Kohtuasi C‑380/05
Centro Europa 7 Srl
versus
Ministero delle Comunicazioni e Autorità per le garanzie nelle comunicazioni
ja
Direzione generale per le concessioni e le autorizzazioni del Ministero delle Comunicazioni
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)
Teenuste osutamise vabadus — Elektrooniline side — Teleringhäälingutegevus — Uus ühine reguleeriv raamistik — Raadiosageduste eraldamine programmide edastamiseks
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Küsimused, mis on esitatud ilma piisavalt täpse faktilise ja õigusliku raamistiku kirjelduseta
(EÜ artikkel 234)
2. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Vajadus esitada Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi
(EÜ artikkel 82, EÜ artikkel 86, lõige 1 ja EÜ artikkel 234)
3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus
(EÜ artikkel 234)
4. Teenuste osutamise vabadus – Elektroonilise side võrgud ja teenused – raamistik regulatsiooni, lubade andmise ja konkurentsi kohta – Direktiivid 2002/21, 2002/20 ja 2002/77
(EÜ artikkel 49; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artikli 5 lõige 1, artikli 2 teine lõik, ja artikli 7 lõige 3; direktiiv 2002/21, artikli 9 lõige 1; komisjoni direktiiv 2002/77, artikkel 4)
1. EÜ artikli 234 alusel toimuva Euroopa Kohtu ja siseriikliku kohtu vahelise koostöö toimimiseks peavad eelotsusetaotluses olema välja toodud täpsed põhjused, miks siseriiklikul kohtul on ühenduse õiguse tõlgendamise küsimus tekkinud ja miks ta on pidanud vajalikuks Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused esitada. Selles kontekstis on möödapääsmatu, et siseriiklik kohus selgitaks vähemalt mingilgi määral põhjusi, miks ta on ühenduse õigusnormid, mille tõlgendamist ta taotleb, välja valinud, ja milline on tema hinnangul seos nende ühenduse õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on vastuvõetamatu, kui selles ei tooda välja ühtegi ühenduse õiguse sätet, mille tõlgendamist ta palub, ega selgitata, milline on tema hinnangul seos nende sätete ja põhikohtuasja või selle eseme vahel.
(vt punktid 54–56)
2. Vajadus anda ühenduse õiguse tõlgendus, millest oleks küsimuse esitanud siseriiklikule kohtule kasu, eeldab, et siseriiklik kohus on määratlenud faktilise ja õigusliku raamistiku, millega seoses eelotsusetaotluse küsimused on esitatud, või vähemalt selgitab faktilisi hüpoteese, millele need küsimused põhinevad. Eriti peavad need nõuded olema täidetud konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega.
Vastuvõetamatud on küsimused, mis puudutavad kaudselt EÜ artikli 86 lõiget 1 koosmõjus EÜ artikliga 82, kui eelotsusetaotlus ei sisalda ühtegi viidet asjaomase turu määratlusele, sellel turul tegutsevate erinevate operaatorite turuosade arvutustele ja eeldatava turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele.
(vt punktid 57–59 ja 61–63)
3. Kui eelotsuse küsimuse seisukohast on vaidluse kõik asjaolud seotud ainult olukorraga ühe liikmesriigi sees, võib vastus olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule siiski vajalik, kui siseriiklik õigus nõuab, et selle liikmesriigi kodanikule peavad laienema samad õigused, mis samas olukorras tekivad mõne teise liikmesriigi kodanikule ühenduse õiguse alusel.
(vt punktid 64 ja 69)
4. EÜ artiklit 49 ning alates nende kehtimahakkamisest ka direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta artikli 9 lõiget 1, direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta artikli 5 lõiget 1 ning lõike 2 teist lõiku ja artikli 7 lõiget 3 ning direktiivi 2002/77 konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus teleringhäälingu-alased siseriiklikud õigusnormid, mille kohaldamisel on kontsessionäärist operaatoril võimatu programme edastada, kuna tal puuduvad selleks raadiosagedused, mis on tema kasutusse antud objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide alusel.
