EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENDI MÄÄRUS

2. märts 2016 ( *1 )

„Ajutiste meetmete kohaldamine — Apellatsioonkaebus — Haldusmenetlus — Vesinikperoksiidi ja perboraadi Euroopa turul ebaseadusliku kartellikokkuleppe tuvastamise otsuse avaldamine — Komisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata taotlus käsitleda asjaomase kartellikokkuleppe tuvastamise otsuses sisalduvaid teatud andmeid konfidentsiaalsena — Koostööteatis — Euroopa Liidu Üldkohtu otsus, millega jäeti rahuldamata selle otsuse peale esitatud tühistamishagi — Kõnealuse otsuse kohaldamise peatamise taotlus — Fumus boni iuris — Kiireloomulisus — Huvide kaalumine”

Kohtuasjas C‑162/15 P-R,

mille ese on 6. oktoobril 2015 ELTL artiklite 278 ja 279 alusel esitatud kohaldamise peatamise ja ajutiste meetmete taotlus,

Evonik Degussa GmbH, asukoht Essen (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt C. Steinle, Rechtsanwalt C. von Köckritz ja Rechtsanwalt A. Richter,

apellant,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Meessen, M. Kellerbauer ja F. van Schaik,

kostja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,

olles ära kuulanud kohtujurist M. Szpunari,

on teinud järgmise

määruse

1

Evonik Degussa GmbH esitas 8. aprillil 2015 Euroopa Kohtu kantseleisse apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 28. jaanuari 2015. aasta otsuse Evonik Degussa vs. komisjon (T‑341/12, EU:T:2015:51, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega kohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni 24. mai 2012. aasta otsus C(2012) 3534 (final), millega jäeti rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille apellant oli esitanud komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikli 8 alusel (juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Apellant esitas 6. oktoobril 2015 eraldi dokumendina ELTL artiklite 278 ja 279 alusel käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palub, et Euroopa Kohus peataks vaidlusaluse otsuse kohaldamise ja kohustaks Euroopa Komisjoni kuni kohtuasjas C‑162/15 P apellatsioonimenetluse lõpetava kohtuotsuse kuulutamiseni mitte avaldama komisjoni 3. mai 2006. aasta otsuse K (2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicals AB, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation, FMC Foret S.A., Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/F/C.38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2006, L 353, lk 54; edaspidi „VPP otsus“), mittekonfidentsiaalset versiooni, mis oleks apellanti puudutavas osas üksikasjalikum kui selle otsuse 2007. aastal avaldatud mittekonfidentsiaalne versioon.

3

Komisjon esitas oma seisukohad 29. oktoobril 2015.

Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtuotsus

4

VPP otsuses tuvastas komisjon eelkõige, et Degussa AG (nüüd Evonik Degussa GmbH) osales EÜ artikli 81 rikkumises Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumil koos 16 teise äriühinguga, kes tegutsesid vesinikperoksiidi ja perboraadi sektoris. Kuna apellant oli olnud esimene äriühing, kes võttis komisjoniga 2002. aasta detsembris ühendust vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis“), ja kuna ta oli selle raames teinud komisjoniga täielikult koostööd, edastades sellele institutsioonile kogu tema valduses oleva teabe rikkumise kohta, siis kohaldati talle täielikku kaitset trahvi eest.

5

2007. aastal avaldati komisjoni konkurentsi peadirektoraadi veebilehel VPP otsuse esimene mittekonfidentsiaalne versioon.

