KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 22. novembril 20071(1)
Kohtuasi C‑348/06 P
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Marie‑Claude Girardot
Apellatsioonkaebus – Ajutine töötaja – Ühenduse vastutus – Arvestatava töölesaamise võimaluse kaotamine – Tegelik ja kindel kahju – Põhjuslik seos – Kahju ulatuse kindlaksmääramine – Vastuvõetavus
1. Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul otsustada apellatsioonkaebuse üle, mille Euroopa Ühenduste Komisjon esitas Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2006. aasta otsuse T‑10/02: Girardot vs. komisjon peale (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles viimane määras rahalise hüvitise summa, mille komisjon peab maksma M.‑C. Girardot’le Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2004. aasta otsuse T‑10/02: Girardot vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑109 ja II‑483; edaspidi „esialgne kohtuotsus”) alusel.
I. Õiguslik raamistik
2. Vastavalt EÜ artiklile 236 kuuluvad Euroopa Kohtu pädevusse ühenduse ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelised vaidlused piirides ja tingimustel, mis on kindlaks määratud personalieeskirjades või teenistustingimustes.
3. Esimeses kohtuastmes arutatavas kohtuasjas kohaldatavate Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) redaktsiooni artikli 29 lõige 1 sätestab, et:
„Enne vaba ametikoha täitmist mõnes institutsioonis kaalub ametisse nimetav asutus kõigepealt:
a) kas seda kohta on võimalik täita institutsioonisisese edutamise või üleviimise teel;
b) kas korraldada institutsioonis sisekonkurss;
c) milliseid üleviimistaotlusi on esitanud kolme Euroopa ühenduse teiste institutsioonide ametnikud,
ning rakendab siis konkursimenetlust kas kvalifikatsioonide või katsete või nii kvalifikatsioonide kui ka katsete põhjal. Konkursimenetlus on sätestatud III lisas.
Menetlust võib rakendada ka tulevaste ametnike reservi moodustamiseks.” [mitteametlik tõlge]
4. Esimeses kohtuastmes arutatavas kohtuasjas kohaldatavate Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 2 punktis d nähakse ette, et nende tingimuste tähenduses on ajutised töötajad „teenistujad, kes on võetud ajutiselt tööle teadusuuringute ja investeeringute eelarvest tasustatavatele alalistele ametikohtadele, mis kuuluvad asjaomase institutsiooni eelarvega seotud ametikohtade loetellu”. [mitteametlik tõlge]
5. Teenistustingimuste artikli 8 neljas ja viies lõik sätestavad eelkõige, et teenistustingimuste artikli 2 punktis d osutatud A või B kategooria ajutised töötajad, kes peavad täitma teaduslikke või tehnilisi kutseoskusi eeldavaid kohustusi, võetakse tööle kõige rohkem viieks aastaks ja nende lepingut võib tähtajaliselt pikendada ainult üks kord. Seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult.
6. Teenistustingimuste artikkel 47 sätestab:
„Ajutise töötaja töösuhe lõpeb surma korral ning alljärgnevatel juhtudel:
[…]
2) kui leping on tähtajatu:
a) lepingus määratud etteteatamistähtaja lõppemisel […]. Kui tegemist on [teenistustingimuste] artikli 2 [punktis d] osutatud teenistujaga, ei tohi etteteatamistähtaeg olla lühem kui üks kuu iga täitunud teenistusaasta kohta ning kõige vähem kolm kuud ja kõige rohkem kümme kuud […];
b) selle kuu lõpus, mille jooksul teenistuja saab 65aastaseks.” [mitteametlik tõlge]
7. Ette teatamata lõpetamise juhud on kindlaks määratud teenistustingimuste artiklites 48–50.
II. Vaidluse aluseks olevad asjaolud
8. Esimese Astme Kohtus välja selgitatud asjaolude kohaselt asus M.‑C. Girardot 1. veebruaril 1996. aastal komisjoni teenistuses tööle lähetuses viibiva riikliku eksperdina. Ta töötas sellel ametikohal 31. jaanuarini 1999.
