EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

16. veebruar 2017 ( 1 )

„Eelotsusetaotlus — Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala — Piirid, varjupaik ja sisseränne — Dublini süsteem — Määrus (EL) nr 604/2013 — Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 4 — Ebainimlik või alandav kohtlemine — Raskesti haige varjupaigataotleja üleandmine tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile — Piisava aluse puudumine selleks, et arvata, et selles liikmesriigis esinevad tõendatud süsteemsed vead — Liikmesriigi kohustused enne üleandmise teostamist”

Kohtuasjas C‑578/16 PPU,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) 28. oktoobri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. novembril 2016, menetluses

C. K.,

H. F.,

A. S.

versus

Sloveenia Vabariik,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), kohtunikud M. Berger, A. Borg Barthet, E. Levits ja F. Biltgen,

kohtujurist: E. Tanchev,

kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,

arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu 28. oktoobri 2016. aasta taotlust, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. novembril 2016, lahendada eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel kiirmenetluses,

arvestades viienda koja 1. detsembri 2016. aasta otsust see taotlus rahuldada,

arvestades kirjalikus menetluses ja 23. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—

C. K., H. F. ja A. S., esindajad: Z. Kojić, hiljem svetovalca za begunce M. Nabergoj,

—

Sloveenia valitsus, esindajad: N. Pintar Gosenca ja A. Vran,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocatto dello Stato L. Cordì,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: C. Crane, keda abistas barrister D. Blundell,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja M. Žebre,

olles 9. veebruari 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“), artikli 3 lõiget 2 ja artikli 17 lõiget 1, ELTL artiklit 267 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 4.

2

Taotlus on esitatud C. K., H. F. ja nende lapse A. S. ning Republika Slovenija (Sloveenia Vabariik), mida esindab Sloveenia siseminister, vahelises kohtuvaidluses, mille ese on nende isikute üleandmine Horvaatiale, mis on Dublini III määruse sätete kohaselt nende rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik.

Õiguslik raamistik

Rahvusvaheline õigus

Genfi konventsioon

3

Genfis 28. juulil 1951 alla kirjutatud pagulasseisundi konventsiooni (Recueil des traités des Nations unies, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954), täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga) (edaspidi „Genfi konventsioon“) artikli 33 „Välja- või tagasisaatmise lubamatus (refoulement)“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi (refouler) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.“

EIÕK

4

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 3 „Piinamise keelamine“ on ette nähtud:

„Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“

Liidu õigus

Harta

5

Harta artikli 1 „Inimväärikus“ kohaselt:

„Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.“

6

Harta artiklis 4 „Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld“ on sätestatud:

„Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“

7

Harta artikli 19 „Kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral“ lõikes 2 on ette nähtud:

„Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.“

8

Harta artikli 51 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire.“

9

Harta artikli 52 „Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine“ lõikes 3 on sätestatud:

„Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad [EIÕK-ga] tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.“

Dublini III määrus

10

19. juulil 2013 jõustunud Dublini III määrus asendas alates 1. jaanuarist 2014 nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (EÜT 2003, L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109, edaspidi „Dublini II määrus“).

11

Dublini III määruse põhjendused 4, 5, 9, 32 ja 39 on sõnastatud järgmiselt:

„(4)

Tampere kohtumise järeldustes tõdetakse ka, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.

(5)

Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki.

[…]

(9)

Esimese faasi instrumentide rakendamise hindamiste tulemusi arvestades on praeguses etapis asjakohane kinnitada [Dublini II määruse] põhimõtteid, tehes samal ajal kogemuste põhjal vajalikke parandusi, et tõhustada Dublini süsteemi ja selle süsteemi alusel taotlejatele pakutavat kaitset. […] Tõenditel põhineva läbivaatamise tegemisel tuleks ette näha ulatuslik toimivuskontroll, mis hõlmaks Dublini süsteemi õiguslikku, majanduslikku ja sotsiaalset mõju, sealhulgas selle mõju põhiõigustele.

[…]

(32)

Käesoleva määrusega hõlmatud isikute kohtlemisel on liikmesriigid seotud oma kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasest väljakujunenud kohtupraktikast.

[…]

(39)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ning järgitakse eeskätt [hartas] tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva määrusega tagada harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse ja artiklites 1, 4, 7, 24 ja 47 tunnustatud õiguste täielik täitmine. Käesolevat määrust tuleks seetõttu vastavalt kohaldada.“

12

Määruse artiklis 3 „Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.   […]

Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.

[…]“

13

Dublini III määruse III peatükk sisaldab varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume. Selles peatükis sisalduva artikli 12 „Elamisloa või viisa väljaandmine“ lõikes 2 on ette nähtud:

„Kui taotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik […]“

14

Selle määruse artikli 17 „Kaalutlusõigust käsitlevad sätted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest.

