KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 22. jaanuaril 2015 ( 1 )

Kohtuasi C‑15/14 P

Euroopa Komisjon

versus

MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt.

„Apellatsioonkaebus — Riigiabi — Ungari riigi ning nafta‑ ja gaasiettevõtja MOL vaheline leping, mis käsitleb süsivesinike kaevandamisega seotud kaevandamistasu — Kaevandamistasu õigusliku korra hilisem muutmine — Tõus, mida ei kohaldatud MOL‑i suhtes — Valikulise eelise olemasolu”

1. 

Euroopa Komisjon soovib käesoleva apellatsioonkaebusega saavutada seda, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu otsus MOL vs. komisjon ( 2 ), millega see kohus tühistas komisjoni 9. juuni 2010. aasta otsuse 2011/88/EL riigiabi C 1/09 (ex NN 69/08) kohta, mida Ungari andis äriühingule MOL Nyrt. ( 3 )

2. 

Euroopa Kohus peab käesoleval juhul peamiselt kindlaks tegema, kas Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada põhjendusel, et komisjon ei tõendanud, et vaidlustatud meede, mis on selle poolest eripärane, et see koosnes riigi ja ühe ettevõtja vahel sõlmitud tasukokkuleppest ning tasu korra hilisemast muudatusest, mida selle ettevõtja suhtes ei kohaldatud, on valikuline. Üldisemalt annab käesolev kohtuasi võimaluse teha mõned täpsustused näitajate kohta, mida tuleb ELTL artikli 107 lõikes 1 kasutatud mõiste „riigiabi” koosseisu kuuluva valikulisuse tingimuse analüüsimisel arvesse võtta.

I. Vaidluse taust

3.

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjal võib vaidluse tausta kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.

4.

MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt. (edaspidi „MOL”) on Budapestis (Ungari) asuv äriühing, mille peamised tegevusalad on toornafta, maagaasi ja gaasiliste ainete geoloogiline luure ja tootmine, toornaftast valmistatud toodete vedu, ladustamine ja turustamine hulgi‑ ja jaemüüjatele, maagaasi vedu ning alkeenide ja polüolefiinide tootmine ja müük.

A. Ungari kaevandusseadus

5.

Kõiki kaevandamistegevusi, sh süsivesinike kaevandamist reguleerib Ungaris 1993. aasta XLVIII seadus kaevandustegevuse kohta ( 4 ). Selle seaduse kohaselt täidavad reguleerimisülesandeid kaevandustegevuse eest vastutav minister ja kaevandusamet – keskasutus, mis teostab avalikus halduses järelevalvet kaevandustegevuse üle.

6.

Kaevandamisseaduse kohaselt võivad maavarade uurimistööd ja kaevandamine toimuda kahe erineva õigusliku korra alusel. Kaevandamisseaduse §‑des 8–19 on ala jaoks, mida eelkõige geoloogiliste andmete alusel loetakse kaevandatavate maavarade poolest rikkaks ning kvalifitseeritakse „suletuks” (kaevandamisseaduse § 9 lõige 1), ette nähtud niisugune kontsessioon, mis antakse hankemenetluses igale suletud alale lepingu alusel, mis sõlmitakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri ja hanke võitnud ettevõtja vahel (kaevandamisseaduse § 10–12). „Avatuks” kvalifitseeritud alasid, mis on kaevandatavate maavarade poolest vaesemad, on võimalik kasutada kaevandamisameti antava kaevandamisloa alusel, tingimusel et taotleja puhul on täidetud õiguslikud tingimused (kaevandamisseaduse § 5 lõike 1 punkt a ja lõige 4).

7.