9. 15. jaanuaril 1999 võeti M.‑C. Girardot tööle kaheks aastaks sõlmitud lepinguga, mida hiljem pikendati lepingu lisaga üheks aastaks, ajutise teenistujana teenistustingimuste artikli 2 punkti d tähenduses. Sellega seoses määrati ta tööle komisjoni tööstuse peadirektoraadis, seejärel infoühiskonna peadirektoraadis.
10. 26. juulil 2000 avaldas komisjoni personali ja halduse peadirektoraat vaba ametikoha teadaande, milles märgiti, et komisjon korraldab oma uut teadustöötajate poliitikat puudutava otsuse raames institutsioonisisesed reservnimekirja konkursid, mille hulgas oli ka reservnimekirja sisekonkurss COM/T/R/ST/A/2000 A kategooria A 8/A 5, A 4 ja A 3 palgaastmete jaoks, mille ametikohti tasustatakse teadusuuringute ja investeeringute eelarve teadus- ja tehnikakaadri eraldistest.
11. M.‑C. Girardot kandideeris reservnimekirja sisekonkursil COM/T/R/ST/A/2000, kuid tema kandidatuur jäeti kõrvale põhjusel, et see ei vastanud kõikidele valikutingimustele.(2)
12. 9. ja 12. veebruaril 2001 avaldas personali ja halduse peadirektoraat kaks vaba ametikoha teadaannet alaliste ametikohtade kohta, mida tasustatakse teadusuuringute eraldistest. M.‑C. Girardot ilmutas 20. veebruari 2001. aasta kirjaga huvi ühelt poolt A kategooria ametikoha vastu, mis avaldati 9. veebruari 2001. aasta vaba ametikoha teadaandes viitega COM/2001/CCR/16/R, ja teiselt poolt veel seitsme A kategooria ametikoha vastu, mis tehti teatavaks 12. veebruari 2001. aasta vaba ametikoha teadaandes.
13. Komisjon teatas 15. märtsi 2001. aasta kirjaga M.‑C. Girardot’le, et „tema kandidatuuri [9. veebruari 2001. aasta teadaandes avaldatud ametikohale ei saanud] kinnitada”.
14. Ülejäänud seitsme ametikoha kohta teatas komisjon M.‑C. Girardot’le 13. märtsi 2001. aasta kirjaga, et tema kandidatuuri „ei [saanud] arvesse võtta” põhjusel, et need ametikohad on ette nähtud „ainult komisjoni teenistuses olevatele koosseisulistele töötajatele, kes on konkursi edukalt läbinud”. Komisjon valis nende ametikohtade jaoks välja seitse kandidaati, kes kõik olid ajutised töötajad ja kuulusid reservnimekirja sisekonkursi COM/T/R/ST/A/2000 tulemusel koostatud loetellu, ning määras nad ametikohtadele, mille vastu viimased olid huvi ilmutanud.
15. M.‑C. Girardot esitas 8. juunil 2001 kaebuse nendes kahes kirjas esitatud otsuste peale, millega tema kandidatuur tagasi lükati. See kaebus jäeti vaikimisi tehtud otsusega rahuldamata.
III. Esimese Astme Kohtu esialgne otsus
16. Oma esialgse kohtuotsusega tühistas Esimese Astme Kohus komisjoni otsused M.‑C. Girardot’ kandidatuuri kõrvalejätmise kohta põhjusel, et komisjon ei tõendanud, et ta on huvitatud isiku teeneid nõuetekohaselt kaalunud enne tema kandidatuuri kõrvalejätmist ja samal ajal teiste kandidaatide heakskiitmist.(3)
17. Esimese Astme Kohus jättis siiski rahuldamata M.‑C. Girardot’ nõuded tühistada kõnesolevatele ametikohtadele heaks kiidetud kandidaatide ametisse nimetamise otsused.(4) Olles kaalunud M.‑C. Girardot’, talituse ja ametisse nimetatud kolmandate isikute huve, „nagu nõuavad proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtted”, leidis Esimese Astme Kohus, et kõnesolevatele ametikohtadele nimetamise otsuste tühistamine ei oleks kohane tagajärg komisjoni poolt toime pandud õigusrikkumisele, mis seisnes selles, et viimane ei olnud tõendanud, et ta oli nõuetekohaselt kaalunud ühe kandidaadi sobivust kõnesolevatele ametikohtadele.(5)
18. Sellegipoolest meenutas Esimese Astme Kohus, et tühistamisotsuse kasuliku mõju tagamiseks hageja huvides võib ühenduse kohus kasutada talle rahaliste vaidluste puhul kuuluvat täielikku pädevust ja mõista – ka omal algatusel – kostjaks olevalt institutsioonilt välja hüvitise(6) või nõuda nimetatud institutsioonilt hageja õiguste asjakohast tagamist.