6

Komisjon saatis apellandile 28. novembril 2011 kirja, milles teatas talle oma kavatsusest avaldada VPP otsuse uus ja üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, milles esitatakse otsuse sisu tervikuna, välja arvatud konfidentsiaalne teave. Sellega seoses palus komisjon apellandil määratleda VPP otsuses teave, mille suhtes ta kavatseb esitada konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

7

Kuna apellant leidis, et selle otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon sisaldas konfidentsiaalseid andmeid või ärisaladusi, teatas ta komisjonile 23. detsembri 2011. aasta kirjas, et ta on kavandatud avaldamise vastu. Apellant viitas oma vastuväite põhjendamiseks eelkõige sellele, et nimetatud mittekonfidentsiaalses versioonis on hulgaliselt andmeid, mille ta oli komisjonile edastanud 2002. aasta koostööteatise alusel, samuti tema paljude töötajate nimed ja teave tema ärisuhete kohta. Apellandi sõnul rikub kavandatav avaldamine seega eelkõige õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ja võib kahjustada komisjoni uurimistegevust.

8

Komisjon teatas 15. märtsi 2012. aasta kirjas apellandile, et ta nõustus kustutama avaldatavast uuest mittekonfidentsiaalsest versioonist nii kogu teabe, mis võimaldab otseselt või kaudselt tuvastada 2002. aasta koostööteatise alusel edastatud teabe allikat, kui ka apellandi töötajate nimed. Komisjon leidis, et konfidentsiaalsena ei saa käsitleda hoopis muud teavet, mille kohta apellant oli esitanud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

9

Kasutades komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuses 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT L 275, lk 29; edaspidi „ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsus“) ette nähtud võimalust, pöördus apellant ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, et viimane välistaks avaldatavast mittekonfidentsiaalsest versioonist kogu teabe, mille ta oli esitanud 2002. aasta koostööteatise alusel.

10

Vaidlusaluse otsusega jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik apellandi esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse komisjoni nimel rahuldamata.

11

Ärakuulamise eest vastutav ametnik rõhutas esmalt oma piiratud pädevust, mis võimaldas tal üksnes hinnata, kas teavet tuleks käsitleda konfidentsiaalsena, mitte aga heastada apellandil komisjoni suhtes tekkinud õiguspärase ootuse väidetavat rikkumist.

12

Ta rõhutas lisaks, et apellant vaidles vastu VPP otsuse uue ja üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisele vaid seetõttu, et nimetatud versioonis sisalduks teave, mille ta edastas 2002. aasta koostööteatise alusel, ja et sellise teabe edastamine kolmandatele isikutele võib siseriiklikesse kohtutesse esitatud kahju hüvitamise hagide kontekstis tekitada talle kahju. Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul on aga komisjonil ulatuslik kaalutlusruum otsustada, kas avaldada enam kui oma otsuste põhiline sisu. Lisaks ei kujuta viited haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele endast iseenesest ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.

13

Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul ei olnud apellant tõendanud, et sellise teabe avaldamine, mille ta oli komisjonile 2002. aasta koostööteatise alusel leebemat kohtlemist taotledes edastanud, võiks tekitada talle tõsist kahju. Komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvitud ettevõtja huvi selle suhtes, et talle süüks pandud rikkumise üksikasju üldsusele ei avaldataks, ei vääri igal juhul mingit erilist kaitset. Ärakuulamise eest vastutav ametnik tuletas selles osas meelde, et kahju hüvitamise nõuded on lahutamatu osa Euroopa Liidu konkurentsipoliitikast ja et seetõttu ei saa apellant tugineda õiguspärasele huvile, et teda kaitstaks riski eest, et talle võidakse sellised nõuded esitada, kuna ta osales VPP otsuse esemeks olnud rikkumises.

14

Ärakuulamise eest vastutav ametnik leidis ühtlasi, et tal puudub pädevus vastata apellandi argumendile, et kolmandatele isikutele sellise teabe avaldamine, mille ta oli komisjonile leebema kohtlemise programmi raames edastanud, kahjustaks seda programmi, kuna selline küsimus ületab ametniku pädevuse piirid. Ta tuletas sellega seoses meelde, et kohtupraktika kohaselt saab üksnes komisjon hinnata, millises ulatuses tuleb süüks arvatud tegevuse faktiline ja ajalooline taust üldsusele avaldada, tingimusel et see ei sisalda konfidentsiaalset teavet.

