KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 8. juunil 20101(1)

Kohtuasi C‑145/09

Land Baden-Württemberg

versus

Panagiotis Tsakouridis

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg (Saksamaa))

Direktiiv 2004/38/EÜ – Isikute vaba liikumine – Liidu kodanik – Kriminaalkorras süüdimõistmine – Väljasaatmisotsus – Avaliku julgeoleku huvides hädavajalik

1.        Käesoleva eelotsusetaotlusega palub Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg (Saksamaa) Euroopa Kohtul täpsustada tingimusi, mille korral võimaldatakse direktiivi 2004/38/EÜ(2) artikli 28 lõike 3 punktis a sätestatud kaitset väljasaatmise eest. Selles sättes on ette nähtud, et liidu kodaniku suhtes, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis eelnevad kümme aastat, võib väljasaatmisotsuse teha üksnes juhul, kui see on avaliku julgeoleku huvides hädavajalik.

2.        Täpsemalt küsitakse Euroopa Kohtult esiteks, kas mõistest „avaliku julgeoleku huvides hädavajalik” tuleb aru saada nii, et see sisaldab ainult liikmesriigi ja selle asutuste kaitsega seotud kaalutlusi, ning teiseks, kas korduv ja pikaajaline eemalviibimine vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt mõjutab selle kümneaastase tähtaja arvutamist, mis on nõutav selleks, et saada kaitse väljasaatmise eest.

3.        Käesolevas ettepanekus teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et avaliku julgeoleku mõistest ei tule aru saada ainult kitsas tähenduses, mis on vastuvõtva liikmesriigi sise- või välisjulgeoleku ohtuseadmine või selle riigi asutuste kaitsmine, vaid see mõiste hõlmab ka tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi, nagu riigi kodanike kaitse olulised väärtused, mis kõnealune riik on individualiseerinud sel teel, et on nende kaitsmiseks lugenud teatavad rikkumised süütegudeks.

4.        Ma osutan Euroopa Kohtule samuti, millised on minu hinnangul spetsiifilised tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et pädev siseriiklik ametiasutus saaks õiguspäraselt teha väljasaatmisotsuse, eelkõige niisuguses olukorras nagu see, mida on kirjeldatud põhikohtuasjas, kus selline otsus tehti pärast kriminaalkaristuse täideviimist.

5.        Lisaks esitan ma Euroopa Kohtule põhjused, miks ma leian, et üldiselt ei mõjuta ajutine eemalviibimine, mis ei sea kahtluse alla liidu kodanikku vastuvõtva liikmesriigiga ühendavat tugevat sidet – asjaolu, mille esinemist tuleb siseriiklikul kohtul kontrollida –, direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a nõutava kümneaastase tähtaja arvutamist.

6.        Kuid samas vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt enam kui 16 kuu pikkuse eemalviibimise tõttu, mis – nagu käesolevas kohtuasjas – lõppes alles liidu kodaniku sunniviisilise tagasipöördumisega selle riigi pädevate asutuste tehtud kohtuotsuse alusel, võib see kodanik minu hinnangul kaotada kõnealuses artiklis ette nähtud kõrgendatud kaitse, kui niisugune eemalviibimine katkestab nimetatud kodanikku selle riigiga ühendava tugeva sideme – selle tuvastamine on siseriikliku kohtu ülesanne.

I       Õiguslik raamistik

A       Esmane õigus

7.        EL lepingu artikli 3 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Liit moodustab oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega ning kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega.”

B       Direktiiv 2004/38

8.        Enne direktiivi 2004/38 jõustumist kehtis isikute vaba liikumise ja Euroopa kodanike elamisõiguse valdkonnas mitu direktiivi ja määrust. Kõnealune direktiiv koondas ja lihtsustas liidu õigust nimetatud valdkonnas.

9.        Kõnealuse direktiiviga kõrvaldatakse liidu kodanike kohustus hankida elamisluba, kehtestatakse nendele kodanikele alaline elamisõigus ja kitsendatakse liikmesriikide võimalust piirata teiste liikmesriikide kodanike viibimist nende territooriumil.

10.      Nii on direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikes 1 ette nähtud, et liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, saavad seal alalise elamisõiguse. Direktiivi artikli 16 lõikes 3 on täpsustatud, et elamisperioodi pidevust ei mõjuta ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut kuud aastas.

11.      Nimetatud direktiivi artikli 16 lõikest 4 tuleneb, et kui alaline elamisõigus on omandatud, kaotatakse see üksnes juhul, kui vastuvõtvast liikmesriigist viibitakse eemal kaks järjestikust aastat.