19. Antud juhul kutsus Esimese Astme Kohus pooli üles saavutama kokkulepet õiglase rahalise hüvitise suhtes M.‑C. Girardot’ kandidatuuri õigusvastase kõrvalejätmise eest, mille puhul tuleks arvesse võtta asjaolu, et huvitatud isik ei saa enam osaleda hilisemas menetluses, kuna tal ei ole enam võimalust ega õigust ilmutada huvi täidetavate ametikohtade vastu, vastates „uuringutega seotud” vabade ametikohtade teadaannetele. Esimese Astme Kohus täpsustas, et kui kokkulepet ei saavutata, tuleb pooltel esitada kohtule rahaliselt väljendatud nõuded kolme kuu jooksul alates esialgse kohtuotsuse tegemisest.
IV. Vaidlustatud kohtuotsus
20. Kuna pooled ei suutnud õiglases rahalises hüvitises kokku leppida, esitasid nad 6. septembril 2004 Esimese Astme Kohtule oma rahaliselt väljendatud nõuded.
21. M.‑C. Girardot tegi ettepaneku kinnitada hüvitise summaks 2 687 994 eurot, teise võimalusena 432 887 eurot ja viimase võimalusena 250 248 eurot, millele lisanduvad kohtu korras määratud intressid.
22. Komisjon tegi ettepaneku määrata selleks summaks 23 917,43 eurot, pidades mõistlikuks anda M.‑C. Girardot’le „esiteks kolme kuu netotöötasu [teenistustingimuste artikli 47 lõike 2 punktis a] ette nähtud minimaalse etteteatamisaja eest ehk 18 917,43 eurot, et korvata talle kaotatud võimalus saada tööle ühele kaheksast kõnesolevast ametikohast, ning teiseks 5000 eurot, et korvata talle kaotatud võimalus osaleda uues vabade ametikohtade täitmise menetluses”.(7) Sellele summale lisanduksid intressid, mis on arvestatud esialgse kohtuotsuse tegemisest tasumisele kuuluvalt summalt kuni selle tegeliku väljamaksmiseni, ning sümboolne üks euro mittevaralise kahju hüvitamiseks.(8)
23. Vaidlustatud kohtuotsusega määras Esimese Astme Kohus esiteks rahalise hüvitise summaks, mille komisjon peab M.‑C. Girardot’le maksma, 92 785 eurot, millele lisanduvad alates 6. septembrist 2004 jooksvad intressid Euroopa Keskpanga poolt põhiliste refinantseerimistehingute jaoks kinnitanud määras, millele lisandub kaks protsendipunkti, ja teiseks mõistis kohtukulud välja komisjonilt.
24. Enne selle summa määramiseks kasutatud arvutusmeetodi täpsustamist meenutas Esimese Astme Kohus kõigepealt, et kuna komisjoni otsuste vastuvõtmisele eelnenud olukorda ei ole võimalik taastada, kaotas huvitatud isik esialgse kohtuotsusega tühistatud komisjoni otsuste tõttu kindlasti ja pöördumatult võimaluse, et tema kandidatuuri kaalutaks ja et tema kandidatuur oleks ühel konkursil edukas.(9) Kohus täpsustas seejärel, et ühenduse institutsioonis töölesaamise ja sellega kaasneva rahalise kasu saamise võimaluse kaotamine on varaline kahju, millega pooled olid nõus.(10) Esimese Astme Kohus märkis lõpuks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58, et antud asjas poolte vahel vaieldava võimaluse kaotusega tekitatud kahju ulatuse hindamiseks tuleks „määrata kindlaks erinevus M.‑C. Girardot’ selle töötasu vahel, mida ta oleks saanud eeldusel, et tema kandidatuuri heakskiitmise võimalus oleks teostunud ning tema kandidatuuri õigusvastase kõrvalejätmise tagajärjel tegelikult saadava töötasu vahel, hinnates seejärel vajaduse korral protsentuaalselt nimetatud võimaluse teostumise tõenäosust M.‑C. Girardot’ jaoks”.