(vt punkt 116 ja resolutiivosa)
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
31. jaanuar 2008(*)
Teenuste osutamise vabadus – Elektrooniline side – Teleringhäälingutegevus – Uus ühine reguleeriv raamistik – Raadiosageduste eraldamine programmide edastamiseks
Kohtuasjas C‑380/05,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Consiglio di Stato (Itaalia) 19. aprilli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. oktoobril 2005, menetluses
Centro Europa 7 Srl
versus
Ministero delle Comunicazioni e Autorità per le garanzie nelle comunicazioni,
Direzione generale per le concessioni e le autorizzazioni del Ministero delle Comunicazioni,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts (ettekandja) ning kohtunikud G. Arestis, R. Silva de Lapuerta, J. Malenovský ja T. von Danwitz,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. novembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Centro Europa 7 Srl, esindajad: advokaadid A. Pace, R. Mastroianni ja O. Grandinetti,
– Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: F. Benyon, E. Traversa, M. Shotter ja F. Amato, keda abistas avvocato L. G. Radicati di Brozolo,
olles 12. septembri 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab raadiosagedustel edastatava riigisisese teleringhäälingu alal EÜ asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse ja konkurentsiõiguse sätete, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349; edaspidi „raamdirektiiv”), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337; edaspidi „loadirektiiv”), komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178; edaspidi „konkurentsidirektiiv”) ja 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”), millele viitab EL artikkel 6, artikli 10 sätete tõlgendamist.
2 Eelotsusetaotlus on esitatud vaidluses, mille poolteks on esiteks äriühing Centro Europa 7 Srl (edaspidi „Centro Europa 7”) ja teiseks Ministero delle Comunicazioni, Autorità per le garanzie nelle comunicazioni ja Direzione generale per le concessioni e le autorizzazioni del Ministero delle Comunicazioni (edaspidi koos nimetatud „põhikohtuasja kostjad”).
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
3 Elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste uus ühine reguleeriv raamistik (edaspidi „NCRC”) koosneb „raamdirektiivist” ja neljast eridirektiivist, mille hulka kuulub ka „loadirektiiv”, ning neid täiendavast „konkurentsidirektiivist”.
„Raamdirektiiv”
4 „Raamdirektiivi” artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste reguleerimise ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste kohustused ja kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu ühenduses”.
5 Selle direktiivi artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira meetmeid, mis on võetud ühenduse või liikmesriikide tasandil Euroopa Ühenduse õiguse kohaselt, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eriti eesmärgid, mis on seotud sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga”.
6 „Raamdirektiivi” artiklis 2 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) elektrooniline sidevõrk – ülekandesüsteemid ja vajaduse korral lülitus- ja marsruutimisseadmed ning muud vahendid, mis võimaldavad edastada signaale traadi, raadio teel, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, kasutades sealhulgas satelliitvõrke, paik- […] ja liikuva maaside võrku, […] raadio- ja teleringhäälinguvõrke ja kaabeltelevisioonivõrke, olenemata sellest, millist teavet nende kaudu edastatakse;
[…]
c) elektrooniline sideteenus – tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes […]
[…]”.
7 „Raamdirektiivi” artiklis 8, mille pealkiri on „Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted”, on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.
[…]
2. Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:
[…]
b) tagades, et elektroonilise side sektoris ei moonutata ega piirata konkurentsi;
[…]
d) soodustades raadiosageduste ja numeratsiooniressursside tulemuslikku kasutamist ja kindlustades nende tõhusa haldamise.
3. Riigi reguleerivad asutused aitavad siseturu arengule kaasa muu hulgas järgmiselt:
a) kõrvaldades senised takistused elektrooniliste sidevõrkude, nendega seotud vahendite ja teenuste ning elektrooniliste sideteenuste pakkumiselt Euroopa tasandil;
[…]”.
