KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 28. jaanuaril 2016 ( 1 )

Kohtuasi C‑613/14

James Elliott Construction Limited

versus

Irish Asphalt Limited

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus))

„ELTL artikkel 267 — Euroopa Kohtu pädevus — Mõiste „institutsioonide poolt vastu võetud akt” — Euroopa Standardikomitee (CEN) poolt Euroopa Komisjoni mandaadi alusel avaldatud Euroopa standard EN 13242:2002 — Direktiiv 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta — Euroopa standardi EN 13242:2002 integreerimine siseriiklikku õigusse — Ehituses kasutatav kivitäitematerjal — Toote standardile vastavuse kontrollimise meetod ja aeg — CE-märgis — Direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord — Kohaldamisala — Tuginemise võimalus eraõiguslike isikute vahelises vaidluses”

Sisukord  

I. Õiguslik raamistik  

A. Euroopa Liidu õigus  

1. Direktiiv 89/106  

2. Standard EN 13242:2002  

3. Direktiiv 98/34  

B. Iiri õigus  

II. Faktilised asjaolud ja menetlus liikmesriigi kohtus  

III. Eelotsuse küsimuste analüüs  

A. Esimese eelotsuse küsimuse punkt a: Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada eelotsuse korras ühtlustatud tehnilisi standardeid  

1. Uue lähenemisviisi direktiivide kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu eelotsusepädevust  

2. Komisjon teostab märkimisväärset kontrolli CEN-i ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise menetluse üle  

3. CEN-i kui standardiasutuse toimimise tingimused määrab Euroopa Liit.  

B. Esimene eelotsuse küsimus, punkt b: ühtlustatud standardile EN 13242:2002 vastavuse tõendusmeetodid  

C. Kolmas eelotsuse küsimus: direktiivile 89/106 vastavate toodete kasutusotstarbeks kõlblikkuse eeldus  

D. Neljas eelotsuse küsimus: ühtlustatud standardis EN 13242:2002 sätestatud maksimaalne väävlisisaldus  

E. Viies eelotsuse küsimus: CE-märgise kasutamine  

F. Teine eelotsuse küsimus: direktiivi 98/34 ja CIA Security International ja Unilever kohtupraktika kohaldamine  

IV. Ettepanek

1. 

Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) esitas ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse, milles ta palub Euroopa Kohtul tõlgendada: a) nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ( 2 ) teatavaid sätteid, b) Euroopa Standardikomitee (edaspidi „CEN”) poolt vastu võetud, ühtlustatud Euroopa standardit EN 13242:2002 (edaspidi „standard EN 13242:2002”) ja c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord ( 3 ).

2. 

Eelotsusetaotlus esitati ehitusettevõtja James Elliott Construction Limited (edaspidi „James Elliott”) ja äriühingu Irish Asphalt Limited (edaspidi „Irish Asphalt”) vahelises kohtuvaidluses lepingutingimuste rikkumise üle. Viimati nimetatud äriühing tarnis esimesele Clause 804 tüüpi kivitäitematerjali, mis väidetavalt ei vastanud kvaliteedinõuetele, mis olid kehtestatud standardiga EN 13242:2002, mis on Iirimaal rakendatud Iirimaa Riikliku Standardiameti (National Standards Authority of Ireland, edaspidi „NSAI”) poolt standardiga I.S. EN 13242:2002.

3. 

Selle kohtuasjaga esitatakse Euroopa Kohtule esimest korda otseselt küsimus, kas ta on pädev eelotsuse korras otsustama CEN‑i poolt vastu võetud ja seejärel liikmesriigi tehniliseks standardiks muudetud ühtlustatud tehnilise standardi tõlgendamise üle, lisaks mitmesugustele küsimustele ühtlustatud standardi sisu tõlgendamise ja sellele eraõiguslike isikute vahelises õigusvaidluses tuginemise võimalikkuse kohta.

I. Õiguslik raamistik

A. Euroopa Liidu õigus

4.

Ehituskaupade vaba liikumist siseturul raskendanud tehnilised takistused kõrvaldati ühtlustamisele „uut lähenemisviisi” kohaldava direktiiviga, konkreetselt direktiiviga 89/106, millega kehtestatakse nendele toodetele olulised nõuded. Iga toote kohta tehniliste kirjelduste väljatöötamise tegi komisjon ülesandeks CEN‑ile kui Euroopa standardiasutusele. Kivitäitematerjalide kohta andis komisjon CEN‑ile mandaadi M/125, mille täitmiseks võttis CEN vastu standardi EN 13242:2002 „Ehitustöödel ja tee-ehituses kasutatavate sidumata ja hüdrauliliselt seotud materjalide täiteained” ( 4 ).