Kaevandamisseaduse §‑s 20 on sätestatud normid, mille alusel määratakse kindlaks riigile makstav kaevandamistasu. Kaevandamisseaduse § 20 lõikes 11 on ette nähtud, et kaevandamistasu suuruseks on protsent, mis määratakse kindlaks olenevalt olukorrast kas seaduses, kontsessioonilepingus või kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel sõlmitud lepingus. Kontsessiooni korral kehtestab kaevandamistasu määra kaevandustegevuse eest vastutav minister, kes võtab arvesse kaevandamisseaduse § 20 lõikes 8 ette nähtud teatud näitajaid. Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 osundatud lepingu korral määratakse tasumäär kindlaks selle paragrahvi alusel. Kaevandamistasu määr kehtestatakse kaevandamisseaduses, kui kaevandamistegevus toimub kaevandamisloa korra alusel (kaevandamisseaduse § 20 lõiked 2–7).

8.

Kuni 2008. aastani oli kaevandamistasu määr süsivesinike, toornafta ja maagaasi kaevandamisloaga hõlmatud kaevandamise eest kindlaks määratud 12%‑le kasutatud mahu väärtusest selliste maardlate puhul, mis võeti kasutusele alates 1. jaanuarist 1998, või oli tuletatav matemaatilise valemi abil, milles võeti arvesse avaliku gaasiteenistuse ostetud maagaasi keskmist hinda koos 12% suuruse miinimummääraga selliste maagaasi maardlate puhul, mis olid kasutusele võetud enne 1. jaanuari 1998 (kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punkt b).

9.

Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 on sätestatud, et kui kaevandusettevõtja, kes tegutseb kaevandamisloa alusel, see tähendab avatud alal asuvates maardlates, ei ole asunud kaevandama viie aasta jooksul loa saamisest, võib ta ühe korra taotleda kaevandusametilt kõnealuse tähtaja pikendamist kuni viieks aastaks. Kaevandusameti nõusolekul määratakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri ja kaevandusettevõtja vahelises lepingus pikendatud kasutusõigusega maardlate puhul kindlaks maavarade maht, mis on aluseks kaevandamistasu arvutamisel, ning tasumäär, mis peab olema suurem pikendamistaotluse ajal kohaldatavast määrast, ületamata seda määra rohkem kui 1,2 korda (edaspidi „pikendamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui kahte maardlat, kohaldatakse pikendamistasu määra kaevandusettevõtja kõigile maardlatele lepinguga, mille kestus on vähemalt viis aastat (edaspidi „suurendatud kaevandamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui viit maardlat, võidakse nõuda erakorralist tasu kuni 20% summast, mis kuulub tasumisele suurendatud kaevandamistasu alusel.

B. MOL‑i ja Ungari riigi vahel 2005. aastal sõlmitud kaevandusõiguste pikendamise leping

10.

MOL taotles 19. septembril 2005 nende oma kaevandusõiguste pikendamist, mis olid seotud tema 12 süsivesinike maardlaga, mille kohta tal oli kaevandamisluba ja kus ta ei olnud viie aasta möödumisel nende lubade väljastamisest veel kaevandama asunud.

11.

Kaevandustegevuse eest vastutav minister ja MOL allkirjastasid 22. detsembril 2005 kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel pikendamislepingu nende 12 süsivesinike maardla kohta (edaspidi „2005. aasta leping”), mille punktis 1 pikendati kõnealuses 12 maardlas kaevandamisega alustamise tähtaega viie aasta võrra ning määrati kindlaks hageja poolt riigile kõigi viie aasta eest makstav pikendamistasu (12% × 1,050 esimese aasta eest ehk 12,600%; 12% × 1,038 teise aasta eest ehk 12,456%; 12% × 1,025 kolmanda aasta eest ehk 12,300%; 12% × 1,020 neljanda ja viienda aasta eest ehk 12,240%).

12.

2005. aasta lepingu punkti 4 järgi kohaldatakse suurendatud kaevandamistasu kõikide MOL‑i maardlate suhtes, kus juba kaevandamislubade alusel kaevandamistöid tehakse, s.o 44 süsivesinike maardla suhtes, kus tootmist alustati pärast 1. jaanuari 1998, ja 93 maagaasimaardla suhtes, kus tootmist alustati enne seda kuupäeva, 15 aasta jooksul alates selle lepingu jõustumise kuupäevast. Pikendamise perioodi viienda aasta suurendatud kaevandamistasu määr kehtib kuni 15. aastani. Mis puudutab maagaasi maardlaid, milles tootmine algas enne 1. jaanuari 1998, siis kõigi viie pikendamisaasta suurenduskoefitsienti (vt käesoleva ettepaneku punkt 11) kasutatakse kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punktis b kindlaks määratud matemaatilises valemis, kusjuures viienda aasta suurenduskoefitsient kehtib kuni 15. aastani.