8 „Raamdirektiivi” artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et „liikmesriigid tagavad oma territooriumil elektroonilisteks sideteenusteks kasutatavate raadiosageduste tulemusliku haldamise” ja „et riigi reguleerivad asutused eraldavad ja määravad selliseid raadiosagedusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumide põhjal”.
9 „Raamdirektiivi” artikli 28 lõikes 1 on täpsustatud, et „liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 24. juulil 2003” ja et nad „kohaldavad neid meetmeid alates 25. juulist 2003”.
„Loadirektiiv”
10 „Loadirektiivi” artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on rakendada elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste siseturg lubade andmist käsitlevate eeskirjade ja tingimuste ühtlustamise ja lihtsustamise abil, et soodustada võrkude ja teenuste pakkumist kogu ühenduses.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise lubade suhtes.”
11 „Loadirektiivi” artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kehtivad [„raamdirektiivi”] artiklis 2 esitatud mõisted.”
12 Vastavalt „loadirektiivi” artikli 2 lõike 2 punktile a on „üldluba” „liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile”.
13 „Loadirektiivi” artiklis 3, mille pealkiri on „Elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud üldluba”, on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise vabaduse käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel. Selle saavutamiseks ei tee liikmesriigid ettevõtjatele takistusi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumisel, kui see ei ole vajalik asutamislepingu artikli 46 lõikes 1 sätestatud põhjustel.
2. Ilma et see piiraks artikli 6 lõikes 2 nimetatud erikohustusi või artiklis 5 nimetatud kasutusõigusi, võib elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuda ainult üldloa alusel. Asjaomaselt ettevõtjalt võib nõuda teatise esitamist, kuid samas ei pea ta saama riigi reguleerivalt asutuselt selgesõnalist otsust ega muud haldusakti enne, kui hakkab kasutama loast tulenevaid õigusi. Vajaduse korral pärast teatise esitamist võib ettevõtja hakata tegutsema, võttes vajadusel arvesse artiklite 5, 6 ja 7 sätteid kasutusõiguste kohta.
[…]”.
14 „Loadirektiivi” artikkel 5, mille pealkiri on „Raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigused”, on sõnastatud järgnevalt:
„1. Võimaluse korral ja eriti juhul, kui raadiohäirete oht on väga väike, ei pea liikmesriigid raadiosageduste kasutamise eeltingimuseks individuaalse kasutusloa andmist, vaid käsitlevad selliste raadiosageduste kasutamise tingimusi üldloas.
2. Kui tuleb anda raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks individuaalseid õigusi, annavad liikmesriigid sellised õigused taotluse korral igale ettevõtjale, kes pakub või kasutab üldloa alusel võrke või teenuseid, võttes arvesse käesoleva direktiivi artiklite 6, 7 ja artikli 11 lõike 1 punkti c sätteid ning muid eeskirju, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas [„raamdirektiiviga”].
Selliste õiguste andmise kord on avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv, ilma et see piiraks erikriteeriume ja korda, mille liikmesriigid on kehtestanud, et anda raadiosageduste kasutamise õigusi raadio- või teleringhäälingu sisuteenuste pakkujatele, pidades silmas üldist huvi pakkuvaid eesmärke kooskõlas ühenduse õigusega […]
[…]
5. Liikmesriigid ei piira antavate kasutusõiguste hulka, kui see ei ole vajalik raadiosageduste tõhusa kasutamise tagamiseks artikli 7 kohaselt.”
