ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

6. detsember 2018 ( *1 )

EAFRD – Rahastamisest väljajäetavad kulud – Portugali kulutused – Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkt c – Tõendi puudumine tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta – Põhikontroll – Lisakontroll

Kohtuasjas T‑22/17,

Portugali Vabariik, esindajad: P. Estêvão, L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja J. Saraiva de Almeida,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Rechena, A. Sauka ja D. Triantafyllou,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 15. novembri 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/2018, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 312, lk 26), kuivõrd ei kaeta kulusid, mida Portugali Vabariigi pädev makseasutus on kandnud EAFRD raames kogusummas 1990810,30 eurot.

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud K. Kowalik-Bańczyk (ettekandja) ja C. Mac Eochaidh,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Vaidluse taust

1

Euroopa Ühenduste Komisjon kiitis 4. detsembri 2007. aasta otsusega heaks Assooride (Portugal) maaelu arengu programmi Prorural aastateks 2007–2013, mille Portugali Vabariik kehtestas vastavalt nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) artiklile 18.

2

Vastavalt nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artiklile 37 teostas komisjon ajavahemikul 17.–21. juuni 2013 kontrolle Ponta Delgadas (Portugal) seoses Prorurali rakendamisega.

3

Oma 12. septembri 2013. aasta kirjas, mis kandis viitenumbrit Ares 3036530 (edaspidi „12. septembri 2013. aasta kiri“), teavitas komisjon Portugali ametivõime oma järeldustest, tuginedes komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette määruse nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artikli 11 lõikele 1. Niisiis andis ta viimastele teada puudustest, mille ta oli tuvastanud seoses teatavate halduskontrollidega, mille need ametivõimud olid läbi viinud komisjoni 27. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse määruse nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas (ELT 2011, L 25, lk 8), artikli 24 lõike 2 punkti d alusel, mis asendas komisjoni 7. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1975/2006, millega kehtestatakse määruse nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kontrollimenetluse rakendamise ja maaelu arengu toetusmeetmete nõuetele vastavuse kohta (ELT 2006, L 368, lk 74), artikli 26 lõike 2 punkti d.

4

Täpsemalt järeldas komisjon, et Portugali ametivõimude läbi viidud halduskontrollid ei võimaldanud asjakohaselt hinnata, kui mõistlikud olid kulud, mille esitasid kolm isikut, kes said toetust põllumajandus- ja metsandussektori konkurentsivõime parandamiseks seoses füüsilise kapitali ümberkorraldamisele ja arendamisele ning põllumajandus- ja metsandustoodetele lisaväärtuse andmise teel innovatsiooni edendamisele suunatud meetmetega, mis on ette nähtud määruse nr 1698/2005 artikli 20 punkti b alapunktis iii ja mis vastab komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse määruse nr 1698/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (ELT 2006, L 368, lk 15), II lisas esitatud meetmele koodiga 123 (edaspidi „meede 123“); kulutuste viitenumbrid olid vastavalt 4715781, 4716022 ja 5221903 (edaspidi „kolm toetuse saajat“).

5

Portugali ametivõimud vastasid komisjoni seisukohtadele 16. detsembri 2013. aasta kirjas.

6

Portugali ametivõimude ja komisjoni kohtumine leidis aset 18. veebruaril 2014, vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikele 1.

7

Oma 26. septembri 2014. aasta kirjas, mis kannab viitenumbrit Ares 3174958 (edaspidi „26. septembri 2014. aasta kiri“), teavitas komisjon määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 alusel Portugali ametivõime ametikult oma järeldustest, milleni ta jõudis raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames saadud teabe alusel. Selles teatises andis komisjon esiteks 23. detsembri 1997. aasta dokumendile nr VI/5330/97 „Juhised EAGGF-i tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks“ (edaspidi „dokument nr VI/5330/97“) viidates hinnangu eelkõige meedet 123 puudutavatele kulutustele, mida ta oli kavatsenud määruse nr 1290/2005 artikli 31 alusel Euroopa Liidu rahastamisest välja jätta. Teiseks tuletas ta Portugali ametivõimudele meelde, et need võivad kasutada määruse nr 885/2006 artikli 16 lõikes 1 ette nähtud lepitusmenetlust.

8

Oma 7. novembri 2014. aasta kirjas teatasid Portugali ametivõimud komisjonile oma soovist seda lepitusmenetlust kasutada.

9

Lepitusmenetluse tulemusel jättis komisjon 15. detsembri 2016. aasta rakendusotsusega (EL) 2016/2018, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 312, lk 26; edaspidi „vaidlustatud otsus“), Euroopa Liidu rahastamisest välja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames Portugali Vabariigi pädeva makseasutuse poolt meetme 123 raames tehtud maksed, kogusummas 1990810,30 eurot.

Menetlus ja poolte nõuded

10

Portugali Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. jaanuaril 2017.

11

Portugali Vabariik palub Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus osas, milles jäetakse Euroopa Liidu rahastamisest välja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames Portugali pädeva makseasutuse tehtud maksed kogusummas 1990810,30 eurot;

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

12

Komisjon palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Õiguslik käsitlus

13

Oma hagi põhjenduseks esitab Portugali Vabariik kaks väidet, mis tuginevad esiteks sellel, et rikutud on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c, ning teiseks, et „puuduvad põhjendused“ tulenevalt sisuliselt ühelt poolt sellest, et puudub tõsine ja põhjendatud kahtlus meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatuses, ja teiselt poolt, et dokumenti nr VI/5330/97 on kohaldatud vääralt.

Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c

14

Portugali Vabariik väidab, et komisjon tegi vea, kohaldades finantskorrektsiooni eelarveaastatel 2010 ja 2011 tehtud kulutustele, kuna need kulutused tehti rohkem kui 24 kuud enne 12. septembri 2013. aasta kirja teatavakstegemist.