13.

2005. aasta lepingu punktis 6 on ette nähtud erakorralise tasu maksmine summas 20 miljardit Ungari forinti (HUF).

14.

2005. aasta lepingu punktis 9 on ette nähtud, et pikendamistasu määr, suurendatud kaevandamistasu määr, arvutamise alus, protsendi suurus ning kõik nende tasude arvutamiseks kasutatavad tegurid määratakse lepingu kogu kestuse jooksul kindlaks üksnes lepingu tingimustes ning 2005. aasta lepingus ette nähtud määrad jäävad lepingu kogu kehtivuse ajal muutumatuks.

15.

Punkti 11 kohaselt jõustub 2005. aasta leping kaevandusameti resolutsiooni kehtima hakkamise kuupäevast. Sama lepingupunkt keelab pooltel 2005. aasta lepingut ühepoolselt lõpetada, välja arvatud juhul, kui kolmas isik omandab MOL‑i kapitalis üle 25% suuruse osaluse.

16.

Kaevandusamet võttis 2005. aasta lepingu kohta vastu 23. detsembri 2005. aasta resolutsiooni, millega kinnitati selle tähtaja pikendamist, mis oli antud punktis 10 loetletud 12 süsivesiniku maardlas kaevandamistööde alustamiseks, ning hagejal lasuvaid makseid, mille suurus oli ette nähtud kõnealuses lepingus.

C. Kaevandamisseaduse muudatus, mis käsitleb 2008. aasta kaevandamisõigusi

17.

2007. aasta CXXXIII seadusega kaevandustegevuse kohta, millega muudetakse 1993. aasta XLVIII seadust ( 5 ) ja mis jõustus 8. jaanuaril 2008, muudeti kaevandamistasu määra.

18.

Muudetud kaevandamisseaduse § 20 lõikes 3 on peamiselt ette nähtud kaevandamistasu määr 30% nende maardlate kaevandamismahust, mis võeti kasutusele ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007, kaevandamisseaduses sätestatud korra kohase matemaatilise valemi kohaldamine enne 1. jaanuari 1998 kasutusele võetud maagaasimaardlatele, mille puhul on tasu miinimummääraks 30%, ning kaevandamistasu diferentseeritud määra kohaldamine nende maardlate puhul, mida hakati kasutama pärast 1. jaanuari 2008, sõltuvalt kaevandatava toornafta või maagaasi mahust, nimelt 12% suurune määr aastase toodangumahu puhul, mis maagaasi puhul ei ületa 300 miljonit m3 või toornafta puhul 50 kilotonni (kt), 20% suurune määr toodangu puhul, mille maht on maagaasi puhul 300–500 miljonit m3 ning toornafta puhul 50–200 kt, ning 30% suurune määr toodangu puhul, mis ületab maagaasi puhul 500 miljonit m3 ja toornafta puhul 200 kt. Lõpuks suurendatakse kõigi maardlate puhul sõltumata nende kasutusele võtmise algusest kaevandamistasu 3% või 6%, kui Brenti toornafta hind on kõrgem kui vastavalt 80 või 90 USA dollarit (USD).

19.

Maksude ja tasude määrasid muutva 2008. aasta LXXXI seaduse ( 6 ) §‑ga 235 muudetakse kaevandusseadust, alandades kaevandamistasu määra maardlate puhul, kus kaevandamistegevust alustati ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007 (viimane kuupäev kaasa arvatud) ja kaevandamistasu minimaalset määra maagaasimaardlate puhul, kus kaevandamistegevust alustati enne 1. jaanuari 1998, 12 protsendini. See muudatus jõustus 23. jaanuaril 2009.