15 „Loadirektiivi” artiklis 7, mille pealkiri on „Raadiosageduste kasutamiseks antavate õiguste hulga piiramise kord”, on sätestatud:
„1. Kui liikmesriik kaalub, kas piirata raadiosageduste kasutamiseks antavate kasutusõiguste hulka, siis ta muu hulgas:
a) võtab piisavalt arvesse vajadust võimalikult suurendada kasutajate heaolu ja soodustada konkurentsi arengut;
[…]
c) avaldab kõik otsused kasutusõiguste andmise piiramise kohta koos põhjendustega;
d) kutsub üles esitama taotlusi kasutusõiguste kohta pärast vastava korra kindlaksmääramist ja
e) vaatab piirangud läbi mõistliku aja järel või piirangutest mõjutatud ettevõtjate põhjendatud palve korral.
[…]
3. Kui raadiosageduste kasutamise õiguste andmist tuleb piirata, annavad liikmesriigid selliseid õigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide põhjal. Kõigi selliste valikukriteeriumide puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta [„raamdirektiivi”] artiklis 8 sätestatud eesmärkide saavutamist.
[…]”.
16 „Loadirektiivi” artikkel 17, mille pealkiri on „Kehtivad load”, on sõnastatud järgnevalt:
„1. Liikmesriigid viivad käesoleva direktiivi jõustumiskuupäeval kehtivad load vastavusse käesoleva direktiivi sätetega hiljemalt artikli 18 lõike 1 teises lõigus nimetatud kohaldamiskuupäevaks.
[…]”.
17 „Loadirektiivi” artikli 18 lõikes 1 on täpsustatud, et „liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 24. juuliks 2003” ja et nad „kohaldavad neid õigusnorme alates 25. juulist 2003”.
„Konkurentsidirektiiv”
18 „Konkurentsidirektiivi” artikli 1 punktidest 1 ja 3 tuleneb, et „konkurentsidirektiivi” kohaldatakse elektroonilistele sidevõrkudele ja elektroonilistele sideteenustele, nagu need on defineeritud „raamdirektiivi” artikli 2 punktides a ja c.
19 „Konkurentsidirektiivi” artiklis 2, mille pealkiri on „Elektrooniliste sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenustega seotud ainu- ja eriõigused”, on sätestatud:
„1. Liikmesriigid ei anna ega säilita elektrooniliste sidevõrkude rajamise ja/või pakkumise või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutamise ainu- või eriõigusi.
2. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kõigil ettevõtjatel on õigus osutada elektroonilisi sideteenuseid või luua, laiendada ja pakkuda elektroonilisi sidevõrke.
[…]
4. Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjale elektrooniliste sideteenuste osutamiseks või elektrooniliste sidevõrkude rajamiseks ja/või pakkumiseks antud üldluba ja sellega kaasnevad tingimused põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel, proportsionaalsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel.
[…]”.
20 „Konkurentsidirektiivi” artiklis 4, mille pealkiri on „Sageduste kasutamise õigus”, on täpsustatud, et:
„Ilma et see piiraks konkreetseid kriteeriume ja korda, mille liikmesriigid on kehtestanud raadiosageduste kasutamise õiguste andmiseks raadio- või televisiooniringhäälingu sisuteenuse pakkujatele, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid kooskõlas ühenduse õigusega:
1) ei anna liikmesriigid elektrooniliste sideteenuste osutamiseks raadiosageduste kasutamise ainu- ega eriõigusi;
2) peab raadiosageduste eraldamine elektroonilisteks sideteenusteks põhinema objektiivsetel, läbipaistvatel, mittediskrimineerivatel ja proportsionaalsetel kriteeriumidel.”
21 „Konkurentsidirektiivi” artiklis 9 on sätestatud:
„Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 24. juulil 2003 sellise teabe, mis võimaldab komisjonil kinnitada, et käesoleva direktiivi sätted on täidetud”.
Siseriiklikud õigusnormid
31. juuli 1997. aasta seadus nr 249
22 1. augustil 1998 jõustunud 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 (GURI nr 177 regulaarne lisa, 31.7.1997; edaspidi „seadus nr 249/1997”) alusel asutati Autorità per le garanzie nelle comunicazioni (ametiasutus, kes teostab sideturul järelevalvet; edaspidi „Autorità”).