25. Hinnates konkreetselt rahalist hüvitist antud juhul, arvutas Esimese Astme Kohus esiteks töötasu erinevuse M.‑C. Girardot’ töötasutingimustel juhul, kui komisjon oleks ta tööle võtnud, ja tema tegelikel töötasutingimustel, võttes arvutuse aluseks netosummad pärast maksude mahaarvamist.(11) Selle võrdluse aluseks võetava perioodi suhtes leidis Esimese Astme Kohus, et teenistustingimuste artikli 47 lõikes 2 ja artiklites 48–50 sätestatud kõikide töösuhte lõpetamise võimaluste arvesse võtmisel võib selleks perioodiks määrata ex aequo et bono viis aastat koos etteteatamistähtajaga alates komisjoni valitud kandidaatide ametisse nimetamise hetkest vabade ametikohtade täitmise menetluse tulemusel, millest M.‑C. Girardot õigusvastaselt kõrvale jäeti, st ajavahemiku 1. aprillist 2001 kuni 31. märtsini 2006.(12) Esimese Astme Kohus määras ex aequo et bono M.‑C. Girardot esitatud arvutuste põhjal kindlaks selle perioodi kohta saamata jäänud töötasu summas 185 570 eurot.
26. Teiseks uuris Esimese Astme Kohus M.‑C. Girardot’ kandidatuuri heakskiitmise võimaluse protsentuaalseks hindamiseks kõigepealt, kas tema kandidatuur vastas arvessevõtmise nõuetele, mis olid kehtestatud vabade ametikohtade teadaannetes, millele ta oli vastanud, veendumaks, et huvitatud isiku kaotatud võimalust võib pidada reaalseks.(13) Sellega seoses meenutas Esimese Astme Kohus, et esialgse kohtuotsuse kohaselt oli see tõepoolest nii.(14)
27. Esimese Astme Kohus kontrollis kolmandaks, kas M.‑C. Girardot’ kaotatud võimalust võis pidada kindlaks selles mõttes, et huvitatud isikul oleks olnud kui mitte kõik võimalused, siis vähemalt arvestatav võimalus saada üks kõnesolevatest ametikohtadest.(15)
28. Selles suhtes märkis Esimese Astme Kohus kohtutoimiku dokumente silmas pidades, et ei saa arvestada, et personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 ette nähtud vabade ametikohtade täitmise menetluse esimese etapi tulemusel oleks komisjon, kes võis mõistagi eelistada valikut enda jaoks laiendada, kindlasti heaks kiitnud ühe M.‑C. Girardot’ kandidatuuridest ja et viimasel oleks järelikult olnud kõik võimalused sõlmida ajutise töötaja leping teenistustingimuste artikli 2 punkti d tähenduses ja saada sellekohast rahalist kasu. Esimese Astme Kohus leidis siiski, et M.‑C. Girardot’l oli arvestatav võimalus, mille ta kandidatuuri kõrvalejätmise tõttu kaotas, ilma et oleks tõendatud, et komisjon tema kandidatuuri kaalus.(16)
29. Võrreldes hiljem täiendavaid asjaolusid, mis võisid M.‑C. Girardot’ valituks osutumise võimalust vähendada, asjaoludega, mis võisid seda suurendada,(17) järeldas Esimese Astme Kohus, et M.‑C. Girardot’l „oli kindlasti arvestatav võimalus osutuda valituks ühele ametikohtadest, mille vastu ta oli huvi ilmutanud, või igale muule ametikohale, millele ta oleks võinud hiljem arvessevõetavalt kandideerida”,(18) ning kohaldas ex aequo et bono töötasu erinevusele summas 185 570 eurot kordajat 0,5, mis peab kajastama ühe nimetatud ametikoha saamise arvestatavat võimalust (50%). Õiglase rahalise hüvitise summaks kehtestati seega 92 785 eurot.(19)