15

Lõpuks leidis ärakuulamise eest vastutav ametnik, et kuna ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklis 8 talle antud pädevus piirdub selle hindamisega, millises ulatuses kuulub teave ärisaladuse alla või millises ulatuses tuleks teavet mõnel teisel alusel konfidentsiaalsena käsitleda, ei ole tal pädevust võtta seisukohta apellandi argumendi suhtes, et leebema kohtlemise programmi alusel edastatud teabe avaldamine tekitaks põhjendamatu erineva kohtlemise võrreldes VPP otsuses tuvastatud rikkumises osalenud teiste ettevõtjatega.

16

Seega esitas apellant hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ning taotluse võtta ajutised meetmed.

17

Üldkohtu president rahuldas viimati mainitud taotluse kohtumäärusega Evonik Degussa vs. komisjon (T‑341/12 R, EU:T:2012:604). Samas jättis Üldkohus tühistamishagi vaidlustatud kohtuotsusega rahuldamata, mille peale esitas apellant käesoleva kohtumääruse punktis 1 nimetatud apellatsioonkaebuse.

18

Kõnealuse kohtuotsuse järgselt teavitas komisjon apellanti oma kavatsusest avaldada VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, mis on üksikasjalikum kui selle otsuse 2007. aastal avaldatud mittekonfidentsiaalne versioon. Seetõttu esitas apellant ka käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.

Poolte nõuded

19

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—

peatada vaidlusaluse otsuse kohaldamine kuni kohtuasja sisulise lahendamiseni Euroopa Kohtu poolt;

—

kohustada komisjoni kuni kohtuasja sisulise lahendamiseni Euroopa Kohtu poolt mitte avaldama oma veebilehel ja/või mujal ja/või tegema kättesaadavaks kolmandatele isikutele VPP otsuse mittekonfidentsiaalset versiooni, mis sisaldab apellanti puudutavas osas üksikasjalikumat teavet võrreldes selle otsuse käesoleval ajal kättesaadava mittekonfidentsiaalse versiooniga, mis avaldati komisjoni konkurentsi peadirektoraadi veebilehel;

—

määrata mis tahes muid meetmeid, mis on neid asjaolusid arvestades õiged ja sobivad, ning

—

otsustada kohtukulude jaotamine hiljem.

20

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta taotlus terves ulatuses rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus

21

Selleks et lahendada käesolevat ajutiste meetmete kohaldamise taotlust, tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõige 3 sätestab, et ajutiste meetmete taotluses tuleb märkida „hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist“. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib seega määrata õigusakti kohaldamise peatamise ja muud ajutised meetmed, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et olulise ja hüvitamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vaja, et ajutiste meetmete kohaldamine määratakse ja neid kohaldatakse enne asja lahendamist põhimenetluses. Need tingimused on kumulatiivsed, mistõttu kui ka üks nendest tingimustest on täitmata, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlused jätta rahuldamata. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub samuti vajaduse korral asjaomaseid huve (Euroopa Kohtu asepresidendi määrused, komisjon vs. ANKO, C‑78/14 P‑R, EU:C:2014:93, punkt 14, ning AGC Glass Europe jt vs. komisjon, C‑517/15 P‑R, EU:C:2016:21, punkt 21).

Fumus boni iuris

22

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on fumus boni iuris’e tingimus täidetud siis, kui vähemalt üks väidetest, millele tugineb ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool oma sisulises menetluses lahendatava hagi põhjendamiseks, on esmapilgul arvestatavalt põhjendatud. Selline on olukord eelkõige siis, kui üks esitatud väidetest annab tunnistust keerukate õigusküsimuste olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge ning mis vajavad seega põhjalikku analüüsi, mida ei ole võimalik läbi viia ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul, vaid mis peab toimuma sisulises menetluses, või kui poolte lahknevad seisukohad annavad tunnistust sellise olulise õigusliku vaidluse olemasolust, mille lahendus ei ole ilmselge (Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, komisjon vs. Pilkington Group, C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558, punkt 67).