23 Seaduse nr 249/1997 artikli 2 lõige 6 kehtestas piirangud koondumistele teleringhäälingu valdkonnas, keelates ühel ja samal operaatoril omada kontsessioone, mis võimaldaksid tal edastada siseriiklikul tasandil üle 20% raadiosagedustel edastatavatest telekanalitest.
24 Seaduse nr 249/1997 artikli 3 lõikega 1 kehtestati varem kehtinud õigusnormide alusel antud edastamisõigusega operaatoritele võimalus jätkata programmide edastamist nii riiklikul kui kohalikul tasandil kuni uute kontsessioonide saamiseni või nende saamiseks esitatud taotluste rahuldamata jätmiseni, kuid mitte kauem kui 30. aprillini 1998.
25 Seaduse nr 249/1997 artikli 3 lõikes 2 nähti ette, et Autorità võtab hiljemalt 31. jaanuaril 1998 vastu teleringhäälinguks raadiosageduste kasutusseandmise riikliku plaani (edaspidi „raadiosageduste kasutusseandmise riiklik plaan”) ja annab selle plaani alusel välja uued load hiljemalt 30. aprillil 1998.
26 Eelotsusetaotluses esitatud viidetest, mida kinnitasid Itaalia valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni märkused, nähtub, et raadiosageduste kasutusseandmise riiklik plaan võeti vastu Autorità 30. oktoobri 1998. aasta otsusega nr 68/98 ja et viimane võttis 1. detsembri 1998. aasta otsusega nr 78/98 vastu raadiosagedustel põhineva analoogside teleringhäälingu kontsessioonide andmise tingimused ja korra.
27 Seaduse nr 249/1997 artikli 3 lõikega 6 kehtestati olemasolevatele, kuid selle seaduse artikli 2 lõikes 6 sätestatud ülemmäära ületavatele siseriiklikele telekanalitele (edaspidi „ülemmäära ületavad kanalid”) üleminekuperiood, võimaldades neil kanalitel jätkata ajutiselt programmide edastamist raadisageduste kaudu ka pärast 30. aprilli 1998 vastavalt kontsessioonidega kanalitele kehtestatud nõuetele, tingimusel, et programme edastatakse samal ajal ka satelliit- või kaabelside teel.
28 Seaduse nr 249/1997 artikli 3 lõike 7 kohaldamiseks tuli Autoritàl määrata tähtaeg, millest alates – arvestades kaabel- või satelliitside teel edastatavate programmide vaatajate reaalset ja olulist kasvu – pidid ülemmäära ületavad kanalid hakkama oma programme edastama ainult satelliit- või kaabelside teel, loobudes maapealsetest raadiosagedustest.
29 Eelotsusetaotluses esitatud viidetest, mida kinnitasid Itaalia valitsuse ja komisjoni märkused, nähtub, et Corte costituzionale 20. novembri 2002. aasta kohtuotsusega nr 466 (GURI, 27.11.2002) määrati selleks tähtajaks 31. detsember 2003.
20. märtsi 2001. aasta seadus nr 66
30 Asja materjalidest nähtub, et 23. jaanuari 2001. aasta dekreetseaduse nr 5 (GURI nr 19, 24.1.2001, lk 5), mis muudeti seaduseks ja mida muudeti 20. märtsi 2001. aasta seadusega nr 66 (GURI nr 70, 24.3.2001, lk 3) kohaselt oli õiguspäraselt maapealsete raadisageduste teel edastatava teleringhäälinguga tegelevatel operaatoritel lubatud programmide edastamist jätkata ajani, mil raadiosageduste kasutusseandmise riiklikku plaani hakatakse rakendama digitaaltelevisioonile.
