KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 23. septembril 20101(1)

Kohtuasi C‑194/09 P

Alcoa Trasformazioni Srl

Apellatsioonkaebus – Abikavad elektri soodustariifi kohaldamise kohta energiamahukatele ettevõtjatele Itaalias – Meede, mis ei kujuta endast abi – Kavade pikendamine Itaalia ametiasutuste poolt – Otsus algatada EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus

1.        Oma apellatsioonkaebuses palub Alcoa Trasformazioni Srl (edaspidi „Alcoa”) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑332/06: Alcoa Trasformazioni vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”)(2) ja osaliselt tühistada komisjoni otsus 2006/C 214/03, millega algatati EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus riigiabi C 36/06 (ex NN 38/06) – Elektri soodustariif teatud energiamahukatele ettevõtjatele Itaalias(3) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) suhtes, selles osas, milles see otsus puudutab kahe Alcoale kuuluva alumiiniumitehase suhtes kohaldatavaid elektritariife.

2.        Selle kohtuasja eripära seisneb asjaolus, et Alcoa esitatud hagi ei puuduta mitte EÜ artikli 88 lõike 2 alusel tehtud lõplikku otsust, vaid komisjoni otsust algatada ametlik uurimismenetlus meetme suhtes, millega pikendati Alcoa suhtes kohaldatud korda, mis kujutas endast soodustariifi, mille kohta komisjon leidis 1995. aastal, et see ei olnud abi.

3.        Neil asjaoludel tuleb Euroopa Kohtul eelkõige analüüsida, millised õiguslikud tagajärjed on komisjoni otsusel, milles on kvalifitseeritud, et meede ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ning analüüsida õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldatavust.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Määrus nr 659/1999

4.        Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), mis jõustus 16. aprillil 1999, artiklis 1 on määratletud järgmised asjakohased mõisted:

„a)      abi – meede, mis vastab kõikidele [EÜ artikli 87] lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele;

b)      olemasolev abi:

i)      [...] igasugune abi, mis enne asutamislepingu jõustumist oli olemas vastavates liikmesriikides, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis kehtisid enne ja mida kohaldatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist;

ii)      heakskiidetud abi, see tähendab komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi;

[...]

v)      abi, mida peetakse olemasolevaks abiks, kuna on võimalik teha kindlaks, et selle kehtestamise ajal ei olnud see veel abi, vaid on muutunud selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud. Kui teatavad meetmed muutuvad abiks pärast tegevuse liberaliseerimist ühenduse õiguses, ei käsitleta neid meetmeid pärast liberaliseerimise kuupäeva enam olemasoleva abina;

c)      uus abi – kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused;

[...]

f)      ebaseaduslik abi – uus abi, mis on kehtestatud vastuolus [EÜ artikli 88] lõikega 3;

[...]”

5.        Määruse nr 659/1999 artikli 2 lõike 1 kohaselt „teatab kõnealune liikmesriik kõikidest uue abi andmise plaanidest komisjonile piisavalt aegsasti”. Selle määruse artikkel 3 sätestab, et uut abi „ei kehtestata […], enne kui komisjon on teinud või kui loetakse, et ta on teinud sellist abi lubava otsuse”.

6.        Nimetatud määruse artikli 4 lõige 4 sätestab:

„Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [EÜ artikli 88] lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus”).”

7.        Sama määruse artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.”

8.        Seoses meetmetega, millest ei ole teatatud, näeb määruse nr 659/1999 artikli 10 lõige 1 ette, et „kui komisjoni käsutuses on ükskõik millisest allikast saadud teave väidetava ebaseadusliku abi kohta, kontrollib ta seda teavet viivitamata”. Sama määruse artikli 13 lõikes 1 on sätestatud, et selle kontrollimise põhjal tuleb vajaduse korral teha ametliku uurimismenetluse algatamise otsus.