30. Täiendava varalise, mittevaralise ja füüsilise kahju kohta, mille hüvitamist M.‑C. Girardot nõuab, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123, et õiglane rahaline hüvitis määrati esialgse kohtuotsuse täitmiseks ja M.‑C. Girardot’ õiguste nõuetekohaselt kaitsmiseks, korvates sellega ex aequo et bono asjaolu, et komisjoni õigusrikkumisele eelnevat olukorda ei ole võimalik taastada. Esimese Astme Kohus leidis seega, et kuna hüvitamist eelnevalt ei taotletud, ei saa määrata hüvitist huvitatud isikule selle õigusrikkumisega tekitatud mis tahes muu kahju hüvitamiseks ja et järelikult ei ole argumendid M.‑C. Girardot’ väidetavate muude kahjude kohta asjassepuutuvad.(20) Esimese Astme Kohus otsustas, et igal juhul ei saa õiglase rahalise hüvitise summa kindlaksmääramisel arvesse võtta ühtegi muud väidetavat kahju.(21) Konkreetselt mittevaralise kahju asjaolude kohta seoses M.‑C. Girardot’ vaimse tervise muutuse ja depressiivse seisundiga ning tuvastatud õigusvastasusest tuleneva väidetava füüsilise kahjuga märkis Esimese Astme Kohus, et M.‑C. Girardot ei esitanud sellise kahju kohta ühtegi tõendit.(22)
V. Poolte nõuded
31. Komisjon palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– mõista komisjonilt M.‑C. Girardot kasuks välja 23 917,40 eurot ja
– otsustada, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.
32. M.‑C. Girardot palub Euroopa Kohtul:
– tunnistada komisjoni apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks ja igal juhul põhjendamatuks ning
– tunnistada tema enda vastuapellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja rahuldada esitatud tühistamis- ja hüvitamisnõuded;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
VI. Apellatsioonkaebus
A. Poolte argumendid
33. Komisjon esitab tühistamise aluseks üheainsa väite, mis põhineb sellel, et vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt võimaluse kaotuse arvutamise meetodi kasutamine kujutab endast EÜ artikli 236 rikkumist ja komisjoni vastutuse tekkimise alust, ja märgib seejuures, et oma apellatsioonkaebusega tahab ta lasta Euroopa Kohtul kindlaks määrata meetodi komisjoni teenistusse tööle saamise võimaluse kaotamise arvutamiseks juhul, kui komisjon võttis vastu õigusvastase otsuse, millega asjaomane isik kaotas võimaluse valituks osutuda. Ta lisas nii oma kirjalikes märkustes kui ka kohtuistungil, et tema apellatsioonkaebuse eesmärk on, et Euroopa Kohus esitaks ühtse õigusliku arutluskäigu ja meetodi töökoha saamise võimaluse kaotuse arvutamiseks.
34. Komisjon täpsustab, et ta ei püüa väita, et M.‑C. Girardot’ kandidatuuri kõrvalejätmise otsuste õigusvastasus ei tekitanud hüvitatavat kahju. Ta ütleb, et ta nõustub mõttega, et töökoha saamise võimaluse kaotamine tähendab varalist kahju.
35. Seevastu rõhutab komisjon, et huvitatud isikule tekitatud tegelik ja kindel kahju tuleneb sellest, et komisjon ei kaalunud tema kandidatuure, aga mitte sellest, et tal jäi oletatavalt saamata töötasu sama oletuslikult kindlaks määratud perioodi eest.
36. Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 esitatud põhjendus – mille kohaselt tuleb võimaluse kaotusest tuleneva kahju ulatuse hindamisel kindlaks määrata töötasu erinevus, võrreldes M.‑C. Girardot’ töötasu juhul, kui tema valituks osutumise võimalus oleks täitunud, ja tema kandidatuuri õigusvastaselt kõrvalejätmise tulemusel tegelikult saadavat töötasu – tähendab seda, et hinnatakse kvantitatiivselt varalist kahju ja mitte enam töölesaamise võimaluse kaotamisest tingitud kahju ning moonutatakse seega töölesaamise võimaluse kaotamise mõistet, asendades selle töölesaamise tagatuse kaotamise mõistega. Komisjoni arvates ei ole aga vaieldav, et tal on töötajate töölevõtmise küsimuses ulatuslik kaalutlusruum.
37. Komisjon leiab, et sellist õigusnormi rikkumist kinnitab esiteks asjaolu, et Esimese Astme Kohus võtab saamata jäänud töötasu arvutamisel arvesse töötasu, mida huvitatud isik sai vahepealsel ajal. Kui huvitatud isik oleks sel ajavahemikul töötanud tasuvamal töökohal kui ametikoht, mille ta oleks võinud samal perioodil saada komisjonis, ei oleks ta töötasu osas kaotanud, kuigi huvitatud isik oleks ju samamoodi võimaluse kaotanud. Esimese Astme Kohtu arvutusmeetod ei ole seega loogiline ja võib põhjustada diskrimineerimist. Teiseks väidab komisjon, et tema tuvastatud õigusnormi rikkumist kinnitab ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 esitatud hinnang, mille kohaselt võib varalise kahju summat, mis määrati saadava töötasu erinevuse arvutamise teel, „vajaduse korral” hinnata huvitatud isiku töölesaamise võimaluse teostumise protsendina. See vaidlustatud kohtuotsuse arutluskäigu eeldus näitab komisjoni arvates, et Esimese Astme Kohus püüab kvantitatiivselt hinnata oletatavast saamata jäänud töötasust tulenevat kahju, sest asjaolu, et huvitatud isik on kaotanud vaid töölesaamise võimaluse, ei saa järeldada automaatselt („vajaduse korral”). Kolmandaks tegi Esimese Astme Kohus komisjoni arvates huvitatud isiku töölesaamise tõenäosuse kvantifitseerimisel juhusest sõltuvaid oletusi. Nimelt, nagu oli märgitud esialgse kohtuotsuse punktis 57, ei olnud huvitatud isikul mingit õigust ametikohta saada. Kuna aga vaidlustatud kohtuotsuses arvutati kõigepealt välja varaline kahju, nagu oleks huvitatud isikul nimetatud õigus olnud, on see otsus esialgse kohtuotsusega vastuolus.
38. Komisjon on seisukohal, et kõikidest nendest põhjendustest järeldub, et töölesaamise võimaluse kaotamisest tuleneva kahju arvutamine peaks tingimata põhinema teistel alustel kui need, mida Esimese Astme Kohus arvesse võttis, ning et seda ei saa mingil juhul arvutada saamata jäänud töötasu järgi, mis eeldab (oletuslikku ja mitte kindlat) töölesaamise tagatist. Kohtuistungil lisas komisjon, et õigusvastasest käitumisest – kandidatuuri kaalumata jätmisest – tulenevaks kahjuks ei saa lugeda saamata jäänud töötasu.
39. Järelikult palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele, et M.‑C. Girardot’le komisjoni rikkumisega – mis seisneb selles, et komisjon ei kaalunud tema kandidatuuri ühele kõnesolevatest ametikohtadest – tekitatud kahju, mille tõttu ta kaotas töölesaamise võimaluse, võib õiglaselt hüvitada ühekordse summaga, mis võrdub kolme kuu netotöötasuga ja vastab summale, mille komisjon peaks talle maksma tähtajalises lepingus sätestatud etteteatamisperioodil – ehk antud juhul 18 917,43 eurot –, millele lisandub samuti ühekordne summa 5000 eurot, millega hüvitatakse asjaolu, et huvitatud isik ei saa enam osaleda tulevases töölevõtmise menetluses.
