ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
13. oktoober 2015 ( *1 )
„Apellatsioonkaebus — Vastuapellatsioonkaebus — Avalik teenistus — Ametnikud — Pension — Siseriiklike pensioniõiguste ülekandmine — Staažilisa ettepanekud — Huve mitte kahjustav akt — Esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetamatus — Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 — Õiguskindlus — Õiguspärane ootus — Võrdne kohtlemine”
Kohtuasjas T‑104/14 P,
mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 11. detsembri 2013. aasta otsuse Verile ja Gjergji vs. komisjon (F‑130/11, EKL AT, EU:F:2013:195) peale selle kohtuotsuse tühistamise nõudes,
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall, G. Gattinara ja D. Martin,
apellant,
teised menetlusosalised:
Marco Verile, elukoht Cadrezzate (Itaalia),
ja
Anduela Gjergji, elukoht Brüssel (Belgia),
esindajad: advokaadid D. de Abreu Caldas, J.‑N. Louis ja M. de Abreu Caldas, hiljem J.‑N. Louis ja N. de Montigny,
hagejad esimeses kohtuastmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud H. Kanninen ja D. Gratsias (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. mai 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1
Euroopa Komisjon palub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (täiskogu) 11. detsembri 2013. aasta otsus Verile ja Gjergji vs. komisjon (F‑130/11, EKL AT, EU:F:2013:195, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus tühistas komisjoni 19. mai ja 20. mai 2011. aasta„otsused”, mis olid adresseeritud vastavalt Anduela Gjergjile ja Marco Verilele.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud, menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2
Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–20 (M. Verile kohta) ja punktides 21–27 (A. Gjergji kohta).
3
M. Verile esitas 17. novembril 2009 taotluse kanda üle pensioniõigused, mis ta oli omandanud Luksemburgis enne komisjoni teenistusse asumist, ning 5. mail 2010 sai ta komisjoni talitustelt esimese staažilisa ettepaneku. Selle ettepaneku kohaselt oli Euroopa Liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõiguslik staaž varasema teenistusperioodi alusel seitse aastat ja üheksa kuud. Lisaks seisis ettepanekus, et kuna ülejäänud kogumaksumuse summat ei saanud pensioniõiguslikuks staažiks ümber arvestada, tuleb see M. Verilele välja maksta.
4
M. Verile nõustus selle ettepanekuga 7. septembril 2010, ent 20. mail 2011 sai ta teise ettepaneku, millega esimene ettepanek tühistati ja asendati. Teises ettepanekus oli liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõiguslik staaž sama, mis oli ette nähtud esimeses ettepanekus, kuid M. Verilele hüvitatavat kogumaksumuse ülejääki oli vähendatud. Komisjon põhjendas seda muudatust sellega, et esimeses ettepanekus tehti arvutus vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VIII lisa artiklite 11 ja 12 üldistele rakendussätetele, mis võeti vastu komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsusega K(2004) 1588, mis avaldati väljaande Informations administratives9. juuni 2004. aasta numbris 60‑2004 (edaspidi „2004. aasta üldised rakendussätted”), ning pärast komisjoni 3. märtsi 2011. aasta otsust K(2011) 1278, millega kehtestatakse personalieeskirjade VIII lisa pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted, mis avaldati väljaande Informations administratives28. märtsi 2011. aasta numbris 17‑2011 (edaspidi „2011. aasta üldised rakendussätted”), tuli teha uus arvutus.
5
M. Verile nõustus teise ettepanekuga, kuid esitas hiljem kaebuse, milles palus ametisse nimetaval asutusel teine ettepanek tühistada ja kanda tema pensioniõigused üle 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel. See kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 19. augusti 2011. aasta otsusega rahuldamata.
6
Nagu M. Verile, palus ka A. Gjergji 1. juulil 2009 kanda üle pensioniõigused, mis ta oli enne teenistusse asumist Belgias omandanud, ning sai kätte esimese staažilisa ettepaneku. Ettepaneku kohaselt oli liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõiguslik staaž viis aastat, viis kuud ja kaks päeva ning ühtlasi oli selles ette nähtud summa, mis ülekantava kogumaksumuse ülejäägi alusel talle hüvitatakse. Ta nõustus esimese ettepanekuga 7. septembril 2010, ent 19. mail 2011 sai ta teise ettepaneku, millega esimene ettepanek tühistati ja asendati. Teise ettepanekuga vähendati liidu pensioniskeemis arvessevõetavat pensioniõiguslikku staaži neljale aastale, kümnele kuule ja 17 päevale ning selles ei olnud enam ette nähtud ülekantava kogumaksumuse ülejäägi hüvitamist.