9.        Olemasolevate abikavadega seotud menetlus on ette nähtud määruse nr 659/1999 artiklites 17–19. Selle määruse artiklis 18 on sätestatud, et kui komisjon „leiab […], et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi ühisturuga kokku, siis esitab ta soovituse, milles pakub kõnealusele liikmesriigile asjakohaseid meetmeid”. Kui kõnealune liikmesriik ei kiida pakutud meetmeid heaks, võib komisjon sama määruse artikli 19 lõike 2 alusel algatada ametliku uurimismenetluse.

II.    Asjaolud, menetlus ja vaidlustatud kohtuotsus

10.      Alcoa on Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, kellele kuulub kaks esmase alumiiniumi tootmise tehast, mis asuvad Sardiinia maakonnas Portovesmes ja Veneto maakonnas Fusinas. Need tehased müüs apellatsioonkaebuse esitajale Alumix SpA, seoses viimati nimetatud äriühingu erastamisega.

11.      Otsuses 96/C 288/04, mis tehti Itaalia Vabariigile teatavaks ja avaldati 1. oktoobril 1996(4) (edaspidi „otsus Alumix”), leidis komisjon eelkõige, et elektritarne soodustariif, mida ENEL küsis Alcoa poolt omandatud tehastelt, ei kujutanud endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. See soodustariif kehtestati ministeeriumidevahelise hinnakomitee 24. juuli 1992. aasta otsusega nr 13. Kõnealune tariif oli vastavalt 19. detsembri 1995. aasta dekreetseaduse(5) (edaspidi „1995. aasta dekreetseadus”) artiklile 2 kohaldatav kuni 31. detsembrini 2005. Selle kohta leidis komisjon eelkõige, et „kohaldades esmase alumiiniumi tootmise suhtes [apellandi omandatud tehastes] tariifi, mis katab selle muutuvkulud ja osaliselt püsikulud, käitu[s] ENEL [normaalsetes turutingimustes tegutseva ettevõtjana], kuna need tariifid võimaldavad tarnida elektrienergiat tema kõige olulisematele tööstuslikele klientidele piirkondades, kus toimub suur elektrienergia ületootmine”.

12.      Toimikust nähtub, et elektrienergia‑ ja gaasiamet (edaspidi „amet”) andis 9. augusti 2004. aasta otsusega nr 148/04 avalik‑õiguslikule asutusele Cassa Conguaglio per il settore elettrico’le (elektrienergia sektori tasakaalustusfond, edaspidi „tasakaalustusfond”) soodustariifi haldamise ülesande. Sellega seoses maksis see asutus otse Alcoale tagasi ENEL‑i küsitava tariifi ja 1995. aasta dekreetseaduses sätestatud soodustariifi vahe, kasutades selleks kõigile Itaalia elektritarbijatele kehtestatud maksutaolist lõivu.

13.      Itaalia ametiasutused võtsid 2005. aastal vastu 14. märtsi 2005. aasta dekreetseaduse nr 35, mis muudeti 14. mai 2005. aasta seaduseks nr 80 (GURI nr 91 regulaarne lisa, 14.5.2005; edaspidi „2005. aasta dekreetseadus”). Selle seaduse artikli 11 lõikega 11 pikendati kahele Alcoa tehasele kohaldatavat soodustariifi kuni 31. detsembrini 2010.

14.      Elektrienergia valdkonnas pädeva ameti otsus (ameti 13. oktoobri 2005. aasta otsus nr 217/05, mis tehti 2005. aasta dekreetseaduse eespool nimetatud artikli 11 lõike 11 ja lõike 13 alusel) täpsustas kõnealuse artikli 11 lõike 11 kohaldamise üksikasjalikke eeskirju. Need eeskirjad nägid ette, et 2004. aasta tariifi kohaldamine jätkus 2005. aastal ning juhul, kui iga‑aastased võrdlushinnad Maini‑äärse Frankfurdi ja Amsterdami energiabörsidel tõusevad, saab Alcoa tehastele määratud tariif tõusta maksimaalselt vaid 4% aastas.

15.      Neid asjaolusid arvestades võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse EÜ artikli 88 lõike 2 kohase uut abi puudutava menetluse algatamise kohta.