23

Samas toob käesolevas kontekstis asjaolu, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus on suunatud vaidlusaluse otsuse kohaldamise, mitte vaidlustatud kohtuotsuse täitmise peatamisele, kaasa tagajärjed fumus boni iuris’e esinemise hindamise suhtes (Euroopa Kohtu presidendi määrus, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, C‑404/04 P‑R, EU:C:2005:267, punkt 16, ja Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P‑R, EU:C:2014:2418, punkt 21).

24

Nimelt, ükskõik kui tõsiselt võetavad võivad ka olla apellandi poolt vaidlustatud kohtuotsuse vastu esitatud väited ja argumendid, ei ole need siiski eraldivõetuna piisavad, et õiguslikult põhjendada vaidlusaluse otsuse kohaldamise peatamist. Selleks et tõendada fumus boni iuris’ega seotud tingimuse täidetust, peab apellant lisaks suutma näidata, et tühistamisnõudes selle otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks esitatud väited ja argumendid õigustavad esmapilgul kohaldamise peatamist, mida taotleti (Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P‑R, EU:C:2014:2418, punkt 22).

25

Seetõttu tuleb käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse puhul fumus boni iuris’e esinemise tingimuse hindamisel võtta arvesse asjaolu, et vaidlusalust otsust, mille kohaldamise peatamist taotletakse, on liidu kohus juba nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude osas analüüsinud ning et see kohus leidis, et nimetatud otsuse peale esitatud hagi ei olnud põhjendatud (Euroopa Kohtu presidendi määrus, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, EU:C:2005:267, punkt 19). Vajadus esitada käesoleva ajutiste meetmete kohaldamise taotluse raames õigusväiteid, mis näivad esmapilgul eriti tõsiselt võetavad, tuleneb seega eelkõige asjaolust, et need väited peavad suutma seada kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus andis sisulist otsust tehes apellandi poolt esimese kohtuastmes esitatud väidetele (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrus, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, C‑404/04 P‑R, EU:C:2005:267, punkt 20, ja Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P‑R, EU:C:2014:2418, punkt 24).

26

Käesolevas asjas esitab apellant oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet. Esimene väide tugineb veale, mille Üldkohus tegi, määratledes ärakuulamise eest vastutavale ametnikule antud pädevust otsustada teabe avaldamise üle ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõigete 2 ja 3 alusel. Teine väide tugineb ELTL artikli 339, nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 30, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 lõike 2, Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 7 rikkumisele. Kolmanda väitega kinnitab apellant, et rikutud on põhjendamiskohustust ning õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet

27

Selles osas tuleb märkida, et sõltumata esimese väite sisulisest tulemusest peab Euroopa Kohus lahendama teise väite, kuna ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevust anda vastus teise väite esemeks olevale küsimusele, kas avaldada soovitav teave kujutab endast ärisaladust või peab seda igal juhul käsitlema konfidentsiaalsena, ei ole apellant mitte üksnes vaidlustanud, vaid selles puudub ilmselgelt kahtlus.

28

Lisaks sellele kattub teise väite põhjendamiseks esitatud argumentatsioon vähemalt osaliselt argumentidega, mis on esitatud kolmanda väite raames, mistõttu tuleb nende kahe väite puhul fumus boni iuris’e olemasolu tuvastamiseks analüüsida neid koos.

29

Selleks tuleb meelde tuletada, et seoses kohtuvaidlustega, mis puudutavad väidetavalt konfidentsiaalse teabe ajutist kaitset, saab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, rikkumata oma tegevusega ajutiste meetmete kohaldamise menetluse olemuselt täiendavat ja ajutist laadi, üldjuhulfumus boni iuris’e puudumise kohta järelduse teha ainult siis, kui asjassepuutuv teave ei ole ilmselgelt konfidentsiaalne (Euroopa Kohtu asepresidendi määrus, komisjon vs. Pilkington Group, C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558, punkt 68).

