettevõtjale süüks pandud varasema rikkumise omadega. Kui korduvuse alusel trahvi suurendamine on seotud asjaomase ettevõtjaga seotud raskendava asjaoluga, omab tähtsust see, et mõlemad ettevõtjad olid eelnevalt seotud rikkumistega, kuid nende varasemate rikkumiste tuvastamisele vaatamata ei lõpetanud nad osalemist uues rikkumises.

(vt punktid 398, 399, 401 ja 406–412)

20.    Kuigi on küll oluline, et ettevõtja võttis meetmeid, et takistada, et tema personal ei rikuks tulevikus uuesti ühenduse konkurentsinorme, ei muuda see midagi juba tuvastatud rikkumise seisukohast. Sellest tuleneb, et ainuüksi asjaolu, et komisjon on teatavates olukordades oma varasemas otsuste tegemise praktikas ettevõtja tegevuse ühenduse konkurentsieeskirjadega kooskõlla viimise programmi kehtestamist kergendava asjaoluna arvesse võtnud, ei too kaasa komisjoni kohustust konkreetses juhtumis samal viisil toimida.

Seega ei ole komisjon kohustatud teatavat asjaolu kergendava asjaoluna arvestama niivõrd, kuivõrd ta järgib võrdse kohtlemise põhimõtet, mis tähendab, et sama otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele ei anta selles küsimuses erinevat hinnangut.

(vt punktid 423 ja 424)

21.    Võimalus konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu algatatud menetluse käigus komisjoniga koostööd teinud ettevõtja trahvi vähendada väljaspool teatise – mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul – raamistikku, nii nagu see võimalus on ette nähtud komisjoni suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 kuuendas taandes, eeldab tingimata, et kõnealust koostööd ei saa hüvitada koostööteatise raames ja et see oli tõhus, st hõlbustas komisjoni ülesannet, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamises ja nende vastu võitlemises.

(vt punktid 426 ja 428)

22.    Komisjoni suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 kolmanda taande kohaselt on „rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli)” üks kergendavatest asjaoludest. Siiski ei ole trahvi vähendamine rikkumise lõpetamisel komisjoni esimese kontrolli toimumise korral automaatne, vaid sõltub komisjoni kaalutlusõiguse raames antud hinnangust juhtumi asjaoludele. Sellega seoses on suuniste selle sätte kohaldamine ettevõtja kasuks eriti asjakohane olukorras, kus asjaomase tegevuse konkurentsivastane laad ei ole ilmne. Seevastu on selle kohaldamine põhimõtteliselt vähem kohane olukorras, kus tegevus on selgelt konkurentsivastane, tingimusel et see on tuvastatud. Isegi kui komisjon on varem lugenud rikkumise vabatahtliku lõpetamise kergendavaks asjaoluks, võib ta suuniste kohaldamisel arvesse võtta asjaolu, et kuigi väga raskete rikkumiste õigusvastasus on juba ühenduse konkurentsipoliitikas algusest peale selge, on need suhteliselt sagedased, ja seega leida, et niisugusest heldest poliitikast tuleb loobuda ja mitte enam premeerida sellise rikkumise lõpetamise eest trahvi vähendamisega. Neil asjaoludel sõltub rikkumise lõpetamise tõttu trahvi vähendamise kohasus sellest, kas hageja võis mõistlikult kahelda selles, et tema tegevus kujutab endast rikkumist.

Sellise olukorraga ei ole tegemist salajase kartellikokkuleppe puhul, mille eesmärk on teabevahetus oligopoolsel turul ja turgude stabiliseerimine. Seda tüüpi kartellikokkulepe on väga raske rikkumine ja asjaomased ettevõtjad peavad seega olema teadlikud oma tegevuse õigusvastasusest. Kartellikokkuleppe salajasus kinnitab samuti asjaolu, et asjaomased ettevõtjad olid teadlikud oma tegevuse õigusvastasusest.

(vt punktid 436–439)

23.    Kuigi ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumise kestuse ja muude rikkumise raskusastme hindamisel arvesse tulevate asjaoludega, sh kõnealusele ettevõtjale sellest tegevusest tekkida võinud kasumiga, ei ole asjaolu, et ettevõtja ei saanud rikkumisest mingit kasu, takistuseks sellele, et talle määrataks trahv, sest vastasel juhul kaotaks trahv oma hoiatava mõju. Sellest järeldub, et komisjon ei ole kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma asjaolu, et ettevõtja ei saanud kõnealusest rikkumisest kasu.

Kuigi komisjon võiks suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 2 viienda taande kohaselt ja raskendavate asjaolude alusel suurendada trahvi nii, et see ületaks rikkumise abil ebaseaduslikult saadud tulu, ei tähenda see siiski, et komisjon oleks endale seadnud kohustuse igas olukorras trahvisumma kindlaksmääramisel tõendada tuvastatud rikkumisega seotud rahalist eelist. Teisisõnu ei saa sellise eelise puudumist pidada kergendavaks asjaoluks.

(vt punktid 441–443)

24.    Komisjon võib selleks, et täita talle konkurentsivaldkonnas antud ülesandeid, hankida vajalikku informatsiooni liikmesriikide valitsustelt ja pädevatelt asutustelt ning ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt. Ta võib kohustada ettevõtjat talle esitama kogu vajaliku teabe asjaolude kohta, mis talle teada võivad olla, ja edastama komisjonile vastavalt vajadusele ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav tema või mõne muu ettevõtja konkurentsivastane tegevus. Sellest tulenevalt kujutavad määruse nr 17 artikli 11 lõike 1 kohaselt antud vastused endast kohustuse täitmist, mitte vabatahtlikku koostööd selle teatise tähenduses, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul.

(vt punkt 468)

25.    Tühistamisotsuse tulemusel, millel on ex tunc õigusmõju ja mis seetõttu kõrvaldab tühistatud õigusakti tagasiulatuvalt õigussüsteemist, on kostjaks olev institutsioon EÜ artikli 233 alusel kohustatud võtma tuvastatud õigusvastase mõju likvideerimiseks vajalikud meetmed, mis juba rakendatud õigusakti puhul võib endast kujutada hageja asetamist olukorda, milles ta oli enne seda akti.

EÜ artiklis 233 ette nähtud meetmetest on esimesel kohal komisjoni kohustus asutamislepingu konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvisummat tühistava või vähendava otsuse puhul hüvitada kõnealuse ettevõtja tasutud trahv täies ulatuses või osaliselt niivõrd, kuivõrd see makse loetakse tühistamisotsuse järel alusetuks. See kohustus puudutab mitte üksnes alusetult tasutud trahvi põhisummat, vaid samuti sellest tulenevat viivitusintressi. Kui komisjon ei määraks mingit viivitusintressi sellise kohtuotsuse tulemusel tagasi makstud trahvi põhisummalt, siis hoiduks komisjon võtmast selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikku meedet ning rikuks seetõttu EÜ artiklist 233 tulenevaid kohustusi.

Järelikult on konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvi tühistamise menetluses vastuvõetamatu nõue, millega soovitakse, et komisjon tagastaks asjaomase ettevõtja tasutud trahvisumma täielikult või osaliselt ning koos intressiga ulatuses, milles selle makse alusetus on tühistamisotsusega tuvastatud.

(vt punktid 486–489)

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)

8. juuli 2008(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Kuivkrohvplaaditurg – Otsus EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise kohta – Üks ja vältav rikkumine – Korduvus – Trahv – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Koostööteatis

Kohtuasjas T‑53/03,

BPB plc, asukoht Slough (Suurbritannia), esindajad: T. Sharpe, QC ja solicitor A. Nourry,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: F. Castillo de la Torre, keda abistasid J. Flynn, QC ja barrister C. Kilroy,

kostja,

mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsus 2005/471/EÜ [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta BPB plc, Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG, Société Lafarge SA ja Gyproc Benelux NV vastu (Juhtum COMP/E-1/37.152 – Kuivkrohvplaat) (ELT 2005, L 166, lk 8), või teise võimalusena nõue tühistada või vähendada hagejale määratud trahvi,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud V. Tiili ja O. Czúcz,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Menetluse aluseks olevad asjaolud

1        BPB plc toodab ja turustab kipsil põhinevaid ehitusmaterjale.

2        Komisjoni saadud teabe põhjal viis see institutsioon 25. novembril 1998 läbi ootamatud kontrollid kaheksa kuivkrohvplaatide valdkonnas tegutseva ettevõtja, sh hageja juures. 1. juulil 1999 viis ta uurimised läbi veel kahe ettevõtja juures.

3        Seejärel esitas komisjon vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artiklile 11 informatsiooninõuded erinevatele puudutatud ettevõtjatele. Komisjon saatis hagejale neli informatsiooninõuet. BPB vastas neile 17. märtsil 1999, 28. oktoobril 1999, 18. mail 2000 ja 6. septembril 2002.

4        18. aprillil 2001 algatas komisjon menetluse käesolevas asjas ja võttis vastu hagejat ning ettevõtjaid Gebrüder Knauf Westdeutsche Gipswerke KG (edaspidi „Knauf”), Société Lafarge SA (edaspidi „Lafarge”), Etex SA ja Gyproc Benelux NV (edaspidi „Gyproc”) puudutava vastuväiteteatise. Asjaomased ettevõtjad esitasid oma kirjalikud märkused ja said juurdepääsu komisjoni uurimistoimikule, mille koopia saadeti neile CD-ROM-il 17. mail 2001.