7
A. Gjergji nõustus teise ettepanekuga, kuid esitas hiljem selle peale kaebuse. Kaebuses oli esitatud ka personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotlus, et tema Belgias omandatud pensioniõigused kantaks üle vastavalt esimesele ettepanekule. Nii kaebus kui ka taotlus jäeti 22. augusti 2011. aasta otsusega rahuldamata.
Menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus
8
M. Verile ja A. Gjergji esitasid 2. detsembril 2011 Avaliku Teenistuse Kohtule hagi, mis registreeriti numbriga F‑130/11 ja milles nad palusid tühistada teise ettepaneku, mille komisjon oli neile saatnud, ning otsused, millega nende ettepanekute peale esitatud kaebused rahuldamata jäeti.
9
Olles leidnud, et kaebuste rahuldamata jätmise otsustel puudub iseseisev tähendus ja seega tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud üksnes teise ettepaneku peale (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 32 ja 33), hindas Avaliku Teenistuse Kohus hagi vastuvõetavust, millele komisjon vastu vaidles, ja tuvastas, et see on vastuvõetav. Seda küsimust käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 37–55 on sõnastatud järgmiselt:
„37
Kõigepealt tuleb meenutada, et niisuguse pensioniõiguste ülekandmise süsteemiga, nagu on nähtud ette personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 – mis teeb võimalikuks kooskõlastamise siseriiklike pensioniskeemide ja liidu pensioniskeemi vahel –, püütakse hõlbustada liikmesriigis avalikus või erasektoris või rahvusvahelistes organisatsioonides töötavate isikute tööleminekut liidu avalikku teenistusse ning tagada nii juba sobiva töökogemusega kvalifitseeritud töötajate paremat valikut (Euroopa Kohtu 9. juuli 2010. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑286/09 ja C‑287/09: Ricci, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
38
Selles kontekstis on Euroopa Ühenduste Üldkohus konkreetselt asunud seisukohale, et ametnikule tema nõusoleku saamiseks edastatavad staažilisa ettepanekud on „otsused”, mis avaldavad kahesugust toimet: esiteks säilitavad need asjaomase ametniku huvides ja päritoluriigi õiguskorras pensioniõiguste summa, mille ta on omandanud siseriiklikus pensioniskeemis, ning teiseks tagavad liidu õiguskorras ja kui on täidetud mõned lisatingimused, nende õiguste arvessevõtmise liidu pensioniskeemis (Üldkohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
39
Ka Avaliku Teenistuse Kohus on juba leidnud, et staažilisa ettepanekud on ühepoolsed aktid, mis ei eelda mingit muud meedet pädeva institutsiooni poolt ja mis kahjustavad asjaomase ametniku huve. Vastasel korral ei saaks neid akte kui niisuguseid kohtus vaidlustada või vähemalt saaks nende peale esitada kaebuse ja hagi alles pärast hilisema otsuse tegemist kindlaks määramata kuupäeval mõne teise asutuse poolt kui ametisse nimetav asutus. Sellega ei järgitaks ei ametnike õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ega õiguskindluse nõudeid, mis on seotud personalieeskirjades sätestatud tähtajanõuetega (Avaliku Teenistuse Kohtu 10. oktoobri 2007. aasta määrus kohtuasjas F‑17/07: Pouzol vs. kontrollikoda, punktid 52 ja 53).
40
Lõpuks tuleb märkida, et seda suunda kohtupraktikas on kinnitatud ka Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2012. aasta otsuses kohtuasjas F‑122/10: Cocchi ja Falcione vs. komisjon (mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑103/13 P, punktid 37–39), milles Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et staažilisa ettepanek on asjaomase ametniku huve kahjustav akt.
41
Kokkuvõttes ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 38–40 viidatud kohtupraktikast, et staažilisa ettepanek, mille komisjoni pädevad talitused esitavad ametnikule tema nõusoleku saamiseks eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 35 kirjeldatud mitmeetapilise haldusmenetluse raames, on ühepoolne akt, mis on lahutatav oma menetluslikust raamistikust ja antakse kaalutlusõiguseta pädevusega, mis on institutsioonile antud ex lege, sest tuleneb otseselt individuaalsest õigusest, mille personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ametnikele ja muudele teenistujatele sõnaselgelt annab, kui nad asuvad liidu teenistusse.
