KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 29. juunil 2011 ( 1 )
Kohtuasi C-135/10
SCF Consorzio Fonografici
versus
Marco Del Corso
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Torino (Itaalia))
„Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Direktiivid 92/100/EMÜ ja 2006/115/EÜ — Esitajate ja fonogrammitootjate õigused — Artikli 8 lõige 2 — Edastamine üldsusele — Hambaravikabineti ooteruumis kõlanud raadiosaadetes kasutatud fonogrammide kaudne edastamine — Tulu saamise eesmärgi järgimise nõutavus — Õiglane tasu”
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Kohaldatav õigus
A. Rahvusvaheline õigus
1. Rooma konventsioon
2. WIPO esituse ja fonogrammide leping
3. TRIPS-leping
B. Liidu õigus
1. Direktiiv 92/100
2. Direktiiv 2006/115
3. Direktiiv 2001/29
C. Siseriiklik õigus
III. Asjaolud, menetlus siseriiklikes kohtutes ja eelotsuse küsimused
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
V. Sissejuhatavad märkused
VI. Neljas ja viies eelotsuse küsimus
A. Poolte peamised argumendid
B. Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
C. Õiguslik hinnang
1. Euroopa Kohtu tõlgendus direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1
2. Käesolevas kohtuasjas asjakohane õigusnorm
3. Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tõlgendus
a) Liidu õiguse autonoomsed mõisted
b) Rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse kontekst
c) Üldsusele edastamise mõiste
i) Edastamise mõiste
– Direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 arvessevõtmine
– Direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 arvessevõtmine
– Vahejäreldus
ii) Üldsuse mõiste
iii) Muud vastuväited
– Sisenemistasu nõudmise tähtsus
– Tulu saamise eesmärk
– Klientide tahe
– Muud väited
iv) Järeldus
d) Täiendavad tingimused
4. Ettepanek
VII. Esimene kuni kolmas eelotsuse küsimus
A. Poolte peamised argumendid
B. Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
C. Õiguslik hinnang
VIII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1.
Samamoodi kui trükikunsti leiutamine J. Gutenbergi poolt tõi lõppkokkuvõttes kaasa kirjalike teoste autoriõiguste kaitse, ei suurendanud fonograafi leiutamine T. A. Edisoni poolt mitte üksnes muusikateoste autoriõiguste kaitse majanduslikku tähtsust, vaid see pani aluse ka autoriõigusega kaasnevate õiguste, st esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kehtestamisele. Kui fonogrammi kasutatakse, siis ei puuduta see ainult autori õigust edastatavale autoriõigusega kaitstud teosele, vaid ka autoriõigusega kaasnevaid õigusi, st esitajate ja fonogrammitootjate õigusi.
2.
Corte d’appello di Torino (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) eelotsusetaotlus käesolevas kohtuasjas käsitleb õigust saada õiglast tasu nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas ( 2 ) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (kodifitseeritud versioon) ( 3 ) artikli 8 lõike 2 alusel, mis tuleb tasuda kommertseesmärkidel juba avaldatud fonogrammi üldsusele edastamise eest.
3.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kõigepealt teada, kas hambaarst, kes teeb oma hambaravikabinetis kuuldavaks raadiosaateid, peab maksma õiglast tasu saadetes kasutatud fonogrammide üldsusele edastamise eest.
4.
Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas rahvusvahelise õiguse normid, millel põhinevad liidu õiguse normid, mis käsitlevad õigust õiglasele tasule, on eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses vahetult kohaldatavad ning millises suhtes on kõnealused rahvusvahelise õiguse sätted asjaomaste liidu õiguse sätetega.
5.