30

Teine väide on aga esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 76–127 vastu, milles Üldkohus välistas esiteks selle, et vaidlusalust teavet võiks käsitleda ärisaladusena, võttes arvesse nende ajaloolist laadi, ja teiseks selle, et seda teavet võiks igal juhul käsitleda konfidentsiaalsena ametisaladuse alusel üksnes seetõttu, et ettevõtja esitas selle komisjonile vabatahtlikult eesmärgiga saada kasu leebema kohtlemise programmist.

31

Seega väidab apellant esiteks, et vastupidi Üldkohtu sedastustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–86 ei ole kõnealune teave kaotanud oma konfidentsiaalsust pelgalt seetõttu, et see pärineb rohkem kui viie aasta tagusest ajast, ning järelikult tuleks seda käsitleda ärisaladusena. Sellega seoses väidab apellant, et Üldkohtu poolt viidatud kohtupraktika ei ole käesolevasse kohtuasja ülekantav ja et seevastu võivad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 7 kohaselt majanduslikud huvid takistada teabe avaldamist isegi pikema kui 30‑aastase ajavahemiku jooksul. Apellandi sõnul on vaidlusalune teave jätkuvalt „oluline tema kaubandusliku seisundi jaoks“, ja seda mitte ainult sellepärast, et on tõendatud, et selle teabe avaldamine võib talle tekitada olulist kahju, nagu Üldkohus ka ise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 on möönnud.

32

Teiseks, mis puudutab vaidlusaluse teabe käsitlemist igal juhul konfidentsiaalsena, siis väidab apellant kõigepealt, et vastupidi Üldkohtu järeldustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92 ja 93 tuleb leebema kohtlemise taotlejate avaldustest tehtud väljavõtete avaldamine ja nende avalduste avaldamine vastama samadele kriteeriumidele. Seega tuleb neid kaalutlusi, millest lähtuvalt Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. EnBW (C‑365/12 P, EU:C:2014:112) tõlgendas määrust nr 1049/2001 nii, et see võimaldab tugineda kartellikokkulepet käsitleva menetluse poolte ärihuvide ohustamise üldisele eeldusele juhul, kui leebema kohtlemise taotlejate avaldused avaldatakse, kohaldada ka nendest avaldustest välja võetud ja komisjoni otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis otsese või kaudse kõne vormis taasesitatud lõikude avaldamise suhtes. Seda enam, et selliste lõikude avaldamine rikuks tagatisi, mida komisjon on leebema kohtlemise taotlejate avaldustele andnud 2002. aasta koostööteatise punktis 32 ja komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis“), punktis 40. Seega on asjaolu, et komisjon eristab ühelt poolt leebema kohtlemise taotlejate poolt esitatud dokumentide avaldamist ja teiselt poolt nendest dokumentidest välja võetud teabe avaldamist, vormiline ega ole vastuolus mitte üksnes Üldkohtu praktika, vaid ka muude asjakohaste liidu õigusnormidega.

33

Järgmiseks tuleb käesoleval juhul arvesse võtta asjaolu, et komisjon oli 2007. aastal VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni juba avaldanud ja et seega oli ta juba läbi viinud vaidlusaluse teabe avaldamise poolt ja vastu rääkivate huvide kaalumise, millele viitab vaidlustatud kohtuotsuse punkt 106. Komisjoni haldusmenetlus oli lõppenud hiljemalt selle avaldamisega, nagu on mööndud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172. Kõnealuse avaldamise kuupäevast alates ei ole määruse nr 1/2003 artikkel 30 seega enam kohaldatav ja teabega tutvumine kuulub üksnes määruse nr 1049/2001 kohaldamisalasse.