16.      Alcoa esitas 29. novembri 2006. aasta hagiavaldusega Üldkohtule hagi, paludes tühistada vaidlusalune otsus ametliku uurimismenetluse algatamise kohta. Ta väitis kõigepealt, et komisjon kvalifitseeris tema tehaste suhtes kohaldatava elektritariifi ekslikult riigiabiks, samas kui see tariif, mis vastas turutariifile, ei andnud neile mingit eelist. Teiseks heidab Alcoa komisjonile ette õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kaitse põhimõtte rikkumist, sest kõnealune otsus on vastuolus otsusega Alumix. Kolmandaks väidab ta teise võimalusena, et komisjon uuris kõnealust meedet ekslikult uue abi suhtes kohaldatava menetluse raames, mitte olemasoleva abi suhtes kohaldatava menetluse raames.

17.      Üldkohus jättis 25. märtsi 2009. aasta kohtuotsusega hagi rahuldamata.

III. Apellatsioonkaebus

18.      Alcoa esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet, mis jagunevad mitmeks konkreetseks etteheiteks.

19.      Esimeses väites heidab Alcoa Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus õigusnormi, leides, et komisjon sai algatada menetluse ilma uurimata, kas otsuses Alumix esitatud järeldused olid muutunud asjakohatuks. Seega rikkus Üldkohus esiteks õigusnormi, kuna ta piirdus vaidlusaluse otsuse kontrollimisel ilmse vea kontrolliga; teiseks, kuna ta ei kohaldanud kohtupraktikat ja liidu õiguse aluspõhimõtteid, mille kohaselt peab komisjon võtma arvesse oma varasemaid otsuseid, mis ta on teinud sama juhtumi raames; kolmandaks, kuna ta tuvastas ebapiisavate asjaolude põhjal, et komisjon võis põhjendada ametliku uurimismenetluse algatamist; neljandaks, kuna ta leidis, et otsus Alumix oli ajaliselt piiratud; viiendaks, kuna ta jättis tuvastamata, et komisjon rikkus vaidlusaluses otsuses hea halduse põhimõtet ja õigust olla ära kuulatud; ja kuuendaks, kuna ta järeldas, et vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud.

20.      Oma teises väites märgib Alcoa, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et uue abi suhtes kohaldatav menetlus oli käesolevas asjas kohaldatav. Selle väite toetuseks heidab Alcoa Üldkohtule esiteks ette, et see viimane tugines kohtupraktikale, mis käsitles ühisturuga kokkusobiva abi ajalist pikendamist; teiseks, et ta tõlgendas otsust Alumix kui ajaliselt piiratud otsust; kolmandaks, et ta põhines ekslikult 1999. ja 2004. aastal tehtud tehnilistel muudatustel; ja neljandaks, et ta eiras vajadust kaitsta õiguskindlust ja õiguspärast ootust ametliku menetluse algatamise raames.

21.      Alcoa palub seega tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja tühistada komisjoni otsus 2006/C 214/03, mis tehti Itaalia Vabariigile teatavaks 19. juulil 2006, osas, milles see puudutab Alcoale kuuluvate alumiiniumitehaste suhtes kohaldatavaid elektritariife. Ta palub teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsusele. Alcoa palub mõista kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas kohustada komisjoni hüvitama seoses esimese kohtuastme menetlusega komisjonile kohtukuludena makstud summad.

22.      Komisjon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud, sealhulgas esimeses kohtuastmes kantud kohtukulud, välja apellandilt.

IV.    Sissejuhatus

23.      Kõigepealt märgin, et seoses käesoleva apellatsioonkaebusega tõusetub küsimus selle kohta, millistel tingimustel meedet, mille puhul komisjon tuvastas, et see ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, võib pidada eraldiseisvaks meetmeks, kui siseriiklikud ametiasutused teevad sellesse teatud muudatusi ja otsustavad seda ajaliselt pikendada.

