Kohtuasi C‑3/06 P

Groupe Danone

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepe – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Koostööteatis

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskusaste

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

2.        Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 17; komisjoni teatis 98/C 9/03)

3.        Apellatsioonkaebus – Väited – Ebapiisav või vastuoluline põhjendus – Vastuvõetavus

4.        Konkurents – Trahvid – Summa – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Täielik pädevus

(EÜ artikkel 229; nõukogu määrus nr 17, artikkel 17)

5.        Apellatsioonkaebus – Euroopa Kohtu pädevus

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teatis 98/C 9/03)

6.        Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

1.        Ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise raskus, mida tuleb arvesse võtta trahvisumma kindlaksmääramisel, tehakse kindlaks mitmete muude asjaolude põhjal, millega seoses komisjonil on lai kaalutlusõigus. Raskendavate asjaolude arvessevõtmine trahvi kindlaksmääramisel on kooskõlas komisjoni ülesandega tagada, et ettevõtjad tegutseksid kooskõlas konkurentsieeskirjadega.

Kõnealuse rikkumise raskusastme analüüsil tuleb muu hulgas arvesse võtta võimalikku korduvust.

Seetõttu väide, et enne suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta jõustumist ei olnud komisjoni praktika konkurentsiõiguse alal selge ega ootuspärane, jätab tähelepanuta ühelt poolt vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks oleva määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ning teiselt poolt suuniste vahel oleva õigusliku seose.

Seega ei kujuta suunised trahvisumma kindlaksmääramisel endast õiguslikku alust, vaid täpsustavad üksnes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rakendamist. Selles kontekstis oli ettevõtjatel isegi suuniste puudumisel võimalik näha ette oma käitumise õiguslikke tagajärgi.

Järelikult võib komisjon oma kaalutlusõiguse teostamisel lähtuda sellest, et toimepandud rikkumise raskusaste on seotud korduvuses seisneva asjaoluga, ning lugeda selle korduvuse raskendavaks asjaoluks, rikkumata nulla      poena sine lege põhimõtet.

(vt punktid 25–30)

2.        Kuna ei määruses nr 17 ega suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei ole sätestatud maksimaalset tähtaega korduvuse tuvastamiseks, ei saa korduvuse tuvastamist õiguskindluse põhimõtte kohaselt välistada.

Trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas on komisjonil kaalutlusõigus, kusjuures sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks uuritavale asjale omased erilised asjaolud, asja kontekst ning trahvide hoiatav mõju; samuti puudub vajadus järgida kohustuslikult arvesse võetavate tingimuste mingit siduvat või ammendavat loetelu.

Komisjoni kõnealuse kaalutlusõiguse hulka kuuluvad korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine, nagu rikkumise kordumine, kus iga kord oli rikkumiste vahel suhteliselt lühike ajavahemik, ning komisjon ei saa kõnealusel tuvastamisel olla seotud võimaliku aegumistähtajaga.

Nimelt kujutab korduvus endast olulist asjaolu, millega komisjon peab arvestama, kuna see kutsub neid ettevõtjaid üles muutma oma käitumist, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju. Komisjon võib seega iga kord võtta arvesse asjaolusid, mis kinnitavad selliseid kõrvalekaldumisi, sh näiteks kõnealuste rikkumiste vahelist aega.

(vt punktid 36–40)

3.        Küsimus, kas Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendus on vastuoluline või ebapiisav, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena esitada apellatsioonkaebuse raames.

Esimese Astme Kohus ei pea oma põhjendamiskohustuse täitmiseks esitama kohtuotsuses ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikud teavad põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud, ning et pädeval kohtul on piisavalt tõendeid oma kohtuliku kontrolli teostamiseks.

Raskendavate asjaolude arvesse võtmisel ei ole korduvus pelgalt asjakohane asjaolu, vaid samuti väga oluline asjaolu ning rikkumise raskusastme väga tähtis tunnus trahvisumma hindamisel tegeliku hoiatamise vaatenurgast. Korduvus tõendab tegelikult, et varem hagejale määratud karistus ei ole piisavalt hoiatav.

