EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
13. juuli 2017 ( *1 )
Eelotsusetaotlus – Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantii – Direktiiv 1999/44/EÜ – Artikli 5 lõige 1 – Müüja vastutuse aeg – Aegumistähtaeg – Artikli 7 lõike 1 teine lõik – Kasutatud kaubad – Müüja vastutuse piiramine kokkuleppe alusel
Kohtuasjas C‑133/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour d’appel de Mons’i (Belgia) 22. veebruari 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. märtsil 2016, menetluses
Christian Ferenschild
versus
JPC Motor SA,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça, kohtunikud M. Berger (ettekandja), A. Borg Barthet, E. Levits ja F. Biltgen,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
–
C. Ferenschild, esindaja: advokaat P.‑E. Partsch,
–
Belgia valitsus, esindajad: J. Van Holm, M. J.‑C. Halleux ja M. Jacobs,
–
Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
–
Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja D. Roussanov, hiljem G. Goddin ja C. Valero,
olles 6. aprilli 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1
Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT 1999, L 171, lk 12; ELT eriväljaanne 15/04, lk 223) artikli 5 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 teise lõigu tõlgendamist.
2
Taotlus on esitatud Christian Ferenschildi ja JPC Motor SA vahelises vaidluses muu hulgas nõude üle hüvitada kahju, mis talle tekitati sellega, et nimetatud äriühingult ostetud mootorsõiduk ei vastanud lepingutingimustele.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3
Direktiivi 1999/44 põhjenduses 7 on märgitud:
„kaup peab eelkõige vastama lepingu tingimustele; lepingule vastavuse põhimõtet võib pidada eri siseriiklike õigustavade ühiseks elemendiks; teatavate siseriiklike õigustavade puhul ei pruugi olla võimalik üksnes nimetatud põhimõttele tuginedes tagada minimaalset tarbijakaitse taset; eeskätt selliste õigustavade puhul võivad osutuda kasulikeks täiendavad siseriiklikud õigusnormid, mis tagavad tarbijale kaitse ka juhtudel, kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud üheski konkreetses lepingutingimuses või kui lepinguosalised on kokku leppinud lepingutingimustes või sõlminud kokkuleppeid, milles kas otse või kaudselt tarbija õigustest loobutakse või neid piiratakse ning need ei ole tarbijale siduvad selles ulatuses kui käesolevast direktiivist tulenevad õigused.“
4
Direktiivi põhjenduses 16 on märgitud:
„kasutatud kauba eri laadi tõttu ei ole üldjuhul võimalik seda ümber vahetada; tarbija õigust ümbervahetamisele sellise kauba suhtes üldiselt ei kohaldata; sellise kauba jaoks võivad liikmesriigid anda lepinguosalistele võimaluse kokkuleppel vastutusaega lühendada“.
5
Direktiivi põhjenduses 17 on ette nähtud:
„on asjakohane piirata ajavahemikku, mille kestel müüja vastutab ükskõik millise lepingule mittevastavuse eest, mis esineb kauba üleandmise ajal; liikmesriigid võivad samuti sätestada piirangu ajavahemikule, mille jooksul tarbijad võivad oma õigusi kasutada, kui selline ajavahemik kestab vähemalt kaks aastat alates üleandmisajast; kui siseriiklike õigusaktide alusel ei lange piiratud ajavahemiku algus ühte kauba üleandmisajaga, ei tohi siseriiklike õigusaktidega sätestatud piiratud ajavahemik olla lühem kui kaks aastat alates üleandmisajast.“
6
Direktiivi 1999/44 põhjenduses 24 on täpsustatud:
„liikmesriikidel peaks olema lubatud vastu võtta või säilitada rangemaid sätteid käesoleva direktiivi reguleerimisalas, et tagada tarbijakaitse veelgi kõrgem tase.“
7
Direktiivi artikli 1 „Reguleerimisala ja mõisted“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavaid aspekte, et tagada tarbijakaitse ühtlane minimaalne tase siseturul.“
8
Direktiivi artikli 3 „Tarbijate õigused“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Müüja vastutab tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal.
