EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

22. juuni 2017 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine — Transpordis kasutatav biokütus — Direktiiv 2009/28/EÜ — Artikli 18 lõige 1 — Massibilansi süsteem biogaasi säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse tagamiseks — Kehtivus — ELTL artiklid 34 ja 114 — Liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt massibilanss tuleb kindlaks teha selgelt piiritletud kohas — Liikmesriigi pädeva ametiasutuse praktika, mille kohaselt see tingimus võib olla täidetud, kui säästlikku biogaasi transporditakse siseriikliku gaasivõrgu kaudu — Nimetatud ametiasutuse ettekirjutus, mis välistab selle sama tingimuse täidetuse teistest liikmesriikidest pärit säästliku biogaasi importimisel omavahel ühendatud siseriiklike gaasivõrkude kaudu — Kaupade vaba liikumine”

Kohtuasjas C‑549/15,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Förvaltningsrätten i Linköpingi (Linköpingi halduskohus, Rootsi) 19. oktoobri 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. oktoobril 2015, menetluses

E.ON Biofor Sverige AB

versus

Statens energimyndighet,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Prechal (ettekandja), A. Rosas, C. Toader ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,

kohtusekretär: ametnik I. Illéssy,

arvestades kirjalikus menetluses ja 26. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—

E.ON Biofor Sverige AB, esindajad: advokat A. Johansson, advokat S. Perván Lindeborg ja advokat T. Pettersson,

—

Statens energimyndighet, esindajad: F. Forsberg, J. Holgersson ja E. Jozsa, keda abistas advokat K. Forsbacka,

—

Eesti valitsus, esindaja: K. Kraavi-Käerdi,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja M. de Ree,

—

Euroopa Parlament, esindajad: A. Neergaard ja P. Schonard,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Norberg ja J. Herrmann,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Talabér-Ritz ja E. Manhaeve, keda abistas advokat M. Johansson,

olles 18. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16) artikli 18 lõiget 1.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses E.ON Biofor Sverige AB (edaspidi „E.ON Biofor“) ja Statens energimyndighet (Riiklik Energiaamet, Rootsi, edaspidi „energiaamet“) vahel ettekirjutuse üle, mille energiaamet tegi E.ON Bioforile seoses E.ON Biofori rakendatud biogaasi säästlikkuse kontrollimise süsteemiga.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiivi 2009/28 põhjendused 1, 12, 65, 76 ja 94 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)

Euroopa energiatarbimise kontrollimine ja taastuvatest energiaallikatest saadud energia ulatuslikum kasutamine moodustavad koos energiasäästu ja suurema energiatõhususega tähtsa osa meetmepaketist, mis on ette nähtud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli täitmiseks ja pärast 2012. aastat võetavate edasiste ühenduse ja rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. [...]

[...]

(12)

Põllumajandusliku tooraine, näiteks sõnniku, läga ja teiste loomset ning taimset päritolu jäätmete kasutamine biogaasi tootmiseks pakub tänu suurele kasvuhoonegaaside heitkoguste säästvuspotentsiaalile märkimisväärseid keskkonnaeeliseid nii soojus- kui muu energia kui ka biokütuste tootmisel. Biogaasi tootmisrajatised võivad tänu oma detsentraliseeritud olemusele ja piirkondlikule investeerimisstruktuurile anda märkimisväärse panuse maapiirkondade säästvasse arengusse ning pakkuda põllumajandusettevõtjatele uusi sissetulekuallikaid.

[...]

(65)

Biokütuse tootmine peaks olema säästev. Seepärast tuleks nõuda, et biokütused, mida kasutatakse käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks, ja biokütused, mis saavad kasu riiklikest toetuskavadest, vastaksid säästlikkuse kriteeriumidele.

[...]

