KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 4. oktoobril 2018 ( 1 )
Kohtuasi C‑389/17
„Paysera LT“ UAB, varem „EVP International“ UAB
menetluses osales:
Lietuvos bankas
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – E-raha asutused – Direktiiv 2009/110/EÜ – Omavahendeid käsitlevad eeskirjad – E-raha väljastamisega seotud tegevuste jaoks nõutavad vahendid – Mõiste „E-raha väljastamisega seotud tegevus“ – E-raha väljastamine müüjale saadud vahendite nimiväärtuses
1.
Kas e-raha on võltsraha, isegi naljaraha ( 2 )?
2.
Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus), käsitleb direktiivi 2009/110/EÜ ( 3 ) artikli 5 lõike 2 ja artikli 6 lõike 1 punkti a tõlgendamist. See on esitatud „Paysera LT“ UAB, varem „EVP International“ UAB, (edaspidi „Paysera“) ja Lietuvos bankase (Leedu keskpank) vahelises kohtuvaidluses seoses omavahendite arvutamise meetoditega, mida kohaldatakse teatud maksetehingutele, ja teatud tehingute kvalifitseerimisega „e-raha väljastamisega seotud“ makseteenusteks.
I. Õiguslik raamistik
A. E-raha II direktiiv
3.
E-raha II direktiivi põhjenduse 11 kohaselt:
„On vaja korda, mille kohaselt algkapital kombineeritakse omavahenditega, et tagada tarbijakaitse nõuetekohane tase ja e-raha asutuste kindel ja usaldusväärne toimimine. Võttes arvesse e-raha eripära, tuleks võtta kasutusele täiendav meetod omavahendite arvutamiseks. Tuleks säilitada järelevalveasutuse täielik kaalutlusõigus, tagamaks, et samu riske käsitletakse samal viisil kõigi makseteenuse pakkujate puhul ja et arvutamismeetod arvestaks ka asjaomase e‑raha asutuse äritegevuse eriolukorda. Lisaks tuleks sätestada, et e-raha asutus hoiab e-raha valdajate raha eraldi e-raha asutuse muuks äritegevuseks ettenähtud vahenditest. E-raha asutuste suhtes tuleks kohaldada ka tõhusaid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid eeskirju.“
4.
E-raha II direktiivi artikli 2 „Mõisted“ punkti 2 kohaselt on e-raha „elektrooniliselt, sh magnetiliselt, hoitav väljastaja vastu esitatud nõude vormis rahaline väärtus, mis antakse välja rahaliste vahendite vastu direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 5 määratletud maksetehingute tegemiseks ja mille võtab vastu füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole e-raha väljastaja“.
5.
E-raha II direktiivi artikli 5 „Omavahendid“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud tegevuste puhul, mis ei ole seotud e-raha väljastamisega, arvutatakse e-raha asutuse omavahendite nõuded vastavalt ühele direktiivi 2007/64/EÜ artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kolmest meetodist (A, B või C). Asjakohase meetodi määravad kindlaks pädevad asutused vastavalt siseriiklikele õigusaktidele.
E-raha väljastamisega seotud tegevuse puhul arvutatakse e-raha asutuse omavahendite nõuded vastavalt lõikes 3 sätestatud meetodile D.
E-raha asutustel on igal ajal olemas omavahendid, mis võrduvad vähemalt esimeses ja teises lõigus osutatud omavahendite nõuete summaga.
3. Meetod D: e-raha asutuse e-raha väljastamisega seotud tegevuseks ette nähtud omavahendid moodustavad vähemalt 2% kasutuses oleva e-raha keskmisest näitajast.“
6.
E-raha II direktiivi artikli 6 „Tegevused“ lõike 1 punktis a on sätestatud:
„1. Lisaks e-raha väljastamisele võivad e-raha asutused tegeleda järgmisega:
a)
direktiivi 2007/64/EÜ lisas loetletud makseteenuste osutamine“.
7.
E-raha II direktiivi artikli 11 „Väljastamine ja tagastatavus“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et e-raha väljastajad väljastavad e-raha saadud rahaliste vahendite nimiväärtuses.
2. Liikmesriigid tagavad, et e-raha väljastajad tagastavad e-raha valdaja nõudmisel igal ajal ja vastavalt nimiväärtusele omatava e-raha rahalise väärtuse.“
B. Direktiiv 2007/64/EÜ
8.
Direktiivi 2007/64/EÜ ( 4 ) artikli 4 „Mõisted“ punktides 3 ja 5 on mõisted „makseteenus“ ja „maksetehing“ määratletud järgmiselt:
„3)
„makseteenus“ – mis tahes lisas loetletud äritegevus;
[…]
5)
„maksetehing“ – maksja või saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja saaja vahel;“
9.