24.      Nendin, et põhiline erinevus Alcoa seisukoha ja komisjoni seisukoha vahel seisneb asjaolus, et Alcoa arvates on tegemist komisjoni poolt juba uuritud meetme pikendamisega, samas kui komisjoni arvates on tegemist eraldiseisva meetmega, mida saab seega uurida üksnes uue abi vaatepunktist.

25.      Selles osas tuleb kohe märkida, et Üldkohtu arutluskäik põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 esitatud järeldusel, et kõnealust meedet ei saa pidada olemasolevaks abiks mitte üksnes seetõttu, et see hõlmab ajavahemikku, mis erineb otsuses Alumix uuritud ajavahemikust, vaid ka seetõttu, et kõnealune meede ei seisne enam selles, et ENEL kohaldas 1995. aasta dekreetseaduses sätestatud tariifi, mis oli võrdväärne turutariifiga, vaid tegemist on hüvitisega, mida tasakaalustusfond annab selleks, et korvata ENEL‑i poolt küsitava tariifi ja 1995. aasta dekreetseaduses, mida on pikendatud 2005. aasta dekreetseadusega, sätestatud tariifi vahet. Üldkohtu arvates on seega tegemist eraldiseisva meetmega.

V.      Üldised märkused meetmete kohta, mis ei kujuta endast riigiabi, ja nende kvalifitseerimise võimalik muutmine

26.      EÜ asutamislepingu artiklis 88 on ette nähtud ja korraldatud riigiabi pidev uurimine ja kontrollimine komisjoni poolt. EÜ artikli 88 lõike 1 kohaselt tuleb komisjonil kontrollida pidevalt kõiki liikmesriikides olemasolevaid abisüsteeme. Mis puudutab uut abi, mida liikmesriigid kavatsevad kehtestada, siis asutamisleping kehtestab esialgse menetluse, mille puudumisel ei saa ühtegi abi käsitada nõuetekohaselt kehtestatud abina. EÜ artikli 88 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb abi määramise või muutmise plaanidest enne nende rakendamist komisjonile teatada.

27.      Selles osas tuleb seega eristada ühelt poolt EÜ artikli 88 lõikes 3 kehtestatud esialgset abi uurimise menetlust, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus abi osalise või täieliku kokkusobivuse kohta, ja teiselt poolt EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust. Teisena nimetatud menetlus võimaldab riiklike meetmete põhjalikku uurimist ja sellel on kaks eesmärki. Esiteks on selle eesmärk kaitsta potentsiaalselt huvitatud kolmandate isikute huve ja teiseks võimaldab see komisjonil olla enne lõpliku otsuse tegemist täielikult informeeritud kõnealuse juhtumi asjaoludest.(6)

28.      Euroopa Kohtul on kohtuasjas Belgia ja Forum 187 vs. komisjon juba olnud võimalus võtta seisukoht tagajärgede kohta, mis on sellisel komisjoni otsusel, mis muutis hinnangut võrreldes varasema otsusega, mille kohaselt meede ei olnud riigiabi.(7)

29.      Peale selle märkis kohtujurist Léger nimetatud kohtuasjas esitatud ettepanekus, et otsus, milles komisjon sedastab, et teatud meede ei ole riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ei loo õiguslikku olukorda, mida võidakse pidevalt muuta ühenduse institutsioonide kaalutlusõiguse raames, nagu võib juhtuda eelkõige ühise turukorralduse valdkonnas, mille eesmärk nõuab pidevat kohandamist vastavalt majandusolukorra muutumisele.(8)

30.      Kohtujurist Léger’i sõnul järeldub sellest, et kui komisjonile on EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt teatatud siseriiklikust meetmest ja kui komisjon on teinud otsuse, mille kohaselt see meede ei kujuta endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, võivad nii meetme kehtestanud riik kui ka sellest kasusaajad pärast otsuse edasikaebamise tähtaja lõppemist olla kindlad, et meede ei ole vastuolus riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjadega. Huvitatud isikud võivad seega põhjendatult uskuda, et sellist otsust saab põhimõtteliselt kahtluse alla seada üksnes ühisturu arengu korral.(9)

31.      Nõustudes selle arutluskäiguga, märgin samas, et olulised erinevused käesoleva kohtuasja ning eespool viidatud kohtuasja Belgia ja Forum 187 vs. komisjon vahel ei luba käesoleva juhtumi analüüsis piirduda selle järeldusega.