[…]“

15

Dublini III määruse VI peatükk kannab pealkirja „Vastuvõtmise ja tagasivõtmise menetlus“. Selles sisalduvad muu hulgas määruse artiklid 27, 29, 31 ja 32.

16

Määruse artikli 27 „Õiguskaitsevahendid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Taotlejal või muul artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.“

17

Dublini III määruse VI peatüki VI jagu, mis käsitleb taotlejate üleandmist vastutavale liikmesriigile, sisaldab määruse artiklit 29 „Menetlused ja tähtajad“, milles on ette nähtud:

„1.   Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 27 lõikele 3.

Kui üleandmine vastutavale liikmesriigile viiakse läbi järelevalve all toimuva lahkumisena või saatjaga, tagavad liikmesriigid, et see korraldatakse inimlikult ning põhiõigusi ja inimväärikust täielikult austades.

[…]

2.   Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku kinnipidamise tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.

[…]

4.   Komisjon kehtestab rakendusaktide abil ühetaolised tingimused liikmesriikidevaheliseks teabega tutvumiseks ja selle vahetamiseks, eelkõige juhtudel, kui üleandmine on edasi lükatud või see hilineb, üleandmine toimub vaikimisi kokku lepitud tingimustel, alaealiste või ülalpeetavate isikute üleandmisel ning järelevalve all toimuval üleandmisel. […]“

18

Nimetatud VI jao artiklis 31 „Asjakohase teabe vahetamine enne üleandmist“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik, kes annab taotleja […] üle, edastab vastutavale liikmesriigile ainult sellised üleantava isiku isikuandmed, mis on nõuetekohased, asjakohased ja hädavajalikud selleks, et tagada, et vastutava liikmesriigi pädevad asutused saaksid asjaomasele isikule pakkuda piisavat abi kooskõlas siseriikliku õigusega, sealhulgas vältimatut arstiabi, mis on vajalik nimetatud isiku eluliste huvide kaitsmiseks, ning tagada käesoleva määruse ja muude asjakohaste varjupaiga andmist käsitlevate õiguslike vahenditega ette nähtud kaitse ja õiguste järjepidevus. Nimetatud andmed edastatakse vastutavale liikmesriigile mõistliku ajavahemiku jooksul, et tagada, et vastutava liikmesriigi pädevatel asutustel oleks kooskõlas siseriikliku õigusega vajalike meetmete võtmiseks piisavalt aega.

2.   Üleandev liikmesriik edastab pädevatele asutustele siseriikliku õigusega kättesaadava teabe ulatuses vastutavale liikmesriigile mis tahes teabe, mida ta peab üleantava isiku õiguste ja koheste erivajaduste kindlustamiseks oluliseks, eelkõige:

a)

mis tahes kohesed meetmed, mida vastutav liikmesriik peab võtma, et tagada üleantava isiku erivajaduste asjakohane käsitlemine, sealhulgas mis tahes vältimatu arstiabi;

[…]“

19

Dublini III määruse samas jaos sisalduva artikli 32 „Terviseandmete vahetamine enne taotleja üleandmist“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Pädevatele asutustele siseriikliku õigusega kättesaadavas ulatuses edastab üleandev liikmesriik vastutavale liikmesriigile teabe üleantava isiku erivajaduste kohta, mis võib erijuhtudel sisaldada teavet üleantava isiku füüsilise ja vaimse tervise kohta, üksnes arstiabi või ravi eesmärgil, eelkõige puudega isikute, eakate, rasedate, alaealiste ning piinamise, vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute puhul. See teave edastatakse ühise tervisetõendiga, millele on lisatud vajalikud dokumendid. Vastutav liikmesriik tagab, et sellistele erivajadustele pööratakse piisavat tähelepanu, eelkõige juhul, kui taotleja vajab vältimatut arstiabi.

[…]“

Rakendusmäärus

20

Komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele nr 343/2003 (ELT 2003, L 222, lk 3; ELT eriväljaanne 19/06, lk 200), mida on muudetud komisjoni 30. jaanuari 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 118/2014 (ELT 2014, L 39, lk 1) (edaspidi „rakendusmäärus“), sisaldab Dublini II määruse rakendussätted ja nüüd ka Dublini III määruse rakendussätteid.

21

Rakendusmääruse III peatükk kannab pealkirja „Üleandmine“. Selles peatükis sisalduvad muu hulgas määruse artiklid 8 ja 9.

