Kohtuasi C‑45/06
Campina GmbH & Co., varem TUFFI Campina emzett GmbH
versus
Hauptzollamt Frankfurt (Oder)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht des Landes Brandenburg)
Piim ja piimatooted – Lisamaks – Kokkuvõtliku aruande edastamise tähtaja minimaalne ületamine – Rahatrahv – Määrus (EMÜ) nr 536/93, muudetud määrusega (EÜ) nr 1001/98 – Artikli 3 lõike 2 teine lõik – Määrus (EÜ) nr 1392/2001 – Artikli 5 lõige 3 – Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 – Artikli 2 lõike 2 teine lause – Kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte
2. Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Piim ja piimatooted – Piima lisamaks
(Komisjoni määrus nr 536/93, muudetud määrusega nr 1001/98, artikli 3 lõike 2 teine lõik ja määrus nr 1392/2001, artikli 5 lõige 3),
1. Kui siseriiklik kohus määrab karistuse tegevuse eest, mis on vastuolus ühenduse õigusnormidega, peab ta järgima kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet.
(vt punkt 40 ja resolutiivosa)
2. Ostjate poolt kokkuvõtliku aruande edastamise tähtaja minimaalse – nt ühe tööpäevase – ületamise korral on määruse nr 1392/2001 (milles sätestatakse piima- ja piimatootesektoris lisamaksu kehtestamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad) artikli 5 lõike 3 kohane rahatrahvi määramise kord kergem kui see, mis on ette nähtud määruse nr 536/93 (milles sätestatakse nimetatud lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad, muudetud määrusega nr 1001/98) – artikli 3 lõike 2 teise lõigu esimeses taandes.
(vt punkt 40 ja resolutiivosa)
EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
8. märts 2007 (*)
Piim ja piimatooted – Lisamaks – Kokkuvõtliku aruande edastamise tähtaja minimaalne ületamine – Rahatrahv – Määrus (EMÜ) nr 536/93, muudetud määrusega (EÜ) nr 1001/98 – Artikli 3 lõike 2 teine lõik – Määrus (EÜ) nr 1392/2001 – Artikli 5 lõige 3 – Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 – Artikli 2 lõike 2 teine lause – Kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte
Kohtuasjas C‑45/06,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Finanzgericht des Landes Brandenburg (Saksamaa) 9. novembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. jaanuaril 2006, menetluses
Campina GmbH & Co., varem TUFFI Campina emzett GmbH
versus
Hauptzollamt Frankfurt (Oder),
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees R. Schintgen, kohtunikud M. Ilešič (ettekandja) ja E. Levits,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Kreeka valitsus, esindajad: G. Kanellopoulos ja S. Papaioannou,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Schieferer ja C. Cattabriga,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb komisjoni 9. märtsi 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 536/93 – milles sätestatakse piima- ja piimatootesektori lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 57, lk 12), muudetud komisjoni 13. mai 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1001/98 (EÜT L 142, lk 22; edaspidi „määrus nr 536/93”) – artikli 3 lõike 2 teise lõigu proportsionaalsust.
2 See taotlus esitati piima ümbertöötlemise ja kokkuostuga tegeleva ettevõtte Meierei-Zentrale GmbH (edaspidi „MZ”) õigusjärglase Campina GmbH & Co., varem TUFFI Campina emzett GmbH (edaspidi „Campina”) ja Hauptzollamt Frankfurt (Oder) vahelises vaidluses, mille ese oli kokkuvõtliku aruande edastamise (edaspidi „teatis”) tähtaja minimaalne ületamine.
