KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ANTONIO TIZZANO

esitatud 27. aprillil 20061(1)

Kohtuasi C‑168/05

Elisa María Mostaza Claro

versus

Centro Móvil Milenium SL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Madrid (Hispaania))

Direktiiv 93/13/EMÜ – Tarbijalepingud – Vahekohtuklausel – Ebaõiglane olemus – Ebaseaduslikkus – Vahekohtumenetluses vaidlustamata jätmine – Võimalus esitada see vastuväide vahekohtuotsuse peale algatatud kohtumenetluses

1.        Audiencia Provincial de Madrid (edaspidi „Audiencia Provincial”) esitas 15. veebruari 2005. aasta määrusega Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel eelotsuse küsimuse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi „direktiiv 93/13” või lihtsalt „direktiiv”)(2) tõlgendamise kohta.

2.        Eelkõige soovib Audiencia Provincial teada, kas direktiiviga kehtestatud tarbijakaitsesüsteemist tuleneb, et siseriiklikud kohtud, kes peavad tegema otsuse vahekohtuotsuse peale esitatud hagi kohta, võivad tõstatada omal algatusel vahekohtuklausli – mille ebaõiglane olemus on tuvastatud – ebaseaduslikkuse küsimuse ka siis, kui seda vastuväidet ei esitatud vahekohtumenetluses ja kui selle esitab esimest korda tarbija hagiavalduses.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

1.      Direktiiv 93/13

3.        Et „hõlbustada siseturu väljakujundamist” ja selle raames „tarbijat [...] tõhusamalt kaitsta” (põhjendused 6, 8 ja 10), võttis nõukogu 5. aprillil 1993 vastu direktiivi 93/13.

4.        Artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.”

5.        Artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.”

6.        Artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad [...] [Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel siduvad [...]].”

[Käesolevat direktiivi tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

7.        Artikkel 7 näeb lisaks ette:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

2.      Lõikes 1 nimetatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on liikmesriigi õiguse alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, võivad kooskõlas siseriikliku õigusega pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, kes otsustavad üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõigluse üle ning võivad kohaldada asjakohaseid ja tõhusaid vahendeid, et lõpetada selliste tingimuste jätkuv kasutamine.”

8.        Lõpuks tuleb meenutada, et direktiivil on lisa, mis sisaldab näitlikku loetelu tingimustest, mida võib tunnistada ebaõiglaseks. Nende hulgas on selle lisa punkti 1 alapunktis q nimetatud tingimusi, mille eesmärk või tagajärg on järgmine:

„jätta tarbija ilma õigusest võtta õiguslikke meetmeid või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata, eelkõige nõudes, et tarbija kasutaks vaidluste lahendamiseks üksnes arbitraažimenetlust, mida õigusnormidega ei reguleerita, lubamatult piirata tarbijale kättesaadavaid tõendeid või panna tarbijale tõendamiskohustus, mis kohaldatava seaduse alusel peaks olema teise lepinguosalise ülesanne.”

B.      Siseriiklik õigus

Ebaõiglasi tingimusi käsitlevad Hispaania õigusnormid

9.        Hispaania õiguskorda võeti direktiiv 93/13 üle 13. aprilli 1998. aasta seadusega 7 (edaspidi „seadus 7/1998”)(3).

10.      Selle artikli 8 lõige 2 näeb ette:

„[...] tühised [on] tarbijalepingute ebaõiglased üldtingimused, igal juhul need tingimused, mis on loetletud 19. juuli 1984. aasta seaduse 26 (edaspidi „seadus 26/1984”)(4) artiklis 10a ja esimeses lisasättes.”

11.      Seaduse nr 26/1984 artiklites 10 ja 10a on määratletud mõiste „ebaõiglane tingimus”. Lisaks on selle seaduse esimese lisasätte punktis 26 täpsustatud, et ebaõiglaseks peetakse „mõne muu vahekohtu kui tarbijakaitsealaseid vaidlusi lahendava vahekohtu kasutamist juhul, kui ei ole tegemist mõnes erivaldkonnas või erijuhtumite tarbeks seaduse alusel asutatud vahekohtuga”.

Hispaania õigusnormid vahekohtu valdkonnas

12.      Kohtuasja asjaolude asetleidmise hetkel reguleeris vahekohtumenetlusi 5. detsembri 1988. aasta seadus nr 36 (edaspidi „seadus nr 36/1988”)(5).