Esimene küsimus on sisuliselt tihedalt seotud kohtuotsusega SGAE vs. Rafael Hoteles. ( 4 ) Viidatud kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus kõigepealt, et üldsusele edastamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 5 ) artikli 3 lõike 1 tähenduses on tegemist juhul, kui hotellipidaja edastab signaali hotelli numbritubadesse paigutatud telerite kaudu ja nimelt olenemata sellest, millist tehnikat signaali edastamiseks kasutatakse. Peale selle sedastas Euroopa Kohus, et asjaolu, et majutusettevõtte numbritoad on oma olemuselt eraruumid, ei välista seda, et tegemist on üldsusele edastamisega. Käesolevas asjas kerkib eelkõige küsimus, kas viidatud kohtupraktikat, mis käsitleb autoriõigusega kaitstud teoste üldsusele edastamist vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1, saab üle kanda üldsusele edastamise mõistele direktiivi 92/100 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, mis käsitleb autoriõigusega kaasnevaid esitajate ja fonogrammitootjate õigusi.
6.
Lisaks on käesolev kohtuasi tihedalt seotud kohtuasjaga C-162/10: Phonographic Performance, mille ettepaneku ma esitan samal päeval kui ettepaneku käesolevas kohtuasjas. Kohtuasjas Phonographic Performance kerkib eelkõige küsimus, kas hotelli- või võõrastemajapidaja, kes paigutab numbritubadesse telerid ja/või raadiod, mille kaudu ta edastab vastavat signaali, peab maksma õiglast hüvitist üldsusele fonogrammi kaudse edastamise eest, mida kasutati asjaomastes raadio- või telesaadetes.
II. Kohaldatav õigus
A. Rahvusvaheline õigus
1. Rooma konventsioon
7.
Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni, mis on vastu võetud 26. oktoobril 1961 Roomas (edaspidi „Rooma konventsioon”), ( 6 ) artikkel 12 näeb ette:
„Kui kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi koopiat kasutatakse otseselt ülekandmiseks või avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, siis maksab kasutaja ühekordset õiglast tasu kas teose esitajale või fonogrammitootjale või mõlemale. Pooltevahelise kokkuleppe puudumise korral võib siseriikliku õigusega kehtestada sellise tasu jagamise tingimused.”
8.
Rooma konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt a sätestab:
„1. Osalisriik võib siseriiklikes seadustes ja määrustes sätestada konventsiooniga tagatud kaitse suhtes erandid seoses:
a)
isiklikul eesmärgil kasutamisega;”
9.
Rooma konventsiooni artikli 16 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„1. Riigile, kes ühineb konventsiooniga, on kõik selle kohustused siduvad ja tal on õigus kasutada kõiki konventsioonist tulenevaid hüvesid. Samas võib osalisriik igal ajal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde deponeeritud teates deklareerida:
a)
artikli 12 kohta, et:
i)
ta ei kohalda nimetatud artiklit;
ii)
ta ei kohalda nimetatud artiklit teatud kindlaksmääratud kasutuse puhul;
iii)
ta ei kohalda nimetatud artiklit fonogrammi suhtes, mille tootja ei ole teise osalisriigi kodanik;
iv)
fonogrammi suhtes, mille tootja on teise osalisriigi kodanik, kohaldab ta nimetatud artiklis ettenähtud kaitset sel määral ja sellise tähtajaga, nagu teine osalisriik kohaldab deklaratsiooni esitava riigi kodaniku poolt esmakordselt salvestatud fonogrammile; kui osalisriik, kelle kodanik fonogrammitootja on, ei taga kaitset sama suurele tulusaajate ringile nagu deklaratsiooni esitanud riik, ei loeta seda kaitse määrast kõrvalekaldumiseks;
[…]”
10.
Itaalia on Rooma konventsiooni osalisriik ja ta on deponeerinud artikli 16 lõike 1 punkti a alapunktides ii), iii) ja iv) märgitud teate.
11.
Euroopa Liit ei ole Rooma konventsiooni osaline. Konventsiooniga saavad ühineda ainult riigid.
2. WIPO esituse ja fonogrammide leping
12.
WIPO esituse ja fonogrammide leping (WPPT), mis võeti vastu 20. septembril 1996, ( 7 ) sisaldab autoriõigusega kaasnevate õiguste osas selliseid rahvusvahelise õiguse norme, mis lähevad kaugemale kui Rooma konventsioon.
13.
WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 1 sätestab:
„Seos muude lepingutega
1. Ükski käesoleva lepingu säte ei kitsenda olemasolevaid kohustusi, mis lepinguosalistel on üksteise vastu Roomas 26. oktoobril 1961 sõlmitud teose esitajate, fonogrammitootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide kaitse rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi „Rooma konventsioon”) kohaselt.