5.

Direktiiv 89/106 tunnistati hiljem kehtetuks ja asendati määrusega (EL) nr 305/2011 ( 5 ). Samuti muudeti hiljem standardit EN 13242:2002 2007. aastal ( 6 ), kuid need muudatused ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatavad.

6.

Et komisjon saaks tuvastada tulevasi tehnilisi takistusi, oli nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiviga 83/189/EMÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord ( 7 ), kehtestatud tehnilistest eeskirjadest teavitamise korra, mis võimaldaks kindlaks teha valdkonnad, mis vajavad ühtlustamist nn uue lähenemisviisi direktiividega. Direktiiv 83/189 asendati pärast korduvat muutmist direktiiviga 98/34, mis on direktiiviga 98/48/EÜ ( 8 ) muudetud versioonis käesolevale kohtuasjale kohaldatav. Seda tehniliste takistuste kõrvaldamise korda muudeti hiljuti ja see kodifitseeriti direktiiviga (EL) 2015/1535 ( 9 ).

1. Direktiiv 89/106

7.

Tehniliste tõkete kaotamiseks ehitustoodete sektoris ja nende vaba liikumise hoogustamiseks siseturul toimus direktiiviga 89/106 mitteammendav ühtlustamine, mis järgis nõukogu 7. mai 1985. aasta otsuses ( 10 ) sätestatud uut lähenemisviisi. Nõukogu hinnangul on otsuse artiklis 3 viidatud olulistele nõuetele, mis on kohaldatavad ehitustöödele, mis mõjutavad toodete omadusi, mis on nimetatud direktiivi I lisas (mehhaaniline vastupidavus ja stabiilsus, tuleohutus, hügieen, tervis ja keskkond, ohutus kasutamisel, kaitse müra eest ning energiasäästlikkus ja soojapidavus).

8.

Selle direktiivi artikli 4 lõike 2 punktis a on ette nähtud ehitustoodete ohutusnõuetele vastavuse tõendamise põhivahendina nende vastavus „siseriiklikele standarditele, millesse võetakse üle ühtlustatud standardid, mille viited on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas. Liikmesriigid avaldavad nimetatud siseriiklike standardite kohta viited”. Seda vastavust tähistatakse CE-märgisega.

9.

Direktiivi 89/106 artikli 4 lõige 1 sätestab:

„[…]

Ühtlustatud standardid on käesoleva direktiivi tähenduses tehnilised kirjeldused, mille on vastu võtnud CEN või Cenelec või mõlemad, komisjoni poolt antud mandaatide alusel kooskõlas direktiiviga 83/189/EMÜ artiklis 19 osutatud komitee arvamuse põhjal ning kooskõlas komisjoni ja kahe nimetatud asutuse poolt 13. novembril 1984 allkirjastatud koostöö üldsätetega.”

10.

Nagu võib täheldada, toimub direktiiviga 89/106 ehitustoodete oluliste nõuete minimaalne ühtlustamine ja selles viidatakse tehniliste kirjelduste osas standarditele, mille koostavad Euroopa standardiasutused edaspidi. Ühtlustatud tehniliste standardite kvaliteedi tagamiseks on direktiivi artiklis 7 ette nähtud, et need organisatsioonid töötavad standardid välja mandaatide alusel, mille annab komisjon direktiivis 83/189 sätestatud korras. Komisjon avaldab ühtlustatud tehnilised standardid ELT C-seerias. ( 11 )

Ühtlustatud standarditele vastavate ehitustoodete puhul eeldatakse, et need vastavad direktiivile 89/106, mille artikli 6 lõikega 1 tagatakse nende vaba liikumine kõikide liikmesriikide territooriumil, välja arvatud juhul, kui on kohaldatav artikli 21 kaitseklausel. ( 12 )

2. Standard EN 13242:2002

11.

Komisjon võttis direktiivi 89/106 artikli 7 kohaselt 6. juulil 1998 vastu mandaadi M/125 CEN‑ile, et see töötaks välja tehnilise standardi konkreetset tüüpi ehitusmaterjali, nimelt kivitäitematerjalide kohta. CEN võttis selle mandaadi täitmiseks vastu standardi EN 13242:2002.