40. M.‑C. Girardot teeb ettepaneku jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
41. Vastuvõetavuse kohta väidab ta esiteks, et kohtupraktika kohaselt on Esimese Astme Kohus ainsana pädev hindama võimaluse kaotamisest tulenevat kahju. Ta leiab, et kui komisjon ei heida Esimese Astme Kohtule ette talle tekitatud kahju hindamisel kasutatud kriteeriumide täpsustamata jätmist – mida ta aga ei tee –, ei ole komisjonil õigust Esimese Astme Kohtu hinnangut kritiseerida ja a fortiori oodata Euroopa Kohtult põhimõttelist otsust võimaluse kaotusest tuleneva varalise kahju hüvitise arvutamisel kasutatava meetodi kohta. Pealegi esineb tema sõnul selles osas palju erinevaid olukordi, mida saab käsitleda vaid juhtumipõhiselt. Teiseks väidab M.‑C. Girardot, et väide, mille kohaselt Esimese Astme Kohus määras hüvitise töölesaamise tagatuse ja mitte võimaluse kaotuse eest, on vastuvõetamatu, sest seda väidet ei esitatud juba Esimese Astme Kohtus.
42. Põhiküsimuse kohta rõhutab M.‑C. Girardot kõigepealt, et kui Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses kahju ulatuse hindamiseks kasutatud meetod ei ole sama mis teistes kohtuasjades kasutatud meetod, siis sellepärast, et olukorrad ei ole sarnased.
43. Mis puutub esiteks sellesse, et kahju on tegelik ja kindel, siis M.‑C. Girardot meenutab, et võimaluse kaotusest tuleneva kahju kohta on Esimese Astme Kohus varem täpsustanud, et ta peab tegelikkuse tingimust täidetuks, kui hageja tõendab, et ta kaotas kõnesoleva võimaluse nimelt institutsiooni õigusvastase käitumise tõttu (Esimese Astme Kohtu 21. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑230/94: Farrugia vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑195, punkt 43). Antud juhul ei vaielda aga selle üle, et komisjoni õigusvastase keeldumise tõttu kaaluda M.‑C. Girardot’ kandidatuure kaotas viimane võimaluse ühelt poolt osutuda valituks ühele ametikohale ja teiselt poolt avaldada edaspidi arvessevõetavalt huvi ametikohtade vastu, kui tal oleks veel olnud õigus seda teha.
44. Teiseks, mis puudutab võimaluse kaotamise mõiste väidetavat moonutamist tagatuse kaotamiseks, siis märgib M.‑C. Girardot, et vaidlustatud kohtuotsuses kasutatud meetod, mille kohaselt võeti arvesse eeliseid, mis oleksid talle töölesaamise korral osaks langenud, ja määrati seejärel protsentuaalselt kindlaks tema võimalused tööle saada, on klassikaline meetod, mida Esimese Astme Kohus on kasutanud juba 5. oktoobri 2004. aasta otsuses kohtuasjas T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon(23) ning mis leiab kinnitust Belgia õigusteooriast. See meetod ei moonuta võimaluse kaotuse mõistet, vaid on sobiv sellise võimaluse kaotamisest tuleneva kahju hüvitamiseks, mille teokssaamine ei ole oma olemusest tulenevalt kindel.