2. Käesoleva lepingu kohaselt antav kaitse ei mõjuta mingil viisil kirjandus- ja kunstiteoste autoriõiguse kaitset. Seega ei või ühtki käesoleva lepingu sätet tõlgendada sellist kaitset piiravana.
3. Käesoleval lepingul ei ole mingit seost muude lepingutega ja see ei piira mingeid muude lepingute kohaseid õigusi ja kohustusi.”
14.
WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 2, milles on toodud mõistete määratlused, näeb punktides f ja g ette:
„Käesolevas lepingus kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
f)
ülekandmine ringhäälingus – helide või kujundite ja helide või neid esindavate märkide edastamine üldsusele kaablita vahendite abil;
g)
esituse või fonogrammi „üldsusele edastamine” – mis tahes muude vahendite kui ringhäälingus ülekandmise abil esituse helide või muude helide või fonogrammile salvestatud helisid esindavate märkide edastamine üldsusele. Artikli 15 kohaldamisel hõlmab üldsusele edastamine fonogrammile salvestatud helide või neid esindavate märkide üldsusele kuuldavaks tegemist.”
15.
WIPO esituse ja fonogrammide lepingu II peatükis on sätestatud teose esitajate ja III peatükis fonogrammitootjate õigused. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu IV peatükk sisaldab ühissätteid, mis puudutavad teose esitajaid ja fonogrammitootjaid. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 15, mis paikneb IV peatükis, näeb ette õiguse saada tasu ringhäälingus ülekandmise ja üldsusele edastamise eest:
„1. Teose esitajatel ja fonogrammitootjatel on õigus saada ühekordset õiglast tasu kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammide otsese või kaudse kasutamise eest ringhäälingus ülekandmiseks või mis tahes edastamiseks üldsusele.
2. Lepinguosalised võivad oma siseriiklikes õigusaktides kehtestada, et teose esitaja või fonogrammitootja või mõlemad võivad kasutajalt nõuda ühekordset õiglast tasu. Lepinguosalised võivad jõustada oma siseriiklikud õigusaktid, mis teose esitaja ja fonogrammitootja vahelise lepingu puudumisel näevad ette tingimused, mille kohaselt esitajad ja fonogrammitootjad ühekordset õiglast tasu jagavad.
3. Mis tahes lepinguosaline võib WIPO peadirektorile esitatud teatises deklareerida, et ta kohaldab lõike 1 sätteid üksnes teatavate kasutuste suhtes või piirab nende kohaldamist mingil muul viisil või ei kohalda neid üldse.
4. Fonogrammide üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, käsitletakse käesolevas artiklis fonogrammide avaldamisena kaubanduslikul eesmärgil.”
16.
WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 16 pealkirjaga „Piiramised ja erandid” sätestab:
„1. Lepinguosalised võivad oma siseriiklikes õigusaktides teose esitajate ja fonogrammitootjate kaitse suhtes ette näha samasugused piiramised ja erandid nagu nad näevad oma siseriiklikes õigusaktides ette kirjandus- ja kunstiteoste kaitse suhtes.
2. Lepinguosalised peavad käesoleva lepingu kohaste õiguste piiramiste ja erandite puhul piirduma teatavate erijuhtudega, mis ei ole vastuolus esituse või fonogrammi tavapärase kasutamisega ega piira põhjendamatult teose esitaja või fonogrammitootja õigustatud huve.”
17.
Vastavalt WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 23 lõikele 1 kohustuvad lepinguosalised oma õigussüsteemide kohaselt vastu võtma kõnealuse lepingu kohaldamise tagamiseks vajalikke meetmeid.
18.
Itaalia ja Euroopa Liit on WIPO esituse ja fonogrammide lepingu lepinguosalised. Itaalia ega Euroopa Liit ei ole esitanud WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 15 lõikes 3 märgitud teatist.
3. TRIPS-leping
19.
Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu ( 8 ) (edaspidi „TRIPS-leping”) artikkel 14, mis reguleerib teose esitajate, fonogrammi tootjate ning ringhäälinguorganisatsioonide kaitset, näeb ette:
„1. Seoses oma esituste salvestamisega fonogrammina peab teose esitajal olema võimalus takistada järgmist tegevust, kui see toimub ilma tema loata: salvestada tema seni fikseerimata esitust ja reprodutseerida sellist salvestist. Samuti peab esitajal olema võimalus takistada tema elava esituse ülekandmist ringhäälingus kaablita vahendite abil ja selle edastamist üldsusele ilma tema loata.
2. Fonogrammi tootjatel on õigus lubada või keelata oma fonogrammide otsest või kaudset reprodutseerimist.
[…]
6. Iga liige võib seoses artiklite 1, 2 ja 3 põhjal antavate õigustega rakendada tingimusi, piiranguid, erandeid ja reservatsioone ulatuses, mida lubab Rooma konventsioon. Siiski kohaldatakse esitajate ja fonogrammi tootjate õigustele fonogrammide suhtes mutatis mutandis ka Berni konventsiooni (1971) artikli 18 sätteid.”
B. Liidu õigus ( 9 )
1. Direktiiv 92/100
20.
Direktiivi 92/100 põhjendused 5, 7–10, 15–17 ja 20 on sõnastatud järgmiselt:
„[…]
5.
autoriõigusega kaitstud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide piisavat kaitset rentimis- ja laenutamisõigusega ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kaitset salvestusõiguse, reprodutseerimisõiguse, levitamisõigusega ja õigusega kanda neid üle ja edastada üldsusele võib sellest tulenevalt pidada ühenduse majandusliku ja kultuurilise arengu seisukohast äärmiselt oluliseks;
[…]
7.
autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus eeldab piisavat sissetulekut ning eelkõige fonogrammide ja filmide tootmiseks vajalikud investeeringud on eriti suured ja riskantsed; sellise sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise saab tulemuslikult kindlustada ainult juhul, kui asjaomaste õiguste omanikele on tagatud piisav õiguskaitse;
8.
kõnealuse loomingulise, kunstilise ja ettevõtlusega seotud tegevusega tegelevad valdavalt füüsilisest isikust ettevõtjad; selliste tegevustega tegelemine tuleb muuta lihtsamaks ühenduses pakutava ühtlustatud õiguskaitse abil;
9.
kuivõrd selliste toimingute puhul on põhimõtteliselt tegemist teenustega, tuleb nende pakkumise soodustamiseks luua ühenduses ühtne õiguslik raamistik;
10.
liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks;
[…]
15.
tuleb kehtestada kord, mis tagaks, et autorid ja esitajad saavad neile mõeldud õiglase tasu ning et neil on võimalik usaldada selle õiguse haldamine neid esindavatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele;
16.
õiglast tasu võib maksta ühes või mitmes osas kas lepingu sõlmimise ajal või pärast seda;
17.
õiglase tasu puhul tuleb võtta arvesse asjaomaste autorite ja esitajate panuse olulisust fonogrammi või filmi puhul;
[…]
20.
liikmesriigid võivad kehtestada autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ulatuslikuma kaitse kui nõutud käesoleva direktiivi artiklis 8.”
21.
Direktiivi 92/100 artikli 8 pealkiri on „Üldsusele ülekandmine ja edastamine”. Nimetatud artikkel sätestab:
„1. Liikmesriigid näevad esitajatele ette ainuõiguse lubada või keelata oma esituste ülekandmine ringhäälingus kaablita vahendite abil ja nende edastamine üldsusele, kui esitus ise ei ole ülekantav esitus ja kui see ei ole tehtud salvestuse põhjal.
2. Liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Esitajate ja fonogrammitootjate vahelise lepingu puudumise korral võivad liikmesriigid sätestada tingimused, mille kohaselt see tasu nende vahel jagatakse.
3. Liikmesriigid sätestavad ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.”
22.