34

Vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–111 sedastatule väärivad apellandi huvid ka objektiivselt kaitset. Nimelt ei ole apellandi jaoks oluline vältida kahjuhüvitiste maksmist või komisjoni tuvastuste avalikustamist rikkumise toimepanemise kohta. Pigem soovib apellant tagada 2002. aasta ja 2006. aasta koostööteatistes ette nähtud kaitset oma avaldustele, mille ta esitas üksnes leebema kohtlemise programmi raames, usaldades, et nende konfidentsiaalsus säilib, ja millega ta süüstas iseennast.

35

Lõpuks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–127 ekslikult tagasi tema väite EIÕK artikli 8 ja harta artikli 7 rikkumise kohta. Apellant väidab selle kohta, et tema avalduste sisu avalikustamist, mis on vastuolus 2002. aasta koostööteatise ja komisjoni väljakujunenud praktikaga, ei saa kindlasti pidada kartellikokkuleppes osalemise ettenähtavaks tagajärjeks.

36

Kolmanda väite toetuseks esitatud argumentide raames lisab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust ning õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet, jättes piisavalt arvesse võtmata asjaolu, et komisjon oli VPP mittekonfidentsiaalse versiooni 2007. aastal juba avaldanud. Apellandi sõnul oli komisjon selle avaldamisega otsustanud, et salastatud andmed ei kuulunud VPP otsuse põhjenduste olulise osa juurde määruse nr 1/2003 artikli 30 tähenduses. Lisaks, kuna selle esimese mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamist ei käsitletud esialgsena, võis sellest järeldada, et komisjon oli lõplikult leidnud, et salastatud lõike ei tulnud avaldada. Sellist soodsat haldusakti ei saa põhimõtteliselt tagasi võtta või tühistada vähemalt niivõrd, kuivõrd see on vastu võetud seaduslikult, nagu käesoleval juhul.

37

Lõpuks ei olnud komisjonil, vastupidi Üldkohtu sedastustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–157, õigust muuta oma praktikat, mis seisneb sellise teabe säilitamises konfidentsiaalsena, nagu on kõne all käesolevas asjas, kuna pärast menetluse lõpetamist on komisjon seotud oma koostööteatiste ja määrusega nr 1049/2001. Kõige rohkem võib komisjonil olla vabadus muuta oma leebema kohtlemise programmi ja anda tulevastes juhtumites leebema kohtlemise taotlejatele väiksem kaitse.

38

Komisjon vaidleb apellandi argumentidele vastu.

39

Vastuseks teisele väitele märgib ta esiteks, et Üldkohus piirdus vaid tuvastusega, et apellant ei tõendanud vastavalt Üldkohtu praktikale põhjuseid, miks vaidlusalune teave, vaatamata möödunud märkimisväärsele ajale, oli endiselt erandlikult oluline tema või mõne kolmanda isiku kaubandusliku seisundi jaoks ja vääris seega määruse nr 1/2003 artikli 30 lõikes 2 ette nähtud kaitset. Komisjoni hinnangul ei kuulu see teave tegelikkuses enam igal juhul ametisaladuse või konfidentsiaalsuse kaitse alla, kuna kirjeldatud rikkumise asjaolud jäävad eranditult rohkem kui kümne aasta tagusesse aega.

