KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 9. novembril 2016 ( 1 )

Kohtuasi C‑559/15

Onix Asigurări SA

versus

Istituto per la Vigilanza Sulle Assicurazioni (IVASS)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus))

„Eelotsusetaotlus — Õigusaktide ühtlustamine — Otsekindlustus, välja arvatud elukindlustus — Direktiiv 92/49/EMÜ — Artikli 40 lõige 6 — Vastuvõtva liikmesriigi pädevuse ulatus — Meede, millega keelatakse sõlmida oma territooriumil uusi lepinguid ning mis on võetud tegevusloa saanud kindlustusettevõtja suhtes, mille juht ja põhiaktsionär on kriminaalkorras süüdi mõistetud”

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elu kindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv)

1. 

 ( 2 ) artikli 40 lõike 6 tõlgendamist.

2. 

Taotlus esitati vaidluse raames, mille pooled on Rumeenia õiguse alusel asutatud kindlustusettevõtja Onix Asigurări SA ( 3 ), mille asukoht on Rumeenias, ja Itaalia kindlustuse järelevalveasutus Istituto per la Vigilanza Sulle Assicurazioni ( 4 ) ning mis puudutab viimase otsust keelata Onixil sõlmida Itaalia territooriumil uusi kindlustuslepinguid.

3. 

Käesolev kohtuasi tõstatab küsimuse, kas liikmesriigil, kus kasutatakse teenuste osutamise vabadust, on teatud pädevus ja missugune on selle pädevuse ulatus, kui ta avastab, et peamiselt tema territooriumil tegutseva tegevusloa saanud kindlustusettevõtja peamine juht ja aktsionär on selle liikmesriigi kodanik, kellel ei ole kriminaalasjas süüdimõistmise tulemusena enam õigust selles riigis kindlustustegevusega tegelda. Kas ühtse tegevusloa ja päritoluriigi poolse järelevalve põhimõtted ei võimalda niisuguses olukorras vastuvõtval liikmesriigil sellel ettevõtjal tegutsemise jätkamist oma territooriumil ära keelata, et kaitsta kindlustusvõtjate ja kindlustuslepingute soodustatud isikute huve?

4. 

Ehkki see küsimus asetab meie ette – alati delikaatse – ülesande kaaluda konfliktseid põhimõtteid ja huve, olen veendunud, et liidu õiguses peab valitsema absoluutne nõue, et päritoluriigi poolse järelevalve põhimõte ei saa olla aluseks õigusnormidest kõrvalehoidmise strateegiatele või õigemini õigustada neid strateegiaid, mis võivad üldist huvi tõsiselt kahjustada.

5. 

Ma väidan käesolevas ettepanekus, et direktiivi 73/239 ( 5 ) artikli 8 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus võtab oma territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutseva ettevõtja suhtes niisuguseid meetmeid nagu uute lepingute sõlmimise keeld, kui need meetmed põhinevad eranditult sellel, et ei ole järgitud selliseid tegevusloa saamise tingimusi nagu aktsionäride maine.

6. 

Ent väidan ka seda, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus esiteks on päritoluliikmesriigilt tegevusloa saanud kindlustusettevõtja põhiaktsionäriks füüsiline isik, kellel konkreetselt seetõttu, et ta on kriminaalkorras kelmusekatse eest süüdi mõistetud, on keelatud vastuvõtvas liikmesriigis kindlustusturul tegutseda, ning teiseks tegutseb ta peamiselt selle liikmesriigi territooriumil, ei ole nende õigusnormidega vastuolus see, kui selle riigi järelevalveasutused võtavad direktiivi 92/49 artikli 40 lõike 6 alusel ja arvestades olukorra kiireloomulisust, mis oli tingitud sellest, et päritoluliikmesriigi järelevalveasutused, kellel oli palutud tegevusluba tühistada, ei teinud seda, meetmeid, millega piiratakse asjaomase ettevõtja teenuste osutamise vabadust sellel territooriumil, näiteks keelatakse sõlmida edasi uusi lepinguid, et hoida ära oht, et vahel asetseva juriidilise isiku kaudu hoitakse kõrvale turul tegutsemise keelust, ja sellega kaasnev oht, et korduvad õigusrikkumised, mille eest põhiaktsionäri karistati.

I. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Direktiiv 73/239

7.

Direktiivi 73/239, mida on muudetud direktiiviga 92/49, artiklis 6 oli sätestatud:

„Otsekindlustustegevuse alustamiseks on vaja eelnevat ametlikku tegevusluba.

Sellist tegevusluba peavad päritoluliikmesriigi pädevatelt asutustelt taotlema:

a)

kõik kindlustusseltsid, kes asutavad selle riigi territooriumil oma peakontori;

b)

kõik kindlustusseltsid, kes pärast esimeses punktis nimetatud loa saamist laiendavad oma tegevust kogu kindlustusliigile või muudele liikidele.“

8.

Selle direktiivi artikli 8 lõike 1 punktis e ja lõikes 3 on nähtud ette:

„1.   Päritoluliikmesriik nõuab, et iga tegevusluba taotlev kindlustusselts peab:

[…]

e)

olema tegelikult juhitud laitmatu reputatsiooniga isikute poolt, kellel on vastav kutsekvalifikatsioon või kogemused.

[…]

3.   Käesolevas direktiivis ei takista miski liikmesriikidel säilitada kehtivaid või kehtestada õigusnorme, mis nõuavad asutamislepingu ja põhikirja heakskiitmist ning kõigi muude harilikuks järelevalve tegevuseks vajalike dokumentide esitamist.

Liikmesriigid ei või võtta vastu sätteid, mis nõuavad kindlustuse üld- ja eritingimuste, kindlustusmaksete tariifide ning vormide ja muude selliste trükitud dokumentide eelnevat heakskiitu või süstemaatilist esitamist, mida kindlustusselts kavatseb kasutada suhetes kindlustusvõtjatega.

Liikmesriigid ei või säilitada või kehtestada kindlustusmaksemäärade kavandatava tõstmise etteteatamist või eelnevat heakskiitmist, välja arvatud üldise hinnakontrolli süsteemide osana.

[…]“

9.

Sama direktiivi artikli 13 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Kindlustusseltsi finantsjärelevalve, kaasa arvatud filiaalide kaudu või teenuste osutamise vabaduse alusel toimuva tegevuse järelevalve, on ainult päritoluliikmesriigi kohustus.

2.   Kindlustusseltsi kogu tegevuse finantsjärelevalve hõlmab tema maksejõulisuse, kindlustustehniliste eraldiste loomise ja nende kattevarade kontrollimist vastavalt päritoluliikmesriigis ette nähtud eeskirjadele või järgitavatele tavadele ühenduse tasandil vastuvõetud sätete põhjal.

[…]“

10.

Selle direktiivi muudetud artikli 22 lõige 1 sätestab:

„1.   Kindlustusseltsile päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt antud tegevusloa võib see asutus kehtetuks tunnistada, kui kõnealune kindlustusselts:

[…]

b)

ei täida enam tegevusloa andmise tingimusi;

[…]

d)

jätab oluliselt täitmata oma kohustused, mis tulenevad tema tegevust reguleerivatest normidest.

[…]“

2. Direktiiv 92/49

11.

Direktiivi 92/49 põhjendustes 5–7 ja 9 on märgitud:

„(5)

vastuvõetud lähenemisviis seisneb sellises ühtlustamises, mis on elutähtis, vajalik ja piisav tegevuslubade ja usaldatavusnormatiivide süsteemide vastastikuseks tunnustamiseks, võimaldades seega anda ühtse tegevusloa, mis kehtib kogu ühenduses, ja kohaldada päritoluliikmesriigi poolse järelevalve põhimõtet;