42
Selle kaalutlusõiguseta pädevuse kasutamine kohustab komisjoni tegema staažilisa ettepaneku, mis põhineb kõikidel asjakohastel andmetel, mis ta peab asjaomastelt siseriiklikelt või rahvusvahelistelt ametiasutustelt saama just nende ja tema talituste tegevuse tiheda kooskõlastamise ja lojaalse koostöö raames. Seega ei saa niisugust staažilisa ettepanekut pidada institutsiooni talituse „lihtsaks kavatsuseks” anda asjaomasele ametnikule teavet, oodates tema tegelikku nõusolekut ja seejärel kapitali laekumist, mis teeb staažilisa võimalikuks. Vastupidi, niisugune ettepanek kujutab endast institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse. Tegeliku ülekandekuupäeva kohase kogumaksumuse ülekandmine liidu pensioniskeemi kujutab endast omakorda siseriiklike või rahvusvaheliste asutuste eraldi kohustust, mis on vajalik, et täiendada pensioniõiguste liidu pensioniskeemi […] ülekandmise menetlust.
43
Seega kohustab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 elluviimisega seotud pädevus komisjoni tegutsema kogu hoolega, mis on vajalik, et ametnik, kes on esitanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaldamise taotluse, saaks anda staažilisa ettepanekule oma nõusoleku täielikult informeerituna ning seda nii andmete osas, mis on vajalikud arvessevõetava personalieeskirjadejärgse pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramisega seotud arvutuseks, kui ka reeglite osas, mis reguleerivad „ülekande tegemise päeval” selle arvutuse meetodit, nagu on täpsustatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2, milles on ette nähtud, et institutsioon, mille teenistuses ametnik on, „määrab kindlaks”„pensioniõigusliku staaži aastate arvu” oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi.
44
Kõigest eelnevast ilmneb, et staažilisa ettepanek on oma pensioniõiguste ülekandmise taotluse esitanud ametniku huve kahjustav akt.
45
Seda järeldust kinnitavad ka allpool toodud kaalutlused.
46
Esiteks on 2011. aasta üldistes rakendussätetes, millesse võeti üle staažilisa ettepanekute tingimustes avalduv varasem praktika, nüüd artiklis 8 sõnaselgelt ette nähtud, et nõusolek, mis ametnikul palutakse staažilisa ettepanekule anda, on siis, kui see on juba antud, „tühistamatu”. Ametniku kord juba antud nõusoleku tagasivõtmatus on aga põhjendatud ainult siis, kui komisjon tegi omakorda asjaomasele isikule ettepaneku, mille sisu kaaluti ja mis esitati kogu nõutava hoolsusega ning mis on komisjonile siduv selles mõttes, et asjaomase isiku nõusoleku korral kohustab see teda järgima vastavat ülekandemenetlust.
47
Teiseks tehakse staažilisa ettepanek põhimõtteliselt sama arvutusmeetodi põhjal, mida kohaldatakse siis, kui liidu pensioniskeem saab kätte kogu kapitali, mille siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad üle kannavad.
48
Äärmisel juhul võib staažilisa ettepaneku tegemise kuupäeva ja kapitali lõpliku laekumise kuupäeva vahel muutuda asjaomane summa, sest ülekandmise taotlemise kuupäeval võib ülekantava kapitali summa olla teistsugune kui kuupäeval, mil see tegelikult üle kantakse, sõltudes näiteks vahetuskursi kõikumistest. Isegi sellel viimasel juhul – mis võib puudutada ainult muudes valuutades kui euro arvestatud kapitalide ülekandmisi – on nende kahe väärtuse suhtes kohaldatav arvutusmeetod tegelikult sama.