5        Hageja vastas vastuväiteteatisele 8. juulil 2001.

6        27. novembril 2002 võttis komisjon vastu otsuse 2005/471/EÜ [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta BPB, Knaufi, Lafarge’i ja Gyproci vastu (Juhtum COMP/E-1/37.152 – Kuivkrohvplaat) (ELT 2005, L 166, lk 8; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

7        Vaidlustatud otsuse resolutiivosas on märgitud:

„Artikkel 1

BPB […], Knauf Group, […] Lafarge […] ja Gyproc […] on rikkunud [EÜ] artikli 81 lõiget 1, osaledes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses kuivkrohvplaadi sektoris.

Rikkumise kestused olid järgmised:

a)       BPB […] puhul: vähemalt 31. märtsist 1992 kuni 25. novembrini 1998

b)      Knaufi [kontserni] puhul: vähemalt 31. märtsist 1992 kuni 25. novembrini 1998

c)      […] Lafarge […] puhul: vähemalt 31. augustist 1992 kuni 25. novembrini 1998

d)      Gyproc […] puhul: vähemalt 6. juunist 1996 kuni 25. novembrini 1998

[…]

Artikkel 3

Artiklis 1 osutatud rikkumise puhul määratakse järgmised trahvid järgmistele ettevõtjatele:

a) BPB […]: 138,6 miljonit eurot

b) […] Knauf […]: 85,8 miljonit eurot

c) […] Lafarge […]: 249,6 miljonit eurot

d) Gyproc […]: 4,32 miljonit eurot

[…]”.

8        Komisjon leiab vaidlustatud otsuses, et asjaomased ettevõtjad osalesid ühes ja vältavas rikkumises, mis väljendus järgmises käitumises, mida võib pidada kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks:

–        BPB ja Knaufi esindajad kohtusid Londonis (Ühendkuningriik) 1992. aastal ja väljendasid ühist soovi kipsiturgude stabiliseerimiseks Saksamaal, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Beneluxis;

–        BPB ja Knaufi esindajad kehtestasid teabevahetussüsteemi alates 1992. aastast, millega hiljem ühinesid Lafarge ja Gyproc seoses oma müügimahtudega Saksamaa, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Beneluxi turgudel;

–        BPB, Knaufi ja Lafarge’i esindajad vahetasid mitmel puhul teavet enne hinnatõuse Ühendkuningriigi turul;

–        BPB, Knaufi, Lafarge’i ja Gyproci esindajad kohtusid konkreetsete arengute tõttu Saksamaa turul 1996. aastal Versailles’s (Prantsusmaa), 1997. aastal Brüsselis (Belgia) ja 1998. aastal Haagis (Madalmaad), eesmärgiga Saksamaa turg ära jagada või see vähemalt stabiliseerida;

–        BPB, Knaufi, Lafarge’i ja Gyproci esindajad vahetasid mitmel puhul teavet ja kooskõlastasid hinnatõusude rakendamise meetmeid Saksamaa turul ajavahemikus 1996–1998.

9        Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon metodoloogiat, mis esitati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).

10      Rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvi lähtesumma kindlakstegemiseks leidis komisjon esiteks, et asjaomased ettevõtjad panid toime laadilt väga raske rikkumise, kuna vaidlusaluse tegevuse esemeks oli lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida turg konfidentsiaalsete andmete vahetamise teel. Lisaks leidis komisjon, et vaidlusalusel tegevusel oli mõju turule, kuna puudutatud ettevõtjad esindasid peaaegu kõiki kuivkrohvplaadi pakkujaid ja kartellikokkuleppe erinevad avaldumised rakendati väga koondatud ja oligopolistlikul turul. Mis puudutab asjaomase geograafilise turu ulatust, siis leidis komisjon, et kartellikokkulepe hõlmas Euroopa Ühenduses nelja peamist turgu: Saksamaa, Ühendkuningriigi, Prantsuse ja Beneluxi turg.

11      Kuna komisjon leidis, et kõnealused ettevõtjad erinesid üksteisest oluliselt, käsitles see institutsioon neid erinevalt, tuginedes asjaomase toote müügikäibele asjaomastel turgudel viimasel rikkumise täisaastal. Selle põhjal kehtestati trahvide lähtesumma BPB-le 80 miljonit eurot, Knaufile ja Lafarge’ile 52 miljonit eurot ja Gyprocile 8 miljonit eurot.

12      Selleks et tagada, et määratud trahvidel oleks piisav hoiatav mõju, ja pidades silmas ettevõtjate suurust ning ülemaailmseid vahendeid, suurendati Lafarge’ile määratud trahvi 100% võrra, nii et trahvisumma ulatus nüüd 104 miljoni euroni.

13      Et võtta arvesse rikkumise kestust, suurendati BPB ja Knaufi trahvi 65% võrra, Lafarge’i trahvi 60% võrra ja Gyproci trahvi 20% võrra, sest komisjon luges Knaufi, Lafarge’i ja BPB rikkumise pikaajaliseks ning Gyproci oma keskmise kestusega rikkumiseks.

14      Mis puudutab raskendavaid asjaolusid, siis BPB-le ja Lafarge’ile määratud trahvide põhisummat suurendati 50% võrra korduva rikkumise tõttu.

15      Seejärel vähendas komisjon Gyprocile määratud trahvi kergendavate asjaolude alusel 25% võrra, kuna see ettevõtja oli olnud destabiliseeriv element, aidates kaasa kokkuleppe mõju piiramisele Saksamaa turul, ning ta ei osalenud Ühendkuningriigi turul.

16      Lõpuks vähendas komisjon BPB trahvisummat 30% võrra ja Gyproci trahvisummat 40% võrra, kohaldades komisjoni teatise, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4, edaspidi „koostööteatis”), peatüki D punkti 2. Seetõttu olid määratud trahvide lõppsummad BPB puhul 138,6 miljonit eurot, Knaufi puhul 85,8 miljonit eurot, Lafarge’i puhul 249,6 miljonit eurot ja Gyproci puhul 4,32 miljonit eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 14. veebruaril 2003.

18      Kuna Esimese Astme Kohtu uuest tööaastast alates muudeti kodade koosseisu ja ettekandja-kohtunik määrati kolmandasse kotta, siis määrati ka käesolev kohtuasi kolmandale kojale.

19      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda) avada suulise menetluse ja palus Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 järgsete menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumente ning esitas neile kirjalikud küsimused, millele pooled vastasid ettenähtud tähtajal.

20      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu kirjalikele küsimustele kuulati ära 24. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil.

21      Kohtuistungil palus Esimese Astme Kohus hagejal täpsustada enne 7. veebruari 2007 konfidentsiaalse käsitlemise taotlust. Komisjonile määrati tähtaeg võimalike märkuste esitamiseks seoses hageja vastusega konfidentsiaalsete andmete kohta.

22      Suuline menetlus lõpetati 27. märtsil 2007.

23      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 2 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 teda puudutavas osas või kolmanda võimalusena vähendada vastavalt talle komisjoni poolt vaidlustatud otsuses määratud trahvi summat;

–        kui vaidlustatud otsuse artikkel 3 tühistatakse või trahvisummat vähendatakse, siis määrata, et tagastataks tema poolt põhisummana makstud summa koos intressidega, mille määrab kindlaks Esimese Astme Kohus vastavalt kehtivatele õigusnormidele;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

24      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

1.     Esimene väide, mis käsitleb kaitseõiguse rikkumist

 Poolte argumendid

25      Hageja leiab, et komisjon on rikkunud tema kaitseõigust ning protsessuaalse võrdsuse üldpõhimõtet, kuna komisjon tugines tõenditele, mida ei olnud hagejale teatatud.

26      Esiteks väidab hageja, et komisjon ei võimaldanud talle juurdepääsu anonüümsest allikast saadud andmetele. Hageja sõnul kasutas komisjon neid andmeid 19. novembril 1998, et Ühendkuningriigi kohtult saada läbiotsimismäärust. Hageja leiab samuti, et läbiotsimismääruse taotlusele lisatud ütlusest ilmneb, et komisjon pidas neid andmeid veenvaks. Hageja väidab, et komisjoni veendumus keerulise kartellikokkuleppe olemasolust mõjutas tema hinnangut asjaoludele ja tõenditele.

27      Teiseks väidab hageja, et komisjon oleks pidanud talle võimaldama juurdepääsu vastuväiteteatise teiste adressaatide vastustele. Komisjon tugines vaidlustatud otsuses asjaolude ja tõendite hindamiseks korduvalt neile vastustele.

28      Komisjon leiab, et kohustus kaitseõigust järgida ei tähenda, et ta avaldab kogu oma toimiku puudutatud ettevõtjatele ja seab nii kahtluse alla toimiku materjalide võimaliku konfidentsiaalsuse. Tal ei ole mingit kohustust avaldada vastuväiteteatise adressaadile neid süüstavaid dokumente, millele ta ei kavatse tugineda. Käesolevas asjas koostas komisjon oma järeldused üksnes nende tõendite põhjal, mis tal olemas olid ja mida ta kirjeldas vastuväiteteatises ning vaidlustatud otsuses.

29      Komisjon ei nõustu, et hageja kaitseõigust rikuti seetõttu, et too ei saanud teada vastuväiteteatise teiste adressaatide vastuseid. Komisjon väidab, et kui ta pärast vastuväiteteatise tegemist avastab uusi tõendeid, mida ta kavatseb kasutada ja mille kohta ettevõtjatel ei olnud võimalust arvamust avaldada, peab ta saatma täiendava vastuväiteteatise või kirja, milles puudutatud ettevõtjaid kutsutakse üles esitama täiendavaid märkusi nende uute tõendite kohta. Kui ta nii ei toimi, ei saa ta ka neid tõendeid vastuväiteteatise adressaatide vastu kasutada.