45. Kolmandaks leiab M.‑C. Girardot Esimese Astme Kohtu kasutatud meetodiga põhjustatava diskrimineerimise kohta, et komisjon ignoreerib oma vastuväidetes täielikult Esimese Astme Kohtu arutluskäigu teist osa, mis käsitleb just näitajat, mida tuleb kohaldada töölesaamise võimaluse teostumise korral saadava sissetuleku kaotusele ja mis vastab selle võimaluse teokssaamise tõenäosusele. Peale selle näib tema arvates õiglane, et ühesuguse töölesaamistõenäosuse korral saab sissetulekus enam kaotanud kandidaat suuremat hüvitist kui kandidaat, kes kaotas töötasus vähem. Kuna nende kandidaatide olukord ei ole võrreldav, ei saa tema arvates täheldada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
B. Õiguslik analüüs
1. Sissejuhatavad märkused
46. Euroopa Kohtu praktika kohaselt menetletakse kahju hüvitamise vaidlusi, kus on vastandatud ajutine ametnik või teenistuja ja institutsioon, kellest ta sõltub või sõltus, juhul kui vaidlus tekkis asjaomast isikut institutsiooniga siduva töösuhte üle, EÜ artikli 236 ja personalieeskirja raames ning see ei kuulu EÜ artiklite 235 ja 288 kohaldamisalasse.(24)
47. Ühenduse kohtupraktikast seoses hüvitamist käsitlevate menetlustega avaliku teenistuse valdkonnas tuleneb ka, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks on see, et samal ajal on täidetud kolm tingimust, st institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava käitumise ja viidatud kahju vahel.(25) Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus, et Esimese Astme Kohus ei kaldunud kõrvale sellest kohtupraktikast, kui ta märkis, et intresside saamise õiguse nõudmiseks peavad ametnikud tõendama, et institutsioon pani toime rikkumise, et kindel ja hinnatav kahjuon tegelik ning et rikkumise ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos.(26)
48. Need tingimused – mis tunnistati esialgses kohtuotsuses ja vaidlustatud kohtuotsuses täidetuks ning mida komisjon käesolevas kohtuasjas osaliselt vaidlustab – on seega põhiosas analoogsed ühenduse lepinguvälist vastutust reguleerivate tingimustega EÜ artikli 288 kohaldamisel.
49. Siinkohal tuleb märkida, et – vastupidiselt EÜ artikli 288 lõikele 2 – ei viidata ei EÜ artiklis 236 ega personalieeskirjades normile, mille kohaselt ühendus peab hüvitama oma institutsioonide tekitatud kahju „vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldpõhimõtetele”.
50. Kuna ühenduse lepinguvälist vastutust reguleerivad nii EÜ artikli 288 kui ka EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade puhul sarnased kirjutamata põhimõtted, ei takista minu arvates miski uurimast liikmesriikide õiguskordi, et kontrollida kui mitte liikmesriikide õigussüsteemide ühiste üldpõhimõtete olemasolu, siis vähemalt seda, kas mõned neist tunnustavad juriidilisi konstruktsioone, mille ühenduse kohus võiks aluseks võtta. Pealegi võib riikide õigussüsteemide lühiuuring antud juhul pakkuda huvi nendes kasutatava võimaluse kaotuse mõiste poolest, selle tunnustatava hüvitatavuse ning meetodi poolest, mida kasutatakse mõnes neist õigussüsteemidest sellisest kaotusest tekkiva kahju ulatuse hindamiseks. See uuring võimaldab samuti paremini mõista käesolevas kohtuasjas Esimese Astme Kohtus järgitud arutluskäiku – milles võeti kindlasti arvesse siseriiklikke õiguskordi –, mis ei näigi nimetatud õiguskordade seisukohast nii „ebaloogiline”, nagu komisjon väidab apellatsioonkaebuses.
51. Liikmesriikide õigussüsteemide uurimisest menetluse algatamise dokumendi Esimese Astme Kohtusse andmise hetke seisuga – see tähendab 2003. aastal – ei saa välja tuua ühist üldpõhimõtet nende õiguste kohta, mille kohaselt töölesaamise võimaluse kaotamine kujutaks endast hüvitatavat kahju, mis oleks peale selle hüvitatav ühiste või sarnaste tingimuste kohaselt.
52. Nimelt ei ole paljude riikide õiguskordades (nagu Taani, Saksa, Austria, Portugali, Soome ja Rootsi õiguses) töölesaamise võimaluse kaotuse hüvitamine põhimõtteliselt lubatud, kuigi neist mõnes (Taani, Portugali ja Soome õiguses) nähakse ette erinevad hüvitamise viisid, mis võivad juhtumist olenevalt olla õigusvastaselt kõrvale jäetud kandidaadi jaoks soodsamad.(27)
53. Seevastu tunnustatakse võimaluse kaotuse mõistet ja selle hüvitatavust iseenesest, eelkõige tööõiguse ja/või avaliku teenistuse alastes menetlustes, Belgia, Kreeka, Hispaania, Prantsuse, Iiri, Itaalia, Luksemburgi, Hollandi ja Ühendkuningr