49
Kolmandaks on komisjoni väide, et asjaomase ametniku huve kahjustab ainult staažilisa otsus, mis tehakse pärast kapitali lõplikku laekumist, ilmselges vastuolus pensioniõiguste ülekandmise haldusmenetluse eesmärgiga. Selle menetluse eesmärk on just võimaldada asjaomasel ametnikul otsustada täielikult informeerituna ja enne, kui kõikidele tema sissemaksetele vastav kapital liidu pensioniskeemi lõplikult üle kantakse, kas talle on kasulikum kumuleerida oma eelnevaid pensioniõigusi nendega, mille ta omandab liidu ametnikuna, või vastupidi säilitada need õigused siseriiklikus õiguskorras (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja komisjon vs. Genette, punkt 91). Komisjoni väide ei jäta nimelt asjaomasele ametnikule muud valikut kui vaidlustada meetod, mille kohaselt komisjoni talitused arvutasid staažilisa aastate arvu, millele tal on õigus, alles siis, kui siseriiklikud või rahvusvahelised päritolupensionikassad on kapitali lõplikult komisjonile üle kandnud, mis hävitaks praktikas selle õiguse sisu enda, mis on ametnikule personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 antud ning mille kohaselt ta saab valida, kas kanda need pensioniõigused üle või säilitada need siseriiklikes või rahvusvahelistes päritolupensionikassades.
50
Lõpuks tuleb märkida, et neljandaks ei saa väita – nagu väidab komisjon –, et staažilisa ettepanekud on ainult ettevalmistavad aktid, sest personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on nähtud ette, et pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.
51
Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et asjaomane institutsioon „määrab kindlaks” pensioniõigusliku staaži aastate arvu „üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi”, ning seejärel võtab ta arvesse nõnda kindlaksmääratud pensioniõigusliku staaži aastate arvu liidu pensioniskeemi raames, „võttes aluseks ülekantud kapitali”.
52
Seda sõnastust kinnitab 2004. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artikli 7 sõnastus. Mõlema artikli lõige 1 on nimelt sõnastatud nii, et arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv arvutatakse „ülekantava summa alusel, mis vastab […] omandatud õigustele pärast ülekandetaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist”.
53
2004. ja 2011. aasta üldiste rakendussätete artiklite 7 lõikes 2 on täpsustatud, et pensioniõigusliku staaži aastate arv „arvutatakse [seejärel] ülekantava summa […] alusel” vastavalt sama lõike esimeses taandes toodud matemaatilisele valemile.
54
Eespool viidatud õigusnormidest nähtub niisiis, et staažilisa ettepanekud arvutatakse taotluse registreerimise kuupäeval ülekantava summa põhjal – niisugusena, nagu pädevad siseriiklikud või rahvusvahelised ametiasutused on selle komisjonile edastanud –, millest on vajaduse korral maha arvatud summa, mis kujutab endast kapitalikasvu ülekandmistaotluse registreerimise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel, sest see rahaline vahe ei jää liidu pensioniskeemi kanda.
55
Kõikidest esitatud kaalutlustest tuleneb, et teine staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt ning et tühistamisnõue on niisiis vastuvõetav.”
10
Edasi hindas Avaliku Teenistuse Kohus üheskoos hagi esimest ja teist väidet, millega hagejad esitasid Avaliku Teenistuse Kohtu arvates (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 72) sisuliselt väite, et 2011. aasta üldiste rakendussätete artikkel 9 on õigusvastane osas, milles sellega nähakse ette 2011. aasta üldiste rakendussätete tagasiulatuv kohaldamine pensioni ülekandmise taotlustele, mis on esitatud pärast 1. jaanuari 2009, nagu M. Verile ja A. Gjergji taotluste puhul.
11
Avaliku Teenistuse Kohus jõudis järeldusele, et õigusvastasuse väide on põhjendatud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 108) ning seega ei olnud M. Verilele ja A. Gjergjile saadetud esimene ettepanek õigusvastane ja neid ei saanud tühistada, kuna M. Verile ja A. Gjergji esitatud pensioniõiguste ülekandmise taotlustele olid kohaldatavad 2004. aasta üldised rakendussätted (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 109 ja 110). Seetõttu tühistas Avaliku Teenistuse Kohus komisjoni 19. ja 20. mai 2011. aasta„otsused”, mis olid adresseeritud vastavalt A. Gjergjile ja M. Verilele.
Menetlus Üldkohtus ja poolte nõuded
12
Komisjon esitas käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2014. M. Verile ja A. Gjergji esitasid 5. mail 2014 vastuse apellatsioonkaebusele.
13
Kirjalik menetlus lõpetati 8. septembril 2014.