30      Käesolevas asjas käsitlevad kõik hageja näited selliseid väiteid, mis olid juba vastuväiteteatises esitatud ja millega nõustuti või millele vaieldi vastu ning mille kohta hageja sai oma seisukoha esitada. Ükski nendest avaldustest ei sisalda uusi väiteid või asjaolusid, millele komisjon oma järeldustes tuginenud oleks.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

31      Kõigepealt tuleb meenutada, et konkurentsiasjades on toimikule juurdepääsu eesmärk võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel tutvuda komisjoni toimikus asuvate tõenditega, et adressaadid saaksid nende tõendite alusel avaldada tõhusalt arvamust vastuväiteteatises sisalduvate komisjoni seisukohtade kohta. Seega on toimikule juurdepääs menetluslik tagatis, mille eesmärk on kaitsta kaitseõigust ja tagada eeskätt tõhus õiguse olla ära kuulatud kasutamine (vt Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 334 ja viidatud kohtupraktika).

32      Mis puudutab süüstavaid tõendeid, siis toimikule juurdepääsu kohustus käsitleb üksnes neid tõendeid, mida otsuses kasutati, mitte aga kõiki väiteid, mida komisjon võis haldusmenetluse ükskõik millises faasis esitada (eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 337). Tegelikult võib dokumenti lugeda hageja suhtes süüstavaks dokumendiks üksnes siis, kui komisjon kasutab seda, toetamaks niisuguse rikkumise tuvastamist, milles hageja osales (Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95–T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, edaspidi „tsemendi kohuotsus”, punkt 284).

33      Lisaks ei saa hageja nõuda üldiselt ja abstraktselt juurdepääsu toimikule või andmetele, mida talle ei ole esitatud, ilma et ta täpsustaks, kuidas need dokumendid või andmed määrasid komisjoni poolt vaidlustatud otsuses esitatud süüstavaid tõendeid. Kohtupraktika kohaselt ei saa üldised argumendid tõendada kaitseõiguse rikkumise olemasolu, kuna seda tuleb hinnata iga juhtumi eripäraste asjaolude alusel (eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punktid 353 ja 354).

34      Mis puudutab käesolevas asjas anonüümselt allikalt saadud andmeid, siis ei vaidle komisjon vastu sellele, et need olid uurimiste üheks käivitajaks. Kuid nagu ilmneb vaidlustatud otsusest, siis ei esitanud komisjon neid andmeid sellisena ja etteheited tõendati muude tõenditega.

35      Samuti ei toonud hageja esile ühtegi vastuväiteteatise ega vaidlustatud otsuse väidet, mis oleks tuginenud ainult anonüümselt allikalt saadud andmetele, millele tal ei olnud juurdepääsu.

36      Lisaks, kuigi komisjonil on kohustus võimaldada EÜ artikli 81 lõike 1 kohase menetlusega seotud ettevõtjatel tutvuda kõikide süüstavate või süüst vabastavate dokumentidega, mida komisjon uurimise käigus on kogunud, ei laiene see kohustus teiste ettevõtjate ärisaladustele, komisjoni sisedokumentidele ja muudele konfidentsiaalsetele andmetele (7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 68, ja eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 335). Seega, nagu väitis komisjon, kui teave on esitatud vabatahtlikult, kuid koos konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega, et kaitsta allika anonüümsust, peab selle teabe saanud institutsioon järgima sellist tingimust (Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon, EKL 1985, lk 3539, punkt 34). Tegelikult on komisjoni suutlikkus tagada teatud andmeallikate anonüümsus keelatud konkurentsivastase tegevuse tõhusa ennetamise ja karistamise seisukohast keskse tähtsusega (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I‑9011, punkt 64).

37      Järelikult on avaldamata päritoluga andmete alusel algatatud menetlus nõuetekohane, kui puudutatud isikul on võimalus teha teatavaks oma seisukoht asjaolude tõelevastavuse ja ulatuse ning edastatud dokumentide või nende põhjal tehtud komisjoni järelduste kohta (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 14).

38      Arvestades kohustust tagada andmete konfidentsiaalsus ning asjaolu, et hageja ei toonud esile ühtegi vastuväiteteatise ega vaidlustatud otsuse väidet, mis oleks tuginenud tõenditele, millele tal puudus juurdepääs, siis ei saa ta komisjonile ette heita kaitseõiguse ja protsessuaalse võrdsuse üldpõhimõtte rikkumist, sest komisjon ei võimaldanud talle juurdepääsu anonüümse allika esitatud andmetele.

39      Mis puudutab vastuväiteteatise teiste adressaatide vastustele juurdepääsu, siis ei ole vaidlust, et hagejal puudus neile haldusmenetluse käigus juurdepääs.

40      Mis puudutab esiteks uurimistoimikus esitamata süüstavate tõendite edastamata jätmist, siis meenutab Esimese Astme Kohus, et kaitseõigusest kinnipidamine on ühenduse õiguse üks põhiprintsiipe ja seda tuleb järgida kõigis olukordades, eriti menetlustes, milles võidakse määrata karistus, isegi kui tegemist on haldusmenetlusega. See põhimõte nõuab, et asjassepuutuvatele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele antakse haldusmenetluses võimalus esitada oma seisukoht toimunu ja faktide asjakohasuse kohta ning komisjoni esitatud väidete ja väidetavate asjaolude kohta (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 11, ja Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 39).

41      Edasi tuleb meenutada, et kui EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses rikkumise tuvastamiseks tugineb komisjon vastuväiteteatise vastuse teatud lõigule või vastusele lisatud dokumendile, siis peab teistele selle menetlusega seotud ettevõtjatele olema antud võimalus selle tõendi kohta oma seisukoht esitada. Sellisel juhul on vastuväiteteatise vastuse kõnealune lõik või vastusele lisatud dokument käsitletav erinevate rikkumises osalenud ettevõtjate vastu esitatud süüstava tõendina (vt eespool punktis 32 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 386, ja Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 50 ja viidatud kohtupraktika).

42      Tegelikult saab dokumenti käsitleda süüstava dokumendina vaid juhul, kui komisjon on sellele tuginenud ettevõtja poolt toimepandud rikkumise tuvastamisel. Kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ei piisa, et asjakohane ettevõtja tõendab, et ta ei saanud haldusmenetluse käigus võtta seisukohta dokumendi suhtes, mida vaidlustatud otsuse mõnes osas mainitakse. Ta peab tõendama, et komisjon on vaidlustatud otsuses seda dokumenti kasutanud tõendina rikkumise kohta, milles ettevõtja väidetavalt osales (Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 158).

43      Kuna haldusmenetluse käigus asjaomastele ettevõtjatele edastamata dokumendid ei ole vastuvõetavad tõendid, siis kui ilmneb, et komisjon tugines otsuses dokumentidele, mis ei esine uurimistoimikus ja mida hagejatele ei edastatud, ei saa neid dokumente tõenditena arvesse võtta (eespool punktis 32 viidatud tsemendi kohtuotsus, punkt 382).

44      Kui on muid dokumentaalseid tõendeid, millega asjaomased ettevõtjad haldusmenetluse käigus said tutvuda ja mis konkreetselt toetavad komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta edastamata süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud etteheidete põhjendatust (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 72).

45      Seega peab asjaomane ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 73).

46      Käesolevas asjas viitab BPB üksnes vaidlustatud otsuse põhjendustele 130, 232, 393 ja 524, kirjeldamaks asjaolu, et komisjon tugines vastuväiteteatise teiste adressaatide vastustele kui süüstavatele tõenditele.

47      Mis puudutab neid näiteid, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 524 viitab komisjon üksnes Gyproci kinnitusele, mis esines vastuses vastuväiteteatisele ja mille kohaselt oli tema osalemine erineva intensiivsusega. Seega ei kasutatud seda asjaolu sugugi BPB vastu.

48      Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 130, siis on tegu väljavõttega Lafarge’i vastusest vastuväiteatisele, mille kohaselt BPB oli olnud teabevahetussüsteemi algataja. Komisjon ei kasutanud aga vaidlustatud otsuses kordagi seda Lafarge’i väidet, et tõendada, et BPB oli olnud selle korra algataja. Ühtlasi ei suurendatud BPB trahvi põhjusel, et ta oli olnud kartellikokkuleppe algataja. Lisaks, nagu ilmneb tagapool teise väite hindamisest, nõustus BPB, et ta oli konkurentsiõigust rikkunud, osaledes nelja asjaomase turu müügikoguseid puudutava teabe vahetamises.

49      Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 232, kus käsitletakse seda, kuidas Gyproc oma vastuses vastuväiteteatisele tõlgendas Gyproci nõukogu liikme Leemans’i märkust ja avaldusi, siis tuleb selle põhjenduse sõnastus siin esitada:

„Gyproc naases hiljem märkuse ja Leemansi otseste avalduste juurde, kinnitades et „nn Versailles’ kokkulepe oli üksnes katse ja seda ei viidud kunagi tõhusalt ellu” ja et „osaliste vahel, eriti mis puudutab Gyproci, ei esinenud kunagi tõelist üksmeelt seoses Saksa turu jagamise kõigi üksikasjadega. Tegelikult ei jõudnud [puudutatud ettevõtjad] kunagi kokkuleppele, kui suure turuosa pidi Gyproc saama […]. Seetõttu kukutas Gyproc läbi neljapoolse kokkuleppe sõlmimise katse”.”