(6)

selle tulemusel sõltub kindlustustegevuse alustamine ja jätkamine edaspidi ühtse ametliku tegevusloa saamisest, mille annavad pädevad asutused liikmesriigis, kus asub kindlustusseltsi peakontor; selline tegevusluba võimaldab kindlustusseltsil tegutseda asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel kogu ühenduses; liikmesriik, kus asub filiaal või kus osutatakse teenuseid, ei või enam nõuda, et kindlustusseltsid, kes soovivad seal jätkata kindlustustegevust ja kes on oma päritoluliikmesriigis juba tegevusloa saanud, taotleksid uut luba […];

(7)

päritoluliikmesriikide pädevad asutused vastutavad edaspidi kindlustusseltside finantsseisundi jälgimise eest, kaasa arvatud nende maksejõulisus, piisavate kindlustustehniliste eraldiste loomine ja nende eraldiste tagamine vastavuses olevate varadega;

[…]

(9)

liikmesriikide pädevate asutuste käsutuses peavad olema järelevalvevahendid, mis on vajalikud kindlustusseltside korrapärase tegutsemise tagamiseks kogu ühenduses kas asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse alusel; eriti peab neil olema võimalus kehtestada sobivaid julgeolekumeetmeid või rakendada sanktsioone, mille eesmärk on takistada eeskirjade eiramist ja kindlustuse järelevalve sätete rikkumist“.

12.

Direktiivi 92/49 artiklis 8 oli sätestatud:

„Päritoluliikmesriigi pädevad asutused ei anna kindlustusseltsile kindlustustegevuse alustamise tegevusluba enne, kui neile on teatatud kõigi kaudselt või otseselt kindlustusseltsis olulist osalust omavate füüsilistest ja juriidilistest isikutest aktsionäride või liikmete nimed ning nende osaluste suurus.

Samad asutused keelduvad tegevusloa väljaandmisest, kui nad, võttes arvesse vajadust tagada kindlustusseltsi arukas ja usaldusväärne juhtimine, ei ole veendunud aktsionäride või liikmete kvalifikatsioonis.“

13.

Selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 sõnastuses, mille pärineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivist 2007/44/EÜ ( 6 ), nõuti eelnevat teavitamist olulise osaluse omandamise kavatsusest kindlustusettevõtjas.

14.

Nimetatud direktiivi artikli 15b lõikes 1 on nähtud ette:

„1.   Selleks, et tagada kahjukindlustusseltsi, milles osaluse omandamist taotletakse, arukas ja usaldusväärne juhtimine, ning arvestades võimalikku mõju, mida kavandav omandaja võib avaldada kahjukindlustusseltsile, hindavad pädevad asutused artikli 15 lõikega 1 ette nähtud teate ja artikli 15a lõikes 2 osutatud teabe hindamisel kavandava omandaja sobivust ning kavandatava omandamise majanduslikku usaldatavust kõikide järgmiste kriteeriumide põhjal:

a)

kavandava omandaja maine;

b)

kavandatava omandamise tulemusel kahjukindlustusseltsi äritegevust juhtima asuva iga isiku maine ja kogemused;

[…]“

15.

Direktiivi 92/49 artikli 40 lõigetes 3–7 oli nähtud ette:

„3.   Kui liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et tema territooriumil asuva filiaaliga või teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsev kindlustusselts ei järgi tema suhtes selles liikmesriigis kohaldatavaid õigusnorme, nõuavad nad kõnealuselt kindlustusseltsilt õigusvastase tegevuse lõpetamist.

4.   Kui kõnealune kindlustusselts ei võta vajalikke meetmeid, teatavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused sellest päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Viimased asutused võtavad esimesel võimalusel kõik kohased meetmed tagamaks, et asjaomane kindlustusselts lõpetaks eeskirjade eiramise. Nende meetmete laadist teatatakse asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele.