14
16. septembril 2014 saadetud kirjas esitasid M. Verile ja A. Gjergji Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 146 alusel suulises menetluses ärakuulamiseks põhjendatud taotluse.
15
Üldkohus (apellatsioonikoda) otsustas ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel alustada suulist menetlust. Apellatsioonikoja esimees liitis 13. aprilli 2015. aasta määrusega pärast poolte ärakuulamist käesoleva kohtuasja ning kohtuasja T‑103/13 P: komisjon vs. Cocchi ja Falcione ning kohtuasja T‑131/14 P: Teughels vs. komisjon suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.
16
Üldkohus palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklites 64 ja 144 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil vastata mõnele küsimusele ja esitada mõned dokumendid. Komisjon täitis need taotlused määratud tähtajaks.
17
Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 6. mai 2015. aasta kohtuistungil.
18
Üldkohus (apellatsioonikoda) tegi 8. juunil 2015 määruse suulise menetluse uuendamiseks. Ta palus pooltel suulist menetlust korraldava meetme raames anda seisukoht käesoleva kohtuasja võimaliku eraldamise kohta kohtuasjadest T‑103/13 P ja T‑131/14 P kohtuotsuse tegemise huvides.
19
Pärast poolte ärakuulamist eraldati 7. juuli 2015. aasta otsusega käesolev kohtuasi kohtuasjadest T‑103/13 P ja T‑131/14 P. Samal päeval tehtud otsusega lõpetas Üldkohus taas suulise menetluse.
20
Komisjon palub Üldkohtul:
—
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
—
otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud käesolevas menetluses;
—
mõista M. Vergilelt ja A. Gjergjilt välja Avaliku Teenistuse Kohtus kantud kohtukulud.
21
M. Vergile ja A. Gjergji paluvad Üldkohtul:
—
jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Apellatsioonkaebus
22
Komisjon esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet. Esimese väite kohaselt on „rikutud huve kahjustava akti mõistet” ja selles heidetakse Avaliku Teenistuse Kohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist, kuna ta tunnistas M. Verile ja A. Gjergji esitatud hagi vastuvõetavaks. Teise väite kohaselt tugines Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses omal algatusel tõstatatud väitele, mida võistlevas menetluses ei arutatud. Kolmanda väite kohaselt on personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 ja ametniku enne teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate sätete tõlgendamisel rikutud õigusnormi. Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et M. Verile ja A. Gjergji õigused olid juba 2011. aasta üldiste rakendussätete jõustumise ajal „täielikult tekkinud”.
23
Esmalt tuleb hinnata esimest väidet.
24
Komisjon väidab sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, leides, et staažilisa ettepanek, mille institutsioon oma ametnikule või teenistujale personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 kohaldades saadab, on huve kahjustav akt. Komisjoni seisukoha järgi on selline ettepanek vahepealne meede, mille eesmärk on valmistada ette otsus nende õiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise kohta, mis asjaomane isik on teises skeemis omandatud. Järelikult ei ole ka niisugust ettepanekut tühistav akt huve kahjustav akt ja see ei saa olla tühistamisnõude esemeks. Komisjon esitab rea argumente, et lükata ümber mitmesugused kaalutlused, mis Avaliku Teenistuse Kohus on oma seisukoha põhjendamiseks esitanud.
25
M. Verile ja A. Gjergji lükkavad need argumendid tagasi. Nad väidavad, et staažilisa ettepanek on huve kahjustav akt, kuna see vastab siseriiklikus õiguses „pakkumusele”, mis muutub siduvaks alates hetkest, kui see vastab kohaldatavale õigusele. Nende hinnangul on niisugune ettepanek „kohustus, mis tuleneb sellise õiguse rakendamisest, mis ametnikule on personalieeskirjades ette nähtud”.
26
Nad lisavad, et ettepanekuga muudetakse asjaomase ametniku õiguslikku olukorda, kuivõrd sellega määratakse kindlaks kõik arvutusparameetrid, mille abil saadakse tegeliku ülekandekuupäeva kohane kogumaksumus ja sellele vastav pensioniõigusliku staaži aastate arv. Nad väidavad lõpetuseks, et kui nõustuda komisjoni seisukohaga, ei oleks asjaomasele ametnikule tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
27
Olgu meenutatud, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla kõik liidu ja personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse nende isikute huve kahjustava akti õiguspärasust.