50      Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 233, siis Gyproci avaldused, mis on põhimõtteliselt väiksema tõendusväärtusega kui eespool viidatud Leemansi märkus ja vabatahtlikud avaldused, ei mõjuta teostatud arutelude sisu ega eesmärki, vaid võimalikult ehk ainult nende tulemust. Lisaks tuleb meenutada, et BPB tunnistas Versailles’ kohtumise olemasolu ning asjaolu, et kohtumise eesmärk oli arutada olukorda Saksa turul.

51      Lisaks tuleb rõhutada, et komisjon järeldas üksnes, et asjaomased ettevõtjad kohtusid Versailles’s 1996. aastal, Brüsselis 1997. aastal ja Haagis 1998. aastal, et jagada või vähemalt stabiliseerida Saksa turg, kuid et ta ei väitnud, et neil õnnestus sõlmida kokkulepe Saksa turu osade jagamises.

52      Neil asjaoludel ei mõjutaks see asjaolu komisjoni järeldusi vaidlustatud otsuses, isegi kui jätta kõrvale vaidlustatud otsuse põhjenduses 232 esitatud Gyproci tõlgendused Leemansi märkuse ja avalduste kohta.

53      Seega ei oleks komisjoni järeldus vaidlustatud otsuses olnud erinev, kui vastuväiteteatisele esitatud Gyproci ja Lafarge’i vastuste väljavõtted, mida BPB mainis, oleks toimikust välja jäetud.

54      Lõpuks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 393, et Gyproc oli nõus komisjonipoolse faktide kirjeldusega seoses hinnatõusuga Saksa turul. Tegu on tõepoolest asjaoluga, mida komisjon kasutas selleks, et kinnitada oma väidet, mille kohaselt esines kokkuleppe hinnatõusust Saksa turul; BPB vaidleb sellele aga vastu. Seega tuleb see asjaolu tõendina tagasi lükata ja uurida tagapool seoses BPB-ga, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et BPB, Knauf, Lafarge ja Gyproc teavitasid üksteist korduvalt ja leppisid kokku hinnatõusu kohaldamises Saksa turul aastatel 1996–1998.

55      Mis puudutab teiseks seda, kas vastuväiteteatise teiste adressaatide vastused võivad sisaldada süüst vabastavaid asjaolusid, siis ei ole hageja selle kohta hagiavalduses argumente esitanud.

56      Vastusena Esimese Astme Kohtu ühele kirjalikule küsimusele, milles paluti märkida hagiavalduse need punktid, kus esitati väide kaitseõiguse rikkumise kohta seoses süüst vabastavate asjaoludega, siis viitas hageja üksnes oma hagiavalduse punktidele 75–120. Neis punktides ei väida ta aga sugugi, et vastuväiteteatise teiste adressaatide vastused sisaldasid süüst vabastavaid asjaolusid, mida ta oleks võinud oma kaitseks kasutada. Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja argumendid selle kohta, et vastuväiteteatise teiste adressaatide vastused võisid sisaldada süüst vabastavaid asjaolusid.

57      Eelnevast nähtub, et esimene väide tuleb tagasi lükata, ilma et see mõjutaks Gyproci vastuses vastuväiteteatisele esitatud avalduste, mida komisjon mainis vaidlustatud otsuse põhjenduses 393, võimalikku arvestamata jätmist, mistõttu tuleb uurida teises väites esitatud etteheidet, milles vaidlustatakse komisjoni järeldused Saksamaal hindade tõusu käsitleva teabevahetuse kohta.

58      Lisaks ja täiendavalt uurib Esimese Astme Kohus tagapool juhtumit sisuliselt, jättes kõrvale kõik vastuväiteteatise teiste adressaatide vastustest tulenevad süüstavad asjaolud, et kontrollida, kas komisjoni hinnang rikkumise olemasolust ja mõjust on õiguslikult piisavalt tõendatud ka ilma nende vaidlusaluste asjaoludeta.

2.     Teine väide, mis käsitleb ilmseid vigu ja/või põhjendamise ebapiisavust EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel

 Tõendamiskohustus

 Poolte argumendid

59      Hageja leiab, et tõsise trahvi määramisega lõppenud juhtumites on tõendeid käsitlev standard võrreldav kriminaalmenetluse omaga. Sellega seoses väidab hageja, et tõendamiskohustus lasub komisjonil ja et rikkumist tuleb õiguslikult piisavalt tõendada, mis hageja sõnul tähendab, et oleks esitatud veenev tõend selle kohta, et väidetavad rikkumised on toime pandud. Ta leiab, et sellises olukorras ei piisa tavapärasest tõenäosuste kaalumisest. Lisaks tuleb süütuse presumptsiooni tagamiseks tõendeid puudutavaid kõikvõimalikke kahtlusi tema kasuks lugeda.

60      Komisjon ei nõustu sellega, et konkurentsiasjades tuleks kohaldada kriminaalasjadega identset tõendamistaset.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

61      Kohtupraktikast ilmneb, et konkurentsieeskirjade rikkumise toimumist käsitleva vaidluse korral peab komisjon esitama tõendid tuvastatud rikkumiste kohta ja esitama tõendid, mis näitavad õiguslikult piisavalt, et esinevad rikkumise koosseisu tunnused. Selles raamistikus peab komisjon tõendama kõik asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et ettevõtja osales sellises rikkumises ja et ta vastutab rikkumise erinevate elementide eest (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86).

62      Kui on tegu konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega, peab komisjon eeskätt tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima (eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 87).

63      Konkurentsivastase eesmärgiga tegevuse ja kokkulepete raames on tavapärane, et tegevus toimub varjatult, kohtumised korraldatakse salaja ja sellega seotud dokumente on vähendatud miinimumini. Sellest tuleneb, et isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, on need tavaliselt üksnes osalised ja hajusad, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Seega tuleb enamikul juhtudest konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu loogilise selgituse puudumise korral võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 55–57).

64      Sellest kohtupraktikast tuleneb, et tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt peab komisjon rangete trahvide määramise korral esitama tõendeid, „mis kõrvaldavad mõistlikud kahtlused” (beyond reasonable doubt) rikkumise toimumise kohta.

 Londoni kohtumine

 Poolte argumendid

65      Hageja leiab, et komisjon ei tõendanud, et Londoni kohtumise ajal sõlmiti kokkulepe ja et järgnenud teabevahetused kujutasid endast selle kokkuleppe täitmise kontrollivahendit. Londoni kohtumine on aga komisjoni argumentatsioonis kesksel kohal, kuna teised sündmused on sellega seotud, samuti on see komisjoni sõnul rikkumise algus.

66      Hageja tunnistab, et nimetatud kohtumine toimus, kuid leiab, et see, kuidas komisjon nimetatud tõendit tõlgendas, ületab hageja poolt tegelikult deklareeritu. Ta väidab, et isegi kui tema tollane peadirektor Turner vestles Knaufi perekonna nõbudega tugevast konkurentsist kuivkrohvplaaditurul ja kuigi mõlemad pooled tunnistasid probleemi, eitab ta kategooriliselt kokkulepet Knaufi perekonna nõbudega. Lisaks ei väljendatud tollel kohtumisel mingit ühist tahet turgu stabiliseerida.

67      Hageja tunnistab ka, et see kohtumine võis olla hinnasõja lõpetamist kiirendavaks asjaoluks. Siiski ei ole see kohtumine ainus põhjuslik tegur nimetatud suunas. Hageja väidab, et asjaomase turu majanduslik olukord oli 1992. aastal selline, et hinnasõda oleks igal juhul lõppenud. Seda kinnitab tema poolt palgatud majandusekspert, kelle aruannet komisjon vaidlustatud otsuses aga arvesse ei võtnud.

68      Hageja leiab, et asjaomasel turul konkurentsi säilimise asjaolu on vastuolus komisjoni tõlgendusega Londoni kohtumisest. Ükski tõend ei kinnita komisjoni väiteid vaidlustatud otsuse põhjendustes 212 ja 395. Sellega seoses rõhutab hageja, et komisjon otsustas jätta arvestamata vastuses vastuväiteteatisele esitatud rea näidetega sellest, et hinnad olid kõikuvad. Hageja vaidlustab ka komisjoni väited turuosade stabiilsusest. Ta märgib, et vaidlustatud otsusele lisatud tabelid ise näitavad juba vastupidist. Samuti sedastab ta, et komisjoni väited on ilma tõendusväärtuseta, kuna too ei täpsustanud otsuses, millised olid asjaomaste ettevõtjate turuosad enne 1992. aastat, ja seega oli turuosade võrdlus võimatu.

69      Mis puudutab komisjoni kinnitust, et rikkumise konkreetse mõju arvestamine on üleliigne, siis väidab hageja, et kui kokkuleppe olemasolu kinnitab üksnes komisjon, ilma et selle kohta oleks ühtegi tõendit, siis tuleb arvesse võtta turul toimunud sündmuste kulgemisest tuletatud tõend. Hageja leiab, et kui tõenditega üritatakse näidata, et puudus igasugune konkurentsivastane kokkulepe, ja kui komisjon ei ole esitanud mingeid vastupidiseid tõendeid, siis peab viimane järeldama, et mingit kokkulepet ei sõlmitud. Hageja rõhutab, et küsimus ei seisne üksnes selles, kas kokkulepet rakendati, vaid selles, kas komisjon tõendas väidetud kokkuleppe olemasolu.