12.

Mandaat M/125 ( 13 ) sisaldab CEN‑ile antud ülesannet võtta ehituses kasutatavate kivitäitematerjalide kohta vastu tehnilised standardid, millega saaks teha need materjalid kõlblikuks selle väljendiga direktiivis 89/106 määratletud kasutusotstarvete jaoks. ( 14 )

13.

Mandaadi II peatüki punktid 8 ja 9 ( 15 ) ja III peatüki punkt 2 ( 16 ) sisaldavad juhiseid toote ühtlustatud standardi tehnilistele kirjeldustele vastavuse kontrollimise katsemeetodite kohta. III peatüki punkti 1 alusel koostatakse „[ü]htlustatud standardid […] selleks, et näidata, et need tooted, mis on esitatud I ja II lisas, vastavad olulistele nõuetele. Kuna üks direktiivi eesmärk on kõrvaldada kaubandustõkked, sõnastatakse sellest tulenevad standardid võimaluse piires toote toimivusena (direktiivi 89/106 artikli 7 lõige 2), võttes arvesse tõlgendusdokumente.”

14.

CEN võttis mandaadi M/125 täitmiseks vastu standardi EN 13242:2002, mille punktis 2 „Viited normidele” on ette nähtud viitamine muudele CEN‑i tehnilistele standarditele ( 17 ) ja mille punktis 6 „Keemilised nõuded” on sätestatud:

„6.1   Üldteave

Vajaduse teha katseid käesoleva peatüki omaduste kindlaksmääramiseks ja deklareerimiseks sõltub kivitäitematerjali lõplikust kasutusotstarbest või päritolust. Kui on nõutav, tuleb teha 6. peatükis täpsustatud katsed, et kindlaks määrata vastavad keemilised omadused.

[…]

MÄRKUS 2 – Kui omadus ei ole nõutav, kasutatakse kategooriat „erinõueteta”.

MÄRKUS 3 – Kivitäitematerjali kasutuskoha siseriiklikus standardis võib olla juhiseid konkreetsete rakendusalade jaoks sobivate kategooriate valimiseks.

[…]

6.3   Üldväävel

Kui on nõutav, deklareeritakse standardi EN 1744-1:1998 11. peatüki järgi kindlaks määratud üldväävlisisaldus kivitäitematerjalis tabelis 13 täpsustatud vastava kategooria järgi.

Tabel 13

Maksimaalse üldväävlisisalduse kategooriad

[…]”

15.

Nimetatud standardi lisa ZA punktis ZA.1 on tagatud, et standard on koostatud mandaadi alusel, mille komisjon on direktiivi 89/106 kohaldamisel andnud Euroopa Standardikomiteele, ja et sellele standardile vastavate täitematerjalide puhul eeldatakse, et need on kõlblikud otstarbekohaseks kasutuseks. ( 18 )

16.

Viited Euroopa Standardikomitee standardile avaldati Euroopa Liidu Teataja C-seerias 27. märtsil 2003. ( 19 )

3. Direktiiv 98/34

17.

Direktiivi 83/189 sisu ja selle muudatused kodifitseeriti ja asendati direktiiviga 98/34. Sisuliselt luuakse direktiiviga 98/34 õigusaktide ühtlustamist täiendav siseturul tehniliste takistuste tekke ennetamise kord. Sellega nähakse ette riiklike standardiasutuste koostatud tehniliste standardite teabesüsteem ja teine teabesüsteem liikmesriikide oma asutuste poolt vastu võetud tehniliste eeskirjade kohta.

18.

Mõneti segadust tekitavas keelekasutuses on direktiivi 98/34 artiklis 1 tehtud vahet „standardil” ja „tehnilisel eeskirjal” ( 20 ) selle järgi, et tehnilised standardid on olemuselt vabatahtlikud, võrreldes tehniliste eeskirjadega, mis on kohustuslikud. Olemuse erinevus tuleneb sellest, et tehnilisi standardeid võtavad vastu eraõiguslikud asutused, nimelt liikmesriikide ja Euroopa standardiasutused, samas kui tehnilised eeskirjad on liikmesriikide ametiasutuste normatiivaktid. Tehnilised eeskirjad ja tehnilised standardid on Euroopa Liidu õiguses omavahel siiski väga tugevas vastastikuses toimes, eriti alates 1985. aastal õigusaktide ühtlustamise alal kasutusele võetud uuest lähenemisviisist siseturu arendamiseks.