28
Nagu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, saab huve kahjustavaks aktiks pidada üksnes sellist akti, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad otseselt ja vahetult asjaomase isiku õiguslikku olukorda, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda (vt kohtuotsused, 21.1.1987, Stroghili vs. kontrollikoda, 204/85, EKL, EU:C:1987:21, punkt 6 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15.6.1994, Pérez Jiménez vs. komisjon, T‑6/93, EKL AT, EU:T:1994:63, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
29
Seega tuleb hinnata, kas staažilisa ettepanek, mille institutsioon saadab oma ametnikule või teenistujale pärast seda, kui viimane on esitanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel nende pensioniõiguste ülekandmise taotluse, mis ta on omandanud muus kui liidu pensioniskeemis, on personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses huve kahjustav akt.
30
Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuigi Avaliku Teenistuse Kohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 meelde, et ta on varem otsustanud, et staažilisa ettepanek on asjaomase ametniku huve kahjustav akt, ei ole ta viidanud siduvatele õiguslikele tagajärgedele, mis ettepaneku tegemisest alates mõjutasid asjaomase isiku õiguslikku olukorda.
31
Ainus viide sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 42 kolmandas lauses, kus Avaliku Teenistuse Kohus kinnitab, et staažilisa ettepanek „kujutab endast institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse”.
32
Niisiis tuleb hinnata, võttes ühtlasi arvesse eelmises punktis 31 meenutatud Avaliku Teenistuse Kohtu kaalutlusi, kas staažilisa ettepanek tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad otseselt ja vahetult ettepaneku saaja õiguslikku olukorda, ning kui see on nii, siis tuvastada need õiguslikud tagajärjed.
33
Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:
„Ametnikul, kes asub [liidu] teenistusse:
—
pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest
või
—
pärast tegutsemist töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana,
on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda [liidule] tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.
Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.
Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”
34
Tuleb märkida, et osutatud sätte teise lõigu lauseosa „üldiste rakendussätetena” ei saa mõistagi tõlgendada nii, et asjaomase isiku puhul tunnustatud pensioniõigusliku staaži aastate arv määratakse pärast seda, kui selle isiku muus skeemis omandatud pensioniõigused on liidu pensioniskeemi üle kantud, kindlaks otse üldiste rakendussätetega, mis igal institutsioonil on õigus kehtestada. Nagu nimetus „üldised rakendussätted” näitab, on tegemist üldkohaldatava aktiga, mis kehtestatakse personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 alusel.
35
Seega tuleb personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 tõlgendada nii, et iga institutsioon määrab üldiste rakendussätetega kindlaks meetodi, kuidas arvutatakse liidu pensioniskeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arv pärast nende pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmist, mis ametnik on muus pensioniskeemis omandanud. Selline meetod peab põhinema personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 nimetatud parameetritel, milleks on ametniku põhipalk, vanus ja ülekandmise taotlemise kuupäeval kehtiv vahetuskurss.
36
Konkreetselt iga sellise ametniku puhul arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv, kelle muus skeemis omandatud pensioniõigused on terviksummana liidu pensioniskeemi üle kantud, määratakse kindlaks üksikaktiga, milles kohaldatakse üldistes rakendussätetes kehtestatud meetodit konkreetselt seda ametnikku puudutaval juhtumil.
37
Samuti tuleb meenutada, nagu Üldkohus oma 14. detsembri 1993. aasta määruses Calvo Alonso‑Cortés vs. komisjon (T‑29/93, EKL, EU:T:1993:115, punkt 46) märkis, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2 tulenevalt saab liidu institutsioon ametniku oma liikmesriigis omandatud pensioniõigusi ise üle kanda ning tunnustada ja määrata kindlaks liidu skeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu varasema teenistusaja alusel alles pärast seda, kui asjassepuutuv liikmesriik on ülekandmise korra kindlaks määranud.
38
Nagu Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 ka ise tunnistas, on muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumuse ülekandmine „vajalik, et täiendada pensioniõiguste liidu pensioniskeemi […] ülekandmise menetlust”.
39
Esiteks tuleneb neist kaalutlustest, et institutsioon, millega asjaomane isik on seotud, saab tunnustada selle isiku liidu pensioniskeemis arvessevõetavat pensioniõiguslikku staaži alles pärast seda, kui muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on üle kantud.