12.      Liidu kodanikele tagatakse lisaks kaitse väljasaatmise eest. Direktiiv 2004/38 kehtestab kitsad raamid liikmesriikide võimalusele piirata liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust, lähtudes vahetult Euroopa Kohtu praktikast selles valdkonnas.

13.      Nii võivad liikmesriigid selle direktiivi artikli 27 lõike 1 kohaselt piirata seda õigust avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides, välja arvatud majanduslikel eesmärkidel.

14.      Võttes üle Euroopa Kohtu väljatöötatud kriteeriumid, on kõnealuse direktiivi artikli 27 lõikes 2 ette nähtud, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega(3) ja põhinevad eranditult selle isiku isiklikul käitumisel, kelle suhtes väljasaatmisotsus on tehtud.(4) Selles sättes on täpsustatud, et varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Peale selle peab väljasaatmisotsuse adressaadiks oleva isiku käitumine kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.(5)

15.      Direktiivi 2004/38 artikkel 28, mis käsitleb kaitset väljasaatmise eest, on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Enne avaliku korra või julgeoleku huvides väljasaatmise otsuse tegemist võtab vastuvõttev liikmesriik arvesse teatavaid asjaolusid, näiteks kui kaua on asjaomane isik tema territooriumil elanud, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni vastuvõtvasse liikmesriiki ning sidemeid päritoluriigiga.

2.      Vastuvõttev liikmesriik ei või, sõltumata kodakondsusest, teha väljasaatmisotsust liidu kodanike või nende pereliikmete suhtes, kellel on tema territooriumil alaline elamisõigus, välja arvatud avaliku korra või julgeoleku[ga seonduvatel tõsistel põhjustel]. [täpsustatud tõlge]

3.      Välja arvatud juhul, kui see on liikmesriikide arvates avaliku julgeoleku huvides hädavajalik, ei või liidu kodanike väljasaatmise otsust teha, kui nad:

a)      on elanud vastuvõtvas liikmesriigis eelnevad kümme aastat või

b)      on alaealised, välja arvatud juhul, kui väljasaatmine on vajalik lapse enda huvides, nagu on ette nähtud 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonis.”

C       Saksa õigus

16.      30. juuli 2004. aasta Freizügigkeitsgesetz/EU‑ga(6) (liidu kodanike vaba liikumise seadus) on direktiivi 2004/38 sätted Saksa õiguskorda üle võetud. FreizügG/EU § 6 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et Saksamaa territooriumil liikumise ja elamise õiguse lõppemist saab liidu kodaniku suhtes tuvastada üksnes avaliku korra, julgeoleku või rahvatervise huvides. FreizügG/EU § 6 lõike 2 kohaselt võib keskregistrist veel kustutamata andmeid kriminaalkorras süüdimõistmise kohta väljasaatmisotsuse põhjendamisel arvesse võtta tingimusel, et selle süüdimõistmise aluseks olevatest asjaoludest ilmneb isiklik käitumine, mis kujutab endast tõelist ohtu avalikule korrale, pidades silmas, et tegemist peab olema vahetu ja piisavalt tõsise ohuga, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

17.      FreizügG/EU § 6 lõikes 3 on täpsustatud, et väljasaatmisotsuse tegemisel tuleb eriti arvesse võtta asjaomase isiku elamise kestust Saksamaa territooriumil, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integreerumist sellel territooriumil, samuti tema sidemete tihedust päritoluriigiga.

18.      Vastavalt FreizügG/EU § 6 lõikele 4 saab Saksamaa territooriumil elamise ja liikumise õiguse lõppemist pärast alalise elamisõiguse omandamist tuvastada üksnes tõsistel põhjustel.

19.      FreizügG/EU § 6 lõike 5 kohaselt võib liidu kodanike või nende pereliikmete suhtes, kes on elanud liitvabariigi territooriumil viimased kümme aastat, ning alaealiste suhtes FreizügG/EU § 6 lõikes 1 nimetatud tuvastamine toimuda üksnes juhul, kui see on avaliku julgeoleku huvides hädavajalik. Seda normi ei kohaldata alaealistele, kui elamisõiguse lõppemine on vajalik lapse enda huvides. Avaliku julgeoleku huvidest tulenev hädavajadus esineb vaid juhul, kui asjaomast isikut on ühe või mitme tahtlikult toimepandud kuriteo eest jõustunud kohtuotsusega karistatud vähemalt viieaastase vangistusega või alaealistele kohaldatava mõjutusvahendiga või seoses viimase lõpliku süüdimõistva kohtuotsusega kohaldati tema suhtes eelvangistust ning kui on ohustatud Saksamaa Liitvabariigi julgeolek või asjaomasest isikust lähtub terrorismioht.