13.      Käesoleval juhul on eelkõige asjakohane selle seaduse artikkel 23, mis sätestab:

„1.      Vahekohtumenetluse vaidlustamiseks vahekohtunike objektiivse pädevuse puudumise või vahekohtukokkuleppe puudumise, tühisuse või kehtetuse tõttu tuleb esitada vastav vastuväide poolte esialgsete nõuete esitamise ajal.

[...].”

14.      Viidata tuleb ka artiklile 45, mis näeb ette:

„Vahekohtu otsuse saab tühistada ainult siis, kui:

1)      vahekohtukokkulepe on tühine;

2)      vahekohtunike nimetamisel ja vahekohtumenetluse läbiviimisel ei järgitud seadusega kehtestatud vorminõudeid ja üldpõhimõtteid;

3)      vahekohtuotsus tehti pärast vahekohtutähtaja möödumist;

4)      vahekohtunikud lahendasid küsimusi, mida neile ei esitatud või mis küll esitati, kuid mida ei saa vahekohtule lahendamiseks esitada. [...]

5)      otsus on vastuolus avaliku korraga.”

II.    Asjaolud ja menetlus

15.      Põhikohtuasjas on vaidluse poolteks E. M. Mostaza Claro ja äriühing Centro Móvil Milenium SL (edaspidi „Centro Móvil”).

16.      E. M. Mostaza Claro sõlmis 2. mail 2002 Centro Móviliga mobiiltelefoni sideühenduse lepingu (edaspidi „leping”), mis nägi ette lepingu miinimumtähtaja. Leping sisaldas vahekohtuklauslit, mille kohaselt lahendab kõik selle lepinguga seotud vaidlused vahekohtunik, kelle nimetab Asociación Europea de Arbitraje de Derecho y Equidad (edaspidi „AEDE”).

17.      Leides, et lepingu miinimumtähtajast ei peetud kinni, algatas Centro Móvil vahekohtumenetluse AEDEs, kes määras E. M. Mostaza Clarole kümnepäevase tähtaja vahekohtumenetlusest keeldumiseks ning vahekohtunikule oma seisukohta toetavate märkuste ja tõendusmaterjalide esitamiseks. Kindlaksmääratud tähtpäeval esitas E. M. Mostaza Claro enese kaitseks mõned argumendid, kuid ei esitanud vahekohtuklausli tühisuse vastuväidet.

18.      Leides, et vastuväited on põhjendamata, tegi vahekohtunik 22. septembril 2003 vahekohtuotsuse, millega E. M. Mostaza Clarolt mõisteti Centro Móvili kasuks välja hüvitis kantud kahju eest ja kohtukulud.

19.      E. M. Mostaza Claro esitas selle otsuse peale hagi Audiencia Provincialile. Alles selles kohtus tugines hageja esmakordselt vahekohtuklausli ebaõiglasele olemusele ja taotles seetõttu vahekohtuotsuse tühistamist. Centro Móvil vaidles sellele vastu, väites, et seaduse 36/1988 artikli 23 kohaselt tuleb selle klausli tühisusele tugineda vahekohtumenetluses ja seda ei saa seega arvesse võtta vahekohtuotsuse vaidlustamiseks algatatud kohtumenetluses.

20.      Audiencia Provincial tuvastas, et lepingus sisalduv vahekohtuklausel on seaduse 26/1984 (artiklid 10, 10a ning esimene lisasäte) ja seaduse 7/1998 (artikkel 8) kohaselt ebaõiglane. Kuna tarbija ei olnud seda vahekohtumenetluses konkreetselt vaidlustanud, kahtles see kohus siiski, kas ta saab tõstatada omal algatusel selle tühisuse küsimuse.

21.      Seepärast esitas nimetatud kohus Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas tarbijakaitse nõuetest tuleneb vastavalt nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivile 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes nõue, et kohus, kes otsustab vahekohtuotsuse peale esitatud tühistamishagi üle, hindab vahekohtukokkuleppe tühisust ja tühistab vahekohtuotsuse põhjusel, et asjaomane vahekohtukokkulepe sisaldab tarbijat kahjustavat ebaõiglast tingimust, juhul kui tarbija viitas asjaomasele tühisusele tühistamishagi esitamisel, kuid mitte vahekohtumenetluses?”