40
Teiseks saab järelikult asjaomase isiku sellist pensioniõiguslikku staaži tunnustada vaid juhul ja niivõrd, kui institutsiooni kehtestatud üldistes rakendussätetes ette nähtud arvutusmeetodi kohaldamise tulemusena vastab see tegelikult liidu pensioniskeemi ülekantud kogumaksumusele pärast seda, kui ülekandmise taotlemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitav summa on vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 maha arvatud.
41
Teisisõnu ei tunnustata asjaomase isiku staažilisa, kui see ei ole liidu pensioniskeemi tegelikult ülekantud kogumaksumusega vastavuses.
42
Eeltoodud kaalutlustest tuleneb iseäranis veel, et kui liidu institutsioon määrab personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 ja selle rakendamiseks kehtestatud üldiste rakendussätete alusel konkreetselt kindlaks asjaomase isiku puhul pensioniskeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu pärast seda, kui asjaomase isiku muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on üle kantud, teostab ta kaalutlusõiguseta pädevust ning tal puudub igasugune kaalutlusruum.
43
Järgmiseks tuleks analüüsida menetlust, mida tuleb järgida juhul, kui taotletakse muus skeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmist, nagu see tuleneb kohaldatavatest sätetest ja komisjoni antud selgitustest oma praktika kohta.
44
Tuleb tõdeda, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ei ole staažilisa ettepaneku edastamist sõnaselgelt sätestatud. Selles sättes mainitakse üksnes asjaomase isiku taotlust, mille tulemusena tasutakse liidule isiku varasema teenistusaja alusel omandatud pensioniõiguste kogumaksumus ja pärast selle tasumist määratakse samas sättes ette nähtud korra kohaselt kindlaks asjaomase isiku puhul liidu pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv.
45
Kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punkte 42 ja 43 tuleb tõlgendada nii, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 annab komisjonile „pädevuse” edastada staažilisa ettepanek ametnikule, kes on esitanud muus skeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotluse, tuleb märkida, et ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2 ega muust sättest või põhimõttest ei tulene, et institutsioon, kellele asjaomane isik on esitanud oma pensioniõiguste ülekandmise taotluse, peab esitama sellele isikule ettepaneku, milles näidatakse pensioniõiguste võimalikust ülekandmisest tulenev täiendav pensioniõiguslik staaž.
46
Kohustus edastada ettepanek varem omandanud pensioniõiguste ülekandmiseks ei tulene ka 2004. aasta üldistest rakendussätetest ega 2011. aasta üldistest rakendussätetest. Kumbki nimetatud õigusaktidest, mis sisalduvad esimese kohtuastme toimikus, mis on saadetud Üldkohtule vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 137 lõikele 2, ei näe ette staažilisa ettepaneku edastamist ametnikule või teenistujale, kes on taotlenud oma varem omandatud pensioniõiguste ülekandmist.
47
Seega tundub, et komisjon või muu institutsioon on vabatahtlikult kohaldanud praktikat edastada niisugune ettepanek asjast huvitatud isikule. Kahtlemata on niisuguse tegevuse eesmärk anda ametnikule või teenistujale, kes on näidanud üles huvi nende pensioniõiguste liidu pensioniskeemi võimaliku ülekandmise vastu, mis ta on teises skeemis enne teenistusse asumist omandanud, vajalikku teavet, mille põhjal võib ta kõiki asjaolusid teades otsustada, kas pensioniõigused üle kanda või mitte.
48
Sellega seoses ilmneb komisjoni selgitustest, mis on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 ja mida komisjon kordab Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, et pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmise menetlus koosneb praktikas viiest etapist: esiteks esitab asjaomane isik vastava taotluse; teiseks saadab vastav liiduväline pensionifond komisjoni pädevale talitusele teatise ülekantava kogumaksumuse summa kohta ja viimane edastab saadud teabe alusel asjaomasele isikule ettepaneku; kolmandaks asjaomane isik lükkab ettepaneku tagasi või nõustub sellega; neljandaks, kui asjaomane isik ettepanekuga nõustub, esitab komisjon taotluse ja saab nõusoleku kogumaksumuse liidule ülekandmiseks, ning viiendaks teeb komisjon otsuse, milles määratakse kindlaks asjaomase isiku õigused. Komisjon leiab, et huve kahjustavaks aktiks on üksnes viimasena nimetatud otsus.