19.

Mõneti tõi selgust see, kui tehnilistest standarditest teavitamise õigusnormid eraldati nendest õigusnormidest, mis reguleerivad tehnilistest eeskirjadest teavitamise korda Määrus (EL) 1025/2012 ( 21 ) sisaldab praegu Euroopa standardimise õigusnorme ja direktiiv 2015/1535 reguleerib tehnilistest eeskirjadest teavitamise korda.

20.

Tehnilistest eeskirjadest teavitamise korda reguleerivad põhiliselt direktiivi 98/34 artiklid 8 ja 9. Artikliga 8 on liikmesriigid kohustatud edastama komisjonile oma tehniliste eeskirjade eelnõud. ( 22 ) Artiklis 9 on kehtestatud kolmekuuline tähtaeg, mille jooksul eelnõu edastanud riik ei tohi eelnõud lõplikult vastu võtta. Seda tähtaega pikendatakse, kui üks või mitu riiki esitab üksikasjalikud märkused, milles on märgitud, et teatavaks tehtud tehnilise eeskirja eelnõu võib takistada kaupade vaba liikumist, nagu ka siis, kui komisjon otsustab hakata välja töötama ühtlustavat õigusnormi.

B. Iiri õigus

21.

CEN‑i koosseisulise liikmena sätestas NSAI standardi EN 13242:2002 sõna-sõnalt Iiri tehnilises standardis I.S. EN 13242:2002.

22.

Iiri 1980. aasta kaupade müügi ja teenuste osutamise seaduse (Sale of Goods and Supply of Services Act, 1980; edaspidi „1980. aasta seadus”) artikliga 10 muudeti 1893. aasta kaupade müügi seaduse (Sale of Goods Act) artiklit 14, andes sellele uue redaktsiooni:

„1.   Kui käesoleva seaduse muudest sätetest või muust käesoleva seaduse alusel vastu võetud õigusnormist ei tulene teisiti, ei kohaldu müügilepingu alusel tarnitud kaupade kvaliteedi või konkreetseks otstarbeks sobivuse kohta tuletatud tingimust ega garantiid.

2.   Kui müüja müüb kaupa äritegevuse käigus, kohaldub tuletatud tingimus, et lepingu alusel tarnitud kaup on turustuskvaliteediga, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)

kui esineb puudusi, millele on enne lepingu sõlmimist konkreetselt ostja tähelepanu juhitud või

b)

puuduste korral, mis juhul, kui ostja enne lepingu sõlmimist kaupa uurib, oleks sellise uurimise käigus pidanud ilmnema.

3.   Kaup on turustuskvaliteediga juhul, kui see on kõlblik vastavaks otstarbeks või otstarbeks, milleks sellist liiki kaupa tavaliselt ostetakse, ja sellise vastupidavusega, mida on mõistlik oodata, arvestades seda kirjeldavaid avaldusi, hinda (kui see on asjakohane) ja kõiki teisi asjakohaseid asjaolusid ning käesolevas seaduses esinevat mis tahes viidet mitteturustatavale kaubale tõlgendatakse vastavalt.

4.   Kui müüja turustab kaupa äritegevuse käigus ja ostja teeb müüjale sõnaselgelt või kaudselt teatavaks erilise otstarbe, mille jaoks kaupa ostetakse, esineb tuletatud tingimus, et lepingu alusel tarnitud kaup on selleks otstarbeks mõistlikult kõlblik, olenemata sellest, kas tegemist on otstarbega, milleks sellist kaupa tavaliselt tarnitakse, välja arvatud juhul, kui asjaoludest selgub, et ostja ei tuginenud või ei saanud mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele.”

23.

1980. aasta seaduse artikli 55 kohaselt ei või juhul, kui ostja sõlmib ostutehingu tarbijana, artiklis 14 sätestatud tuletatud tingimusi välistada. Kui aga, nagu käesoleval juhul, ostja ei ole tarbija, siis võib artikli 14 sätteid poolte kokkuleppel muuta, kohandada või täiesti välja jätta.

24.

Käesolevas kohtuasjas lepingupooled ei muutnud, kohandanud ega jätnud välja 1980. aasta seaduse artikli 14 lõigete 2 ja 4 tuletatud tingimusi ning seetõttu otsustas High Court, et need on lepingu osa.