5.   Kui vaatamata päritoluliikmesriigi võetud meetmetele või seetõttu, et need meetmed osutuvad ebapiisavaks või neid selles liikmesriigis ei kohaldata, jätkab kindlustusselts asjaomases liikmesriigis kehtivate õigusnormide rikkumist, võib viimane pärast päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele teatamist võtta sobivad meetmed, et edasisi rikkumisi takistada või nende eest karistada, sealhulgas takistada kindlustusseltsil, kui see on tingimata vajalik, uute kindlustuslepingute sõlmimist tema territooriumil. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil selliste meetmete võtmiseks vajalikud õigusdokumendid toimetataks kätte kindlustusseltsidele.

6.   Lõiked 3, 4 ja 5 ei mõjuta asjaomaste liikmesriikide õigust võtta eriolukorras sobivaid meetmeid selleks, et takistada eeskirjade eiramist nende territooriumil. See hõlmab võimaluse takistada kindlustusseltsidel uute lepingute sõlmimise jätkamist nende territooriumil.

7.   Lõiked 3, 4 ja 5 ei mõjuta liikmesriikide õigust karistada eeskirjade eiramise eest nende territooriumil.

[…]“

16.

Direktiivid 73/239 ja 92/49 tunnistati kehtetuks alates 1. jaanuarist 2016 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) ( 7 ).

3. Euroopa Komisjoni tõlgendav teatis

17.

Komisjon võttis 16. veebruaril 2000 vastu tõlgendava teatise „Teenuste osutamise vabadus ja üldine huvi kindlustussektoris“ ( 8 ).

18.

Selle teatise punktis I.A.5 „Ühtse tegevusloa andmise tingimuste täidetuse järelevalve vastuvõtva riigi poolt“ on märgitud:

„Komisjon leiab, et kindlustusdirektiivide sätted […] ei võimalda vastuvõtval liikmesriigil teostada järelevalvet, mille eesmärk on kontrollida, kas kindlustusettevõtja puhul, kellel on kavatsus tegutseda selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel või filiaali kaudu, on täidetud ühtlustatud tingimused, mis pidid olema täidetud, et päritoluliikmesriik talle ühtlustatud tegevusloa annaks. Seda järelevalvet teostab ainult päritoluliikmesriik. Ainult tema vastutab ühtse tegevusloa väljaandmise eest ning vastuvõttev liikmesriik võib selle väljaandmise vaidlustada […].

Kui vastuvõtval liikmesriigil on alust kahelda, kas need tingimused on täidetud, võib ta tugineda aluslepingu artiklile 227 või paluda komisjoni esitada aluslepingu artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.“ [mitteametlik tõlge]

4. Suunised finantssektoris osaluse omandamise või suurendamise usaldusväärsuse hindamiseks

19.

Direktiivis 2007/44 ( 9 ) nõutud suuniste finantssektoris osaluse omandamise või suurendamise usaldusväärsuse hindamise punktides 27 ja 28 on sätestatud:

„27.

Järelevalveasutused pööravad erilist tähelepanu järgmistele olukordadele, mis võivad tekitada kahtlust, kas omandaja on sobiv:

—

süüdimõistmine kriminaalasjas: järelevalveasutused analüüsivad eelkõige:

—

kõiki niisuguste õigusnormide rikkumisi, mis reguleerivad esiteks pangandus‑, rahandus‑ või kindlustustegevust ja finantsteenuseid ning teiseks väärtpaberiturge, väärtpabereid ja maksevahendeid – sh õigusnorme, mis käsitlevad rahapesu, turuga manipuleerimist ning siseteabe alusel kauplemist ja liigintressi;

—

igasugust ebaausat või pettuslikku praktikat ja rasket finantskuritegu ning igasugust ühinguõiguse või pankrotti, maksejõuetust või tarbijakaitset käsitlevate õigusnormide rikkumist […].

—

arvesse võib võtta ka igasugust kriminaalkorras karistatavat tegu, mille suhtes on või oli algatatud kohtumenetlus, kui see tekitab kahtlust, kas kavandav omandaja on sobiv, ning näitab seega, et sobivuse nõudeid ei ole täidetud.

28.