22

Selle määruse artiklis 8 „Koostöö üleandmiste teostamisel“ on ette nähtud:

„1.   Vastutav liikmesriik on kohustatud hoolitsema selle eest, et varjupaigataotleja saaks üle antud esimesel võimalusel ja et tema sissesõitu ei takistataks. See liikmesriik määrab vajaduse korral kindlaks koha oma territooriumil, kuhu varjupaigataotleja viiakse või kus ta pädevatele asutustele üle antakse, võttes arvesse geograafilisi piiranguid ja üleandvale liikmesriigile kättesaadavaid transpordiliike. Mitte mingil juhul ei või nõuda, et saatja saadaks varjupaigataotlejat rahvusvahelise transpordivahendi sihtpunktist kaugemale või et üleandev liikmesriik kataks transpordikulud sellest punktist edasi.

2.   Üleandev liikmesriik hoolitseb varjupaigataotleja ja tema saatja transpordi eest ja määrab vastutava liikmesriigiga nõu pidades kindlaks saabumise aja ja vajaduse korral pädevatele asutustele üleandmise üksikasjaliku korra. Vastutav liikmesriik võib nõuda, et talle teatataks saabumisest kolm tööpäeva ette.

3.   VI lisas esitatud tüüpvormi kasutatakse vastutavale liikmesriigile selliste andmete saatmiseks, mis on olulised üleantava isiku õiguste ja esmavajaduste tagamise seisukohast. Seda tüüpvormi käsitatakse teatena lõike 2 tähenduses.“

23

Sama määruse artikli 9 „Üleandmiste edasilükkamine ja hilinemine“ kohaselt:

„1.   Vastutavale liikmesriigile teatatakse viivitamata üleandmise edasilükkamisest, mis tuleneb kas peatava toimega kaebusest või uuesti läbi vaatamisest või füüsilistest põhjustest, nagu varjupaigataotleja halb tervis, või transpordivahendi puudumisest või asjaolust, et varjupaigataotleja hoiab üleandmisest kõrvale.

1.a.   Kui üleandmine on edasi lükatud üleandva liikmesriigi taotlusel, peavad üleandev ja vastutav liikmesriik jätkama suhtlemist, et uus üleandmine kooskõlas artikliga 8 korraldataks niipea kui võimalik ja hiljemalt kahe nädala jooksul alates hetkest, mil asutused said teada viivituse või edasilükkamise tinginud asjaolude äralangemisest. Sellisel juhul saadetakse üleandmise eel VI lisas esitatud ajakohastatud tüüpvorm andmete edastamiseks enne üleandmist.

2.   Liikmesriik, kes ei saa teostada üleandmist ühel [Dublini III määruse] artikli 29 lõikes 2 sätestatud põhjustest tavapärase kuuekuulise tähtaja jooksul asjaomase isiku vastuvõtmise või tagasivõtmise palve rahuldamisest või kaebuse või uuesti läbivaatamise suhtes tehtud lõplikust otsusest, kui sellel on peatav toime, teatab sellest vastutavale liikmesriigile enne selle tähtaja lõppu. Vastasel juhul jääb vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ja muude [Dublini III määruse] kohaste kohustuste täitmise eest palve esitajaks olevale liikmesriigile kooskõlas kõnealuse määruse artikli 29 lõikega 2.

[…]“

24

Rakendusmääruse VI ja IX lisa sisaldavad tüüpvorme vastavalt terviseandmete edastamise ja vahetamise kohta enne Dublini III määruse alusel toimuvat taotleja üleandmist.

Vastuvõtutingimuste direktiiv

25

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96, edaspidi „vastuvõtutingimuste direktiiv“), eesmärk on selle artikli 1 kohaselt sätestada liikmesriikides rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded.

26

Direktiivi artiklis 17 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal kättesaadavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldavad taotlejatele piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.

Liikmesriigid tagavad, et kõnealune elatustase vastab kooskõlas artikliga 21 haavatavate isikute eriolukorrale […].

[…]“

27

Direktiivi artikli 18 „Materiaalsete vastuvõtutingimuste pakkumise viisid“ lõikes 3 on ette nähtud:

„Liikmesriigid arvestavad lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes taotlejate soost ja vanusest tulenevate vajadustega ning haavatavate isikute olukorraga.“

28

Vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 19 „Tervishoid“ kohaselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et taotlejad saavad vajalikke tervishoiuteenuseid, mis hõlmavad vähemalt vältimatu abi ning haiguste ja raskete vaimsete häirete põhiravi.