32.      Eespool viidatud kohtuasjas Belgia ja Forum 187 vs. komisjon tuvastati, et pärast selle teatavaks tegemist ei ole meedet oluliselt muudetud.(10) Seoses käesoleva apellatsioonkaebusega on aga põhiküsimus see, milline tagajärg on sellise meetme muutmisel, mille kohta on eelnevalt tuvastatud, et see ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse.

33.      Selles osas võib järgmisest kohtupraktikast tuletada kasulikke juhtnööre.

34.      Esiteks märgin, et seoses teatatud meetmetega on Euroopa Kohus otsustanud, et EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 viimases lauses (nüüd EÜ artikli 88 lõike 3 viimane lause) sätestatud rakendamiskeeldu kohaldatakse terve plaanitud abikava lõpliku versiooni suhtes, mille on vastu võtnud siseriiklikud ametiasutused. Kui esialgselt teatatud projekti on vahepeal tehtud muudatusi, millest komisjoni ei ole teavitatud, kohaldatakse keeldu muudetud projekti suhtes, välja arvatud juhul, kui väidetav muudatus ei kujuta endast tegelikult eraldiseisvat abimeedet, mida tuleb eraldi hinnata, ja ei peaks seega mõjutama hinnangut, mille komisjon on juba teinud esialgse projekti kohta. Viimasel juhul on keeld kohaldatav üksnes muudatusega kehtestatud abimeetme suhtes.(11)

35.      Teiseks leiab Euroopa Kohus, et nii EÜ asutamislepingu artikli 93 (nüüd EÜ artikkel 88) sisust kui ka eesmärkidest nähtub, et uue abina, mille suhtes kehtib viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustus, tuleb käsitleda meetmeid, millega kehtestatakse abimeetmeid või muudetakse neid, kusjuures muudatused võivad puudutada nii olemasolevaid abimeetmeid kui ka esialgseid projekte, millest komisjonile teatatakse.(12)

36.      Peale selle märgin, et Üldkohus on oma praktikas üritanud piiritleda olemasoleva abi muutmise olemust.(13) Sellegipoolest leian, et pikendamise ja muutmise olemust ning nende tagajärgi tuleb uurida juhtumipõhiselt, mis minu arvates välistab toimunud muudatuste olemuse kohta üldise eeskirja või üldiste kriteeriumide kehtestamise.

37.      Mulle tundub, et meede, mille kohta komisjon eelnevalt leidis, et see ei kujuta endast riigiabi, võib langeda EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse iseäranis järgmistel juhtudel.

38.      Kõigepealt, kohaldades mõistet „ühisturu areng”, mis on esitatud määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktis v, kus on täpsustatud, et meedet, mis kehtestamise ajal ei olnud abi, tuleb siiski pidada olemasolevaks abiks, kui see meede on muutunud abiks „hiljem ühisturu arengu tõttu”. Meede muutub seega olemasolevaks abiks.

39.      Teiseks, juhul, kui komisjon muudab oma hinnangut meetme kohta, eelkõige asutamislepingu riigiabi eeskirjade rangema kohaldamise põhjal, võidakse meetme suhtes kohaldada olemasolevat abi puudutavat menetlust.(14)

40.      Viimaks juhul, kui liikmesriik muudab meedet sellisel viisil, et sellel ilmnevad EÜ artikli 87 lõikes 1 kindlaks määratud omadused ning see meede muutub eelnevalt uuritud meetmest eraldiseisvaks meetmeks, muutub meede uueks abiks.