II. Faktilised asjaolud ja menetlus liikmesriigi kohtus

25.

James Elliott esitas äriühingu Irish Asphalt vastu hagi Iirimaal algselt teedeehituses ja hoonete ehituses kvaliteetse täitematerjalina kasutatud Clause 804 täitematerjalina tuntud kivitäitematerjali tarnimise lepingu rikkumise asjas. James Elliott oli kasutanud seda täitematerjali Dublinis Ballymuni noortekeskuse ehitamisel. Irish Asphalt tarnis täitematerjali James Elliottile ajavahemikul 27. augustist 17. detsembrini 2004 hinnaga kokku 25000 eurot pluss käibemaks.

26.

Kui hoone oli valmis, hakkas hoone põrandates ja seintes ilmnema pragusid, sellisel määral, et hoonet ei saanud kasutada. James Elliott võttis vastutuse ja tegi remonditööd kogumaksumusega vähemalt 1550000 eurot. Kuna James Elliot leidis, et kahjud oli tekitanud nn püriidikerkeks nimetatav nähtus, mis on tema arvates tingitud sellest, et Clause 804 täitematerjal, mida Irish Asphalt tarnis Elliott Constructionile, sisaldas püriiti, nõudis ta sellelt ettevõtjalt lepingu rikkumise eest hüvitist, kuid edutult.

27.

13. juunil 2008 esitas James Elliot äriühingu Irish Asphalt vastu kahju hüvitamise hagi. High Court otsustas oma 25. mai 2011. aasta kohtuotsuses, et kahju oli tingitud püriidikerkest seetõttu, et äriühingu Irish Asphalt tarnitud täitematerjal sisaldas framboidset püriiti.

28.

High Court oli seisukohal, et ettevõtjate vahel sõlmitud lepingus oli nõutud Clause 804 täitematerjali tarnimist vastavalt tehnilisele kirjeldusele Iiri täitematerjalide standardis (I.S. EN 13242:2002), millega rakendatakse standardit EN 13242:2002. Olles analüüsinud tõendeid mitmesuguste katsete kohta, mida tehti täitematerjaliga, mis võeti hoonest 2009. aastal – s.o viis aastat pärast täitematerjali tarnimist ja kasutamist selle hoone ehitamiseks, otsustas High Court, et materjal ei vastanud standardile mitmes aspektis, eelkõige väävlisisalduse poolest. High Courti hinnangul oli Irish Asphalt rikkunud James Elliottiga sõlmitud lepingust tulenevat kohustust tarnida vastavalt 1980. aasta seaduse artikli 14 lõikele 2 turustuskvaliteediga ja tarnijale teatatud kasutusotstarbeks kõlblikku täitematerjali.

29.

Irish Asphalt kaebas High Courti kohtuotsuse peale edasi Supreme Courtile, kuid kaebuse menetlemise ajal tunnistas, et hoonele tekitatud kahju oli tingitud püriidikerkest. Supreme Court tegi 2. detsembril 2014 kohtuotsuse liikmesriigi õiguse küsimustes, jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata ja tuvastades, et High Courti järeldusi väävlisisalduse kohta kinnitasid tõendid ja et selle kohtu hinnang faktilistele asjaoludele oli põhjendatud ning ei olnud alust seda muuta.

30.

Supreme Court jättis siiski lahendamata apellatsioonkaebuse Euroopa Liidu õiguse rakendamisega seonduvates aspektides, sest tal oli kahtlusi seoses Euroopa tehniliste standardite õigusliku laadiga ja nendele tuginemisega eraõiguslike poolte lepingulistes suhetes, standardi EN 13242:2002 tõlgendamisega ja kaupade müüki käsitlevatest Iiri standarditest eelnevalt teatamise kohustustega. Seepärast otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

a.

Kui eraõigusliku lepingu tingimused kohustavad poolt tarnima toodet, mis on toodetud kooskõlas siseriikliku standardiga, mis on vastu võetud Euroopa sellise standardi rakendamiseks, mis omakorda on kehtestatud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta sätete kohaselt antud Euroopa Komisjoni mandaadi alusel, siis kas selle standardi tõlgendamine on küsimus, mille osas võib taotleda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Liidu Kohtult eelotsust?

b.

