EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
3. oktoober 2013 ( *1 )
„Kohtualluvus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades — Määrus (EÜ) nr 44/2001 — Kohaldamisala — Füüsiliste isikute teovõime — Ainupädevus kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavates menetlustes — Ulatus — Hagita menetlus seoses alaliselt ühes liikmesriigis elava eestkoste all oleva isiku õigusega käsutada oma teises liikmesriigis asuvaid kinnisasju”
Kohtuasjas C-386/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sofiyski gradski sadi (Bulgaaria) 29. juuni 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. augustil 2012, menetluses
Siegfried János Schneider,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud E. Jarašiūnas, A. Ó Caoimh, C. Toader (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
—
Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
—
Ungari valitsus, esindajad: K. Szíjjártó ja Á. Szilágyi,
—
Austria valitsus, esindaja: A. Posch,
—
Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: A. Robinson,
—
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Savov ja M. Wilderspin,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1
Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001 L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 22 punkti 1 tõlgendamist.
2
Eelotsusetaotlus esitati hagita menetluses, mille algatas eestkoste all olev Ungari kodanik taotlusega saada luba, et müüa Bulgaaria Vabariigis asuva kinnisasja temale kuuluv osa.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 44/2001
3
Määruse nr 44/2001 põhjenduses 7 on kirjas:
„Käesoleva määruse reguleerimisala peab hõlmama kõiki peamisi tsiviil- ja kaubandusasju peale teatavate selgelt määratletud asjade.”
4
Nimetatud määruse põhjendus 19 on sõnastatud järgmiselt:
„Tuleks tagada [27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon”)] ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustes Brüsseli konventsiooni kohta ning 1971. aasta protokolli, [mis käsitleb tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt (uuesti läbi vaadatud ja muudetud redaktsioonis)] tuleks kohaldada ka kohtuasjade suhtes, mille menetlus on käesoleva määruse jõustumise ajal pooleli.”
5
Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõige 1 ja lõike 2 punkt a sätestavad:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.
2. Käesolevat määrust ei kohaldata:
a)
füüsiliste isikute õigus- ja teovõime, abielusuhtest tulenevate varaliste õiguste, testamentide ja pärimise suhtes”.
6
Sama määruse II peatüki 6. jaos „Ainupädevus” sisalduv artikkel 22 sätestab:
„Alalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud:
1)
menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused või kinnisvara rendi õigused, selle liikmesriigi kohtud, kus asub asjaomane vara.
[…]”
Bulgaaria õigus
7
Vastavalt perekonnaseaduse (Semeen kodeks) artikli 168 lõikele 2 koosmõjus artikli 165 lõikega 4 ja artikli 130 lõikega 3 on käsutustehingud piiratud teovõimega isikutele kuuluvate kinnisasjadega lubatud selle Rayonen sadi (piirkondlik kohus) loal, mille tööpiirkonnas selline isik elab, tingimusel et käsutus ei ole vastuolus asjaomase isiku huvidega.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
8
Ungari kohus on Ungari õiguse alusel piiranud S. J. Schneideri teovõimet ja määranud seetõttu seadusliku esindaja ja kutselise eestkostja, kes on samuti Ungari kodanik.
9
Pärast oma ema surma 17. juunil 2009 päris S. J. Schneider pool Lovechi linnas (Bulgaaria) asuvast korterist, mille teine pool kuulub tema vennale.
10
S. J. Schneider, kes tegutses oma eestkostja nõusolekul, esitas taotluse Sofiyski rayonen sadile (Sofia piirkondlik kohus), et saada luba müüa kõnealuse kinnisasja temale kuuluv osa. Oma taotluse põhjendamiseks tõi ta välja selle müügiga talle kaasneva kasu, mis võimaldaks tal Ungaris katta oma erivajadused, eelkõige püsikulud arstiabile ja majutusele hoolekandeasutuses.
11
Sofiyski rayonen sad jättis selle taotluse 29. veebruari 2012. aasta otsusega rahuldamata põhjendusega, et kõnealune vara käsutustehing ei ole piiratud teovõimega isiku huvides. Samuti leidis see kohus, et S. J. Schneideri kui eestkoste all oleva täisealise isiku huvidega on vastuolus tema kinnisasja müümine ja sellest saadava raha paigutamine fondi, samas kui ta ise on samal ajal Ungaris kodutu.
12
S. J. Schneider esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Sofiyski gradski sadile (Sofia linnakohus).
13
Leides, et määruse nr 44/2001 artikli 22 punktist 1 ei tulene selgelt, et see säte on kohaldatav sellistele hagita m