2. Lepingule mittevastavuse korral on tarbijal lõike 3 kohaselt õigus lasta kaup tasuta muuta lepingule vastavaks kas parandamise või ümbervahetamise teel või lasta lõigete 5 ja 6 kohaselt alandada kõnealuse kauba hinda või tühistada leping.“
9
Direktiivi artikli 5 „Tähtajad“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Müüja vastutab artikli 3 alusel juhul, kui lepingule mittevastavus ilmneb kahe aasta jooksul alates kauba üleandmisest. Kui artikli 3 lõikega 2 sätestatud õiguste suhtes kohaldatakse siseriiklike õigusaktide alusel piiratud ajavahemikku, siis ei või kõnealune ajavahemik olla vähem kui kaks aastat üleandmisest alates.“
10
Direktiivi 1999/44 artikli 7 „Siduvus“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Lepingutingimused või kokkulepped, mis on sõlmitud müüjaga enne, kui müüjale on lepingule mittevastavusest teatatud, ja milles kas otse või kaudselt loobutakse käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest või piiratakse neid, ei ole siseriiklike õigusaktide kohaselt tarbijale siduvad.
Liikmesriigid võivad sätestada, et kasutatud kauba puhul võivad müüja ja tarbija leppida kokku lepingutingimustes või sõlmida kokkuleppeid, mille puhul müüja vastutuse aeg on artikli 5 lõikega 1 sätestatud ajast lühem. See aeg ei või olla lühem kui üks aasta.“
11
Direktiivi artikli 8 „Siseriiklikud õigusaktid ja minimaalne kaitse“ kohaselt:
„1. Käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi kasutatakse, ilma et see piiraks muude õiguste kohaldamist, mida tarbija võib kasutada lepingulist või lepinguvälist vastutust reguleerivate siseriiklike eeskirjade alusel.
2. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.“
Belgia õigus
12
Belgia õiguses võeti direktiiv 1999/44 tsiviilkoodeksisse (code civil) üle 1. septembri 2004. aasta seadusega tarbijakaitse kohta tarbekaupade müügi korral (loi relative à la protection des consommateurs en cas de vente de biens de consommation) (Moniteur belge, 21.9.2004, lk 68384), mis jõustus 1. jaanuaril 2005.
13
Tsiviilkoodeksi artiklis 1649quater on sätestatud:
„1.
Müüja vastutab tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal ja mis ilmnevad kahe aasta jooksul alates kauba üleandmisest.
[…]
Erandina lõigust 1 võivad müüja ja tarbija kasutatud kaupade puhul leppida kokku lühema tähtaja kui kaks aastat, mis ei tohi siiski olla lühem kui üks aasta.
[…]
3.
Tarbija nõuete aegumistähtaeg on üks aasta alates päevast, mil ta lepingule mittevastavuse avastas, kuid need ei aegu enne, kui lõpeb lõikes 1 nimetatud kaheaastane tähtaeg.“
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
14
Belgias elav Madalmaade kodanik C. Ferenschild ostis 21. septembril 2010 JPC Motorilt kasutatud sõiduauto hinnaga 14000 eurot.
15
Direction pour l’immatriculation des véhicules (Belgia autoregistrikeskus) keeldus 22. septembril 2010 mootorsõiduki registrisse kandmisest, kuna Schengeni infosüsteemi oli selle mootorsõiduki kohta tehtud kanne, et see on varastatud. Niisiis avastati selle sõiduki lepingule mittevastavus.
16
7. oktoobril 2010 teatas kindlustusandja, kellega C. Ferenschild oli sõlminud õigusabikulude kindlustuse, lepingule mittevastavusest JPC Motorile. Kindlustusandja tõstatas müüja vastutuse küsimuse, kuna sõidukil oli varjatud funktsionaalne puudus, ning nõudis müüjalt sõiduki tagasivõtmist ja müügihinna tagastamist, millele võivad lisanduda kulud või kahju, mida ostja võib müügikuupäeva ja müügi tühistamise kuupäeva vahelisel ajal veel kanda.
17
JPC Motori võetud meetmete tulemusel selgus, et tegelikult olid varastatud sõiduki dokumendid, mitte sõiduk ise, et „maskeerida“ sarnast, õigusvastase päritoluga sõidukit Itaalias. Autoregistrikesku