Direktiivi 92/100 artikkel 10 sätestab:
1. Liikmesriigid võivad näha ette II peatükis osutatud õiguste piirangud seoses järgnevaga:
a)
eraotstarbeline kasutamine;
[…]
2. Olenemata lõike 1 sätetest võib iga liikmesriik kehtestada esitajate, fonogrammitootjate, ringhäälinguorganisatsioonide ja filmide esmasalvestuste tootjate kaitseks samasugused piirangud nagu ta on kehtestanud kirjandus- ja kuntsiteoste autoriõiguste kaitseks. Sundlitsentsid võib siiski kehtestada ainult sellises ulatuses, et nad oleksid vastavuses Rooma konventsiooniga.
3. Lõike 1 punkti a sätted ei piira kehtivaid ega tulevikus kehtestatavaid õigusnorme, mis käsitlevad tasu eraotstarbelise kasutuse jaoks tehtavate reproduktsioonide eest.”
2. Direktiiv 2006/115
23.
Direktiiv 92/100 konsolideeriti direktiiviga 2006/115. Direktiivi 2006/115 põhjendused 3, 5–7, 12, 13 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:
„3.
Autoriõigusega kaitstud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide piisavat kaitset rentimis- ja laenutamisõigusega ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kaitset salvestusõiguse, levitamisõigusega ja õigusega kanda neid üle ja edastada üldsusele võib sellest tulenevalt pidada ühenduse majandusliku ja kultuurilise arengu seisukohast äärmiselt oluliseks.
[…]
5.
Autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus eeldab piisavat sissetulekut ning eelkõige fonogrammide ja filmide tootmiseks vajalikud investeeringud on eriti suured ja riskantsed. Sellise sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise saab tulemuslikult kindlustada ainult juhul, kui asjaomaste õiguste omanikele on tagatud piisav õiguskaitse.
6.
Kõnealuse loomingulise, kunstilise ja ettevõtlusega seotud tegevusega tegelevad valdavalt füüsilisest isikust ettevõtjad. Selliste tegevustega tegelemine tuleb muuta lihtsamaks ühenduses pakutava ühtlustatud õiguskaitse abil. Niivõrd kui selliste toimingute puhul on põhimõtteliselt tegemist teenustega, tuleks nende pakkumise soodustamiseks luua ühenduses ühtne õiguslik raamistik.
7.
Liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks.
[…]
12.
Tuleb kehtestada kord, mis tagaks, et autorid ja esitajad saavad neile mõeldud õiglase tasu ning et neil on võimalik usaldada selle õiguse haldamine neid esindavatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele.
13.
Õiglast tasu võib maksta ühes või mitmes osas kas lepingu sõlmimise ajal või pärast seda. Sellisel puhul tuleks võtta arvesse asjaomaste autorite ja esitajate panuse olulisust fonogrammi või filmi puhul.
[…]
16.
Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada üldsusele ülekandmise ja edastamise osas autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ulatuslikum kaitse kui nõutud käesoleva direktiivi sätetes.”
24.
Direktiivi 2006/115 II peatükk käsitleb autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Nimetatud direktiivi artikkel 8, mis puudutab üldsusele ülekandmist ja edastamist, sätestab järgmist:
„1. Liikmesriigid näevad esitajatele ette ainuõiguse lubada või keelata oma esituste ülekandmine ringhäälingus kaablita vahendite abil ja nende edastamine üldsusele, kui esitus ise ei ole ülekantav esitus ja kui see ei ole tehtud salvestuse põhjal.
2. Liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Esitajate ja fonogrammitootjate vahelise lepingu puudumise korral võivad liikmesriigid sätestada tingimused, mille kohaselt see tasu nende vahel jagatakse.
3. Liikmesriigid sätestavad ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.”
25.
Direktiivi 2006/115 artikkel 10 pealkirjaga „Õiguste piirangud” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võivad näha ette käesolevas peatükis osutatud õiguste piirangud seoses järgnevaga:
a)
eraotstarbeline kasutamine;
[…]
2. Olenemata lõike 1 sätetest võib iga liikmesriik kehtestada esitajate, fonogrammitootjate, ringhäälinguorganisatsioonide ja filmide esmasalvestuste tootjate kaitseks samasugused piirangud nagu ta on kehtestanud kirjandus- ja kuntsiteoste autoriõiguste kaitseks.