D. Ametlik uurimismenetlus ja vaidlusaluse otsuse tegemine

20.

Komisjon tegi 14. novembril 2007 saadud kaebuse tulemusena 13. jaanuari 2009. aasta kirjaga Ungari ametiasutustele teatavaks oma otsuse algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus seoses 2005. aasta lepinguga, mille alusel vabastati MOL kaevandamistasu suurendamisest, nagu see tulenes muudetud kaevandamisseadusest (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Komisjon oli seisukohal, et arvestades seda, kuidas 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduse sätted on välja töötatud, loetakse neid ühe ja sama meetme osadeks, ning olles hinnanud nende ühist mõju, jõudis ta järeldusele, et 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse koostoime tulemusel anti MOL‑ile põhjendamatu eelis. Komisjoni arvates vastas meede EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele ja seda tuleb käsitada riigiabina, kusjuures miski ei viita sellele, et niisugune abi võiks olla ühisturuga kokkusobiv. Koos menetluse algatamise otsusega avaldati huvitatud isikutele suunatud ettepanek esitada oma seisukohad.

21.

Ungari esitas 9. aprilli 2009. aasta kirjaga oma seisukohad menetluse algatamise otsuse kohta. Ungari ametiasutused olid arvamusel, et meede ei ole riigiabi, kuna 2005. aasta leping ei loonud hagejale ühtegi eelist ega olnud valikuline, sest lepingu kohaldamise tulemusel ei koheldud MOL‑i soodsamalt.

22.

MOL ja Magyar Bányászati Szövetség (Ungari Mäetööstuse Liit) esitasid kahe 27. aprilli 2009. aasta kirjaga oma vastavad seisukohad menetluse algatamise otsuse kohta. Hageja arvates ei olnud ta 2005. aasta lepingu kohaldamise tõttu eelisolukorras, kuna ta tasus kaevandamistasu, mis oli suurem tema konkurentide omast ning sellest, mida ta oleks maksnud ilma lepinguta, kusjuures leping oli kooskõlas kaevandamisseaduse ja selle loogikaga. Magyar Bányászati Szövetség ise rõhutas eriti vajadust, et riik seadusandja ülesannetes järgiks ettevõtjate õiguspäraseid ootusi ja õiguskindluse põhimõtet, tagades kaevandamistasu pikaajalise stabiilsuse seoses maardlatega, millele kaevandamisluba oli juba väljastatud.

23.

Komisjon tegi 9. juunil 2010 vaidlusaluse otsuse, mille kohaselt kujutavad esiteks Ungari võetud meetmed, nimelt MOL‑i kaevandamistasu kindlaksmääramine 2005. aasta lepingus koos muudetud kaevandamisseadusest tulenevate muudatustega endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis on ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt ühisturuga kokkusobimatu, ning teiseks peab Ungari abi MOL‑ilt tagasi nõudma.

24.

Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et uuritav riigiabimeede on 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse kogum, kuna lepinguga vabastati MOL seadusega kaevandamistasus tehtud muudatustest (põhjendused 19 ja 20). Komisjon asus seisukohale, et isegi kui 2005. aasta leping oli kooskõlas tookord kehtinud kaevandamisseadusega ning kuigi liikmesriik on pädev määrama kindlaks kaevandamistasu, ei olnud kaasnenud tagajärjed kindlasti kooskõlas riigiabi valdkonda reguleerivate asutamislepingu sätetega, ehkki eraldi võetuna ei olnud 2005. aasta leping ega muudetud kaevandamisseadus nende normidega vastuolus (põhjendused 52 ja 53).

25.