70      Komisjon märgib, et hageja argument, mille kohaselt ei esinenud mingit kokkulepet, tugineb ekslikule ideele, et kokkulepe peab olema piiritletud, üksikasjalik ja õiguslikult siduv. Ta lisab, et EÜ artikliga 81 üritatakse selle artikli keeldude alla hõlmata ettevõtjatevaheline selline kooskõlastamine, mis ei jõudnud küll rangelt võttes lepingu teostamiseni, kuid asendab teadlikult konkurentsiriskid nendevahelise praktilise koostööga. Seega ei ole vajalik tõelise kava koostamine. Komisjon rõhutab, et isegi kui Londoni 1992. aasta kohtumisel toimunud arutelusid ei saa lugeda kokkuleppeks, võib neid siiski lugeda kooskõlastatud tegevuseks, mis on samatõsine rikkumine.

71      Komisjon leiab, et Londoni kohtumine ja seal sõlmitud kokkulepe on vaidlustatud otsuse aluseks oleva keerulise ja vältava rikkumise esimene praktiline väljendus. Ta leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 56–69 esitatud märkuste alusel, ja arvestades eeskätt seda, et teabevahetus algas Londoni kohtumisel või pisut pärast seda, on niisugune järeldus täiesti õigustatud. Ta lisab, et ei ole vaja tõendada, et kõik rikkumise osad esinesid või olid ette nähtud alates esialgsest faasist selle tõendamiseks, et kokkulepe on üks, keeruline ja vältav rikkumine.

72      Mis puudutab BPB kinnitust, mille kohaselt ei võtnud komisjon arvesse majandusalaseid tõendeid, siis väidab komisjon, et ta üksnes selgitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 396–402, et juhtumi asjaolusid arvestades oli asjatu BPB ja teiste puudutatud ettevõtjate katse näidata majandusanalüüside toetusel, et konkurentsiolukord kuivkrohvplaaditurul aastatel 1992–1998 välistas igasuguse piirava kokkuleppe võimaluse. Komisjon kinnitab, et ta ei tuginenud pelgale käitumise paralleelsusele ega kasutanud majanduslikke tõendeid EÜ artikli 81 lõike 1 tõendamiseks. Tema järeldused tuginevad otsestele tõenditele konkurentsivastasest kokkuleppest, mida majandusanalüüsid rahuldavalt ei selgitanud. Kui komisjon viitas vaidlustatud otsuses asjaomase turu suuremale stabiilsusele või hinnatõusudele (nagu ta tegi põhjendustes 289 ja 539), siis tegi ta seda konkurentsivastase tegevuse mõju illustreerimiseks, mitte aga nende olemasolu tõendamiseks. Komisjon lisab, et kokkuleppe olemasolu võib tõendada ilma, et kuivkrohvplaaditurul oleks igasugune konkurents kaotatud. Lisaks, kuna komisjoni tõendatud rikkumisel on konkurentsivastane eesmärk, siis on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale selle kokkuleppe konkreetse mõju arvestamine üleliigne.

73      Viidates hageja argumendile, et „aktiivne” konkurents või „hinnasõda” pidi tingimata majanduslikel põhjustel lõppema, leiab komisjon, et see ei ole asjakohane, et määrata kindlaks, miks ja kuidas „hinnasõda” tegelikult lõppes, ning eeskätt et kindlaks teha, kas teatud ettevõtjate konkurentsivastane tegevus selle arengu tingis või mitte. Ta leiab, et kuna ta tõendas, et kartelliosaliste eesmärk oli lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida turuosad ning järelikult piirata konkurentsi vähemalt Saksa, Prantsuse, Ühendkuningriigi ja Beneluxi kuivkrohvplaaditurul, oli igal juhul võimalik järeldada – nagu ta järeldas vaidlustatud otsuse põhjendustes 72, 196, 212, 289 ja 395 –, et see eesmärk üldjoontes saavutati. Sellega seoses väidab ta, et ta kirjeldas turu ebastabiilsust enne 1992. aastat vastuväiteteatise punktis 28 ja et seda ei vaidlustatud kunagi. Lisaks, nagu selgelt ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 212 ja 395, leidis komisjon, et Ühendkuningriigi ja Saksa turu hinnad olid tõusmas või vähemalt stabiliseerumas, see aga vastandus 1992. aasta eelse olukorraga.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

74      BPB tunnistab, et Londoni kohtumine toimus ja et Turner ning Knaufi perekonna nõod olid arvanud, et laastava hinnasõja lõpetamine on tööstuse huvides. Ta tunnistab samuti, et selle kohtumise ajal või hiljemalt 1992. aastal hakkasid ettevõtjad vahetama teavet oma müügimahtude kohta peamistel turgudel.

75      Siiski vaidleb BPB vastu sellele, et nimetatud kohtumisel sõlmiti kokkulepe, mille otsene eesmärk oli stabiliseerida Euroopa turud ja mis pidi kestma kuus aastat.

76      Seega tuleb uurida, kas Londoni kohtumisel oli konkurentsivastane eesmärk.

77      Sellega seoses ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 55, et BPB märkis teises vastuses informatsiooninõudele, et selle kohtumise käigus olid tema ja Knaufi esindajad „jõudnud kokkuleppele, et nii [tema], Knaufi kui ka terve tööstusharu (sh lõpuks ka tarbijate) huvides oli lõpetada laastav hinnasõda ja et tootjad peaksid üritama konkureerida kõige elujõulisematel tasemetel”.

78      BPB kinnitas hiljem, et tema kasutatud sõna „kokkulepe” (understanding) tuleks mõista selle kõige laiemas tähenduses, st „arvamuste kooskõla”.

79      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisab EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes kokkuleppe olemasoluks sellest, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 199; 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑61/99: Adriatica de Navigazione vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5349, punkt 88, ja 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 118). Selle ühise tahte väljendamise vormi puhul piisab, kui lepingusättes on väljendatud poolte tahe käituda turul vastavalt lepingu tingimustele (Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑56/02: Bayerische Hypo- und Vereinsbank vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3495, punkt 60).

80      Järelikult selleks, et esineks kokkulepe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, piisab, kui näiliselt ühepoolne tegu või käitumine on vähemalt kahe poole ühise tahte väljendus, kusjuures vorm, milles see ühine tahe väljendub, ei ole iseenesest määrav (Euroopa Kohtu 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑74/04 P: komisjon vs. Volkswagen, EKL 2006, lk I‑6585, punkt 37).

81      Koordineerimise ja koostöö kriteeriume, mis ei eelda kindla „plaani” väljatöötamist, tuleb mõista asutamislepingus konkurentsi puudutavate sätete mõtet silmas pidades, st et iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Kuigi on tõsi, et sellise sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele mõistlikult kohandada, oleks selle nõudega oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine eesmärgiga mõjutada teatud kindla või potentsiaalse konkurendi tegutsemist turul või eesmärgiga sellisele konkurendile teada anda viis, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või hakkab turul tegutsema (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 173 ja 174, ning eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Adriatica di Navigazione vs. komisjon, punkt 89).

82      Olukord on selline, kui mitme ettevõtja vahel esineb härrasmeeste kokkulepe (gentlemen’s agreement), mis on sellise ühise tahte tõetruu väljendus ja mis käsitleb konkurentsipiirangut. Selles olukorras ei ole vaja uurida, kas ettevõtjad loevad end seotuks – õiguslikult, faktiliselt või moraalselt – käituda nii, nagu nad omavahel kokku leppisid (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punk 200).

83      Eeskätt konkurentsivastaste lepingute osas, mis avalduvad konkureerivate ettevõtjate vaheliste koosolekute käigus, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et EÜ artikli 81 lõiget 1 on rikutud siis, kui nende koosolekute eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi ning koosolekutel soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 508 ja 509).

84      Esimese Astme Kohus leiab, et BPB selgitus Londoni kohtumise eesmärgist vastab eespool viidatud kohtupraktikas sätestatud kriteeriumile. BPB avaldustest piisab, et tõendada, et Knauf ja tema väljendasid mõlemad oma tahet lõpetada hinnasõda ja piirata seega konkurentsi.

85      Lisaks tuleb meenutada, et kui ettevõtja osaleb ettevõtjate konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel, kuigi ta ei tegutse asjaomastel koosolekutel aktiivselt, ja kui ta ei avalda erimeelsust seal toimuva suhtes, andes teistele pooltele mõista, et ta osaleb asjaomaste koosolekute tagajärjeks olevas kartellikokkuleppes ja tegutseb sellega kooskõlas, võib ettevõtja osalemise asjaomases kartellikokkuleppes lugeda tõendatuks (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 137).

86      Lisaks kinnitab Londoni kohtumise konkurentsivastast eesmärki ka pärast seda kohtumist toimunud ettevõtjatevaheline teabevahetus. Nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 58, märkis BPB oma vastuses teisele informatsiooninõudele järgmist:

„Selle kohtumise käigus nõustusid [Turner ja Knaufi perekonna nõod] vahetama andmeid oma 1991. aasta müügimahtudest, et neil oleks usaldusväärne alus tulevikus, et kontrollida, et seda kokkulepet [ingliskeelses originaalis: understanding] rakendati (st anda vastastikku täpsem pilt turu kogusuurusest ja seega nende oma turuosadest). See oli vajalik, kuna puudus usaldusväärne tööstusstatistika.”