2.   Liikmesriigid tagavad vastuvõtu erivajadustega taotlejatele vajaliku arsti- või muu abi, sealhulgas vajaduse korral asjakohase vaimse tervise ravi.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

29

Eelotsusetaotlusest, toimiku materjalidest ja Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil esitatud seisukohtadest nähtub, et Süüria Araabia Vabariigi kodanik C. K. ja Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik H. F. sisenesid 16. augustil 2015 Euroopa Liidu territooriumile, omades viisat, mille oli õiguspäraselt väljastanud Horvaatia Vabariik. Samuti nähtub, et pärast lühiajalist viibimist selles liikmesriigis ületasid nad võltsitud Kreeka isikutunnistusi kasutades Sloveenia piiri. Seejärel saadeti nad Ljubljana (Sloveenia) varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse ja nad mõlemad esitasid Sloveenia Vabariigi siseministeeriumile varjupaigataotluse. Nimetatud teabest nähtub veel, et C. K. oli Sloveenia territooriumile sisenedes rase.

30

Kuna Sloveenia ametiasutused leidsid, et Dublini III määruse artikli 12 lõike 2 kohaselt vastutas Horvaatia Vabariik põhikohtuasja kaebajate varjupaigataotluse läbivaatamise eest, esitasid nad 28. augustil 2015 sellele liikmesriigile palve nende isikute vastuvõtmiseks. Horvaatia Vabariik vastas 14. septembril 2015 ja tunnistas enda vastutust nende isikute suhtes.

31

Arvestades asjaolu, et C. K. rasedus oli juba hilises järgus, jätkas Sloveenia Vabariik Dublini III määruse alusel menetlust alles pärast 20. novembrit 2015, see on päeva, mil põhikohtuasja kaebaja sünnitas lapse A. S. Lapse eest esitati rahvusvahelise kaitse taotlus 27. novembril 2015 ja seda menetleti koos C. K. ja H. F. taotlustega.

32

Siseministeerium otsustas 20. jaanuaril 2016 keelduda põhikohtuasja kaebajate varjupaigataotluste läbivaatamisest ja anda nad üle Horvaatiale.

33

Upravno sodišče (halduskohus, Sloveenia) tühistas 2. märtsil 2016 selle otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks, andes pädevatele asutustele juhise, et nad peavad saama Horvaatia Vabariigilt kinnituse selle kohta, et C. K., H. F. ja nende laps saavad selles liikmesriigis vajalikku arstiabi.

34

Sloveenia ametiasutused esitasid 30. märtsil 2016 Horvaatia Vabariigile vastava sisuga taotluse. 7. aprilli 2016. aasta vastuses kinnitas nimetatud liikmesriik, et põhikohtuasja kaebajad saavad Horvaatias majutuse, vajaliku arstiabi ja ravi.

35

Siseministeerium tegi 5. mail 2016 uue otsuse, millega keeldus põhikohtuasja kaebajate varjupaigataotluste läbivaatamisest ja otsustas anda nad üle Horvaatiale.

36

Põhikohtuasja kaebajad esitasid selle otsuse peale kaebuse Upravno sodiščele (halduskohus). Samuti palusid nad sellel kohtul esialgse õiguskaitse korras peatada selle otsuse täitmise kuni selles asjas lõpliku sisulise kohtuotsuse tegemiseni.

37

Oma kaebuses väitsid põhikohtuasja kaebajad eelkõige, et nende üleandmine mõjuks negatiivselt C. K. tervisele, mis võib omakorda mõjutada nende vastsündinud lapse heaolu. Nad esitasid erinevad arstitõendid näitamaks, et C. K. rasedus oli riskirasedus ja alates sünnitusest esinevad tal erinevad psühhiaatrilised probleemid. Psühhiaater on diagnoosinud kaebajal sünnitusjärgse depressiooni ja aeg-ajalt esineva kalduvuse enesetapule. Mitmest arstitõendist nähtub ka, et C. K. halva tervisliku seisundi peamine põhjus on eeskätt tema ebakindel staatus ja sellest tulenev stress. Lisaks võib tema vaimse tervise halvenemine kaasa tuua agressiivse käitumise tema enda ja teiste suhtes ning sellisel juhul vajaks ta ka haiglaravi. Psühhiaatri arvates peaksid C. K. ja tema laps jääma C. K. haigust arvestades Ljubljana vastuvõtukeskusesse, et saada seal arstiabi.

38

Upravno sodišče (halduskohus) tühistas 1. juuni 2016. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajate üleandmisotsuse. Samal päeval tehtud määrusega peatas kohus ka üleandmisotsuse täitmise kuni asjas lõpliku sisulise kohtuotsuse tegemiseni.

39

Selle kohtuotsuse peale esitas siseministeerium kaebuse Vrhovno sodiščele (Sloveenia kõrgeim kohus). Nimetatud kohus muutis 29. juunil 2016 esimese astme kohtu otsust ning jättis muutmata üleandmisotsuse. Arstiabi kohta, mida C. K. tervisliku seisundi tõttu vajab, märkis kohus, et nähtuvalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (edaspidi „UNHCR“) raportist, mis esitati Sloveenia ametiasutuste palvel, on oluko