Rikkumise raskusastme hindamisel võib Esimese Astme Kohus seega kasutada korduvuse mõistet, ilma et tema kohtuotsuse põhjendused muutuksid vastuoluliseks.

(vt punktid 43, 45–48)

4.        Vastavalt EÜ artiklile 229 võivad nimetatud lepingu alusel Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt ühiselt vastuvõetud määrused anda Euroopa Kohtule täieliku pädevuse selliste määrustega ettenähtud karistuste määramisel.

Selline pädevus on ühenduse kohtule antud määruse nr 17 artikliga 17. Seega on nimetatud kohtul lisaks karistuse õiguspärasuse lihtsale kontrollimisele õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.

Sellest tuleneb, et ühenduse kohtul on õigus teostada oma täielikku pädevust, kui ta peab lahendama trahvisumma küsimust ning kui seda pädevust võib teostada nii selle summa vähendamiseks kui suurendamiseks.

(vt punktid 60–62)

5.        Igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus ühenduse õiguse põhiprintsiip, mida on Euroopa Kohtu praktikas mitmeid kordi rõhutatud.

Apellatsioonkaebuse raames, mis on esitatud Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega määrati ühenduse konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjale trahvisumma, on Euroopa Kohtu kontrolli esemeks kontrollida esiteks, kas Esimese Astme Kohus võttis õiguslikult korrektselt arvesse kõiki olulisi tegureid EÜ artiklite 81 ja 82 ning määruse nr 17 artikli 15 alusel kindlaks tehtud käitumise raskuse hindamiseks, ning teiseks, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult ammendavalt kõigile hageja argumentidele trahvi tühistamise või vähendamise kohta.

Kuna Esimese Astme Kohus tugines oma täieliku pädevuse teostamisel eranditult suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätetele, arvestamata muid selliseid fakte, asjaolusid või kriteeriume, mille arvesse võtmist kõnealusel ettevõtjal ei oleks olnud võimalik ette näha, ei ole tulemuslik ettevõtja etteheide, et rikutud on tema kaitseõigust.

(vt punktid 68, 69, 82 ja 83)

6.        Karistusseaduse tagasiulatuva jõu puudumine on kõigi liikmesriikide õiguskordadele ühine põhimõte ning on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist tagab ühenduse kohus.

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 7 lõikega 1, milles on kinnitatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), võib siiski olla vastuolus rikkumist ette näinud normi uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine.

Sellise juhtumiga on tegemist kohtuliku tõlgenduse puhul, mille tulemus ei ole mõistlikult ettenähtav rikkumise toimepanemise hetkel, pidades eelkõige silmas sellel ajal kohtupraktikas levinud asjaomase sätte tõlgendust.

Siiski ei saa asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, temalt veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Vastupidi, ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele.

Trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et kasutatakse sellist trahvide arvutamise meetodit, mida kohaldati minevikus.

(vt punktid 87–91)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

8. veebruar 2007(*)

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepe – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Koostööteatis

Kohtuasjas C‑3/06 P,

mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 3. jaanuaril 2006 esitatud apellatsioonkaebus,

Groupe Danone, aktsiaselts, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid A. Winckler ja S. Sorinas Jimeno,

hageja,

teine menetlusosaline:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja W. Wils, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja Esimese Astme Kohtus

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Klučka, R. Silva de Lapuerta (ettekandja), J. Makarczyk ja L. Bay Larsen,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: ametnik K. Sztranc‑Sławiczek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 13. septembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 16. novembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Oma apellatsioonkaebusega palub Groupe Danone tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑4407, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, millega Esimese Astme Kohus jättis osaliselt rahuldamata Groupe Danone’i hagi komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsuse 2003/569/EÜ EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum IV/37.614/F3PO/Interbrew ja Alken Maes) (EÜT 2003, L 200, lk 1, edaspidi „vaidlusalune otsus”) tühistamiseks ning nimetatud otsuse artikliga 2 talle määratud trahvi vähendamiseks.