87      Mis puudutab BPB argumente selle kohta, et tegu oli kõige enam esialgse kokkuleppega, siis ei saa nendega nõustuda. Asjaolu, et BPB ja Knauf väljendasid oma ühist tahet lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida asjaomased turud, kujutab endast EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses kokkulepet.

88      Lisaks, nagu näitab eespool punktis 86 esitatud tsitaat, täitsid BPB ja Knauf oma kava, rakendades seda kokkulepet nelja puudutatud turu müügimahtusid käsitlevat teavet vahetades. Kui need ettevõtjad leidsid, et nende vahel ei olnud sõlmitud kokkulepet hinnasõja lõpetamiseks ja asjaomaste turgude stabiliseerimiseks, ei oleks neil olnud vaja turgusid järgida, vahetades müügikoguseid käsitlevat teavet.

89      Seda järeldust ei saa kõigutada hageja argumendid, et komisjon ei tõendanud, et esines hindade või turuosade stabiilsus.

90      Piisab meenutamisest, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamiseks piisab, kui kokkuleppe eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi, sõltumata selle tegelikust mõjust. Kui kokkulepped tulenevad konkureerivate ettevõtjate koosolekutest, on seega seda sätet rikutud, kui neil koosolekutel on selline eesmärk ja seal soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada. Sellises olukorras võib teatud ettevõtjat pidada rikkumise eest vastutavaks, kui ta osales neil koosolekutel nende eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil koosolekutel kokku lepitud meedet. Ettevõtja koosolekutel osalemise suurem või väiksem regulaarsus ning kokkulepitud meetmete enam-vähem täielik elluviimine omavad tähendust mitte tema vastutuse olemasolu, vaid selle ulatuse osas ja seega karistuse taseme määramisel (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 145). Ettevõtjad, kes sõlmivad konkurentsi piirava eesmärgiga kokkuleppe, ei saa põhimõtteliselt vältida EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamist viitega sellele, et nende kokkuleppel ei pidanud olema arvestatavat mõju konkurentsile.

91      Lisaks on BPB kinnitus, et Londoni kohtumisel ei olnud mõju, vastuolus tema vastusega vastuväiteteatisele, kus ta märkis, et 1992. aasta oli hindade pöördepunkt. BPB tunnistab samuti, et Londoni kohtumine võis endast kujutada hinnasõja lõppemist kiirendavat tegurit. Siiski leiab ta, et hagis esitatud kaubanduslikud ja majanduslikud põhjused näitasid, et see ei olnud ainus põhjuslik tegur.

92      Esimese Astme Kohus leiab, et hageja ülestunnistus, et Londoni kohtumine oli hinnasõja lõppemist kiirendav tegur, kinnitab tõlgendust, et Londoni kohtumisel oli konkurentsivastane eesmärk. Isegi kui hinnasõja lõppemise aluseks olid ka teised majanduslikud põhjused, ei sea see kahtluse alla Londoni kohtumise konkurentsivastast eesmärki, mis oli tõsta hindu ja vähendada konkurentsi tihedust puudutatud ettevõtjate vahel.

93      Lõpuks tuleb arvestada asjaolu, et hageja teatas oma vastuses vastuväiteteatisele, et ei vaidle vastu sellele, et komisjon määratleb selle kohtumise EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisena. Ta tunnistas samuti vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et Londoni kohtumine oli EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine.

94      Sellest tuleneb, et komisjon on õigustatult leidnud, et Londoni kohtumisel väljendasid BPB ja Knauf oma ühist tahet lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida asjaomane turg. Seega ei saa käesoleva etteheitega nõustuda.

 Saksamaa, Prantsusmaa, Beneluxi ja Ühendkuningriigi müügimahte puudutava teabe vahetamine

 Poolte argumendid

95      Hageja tunnistab, et kas Londoni kohtumise ajal või pisut hiljem samal aastal leppisid Turner ja Knaufi perekonna nõod kokku oluliselt üldistatud teabe vahetamises seoses nende vastavate müügimahtudega 1991. aastal. Siiski rõhutab hageja, et Turner teatas, et seda oli tehtud eesmärgiga, et ta saaks hinnata, kas asjaomases tööstusharus valitses uus õhkkond, andes talle täpsema pildi turu ulatusest ja seega hageja turuosast. Hageja tunnistab samuti, et see teabevahetus võis kaasa aidata hinnasõja lõppemisele. Siiski eitab ta seda, et Cuny, kes oli Gyproci juht ja aastatel 1994–1999 BPB peadirektor, alates 1993. aastast otsustatud teabevahetusel oleks olnud seost kahe esimese iga-aastase teabevahetusega. Hageja vaidleb vastu ka sellele, et see teabevahetus oli olnud tootjatevahelise kokkuleppe või lepingu rakendamise kontrollimeetod. Sellega seoses väidab ta, et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit juht- ja kontrollistruktuuri olemasolust seoses kartellikokkuleppe rakendamisega. Ta kinnitab, et kliendid teavitasid teda asjaolust, et ta konkurentidel olid tema hindadest madalamad hinnad ja et ta ei oodanud mitu kuud, et teabevahetuse abil teada saada turuosade arengust.

96      Hageja rõhutab, et komisjon abstraheerib tegelikult vahetatud teabe laadi kui tõenduselemendi. Sellega seoses märgib hageja, et teabevahetus toimus algselt kord aastas, seejärel kaks korda aastas, kuid et see ei olnud kunagi sagedasem kui kord kvartalis. Lisaks oli teave täiesti üldine, märkides ära kõigi müüdud kuivkrohvplaaditoodete kogupinna ruutmeetrites kõnealusel ajajärgul, hõlmates iga jämeduse, pinna ja eripäraga kuivkrohvplaadid ühe arvu alla. Ta märgib samuti, et toodete hindade vahel on suured erinevused. Lisaks käsitles teave siseriiklikke turge ning Beneluxi puhul koguni ületas siseriikliku raamistiku. Veelgi enam, teavet ei vahetatud regulaarsete intervallide järel. Seetõttu leiab hageja, et see teabevahetus ei saa endast kujutada turu ranget järelevalvemehhanismi.

97      Hageja laiab, et komisjoni teesi kõigutab ka asjaolu, et turuosad vaidlusalusel ajajärgul oluliselt muutusid. Lisaks täpsustab ta, et toimusid hindade vähendamised. Muu hulgas ei esitanud komisjon ühtegi tõendit süstemaatilisest katsest kohandada turuosi või hindu. Hageja leiab, et kõik need asjaolud kujutavad endast kindlat tõendit sellest, et käesolevas asjas ei esinenud kartellikokkulepet.

98      Komisjon rõhutab, et hageja ei eita teabevahetuse olemasolu, vaid üksnes selle eesmärki. Tema arvates vastas ta neile argumentidele üksikasjalikult vaidlustatud otsuse põhjendustes 104–107.

99      Komisjon väidab, et „juht- ja kontrollistruktuuri” puudumist käsitlevad argumendid ei ole asjakohased. Kohtupraktikast ilmneb, et asjaolu, et ühtegi meedet ettevõtjate sundimiseks kokkuleppeid täitma ei võetud, ei tähenda veel, et rikkumist ei toimunud. Tõendite puudumine näitab üksnes seda, et ükski karistusmeede ei olnud vajalik.

100    Komisjon rõhutab, et ta ei väitnud kordagi, et kartell välistas igasuguse konkurentsi või et esinesid kindlaksmääratud kogused või turuosad. Kartelli hinnatav tulemus oli terve turu tasakaalustamine või stabiliseerimine, mitte tingimata teatud turgudel osade kinnistamine.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

101    Tuleb märkida, et hageja märkis oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta ei vaidle vastu sellele, et komisjon määratleb selle teabevahetuse EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisena. Ta tunnistas samuti oma vastuses ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et teabevahetus Saksamaa, Prantsusmaa, Beneluxi ja Ühendkuningriigi müügimahtude kohta kujutas endast EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist. Hageja vaidleb siiski vastu komisjoni teatud hinnangutele vaidlustatud otsuses.

102    BPB tunnistab, et kas Londoni kohtumise ajal või pisut hiljem samal aastal leppisid Turner ja Knaufi perekonna nõod kokku oluliselt üldistatud teabe vahetamises seoses nende vastavate müügimahtudega 1991. aastal. Turner teatas, et seda oli tehtud eesmärgiga, et ta saaks hinnata, kas asjaomases tööstusharus valitses „uus õhkkond”, andes talle täpsema pildi turu ulatusest ja seega hageja turuosast.

103    Ta tunnistas samuti, et 1992. ja 1993. aastal Turneri toimunud teabevahetus 1991. ja 1992. aasta kohta võis kaasa aidata hinnasõja lõppemisele. Siiski eitab BPB, et teabevahetus oli olnud kontrollimehhanism, mis kehtestati laiematel konkurentsivastastel eesmärkidel.

104    BPB tunnistab samuti, et Cuny juhtimise all hakkas nelja asjaomase turu müügimahte käsitlev teabevahetus alates 1993. aastast toimuma kaks korda aastas ja alates 1995. aastas kord kvartalis. Siiski väidab ta, et Cuny organiseeritud teabevahetus ei ole seotud kahe esimese iga-aastase teabevahetusega, mida oli organiseerinud Turner.

105    Seega, kuna hageja tunnistas asjaomase teabevahetuse olemasolu, siis soovib ta oma argumentidega kahtluse alla seada üksnes vaidlustamata asjaoludele komisjoni antud õigusliku hinnangu.