II      Asjaolud ja põhikohtuasi

20.      Kreeka kodanik P. Tsakouridis on sündinud 1. märtsil 1978 Saksamaal. Ta on alati elanud Saksamaal ning ta omandas hariduse selle liikmesriigi territooriumil. Alates 2001. aasta oktoobrist on tal sellel territooriumil tähtajatu elamisluba.

21.      P. Tsakouridisele määrati trahvid 1998. aastal keelatud eseme valdamise eest, 1999. aastal raske tervisekahjustuse tekitamise eest ning 2000. ja 2002. aastal tahtliku tervisekahjustuse tekitamise ja ahistamise eest.

22.      Märtsist kuni oktoobri keskpaigani 2004 pidas P. Tsakouridis Rhodose saarel (Kreeka) pannkoogimüügiletti. Seejärel pöördus ta tagasi Saksamaale ja töötas alates 2004. aasta detsembrist. 2005. aasta oktoobri keskpaigas läks ta uuesti Kreekasse ja jätkas oma tegevust pannkoogimüügileti pidajana.

23.      Amtsgericht Stuttgart (Stuttgardi esimese astme kohus) andis 22. novembril 2005 P. Tsakouridise suhtes rahvusvahelise vahistamismääruse. Ta vahistati 19. novembril 2006 Rhodosel ning viidi 19. märtsil 2007 üle Saksamaale.

24.      Landgericht Stuttgart (Stuttgardi ringkonnakohus) mõistis 28. augusti 2007. aasta otsusega P. Tsakouridisele karistuseks 6 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse grupiviisilise kaubitsemise eest narkootiliste ainetega suures koguses kaheksal juhul. Kohtuistungil esitatud andmetest nähtub, et käesoleval ajal viibib P. Tsakouridis tingimisi vabaduses.

25.      Regierungspräsidium Stuttgart tuvastas 19. augusti 2008. aasta otsusega P. Tsakouridise Saksamaa territooriumile sisenemise ja seal viibimise õiguse kaotamise ning ähvardas viimast Kreekasse väljasaatmise otsusega.

26.      Regierungspräsidium Stuttgart leidis, et Landgericht Stuttgarti 28. augusti 2007. aasta otsusega toimunud süüdimõistmist silmas pidades on viieaastase vangistuse künnis ületatud, mistõttu esineb avaliku julgeoleku huvidest tulenev hädavajadus FreizügG/EU § 6 lõike 5 tähenduses. Lisaks leidis Regierungspräsidium Stuttgart, et P. Tsakouridise isiklik käitumine kujutab endast tõelist ohtu avalikule korrale, kuna tema toimepandud narkokuriteod on väga rasked ja esineb korduvuse oht. Ta lisas, et ühiskonna põhihuvides on tõhusalt võidelda narkokuritegevuse vastu, mis on eeskätt sotsiaalselt kahjulik. Regierungspräsidium Stuttgart leidis veel, et võttes arvesse P. Tsakouridise hiljutist viibimist Kreekas, ei ole tal raskusi harjuda kohaliku eluviisiga.

27.      P. Tsakouridis esitas 17. septembril 2008 selle 19. augusti 2008. aasta otsuse peale kaebuse Verwaltungsgerichtile (halduskohus). Tuvastades, et Landgericht Stuttgart leidis oma 28. augusti 2007. aasta otsuses, et P. Tsakouridis oli kuriteogrupi madalama tasemega liige ning kuriteoga seotud üksnes perekondlike kohustuste tõttu, ning leides, et ta oli üles kasvanud Saksamaal, et ta oli seal koolis käinud, et seega ei ilmne ohtu avalikule korrale FreizügG/EU § 6 lõike 1 tähenduses ja et tal on tihedad sidemed oma Saksamaal elava isaga, leidis Verwaltungsgericht, et P. Tsakouridise Saksamaa territooriumile sisenemise ja seal elamise õiguse lõppemise tuvastamine on ebaproportsionaalne.