Meetme valikulisuse kriteeriumi küsimuses leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et võrdlusaluseks on kaevandamisloa kord, ning lükkas tagasi argumendid, et selliseid lubasid pikendavad kokkulepped võivad endast kujutada eraldiseisvat võrdlusalust (põhjendused 61–65). Komisjoni arvates oli pikendamisleping „kahtlemata” valikuline, kuna Ungari ametiasutustel on tegutsemisruum niisuguse lepingu sõlmimiseks või sõlmimata jätmiseks ning selles lepingus sisalduvate makseelementide kindlaksmääramiseks (põhjendus 66). Komisjon rõhutas niisuguseid asjaolusid, et esiteks on MOL‑i tasud kuni 2020. aastani väiksemad peaaegu kõigi tema maardlate puhul, mille jaoks oli nõutav kaevandamisluba, samas kui tema konkurendid, kelle suhtes kehtis sama kord ning kes alustasid tootmist õigel ajal, pidid maksma kõrgemat tasu (põhjendus 67), ning teiseks oli hageja süsivesinike valdkonnas ainus ettevõtja, kellel pikendati kaevandamisloa alusel antud kasutusõigusi, samas kui muud pikendamised puudutasid ettevõtjaid, kes kaevandasid tahkeid maavarasid, mille kaevandamise tasusid ei muudetud (põhjendus 68). Komisjon leidis, et kõnealuste toimingute üksteisele järgnemine – nimelt viis, kuidas kaevandamisseaduse § 26/A lõiget 5 muudeti, selle alusel sõlmitud 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduses sisalduvad muudatused – oli valikuline (põhjendus 69). Komisjoni hinnangul kohaldati üksnes MOL‑i suhtes erikorda, mis kaitses teda kaevandamistasu mis tahes suurendamise eest (põhjendus 70).

II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

26.

MOL palus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2010 saabunud hagiavalduses esimese võimalusena vaidlusalune otsus tühistada ja teise võimalusena tühistada see osas, milles antakse korraldus asjaomased summad tagasi nõuda.

27.

MOL põhjendas oma hagi kolme väitega, mille kohaselt on esiteks rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, teiseks ELTL artikli 108 lõiget 1 ja määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 7 ) artikli 1 punkti b alapunkti v ning kolmandaks sama määruse artikli 14 lõiget 1.

28.

Oma esimeses väites vaidlustas MOL kõnesoleva meetme riigiabiks kvalifitseerimise.

29.

Üldkohus analüüsis eelkõige selle esimese väite teist osa, mille kohaselt ei ole see meede valikuline.

30.

Selles olukorras tõi Üldkohus kõigepealt ära komisjoni hinnangu, mis on vaidlusaluses otsuses, ja meenutas argumente, mille pooled olid selle kohta Üldkohtus esitanud, ning märkis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamiseks on nõutav üksnes kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on riiklik meede selline, et soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, arvestades asjassepuutuva meetmega taotletavat eesmärki.

31.

Olles seejärel ära toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56‐61 sisalduvad argumendid, mille Ungari ja MOL olid esitanud haldusmenetluses, meenutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 62, et käesoleval juhul moodustavad vaidlustatud meetme kaks elementi – nimelt esiteks 2005. aasta leping, milles määratakse kindlaks kaevandamistasu määrad kõigile MOL‑i maardlatele, mis on kasutusele võetud või mille kasutusele võtmist on pikendatud, kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal, ning teiseks muudetud kaevandamisseadus, millega suurendatakse kaevandamistasu määra kõigi süsivesinike maardlate puhul, millel on kaevandamisluba –, ilma et see meede sisaldaks sätteid, mis puudutaksid maardlaid, mille suhtes on juba sõlmitud pikendamise leping.

32.

Üldkohtu arvates saab vaidlustatud meetme niisuguses olukorras kvalifitseerida riigiabiks, kui on tõendatud, et sõlmitud lepingu tingimused pakkus riik valikuliselt välja ühele või mitmele ettevõtjale, mitte niisuguste objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis tulenevad üldkehtivast õigusnormist ja on kohaldatavad kõikide ettevõtjate suhtes (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 66). Eelkõige leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et koostisosade kogumi saab kvalifitseerida riigiabiks, kui riik kaitseb ühte või mitut juba turul tegutsevat ettevõtjat, sõlmides nendega lepingu, milles nähakse nende puhul ette kogu lepingu kestuse jooksul tagatud tasumäär ja millega riigil on seega tahe tegutseda väljaspool oma reguleerimispädevust, suurendades tasumäära nii, et teised ettevõtjad turul on asetatud halvemasse olukorda, sõltumata sellest, kas tegemist on lepingu sõlmimise hetkel juba olemasolevate või uute ettevõtjatega.