(76)

Säästlikkuse kriteeriumid on tõhusad üksnes siis, kui tänu neile muutub turuosaliste käitumine. Need muutused leiavad aset ainult juhul, kui kriteeriumidele vastavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid müüakse kõrgema hinnaga kui kriteeriumidele mittevastavaid kütuseid. Kriteeriumidele vastavuse kontrollimisel kasutatava massibilansimeetodi kohaselt on olemas konkreetne seos säästlikkuse kriteeriumidele vastavate biokütuste ja vedelate biokütuste tootmise ning biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise vahel ühenduses, mis tagab asjakohase pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning kõrgema hinna, kui see on süsteemides, kus selline seos puudub. Selleks et säästlikkuse kriteeriumidele vastavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid saaks müüa kõrgema hinnaga, tuleks kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks kasutada massibilansi meetodit. See peaks säilitama süsteemi terviklikkuse ja vältima samal ajal tarbetut koormust tööstusele. Tuleks läbi vaadata ka muud kontrollimeetodid.

[...]

(94)

Kuna artiklites 17–19 sätestatud meetmed mõjutavad ka siseturu toimimist, ühtlustades säästlikkuse kriteeriume, millele biokütused ja vedelad biokütused peavad käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide kohaselt vastama, ja hõlbustades sellega artikli 17 lõike 8 kohaselt liikmesriikidevahelist kaubandust kõnealustele tingimustele vastavate biokütuste ja vedelate biokütustega, põhinevad need asutamislepingu artiklil 95.“

4

Direktiivi 2009/28 artikkel 1 „Sisu ja reguleerimisala“ näeb ette, et selle direktiiviga „kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. [...] Sellega kehtestatakse biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid.“

5

Direktiivi artikli 2 teise lõigu punktides a, e ja i on toodud järgmised mõisted:

„a)

„taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid;

[...]

e)

„biomass“ – põllumajandusest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, sealhulgas kalandusest ja vesiviljelusest pärit bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon;

[...]

i)

„biokütused“ – transpordis kasutatav vedel- ja gaaskütus, mis on toodetud biomassist“.

6

Direktiivi 2009/28 artikkel 3 näeb ette:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et artiklite 5–11 kohaselt arvutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus. [...]

[...]

4.   Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähemalt 10% energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.

[...]“.

7

Direktiivi artikli 5 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal iga liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvutatakse järgmiste elementide liitmisel:

a)

taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine;

b)

taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne soojus- ja jahutusenergia lõpptarbimine ning

c)

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimine transpordisektoris.

Taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, elektrit ja vesinikku võetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarse energia lõpptarbimise arvutamisel arvesse ainult üks kord esimese lõigu punktis a, b või c.

[...] ei võeta arvesse biokütuseid ja vedelaid biokütuseid, mis ei vasta artikli 17 lõigetes 2–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.“

8

Sama direktiivi artikkel 17 „Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid“ sätestab:

„1.   Sõltumata sellest, kas tooraine on viljeletud ühenduse territooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest ja vedelatest biokütustest toodetud energiat arvesse punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad lõigetes 2–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele:

a)

käesolevas direktiivis sätestatud riiklike eesmärkide kohta sätestatud nõuete järgimise hindamine;

b)

taastuvenergiaga seotud kohustuste täitmise hindamine;

c)

biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise eest rahalise toetuse saamise tingimustele vastamine.

[...]

2.   Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisele on vähemalt 35%.

[...]

3.   Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt [...]

4.   [...] ei valmistata toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt [...]

5.   [...] ei valmistata toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba [...]

6.   Ühenduses kasvatatud põllumajanduslik tooraine, mida kasutatakse lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuste ja vedelate biokütuste tootmiseks, saadakse vastavalt nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) [ELT 2009, L 30, lk 16] II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond“ ja punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt kõnealuse määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele.

[...]

8.   Liikmesriigid ei keeldu muudel säästlikkusega seotud põhjustel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste ja vedelate biokütuste arvessevõtmisest lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel.