Kui vastus küsimusele 1a on jaatav, siis kas standardi EN 13242:2002 kohaselt on nõutav, et selle standardi järgimist või rikkumist saab tõendada üksnes standardis EN 13242:2002 viidatud Euroopa Standardikomitee (ilma mandaadita antud) standardite järgi läbi viidud katsete tulemustega, kui need katsed on läbi viidud tootmise ja/või tarnimise ajal; või võib selle standardi (ja vastavalt ka lepingu) rikkumist tuvastada hiljem läbi viidud katsete tulemustega, kui selliste katsete tulemused tõendavad loogiliselt standardi rikkumist?

2.

Kui siseriiklik kohus arutab eraõiguslikku lepingu rikkumise hagi, mis käsitleb toodet, mis on toodetud kooskõlas Euroopa standardiga, mis on välja antud Euroopa Komisjonilt ehitustoodete direktiivi kohaselt saadud mandaadi alusel, siis kas ta on kohustatud jätma kohaldamata siseriikliku õiguse sätted, millest tulenevad turustatavuse ja otstarbeks kõlblikkuse või kvaliteediga seotud tingimused, tuginedes sellele, et seadusest tulenevad tingimused või nende kohaldamine loovad standardeid või kehtestavad tehnilisi kirjeldusi või nõuded, millest ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) sätetega kooskõlas teavitatud?

3)

Kas siseriiklik kohus – kes arutab eraõigusliku lepingu rikkumise hagi, mis väidetavalt tuleneb sellest, et on rikutud turustatavuse või kasutuskõlblikkuse tingimust (mida saab poolte vahel sõlmitud lepingusse tuletada seadusest ja mida nad ei ole muutnud ega kohaldamata jätnud) seoses tootega, mis on toodetud kooskõlas standardiga EN 13242:2002 – on kohustatud lähtuma eeldusest, et sellel tootel on turustuskvaliteet ja see on otstarbeks kõlblik, ja kas sel juhul võib sellist eeldust ümber lükata üksnes tõenditega, mis näitavad standardi EN 13242:2002 rikkumist ja on saadud katsete abil, mis on läbi viidud toote tarnimise ajal ja kooskõlas nimetatud standardis viidatud katsete ja protokollidega?

4.

Kui vastus nii küsimusele 1a kui ka 3 on jaatav, siis kas standardiga EN 13242:2002 või selle alusel on kehtestatud täitematerjali lõpliku väävlisisalduse piirmäär, mistõttu selle piirmäära järgimine oli nõutav muu hulgas selleks, et tekiks turustatavuse või kasutuskõlblikkuse eeldus?

5.

Kui vastus nii [küsimusele] 1a kui ka 3 on jaatav, siis kas standardi EN13242:2002 lisaga ZA ja/või ehitustoodete direktiivi (89/106/EMÜ) artikliga 4 loodud eeldusele tuginemiseks on vajalikud tõendid selle kohta, et tootel oli CE-märgis?”

31.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 30. detsembril 2014 ja kirjalikus menetluses esitasid oma seisukohad James Elliott, Irish Asphalt, komisjon ja Iirimaa valitsus.

32.

Avalikul kohtuistungil, mis peeti 19. novembril 2015, esitasid suulisi märkusi James Elliotti, Irish Asphalti, komisjoni ja Iirimaa esindajad.

III. Eelotsuse küsimuste analüüs

33.

Käesolevas kohtuasjas Supreme Courti esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavus on minu arvates selge. Tegelikult oli ainult Iirimaa seisukohal, et kohtuvaidlus James Ellioti ja Irish Asphalti vahel puudutab puhtalt riigisisest olukorda või kaubandussuhet (kahe Iiri ettevõtja vahelise lepingu rikkumine), mis piirdub Iirimaaga ja mille tagajärjed tulenevad Iirimaa seadusest ning mille tõttu ei ole tema arvates kohaldatav ükski Euroopa Liidu õigusnorm, mille kehtivus või tõlgendamine tekitaks kahtlusi.

34.

Iirimaa valitsuse argument ei ole vastuvõetav, sest ma arvan – nagu Supreme Court –, et kohtuvaidluse lahendamiseks on vaja tõlgendada standardit EN 13242:2002, mis on vastu võetud vastavalt direktiividele 89/106 ja 98/34 ja integreeritud Iiri tehnilisse standardisse I.S. EN 13242:2002. Võimaliku lepingu rikkumise üle on pädev otsustama Supreme Court, kuid tema hinnangu tingimuseks võib olla liidu õiguse tõlgendamine, see on asjaolu, mille korral Euroopa Kohus peab ennast pädevaks vastama eelotsuse korras küsimustele, mille esitavad talle liikmesriikide kohtud. ( 23 )

A. Esimese eelotsuse küsimuse punkt a: Euroopa Kohtu pädevus tõlgendada eelotsuse korras ühtlustatud tehnilisi standardeid

35.