28.      Nimetatud kohus tühistas 24. novembri 2008. aasta otsusega seega Regierungspräsidium Stuttgarti otsuse, põhjendusel et riiki sisenemise ja seal viibimise õiguse lõppemise võib liidu kodaniku puhul tuvastada üksnes avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides, kusjuures kriminaalkorras süüdimõistmine iseenesest ei ole sellise otsuse tegemiseks piisav alus. Kõnealune kohus lisab, et peab esinema tõsine, tegelik ja piisav oht, mis ähvardab kahjustada mõnd ühiskonna põhihuvi.

29.      Lisaks märgib Verwaltungsgericht, et kuna P. Tsakouridis on elanud Saksamaal kauem kui kümme aastat ja ta ei ole FreizügG/EU § 6 lõike 5 esimese lause alusel kaotanud alalist elamisõigust Kreekas viibitud perioodide tõttu, saab elamisõiguse lõppemise tuvastada üksnes avaliku julgeoleku huvidest tuleneva hädavajaduse korral. Sellist hädavajadust aga käesolevas kohtuasjas ei esine, kuna avaliku julgeoleku mõiste hõlmab ainult liikmesriigi sise- või välisjulgeolekut ning on seega kitsam kui avaliku korra mõiste. P. Tsakouridis kujutab endast võib-olla olulist ohtu avalikule korrale, kuid mitte mingil juhul liikmesriigi ja selle asutuste toimimisele ega rahvastiku säilimisele.

30.      Baden-Württembergi liidumaa esitas selle otsuse peale kaebuse Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergile.

III    Eelotsuse küsimused

31.      Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] direktiivi 2004/38[…] artikli 28 lõikes 3 kasutatud mõistet „avaliku julgeoleku huvides hädavajalik” tuleb tõlgendada nii, et väljasaatmise alus saab olla ainult vältimatu oht liikmesriigi välis- või sisejulgeolekule, mis hõlmab üksnes ohtu riigi ja selle oluliste asutuste toimimisele, rahvastiku säilimisele, samuti välissuhetele ja rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele?

2.      Millistel tingimustel lõpeb pärast kümme aastat kestnud elamist vastuvõtvas liikmesriigis direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a kohaselt omandatud kõrgendatud kaitse väljasaatmise eest? Kas selles suhtes tuleb analoogia alusel kohaldada [selle direktiivi] artikli 16 lõikes 4 sätestatud alalise elamisõiguse kaotamise tingimust?

3.      Juhul kui vastus teisele küsimusele on jaatav ning analoogia alusel on kohaldatav [nimetatud direktiivi] artikli 16 lõige 4: Kas kõrgendatud kaitse väljasaatmise eest kaob ainuüksi aja möödumise tõttu, sõltumata eemalviibimise põhjustest?

4.      Samuti juhul kui vastus teisele küsimusele on jaatav ning analoogia alusel on kohaldatav direktiivi [2004/38] artikli 16 lõige 4: Kas kriminaalmenetluses toimuva sunniviisilise tagasipöördumise korral vastuvõtvasse liikmesriiki enne kahe aasta möödumist säilib asjaomase isiku õigus kõrgendatud kaitsele väljasaatmise eest isegi juhul, kui pärast tagasipöördumist ei saa isik põhivabadusi pikema aja jooksul kasutada?”

IV      Analüüs

32.      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas mõistet „avalik julgeolek” tuleb eristada mõistest „avalik kord” ning kas esimest tuleb tõlgendada kitsamalt kui teist, nii et üksnes väljasaatmisotsust, mis on tehtud liidu kodaniku suhtes, kes ohustab liikmesriigi ja selle asutuste toimimist, võib lugeda avaliku julgeoleku huvides hädavajalikuks väljasaatmisotsuseks.

33.      Oma teise, kolmanda ja neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt liidu kodaniku korduv eemalviibimine ning sunniviisiline tagasipöördumine sellele territooriumile kriminaalmenetluse raames võivad mõjutada direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punktis a sätestatud kõrgendatud kaitset.

A       Sissejuhatavad märkused

34.      Sissejuhatavad märkused käsitlevad kahte küsimust – esiteks direktiiviga 2004/38 kehtestatud süsteemi mõtet ja ülesehitust ning teiseks karistusõiguse aluspõhimõtete üldkehtivust.

1.      Direktiiviga 2004/38 kehtestatud süsteemi mõte ja ülesehitus

35.      Direktiivi 2004/38 põhjenduse 3 kohaselt on direktiivi eesmärk lihtsustada ja tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust.