Sundlitsentsid võib siiski kehtestada ainult sellises ulatuses, et nad oleksid vastavuses Rooma konventsiooniga.
3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud piiranguid kohaldatakse üksnes teatud erijuhtudel, mis ei ole vastuolus objekti tavapärase kasutamisega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.”
26.
Direktiivi 2006/115 artikkel 14 pealkirjaga „Kehtetuks tunnistamine” sätestab:
„Direktiiv 92/100/EMÜ tunnistatakse kehtetuks; see ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega.
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid tuleks lugeda kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.”
3. Direktiiv 2001/29
27.
Direktiivi 2001/29 põhjendused 9–12, 15, 23, 24 ja 27 on sõnastatud järgmiselt:
„9.
Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. Intellektuaalomand on seetõttu tunnistatud omandi lahutamatuks osaks.
10.
Jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada. Fonogrammide, filmide, multimeediatoodete ning tellitavate teenuste laadsete teenuste pakkumiseks on tarvis märkimisväärseid investeeringuid. Intellektuaalomandi õiguste piisav õiguskaitse on vajalik, et tagada nimetatud tasu kättesaamine ning võimaldada kindlustada nendele investeeringutele rahuldav kasum.
11.
Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tugev ja tõhus süsteem on peamisi abinõusid tagamaks, et Euroopa kultuuri loov tegevus ja tootmine saaksid vajalikke ressursse, ning kaitsmaks kunsti loojate ja esitajate sõltumatust ning väärikust.
12.
Autoriõigusega kaitstud teoste ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide nõuetekohane kaitse on väga oluline ka kultuuri seisukohalt. Asutamislepingu artikli 151 kohaselt peab ühendus nimetatud tegevuses arvesse võtma kultuurilisi aspekte.
[…]
15.
Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) egiidi all 1996. aasta detsembris peetud diplomaatiline konverents lõppes kahe uue lepingu, WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu vastuvõtmisega, mis käsitlevad vastavalt autorite ning esitajate ja fonogrammitootjate kaitset. Nimetatud lepingud tugevdavad oluliselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rahvusvahelist kaitset, muu hulgas nn digitaalse tegevuskava kaudu, ning parandavad ülemaailmse piraatlusevastase võitluse vahendeid. Ühendus ja enamik liikmesriike on lepingutele juba alla kirjutanud ning ühendus ja liikmesriigid korraldavad lepingute ratifitseerimist. Ka käesoleva direktiivi eesmärk on täita mitmeid uusi rahvusvahelisi kohustusi.
[…]
23.
Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. See õigus ei peaks hõlmama muid tegevusi.
24.
Õigust teha üldsusele kättesaadavaks artikli 3 lõikes 2 osutatud objekt tuleb käsitada igasugust tegevust hõlmavana, millega tehakse nimetatud objekt kättesaadavaks üldsusele, kes ei viibi paigas, kus objekt kättesaadavaks tehakse, kuid muid tegevusi mittehõlmavana.
[…]
27.
Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.
[…]”
28.
Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
2. Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:
a)
esitajatel nende esituste salvestuste osas;
b)
fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;
[…]
d)
ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.”
C. Siseriiklik õigus
29.
Itaalia 22. aprilli 1941. aasta seaduse nr 633 (Protezione del diritto d’autore e di altri diritti connessi al suo esercizio – autoriõiguse ja muude selle kasutamisega kaasnevate õiguste kaitse kohta, edaspidi „autoriõiguse seadus”) artikkel 72 sätestab:
„Ilma et see piiraks õigusi, mis on autoril I jaotise kohaselt, on fonogrammitootjal ainuõigus järgnevates artiklites sätestatud ajavahemiku jooksul ja tingimustel:
a)
lubada oma fonogrammide otsest või kaudset, ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult ja kasutades ükskõik missugust kopeerimismeetodit;
b)
lubada oma fonogrammide eksemplaride levitamist. Levitamise ainuõigus ei lõpe ühenduse territooriumil, välja arvatud juhul, kui tootja poolt või tema nõusolekul toimub liikmesriigis fonogrammi sisaldava andmekandja esmamüük;
c)
lubada oma fonogrammide eksemplaride rentimist või laenamist. See õigus ei lõpe eksemplaride müügi või ükskõik missuguses vormis levitamisega;
d)
lubada oma fonogrammide sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. See õigus ei lõpe mõne üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga.”