Supreme Court küsib, kas Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama eelotsuse korras ühtlustatud tehnilist standardit. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus, nagu ka selle asjakohasus ja olulisus on vaieldamatu, seda enam, et Euroopa Kohtul ei ole seni olnud võimalust selle probleemi üle otseselt otsustada.

36.

Vastamiseks on vaja analüüsida, kas CEN‑i ühtlustatud tehnilisi standardeid, mis on vastu võetud komisjoni mandaadi alusel ja avaldatud ELT C‑seerias, võib nende kehtivuse ja tõlgendamise kohta eelotsuse küsimuste esitamiseks kvalifitseerida „liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigusaktide[ks]”.

37.

Nii komisjon kui ka Irish Asphalt väidavad oma kirjalikes seisukohtades, et Euroopa Kohus juba lahendas selle küsimuse kohtuasjas Latchways ja Eurosafe Solutions. Leian, vastupidi, et selles kohtuotsuses Euroopa Kohus tuvastas ainult, et klassi A1 ankurdusseadmeid käsitlevad standardi EN 795 sätted ei kuulu direktiivi 89/686 kohaldamisalasse, sest need ei ole ühtlustatud tehnilised kirjeldused ning seetõttu ei võtnud komisjon neid vastu ning need olid Euroopa Liidu Teatajast sõnaselgelt välja jäetud. Ta järeldas sellest eeldusest, et need ei kuulu seega ka liidu õiguse hulka ja seetõttu ei ole Euroopa Kohus pädev neid tõlgendama. ( 24 )

38.

Minu arvates ei saa kohtuotsusest Latchways ja Eurosafe Solutions tuletada a sensu contrario, et Euroopa Kohus oleks ennast tunnistanud pädevaks, kui standard EN 795 oleks ühtlustatud tehniline standard vastavalt direktiivile 89/686. ( 25 ) Veelgi enam, sel juhul ei otsustanud Euroopa Kohus ühtlustatud standardite õigusliku olemuse üle, ( 26 ) kuigi selle analüüsimist pidas ta tingimata vajalikuks selleks, et hinnata, kas ühtlustatud standardite kohta saab esitada eelotsuse küsimusi.

39.

Supreme Court on seisukohal, et vastus tema esimesele küsimusele peaks olema eitav, sest riiklik standard, millega rakendatakse Euroopa standardit, mille on CEN välja töötanud direktiivi 89/106 kohaselt komisjoni antud mandaadi alusel, ei ole liidu institutsiooni, organi või asutuse poolt vastu võetud akt. James Elliott ja Iirimaa on samuti samal arvamusel ja põhjuseid, mis nad nimetavad, on põhiliselt kaks: ühelt poolt see, et CEN on olemuselt eraõiguslik, ja teiselt poolt see, et ühtlustatud tehnilised standardid ei ole siduvad. CEN on eraõiguslik mittetulundusühing, mida reguleerib Belgia õigus ja mille moodustavad 33 Euroopa riigi standardiorganisatsioonid, mis on kõik samuti eraõiguslikud üksused, nii et CEN‑i ei saa kvalifitseerida liidu institutsiooniks, organiks või asutuseks. ( 27 ) Iirimaa sõnul ei muuda asjaolu, et CEN töötab tehnilisi standardeid välja komisjoni määratud ülesandel, CEN‑i iseseisvust, sest ta võib vabalt mandaati vastu võtta või sellest keelduda. ( 28 ) Pealegi on CEN‑i ühtlustatud tehnilised standardid täitmiseks alati vabatahtlikud ja – nagu märgib James Elliott – nende rakendamise eest kohtulikult vastutusele võtmine töötaks vastu uue lähenemisviisi direktiividega õigusaktide ühtlustamise loogikale.

40.

Need argumendid mind ei veena. Ütlen juba ette, et minu vastus esimesele küsimusele on jaatav ja et Euroopa Kohus peab tunnistama ennast pädevaks lahendama eelotsuse küsimusi ühtlustatud tehniliste standardite tõlgendamise kohta, nagu käesoleval juhul. Neid standardeid tuleb pidada ELTL artikli 267 tähenduses „liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigusaktide[ks]”.