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimese määruse asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3; edaspidi „määrus nr 17”), artikkel 15 sätestab:

„1.      Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 100–5000 arvestusühikut, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

b)      annavad ebaõiget informatsiooni vastuses nõudele, mis on esitatud vastavalt artikli 11 lõigetele 3 või 5 […].

2.      Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1 000–1 000 000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

a)      rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli [81] lõiget 1 või artiklit [82], […]

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

3        Määruse nr 17 artikkel 17 sätestab:

„Ühenduse kohtul on [EÜ] artikli [229] tähenduses täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; ühenduse kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

4        Komisjoni teatise pealkirjaga „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171, edaspidi „suunised”) preambulis on sätestatud:

„[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

5        Suuniste punkti 1 kohaselt „[p]õhisumma määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, mis on ainsad määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 osutatud kriteeriumid”. Suuniste punkti 2 kohaselt suurendatakse põhisummat, kui ilmnevad raskendavad asjaolud, näiteks sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise. Suuniste punkti 3 kohaselt vähendatakse põhisummat, kui ilmnevad kergendavad asjaolud.

6        Trahvide määramatajätmist või vähendamist kartellikokkulepete puhul käsitlev komisjoni teatis (EÜT 1996, C 207, lk 4, „edaspidi „koostööteatis”) määratleb, millistel tingimustel võib komisjoni poolt kartellikokkuleppe suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada.

7        Koostööteatise punkt D on sõnastatud järgnevalt:

„D. Trahvisumma oluline vähendamine

1.      Kui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik [punktides] B ja C nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra.

2.      Selline olukord esineb eelkõige, kui:

–        ettevõtja esitab komisjonile enne vastuväiteteatise saatmist informatsiooni, dokumente või teisi tõendeid, mis aitavad toimunud rikkumise olemasolu kinnitada,

–        ettevõtja teatab komisjonile pärast vastuväiteteatise saamist, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

8        Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus võtnud tema menetluses oleva vaidluse asjaolud kokku alljärgnevalt:

„[…]

5      Asjaolude toimumise ajal olid Interbrew NV (edaspidi „Interbrew”) ja Brouwerijen Alken‑Maes NV (edaspidi „Alken‑Maes”) vastavalt esimesel ja teisel kohal Belgia õlleturul. Alken-Maes oli tütarettevõtjaks Groupe Danone[’ile] [...], kes tegutses ka Prantsuse õlleturul teise tütarettevõtja, Brasseries Kronenbourg SA (edaspidi „Kronenbourg”) kaudu. [Groupe Danone] lõpetas oma tegevuse õlle valdkonnas 2000. aastal.

6      Komisjon alustas juhtumi IV/37.614/F3 uurimist, millega püüti välja selgitada võimalikud ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumised Belgia õlletootmise sektoris.

7      Komisjon algatas 29. septembril 2000 nimetatud uurimise raames menetluse ning koostas [Groupe Danone’i] ja ettevõtjate Interbrew’, Alken-Maesi, NV Brouwerij Haachti (edaspidi „Haacht”) ja NV Brouwerij Martensi (edaspidi „Martens”) suhtes vastuväiteteatise. [Groupe Danone’i] suhtes algatatud menetlus ja talle saadetud vastuväiteteatis käsitlevad vaid tema oletatavat osavõttu Belgia õlleturgu puudutavas kartellikokkuleppes nimega „Interbrew/Alken-Maes”.

8      Komisjon võttis 5. detsembril 2001 vastu [vaidlusaluse otsuse], mis puudutab [Groupe Danone’i] ja ettevõtjaid Interbrew, Alken-Maes, Haacht ja Martens [...].

9      [Vaidlusaluses otsuses] tuvastati kaks eraldiseisvat konkurentsieeskirjade rikkumist – esiteks keeruline kokkulepete kogum ja/või kooskõlastatud tegevus Belgias müüdava õlle valdkonnas (edaspidi „Interbrew’/Alken-Maesi kartellikokkulepe”) ja teiseks kooskõlastatud tegevus turustaja kaubamärgi all müüdava õlle valdkonnas. [Vaidlusaluses otsuses] tõdetakse, et [Groupe Danone], Interbrew ja Alken-Maes osalesid esimeses ning Interbrew, Alken-Maes, Haacht ja Martens teises rikkumises.