[...]“.

9

Direktiivi 2009/28 artikkel 18 „Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine“ sätestab:

„1.   Kui biokütuseid ja vedelaid biokütuseid tuleb arvesse võtta artikli 17 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel, nõuavad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise tõestamist. Sel põhjusel nõuavad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:

a)

võimaldab omavahel segada saadetisi, mis sisaldavad erinevate säästlikkuse näitajatega toorainet või biokütust;

b)

nõuab, et seguga oleks seotud teave punktis a osutatud saadetise säästlikkuse näitajate ja suuruste kohta; ning

c)

näitab, et segust eemaldatud kõigi saadetiste summat kirjeldatakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad ja samad kogused kui segule lisatud kõigi saadetiste summal.

2.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastatel 2010 ja 2012 aruanded lõikes 1 kirjeldatud massibilansi kontrollimeetodi toimimise kohta ja mõne või kõigi uut tüüpi tooraine, biokütuse või vedelate biokütustega seotud muu kontrollimeetodi kasutuselevõtmise võimaluste kohta. Oma hinnangus käsitleb komisjon selliseid kontrollimeetodeid, mille puhul ei pea teave säästlikkuse näitajate kohta olema füüsiliselt seotud konkreetse saadetise või seguga. Hinnangus võetakse arvesse vajadust säilitada kontrollisüsteemi terviklikkus ja tõhusus ning vältida samal ajal tarbetut koormust tööstusharule. Aruandele lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud muude kontrollimeetodite kasutuselevõtmise kohta.

3.   Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine ning et teha liikmesriikide nõudmisel kättesaadavaks andmed, mida kasutati teabe koostamisel. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitaksid tõendid selle teostamise kohta. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Samuti hinnatakse selle käigus proovivõtu tihedust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.

Esimeses lõigus nimetatud teave sisaldab eelkõige teavet vastavuse kohta artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, asjakohast ja piisavat teavet pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ja veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks võetud meetmete kohta ning asjakohast ja piisavat teavet artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste arvessevõtmiseks võetud meetmete kohta.

[...]

4.   [...]

Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud rahvusvahelised või riiklikud kavad, millega kehtestatakse standardid biomassist toodete tootmise kohta, sisaldavad täpseid andmeid artikli 17 lõike 2 kohaldamise eesmärgil või et kõnealuste kavadega tõestatakse, et biomassi saadetised vastavad artikli 17 lõigetes 3–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. [...]

[...]

5.   Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 4 kohaseid otsuseid vastu üksnes siis, kui asjaomane [...] kava vastab asjakohastele usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja sõltumatu auditi standarditele. [...]

[...]

7.   Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt […] kavale, mille suhtes on tehtud lõike 4 kohane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmesriik tarnijalt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimise tõendamiseks täiendavate tõendite ega käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus nimetatud meetmete kohta teabe esitamist.

[...]“.

10

Komisjoni teatise vabatahtlike kavade ja vaikeväärtuste kohta vedelaid jm biokütuseid käsitlevas ELi säästlikkuskavas (ELT 2010, C 160, lk 1) punktis 2.2.3 „Massibilansisüsteem“ on muu hulgas sätestatud:

„[...]

Meetod, mille abil luuakse ühendus toorainet või vahetooteid käsitleva teabe või väidete ning lõpptooteid käsitlevate väidete vahel on tuntud järelevalveahelana. Järelevalveahel hõlmab tavaliselt kõiki etappe alates lähteainete tootmisest kuni kütuste tarbijateni viimiseni. Direktiivis sätestatud meetod järelevalveahela jaoks on massibilansimeetod [...]

Vabatahtliku kava puhul tuleks samaaegselt kontrollida massibilansisüsteemi toimimist ja kava kriteeriumide korrektset järgimist [...] See peaks hõlmama mis tahes selliste tõendite või süsteemide kontrollimist, mida kasutatakse massibilansisüsteemi nõuete järgimisel.