22.      Sel moel algatatud menetluses esitasid kirjalikke märkusi Centro Móvil, Hispaania, Saksa, Ungari ja Soome valitsus ning komisjon.

III. Õiguslik analüüs

Esialgsed märkused: põhikohtuasjas käsitletava vahekohtuklausli ebaõiglane olemus

23.      Enne esitatud küsimusele vastuse andmist analüüsisid kirjalikke märkusi esitanud pooled kaua ühte eelnevalt lahendamist vajavat küsimust, nimelt kas põhikohtuasjas käsitletav vahekohtuklausel kujutab endast tõesti ebaõiglast lepingutingimust, s.t „[l]epingutingimus[t], mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud” ja mis „on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat” (vt direktiivi artikli 3 lõige 1).

24.      Centro Móvil leiab, et käeoleval juhul võib välistada direktiiviga 93/13 keelatud tingimuse olemasolu, sest E. M. Mostaza Claro sõlmis mobiiltelefoni sideühenduse lepingu oma kutsetegevuse raames ja seetõttu ei saa teda pidada „tarbijaks”. Lisaks lepiti kõnesolevas klauslis hagejaga eraldi kokku ja see ei kuulu niisiis direktiivi artiklis 3 silmas peetud tingimuste hulka.

25.      Ungari valitsus väidab vastupidi, et eelotsusetaotlusest ei nähtu selgelt, kas kõnesolev klausel vastab direktiiviga 93/13 kehtestatud tingimustele. Ta jätkab, et igal juhul ei kohusta direktiiv liikmesriike pidama ebaõiglaseks kõiki tarbijalepingutes sisalduvaid tingimusi, mis näevad vaidluste lahendamiseks ette alternatiivsed, seadusega tunnustatud viisid.

26.      Soome valitsus ja komisjon on seisukohal, mis erineb mõlemast eelmisest. Nende arvates vastab põhikohtuasjas käsitletav klausel kahtlemata nimetatud artikliga 3 kehtestatud tingimustele. Soome valitsuse meelest tingib see eelkõige lepingu olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat, kellel tavaliselt ei ole lepingus vahekohtuklausli seadmise tagajärgede hindamiseks vajalikke õigusteadmisi. Soome valitsus ja komisjon lisavad, et see klausel kuulub pealegi nende hulka, mida on näitlikult loetletud direktiivi lisas ja eelkõige lisa alapunktis q, kus nimetatakse klausleid, mille eesmärk või tagajärg on „jätta tarbija ilma õigusest võtta õiguslikke meetmeid või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata”.

27.      Omalt poolt kaldun selles küsimuses jagama pigem komisjoni ja Soome valitsuse seisukohta. Peale selle tundub mulle, et siin tuleb pigem esitada üks teine küsimus.

28.      Nagu teada, võib Euroopa Kohus talle EÜ artikliga 234 antud ühenduse õiguse tõlgendamise pädevuse teostamise raames „tõlgendada üldkriteeriumeid, mida ühenduse seadusandja mõiste „ebaõiglane tingimus” määratlemisel kasutab”. Seevastu ei saa ta „teha otsust nende üldkriteeriumide kohaldamise kohta konkreetse tingimuse suhtes”, sest selliseks kohaldamiseks on direktiivi artikli 4 kohaselt vaja analüüsida kõiki lepingu sõlmimist mõjutanud „asjaomase kohtuasja” asjaolusid, mida ainult siseriiklik kohus võib otseselt teada.(6)

29.      EÜ asutamislepinguga kehtestatud pädevuse jaotuse raames peab seega selle üle, „kas [...] vahekohtuklausel, mis on vaidluse esemeks põhikohtuasjas, vastab selle direktiivi artikli 3 lõike 1 mõttes ebaõiglaseks tunnistamiseks vajalikele tingimustele”(7), otsustama siseriiklik kohus, kellel ainsana on need asjaolud otseselt teada.

30.      Teistsugusele järeldusele ei saa viia ka kohtuasi Océano Grupo Editorial(8), milles andis niisuguse hinnangu siiski Euroopa Kohus, nagu meenutas komisjon. Kuid hiljem tehtud kohtuotsuses Freiburger(9) selgitas Euroopa Kohus, et äsja viidatud kohtuasi on täiesti