Makseteenuste direktiivi artikli 8 „Omavahendite arvutamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Sõltumata artiklis 6 sätestatud algkapitali nõuetest, nõuavad liikmesriigid, et makseasutustel oleks igal ajal omavahendid summas, mille arvutamise aluseks on üks järgnevast kolmest meetodist vastavalt pädevate asutuste poolt kooskõlas siseriikliku õigusega kindlaks määratule.
Meetod A
Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt 10% tema eelneva aasta püsivatest üldkuludest. Pädevad asutused võivad seda nõuet kohandada juhul, kui makseasutuse äritegevuses on alates eelnevast aastast toimunud oluline muutus. Kui makseasutuse äritegevus ei ole arvestamise kuupäevaks veel terve aasta kestnud, peab omavahendite summa olema võrdne vähemalt 10% püsivatest üldkuludest, lähtudes äriplaanis kavandatust, kui pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist.
Meetod B
Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt järgmiste elementide summaga, mida on korrutatud lõikes 2 sätestatud kohanduskoefitsiendiga k, kui maksete maht (MM) on 1/12 eelneva aasta jooksul makseasutuse täidetud maksetehingute kogusummast:
a)
4,0% MM osast, mis on kuni 5 miljonit eurot,
pluss
b)
2,5% MM osast, mis on üle 5 miljoni euro kuni 10 miljonit eurot,
pluss
c)
1% MM osast, mis on üle 10 miljoni euro kuni 100 miljonit eurot,
pluss
d)
0,5% MM osast, mis on üle 100 miljoni euro kuni 250 miljonit eurot,
pluss
e)
0,25% MM osast, mis on üle 250 miljoni euro.
Meetod C
Makseasutuse omavahendite summa on võrdne vähemalt punktis a määratletud asjaomase näitajaga, mida on korrutatud punktis b sätestatud korrutusteguriga ning korrutatud seejärel lõikes 2 sätestatud kohanduskoefitsiendiga k.
a)
Asjaomaseks näitajaks on järgmiste elementide summa:
–
intressitulu;
–
intressikulu;
–
saadud vahendus- ja teenustasud ning
–
muu tegevustulu.
Iga element liidetakse kas pluss- või miinusmärgiga. Näitaja arvutamisel ei tohi arvesse võtta erakordseid või ebareeglipäraseid tuluartikleid. Nende teenustega seotud kulud, mida allhanke korras osutavad kolmandad osapooled, võivad näitajat vähendada, kui kulud tulenevad käesoleva direktiivi kohaselt järelevalve alla kuuluvast ettevõtjast. Näitaja arvutatakse 12 kuu andmete põhjal aruandeaasta lõpus. See arvutatakse eelneva aruandeaasta põhjal. Meetodiga C arvutatud omavahendid ei tohi siiski olla väiksemad kui 80% viimase kolme aruandeaasta keskmisest asjaomasest näitajast. Kui auditeeritud andmed ei ole kättesaadavad, võib kasutada äritegevuse prognoose.
b)
Korrutustegur on järgmine:
i)
10% näitaja sellest osast, mis on kuni 2,5 miljonit eurot;
ii)
8% näitaja sellest osast, mis on 2,5 miljonist eurost kuni 5 miljoni euroni;
iii)
6% näitaja sellest osast, mis on 5 miljonist eurost kuni 25 miljoni euroni;
iv)
3% näitaja sellest osast, mis on 25 miljonist eurost 50 miljoni euroni;
v)
1,5% näitaja sellest osast, mis on üle 50 miljoni euro.
2. Meetodite B ja C puhul kasutatav kohanduskoefitsient k on järgmine:
a)
0,5, kui makseasutus osutab ainult lisa punktis 6 loetletud makseteenuseid;
b)
0,8, kui makseasutus osutab lisa punktis 7 loetletud makseteenuseid;
c)
1, kui makseasutus osutab lisa punktides 1–5 loetletud mis tahes makseteenuseid.“
10.
Makseteenuste direktiivi lisas „Makseteenused (artikli 4 punkt 3)“ on esitatud loetelu makseteenusteks loetavatest tegevustest:
„1. Teenused, mis võimaldavad teha sularaha sissemakset maksekontole ning kõik maksekonto toimimiseks vajalikud toimingud.
2. Teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt ning kõik maksekonto toimimiseks vajalikud toimingud.
3. Maksetehingu täitmine, sealhulgas raha ülekanne kasutaja makseteenuse pakkuja või muu makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole:
–
otsearvelduse täitmine, sealhulgas ühekordne otsearveldus;
–
maksetehingu täitmine maksekaardi või muu samasuguse vahendi abil;
–
kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas püsikorraldus.
4. Maksetehingu täitmine, kui raha on makseteenuse kasutajale antud krediidiliinina:
–
otsearvelduse täitmine, sealhulgas ühekordne otsearveldus;
–
maksetehingu täitmine maksekaardi või muu samasuguse vahendi abil;
–
kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas püsikorraldus.