36.      Isikute vaba liikumine on üks põhivabadusi siseturul ning seda on kinnitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 45. Pärast seda, kui kõigepealt said õiguse ühenduse territooriumil vabalt liikuda töötajad, laienes see õigus ka liidu kodanikele, sõltumata nende õiguslikust seisundist ning sellest, kas nad tegelevad majandustegevusega või mitte. Liidu kodakondsus annab seega igale liidu kodanikule õiguse liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, arvestades ELTL artikli 20 lõike 2 teises lõigus sõnaselgelt sätestatud piiranguid.

37.      Loomulikult tuleb kõnealuse õiguse vabalt liikuda teostamisel järgida iga liikmesriigi seadusi. Nii võib liikmesriik direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 1 kohaselt piirata liidu kodaniku liikumisvabadust oma territooriumil avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides. Kuna see liikumisvabaduse piirang kahjustab liidu õiguse aluspõhimõtet, on selle kohaldamistingimused siiski väga piiratud.(7)

38.      Nagu eespool märgitud, on selle direktiivi artiklis 28 kehtestatud kõrgendatud kaitse liidu kodanikele ning teatavatel juhtudel nende perekonnaliikmetele.

39.      Nii on kõnealuse direktiivi artikli 28 lõikes 1 sätestatud, et kui liikmesriik teeb avaliku korra või julgeoleku huvides liidu kodaniku suhtes väljasaatmisotsuse, peab ta ennekõike arvesse võtma teatavaid kaalutlusi, näiteks seda, kui kaua on asjaomane isik selle riigi territooriumil elanud, tema vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni vastuvõtvasse liikmesriiki ning sidemeid päritoluriigiga.

40.      Direktiivi 2004/38 artikli 28 lõikest 2 tuleneb, et kui liidu kodanikud või tema perekonnaliikmed on saanud alalise elamisõiguse vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, võib see liikmesriik teha väljasaatmisotsuse nende isikute suhtes üksnes avaliku korra või julgeolekuga seonduvatel tõsistel põhjustel.

41.      Viimaks võib selle direktiivi artikli 28 lõike 3 punkti a kohaselt olla üksnes avaliku julgeoleku huvidest tulenev hädavajadus aluseks väljasaatmisotsusele, mis on tehtud liidu kodaniku suhtes, kes on elanud vastuvõtva liikmesriigi territooriumil sellele otsusele eelnenud kümme aastat.

42.      Nendest kolmest lõikest ilmneb eelkõige, et elamisperioodi kestus on otsustav tegur liidu kodaniku väljasaatmise eest kõrgendatud kaitse tagamisel.

43.      Seda selgitab asjaolu, et liidu seadusandja leidis, et elamisperioodi kestus peegeldab teatavat integreerumist vastuvõtvasse liikmesriiki.(8) Mida pikem on elamisperioodi kestus selle riigi territooriumil, seda tihedamaid suhteid nimetatud riigiga eeldatakse.

44.      Sellise liidu kodaniku suhtes tehtud väljasaatmisotsus, kes kasutas oma õigust liikuda ning kes on igati integreerunud vastuvõtvasse liikmesriiki, võib seega seda kodanikku tõsiselt kahjustada.(9)

45.      Seetõttu on liidu kodanikul võimalik end väljasaatmise eest kaitsta ning see kaitse tugevneb vastuvõtvasse liikmesriiki integreerituse astmest sõltuvalt. Kirjeldatav süsteem loob tegelikkuses postulaadi, et integreerituse aste sõltub elamisperioodi kestusest. Mida pikem on elamisperioodi kestus, seda suuremat integratsiooni eeldatakse ning seda täielikum on kaitse väljasaatmise eest.(10)

2.      Karistusõiguse aluspõhimõtete üldkehtivus

46.      Käesoleva juhtumi üksikasjade tõttu peab Regierungspräsidium Stuttgarti kavandatav otsus vastama mitte üksnes direktiivis 2004/38 esitatud nõuetele, vaid kuna tegemist on otsusega, mis tehakse kriminaalkorras süüdimõistmise tulemusel ning mis on tehtud pärast karistuse täideviimist, järgima ka karistuse funktsiooni puudutavaid aluspõhimõtteid.

47.      Kuigi puudub vaidlus selle üle, et Euroopa Kohtu poolt õiguspäraselt kasutatud tõlgendamismeetod jätab vajadusel ruumi spetsiifilisele tõlgendamisele, mis võtab arvesse iga direktiivi enda eesmärki, et tagada direktiivi kasulik mõju, ei saa siiski põhiõigusi ja aluspõhimõtteid erinevalt kohaldada vastavalt valdkonnale, kus need esile tõusevad, kuna vastasel juhul kaotaksid need oma põhiolemuse. Kõnealune õiguse või põhimõtte põhiolemus kujutab endast vastupidi ühist standardit, millest vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas ei saa välja jätta muu hulgas küsimusi, mis on seotud liidu kodakondsusega.