Ühenduse õiguslik raamistik
3 Määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 esimene lõik sätestab:
„Enne iga aasta 15. maid edastavad ostjad liikmesriigi pädevale ametiasutusele iga tootja kohta kokkuvõtliku aruande ja vajaduse korral, kui liikmesriik seda otsustab, talle tootjate poolt tarnitud piima ja/või piimaekvivalendi kogumahu, artikli 2 lõike 2 kohaselt korrigeeritud mahu ja keskmise rasvasisalduse ning individuaalsete kvootide summa ja nende tootjate toodangu keskmise tegeliku rasvasisalduse.” [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]
4 Määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teine lõik sätestab oma algses sõnastuses:
„Kui sellest tähtajast kinni ei peeta, tuleb ostjal maksta trahv, mis võrdub tootjate tarnitud piima‑ ja piimaekvivalendi koguste 0,1% ületamise eest sissenõutava maksuga. See trahv ei tohi olla suurem kui 20 000 eküüd.”
5 Euroopa Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑356/97: Molkereigenossenschaft Wiedergeltingen (EKL 2000, lk I‑5461) tunnistati see säte ebaproportsionaalseks.
6 Vahepeal võttis Euroopa Ühenduste Komisjon vastu määruse nr 1001/98. Selle artikkel 1 näeb ette:
„Määruse (EMÜ) nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teine lõik asendatakse järgmisega:
„Kui sellest tähtajast kinni ei peeta, tuleb ostjal maksta trahv, mis arvutatakse järgmiselt:
– kui esimeses lõigus viidatud teatis esitatakse enne esimest juunit, on trahv võrdne maksuga, mida nõutakse tootjate tarnitud piima ja piimaekvivalendi koguste 0,1% ületamisel. See trahv ei või olla väiksem kui 500 ega suurem kui 20 000 eküüd,
[…].”[Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]
7 Komisjoni 9. juuli 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1392/2001 – milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/33, lk 104) – artikli 5 kohaselt:
„[…]
3. […] peavad ostjad, kes ei pea lõikes 2 nimetatud tähtajast kinni, maksma summa, mis tuleb maksta iga viivituspäeva kohta siis, kui tootjate poolt ostjale tarnitud piima ja piimaekvivalendi koguseid ületatakse 0,01%. […]. Kõnealune summa ei tohi olla väiksem kui 100 eurot ega suurem kui 100 000 eurot.
[…]”
8 Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 2 lõike 2 teine lause sätestab:
„[…] Kui ühenduse eeskirjades kehtestatud halduskaristusi määravaid sätteid muudetakse hiljem, kohaldatakse tagasiulatuvalt kergemaid sätteid.”
Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus
9 MZ esitas 17. mail 1999 allkirjastatud ja samal päeval Hauptzollamt Cottbusi (edaspidi „HZA”) saabunud vormiga teatise piimakoguste kohta, mis tootjad olid talle tarninud majandusaastatel 1998–1999.
10 Vormi tagaküljel on märkus, et see teatis tuleb HZA‑le edastada hiljemalt 14. mail. Kuna nimetatud teatis saabus kolmepäevase hilinemisega, otsustas HZA määruse nr 536/93 artikli 3 lõike 2 teisele lõigule tuginedes, et ettenähtud tähtaja ületamine toob kaasa rahalise karistuse, mis võrdub tootjate tarnitud piima ja piimaekvivalendi koguste 0,1% ületamise eest nõutava trahviga. MZ poolt tarnitud piimakoguste kohta esitatud andmetest lähtudes ja 20 000 eküü suurust ülemmäära arvesse võttes kujunes määratud trahviks seega 39 116,60 Saksa marka.
11 MZ esitas selle otsuse peale vaide ning ühtlasi ka taotluse otsuse täitmise peatamiseks. MZ väitis, et koostööpartner, kellele ta oli usaldanud teatiste koostamise ja väljasaatmise, oli 14. mail 1999 tööga ülekoormatud, sest ta pidi samaaegselt järgima muid olulisi tähtaegu. Kuna 14. mai 1999 oli reedene päev, saabus teatis HZA‑sse järgmisel tööpäeval, s.o esmaspäeval, 17. mail 1999.
12 Seega, isegi kui HZA ei saanud teatist ettenähtud kuupäeval kätte, on ületamine MZ sõnul minimaalne, kuna HZA ei oleks saanud seda menetleda enne 17. maid 1999 ning jär