106    Teabevahetuse kokkulepped on nimetatud valdkonda puudutava kohtupraktika kohaselt vastuolus konkurentsieeskirjadega, kui need kokkulepped vähendavad teadmatuse astet kõnealuse turu toimimise kohta või kõrvaldavad sellise teadmatuse ning seetõttu on ettevõtjatevaheline konkurents piiratud (Euroopa Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑238/05: ASNEF-EQUIFAX ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I‑11125, punkt 51).

107    Asutamislepingu konkurentsieeskirjadele on nimelt omane, et iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda. Vastava kohtupraktika kohaselt on sellise sõltumatuse nõudega vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi tegevust turul või anda sellisele konkurendile teada, kuidas ettevõtja ise on otsustanud või kavatseb hakata turul tegutsema, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (vt eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus ASNEF-EQUIFAX ja Administración del Estado, punkt 52).

108    Mis puudutab teabevahetuse seaduslikkust, siis ilmneb kohtupraktikast, et turul, kus toimub tõeline konkurents, ei saa asjaolu, et ettevõtja võtab arvesse teabevahetussüsteemi abil saadud teavet turu toimimise kohta, et kohandada oma tegevust turul, pakkumise hajutatud laadi arvestades vähendada teiste ettevõtjate teadmatuse taset oma konkurentide käitumise ettearvatavuse kohta või seda teadmatust kõrvaldada. Siiski võib oluliselt koondunud oligopoolsel turul teabevahetus turu kohta võimaldada ettevõtjatel teada saada oma konkurentide seisundi turul ja kaubandusstrateegia ning muuta arvestatavalt konkurentsi, mis ettevõtjate vahel säilib (Euroopa Kohtu 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑3111, punktid 88 ja 90).

109    Kui puuduvad vastupidist näitavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma tegevus turul. Niisugune on olukord eriti siis, kui kooskõlastatud tegevust viiakse läbi regulaarselt ja pika perioodi vältel (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punkt 216).

110    Käesolevas asjas oli kuivkrohvplaaditurg oligopoolne, hageja sellele vastu ei vaidle. Seega tuleb kontrollida, kas turu seda omadust arvestades vähendas teabevahetus puudutatud ettevõtjate teadmatuse astet asjaomase turu toimimisest või muutis selle olematuks, piirates seega konkurentsi sellel turul.

111    Hageja leiab, et teabevahetus sellisel kujul võimaldas saavutada vaid ühte eesmärki, st kontrollida üldjoontes turutingimuste individuaalseid hinnanguid ja eeskätt turu mahtu.

112    Selline selgitus ei ole veenev. Cuny 9. juuli 2001. aasta avalduses teabevahetuse õigustamiseks esitatud selgitusest ilmneb, et kuigi teavet kasutati selleks, et turu suurust teada saada, võimaldas see teave ka kindlaks määrata turutendentsid ja konkurentide turuosad, nii et „ei tegutsetud täiesti pimedas”.

113    Samadel põhjustel ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt oli turg läbipaistev ja andmeid võis koguda turult.

114    Seda asjaolu kinnitab BPB 28. oktoobri 1999. aasta vastus teisele informatsiooninõudele, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 58:

„Selle kohtumise käigus nõustusid [BPB ja Knaufi esindajad] vahetama andmeid oma 1991. aasta müügimahtudest, et neil oleks usaldusväärne alus tulevikus, et kontrollida, et seda kokkulepet [ingliskeelses originaalis: understanding] rakendati (st anda vastastikku täpsem pilt turu kogusuurusest ja seega nende oma turuosadest). See oli vajalik, kuna puudus usaldusväärne tööstusstatistika.”

115    Sellega seoses on teabevahetuse salajase laadi tõendus veelgi veenvam, arvestades BPB vastust vastuväiteteatisele. Tegelikult ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 106 järgmine:

„BPB täpsustas hiljem, et Knaufiga toimunud teabevahetuse kokkuleppe eesmärk oli anda Turnerile „alus, et hinnata, kas tööstuses esines uus mõttelaad”, st et „kõrgel tasemel teabevahetus andis teatud vastastikuse tagatise, et hinnasõda lõpeb”. BPB on lisaks otsesõnu tunnistanud, et Turneri teostatud teabevahetuse eesmärk oli lõpetada 1990. aastate alguses kuivkrohvplaadi tööstuses valitsenud elav konkurents: „Turneri teostatud kaks järgmist teabevahetust ajalooliste andmetega võisid aidata ja võisid olla mõeldud aitamaks hinnasõda lõpetada.”

116    Mis puudutab hageja argumenti, et konkurentsipiirangut ei esinenud, kuna vahetatud müügiteave ei olnud informatiivne, sest edastatud andmed olid tahumata ja ebatäpses vormis, kus ei olnud välja toodud kuivkrohvplaadi erinevaid liike, siis on see asjakohatu, kuna asjaomaste ettevõtjate teabevahetuse eesmärk oli järgida, et nende vastavad turuosad jäävad stabiilseks või vähemalt ei vähene. Kuna hageja ja Knauf väljendasid Londoni kohtumisel ühist tahet lõpetada hinnasõda ja stabiliseerida asjaomased turud, siis piisas selle eesmärgi saavutamiseks, et need ettevõtjad teavad hinnasõda lõpetades, et nad ei kaota oma turuosa. Sellel eesmärgil olid piisavaks üldised müügiandmed, mis võimaldasid turuosasid arvutada. See selgitab ka põhjust, miks ei tulnud arvandmetes esile tuua kuivkrohvplaadi erinevaid liike.

117    Mis puudutab hageja argumenti, et teabevahetus ei toimunud regulaarsete intervallide järel ja et seega ei olnud tegu kontrollimehhanismiga, siis tuleb sedastada, et see ei saa sugugi kahtluse alla seada nimetatud teabevahetuse konkurentsivastast laadi; selle teabevahetuse eesmärki selgitas hageja ju ise oma vastuses vastuväiteteatisele ja selleks oli hinnasõja lõpetamine.

118    Mis puudutab BPB argumenti, kus üritatakse eristada 1991. ja 1992. aastal Turneri teostatud teabevahetust ja Cuny teostatud teabevahetust, siis tuleb sedastada, et see on pelk väide ilma mingi konkreetse aluseta. Tegelikult täpsustas Turner oma avalduses, et ta oli hoiatanud Cuny’d 1993. aastal teabevahetuse liiga suure sageduse eest, mis näitab, et need kaks olid hästi teadlikud teabevahetuse jätkumisest. Pelk seik, et teabevahetust viisid läbi kaks erinevat inimest, on seega seotud BPB-d juhtiva isiku vahetusega. Lisaks on nende kahe teabevahetuse ja eeskätt nende eesmärkide selgitus identne. Cuny märgib oma ülevaates alates 1993. aastast toimunud teabevahetuse kohta, et isegi oluliselt üldistatud kujul olid need andmed kasulikud, et saada teada turu suurus ja selle tendentsid, ja et konkurentide turuosade teadmine viis selleni, et „ei tegutsetud täiesti pimedas”.

119    Kokkuvõttes on piisavalt tõendatud, et Saksamaa, Prantsusmaa, Beneluxi ja Ühendkuningriigi ajavahemiku 1992–1998 müügimahtusid käsitlev teabevahetus oli laadilt rikkuv.

 Ühendkuningriigi müügimahte puudutava teabe vahetamine

 Poolte argumendid

120    Hageja väidab, et Ühendkuningriigi turgu puudutava teabevahetuse eesmärk oli anda talle parem ülevaade Ühendkuningriigi kuivkrohvplaadituru kogusuurusest ja tema osast sellel turul.

121    Hageja väidab, et kuigi vahetatud teave käsitles igakuiseid väga üldistatud müügimahte, ei toimunud teabevahetus igal kuul, vaid oli sporaadiline ning puudutas mitme kuu andmeid.

122    Komisjon vastab, et ta ei väida, et teabevahetus oli igakuine, vaid üksnes seda, et see teabevahetus jätkus aja jooksul hämmastavalt püsivalt (seitse järjestikust aastat) ja et väited, et teavet vahetati ebaregulaarselt vastavalt vajadusele, on vastuolus BPB Ühendkuningriigi tütarettevõtja British Gypsum’i (edaspidi „BG”) peadirektori Withers’i tabeli sisuga, millest võib järeldada andmete regulaarse saabumise.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

123    Kõigepealt tuleb sedastada, et hageja märkis oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta ei vaidle vastu sellele, et komisjon määratleb Ühendkuningriigi müügimahtusid käsitleva teabevahetuse EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiseks. Ta tunnistas samuti oma vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et see teabevahetus toimus alates 1992. aastast kuni 1998. aastani ja kujutas endast EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist.

124    Seejärel tuleb märkida, et vastusena Esimese Astme Kohtu ühele küsimusele kinnitas komisjon, et Ühendkuningriigi turu müügiteabe vahetus – nagu ka kõigi asjaomase nelja turu müügiteabe vahetus – kujutas endast ühte ja vältavat rikkumist, isegi kui selle konkurentsivastast mõju kasutati kaks korda ja need teabevahetused tugevdasid üksteist Ühendkuningriigi turu osas. Kuna hageja vaidleb vastu Ühendkuningriigi turu müügimahtude teabevahetuse eesmärgi ja sageduse osas, tuleb uurida, kas vaidlustatud otsuses on tehtud vigu selle teabevahetuse kohta.

125    Mis puudutab Ühendkuningriigi turu müügimahte puudutava teabe vahetamise eesmärki, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 171, et selle eesmärk oli sama mis nelja puudutatud turu müügimahte käsitleva teabe vahetamise eesmärk. Hageja kinnitab, et selle eesmärk oli saada parem arusaam Ühendkuningriigi kuivkrohvplaadituru kogusuurusest ja tema osast sellel turul.