30.
Autoriõiguse seaduse artiklis 73 (mida on viimati muudetud 9. aprilli 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 68 artikli 12 lõikega 1) on sätestatud:
„1. Fonogrammitootjal ja esitajatel, kelle esitus on salvestatud fonogrammidele, on sõltumata neile kuuluvatest levitamis-, rentimis- ja laenutamisõigustest õigus tasule fonogrammide kasutamise eest tulu teenimise eesmärgil pildisalvestiste, raadios või televisioonis esitamise abil, sealhulgas nende fonogrammide edastamisel üldsusele satelliidi abil avalikel tantsupidudel, avalikes kohtades ja ükskõik missuguse muu avaliku kasutamise korral. Seda õigust võib kasutada tootja, kes jagab tasu asjaomaste esitajatega. […]”
31.
Autoriõiguse seaduse artikkel 73a (mis lisati 16. novembri 1994. aasta seadusandliku dekreedi nr 685 artikli 9 lõikega 1) näeb ette:
„Esitajatel, kelle esitus on salvestatud kasutatavale fonogrammile, või selle tootjal on õigus õiglasele tasule ka siis, kui artiklis 73 kirjeldatud esitamine toimub mittetulunduslikul eesmärgil. […]”
III. Asjaolud, menetlus siseriiklikes kohtutes ja eelotsuse küsimused
32.
Società Consortile Fonografici (edaspidi „SCF”) on Itaalias ja välismaal autoriõiguste teostamise kollektiivse esindamise organisatsioon. Ta esindab esitajaid ja fonogrammitootjaid.
33.
SCF tegeleb Itaalias ja välismaal konsortsiumi liikmetest fonogrammitootjate õigustega seotud tasusid haldava, sissenõudva ja ümberjaotava esindajana eelkõige järgmiste tegevustega:
a)
kogub tasusid fonogrammide raadios ja televisioonis tulu teenimise eesmärgil kasutamise eest, sealhulgas pildisalvestiste edastamine üldsusele satelliidi abil avalikel tantsupidudel, avalikes kohtades ja ükskõik missugune muu kasutamine;
b)
kogub tasusid fonogrammide kasutamise eest mittetulunduslikul eesmärgil;
c)
haldab fonogrammitootjate õiguseid seoses fonogrammide levitamisega kaabellevivõrgu kaudu ja
d)
haldab fonogrammitootjate õiguseid seoses fonogrammide reprodutseerimisega.
34.
SCF pidas läbirääkimisi Associazione Dentisti Italianiga (Itaalia Hambaarstide Ühendus) selleks, et sõlmida kollektiivleping, milles määratakse kindlaks õiglane tasu autoriõiguse seaduse artiklite 73 ja 73a tähenduses fonogrammide üldsusele edastamise eest, sealhulgas erapraksistes ükskõik missugusel viisil levitamise eest.
35.
Pärast kõnealuste läbirääkimiste nurjumist esitas SCF Tribunale di Torinole hambaarst dr. Marco Del Corso vastu hagi selle tuvastamiseks, et kõnealune arst mängib oma Torinos asuvas erahambaravikabinetis fonogramme, mis on autorikaitse objekt, ning et niisuguse tegevuse eest, mis kujutab endast edastamist üldsusele Itaalia autoriõiguse seaduse ning ühetaolise rahvusvahelise ja liidu õiguse tähenduses, tuleb maksta õiglast tasu. Tasu suurus tuleb kindlaks määrata eraldi menetluses.
36.
M. Del Corso palus jätta hagi rahuldamata. Ta väitis esiteks, et SCF võib tugineda autoriõigusele ainult juhul, kui ta kasutaks andmekandjat, millele fonogramm on salvestatud, kuid tema ravikabinetis tuleb muusika raadiost. Õiglast tasu raadio kaudu edastamise eest peab maksma raadiojaam, mitte raadiosaate kuulaja. Teiseks ei ole tegemist üldsusele edastamisega, sest tema erahambaravikabinet ei ole avalik koht. Kliendid tulevad sinna, olles eelnevalt raviaja kokku leppinud.