24. veebruari 2004. aasta seadus nr 43 ja 3. mai 2004. aasta seadus nr 112
31 24. detsembri 2003. aasta dekreetseaduse nr 352 (GURI nr 300, 29.12.2003, lk 4; edaspidi „dekreetseadus nr 352/2003”), mis muudeti seaduseks ja mida muudeti 24. veebruari 2004. aasta seadusega nr 43 (GURI nr 47, 26.2.2004, lk 4), artikliga 1 lubati ülemmäära ületavatel kanalitel jätkata programmide edastamist analoog- ja digitaalteleringhäälinguvõrgu teel kuni digitaaltelekanalite arengu kohta teostatava uuringu tulemuste avaldamiseni.
32 3. mai 2004. aasta seaduses nr 112 (GURI nr 82 regulaarne lisa, 5.5.2004; edaspidi „seadus nr 112/2004”) on täpsustatud maapealsete raadiosageduste teel digitaalselt edastamisele ülemineku faasi käivitamise erinevaid etappe.
33 Seaduse nr 112/2004 artiklis 23 on sätestatud:
„1. Kuni ajani, mil rakendub raadiosageduste kasutusseandmise riiklik plaan digitaalside suhtes, võivad mis tahes loa alusel riiklikul või kohalikul tasandil teleringhäälinguga tegelevad operaatorid, kes vastavad maapealse digitaaltehnoloogia abil edastamise katsete läbiviimiseks antava loa nõuetele vastavalt […] [23. jaanuari 2001. aasta] dekreetseadusele nr 5, mis sai muudetud kujul [20. märtsi 2001. aasta] seaduseks nr 66, kuni võrgu täieliku üleminekuni teostada eelnimetatud katseid, sealhulgas edastada programme, mida samal ajal edastatakse analoogside kaudu; samuti võivad nad alates käesoleva seaduse jõustumise kuupäevast, […] taotleda maapealse digitaaltehnoloogia abil edastamiseks vajalikke lube ja õigusi.
2. Digitaaltehnoloogia abil edastamise katseid võib teostada seadmetega, mida kasutatakse õiguspäraselt analoogtehnoloogias käesoleva seaduse jõustumise kuupäeval.
3. Digitaalvõrgu loomise võimaldamiseks on lubatud riiklikul või kohalikul tasandil õiguspäraselt televisiooniteenust osutavate operaatorite vaheline seadmete või käitiste võõrandamine, tingimusel et omandamine toimub digitaaltehnoloogia abil edastamisele üleminekuks.
[…]
5. Alates käesoleva seaduse jõustumisest antakse televisioonikanalite tegevuslube vastava taotluse alusel isikutele, kes tegelevad õiguspäraselt televisiooniprogrammide edastamisega kontsessiooni või lõikes 1 viidatud üldloa alusel, kui nad tõendavad, et nad katavad vähemalt 50% kohalikust rahvastikust või levipiirkonnast.
[…]
9. Selleks et hõlbustada analoogtehnoloogialt digitaaltehnoloogiale üleminekut, toimub teleringhäälinguprogrammide edastamine seadmete abil, mida kasutatakse õiguspäraselt käesoleva seaduse jõustumise kuupäeval […]”.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
34 Põhikohtuasi puudutab kahju hüvitamist, mida Centro Europa 7 väidab olevat kandnud seoses sellega, et põhikohtuasja kostjad ei andnud tema kasutusse raadiosagedusi teleringhäälingu edastamiseks maapealse analoogside kaudu.
35 28. juulil 1999 sõlmisid Itaalia pädevad ametiasutused Centro Europa 7‑ga seaduse nr 249/1997 alusel kontsessioonilepingu maapealse teleringhäälingu edastamiseks riiklikul tasandil, lubades tal sisse seada ja kasutada analoogteleringhäälingu võrku. Raadiosageduste kasutusseandmise osas viidati kontsessioonis 30. oktoobril 1998 vastu võetud raadiosageduste kasutusseandmise riiklikule plaanile. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei olnud seda plaani veel rakendama hakatud, mistõttu olenemata sellest, et Centro Europa 7‑l oli vastav kontsessioon, ei saanudki ta programme edastama hakata,