5. Makseviiside väljaandmine ja/või omandamine
6. Rahasiire
7. Maksetehingute täitmine, kus maksja nõusolek maksetehingu täitmiseks antakse telekommunikatsiooni-, digitaalse või IT-seadme abil ning makse tehakse telekommunikatsiooni- või IT-süsteemi või -võrgu haldajale, kes tegutseb üksnes vahendajana makseteenuse kasutaja ning kaupade ja teenuste tarnija vahel.“
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11.
Paysera on Leedu õiguse alusel asutatud äriühing, kes omab Leedu keskpanga poolt antud e-raha asutuse ning makseasutuse litsentse, mille kohaselt tal on õigus väljastada e-raha ja osutada sellise raha väljastamisega seotud teenuseid ning samuti muid makseteenuseid.
12.
Leedu keskpanga järelevalveteenistuse poolt põhikohtuasja apellandi tegevuse suhtes läbi viidud inspektsiooni tulemusel leiti vaidlustatud otsuses, et apellant ei olnud järginud nõutud omavahendite arvutamise meetodeid, kuna Leedu keskpank leidis, et asjaomased teenused ei olnud seotud e-raha väljastamisega.
13.
Nimelt kohaldatakse e-raha väljastamisega seotud teenuste puhul kohustust säilitada e-raha II direktiivi artikli 5 lõikes 3 sätestatud meetodi D kohaselt arvutatud omavahendid, mistõttu nõutakse nendelt asutustelt väiksemat omavahendite taset kui siis, kui nad pakuksid e-raha väljastamisega mitteseotud makseteenuseid, mille korral omavahendite vajadus arvutatakse makseteenuste direktiivi artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud meetodite A, B ja C kohaselt.
14.
Järelevalveteenistus keeldus eeskätt pidamast järgmisi apellandi tegevusi e‑raha väljastamisega seotud makseteenusteks:
–
e-raha valdaja maksed (kreeditkorraldused) tema e-raha asutuses asuvalt e-raha kontolt krediidiasutuses avatud kolmandate isikute kontodele (edaspidi „I teenus“), ning
–
e-raha asutuses e-raha kontosid omavate klientide (ettevõtjad) poolt tarnitavate või osutatavate kaupade ja/või teenuste eest selliste maksete kogumine, mida teevad isikud, kes neid kaupu või teenuseid omandavad ja kes ei osale e-raha süsteemis (edaspidi „II teenus“).
15.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seetõttu teada, kas neid kahte teenust tuleb pidada e-raha väljastamisega seotud teenusteks või e-raha väljastamisega mitteseotud teenusteks.
16.
Neil asjaoludel otsustas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [e-raha II direktiivi] artikli 5 lõikest 2 koosmõjus artikli 6 lõike 1 punktiga a tuleneb, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas tuleb järgmisi toiminguid pidada e-raha väljastamisega seotud (või mitteseotud) makseteenusteks:
a)
maksetehing, mille puhul e-raha asutus (väljastaja) kannab e-raha valdaja nõudmisel (korraldusel) e-raha (tagastatavad vahendid) nimiväärtuses üle kolmanda isiku pangakontole, ning
b)
maksetehing, mille puhul kaupade ja (või) teenuste ostja (maksja) kannab müüja korraldusel kaupade ja (või) teenuste eest tasumiseks üle (maksab) vahendid e-raha asutusele (e-raha väljastajale), kes nende vahendite laekumisel väljastab müüjale (e-raha valdajale) e-raha laekunud vahendite nimiväärtuses?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
17.
Kumbki põhikohtuasja pool ei pidanud vajalikuks esitada käesolevas menetluses seisukohti. Leedu ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. 27. juunil 2018 toimunud kohtuistungil osalesid Leedu valitsus ja komisjon.
IV. Analüüs
A. Poolte seisukohtade kokkuvõte
18.
Esiteks leiab Leedu valitsus vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et mõiste „e-raha väljastamine“ ei saa hõlmata e-raha tegelikku väljastamist ja tagastamist.
19.
E-raha väljastamise tegevuseks tuleb Leedu valitsuse väitel pidada üksnes rahalise väärtuse nominaalse kuju vahetamist, mille puhul kantakse see väärtus elektroonilisele andmekandjale, et e-raha asutuse väljastatud e-raha arveldamise vormina aktsepteerivad isikud saaksid omavahel teha selle väärtusega maksetehinguid. Lisaks, kui e-raha valdaja on tagastanud omatava e-raha rahalises nimiväärtuses, ei ole tal selle rahalise väärtusega enam võimalik teha e-raha maksetehinguid.
20.
Teiseks, seoses mõistega „e-raha väljastamisega seotud makseteenused“ on Leedu valitsus seisukohal, et erinevate omavahendite arvutamise meetodite kohaldamise tulemusena oleks nende e-raha asutuste omavahendite vajadus, kes osutavad e-raha väljastamisega mitteseotud makseteenuseid, suurem kui nende e-raha asut