10      Kuigi [Groupe Danone] oli asjaolude toimumise ajal Alken-Maesi emaettevõtja, tuvastatakse [vaidlusaluses otsuses] üksnes üks [Groupe Danone’i] rikkumise toimepanemine. Arvestades [Groupe Danone’i] aktiivset tegevust Interbrew’/Alken-Maesi kartellikokkuleppes, võeti ta tegelikult vastutusele nii tema vastava osalemise kui ka Alken-Maesi osalemise eest nimetatud kartellis. Seevastu leidis komisjon, et [Groupe Danone] ei vastuta oma tütarettevõtja osalemise eest kooskõlastatud tegevuses turustaja kaubamärgi all müüdava õlle valdkonnas, võttes arvesse, et [Groupe Danone] ise ei olnud seotud selle kartellikokkuleppega.

11      [Groupe Danone’ile] ette heidetud rikkumine seisneb nii tema vahetult kui ka oma tütarettevõtja Alken-Maesi kaudu osalemises keerulises kokkulepete kogumis ja/või kooskõlastatud tegevuses, mis puudutasid mittekallaletungi üldpakti, hindasid ja sooduskampaaniaid jaekaubanduses, klientide, s.h nn „siseriiklike” klientide jagamist sektoris „hotellid, restoranid, kohvikud” (edaspidi „horeko”), horeko turul investeeringute ja reklaami piiramist, horeko sektoris ja jaekaubanduses kohaldatavat uut hinnastruktuuri ning müügiinformatsiooni vahetamist horeko sektoris ning jaekaubanduses.

12      [Vaidlusaluses otsuses] leitakse, et kõnealune rikkumine kestis ajavahemikus 28. jaanuarist 1993 kuni 28. jaanuarini 1998.

13      Järeldades asjaolude kogumi alusel, et rikkumine on lõppenud, ei pidanud komisjon vajalikuks määruse nr 17 artikli 3 alusel nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt rikkumise lõpetamist.

14      Samas leidis komisjon, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt tuleb Interbrew’le ja hagejale määrata trahv Interbrew’/Alken-Maesi kartellikokkuleppes osalemise eest.

15      Siinkohal märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et kõik Interbrew’/Alken-Maesi kartellikokkuleppes osalejad panid toime tahtliku rikkumise.

16      Määratud trahvisummade arvutamisel järgis komisjon [vaidlusaluses otsuses] suunistes ja koostööteatises sätestatud meetodit.

17      [Vaidlusaluse otsuse] resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

[Interbrew], [Alken-Maes] ja [Groupe Danone] rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1, osaledes keerulises kokkulepete kogumis ja/või kooskõlastatud tegevuses, mis puudutasid mittekallaletungi üldpakti, hindasid ja sooduskampaaniaid jaekaubanduses, klientuuri jagamist horeko sektoris (sisaldades „klassikalist” horekot ning siseriiklikke kliente), horeko turul investeeringute ja reklaami piiramist, horeko sektoris ja jaekaubanduses kohaldatavat uut hinnastruktuuri ning müügiinformatsiooni vahetamist horeko sektoris ning jaekaubanduses, ning seda ajavahemikus 28. jaanuarist 1993 kuni 28. jaanuarini 1998.

Artikkel 2

[…] määratakse artiklis 1 tuvastatud rikkumiste eest järgmised trahvid:

[…]

b)      [Groupe Danone’ile]: trahv 44,043 miljonit eurot.

[…]”

 Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

9        Hageja esitatud hagiavaldus vaidlusaluse otsuse tühistamiseks saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 22. veebruaril 2002. Teise võimalusena palus hageja Esimese Astme Kohtul vähendada nimetatud otsuse artikliga 2 hagejale määratud trahvi.

10      Vaidlustatud kohtuotsusega otsustas Esimese Astme Kohus lükata tagasi kõik Groupe Danone’i esitatud väited, v.a viies väide. Nimetatud väite uurimise käigus tuvastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 284–290, et Groupe Danone oli ähvardanud, ja selle kohtuotsuse punktides 291–294, et koostööd oli laien