EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
5. juuni 2014 ( *1 )
„Schengeni lepingu rakendamise konventsioon — Artikkel 54 — Ne bis in idem põhimõte — Kohaldamisala — Konventsiooniosalise riigi kohtu tehtud määrus piisavate tõendite puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise kohta — Võimalus uute faktiliste asjaolude ilmnemisel eeluurimist taasalustada — Mõiste „lõplik kohtuotsus” — Teises konventsiooniosalises riigis sama isiku suhtes samade faktiliste asjaolude põhjal toimetatav kriminaalmenetlus — Kriminaalasja lõpetamine ja ne bis in idem põhimõtte kohaldamine”
Kohtuasjas C‑398/12,
mille ese on EL artikli 35 alusel Tribunale di Fermo (Itaalia) 11. juuli 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. augustil 2012, kriminaalasjas süüdistuses,
M,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen (ettekandja), kohtunikud: Euroopa Kohtu asepresident K. Lenaerts neljanda koja kohtuniku ülesannetes, M. Safjan, J. Malenovský ja A. Prechal,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. septembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
—
Q ja R, esindajad: avvocato C. Taormina, ja avvocato L. V. Mascioli,
—
Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Palatiello,
—
Belgia valitsus, esindajad: T. Materne ja C. Pochet,
—
Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
—
Madalmaade valitsus, esindajad: C. Schillemans, M. de Ree, C. Wissels ja B. Koopman,
—
Austria valitsus, esindaja: A. Posch,
—
Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, M. Arciszewski ja M. Szpunar, ning M. Szwarc,
—
Šveitsi valitsus, esindaja: D. Klingele,
—
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro ja R. Troosters,
olles 6. veebruari 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1
Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada 19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakendamise konventsioon”), artiklit 54.
2
Eelotsusetaotlus esitati Itaalias M vastu algatatud kriminaalmenetluses, samadel asjaoludel kui paralleelselt Belgias toimuvas eeluurimises, süüdistuses, et ta pani selle viimase liikmesriigi territooriumil ajavahemikul maist 2001 veebruarini 2004 alaealise lapse suhtes toime seksuaalvägivallategusid.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
3
Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi „EIÕK”) sisaldab lisaprotokolli nr 7, mis kirjutati alla Strasbourgis 22. novembril 1984 ja mille on ratifitseerinud 25 Euroopa Liidu liikmesriiki (edaspidi „EIÕK protokoll nr 7”), mille artikkel 4 „Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
2. Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.
3. Käesolevast artiklist ei või taganeda [EIÕK] artikli 15 järgi.”
Liidu õigus
Euroopa Liidu põhiõiguste harta
4
Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikkel 50 „Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld” on sõnastatud järgmiselt:
„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.”
Protokoll (nr°19) Schengeni acquis’ kohta
5
Lissaboni lepingule lisatud protokolli (nr 19) Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta (ELT 2010, C 38, lk 290) artiklites 1 ja 2 on sätestatud, et Belgia Kuningriik ja Itaalia Vabariik on nende liikmesriikide hulgas, kellele kohaldatakse Schengeni acquis’d.
Protokoll (nr°36) üleminekusätete kohta
6
EL toimimise lepingule lisatud protokolli nr 36 üleminekusätete kohta artikkel 10 sätestab, et enne Lissaboni lepingu jõustumist vastuvõetud liidu õigusaktide puhul jäävad EL lepingu enne Lissaboni lepingu jõustumist kehtinud versiooni VI jaotisel põhinevad Euroopa Kohtu volitused samaks viieks aastaks pärast alates Lissaboni lepingu jõustumist, isegi kui neid on aktsepteeritud asjaomase EL lepingu artikli 35 lõike 2 alusel.
EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsioon
7
Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999 (EÜT L 114, lk 56), ilmneb, et Itaalia Vabariik tunnustas EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevust langetada eelotsuseid EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras.
Schengeni lepingu rakendamise konventsioon
8
Schengeni acquis’ hulka kuulub eelkõige Schengeni lepingu rakendamise konventsioon. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni III jaotisesse pealkirjaga „Politsei ja julgeolek” kuulub 3. peatükk pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine”. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni 3. peatükis paiknev artikkel 54 sätestab:
„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”
Belgia õigus
9
Belgia Code d’instruction criminelle’i (kriminaalmenetluse seadustik; edaspidi „CIC”) artiklis 128 on sätestatud, et kui taotletakse süüdistatava kohtu alla andmist ja „kui kohtunikekolleegium on seisukohal, et faktilistest asjaoludest ei ilmne kuritegu, süütegu ega väärtegu või et süüdistatava vastu ei ole fakte ega/või tõendeid, võib ta otsustada, et menetlust ei jätkata”.
10
CIC artikkel 246 sätestab:
„Süüdistatava üle, kelle suhtes eeluurimiskolleegium on otsustanud, et teda ei ole vaja kohtu alla anda, ei saa enam seejärel samade faktiliste asjaolude põhjal kohut mõista, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued faktid ja/või tõendid.”
11
CIC artikkel 247 sätestab:
„Uuteks faktideks ja/või tõenditeks peetakse tunnistajate ütlusi, dokumente ja protokolle, mida ei olnud võimalik esitada eeluurimiskolleegiumile läbivaatamiseks ja mis võivad kas tugevdada tõendeid, mida eeluurimiskolleegium pidas liiga nõrkadeks, või näidata faktilisi asjaolusid uues valguses, millest on kasu tõe kindlakstegemisel.”
12
Kohtutoimikust ilmneb, et Belgia Cour de cassation (kassatsioonikohus) on märkinud, et CIC artikleid 246 ja 247 ei tule kohaldada mitte üksnes eeluurimiskolleegiumi otsustele, vaid igas astmes tehtud otsustele, milles eeluurimist läbi viivad kohtud, sealhulgas kohtunikekolleegium, on kohtuliku uurimise lõpetanud järeldusega piisavate tõendite puudumise kohta.
13
CIC artikkel 248 nõuab, et uute faktide ja/või tõendite leidmise korral peab asjaomane vanempolitseiametnik või eeluurimist läbi viiv kohtunik saatma dokumentide koopiad ning faktid ja/või tõendusmaterjal viivitamata apellatsioonikohtu vanemprokurörile. Viimase taotlusel määrab eeluurimiskolleegiumi eesistuja kohtuniku, kes prokuratuuri taotlusel viib eeluurimist uuesti läbi.