Massibilansisüsteem tähendab [...] süsteemi, mille puhul säästlikkuse näitajad on seotud saadetistega. […]

[...]

Kui segatakse erinevate (või puuduvate) säästlikkuse näitajatega saadetisi, [...] jääb iga saadetise erinev suurus [...] ja säästlikkuse näitajad seguga seotuks [...] Kui segu on eristatud komponentide kaupa, võib igale sellest eraldatud saadetisele omistada mis tahes säästlikkuse näitajate kogumi [...] (koos suurustega), juhul kui kõigi segust eraldatud saadetiste kombinatsioonil on iga säästlikkuse näitajate kogumi puhul samad suurused kui segus. Segu võib olla mis tahes sellisel kujul, kus saadetised on tavaliselt füüsiliselt kontaktis, nagu mahuti, töötlemis- või logistikaüksus või -koht (määratluse kohaselt täpsete piiridega geograafiline koht, kus tooteid võib segada).

[...]“.

Rootsi õigusnormid

Seadus nr 598

11

Seadus (2010:598) biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide kohta (lagen (2010:598) om hållbarhetskriterier för biodrivmedel och flytande biobränslen; edaspidi „seadus nr 598“) rakendab direktiivi 2009/28 teatavad sätted.

12

Seaduse nr 598 1. peatüki artikkel 3 sätestab:

„Ainult 2. peatüki artiklites 1–5 ette nähtud säästlikkuse kriteeriumidele vastavatest biokütustest ja vedelatest biokütustest toodetud energiat võib võtta arvesse seoses direktiivi 2009/28 artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 4 ette nähtud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu energia lõpptarbimises käsitleva nõude täitmisega. [...]“.

13

Sama seaduse 3. peatüki artikkel 1 näeb ette:

„Deklareerimiskohustuslane on isik, kes:

a)

energiamaksu seaduse (1994:1766) (lagen (1994:1776) om skatt på energi) 4. peatüki alusel on kohustatud maksma maksu kütuselt, mis koosneb täielikult või osaliselt biokütusest või vedelast biokütusest, või

[...]“.

14

Seaduse nr 598 3. peatüki artikkel 1a näeb ette:

„Deklareerimiskohustuslane tagab kontrollisüsteemi abil, et deklareeritavaid biokütused ja vedelaid biokütuseid saab lugeda säästlikuks.

Deklareerimiskohustuslane tagab kogu tootmisahela kõigi ettevõtjatega sõlmitavate otseste või kaudsete kokkulepete ja nende ettevõtjate juurest võetavate proovidega, et esimese lõigu nõue on täidetud.

Deklareerimiskohustuslase rakendatud kontrollisüsteemi auditeerib sõltumatu audiitor. Audiitor kontrollib, kas kontrollisüsteem on täpne, usaldusväärne ja pettusekindel. Audit hõlmab ka kontrollisüsteemis kasutatava proovivõtumeetodi ning -sageduse hindamist.

Lisaks peab audit hõlmama deklareerimiskohustuslase poolt tema kontrollisüsteemi kohta antud teabe hindamist.

Sõltumatu audiitor koostab kontrollisüsteemi kohta tõendi vormis arvamuse.

Valitsus või valitsuse määratud ametiasutus võib teha kontrollisüsteemi ja selle auditeerimise kohta täiendavaid otsuseid.“

Määrus nr 1088

15

Määruse (2011:1088) biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide kohta (förordning (2011:1088) om hållbarhetskriterier för biodrivmedel och flytande biobränslen, edaspidi „määrus nr 1088“) artikkel 14 sätestab:

„Seaduse [nr 598] 3. [peatüki] artiklis 1a osutatud kontrollisüsteem peab hõlmama menetlusi, mis tagavad tootmisahela erinevates etappides massibilansi süsteemi kasutamise, mis:

1.   võimaldab omavahel segada tooraine või biokütuse saadetisi, mille säästlikkuse näitajad on erinevad;

2.   nõuab, et seguga käiks kaasas teave punktis 1 osutatud saadetiste säästlikkuse näitajate ja koguste kohta; ning

3.   näeb ette, et segust eemaldatud kõigi saadetiste summat kirjeldatakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad samas koguses, kui segule lisatud kõigi saadetiste summal.