Seda, kas kavandav omandaja on sobiv, ei hinnata mitte ainult kohtuotsustest ja pooleliolevatest kohtumenetlustest lähtudes, vaid ka järgmiste olukordade põhjal, mis võivad tekitada kahtlust, kas kavandav omandaja on sobiv:

—

pooleliolevad või lõpetatud uurimised, mis on algatatud kavandava omandaja suhtes, ja/või sunnimeetmed, mis on tema suhtes võetud, või halduskaristused, mis on talle määratud selle eest, et ta rikkus õigusnorme, mis käsitlevad pangandus‑, rahandus‑ või kindlustustegevust, väärtpaberiturge, väärtpabereid või maksevahendeid, või ükskõik missuguseid muid õigusnorme, mis käsitlevaid rahandusteenuseid;

—

pooleliolevad või lõpetatud uurimised, mille on algatanud ükskõik missugune kutseorganisatsioon või reguleeriv asutus kohaldatavate õigusnormide rikkumise eest, ja/või nende poolt võetud sunnimeetmed.“ [mitteametlik tõlge]

B. Itaalia õigus

20.

Kindlustusseadustiku (codice delle assicurazioni private) ( 10 ) põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kehtiva redaktsiooni artikkel 193 sätestas:

„1.   Kindlustusettevõtjate üle, kelle asukoht on teistes liikmesriikides, teostab järelevalvet päritoluliikmesriigi ametiasutus, sh osas, mis puudutab tegevust asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel Itaalia territooriumil.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, teatab [ISVAP] ( 11 ) siis, kui ta tuvastab, et kindlustusettevõtja ei järgi kehtivat Itaalia seadust, viimasele sellest rikkumisest ja kohustab teda kehtivaid õigusakte järgima.

3.   Kui ettevõtja ei järgi kehtivaid õigusakte, informeerib [ISVAP] päritoluliikmesriigi järelevalveasutust ja palub, et võetaks meetmed tuvastatud rikkumistele lõpu tegemiseks.

4.   Kui päritoluliikmesriigi ametiasutus meetmeid ei võta või kui need osutuvad sobimatuks, kui toime pandud rikkumised võivad kahjustada üldist huvi või kui tuleb kiiresti kaitsta kindlustatute ja niisuguste teiste isikute huve, kellel on õigus kindlustushüvitistele, võib [ISVAP] võtta pärast päritoluliikmesriigi järelevalveasutuse informeerimist vajalikud meetmed, sh keeld sõlmida asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel uusi kindlustuslepinguid tagajärgedega, mida on nimetatud artiklis 167.

5.   Kui rikkumise toime pannud kindlustusettevõtja tegutseb oma tegevusalal filiaali kaudu või tal on vara Itaalia territooriumil, karistatakse halduskaristusega Itaalia seaduse kohaselt seda filiaali või konfiskeeritakse halduskaristusena Itaalia territooriumil olev vara.

6.   Meetmetest, millega määratakse karistusi või asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse piiranguid, teatatakse asjaomasele ettevõtjale. Kindlustusettevõtja peab [ISVAP‑ga] suhtlema itaalia keeles.“

II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

21.

Onix on Rumeenia õiguse alusel asutatud kindlustusettevõtja, mille asukoht on Bukarestis (Rumeenia) ja mis tegutseb alates 24. oktoobrist 2012 teenuste osutamise vabaduse alusel Itaalias eelkõige garantiikindlustusteenuste valdkonnas, pakkudes ametiasutustele riigihankemenetluste raames garantiilepinguid.

22.

Teabe kohaselt, mille Rumeenia järelevalveasutus (Autoritatea de supraveghere financiara) ( 12 ) IVASS‑ile edastas, maksti Onixile kahe kuu jooksul, mil ta 2012. aastal tegutses, kindlustusmakseid summas 795363 eurot, millest 75% Itaalias ja ülejäänu Rumeenias.

23.