40

Teiseks on komisjon seisukohal, et kõigepealt järeldas Üldkohus õigesti, et määrus nr 1049/2001 ja seda puudutav kohtupraktika ei ole nende kohaldamisala arvestades asjakohased. Nimelt ei ole käesoleval juhul tegemist mitte dokumentidega tutvumisega, vaid VPP otsuse põhjendamisel komisjoni poolt tuvastatud faktide avaldamisega. Igal juhul on kohtuotsuses komisjon vs. EnBW (C‑365/12 P, EU:C:2014:112) mööndud, et institutsioon võib tugineda teatud dokumendikategooriate suhtes kohaldatavatele üldistele eeldustele, olgugi et üksikisikutel seda võimalust ei ole. Lisaks sellele ei riku kõnealuste tuvastuste avaldamine mingeid kohustusi, mida komisjon on võtnud. Nimelt eeldusel, et 2002. aasta koostööteatise punkt 32 tekitas õiguspärase ootuse, et komisjon käsitleb selle teatise kohaldamisel saadud dokumente konfidentsiaalsena, ei tekitanud see säte mingit õiguspärast ootust selles, et komisjon ei kasuta asjaomastes dokumentides sisalduvat teavet rikkumise asjaolude kirjeldamiseks VPP otsuse põhjendustes ja seega ei avalikusta seda. Järelikult ei ole dokumentide ja rikkumist puudutavate komisjoni faktiliste asjaolude tuvastamise eristamine vormiline.

41

Järgmiseks on Üldkohus võtnud arvesse asjaolu, et komisjon oli VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni 2007. aastal juba avaldanud. Vastupidi apellandi väitele ei leidnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155, 156 ja 161 selle kohta, et teine avaldamine kuulus komisjoni „vaba“ kaalutlusõiguse hulka, kuna kohus rõhutas sõnaselgelt selle õiguse spetsiifilist piirangut, mis sisaldub määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 teises lauses. Lisaks sellele ei saa asuda seisukohale, et esimesest esialgsest avaldamisest alates kõnealuse määruse artikkel 30 „enam ei kohaldu“. Viidatud sätte sõnastus sellist piirangut ei toeta ja see oleks vastuolus ELL artikli 1 teises lõigus ja ELTL artikli 15 lõikes 1 sätestatud eesmärgiga.

42

Lisaks sellele on käesolevas menetlusetapis esitatud apellandi väide, et tema jaoks ei ole oluline vältida kahjuhüvitiste maksmist või rikkumist puudutavate komisjoni faktiliste tuvastuste avalikustamist, vastuolus tema argumentidega esimeses kohtuastmes, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 83.

43

Lõpuks lükkas Üldkohus õigesti tagasi väite EIÕK artikli 8 ja harta artikli 7 rikkumise kohta. Nimelt, kuigi nende sätetega antud õigus eraelu kaitsele hõlmab põhimõtteliselt nii isiku maine ja au kaitset kui ka eraelu puudutavate andmete kaitset, on Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustanud, et kõnealune artikkel 8 ei paku siiski kaitset mainekahju eest, mis tekkis ettenähtavalt isiku enda selliste tegude tagajärjel nagu süüteo toimepanemine. See järeldus on mutatis mutandis kohaldatav liidu konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevate ettenähtavate tagajärgede suhtes. Neil asjaoludel oleks apellant pidanud olema VPP otsuses tuvastatud rikkumise toimepanemisest alates valmis selleks, et rikkumise avastamise ja uurimise korral tulevad avalikuks tema enda tegude üksikasjad niivõrd, kuivõrd need on rikkumise tuvastamisel olulised.

44

Kolmanda väitega kinnitab komisjon, et avaldades 2007. aastal VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni, ei teostanud ta tagasivõtmatult oma kaalutlusõigust seoses küsimusega, millised selle otsuse osad tuleb avaldada. Kõnealuse esimese avaldamisega ei maininud ta ei otseselt ega kaudselt, et ta loobub VPP otsuse üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni hilisemast avaldamisest. Hilisema avaldamise vajadust õigustab asjaolu, et teabe konfidentsiaalsus on ajutise iseloomuga, mis võib tingida vajaduse anda pärast teatud aja möödumist uus hinnang. Seega ei ole õige iseäranis väita, et komisjon oli otsustanud, et salastatud andmed ei kuulunud selle otsuse olulise osa juurde ja et nende avaldamine ei olnud seega nõutav, selleks et rahuldada avalikkuse huvi olla informeeritud. Tegelikkuses otsustas kom