126    Hageja selgitus ei saa sellelt teabevahetuselt võtta selle konkurentsivastast laadi, võttes arvesse asjaomase rikkumise üldist konteksti, mida iseloomustab Londoni kohtumisel väljendatud eesmärk lõpetada hinnasõda.

127    Mis puudutab hageja kinnitust, et asjaolu, et teavet koguti eelkõige igal kuul tabelitesse, ei näita, et selle teabe vahetus toimus sama sageli, siis on see käesolevas asjas ainetu. Tegelikult, isegi kui oletada, et müügimahtusid käsitlevaid andmeid oleks harvemini vahetatud, ei kõigutaks see järeldust, et selline teabevahetus oli konkurentsivastane samadel põhjustel, mis esitati nelja asjaomast turgu käsitleva teabe vahetamise kohta. Igal juhul tuleb sedastada, et hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks seda, et kuigi teavet koguti iga kuu kohta, ei toimunud teabevahetus igal kuul. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon tegi vea vaidlustatud otsuse põhjenduses 194 esitatud järelduses, mille kohaselt Withers’i tabeli süsteemsus ja üksikasjalikkus eeldas regulaarset teabevahetust.

128    Sellest tuleneb, et komisjon ei teinud ühtegi viga oma hinnangus Ühendkuningriigi turu müügimahte puudutava teabe vahetamise kohta.

 Ühendkuningriigis ajavahemikus 1992–1998 toimunud hinnatõusu puudutava teabe vahetamine

 Poolte argumendid

129    Hageja väidab, et komisjon ei järeldanud kuskil, et tootjad otsustasid paralleelsed hinnatõusud muul moel kui iseseisvalt.

130    Komisjon võttis aluseks järgmised tõendid: esiteks 1996. aastal Knaufi ja BG piirkondlike direktorite vahel toimunud vestlus; teiseks 1998. aastal Lafarge’i müügijuhi ja BG müügiosakonna ühe töötaja vahel toimunud vestlus; ja kolmandaks Withers’i üks või kaks teatist oma ametivendadele, et neid informeerida hindade tõstmisest.

131    Hageja väidab, et komisjon omistas neile iseseisvatele sündmustele põhjendamatu tähtsuse. Lisaks toimusid kaks esimest kontakti kaheaastase vahega ning vestlused toimusid seltskondlike kontaktide ajal. Täiendavalt koostas Withers oma teatised vaid korra või kaks ja vastupidi komisjoni väidetele ei olnud tegu teabevahetusega, vaid ühepoolsete teatistega.

132    Hageja vaidleb vastu komisjon järeldusele, mille kohaselt kinnitavad need kontaktid ühe ja vältava rikkumise olemasolu. Hageja väidab, et need toimusid üksnes 1996. aasta novembrist kuni 1998. aasta märtsini ja käsitlesid vaid Ühendkuningriiki.

133    Komisjon väidab, et ta ei ole kunagi väitnud, et hindades lepiti kokku või räägiti läbi. Ta leiab, et juba asjaolu, et teatud hinnatõususid käsitlevate kontaktide kohta koostati sisemised protokollid, tõendab nende tähtsust.

134    Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 471–477 ja leiab, et need teabevahetused kujutavad endast kooskõlastatud tegevust, mis väljendab konkreetselt keerulist ja vältavat kokkulepet, mille eesmärk oli piirata konkurentsi vähemalt neljal peamisel Euroopa kuivkrohvplaaditurul.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

135    Nagu ilmneb hagiavaldusest ja BPB koostöö uurimisest, oli just tema see, kes teavitas komisjoni Ühendkuningriigis hinnatõusu käsitleva teabe vahetamisest. Lisaks ei vaidle BPB vastu vaidlustatud otsuses esitatud asjaoludele.

136    Peale selle tuleb meeles pidada ka asjaolu, et hageja teatas oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta ei vaidle vastu sellele, et komisjon määratleb need kontaktid EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisena. Vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele tunnistas ta samuti, et asjaolu, et Withers oli Knaufi ja Lafarge’i ühel või kahel korral teavitanud Ühendkuningriigi kataloogihindade tõusust, kujutab endast EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist.

137    Siiski üritab BPB suhestada selle teabevahetuse konkurentsivastast laadi, väites, et golfipäevadel toimunud vestlused puudutasid üksnes asjaomase tööstusharu kuulujutte ja et neist ülevaateid tegevad aruanded esitavad informatsiooni sellisena. Lisaks esitati teavet ühepoolselt. Lõpuks leiab BPB, et hinnatõus oleks igal juhul teatavaks saanud, kuna turul liiguvad andmed ja teabevahetus kujutas endast üksnes selliste otsuste edastamist, mis olid juba vastu võetud. Lisaks puudutas see teabevahetus üksnes kataloogihindu, mitte aga „neto-neto”-hindu (allahindluste ja hüvituste neto).

138    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 198–200 ilmneb, et 7. septembri 1996. aasta eelsel perioodil olid teated hinnatõusude kohta neljal korral peaaegu üheaegsed. Nii järgnes BG 21. juuli 1992. aasta teatele (jõustus 1992. aasta augusti lõpus) Lafarge’i (Redland) 31. juuli 1992. aasta teade (jõustus 31. augustil 1992). Knauf teatas oma uutest hindadest 3. augustil 1992 (koos uue hinnakataloogiga 1992. aasta septembriks).

139    BPB teatas 1993. aasta novembris, et 1994. aasta jaanuaris pidi jõustuma 12% suurune hinnatõus. Lafarge järgnes ja tõstis samuti hindu, kuid Knauf ei järgnenud täielikult.

140    Knauf teatas 29. septembril 1994 umbes 6,5% suurusest hinnatõusust, mis pidi jõustuma 1. märtsil 1995 ja BPB teatas 2. detsembril 1994 9% suurusest hinnatõusust, mis pidi jõustuma 27. veebruaril 1995. Sellele hinnatõusule järgnes Lafarge’i 6. jaanuari 1995. aasta teade identsest hinnatõusust, mis pidi jõustuma samal kuupäeval.

141    BG teatas 22. septembril 1995 standardplaatide 12% suurusest hinnatõusust, mis pidi jõustuma 1. jaanuaril 1996. Sellele teatele järgnes Lafarge’i 13. oktoobri 1995. aasta teade sama suurest hinnatõusust, mis pidi jõustuma 1. jaanuaril 1996, ja Knaufi 27. oktoobri 1995. aasta teade sama suurest hinnatõusust, mis pidi jõustuma samal kuupäeval.

142    Seega, mis puudutab 7. septembri 1996. aasta eelset aega, siis BPB, Lafarge’i, ja Knaufi hinnatõusud toimusid väga väikeste vahedega või olid lausa samaaegsed.

143    Seega tuleb kontrollida, kas peaaegu samaaegsed teated hinnatõusudest ning teatatud hindade paralleelsus kujutavad endast tõsiste, täpsete ja kokkulangevate kaudsete tõendite kogumit eelnevast kooskõlastusest, mille eesmärk oli teavitada konkureerivaid ettevõtjaid hinnatõusudest. Tegevuse paralleelsust saab lugeda tõendiks kooskõlastuse kohta üksnes siis, kui kooskõlastus on selle käitumise ainus usutav selgitus. Tegelikult tuleb arvesse võtta asjaolu, et kuigi EÜ artikliga 81 keelatakse igasugune kokkulepe, mis võib konkurentsi moonutada, ei välistata sellega ettevõtjate õigust mõistlikult kohandada enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 71).

144    Kuigi käesolevas asjas võimaldasid hinnatõusude teadete vahelised intervallid ettevõtjatel võimaluse korral neist hinnatõusudest teada saada turult pärinevate andmete vahendusel ja kuigi need hinnatõusud ei olnud alati samal tasemel, siis kujutavad peaaegu samaaegsed hinnatõusude teated ning teatatud hindade paralleelsus tugevaid kaudseid tõendeid selle kohta, et enne neid teateid esines kooskõlastamine, kuna hinnatõusud toimusid kontekstis, mida vastavalt vaidlustatud otsuses komisjoni sedastatule iseloomustab see, et hageja ja Knauf leppisid 1992. aasta alguses Londoni kohtumisel kokku hinnasõja lõpetamises neljal Euroopa turul.

145    Igal juhul tuleb sedastada, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 476 Ühendkuningriigi turul toimunud hinnatõusu käsitleva teabe vahetamise kohta üksnes selliste teatud hinnatõusudega kaasnevate kontaktide olemasolu, mida tunnistasid BPB, Knauf ja Lafarge, viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 211. Ülejäänud osas, nagu ilmneb selle otsuse põhjendusest 210, märkis komisjon, et ta sai järeldada vaid paralleelset käitumist ettevõtjate puhul, kellel olid muuseas ka teised salajased kontaktid, ilma sellest järeldamata, et niisugusele paralleelsusele oli tingimata eelnenud kooskõlastamine. Lisaks vastandas komisjon vaidlustatud otsuse inglis-, prantsus- ja hollandikeelsetes versioonides põhjenduse 211 alguses selgelt sõna „siiski” kasutades selle pelga paralleelsuse ja hinnatõusude teadetele eelnenud kontaktide tunnistatud olemasolu.

146    Mis puudutab 7. septembri 1996. aasta järgset aega, siis tõendavad konkurentide kontakt