41.      Kaldun arvama, et käesolevas asjas on tegemist viimase stsenaariumiga.

42.      Tõsi küll juhul, kui komisjon leiab, et meede ei kujuta endast riigiabi, ei saa pelgalt selle meetme pikendamine tuua kaasa komisjoni hinnangu muutumist. On iseenesestmõistetav, et korra suhtes, mis jääb sisuliselt samaks, st millel ei ole endiselt riigiabi omadusi, kehtivad meedet käsitlevas komisjoni otsuses esitatud kinnitused, mis puudutavad selle kooskõla liidu õigusega.

43.      Kava või meetme pelga pikendamise puhul tundub turu arengu korral olevat sobiv kohaldada analoogia alusel määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v ja artiklite 17–19 sätteid.

44.      Seevastu pärast komisjoni otsust, mille kohaselt meede ei ole abi, toimuv pikendamine, millega kaasneb meetme sisu muutmine, kujutades seega endast meetme olulist muutmist, võib tuua kaasa rakendatud korra ümberkvalifitseerimise. Meede võib muutuda EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvaks meetmeks. Niisugune meede on kindlasti olemasolevast korrast eraldiseisev meede.

45.      Selles osas on komisjonil kohustus läbilõikeliselt analüüsida tehtud muudatuste olemust. Juhul, kui leiti, et meede ei ole riigiabi, peaks komisjon enne esialgse menetluse algatamist piisavalt põhjaliku uurimise kaudu kontrollima, kas tegemist on ilma muutmata toimunud pikendamisega või olulise muutmisega.

46.      See nõue on minu arvates seotud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kaitsega.

47.      Seega, nagu kohtujurist Léger rõhutas, ei sõltu siseriikliku meetme kuulumine või mittekuulumine EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse kaalutlusõigusest. Komisjonil on küll lai kaalutlusõigus, et teha kindlaks, kas siseriiklik meede kuulub selle sätte kohaldamisalasse, kui sellega nõutavate tingimuste analüüs eeldab keerulisi majanduslikke hinnanguid, kuid see ei tähenda, et komisjon võib igal ajal omal äranägemisel muuta oma seisukohta küsimuses, kas tegemist on riigiabiga.(15)

48.      Selles osas märgin, et meetme muutmine võib toimuda mitmel tasandil.

49.      On oluline rõhutada, et kui muutus meetme andnud avalik‑õiguslik ametiasutus, st see ametiasutus, mis on kehtestanud teatud korra, mida abiks ei peetud; siis kõnealune muutus võib olla puhtformaalne. Otsustav kriteerium, mille järgi oleks võimalik tuvastada, kas tegemist on sisulise muutumisega, peaks seega tavaliselt olema sellise muutuse majanduslik mõju.

50.      Muutus võib oma olemuselt olla ka sisuline, kui see puudutab meetme üksikasjalikke rakenduseeskirju, st eeskirju, mis käsitlevad meetme rahastamiseks kasutatavate vahendite suunamist.

51.      Käesolevas asjas olen seisukohal, et tegemist ei ole puhtformaalse muudatusega. Selle muudatuse kvalifitseerimist oluliseks muudatuseks võib toetada kahekordne muutus, mis puudutab esiteks eeldatava eelise tekitanud asjaolu, st üleminekut riigi osalusega ettevõtjalt, kellel on olnud kauaaegne monopol, avalik‑õiguslikule asutusele, ja teiseks selle rahastamise süsteemi, mis väljendub üleminekus soodustariifilt maksulaadsele lõivule, mida tuleb tasuda kõikidel elektritarbijatel. See kvalifitseerimine võib viia järelduseni, et kõnealune meede on eraldiseisev meede, ning see võib põhjendada komisjoni otsust algatada ametlik uurimismenetlus.

52.      Peale selle ei peaks asjaolu, et meetme õiguslikku kvalifitseerimist on juba uuritud, takistama pädeval ametiasutusel kõnealust korda uuesti uurida, kui sellel ametiasutusel tekib uue asjakohase teabe põhjal kahtlusi selle kohta, kas see meede on kooskõlas kehtivate eeskirjadega. Kui meedet, mida ei peetud riigiabiks, võidakse muuta viisil, mis teeb sellest eraldiseisva meetme, peab komisjon sellisel juhul saama kõnealust menetlust kasutada.