[...]

Energiaamet võib võtta vastu lisasätteid kontrollisüsteemi ja selle auditeerimise kohta.“

Energiaameti 2011 aasta eeskirjad

16

Riikliku Energiaameti eeskirjade biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide kohta (Statens energimyndighets föreskrifter om hållbarhetskriterier för biodrivmedel och flytande biobränslen, edaspidi „energiaameti 2011. aasta eeskirjad“) artiklid 2–4 näevad ette järgmist:

„Artikkel 2

Deklareerimiskohustuslane peab määruse [nr 1088] artiklis 14 ette nähtud kontrollisüsteemi abil tagama, et säästlikud biokütused ja vedelad biokütused oleksid jälgitavad alates nende tooraine viljeluse, tekkimise või kogumise kohast kuni kütuse tarbimiseni või hetkeni, millal maks muutub 1994. aasta energiamaksu seaduse (1994:1776) 5 peatüki alusel sissenõutavaks.

Artikkel 3

Vastavalt määruse [nr 1088] artikli 14 esimese lõigu punktile 3 tuleb massibilanss kindlaks teha selgelt piiritletud kohas ja tootmisahela jaoks sobiva aja jooksul.

Kõik deklaratsioonikohustuslase maksulaod energiamaksu seaduse (1994:1766) tähenduses võivad olla esimeses lõigus nimetatud kohaks.

Artikkel 4

Saadetised, mis on tavaliselt omavahel füüsiliselt kontaktis, kujutavad endast segu määruse [nr 1088] artikli 14 esimese lõigu tähenduses. [...]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

17

Rootsis asutatud äriühing E.ON Biofor avaldas eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et ta ostab Saksamaal asutatud sõsaräriühingult viimase poolt Saksamaal toodetud säästliku biogaasi saadetisi. E.ON Biofor suunab seejärel saadetised Saksa ja Taani gaasivõrkude kaudu Rootsi, kusjuures kõigi transpordietappide vältel jääb biogaas kontserni äriühingute omandisse. Sõsaräriühingu poolt selgelt identifitseeritud kohas Saksa gaasivõrku lastud saadetised eemaldab E.ON Biofor Saksa gaasivõrgu ja Taani gaasivõrgu vahelises piiripunktis ning nendega käib kogu aeg kaasas Saksa riikliku massibilansi kontrollisüsteemile vastavalt väljastatud ja sõsaräriühingu poolt otse E.ON Biofori üle antud REDCert DE säästlikkussertifikaat. Seega on hageja väitel korraga tagatud kõnealuste saadetiste säästlikkus ja asjaolu, et need saadetised ei ole müüdud mujal Saksamaal, sest neid sertifikaate saab sertifitseerimissüsteemist välja võtta vaid üks kord, ning asjaolu, et iga siseriiklikku gaasivõrku sisenemine ja väljumine toimub ainult ühe ettevõtja vastutusel, kes on piiripunktis tarne- või ostulepingu omanik.

18

Energiaamet andis 3. septembril 2013 E.ON Bioforile korralduse muuta oma biogaasi säästlikkuse kontrollisüsteemi, et tagada, et massibilanss tehakse kindlaks „selgelt piiritletud kohas“, nagu näeb ette energiaameti 2011. aasta eeskirjade 3. peatüki artikkel 3 (edaspidi „vaidlusalune ettekirjutus“). Selle ettekirjutuse järgimise tulemusel ei saa Saksamaal toodetud biogaas, mida E.ON Biofor impordib Rootsi Saksa ja Taani gaasivõrkude kaudu, olla hõlmatud nimetatud kontrollisüsteemiga, kuna nimetatud võrgud ei saa endast kujutada sellist selgelt piiritletud kohta, ning sellest tulenevalt ei saa seda biogaasi määratleda „säästlikuna“ seaduse nr 598 ja direktiivi 2009/28 tähenduses.