48.      Juba ammustest aegadest kehtiv usuteadlaste, filosoofide ja teoreetikute idee, et karistusel peab olema süüdimõistetu uuesti ühiskonda sulandamise ülesanne, on täna põhimõte, mida jagavad ja kinnitavad kõik modernsed, sealhulgas liikmesriikide õigussüsteemid.(11) Samuti andis Euroopa Nõukogu 2006. aastal soovituse Euroopa vanglaeeskirjade kohta(12), milles on ette nähtud, et „[i]sikute, kellelt on võetud vabadus, kinnipidamist tuleb korraldada selliselt, mis lihtsustaks nende taaslõimumist vabasse ühiskonda”(13). Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee vastu võetud ja New Yorgis 16. detsembril 1966 allkirjastatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 10 lõikes 3 on samuti ette nähtud, et „[p]önitentsiaarsüsteem näeb vangidele ette sellist režiimi, mille oluliseks eesmärgiks on nende parandamine ja sotsiaalne ümberkasvatamine”.

49.      Euroopa Inimõiguste Kohus on samuti leidnud, et „[v]angistuse üks peamistest ülesannetest on kaitsta ühiskonda, näiteks takistades kurjategijal uut tegu toime panna ning seeläbi edasist kahju tekitada. Samal ajal on Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul õiguspärane eesmärk poliitikal, mis seisneb vangistusega karistatud isikute järkjärgulises ühiskonda sulandamises. Sellest seisukohast peab kohus põhjendatuks meetmeid, mis – nagu lühiajalised väljasõidud – võimaldavad kinnipeetava sulandamist ühiskonda”.(14)

50.      Selle põhimõtte järgimine, et karistusel on ühiskonda sulandamise ülesanne, näib minu arvates lahutamatu inimväärikuse mõistest ning kuulub sellisena ilmselt ühenduse õiguse üldpõhimõtete perekonda.

51.      Neil kaalutlustel tuleb Euroopa Kohtu tähelepanu siinkohal juhtida iseärasustele käesolevas kohtuasjas, mille raames on väljasaatmisotsus kavandatud pärast tingimusliku vabastamise meedet, kusjuures see meede on ühiskonda sulandamisele suunatud karistuse täitmise viis.

52.      Neid asjaolusid kogumis arvestades kerkib üles küsimus, kas P. Tsakouridise suhtes, kes on sündinud ning peaaegu kogu oma elu elanud Saksamaa territooriumil, võib teha otsuse sellelt territooriumilt väljasaatmise kohta põhjusel, et talle on mõistetud karistuseks 6 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus grupiviisilise kaubitsemise eest narkootiliste ainetega.

B       Mõiste „avaliku julgeoleku huvides hädavajalik”

53.      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhjusi, mille tõttu tehti P. Tsakouridise suhtes väljasaatmisotsus, saab direktiivi 2004/38 artikli 28 lõike 3 punkti a tähenduses lugeda avaliku julgeoleku huvides hädavajalikuks.

54.      Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tegelikult teada, kas mõistet „avalik julgeolek” tuleb eristada mõistest „avalik kord” ning kas esimest tuleb tõlgendada kitsamalt kui teist, nii et üksnes väljasaatmisotsust, mis on tehtud liidu kodaniku suhtes, kes ohustab liikmesriigi enda ja selle asutuste toimimist, võib lugeda avaliku julgeoleku huvides hädavajalikuks väljasaatmisotsuseks.

55.      Allpool viidatud põhjustel ei leia ma, et avaliku julgeoleku mõistet tuleks tõlgendada ainult kitsas tähenduses, mis on üksnes liikmesriigi või selle asutuste kaitsmine.

56.      Euroopa Kohtu praktika avaliku julgeoleku mõiste kohta ei ole olematu. Euroopa Kohus pidi 80‑ndatel ja 90‑ndatel aastatel korduvalt kontrollima, kas liikmesriik suudab põhjendada kaupade vaba liikumise piirangut avaliku julgeoleku kaalutlustel.(15) Samuti pidi Euroopa Kohus tegema otsuse küsimuses, kas naisi diskrimineerivad siseriiklikud meetmed võivad olla põhjendatud liikmesriigi avaliku julgeoleku kaitse kaalutlustel.(16)

57.      Kõigis neis kohtuasjades möönis Euro