41.

Minu arvamus põhineb kolmel argumendil, mille ma järgnevalt lahti kirjutan: a) uue lähenemisviisi direktiivide kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu eelotsusepädevust; b) komisjon teostab märkimisväärset kontrolli CEN‑i ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise menetluse üle ja c) CEN‑i kui Euroopa Liidu standardimisasutuse toimimise tingimuseks on Euroopa Liidu tegevus.

1. Uue lähenemisviisi direktiivide kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu eelotsusepädevust

42.

Direktiiv 89/106, millega ei toimu ehitustoodete, sealhulgas täitematerjalide tehniliste eeskirjade ammendavat ja üksikasjalikku ühtlustamist, on otseselt seotud standardiga EN 13242:2002. Direktiivis on sätestatud ehitusmaterjalide miinimumnõuded, et ehitised oleksid ohutud, ja tehakse Euroopa standardiasutustele ülesandeks kehtestada edaspidi standardid, mis hõlmaksid täpseid tehnilisi kirjeldusi selleks, et need materjalid oleksid direktiivide põhinõuetega kooskõlas. Ühtlustatud standardite rakendamine on vabatahtlik ja tootja võib alati rakendada nõuete täitmiseks muid tehnilisi kirjeldusi. Ühtlustatud standarditele vastavalt toodetud kaupade puhul eeldatakse siiski, et need täidavad direktiivi 89/106 põhinõudeid. ( 29 )

43.

Liidu seadusandja kasutab tehnilise standardimise õigusaktile viitamise meetodit (mis on levinud siseõiguses ja rahvusvahelises õiguses), mille Euroopa Liit on ette näinud siseturu väljakujundamise hõlbustamiseks alates 1985. aastast. ( 30 ) Selle meetodi kohaselt sisaldab direktiiv 89/106 ainult ehitustoodetele kohaldatava ühtlustatud standardi põhielemente, mille puhul on CEN‑i standardid vajalik täiendus, et võimaldada nende kaupade vaba liikumist siseturul.

44.

Kuna on ilmne, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama eelotsuse korras direktiivi 89/106, ( 31 ) siis peab tal olema ka samasugune võimalus vastata eelotsuse küsimustele seda direktiivi täiendavate ühtlustatud tehniliste standardite kohta. Vastasel korral kaotaks ehitustoodete ühtlustamine tõhususe, sest eri liikmesriikides võidaks ühtlustatud tehnilisi standardeid (käesoleval juhul standardit EN 13242:2002) tõlgendada erinevalt.

45.

Nn uue lähenemisviisi kasutamisega ühtlustamisdirektiivides ei või piirata Euroopa Kohtu pädevust tõlgendada eelotsuse korras mis tahes ühtlustatud eeskirju (s.o direktiiv ja seda täiendavad ühtlustatud tehnilised standardid), mis on kohaldatavad teatava kauba tootmisele ja turustamisele. Kui täieliku ühtlustamise direktiiviga laieneb eelotsusepädevus kõikidele asjaomase tootega seonduvatele ühtlustatud standarditele, siis sama lahendus peab kehtima ka uue lähenemisviisi direktiivide puhul, mille kasutamine ei või kahjustada Euroopa Kohtu pädevust.

2. Komisjon teostab märkimisväärset kontrolli CEN‑i ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise menetluse üle

46.

Euroopa standarditele viitamise normitehnikat reguleerib Euroopa Liidu seadusandja nii üldiselt kui ka spetsiifiliselt igas direktiivis, milles seda tehnikat kasutatakse. Üldine regulatsioon sisaldus algul direktiivis 83/189 ja hiljem direktiivis 98/34, mis hiljuti asendati direktiiviga 2015/1535. Ehitustoodete puhul sisaldus eriregulatsioon direktiivis 89/106, mis hiljem asendati määrusega nr 305/2011. Järelikult ei ole see CEN‑i algatusel tehtud puhtalt eraõiguslik standardimise juhtum, millel pole seost liidu õigusega. Vastupidi, komisjon teostab CEN‑ile ülesandeks tehtud ühtlustatud tehniliste standardite väljatöötamise korra üle kontrolli, mis avaldub konkreetselt elementides, mis ma järgnevalt esitan.