37.
Tribunale di Torino jättis hagi rahuldamata. Kohus tugines oma otsuses sellele, et tegemist ei ole edastamisega tulu teenimise eesmärgil ja pealegi oli hambaravikabinet erapraksis ega olnud seega avalik või üldsusele avatud koht.
38.
SCF esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse. M. Del Corso palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
39.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetlusse astus Procuratore generale della Repubblica presso la Corte d’appello (Vabariigi Peaprokurör apellatsioonikohtu juures), kes samuti palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
40.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et rahvusvahelise õiguse, liidu õiguse ja siseriikliku õiguse normid näevad ette fonogrammitootjate õiguse saada tasu nende loodud fonogrammide üldsusele edastamiseks kasutamise eest. Õigust õiglasele tasule üldsusele korduva edastamise eest ei välista ega hõlma see, et raadiojaam on juba maksnud õiglast tasu. Raadiojaamale antud luba annab küll vastuvõtuseadme valdajale õiguse saadet eraviisiliselt kasutada. Avalikkusele suunatud kasutamine, näiteks avalikus lokaalis või sellisel viisil, mis loob suurele hulgale isikutele üldise võimaluse saadet kuulata, loob aga lisaväärtuse, mille eest tuleb tasuda eraldi tasu. Kerkib siiski küsimus, kas üldsusele edastamise mõiste hõlmab ka edastamist erahambaravikabinettides, kuhu klient reeglina tuleb eelnevalt kokkulepitud ajal ja kus raadioprogramm mängib tema tahtest olenemata.
41.
Esitatud põhjendustest lähtudes esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmised eelotsuse küsimused:
1.
Kas 26. oktoobri 1961. aasta autoriõigusega kaasnevate õiguste Rooma konventsioon, TRIPS-leping (The Agreement on Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights) ja WIPO (World Intellectual Property Organization) esituse ja fonogrammide leping (WPPT) on ühenduse õiguskorras vahetult kohaldatavad?
2.
Kas eespool viidatud rahvusvahelise õiguse normidel on lisaks vahetu õigusmõju eraõiguslikes suhetes?
3.
Kas vastavad mõisted „edastamine üldsusele”, mis esinevad viidatud lepingutekstides, langevad kokku ühenduse õiguse mõistetega, mis esinevad direktiivides 92/100/EÜ ja 2001/29/EÜ, ning kui mitte, siis missugune õigusnorm peab olema ülimuslik?
4.
Kas selline fonogrammide tasuta levitamine erahambaravikabinettides, kus tegeldakse vaba elukutse tüüpi majandustegevusega, mis on kättesaadav vastavatele klientidele ja sõltumata sellest, kas nad seda tahavad või mitte, kujutab endast direktiivi 2001/29/EÜ artikli 3 lõike 2 kohaldamisel „edastamist üldsusele” või „üldsusele kättesaadavaks tegemist”?
5.
Kas niisugune levitamistegevus annab fonogrammitootjatele õiguse saada tasu?
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
42.
Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 15. märtsil 2010.
43.
Kirjalikud märkused esitasid SCF, M. Del Corso, Itaalia ja Iirimaa valitsus ning komisjon.
44.
Käesolevas asjas ja kohtuasjas C-162/10: Phonographic Performance 7. aprillil 2011 toimunud ühisest kohtuistungist võtsid osa põhikohtuasja hageja SFC esindajad, M. Del Corso esindajad, Itaalia, Iirimaa, Kreeka ja Prantsusmaa valitsus ning komisjon.
V. Sissejuhatavad märkused
45.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega sisuliselt teada, kas hambaarst, kelle kabinetis mängib raadio, esitab kaudselt üldsusele raadiosaadetes kasutatud fonogramme ja peab selle eest maksma õiglast tasu.
46.
Käsitlen järgnevalt kõigepea