15

Komisjon vaidleb Portugali Vabariigi argumentidele vastu.

16

Määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c kohaselt ei saa rahastamisest keelduda juhul, kui „[selle määruse] artiklis 4 näidatud programmides sisalduvate meetmete kulud (välja arvatud [nimetatud määruse artikli 31 lõike 4] punktis b nimetatud kulud), mille makse või vastavalt asjaoludele lõppmakse teostas makseasutus enam kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta“.

17

Seega tuleneb määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktist c, et komisjon võib jätta liidu rahastamisest välja liidu õigusnormidega vastuolus olevad kulud, mille jaoks tehti maksed – või käesoleval juhul lõppmakse – 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta.

18

Määrus nr 885/2006, mis on määruse nr 1290/2005 rakendamismäärus, täpsustab oma artikli 11 lõikes 1 selle kirjaliku teate sisu, millega komisjon saadab liikmesriikidele oma kontrollimiste tulemuse.

19

Sellega seoses olgu märgitud, et määrava tähtsusega kuupäev hindamisel, kas kulutus on tehtud 24kuulise tähtaja jooksul, on, kui asjaomane liikmesriik määras tasandustoetuse lõpliku summa kindlaks ja maksis lõppsumma välja (vt selle kohta analoogia alusel 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑24/11 P, EU:C:2012:266, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Siit järeldub, ja pealegi kooskõlas määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c kasutatud sõnastusega, milles on mainitud „kulud“, mille „makse“ või vastavalt asjaoludele „lõppmakse“ on teostatud enne asjakohase 24kuulise ajavahemiku algust, et komisjon võib kohaldada finantskorrektsiooni maksetele, mis on teostatud enne selle ajavahemiku algust, kui need on seotud kulutustega, mille lõpliku summa on asjaomane liikmesriik kindlaks määranud ja lõppmakse välja maksnud pärast asjakohase 24kuulise ajavahemiku algust.

20

Käesoleval juhul puudub esiteks poolte vahel vaidlus selles, et komisjon teatas 12. septembri 2013. aasta kirjas Portugali Vabariigile määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 alusel oma kontrolli tulemustest.

21

Siit järeldub, et määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c viidatud 24kuuline ajavahemik algas 12. septembril 2011 (edaspidi „asjakohane 24kuuline ajavahemik“).

22

Teiseks olgu märgitud, et komisjon leidis, et finantskorrektsiooni tuleb kohaldada teatavatele maksetele, mille Portugali ametivõimud on teostanud enne 12. septembrit 2011, kuna need maksed on seotud projektidega, mille jaoks olid muud maksed teostatud asjakohase 24kuulise ajavahemiku jooksul.

23

Portugali Vabariik väidab, et komisjon ei oleks pidanud finantskorrektsiooni arvutamisel arvesse võtma enne asjakohast 24kuulist ajavahemikku tehtud ette- või vahemakseid, kuna need ette- või vahemaksed ei olnud ette nähtud ei Portugali õiguses ega määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c.

24

Selles suhtes olgu esiteks märgitud – nagu ka eespool punktis 16 on mainitud ja vastupidi Portugali Vabariigi väidetele –, et määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c on sõnaselgelt viidatud kõnesolevate kulutuste lõppmakse teostamisele, mis kahtlemata tähendab taotletud toetuse esialgse ettemakse võimalust, olenemata sellest, et niisugust võimalust ei ole riigisiseses õiguses ette nähtud.

25

Teiseks ilmneb 26. septembri 2014. aasta kirjast – nagu ka komisjon talle suunatud menetlust korraldava meetme vastuseks selgitas –, et teatavad meetmest 123 toetuse saajad on tõepoolest saanud ettemakseid, mille esialgset laadi on kinnitanud asjaolu, et nimetatud toetusesaajad pidid vajaduse korral ühe osa nendest maksetest tagasi maksma, kui neile eraldatud summa oli suurem kui toetuse maksmisele kuuluv lõppsumma.

26

Kolmandaks olgu märgitud, et Portugali Vabariik ei vaidle vastu sellele, et enne 12. septembrit 2011 tehtud maksed, millele komisjon viitas 26. septembri 2014. aasta kirjas, on tõepoolest seotud kulutustega, mille jaoks kõnesolev makseasutus teostas lõppmakse või vähemalt mille lõplik summa oli kindlaks määratud pärast asjakohase 24kuulise ajavahemiku algust.

27

Järelikult tuleneb eeltoodust, et komisjon tegi põhjendatult järelduse, et enne 12. septembrit 2011 tehtud maksed, millele ta viitas 26. septembri 2014. aasta kirjas, võis liidu rahastamisest välja jätta, mistõttu tuleb esimene väide, et rikuti määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c, tagasi lükata.

Teine väide, et „puuduvad põhjendused“

28

Portugali Vabariigi teine väide jaguneb kahte ossa, millest esimene tugineb sellel, et puudub tõsine ja põhjendatud kahtlus Portugali ametivõimude teostatud kontrolli vastavuses liidu õigusnormidele, ja teine sellel, et kohaldati vääralt dokumenti nr VI/5330/97.

29

Komisjon vaidleb Portugali Vabariigi argumentidele vastu.

Teise väite esimene osa, et puuduvad tõendid tõsisest ja põhjendatud kahtlusest

30

Portugali Vabariik väidab, et komisjon ei oleks tohtinud finantskorrektsiooni kohaldamise põhjendamiseks tugineda tõsisele ja põhjendatud kahtlusele selle kontrolli puhul, mille Portugali ametivõimud viisid läbi meetmest 123 to