49
Siit järeldub, et komisjon on praktikas lisanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud kolmele ülekandmise menetluse etapile (asjaomase isiku taotlus, kogumaksumuse ülekandmine, arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramine) veel kaks etappi (staažilisa ettepanek, asjaomase isiku nõustumine ülekandmise ettepanekuga). Ta annab seega asjaomasele isikule võimaluse saada „ettepaneku” kujul nii täpset teavet kui võimalik selle isiku puhul tunnustatud õiguste ulatuse kohta, kui muus skeemis omandatud õigused kantakse üle liidu pensioniskeemi. Asjaomasel isikul on samuti selle teabe põhjal võimalik lõpetada tema algse taotluse alusel algatatud menetlus, ilma et talle tuleneks sellest mingeid tagajärgi. Nimelt kantakse asjaomase isiku muus skeemis omandatud pensioniõigused üle alles siis, kui ta kinnitab pärast ettepaneku kättesaamist, et ta on sellise ülekandmisega nõus.
50
Tuleb tõdeda, et pärast staažilisa ettepaneku edastamist ei ole asjaomase isiku õiguslik olukord muutunud. Nagu eespool punktides 39–41 juba märgitud, tunnustatakse asjaomase isiku õigust staažilisale alles pärast seda, kui muus skeemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus on liidu skeemi üle kantud. Asjaomasele isikule ettepaneku esitamise ajal ei ole aga ülekandmine veel toimunud. Üksnes pärast seda, kui asjaomane isik on pärast ettepaneku kättesaamist andnud ülekandmise teostamiseks oma nõusoleku, esitab komisjon taotluse kanda liidu pensioniskeemi üle nende pensioniõiguste kogumaksumus, mis asjaomane isik on vastavas liiduvälises pensionifondis omandanud.
51
Kui komisjoni ettepanek kvalifitseerida „kohustuseks”, nagu Avaliku Teenistuse Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 teinud, ei viiks see teistsuguse järelduseni. Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et staažilisa ettepanek kujutab endast „institutsiooni vajalikku kohustust viia nõuetekohaselt tõesti ellu ametniku õigus pensioniõiguste ülekandmisele, mida see ametnik kasutas, kui esitas oma ülekandmistaotluse”.
52
Nagu komisjon õigesti väidab, tuleneb asjassepuutuva institutsiooni kohustus rakendada nõuetekohaselt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud õigust pensioniõiguste üleviimiseks otseselt nimetatud sätte tekstist. Isegi kui oletada, et staažilisa ettepanekut tuleb tõlgendada kui „kohustust”, nagu Avaliku Teenistuse Kohus seda käsitas, oleks asjassepuutuva institutsiooni kohustuseks üksnes kohaldada personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 ja üldiseid rakendussätteid asjaomase isiku suhtes nõuetekohaselt. Asjassepuutuva institutsiooni selline kohustus tuleneb aga otseselt kõnealustest sätetest, isegi kui kohustust ei ole sõnaselgelt väljendatud. Seega ei too viimati nimetatud kohustus asjassepuutuvale institutsioonile uut kohustust ega järelikult ka muudatust asjaomase isiku õiguslikus olukorras.
53
Samuti ei saa nõustuda väitega, et staažilisa ettepanekuga muudetakse asjaomase isiku õiguslikku olukorda, kuna ta saab sellega õiguse ettepanekus märgitud pensioniõigusliku staaži aastate arvu tunnustamisele liidu pensioniskeemis, kui ta annab oma nõusoleku muus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste liidu pensioniskeemi ülekandmiseks. Niisugune õigus tähendaks ettepaneku teinud institutsiooni vastavat kohustust automaatselt tunnustada asjaomase isiku puhul ettepanekus märgitud pensioniõigusliku staaži aastate arvu, kui ülekanne on tehtud.
54
Pealegi ei vasta staažilisa ettepaneku ja sellest tulenevate õiguslike tagajärgede niisugune kvalifitseerimine personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusele.
55
Selles sättes viidatakse kõigepealt, et ametnikul, kes on selles sättes mainitud olukorras, on „õigus […] tasuda [liidule] [oma varasema] teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus”. Edasi on märgitud, et „[s]ellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu [liidu] pensioniskeemi raames […] võttes aluseks ülekantud kapitali”.
56