19

E.ON Biofor esitas Förvaltningsrätten i Linköpingile (Linköpingi halduskohus, Rootsi) kaebuse vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamiseks.

20

Väites, et selle ettekirjutuse tagajärjel jääb ta ilma olulistest süsinikdioksiidi maksu ja energiamaksu vähendustest, mida kohaldatakse säästliku biogaasi suhtes energiamaksu seaduse (1994:1776) alusel, kinnitab E.ON Biofor, et sellest ettekirjutusest tulenev massibilansi süsteemi piiramine selgelt piiritletud koha ja Rootsi riigipiiridega rikub nii direktiivi 2009/28 kui ka ELTL artiklit 34.

21

ELTL artiklisse 34 puutuvalt väidab E.ON Biofor eeskätt, et energiaamet tunnistab, et vahetult Rootsi gaasivõrku lastud säästlikku biogaasi võib müüa säästliku biogaasina, kuigi ei ole mingit erinevust biogaasi jälgitavuse ja säästlikkuse seisukohast selle olukorra ja põhikohtuasjas käsitletava olukorra vahel, millest tulenevalt on käesoleval juhul tegemist teistest liikmesriikidest pärit biogaasi suhtes kehtiva diskrimineeriva imporditõkkega.

22

Energiaamet kinnitab omakorda, et massibilansi süsteem nõuab, et säästlikkuse näitajatega seotud teave jääks „saadetistega“ füüsiliselt seotuks, kui need lisatakse „segule“ direktiivi 2009/28 artikli 18 lõike 1 tähenduses; viimati nimetatud mõiste on käesoleva kohtuotsuse punktis 10 mainitud komisjoni teatise punkti 2.2.3 kohaselt määratletud kui kohaldatav „täpsete piiridega geograafili[ses] [kohas]“.

23

Kuigi Rootsi Kuningriik on küll lubanud sarnaselt Saksamaa Liitvabariigile ja Madalmaade Kuningriigile, kuid erinevalt teistest liikmesriikidest, massibilansi kindlaks määrata siseriiklikus gaasivõrgus kui selgelt piiritletud kohas, ei ole E.ON Biofori poolt Saksamaalt imporditud gaasi puhul sellist kohta ega seega ka massibilansi kontrollisüsteemi. Selline süsteem nõuab, et asjaomase koha puhul eksisteeriks ettevõtja, kes kontrolliks, et selles kohas sama kogus säästlikku biokütust lisatakse ja seejärel eemaldatakse, ning mis puutub Euroopa gaasivõrku, siis sellist Euroopa tasandi ettevõtjat ei eksisteeri.

24

Kuna vaidlusalune ettekirjutus on sel moel kooskõlas direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikega 1, ei ole vaja analüüsida seda ELTL artikli 34 alusel.

25

Selles olukorras otsustas Förvaltningsrätten i Linköping (Linköpingi halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas direktiivi 2009/28 artikli 18 lõikes 1 kasutatud mõisteid „massibilanss“ ja „segu“ tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad lubama liikmesriikidevahelist biogaasikaubandust omavahel ühendatud gaasivõrgu kaudu?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas [...] asjaomane säte on sel juhul ELTL artikliga 34 kooskõlas, vaatamata sellele, et võib asuda seisukohale, et selle kohaldamine piirab kaubandust?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

26

Sissejuhatuseks tuleb täpsustada, et nagu tuleneb nii põhikohtuasja faktilisest kontekstist kui ka direktiivi 2009/28 artikli 17 lõigetes 2–5 loetletud säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimist käsitleva sama direk