53.      Riiklikku meedet puudutava esialgse uurimise staadiumi lõppedes on komisjonil kolm valikut: otsustada, et kõnealune riiklik meede ei ole riigiabi; otsustada, et kuigi see meede on abi, et tekita see kahtlusi selle meetme kokkusobivuse kohta ühisturuga; või algatada ametlik uurimismenetlus.(16)

54.      Alcoale kehtestatud soodustariifi osas nähtub käesolevas asjas toimikust, et komisjon tegi ametliku uurimismenetluse algatamist käsitleva vaidlusaluse otsuse pärast seda, kui tal tekkisid kahtlused esialgses staadiumis. Lõplik otsus, milles on tuvastatud, et Alcoale antud hinnatoetuste kava oli ühisturuga kokkusobimatu, võeti vastu 19. novembril 2009.(17)

VI.    Teise väite esimene etteheide

55.      Kuna minu arvates avalduvad selles etteheites käesoleva kohtuasja lahendamise jaoks olulised asjaolud, teen ettepaneku analüüsida seda esimesena.

A.      Poolte märkused

56.      Alcoa heidab Üldkohtule ette, et viimane tugines oma arutluskäigus Üldkohtu otsusele Diputación Foral de Álava jt,(18) et väita, et ajaline pikendamine üksi võib muuta meetme uueks abiks. See kohtuotsus aga puudutab kokkusobiva abina kvalifitseeritud meetme pikendamist, samas kui käesolevas asjas on tegemist meetmega, mille kohta komisjon tunnistas, et see ei ole abi. Alcoa väitel rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei võtnud arvesse õiguslikke erinevusi abi kokkusobivuse sedastamise ja abi puudumise sedastamise vahel.

57.      Alcoa väidab, et abi puudumise sedastamise puhul võib turutingimuste muutumine muuta meetme abiks, kuid meetme kui sellise pikendamisel ei saa olla niisugust mõju. Sellisel juhul on kohaldatav määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkt v, mis nõuab, et meedet käsitletaks olemasoleva abina, mitte uue abina.

58.      Komisjon rõhutab, et vaidlusalune otsus ei põhine mitte üksnes meetme pikendamisel, vaid ka meetme muutmisel teoreetiliseks tariifiks. Sellisest meetme muutmisest piisab, et õigustada 2005. aasta dekreetseaduse artikli 11 lõike 11 ajutist kvalifitseerimist uue abina.

B.      Hinnang

59.      Selles põhilise tähtsusega etteheites leiab Alcoa, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui viimane tugines tuvastamiseks, et käesolevas asjas oli kohaldatav uut abi puudutav menetlus, oma arutluskäigus kohtupraktikale, mida Alcoa väitel ei saa üle võtta meetmete suhtes, mis ei kujuta endast abi.

60.      Selles osas märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128 vastuseks Alcoa argumendile, et komisjon oleks pidanud uurima kõnealust meedet olemasoleva abi, mitte uue abi suhtes kohaldatava menetluse raames, kuna see meede ei kujutanud endast otsuses Alumix osutatud meetme olulist muutmist, meenutas Üldkohus õigesti olemasoleva abi muutmist käsitlevat kohtupraktikat. Ta viitas ka juba rakendatava abi pikendamist käsitlevale kohtupraktikale.

61.      Seejärel kohaldas Üldkohus kohtuotsuse punktis 129 seda kohtupraktikat kõnealusele juhtumile, leides, et sellise meetme, mis ei ole riigiabi, pikendamise või muutmise tulemusena peab rakendama uue abi menetlust.

62.      Selle järelduse toetuseks analüüsis Üldkohus punktides 130 ja 131 üksikasjalikult seda, milline oli tehtud muudatuste olemus. Samuti lükkas ta punktis 134 tagasi Alcoa argumendid, mille kohaselt käesolevas asjas olid kõne all ebaolulised muudatused.

63.      Selles osas märgin, e