33.

Võttes arvesse esiteks seda, et käesoleval juhul ei iseloomusta pikendamislepingute sõlmimist reguleerivat õiguslikku raamistikku valikulisus, ja kaalutlusi, mis õigustavad kaalutlusruumi jätmist Ungari ametiasutustele tasumäärasid käsitlevatel läbirääkimistel (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 70‐74) ning teiseks asjaolu, et ei ole midagi, mille põhjal võiks väita, et need ametiasutused kohtlesid MOL‑i soodsamalt võrreldes ükskõik missuguse teise sarnases olukorras ettevõtjaga (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 75‐80), järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et 2005. aasta lepingu valikulisust ei saa lugeda tõendatuks.

34.

Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et tasude suurendamine muudetud kaevandamisseaduse alusel, mis jõustus alles 2008. aastal, leidis aset toornafta maailmahindade tõusu kontekstis. Ta järeldas, et kuna komisjon ei viidanud sellele, et 2005. aasta leping sõlmiti kaevandamistasude tõstmise ootuses, ei saa seda lepingut koostoimes viimati nimetatud muudetud seadusega kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 tähenduses.

35.

Üldkohus rahuldas seega MOL‑i hagi ja tühistas vaidlusaluse otsuse.

III. Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

36.

Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

—

esimese võimalusena:

—

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

—

jätta hagi, milles palutakse vaidlusalune otsus tühistada, rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja MOL‑ilt;

—

teise võimalusena:

—

suunata asi tagasi Üldkohtusse;

—

otsustada mõlema kohtuastme menetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.

37.

MOL palub esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

38.

Pooled esitasid Euroopa Kohtus oma seisukohad kirjalikult ja 13. novembri 2014. aasta kohtuistungil ka suuliselt.

IV. Apellatsioonkaebuse analüüs

39.

Kui küsimust, kas komisjoni osundatud sekkumiste vahel võib olla seoseid, käsitles Üldkohus omalt poolt mõistagi napisõnaliselt, ( 8 ) siis kontrollides, kas on täidetud vaidlusaluse meetme valikulisuse tingimus, leidis aset ka teatav segaminiajamine, sest kord viidati 2005. aasta lepingu valikulisusele, ( 9 ) kord jälle terve „vaidlustatud meetme” valikulisusele ( 10 ).

40.

Komisjon esitab käesoleva apellatsioonkaebuse raames ainult ühe väite, mille kohaselt on vaidlustatud meetme valikulisuse tingimuse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses analüüsimisel rikutud õigusnorme.

41.

Komisjon arvab, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas seda tingimust valesti, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse mitmest lõigust. Tema argumendid puudutavad sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse nelja aspekti.

42.

Enne komisjoni argumentide iga aspekti analüüsimist näib mulle hädavajalik esitada mõned kaalutlused ELTL artikli 107 lõikest 1 tuleneva valikulisuse nõude sisu ja selle ulatuse kohta niisuguses olukorras, nagu vaadeldakse käesoleval juhul.

A. Sissejuhatavad märkused ELTL artikli 107 lõikest 1 tuleneva valikulisuse nõude sisu ja selle ulatuse kohta niisuguses olukorras, nagu vaadeldakse käesoleval juhul

43.

Tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

44.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on EÜ artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. ( 11 )

45.

Seega on täiesti selge, et meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peab esiteks olema tegemist riigi sekkumise või vähemalt riigi ressurssidega, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma abisaajatele valikulise eelise ning neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. ( 12 )

46.

Käesoleval juhul on vaidlustatud üksnes kolmanda tingimuse, täpsemalt „valikulisuse” nõude tõlgendamine ja kohaldamine.

47.

Seda meetme val