Kui IVASS, kes oli ise saanud infopäringuid garantiilepingud sõlminud ametiasutustelt, tegi teabepäringu, märkis ASF, et Onixi põhiaktsionär on Itaalia kodanik Simone Lentini, kellele kuulub füüsilisest isikust aktsionärina 0,01% Onixi kapitalist ning äriühingu Egady Company ainuaktsionärina 99,99% kapitalist. ASF täpsustas ka, et S. Lentini on ka Onixi president ja peadirektor.

24.

IVASS leidis, et saadud teave näitab, et S. Lentini maine on problemaatiline, eelkõige sellepärast, et Tribunale di Marsala (Marsala linnakohus, Itaalia) oli ta 29. juulil 2013 süüdi mõistnud Itaalia riigi vastu raskendavatel asjaoludel toime pandud kelmusekatses.

25.

IVASS edastas 4. oktoobri 2013. aasta kirjaga ASF‑le enda käsutuses oleva teabe ja dokumendid, paludes viimasel võtta kõik meetmed kindlustatute kaitsmiseks ning hoiatades, et kui viimane seda ei tee, võtab ta ise kõik vajalikud meetmed, millest võib olla Itaalia kindlustatute kaitsmisel kasu.

26.

ASF pakkus 8. novembri 2013. aasta kirjaga koostööd, teatades, et on loodud asutusesisene töörühm, mille ülesanne on hinnata meetmeid, mis tuleb võtta, ning palus IVASS‑il endaga koostööd teha.

27.

IVASS kinnitas 19. novembri 2013 kirjaga, et on valmis tegema koostööd, rõhutades samas, et tegemist on kiire küsimusega, ning teatades, et kui ASF ei tühista Onixi tegevusluba 30 päeva jooksul, on ta sunnitud keelama sellel äriühingul uute kindlustuslepingute sõlmimise Itaalias.

28.

9. detsembril 2013 toimus nende kahe järelevalveasutuse koosolek, millel ASF märkis väidetavalt, et ta ei saa Onixi tegevusluba tühistada, eelkõige sellepärast, et 18. juuli 2008. aasta suunistes sätestatud kriteeriume ei ole siseriiklikku õiguskorda üle võetud.

29.

IVASS keelas direktiivi 92/49 artikli 40 lõike 6 ja CAP‑i artikli 193 lõike 4 alusel tehtud 20. detsembri 2013. aasta otsusega Onixil uute kindlustuslepingute sõlmimise Itaalia territooriumil.

30.

Onix esitas selle otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), kes jättis selle 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsusega rahuldamata, leides, et halb maine kujutab endast kiireloomulist asjaolu, mis õigustab meetmete võtmist kindlustatute huvide kaitseks.

31.

Onix esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (kõrgeim halduskohus, Itaalia), rõhutades eelkõige, et vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutusel ei ole õigust keelata päritoluliikmesriigis tegevusloa saanud kindlustusettevõtjal vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kindlustuslepinguid sõlmida põhjendusel, et maine tingimus ei ole täidetud.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kavatseb jätta hagi rahuldamata, leides, et direktiivi 92/49 artikli 40 lõige 6 lubab vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustel põhiaktsionäri varasemate kriminaalkaristuste tõttu ennetavalt keelata kindlustusettevõtjal oma tegevust selle liikmesriigi territooriumil jätkata, et kaitsta kindlustatute huve.

33.

Et tal on siiski kahtlusi, kas niisugune lahendus on kooskõlas liidu õiguse ning eelkõige ühtse tegevusloa ja päritoluliikmesriigi poolt maine tingimuse kontrollimise põhimõtetega, otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas [liidu] õigusega, eriti direktiivi 92/49 artikli 40 lõikega 6, komisjoni tõlgendava teatise 2000/C/43/03 punktiga 5 ja […] päritoluriigi poolse järelevalve põhimõttega on vastuolus selline tõlgendussuund (nagu see, mis puudutab [CAP‑i] artikli 193 lõiget 4 ning millega nõustub ka siinne kolleegium), mis