Kohtuasi C‑409/09

José Maria Ambrósio Lavrador

ja

Maria Cândida Olival Ferreira Bonifácio

versus

Companhia de Seguros Fidelidade-Mundial SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supremo Tribunal de Justiça)

Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus – Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ ja 90/232/EMÜ – Õigus hüvitisele kohustusliku mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse alusel – Piirangu tingimused – Kannatanu osa talle kahju tekkimises – Riskivastutus – Liiklusõnnetuses kannatada saanud alaealisele kolmandale isikule kohaldatavad sätted

Kohtuotsuse kokkuvõte

Õigusaktide ühtlustamine – Liikluskindlustus – Direktiivid 72/166, 84/5 ja 90/232 – Liiklusõnnetuses tekkinud kahjudele kohaldatava tsiviilvastutussüsteemi kindlaksmääramine

(Nõukogu direktiivid 72/166, 84/5 ja 90/232)

Direktiivi 72/166 mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, teist direktiivi 84/5 mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja kolmandat direktiivi 90/232 mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus tsiviilvastutust käsitlevad siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad välistada või piirata õnnetuses kannatada saanud isiku õigust nõuda hüvitist õnnetuses osalenud sõiduki tsiviilvastutuskindlustuse alusel, hinnates juhtumipõhiselt seda, kas sellel kannatanul ainsana või ühena oli osa kahju tekkimises.

Olukord on selline eelkõige siseriiklike õigusnormide puhul, mis jätavad õnnetuses osalenud sõiduki juhi riskivastutuse kõrvale üksnes siis, kui õnnetuses on süüdi ainult kannatanu, ja mis näevad ette, et siis, kui kahju tekitamisel või raskendamisel on esinenud kannatanu süüline tegu, vähendatakse hüvitist proportsionaalselt selle süülise teo raskusastmega. Nimelt ei välista need õigusnormid automaatselt kannatanu osa korral temale kahju tekkimises selle kannatanu õigust saada hüvitist õnnetuses osalenud sõiduki kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse alusel ning see säte ei piira ka seda õigust ebaproportsionaalselt. Seega ei mõjuta see säte liidu õiguses ette nähtud tagatist, et kohaldatava siseriikliku õiguse alusel kindlaks määratud tsiviilvastutus on kaetud kindlustusega, mis on vastavuses eespool nimetatud kolme direktiiviga.

(vt punktid 33–35 ja resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

9. juuni 2011(*)

Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus – Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ ja 90/232/EMÜ – Õigus hüvitisele kohustusliku mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse alusel – Piirangu tingimused – Kannatanu osa talle kahju tekkimises – Riskivastutus – Liiklusõnnetuses kannatada saanud alaealisele kolmandale isikule kohaldatavad sätted

Kohtuasjas C‑409/09,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Supremo Tribunal de Justiça (Portugal) 2. oktoobri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. oktoobril 2009, menetluses

José Maria Ambrósio Lavrador,

Maria Cândida Olival Ferreira Bonifácio

versus

Companhia de Seguros Fidelidade-Mundial SA,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud D. Šváby (ettekandja), G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz,

kohtujurist: N. Jääskinen,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 27. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        J. M. Ambrósio Lavrador ja M. C. Olival Ferreira Bonifácio, esindaja: advokaat L. Saraiva,

–        Companhia de Seguros Fidelidade-Mundial SA, esindaja: advokaat J. M. Fonseca,

–        Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja D. Marinho Pires,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja J. Kemper,

–        Läti valitsus, esindajad: K. Drēviņa ja M. Borkoveca,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: N. Yerrell, M. Teles Romão ja P. Guerra e Andrade,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 10; edaspidi „esimene direktiiv”), nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teist direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1984, L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 06/07, lk 3; edaspidi „teine direktiiv”) ja nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmandat direktiivi 90/232/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 129, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 249; edaspidi „kolmas direktiiv”).

2        Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt J. M. Ambrósio Lavrador ja M. C. Olival Ferreira Bonifácio ja teiselt poolt Companhia de Seguros Fidelidade-Mundial SA (edaspidi „Fidelidade-Mundial”) vahel selle üle, kas viimane peab mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutusest tulenevalt hüvitama põhikohtuasja hagejatele kahju, mis tekkis liiklusõnnetusest, milles osalesid nende alaealine laps, kes sõitis jalgrattaga, ja sõiduk, mille puhul tsiviilvastutus oli kindlustatud Fidelidade-Mundiali juures.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Esimese direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik võtab […] kõik vajalikud meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks kõnealuste meetmete põhjal.”

4        Teise direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kõiki [esimese direktiivi] artikli 3 lõike 1 kohaselt väljaantud kindlustuspoliisis sisalduvaid õigusaktide sätteid või lepingu tingimusi, millega jäetakse kindlustuse alt välja sõidukid, mida kasutavad või juhivad

–        isikud, kellel ei ole selleks otseseid või kaudseid volitusi, või

–        isikud, kellel ei ole asjaomase sõiduki juhtimiseks vajalikku juhiluba, või

–        isikud, kes rikuvad asjaomase sõiduki seisukorda ja turvalisust käsitlevaid tehnonõudeid, mis on sätestatud õigusaktides,

peetakse [esimese direktiivi] artikli 3 lõike 1 kohaldamisel õigustühisteks, kui tegemist on õnnetuses kannatanud kolmandate isikute nõuetega.

Esimeses taandes nimetatud sätetele või tingimustele võib siiski tugineda isikute puhul, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, juhul kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk oli varastatud.

Liikmesriigid võivad oma territooriumil toimunud õnnetuste puhul loobuda esimese lõike sätete kohaldamisest, kui kannatanu võib kantud kahju eest hüvitist saada sotsiaalkindlustusorganilt.”

5        Kolmanda direktiivi artikkel 1 sätestab:

„[Esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 nimetatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral, ilma et see piiraks [teise direktiivi] artikli 2 lõike 1 teise lõigu kohaldamist.

[...]”.

6        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/14/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 88/357/EMÜ ja 90/232/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohta (ELT L 149, lk 14), artikkel 4 „Direktiivi 90/232/EMÜ muudatused” sätestab:

„[...]

2.      Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 1a

[Esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 osutatud kindlustus katab isiku- ja varakahju, mis on tekitatud jalakäijatele, jalgratturitele ja muudele mootori jõuta liiklejatele, kellel on mootorsõiduki osalusega õnnetuse tulemusel õigus hüvitisele vastavalt siseriiklikule tsiviilõigusele. Käesolev artikkel ei piira tsiviilvastutust ega kahjusumma suurust.”

[...]”.

7        Direktiivi 2005/14 põhjenduses 16 on märgitud:

„Isiku- ja varakahju, mis on tekitatud jalakäijatele, jalgratturitele ja muudele mootori jõuta liiklejatele, kes on tavaliselt õnnetuse nõrgimaks osapooleks, peaks olema kaetud õnnetusse sattunud sõiduki kohustusliku kindlustusega, kui neil on õigus siseriikliku tsiviilõiguse kohasele hüvitisele. Nimetatud säte ei piira siseriiklike õigusaktide järgset tsiviilvastutust ega kahjusumma suurust konkreetse õnnetuse korral.”

8        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, lk 11) artikkel 12 „Kannatanute erikategooriad” sätestab:

„1. Artiklis 3 osutatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja ar